------------------------------------------------------------------------------

 ÛßÛßÛ ßÛßßßÛ ßÛßßßÜ ßÛÜ   ÜÛß ßÛß ßÛß  ßÛß ßÛßßßÛß ßÛßßßÛß ÛßÛßÛ ÛßßßÛ ßÛßßßÜ
   Û    ÛÜÜ    Û   Û  Û ßÜß Û   Û   ÛßÜ  Û   Û   Û   Û   Û    Û   Û   Û  Û   Û
   Û    Û      ÛßßÛ   Û     Û   Û   Û  ßÜÛ   ÛßßßÛ   ÛßßßÛ    Û   Û   Û  ÛßßÛ
  ÜÛÜ  ÜÛÜÜÜÛ ÜÛÜ  Û ÜÛÜ   ÜÛÜ ÜÛÜ ÜÛÜ  ÜÛÜ ÜÛÜ ÜÛÜ ÜÛÜ ÜÛÜ  ÜÛÜ  ÛÜÜÜÛ ÜÛÜ  Û


                                  ÛÛÛÛÛÛÛÛÛ          ° °
                                ÛÛÛ       ÛÛÛ
     °°°  °°  °°°°°  °   °  °°°°ÛÛÛ  °   °ÛÛÛ°°°°°  °°°°°  °°°°°°  °    °
      °  °    °   °  °   °  °  °  °  °   ÛÛÛ°    °  °   °   °   °  °    °
      °°°     °   °  °°°°°     °     ° ÛÛÛ  °°°°°°  °°°°°   °°°    °    °
      °  °    °   °  °   °     °     ÛÛÛ °  °       °   °   °   °   °  °
     °°°  °°  °°°°°  °   °     °   ÛÛÛ°°°°  °       °   °  °°°°°°    °°
                                 ÛÛÛ       ÛÛÛ
                                ÛÛÛÛÛÛÛÛÛÛÛÛÛÛ

   James Cameroni ja William Wisheri filmi "Terminaator 2" stsenaariumi järgi

 ------------------------------------------------------------------------------


                                 126 PÄEV                  

       Buena Ventura, Mexico 19 juuli 1984. a. Kolmapäev, 8.58 hommikul

   Sara Connor juhtis autot läbi tühja, vaid kaktusi kasvatava liivatasandiku
otse ees kõrguva mäeaheliku poole, mille kohal hõljusid pilved. Justkui 
hiiglaslikud stroboskoobi-impulsid, lahvatasid pilvede taga põuavälgud. Oli 
tunda äikese lähenemist.
   Kontrollides, kas 0,357 kaliibrine kolt on ikka laetud ning pannes seda 
tagasi mõõdikute alla karpi, mõtles Sara, et mingis tähenduses jättis Termi-
naator ta elust ilma. Naiivset üheksateistaastast ettekandjat, kes ta veel 
mõned kuud tagasi oli, polnud enam. Too tüdruk suri, kui Terminaator tappis
julmalt kaks inimest, keda Sara armastas rohkem kui elu - temas areneva 
lapse isa ning ta enda ema. Sara ei toibunudki enam peale nende surma, kuigi
õppis oma tundeid nurka suruma, et need ei segaks teda võitluses ellujäämise
eest. Aga ellu jääma ta ju pidi, sest nüüd võis Sara Connorit pidada kõige
tähtsamaks inimeseks maailmas.
   Naine tõstis taskumagnetofoni kõrva juurde ja jätkas lindistust, mille
ta mõned minutid tagasi tanklas seistes katkestas.
   "Kas ma peaksin kõnelema sulle isast?"  Ta vaatas oma etteulatuvat kõhtu.
"Ei muuda sa ometi sellepärast otsust saata ta siia, surmale vastu?"
   Sara kujutas ette hetke tulevikus, mil tuleb teha otsus ning tõmbus kühmu.
   "Kui sa ei saada Kyle'i siia, ei saa sind üldse olema."
  Se meeletu mõte kummitas naist. Kyle Ruz, noor sõdur, kes oli ajamasinaga
siia saadetud, et kaitsta teda tehisinimese Terminaatori eest ja kes sai tema
poja isaks, peab ükskord tulevikus poja käsul naasma minevikku, et Sara saaks
lapse, kes kunagi tulevikus käseb isal naasta minevikku, et Sara ... suletud 
ring. Sarale meenus, mis paradokside kohta oli öelnud tema õpetaja:
"Universum - see on oma saba hammustav hiiglaslik madu." 
Seepärast tundis ta end hüpiknukuna saatuse käes, tähtsusetu lülina põhjuste 
ja tagajärgede ahelas. Teisest küljest - sündmuste kulg sõltub tema elutahtest.
Või oli inimtahe vaid ettemääratud plaani üheks osaks? Vastus sellele 
paradoksile võib olla naise eelseisev elu. Sara hääl jätkas magnetofonis:
   "Ma siiski kõnelen sulle isast. See on mu kohus. Ja võib olla on sul hea
teada, et nende väheste koosveedetud tundide jooksul tundsime armastust, mis
kaalub üles kogu elu."
   Ta lülitas magnetofoni välja. Eredate mälestustega võrreldes tundusid 
sõnad nii banaalsete ja kahvatutena! Sara tahtis, et ta poeg hakkaks armastama
oma isa nii, nagu armastas tema. Kuid naine ei osanud kõnelda ilusate sõnadega..
Nördinult võttis ta kasseti magnetofonist ja pani selle kindakarpi teiste
samasuguste 90- minutiliste kassettide hulka. Seda kuhilat, seda helipäevikut
kutsus ta "Raamatuks", milles sisalduvad ta pojale ellujäämiseks vajalikud 
andmed. Sel hommikul rääkis naine Terminaatori ilmumisest 126 päeva tagasi.
Ja sellest, kuis Terminaator oli kolm päeva tagasi hävitatud. Ja kuidas muutus
kogu ta elu nande kolme päeva jooksul...
   Ei olnud enam Sara Conorit, kes oli õppinud kolledzhis ja unistanud 
õnnelikust abielust mingis puhtas rohelises eeslinnakeses. See tüdruk kadus,
kui ilmus Terminaator. Tapnud talle armsad inimesed, õpetas Terminaator sellega
temalegi kõikehävitavat vihkamist. Sara maksis enda eest kätte, muljudes küber-
neetilise organismi hüdraulilise pressi alla. Kuid too mõte ei pakkunud talle 
praegu rahuldust. Sest tol hetkel, kui ta vajutas nupule, mis käivitas pressi,
suri ka Sara ise ning sündis uuesti, ilmudes vere ja kannatuste maailma, milles
inimene oli määratud hävitamisele.
   Naine teadis seda, mida ei teadnud veel keegi teine: ükskord "ärkab"
kompuuter nimega SKYNET, ehitatud tuumarünnaku automaatjuhtimiseks USA relva-
jõududes, omaette elule ning masina esimeseks iseseisvaks järelduseks saab
olema, et inimkond on raugastunud. Ta annab esimese löögi, et esile kutsuda
kättemaksu, asudes ise väljaspool ohtu maa-alustes ehitistes Shani mägedes,
sedaaegu kui planeedi pinnal mehed, naised ja lapsed agoonias väänlevad.
Tsivilisatsioon hääbub saabuvas tuumatalves. Peagi levivad Maal SKYNETI
ehitatud masinad, mis on talle silmadeks-kõrvadeks ja relvadeks.
   SKYNET tahab, et planeeti asustaks vaid lõputu hulk mehaanilisi peegeldusi
temast endast, absoluutsest egoistist, kes juhib automaatvabrikuid oma plaanide
teostamiseks. Sellisest tulevikust kõneleb Sarale Kyle Ryz. Ja Terminaatori
ilmumine kinnitas tema sõnu.

   Saral on viie päeva söök-jook, täis bensiinipaak ja hispaania-inglise sõna-
raamat. Ta kavatseb sõita võimalikult kaugele, kuni jätkub kütust. Siis aga
otsida võimalusi enda ja lapse elushoidmiseks. Naine ei kartnud, sest möödunud
kolme päeva jooksul avastas ta endas terve varanduse mehisust vastu pidada. Ta
oli tulnud välja lootusetutest olukordadest. Ja isegi siis, kui ilmuvad teised
minevikku saadetud terminaatorid, et viia lõpule seda, mis ei õnnestunud esime-
sel, võitleb Sara nendega, kaitstes oma last. Kirglik ja piinav armastus lapse
vastu varjutas õudse arusaama, et ta ei tohi mitte kunagi mitte kedagi usalda-
da.Kes teab, kes võib osutuda SKYNETI programmeeritud terminaatoriks, saadetud
tulevikust, et teda tappa. 
   Selle hullumeelse umbusuga nakatas Sarat Kyle Ryz, kes aastaid oli pool-
käpuli sõjajärgsetes varemetes elanud, võideldes küberneetiliste tapjatega ja
reetureist inimestega. "Tulevikuminevik" - nagu ütles Kyle, kui röögatud sõja-
masinad veeresid tuumaplahvatuste või kiiritushaiguste piinades surnute 
laipadel. John Connor aga kogus allesjäänute haledad grupid kartmatuks Vas-
tupanuliikumuseks. Ning inimkond hakkas tehisperemeestelt maad tagasi võtma.
Seda seni, kuni SKYNET ilmutas erakordset leidlikkust, konstrueerides reisi
ajas ja luues sellega esimese temporaalse taktikalise relva. Ta saatis 
minevikku mõrvar-emissari. Ülesandega leida ja hävitada Sara, et John Connor 
ei saaks sündida. Ent inimesed võtsid ajamasina oma kontrolli alla ning saatsid
minevikku Kyle, kes pidi peatama Terminaatori. õigupoolest oli see 
kamikadze-missioon.Lihtne sõdur astus otse ajaloo haigutavasse kurku, sest 
armastas Sarat.
   Esialgu ei mõistnud Sara, mis moel oli ta suutnud esile kutsuda nii kirgliku
tunde. Välimus oli tal üsnagi tavaline: kastanivärvi juuksed, pruunid silmad,
üsna meeldivad näojooned, ent mitte midagi erilist. Ometigi valis Kyle just
tema. Ei, päriselt nii see polnud. Sara tundis uhkust selle üle, kelleks ta 
pidi saama: John Connori emaks, ematiigriks, kes kaitseb oma last katastroofi 
ajal.Ning sellepärast kandus Kyle naise jääga kattuvat hinge pidi ajatormina 
kujuteldamatusse maailma, nii tervesse, rikkasse ja eluküllasesse maailma, mida
mees kujutas ähmaselt vaid vanade juttude põhjal. Mees kaitses Sarat Termi-
naatori eest ja hoidis teda hingevärinal. Tollel leegitseval hetkel, kui naine
ühines Kylega nii ihus kui hinges, tajus Sara tema armastust. Noored armusid,
tõeliselt ning ilma ettearvestuseta sai sigitatud John Connor, kes kasvab 
suureks, et saata oma isa minevikku, et Sara võiks pääseda Terminaatori küüsist
ning hakkaks kandma oma üsas John Connorit, kes ... madu, hammustamas oma saba.
   Kui dzhiip kurvi võttis, kukkus naise põlvedele päevapilt. Tanklas, mõned
miilid tagasi, jooksis Sara juurde mehiko poisike ning pildistas teda polaroid-
kameraga, nõudes pildi eest viis dollarit. Naisel hakkas poisist kahju, ta 
andis neli dollarit ja pistis pildi hajameelselt auto armatuurlauale. Nüüd 
silmitses ta fotot ja avastas imestades, et pildilt vaatab vastu elatanud 
naine. Näonahk oli jäänud veel siledaks ja nooreks, muutudes raseduse ajal veel
rõõsamaks, end silmad olid vanainimese omad. Mäletas Sara ju piinavat minevikku
ja nägi ette kohutavat tulevikku. Mis aga kõige rohkem teda vanaks muutis oli
nukrus. Sedaaegu kui poiss pildistas, mõtles naine Kyle'ist. Sara ei saa veel 
niipea teada, et see on sama pilt, mille paljude aastate pärast John Connor 
annab Kylele. Samal ajal, kui öises taevas undab SKYNETI õhuarmaada. Kunagi
tulevikus kingib Sara pildi pojale, see aga Kyle'ile. Ja Kyle armub naise
salapärasesse kurba naeratusse, hakkab mõistma, millest ta mõtles, kuid ei 
saagi teada, et selle naeratuse põhjuseks oli armastus ja igatsus tema järele.
Võib-olla siin ongi selle ringi algus...ehkki- ringil ju pole algust ega lõppu.
   Praegu aga ei tohtinud Sara mõelda Kylest. Ta pidi mõtlema eesseisvast teest
ja sellest, kuidas leida ohutut varjupaika äikese ajaks ning saabuvaks ööks.
   Algas vihm, soe paduvihm ning mööda naise nägu voolasid veepiisad. Sara 
tõmbas masinale presentkatte ja kinnitas selle kiirustades. Kui ta uuesti 
autosse istus, olid ta silmad veekalkvel. Otsustavalt pühkis naine pisaraid ja
juhtis dzhiipi mööda mägiteed üles.

                                TULEVIKUMINEVIK.                      

   Los Angeles, California 11.juuli 2029. aastal. Kolmapäev, 9.01 hommikul.

   Taevas rippus kuu, kuid nukrad, kihilised ja metalselt mustad pilved
varjasid ülaltpoolt tuleva valguse. Ridadena olid tardunud roostes autod -
põrkerauad põrkeraua vastu, meenutades skulptuuri, mille nimeks võiks panna
"Viimne tipptund".
   Ehitised, mis kunagi kõrgusid sõiduteede kohal, olid purustatud enne-
olematu jõu poolt. Tuul tormas vihisedes üle inimtühjade väljade, ulgudes
nagu kümnete miljonite hukkunute hinged. Tuul tuiskas lund hangedesse, mis
silmatorkavalt valendasid söestunud ahervaremete foonil.
   Tuumalaeng oli kunagisel spordiväljakul sulatanud võimlemiskangi. Võimas
lõõklaine oli kohalt paisanud kiiged, karusell oli tuletormis vastu maad 
vajunud. Asfaldil paistsid vaevumärgatavad jäljed keksukastidest, selle
kõrval aga laste väikeste kehade siluetid, kui tulelõõm neid keset mängu
tabas. Samas vedeles põlenud ja roostes jalgratas. Jalgratta omaniku pisike
pealuu vaatas süüdistavalt ühest lumehangest.
   Kolm miljardit elu katkes 29.augustil 1997. aastal. Need, kes aatomi-
katastroofis vastu pidasid, nimetasid seda sõda KOHTUPÄEVAKS. Need vähesed,
kes kangekaelselt suutsid saatanliku tule ja sellele järgnenud arktilise
külma üle elada, seisid silm silma vastu uute õudustega...
   Metallist jalg vajutas puruks lapse kolba nagu portselantassi, kui suur
kroomitud skelett hetkeks külmas tuules seisatus ning oma jämedatorulist
lahingurelva kõigutas. Segipaisatud linn jõudis andurite kaudu tehisorga-
nismi. Ta jäsemeteks olid seeria "Terminator - 800" hüdraulilised süsteemid.
Need polnud kaetud orgaanilise nahaga, nagu muidu kaeti küboreid kumuflaazhi
ehk kaitsevärvuse andmiseks. Sedasorti masinad olid üldiselt ette nähtud
elusate sihtmärkide hävitamiseks SKYNETI kontrollsüsteemide abil. Need
masinad olid spetsiaalselt projekteeritud varjenditesse ja varemetesse tun-
gimiseks ning inimeste hävitamiseks. Punaselt kiirgavad silmad jälgisid
maastikku ilma mingite emotsioonideta. Tema visuaalsed ja termilised andurid
olid määratud vaid saagi otsimiseks. Äkitselt paistiski sihtmärk.
   Teatud kaugusel nägi kübor jooksvat figuuri, mis ilmus ta pea geomeet-
rilisele tasapinnale. Tema keskarvutist jooksid kiiresti sümbolid ja joonised,
kui paljudest mikroskeemidest koosnev aju hakkas sihtmärgi hävitamise trajek-
toori kujundama. Välgatas kõige parem laskenurk ning kübor tõstis relva -
neljakümnevatise plasmaimpulss - vintpüssi "Westinghaus M-25". Lühike leek
lahvatas torust.
   Väike kuju, mingisse keepi mähitud poisike, oli tabatud. Ohvri rind lõhkes
punaste kristallidena jäises õhus. Keha muutus mustaks auravaks tuhahunnikuks.
Äkitselt ilmus küberneetilise olendi ette partisan, hoides käes RPG tüüpi
rakettrelva. Kui metallmonstrum end liigutas, laskis inimene välja raketi.
Ereda lahvatusega lõhkedes pühkis rakett minema kroomitud skeleti ülemise 
osa. Kübor tegi mõned kohmakad sammud ja kukkus. Ta jalad tõmblesid lumes.
Partisan sirutas end ja sülitas sellele, mis nüüd oli üksnes hale metalli-
hunnik. Siis lähenes ta ühele varju hoidunud olendile. See oli üheksa-aastane
tüdruk, peaaegu läbikülmunud oma katkises sviitris. Sõdur patsutas tüdrukut
rahustavalt õlale ja lausus:"Ma ju ütlesin sulle, et kõik see ei lõpe enne,
kui ei lõpe üleüldse." Julgel pilgul noogutas tüdruk nõusolevalt. Need sõnad
olid John Connori armee juhtlauseks. Need sõnad andsid inimestele lootust ja 
jõudu.
   SKYNETI jaoks polnud inimtahtel mingit tähendust. Inimesed aga jätkasid
võitlust, kuigi tehismõistus ütles, et nad on juba võidetud. Kangekaelselt
ronisid varemetest välja inimolevused nagu kahjulikud bakterid ja hävitasid
mehaanilisi vaenlasi. Inimeste vasturünnakud olid kurikavalad ja raskesti
etteaimatavad. Inimesed sigisid ärevusttekitavalt ruttu. Täieliku hävingu
kartuses paistis seksuaalinstinkt neil suurenevat. Kuigi uuele põlvkonnale
oli vaja vähemalt kaheksa aastat, et saada sõduriks, hakkas paljunemistempo
ületama SKYNETI tootmistempot. Paistis, et varsti on elusaid sõdureid rohkem
kui tehisorganisme.
   Lagedale väljale kihutas soomusveok. Sellest ronis välja mees, kes hakkas
"Stingeri" raketiheitjast sihtima tema kohal hõljuvat "jahikulli". Kui ta 
tulistas, põõrdus "jahikulli" relvatorn kurjakuulutavalt. Rakett aga läbis
öö nagu tuline nuga ja sööstis õhumasina ühte mootorisse. Öö lõi helendama.
"Jahikulli" kaks poolt langesid maale.
   Tulistaja hüüatas rõõmsalt, pöördus aga siis tema lähedal tekinud müra
suunas. Küberneetiline rasketank tormas läbi varemete julge sõduri suunas.
See jõudis vaid karjatada, kui roomikud tallasid ta soomusveoki nagu plekist 
õllepurgi.
   Mõned kvartalid eemal, kus kunagi oli "Westside" paviljon, käis äge
lahing terminaatoritega. Inimesed olid siingi - nagu John Connori armees
enamasti - haavatud, külmunud, räbaldunud... See oli aga siiski veel salk,
nimega "Force" ning kõige paremini relvastatud.
   Cohen, seitsmeteistaastane poiss, hüppas varjendist ja tulistas granaadi-
heitjast kolme pealetungiva terminaatori pihta, rabades nad jalust. Nüüd
lebasid need liikumatult, pead katki ja ajud väljas. Poiss hakkas kiiresti
oma relva laadima. Varjust ilmus inimene.
   "Luba ma aitan," ütles too rahulikult ja sirutas käe granaadiheitja suunas.
   Cohen tundis instinktiivselt, et midagi on viltu. Tundmatu varrukal oli
küll partisaniside, kuid seda värvi sidet kanti läinud nädalal. Noormees
lõpetas laadimise ja vajutas päästikule, hüpates ise betoonseina varju. Löök-
laine lõi pea kumisema ning silme ees muutus kirjuks. Ta laskus istuli, 
katsudes sõrmedega vasakust kõrvast voolavat verejuga. Suureneva õudusega
mõtles poiss, et selle kõrvaga ei kuule ta enam kunagi. Samas aga naeratas
rahulolevalt, kui nägi, mis granaat "tundmatuga" tegi. Too lebas peaaegu
pooleksmurtuna ja rebenenud naha alt paistsid ta sisemuse kroomitud detailid.
Masina "selgroog" oli murdunud ning üks selle ots pildus sädemeid. Terminaator
rabeles krampides nagu hüpiknukk. Sekundi pärast liigesed peatusid ja hõõgvel
silmad kustusid.
   Ümberringi mattus kõik suitsu ja tolmu. Poiss tõusis ja komberdas üle
värskete vrakkide koridori. Mürgistest aurudest jooksid silmad vett. Nüüd ei
saand ta korralikult kuulda ega näha. Pealegi oli kild ta käe küljest rebinud
tüki nahka ja lihaseid. Äkki ilmus põrandaluugist kellegi tume kuju. Uue
terminaatori terasrusikas virutas Cohenile ribidesse ja paiskas ta tagasi 
vastu seina. Granaadiheitja lendas kättesaamatusse kaugusse. Poiss hingas
ettevaatlikult ning piinav valu andis mõista, et üks ribi on murtud. Kübor
jäi ta kohale seisma, suunates püssitoru Coheni pähe.
   Seekord pääsemist enam polnud. Püssitoru mustav avaus otsekui kõneles
ruumi lõputusest. "See on surm," mõtles poiss. Järgmisel hetkel tulistab
masin tal pea otsast ja siis... Imelik, aga aeg paistis oma käiku aeglus-
tavat. Cohen heitis pilgu terminaatori "näole" - tolle huulteta suust pais-
tis rida titaanhambaid, monteeritud alati poolpaokil lõualuu külge. Läikiv
pea otsekui irvitas poisi üle. Mehaaniline vikatimees tuli ta hinge järele.
Punaselt kiirgavad silmad tardusid maaslamaval poisil. Kübor ei võinud 
saaki käest lasta. Ja siiski ta ei tulistanud. Cohen tõmbas hinge ning mär-
kas, et oli selleks veel suuteline. Tundus, et mitu sekundit on möödas. Siis
taipas poiss, et terminaator on välja lülitatud. Masina silmad tuhmusid 
tasapisi. Valust üle olles tõusis poiss värisevatele jalgadele, kübor aga
vaatas ikka sinna, kus poiss lebanud oli. Cohen astus kroomitud skeleti 
juurde ja tõukas seda - monstrum kõikus ning kukkus kolinal maha.
   Koridori lõpus ilmus nähtavale veel üks võitleja. Cohen tõstis silmad.
See oli Brine. Sageli võitlesid nad külg külje kõrval. Praegu aga ei suut-
nud poiss midagi lausuda - teda tuimestas shokk ja haavades pulseeriv valu.
Tüdruk lähenes ettevaatlikult ja vaatas lebavat terminaatorit. Cohen suutis
lõpuks endast mõned sõnad välja suruda.
   "Ta lihtsalt... seisatus."
   "Lihtsalt niisama ei seisatu nad kunagi," ütles Brine, pani poisi käe
ümber oma kaela ja talutas ta sinna, kus asus nende ülejäänud salk.
   Mõni minut hiljem said nad teada, miks kübor "lihtsalt niisama" seiskus.

   Lahinguvälja kõrval ajutisel laskepositsioonil seisis mees, kelle eluga
ei tohtinud taplustes riskida. TA seisis nagu kuju jooksvate ja karjuvate
reameeste ja ohvitseride keskel, jälgides binoklist lahingu kulgu. Mehel
oli seljas partisanikindrali vorm. Väsinult langetas ta binokli ning lähe-
dalolijad võisid selgesti näha 45- aastase inimese paljudest üleelamistest
rangeks muutunud nägu. Kindrali vormipluusil paistis kiri : Connor.
   Enda taga kuulis mees raadiosaatjatest kostvaid käsklusi ja ettekandeid 
sõja käigust. Neid kostus ka mujalt, teistest linnadest, isegi teistest osa-
riikidest: San Franciscost, Seattlest, Chicagost (New York oli masinate poolt
purustatud juba aastaid tagasi). Hääled kostsid mitmetes keeltes - hispaania,
suahiili, jaapani ja inglise keeles. See oli esimene tõeliselt internatsio-
naalne armee. Vabatahtlikud tulid sõjas hävitatud maadest. Nad kogunesid ühte,
et ellu jääda. Võitlus SKYNETI vastu oli levinud üle maailma, kuid kaks 
tähtsamat lahingut käisid Colorado osariigi San Juani mägedes, kus asusid
superkompuutri peajõud ja siin, Westsides'is kus asus suuruselt teine SKYNETI
maa-alune kompleks. Tohutu konklaav oli ümbritsetud tiheda rea kaitsemasina-
tega. Kahel viimasel päeval olid inimkaotused väga suured, kuid John Connor
teadis et lõppude lõpuks nad võidavad.
   Neil on nüüd relvi, ent kõige tähtsam on tahe. Tapetute hulk tegi teda 
väga ärevaks. Liiga palju noori mehi ja naisi, keda nii väga vajati, hukkus 
lahingutes.
   John püüdis kogu hingest sõda kiiremini lõpetada ja parandada ajaloo vead.
Kuid nii nagu teisedki suured kindralid eelnevates sõdades, ei teadnud ta,
missugune on see normaalne maailm. Tal jätkus aega vaid lahingutegevuse 
strateegia väljatöötamiseks. Johnile ei tulnud pähegi, et peale tapatalguid
võib jätkuda rahulik elu. See paistis kaugena kui horisont, ja kättesaamatuna,
ükskõik kui kaua ta poole ka ei läheks. 
   Midagi juhtus Pico ja Robertsoni positsioonil. Kindral vaatas uuesti 
binoklisse ja nägi, kuidas lendav "jahikull" kaotas kontrolli ning suure tule-
kerana alla prantsatas. Keegi laskis erakordselt täpselt. Kui snaiperid ellu 
jäävad, on vaja neid autasustada. Aga nüüd, pikeerides hullumeelse nurga all,
mürahtasid maha veel kaks "jahikulli", kuigi keegi neid ei tabanud.
   Leegitsevate varemete eredas tules silmas John vapustavat pilti: küborite
rühm seisis liikumatult nagu tinasõdurid. Nende metallkatted läigatasid 
tuhmilt. Impulsspüsside sähvatused hõrenesid ning mingi ime tõttu katkesid 
hoopis.
   Johni sõdurid tulid ettevaatlikult varjendeist ja liikusid masinate poole.
Veel üks "jahikull" leidis oma lõpu umbes miili kaugusel lahinguväljast.
   Näinud taevast tühjenevat relvastatud lennuaparaatidest, oli kindral
vapustatud ning uuris tähelepanelikult lahingupaika. Ükski SKYNETI masin
ei liikunud!
   Juhtus midagi veel üllatavamat - korraga saabus vaikus.
   John kuulis nüüd üksnes tuule ulgumist. Ei laske, ei plahvatusi, ei
turbiinide lõugamist ega mootorite müra. Isegi raadiojaamad ta selja taga
vakatasid. Kuni kuuldus kellegi mõnusalt hirmune hääl:
   "Siin New Orleansi divisjon. Nad ei liigu! Nad ... jäid seisma!"
   Kostis veel üks, veelgi erutatum hääl: "Siin Chicago. "Jahikullid"
kukuvad ... Oo, Jumal, kõik kukkusid sodiks ..."
   Järgmine saatja kiilus vahele:"Kannab ette San Francisco. Ei saa millest-
ki aru! Terminaatorid seisavad ..."
   Tedagi katkestati:"... keegi ei püüdnud meid peatada. Oleme vabrikus 
ja ..."
   Juba kandsid uudistest ette kõik raadiojaamad. John aga teadis, millest 
ette kanda tahetakse. Teadis suurema osa oma elust.
   Juurde astus leitnant Fuentes, seisatus kindrali kõrval, silmitsedes ai-
niti eesasuvat maa-ala ning lausus nii tasa, et kindral vaevu kuulis:"Just
saime kinnitust ... SKYNET on avastatud ja hävitatud."
   Näol vapustus, vaatasid mehed teineteisele otsa, mõistes, kui lollilt 
võivad välja näha nende endi kangestunud kujud.
   "Sõda on lõppenud, John! Meie võitsime ..."
   Fuentes tõmbas kergendunult hinge. Esmakordselt sellel sajandil, nagu
talle tundus. Koos hapnikuga tulid ka tundepisarad. Algul jooksid nad nire-
kestena, siis vool kasvas, kuni nad murdsid läbi sõjaväeauastmete moraali-
tõkked. Rõõmuhõise, mis koheselt kasvas mürisevaks hurraaks, kordus veel 
terve päeva ning ka järgneva öö, kui võitjad tõstsid silmad lennuaparaa-
tidest vaba taeva poole ning veendusid - piinav taplus on tõesti lõppenud ...
   Vaid põlvitamiseks jätkus Johnil veel jõudu. Ees aga seisab veel palju
tööd...  Väga palju, enne kui ta tõepoolest lahedalt hingata võib. Kindral
võttis mikrofoni ja hakkas jagama käske. Käske, mille andmine oli juba saa-
tusest ette määratud.


                            SAATUSE MINISTEERIUM                       
   
   Siseneda polnud hoopiski lihtne. Vaatamata sellele, et keskkompuuter
Colorados oli rivist välja viidud, jäid alles sajad autonoomselt inimesi
otsivad ja hävitavad terminaatorid. Sisemised toiteallikad võisid nende 
tapmisvõime säilitada kauem kui sada aastat. John mõistis, inimkaod jät-
kuvad isegi peale võitu. Jätkuvad seni, kui neil õnnestub hävitada kõik
terminaatorid.
   Inimesed pidid tungima läbi küborite kaitsevööndi, mis kaitses Kompleksi.
   Kolme tunni pärast oli plats puhas. Johni juhitud sapööride eriüksus oli
ühtlasi kaitsefaalanksiks, kui nad tohutu veoliftiga ehitisse laskusid. Nagu
pisikesed põrnikad olid nad seal 45ø nurga all betoontunnelisse laskuval 
platvormil.
   Mõne minuti pärast lift seiskus ning inimesed astusid kummalisse maailma
- masinate poolt ning masinate jaoks tehtud.
   Kindral juhtis ärevat gruppi kivikujudena seisvatest desaktiveeritud
terminaatoritest mööda. Teel liitusid nendega tehnikud, kes kõndisid mööda
lõputut koridori hardas õuduses. Nemad kõik paistsid pisikeste putukatena
elutu SKYNETI sisemuses. Tehnikud tervitasid Johni naeratusega. Vaatamata
sellele, et John enam eraldusmärke ei kandnud, tundsid teda kõik nägupidi.
John Connor oli selle sõja üks vähestest väeülematest, kes oli erakordse
isikuna teeninud üleüldise austuse. Kord väljus ta varjendist, laskis gra-
naadiga õhku tema poole liikuva robotmasina ning selle asemel, et ruttu 
peitu pugeda, valas ta, lagedal seistes, robotmasinasse jäänud kütuse ümber
oma soomukisse. John ei käskinud inimestel kunagi teha seda, mida ta ise
poleks teinud. Tänu taolisele suhtumisele tundsid inimesed ta vastu sellist
usaldust ja andumust, millist ei pälvi ükski masin.
   Tookord tõi Fuentes Connorile uudise sedaaegu, kui too kükitas pommi-
lehtris ja andis käske rühmale, mille sõdurid polnud veel kahekümneaasta-
sedki. Kõik nad hukkuvad, täites ülesannet, mis kindlustab tsivilisatsioo-
nile suur võidu. Kuni John vaatas, kuidas poisid varjuvad kuupaistega üle-
kallatud varemetes, pöördus leitnant tema poole ja hakkas lugema ettekannet,
püüdes jääda rahulikuks. Moonakonvoi Mehhikost langes terminaatorite varit-
suse ohvriks. Ellu ei jäänud kedagi ...
   Varem, kui juhtus olema vaba minut, tõmbus kindral endasse. Eriti pärast
seda, kui oli käskinud sadadel inimestel minna kindlasse surma, et vaid 
võita aega armee loomiseks. Siiski sai ta kiiresti oma mõtetest jagu ning
jätkas tragilt võitlust, mis pidi võiduni viima. Inimkaotusteta aga võitu ei
saavuta.
   Ent Fuentes teadis seda, mida teadis ka John ... Seda moonakonvoid juhtis
Sara Connor. Sarat keelitati lahkuma lahingust, kuid kui ta seda ei teinud,
moodustasid mõned võitlejad aheliku, et teda hoida.
   Fuentesele paistis imelik, et John Connor vaid noogutas, kui sai teada
ema surmast. Uudis levis kiiresti. Inimesed, kes tundsid ja austasid seda 
naist, nutsid. Sara Connor oli peaaegu niisama legendaarne isiksus kui ta
poegki.
   Hiljem, sisse astudes, nägi leitnant kindralit välivoodil nutmas ning lah-
kus tasa. Üksainus kord nägi ta kuulsa inimese silmis pisaraid. Sestsaati ei
kõnelnud John Connor kunagi emast.
   Fuentes armastas John Connorit, kuid ei tundnud end tema kõrval vabalt ega
tahtnud end temaga kõrvutada. Oma komandöri silmis nägi leitnant pidevalt kur-
bust, otsekui sellest, et võidu hind liiga kõrgeks ja haavad liiga sügavateks
osutusid. Mida kaugemale SKYNETI maailma tungisid mehed, seda rõhutum paistis 
kindral, otsekui oleks siin midagi, mis teda hirmutas. Midagi kohutavat, mida
pidi veel tegema ja üle elama.
   Nad jõudsid hiigelsuure ukseava ette. Teiselpool läve avaras ruumis tundus
olevat kohutav segadus. Lävetaga algas võimlemissaali moodi ruum, kus torkasid
silma kujutelmatute mehhanismide kujud. Tehnikud põlvitasid seal kui pühakud
altari ees palves, sondeerides tehisaju ning avaldades pikalt arvamust aru-
saamatutes kohtades. Keskendunult tühjendasid nad süsteemi pannes kõrvale
juba shifreeritud andmed. Kahekordselt salastatud informatsioon, mille oli
tehnikutele andnud John, oli, nii imelik, kui see ka polnud, teada juba kõi-
gile.
   Sõjas masinate vastu said paljudest sõduritest ühtlasi tehnikaspetsialis-
tid. Need andekad lapsed, kes said hariduse segipommitatud raamatukogudes ja
lahinguväljal, mõtlesid mitte ainult oma jalgadest, vaid ka sellest, miks 
need jalad jooksevad. John usaldas nendest parimatele SKYNETI koodi avamise,
selle mõtete ja plaanide lugemise ning saadud andmete analüüsi.
   Andekas spetsialist Win tõstis silmad. Ta paistis küll nõrga ja ebaleva
inimesena, kuid näitas oma töös üles ääretut vastupidavust. Närvitsedes
tervitas Win nüüd Connorit ja kandis ette oma valmisolekust.
   "On ta siin?" küsis kindral järsult.
   Win noogutas ning näitas tehnikute grupi poole ruumi lõpus. Nende seas oli 
noor sõdur, kes tundis ennast kuningapere liikmena. John sulges silmad ja 
sundis end rahulikuks. Tema ees seisis Kyle Riz. Kindral astus ligi, tundes 
närvivapustust. Tundus, et ta on kehatu ja ujub aeglaselt kurbuse meres. Ta
oli igatsenud seda võidupäeva, aga ühtlasi ka kartnud nende ebameeldivate
mälestuste pärast, mida ta heameelega ei tekitaks, kuid pidi.
   Kyle oli peaaegu oma mundri seljast visanud. Tehnikud tundsid ta kehast
levivat hapukat lehka. Fuentes krimpsutas nina, küsides:" Mis see on?" Win
vastas ta poole pöördudes:"Kreem paremaks juhitavavuseks. Et ajaväli jälgiks
kehavorme."
   Letnant ei saanud sellest aga aru ega taibanud eelseisva imeliku aja-
reisi mõtet. John püüdis talle küll seletada, kuid kindrali sõnad olid 
Fuentesele niisama segased nagu tehnikute lalin. Leitnant tundis vastikust
nende masinate keskel, mis olid ta vaenlasteks ägedates lahingutes. Ta vihkas
 kõiki neid mehhanisme, välja arvatud lihtne riist, mis rippus tal rihmaga
üle õla. Püss - kõige parem asi. Fuentes mõistis oma vihkamise mõttetust.
John oli talle kannatlikult seletanud, et pole olemas häid ega halbu masinaid,
vaid ainult inimesi. SKYNETI lõid need, kes liialt üksteist kartsid ega usal-
danud iseoma relvigi. Ning nad ehitasid instrumendi, mis vastas kõrgemal 
määral nende paranoiale.
   Ikkagi tahtis Fuentes siit minema. Tema endise rühma ülemad olid lubanud
korraldada olengu koos heade suupistetega. Äsja oli lubatud kasutusele võtta
uus konservitagavara. Tema naine on ka nagunii seal ja ootab teda. John kõ-
neles, et kõikjal on palju tööd. Fuentes nõustus temaga. Aga mitte siin.
   Kindral jälgis Kyle'i nägu. Kummaline oli vaadata, et ta on sinu isa. Noor-
mees hingas sügavalt, aeglaselt, kandes endas täielikku rahu, valmistudes sel-
leks, milleks oli võimatu täielikult valmistuda - reisiks ajas. Vaid John tun-
netas jäist õudust, mida varjas Riz, kui arst võttis ta käe, et viia veeni
sünteetilist adrenaliini ja masseerida lihaseid.
   Tehnikud tõmbusid Kylest eemale ning John seisis nüüd temaga kõrvuti. Mehed
vaatasid teineteisele otsa. Nad polnud sõbrad. Oleks neil aega olnud, võinuks
neist sõbradki saada, kuid kindral oli tänase päevani Kyle Rizi näinud vaid
viiel korral. Ja alles teise kohtumise järel sai ta teada nooruki nime ning
taipas kohe, kellega tegemist. Tookord ei öelnud kindral midagi.
   Ehki ema oli kõnelnud Johnile isast ning sellest, mis juhtuma peab, ei
tahtnud ta seda tunnistada. Ta oli iseenda saatuse vastu astumas. Kuni käis
sõda, ununes tasapisi see, millest rääkis Sara Connor. Iga sündmus, täis
õudu, oli kui kosmilise kella hääl, mis lajatab ajaloo pihta. Nüüd aga lõid
kellad tema enda pihta ja veelgi julmemalt. Ta tahtis paljutki öelda, aga
kõneldes ühest, tahaks kõnelda ülejäänustki, ent aega enam pole. Ja kas ongi
vaja kõnelda. See vaid erutaks Kyle'i. Sõdur aga peab olema keskendunud.
   Lõpuks hakkas noormees, ehmunud John Connori kohalolekust ise rääkima.
"Te teate, et ma olen üks vabatahtlikest?" Kindral noogutas imestunult ja
naeratas heakskiitvalt. 
   "Ma teadsin. Sara kõneles mulle."
   Noore sõduri silmad läksid imestusest suureks. Kyle hakkas mõistma, miks 
tema  valiti nimekirjast, kus oli tublimaidki poisse. Riz on osa ajaloost,
mida veel pole, kindral aga teadis seda ammu. Kas sellepärast toodi ta Johni
väeossa? Miks kindral hoidus ta lähedale? Ja samal ajal nii kaugele ...
   Ükskord juhtus Kyle oma komandöri lähedale. Tundus, et instinktiivselt 
õngitses john oma verega määrdunud vormipluusi taskust ema luitumakippuva
pildi, siis aga sõnagi lausumata vägesid tervitama. Noorsõdur jättis meelde
Sara Connori pilgu tollel pisikesel pildil.
   "Kas nad instrueerisid sind?" päris nüüd John.
   "Jah, sir. Ma tean ,mida pean tegema, kuid mul pole aimugi milleks."
   "Sa pead selle ülesande kindlasti täitma."
   "Jah, sir." Kyle kivines paigale.
   Siis tegi John midagi, mis Fuentese tublisti imestama pani. Kindral astus
sõduri ligi ja embas teda sõbralikult. Noormees oli vapustatud.
   "Sul läheb õnneks," ütles John veendunult, jätkates juba ametlikumalt:
"Vaata, et valve sind enne teatud aega maha ei jätaks."
   "Pole viga, sir."
   "Mäletad, mida ma palusin sind Sarale öelda?"
   Kergest värinast komandöri hääles mõistis Kyle, kuivõrd isiklik ja tähtis
on see läkitus. Ta tõmbas hinge ja vastas;"Sõnasõnalt, sir."
   John sulges silmad ning pöördus ümber. Noor sõdur märkas nukrat pilku, mis
saatis kindrali naeratust. Ta erutus, ent siis astus juurde Win, tundes huvi:
"Olete valmis, seersant?"
   Kyle noogutas ja suundus ajamasina kahe kroomitud rõnga suunas. Need rõngad
asusid teineteise sees ja kiikusid põrandas oleva avause kohal, õõtsudes mag-
netväljades. Nende all oli põhjatu pimedus. Sõdur heitis veelkord pilgu 
Johnile. Noormees messias ootas, kuni ta kaob sügavasse lõhesse.
   "Mõnikord peab ka masinatesse usku olema," lausus kindral.
   Kyle uskus üksnes oma komandörisse. Üheksateistkümneaastane noor sõdur
astus avausse. Kõik võpatasid. Win pöördus tehnikute poole ja käskis alustada
ajamasina käivitamist.
   Rõngad hakkasid erinevate telgjoonte ümber aeglaselt pöörlema justkui kee-
rukas güroskoop. Nende undamine sulas kummaliseks häälteharmooniaks. Rõngad
pöörlesid ikka kiiremini, rippudes avause kohal. Siis hakkasid nad laskuma,
viies endaga Kyle'i. Noormehe pilk kohtus veelkord Johni pilguga, enne kui
ta kadus generaatori sügavusse ... Kindral astus avause äärele ja saatis 
pilguga noormeest, kuni see muutus imepisikeseks kujukeseks. Rõngad aga 
pöörlesid üha kiiremini, neid polnud peaaegu nähagi. Pöörlevast metallist
moodustus kera. Helide kokkukõla kasvas, tekitades inimkõrvale vastuvõetamatu
meloodia. Generaatoriseintelt lendas pisikesi sädemeid.
   Siis paiskus generaatorist valgusvihk, valgustades ruumi seinu tehnikute
peade kohal. Win kummardus, hingates sisse tugevat ossoonihõngu. Tekkis tohutu
energialaeng. Kõik varjusid ajutiste kaitsekilpide taha ja vaatasid hämmastu-
nult üksteise otsa. Suur asi oli sündimas ning Kyle Riz asus selle keskmes.
Alumises kambris, mille sees sõdur asus, tõusis energiahulk kuratlikult suu-
reks. Generaatori hääl paisus kõuemürinaks. Johni süda tuksus vist sama kii-
resti kui pöörlesid rõngad. Kostis karjatus, otsekui oleks jumal - masina
sisikonda välja lastud. Need, kel polnud kaitse prille, pimestusid hetkeks.
Kui valguskiir tuhmus, polnud pöörlevate rõngaste sees enam kedagi. Need aeg-
lustasid käiku ning peatusid, kergelt suitsedes. Kyle Riz oli ajamasinast
kadunud. Kummaline, aga tema asemele tekkis poolkera, täidetud mitmesuguse
prahiga: lömmis õllepurkide, koltunud, 1984. aasta ajalehtede ja puuvilja-
korvikesega.
   Fuentes võttis kaitseprillid aeglaselt eest.
   "Püha Maria!"
   Win läks ettevaatlikult avause äärele ja vaatas alla. Alt paistsid õrnad
valgusesähvakud, kadudes kohe.
  "Töötab küll!" lausus Win erutatult. Lisades:"See on 1984. aasta. Ta vahe-
tas tänasega kohad."
   John astus kõrvale ja võttis kaitseprillid eest. Silmad valutasid ereda-
test valgusesähvakutest.
   "Mis ikkagi sai seersant Rizist, sir?" küsis Fuentes. "See tähendab mis
temaga juhtus ?"
   Kindrali näost oli näha, et ta asub kaugel sellest ajast ja kohast.
   "Sõdur täidab oma ülesande ja ... sureb."
   Leitnant noogutas:"Hea sõdur." 
   Silmis ahastus, kinnitas John kurvalt:"Ja ühtlasi minu isa."
   Fuentes jäi tale imestunult otsa vahtima. Nüüd ta mõistis mida kartis 
kindral ja miks ta ei tundnud võidust täit rõõmu. Liiga kõrge oli selle hind.
   Fuentes andis röögatades oma rühmale hispaania keelse käskluse:"Pange va-
rustus valmis. Hävitage see koht kus kurat!"
   John vangutas eitavalt pead.
   "Praegu pole vaja. Meil seisab veel midagi ees." Ta pöördus Wini poole:
"Missugused on sinu tähelepanekud?"
   Too vaatas oma vööl rippuvat peopesasuurust jõuväljademõõtjat ning vastas:
"Täpselt nagu te ütlesite."
   John ohkas sügavalt, tundes, kuidas pöörleb ta kõrval saatuserõngas, võ-
distas õlgu ja lahkus siis ruumist. Fuentes haaras tehnikul käest:"Mis tähele-
panekud?"
   Win näitas mõõduriistale. "Siin on ajamasina energeetiline signaal. Eks-
perimendi ajal märkisin üles kaks täpselt ühesugust signaali."
   "Kaks?"
   Win astus edasi, aga leitnant ei jäänud tast maha. "Ja ikkagi, mida see
tähendab?"
   "Paistab, et esimene oli terminaator, saadetud 1984. aastasse."
   Fuentes ei mõistnud ikka veel midagi.
   "Aga teine?"
   "Paistab, et teine terminaator."
   Tuhmilt kõmisesid Johni sammud, kui ta Wini ja leitnant Fuentese saatel 
läks läbi tunneli. Nad läbisid lõputuid, ebameeldivatest masinatest täidetud
galeriisid, möödusid tohutust strateegilise tehnoloogia raamatukogust, mille
oli planeerinud SKYNET. Isegi Johni andekatel tehnikutel läheb aastaid, et
seda läbi uurida. Kunagi, uurides mitmesuguseid süsteeme, tuleb kindralil 
otsustada, kas need lõhkuda või suudab tuhast tõusnud uus põlvkond neid 
vajalikult kasutada. Tal polnud informatsiooni, et ise see asi ära otsustada,
ei olnud tulevikuga kokkuklapivaid minevikumälestusi. Ka selle kohta, mis
juhtus täna, puudus tal võti. Kui John ligines massiivsele uksele, täitsid
minevikumälestused oleviku. Kindral teadis, et silmitseb saatuse ust. Teadis,
et selle tagant leiab ta vastuse kogu elu tema ees seisnud küsimusele. On 
see õige?
   Win astus ukse juurde ja torkas kontrollpaneeli sisse pisikese sondi. Ta
kasutas purunenud "jahikullist" võetud koodi. Luku poldid eemaldusid ja uks
avanes raginal. John astus üle läve, valgustades taskulambiga toa kaugemaid
nurki. Kõik vaatasid suurt, maast laeni kõrguvat mehaanilist pressi. Veel
soojad survevoolikud rippusid seintelt ja ühinesid auruvines masinaga. Mehed
läksid sinna, kus ühinesid kaks kahekümnetonnist plaati ning valgustasid
pragu, millesse võis ronida inimene. Pragu oligi lõigatud inimesekujuline.
John kõõritas millelegi läikivale prao äärel kaela kõrgusel, suunates sinna
püstolitoru. Sädelev piisk kukkus relvatorule. John põõras püstolit nii,
et Win ja Fuentes võiksid seda taskulampidega valgustada.
   "Kus see piisk on?" Win uuris püstoliotsa niisuguse näoilmega, nagu
oleks valmis Jumalat nägema. Ta märkas imepisikest piiska, kõrgumas paar
millimeetrit toru raudpinnast.
   "Siin,: ütles Win
   "Kus?"
   "Ta sulab metalli, peaaegu pole enam nähagi."
   "Imelik ..."
   Viimane umbmäärasus kadus Johnist. Saabus aeg teha viimane käik male-
partiis, mida ta mängis SKYNETIga juba viisteist pikka aastat. Kindral
teadis paljugi sellest, mis pidi juhtuma, kuid, lasknud mööda mõned pide-
punktid oma mälus, polnud lõpptulemuses enam veendunud. Piknikupaika jäetud
nuga, millel olid sõnad "mitte saatus", lõikas katki liini selle vahel, mida
Connor juba teadis ning mis võis juhtuda. Tema enda olemine võis lõppeda. Või
jääb kõik endiseks? või ... Mis? Esmakordselt pärast lapsepõlve ei suutnud
John leida sobivat vastust. Kasvava rahutusega ulatas kindral püstoli Winile,
võttis sondi, suundus läbi ruumi raske terasukse juurde, mis oli kaetud
sulava jää peene võrgustikuga, valis koodi ning jäi ootama ...
   Ukse avanedes purunes jää klaasina. John tahtis sisse astuda, kuid Fuen-
tes kargas enne teda, hoides relva laskevalmis. Leitnandi hingeõhk väljus
kähinal suust. Ta tegi sammu, valgustades taskulambiga paljaste kehade
ridasid, mis rippusid lakke kinnitatud terasraamides. Kindral suunas oma
lambi valgusvihu sinnasamasse. Siin olid sajad mehed ja naised. Igas reas
kümmekond absoluutselt ühesugust keha.
   "Terminaatorid," sosistas Fuentes, sõrme päästikul hoides. John Connor
astus kiiresti piki kunstkehade rivi ja seisatus lõpus. Ta jälgis nägusid.
Ei, siin mitte. Teine rida. Ikka sama. Imelik. Seejärel ... Kindral pöördus
kolmanda rea poole ja kangestus. Siin olid kõik ühesugused ja tuttavad näod.
   See oli tema.
   Johni silmad lõid leegitsema. See siin oli samamoodi niru värk nagu
Kyle'iga juhtunu.
   Fuentes võpatas ja hakkas kindralit paluma, et kohe siit minema mindaks.
   "Ma tahan lubada endale seda mõnu, et vajutan siin ruumis päästikule,"
ütles leitnant, märkas siis aga kindrali näoilmet. "Milles on asi?"
   John astus lähima tuttava terminaatori juurde. Tolle silmad olid suletud, 
ometi ta ei maganud. Ta ootas.
   Siis pöördus kindral Fuentese poole hingepõhjast tulevate sõnadega:
"Ajas rändamise ainuke probleem seisneb selles, et... kõik see ei lõpe enne,
kui ei lõpe üleüldse."
   John ruttas lävel tardunud Wini juurde. Leitnant märkas, kuidas ta näitas 
ühe terminaatori suunas ja pomises midagi erutatult. Raske oli selles kõiges
mingit mõtet leida.
   Nad võitsid.
   Kas polnud siis nii?


                                   ÄIKE

             Action, California. Meie päevil, 3.14 hommikul.

   Dana Short mõtles oma naise nooremast õest ja see oli üsnagi ohtlik tege-
vus. Mitte sellepärast, et need mõtted teda liiga kaugele võisid viia, vaid 
sellepärast, et praegu juhtis ta suurt järelhaagisega veoautot, laskudes mööda
mägiteed kiirestitihenevas udus. Short ergutas ennast, kujutledes vaimusilmas
Denissa kõrgeid rindu, kui äkki ilmusid udus ta ette auto punased tagatuled.
Järsult surus mees piduripedaalile. Suur külmutusauto liikus hooga edasi kumme
kraapides ja pidureid vingutades, kandes endaga 28-tonnist külmutatud melonite
koormat. Püüdes autot pidama saada, vajutas Short kõigest jõust pedaali vastu
põrandat. Verest kuumavas ajus ilmus pilt sellest, kuidas tigeda skorpionina 
paindunud veok paiskub vastu tee äärekaitset ning veereb 14.maanteelt 
järsakusse, purunedes vastu Wascesi kaljusid.
   Kuid sel õhtul tal vedas. Rattad leidsid kuiva teeosa, veok vähendas rapsi-
des oma hoogu ning möödus eessõitvast masinast seda riivamata.
   Nähes kauaoodatud majakat, Sperra maantee lõpumärki, hingas Short kergen-
datult. Vajutanud mõned korrad kergelt piduritele, hakkas ta laskuma ja suun-
dus parkimisplatsile.
   Parklas leidus veel mõni üksik vaba koht. Tänane erakordselt paks udu oli
sundinud paljusid kaugsõiduautojuhte Antiloobi maanteelt ära pöörama, et veeta
siin öö.
   õhus oli tunda laengut nagu enne äikest. Ja autoust avavale Shortile tun-
dus, et ta nägi välgupeegeldust klaasil. Ta kiikas taevasse, kuid nägi vaid 
udu, mis oli värvunud roosakaks neoonkirjast söögibaari ukse kohal. Dana 
kehitas õlgu ja astus sisse.
   Kui ta oleks vaadanud mitte taevasse, vaid oma veoki suunas, oleks ta näi-
nud teist välgusähvatust tema ja kõrval seisva treileri vahel.

   Maanteetuled tuhmusid. Udu roomas suurte veomasinateni, tekitades nende 
vahel pööriseid. Eredad helesinised sädemed tantsisklesid autode metall-
külgedel. Madalatooniline undamine läks üle peenikeseks vileks, nagu otsiks
keegi transistorraadios õiget jaama. Tekkis kummalise kujuga välk, mis muutus
pöörlevaks ja praksuvaks energiakeraks. Kahe veoki külgaknad kummusid sisse-
poole ja lendasid siis kildudeks. Justkui tuhandete fotolampide sähvatus val-
gustas ümbrust. Seejärel kuuldus kõva ragin, valgus kadus, aurupilv häljus
kõrvale. Sinna, kus minut tagasi polnud kedagi, ilmus mingi kogu...
   See oli alasti inimene. Tema keha kattis valge vahu kiht, mis pudenes 
jahuna maha, kui kohutav kuju ringutas ja õlgu sirutas. Tundmatu isiku sõja-
väelaslikult lühike soeng kärssas õrnalt. Ta näol polnud märgata mingeid 
tundeid. Kuid sinised terasläikelised silmad paistsid ühteagu nii elusate kui
surnutena. Need otsekui imesid kõike endasse, midagi vastu andmata.
   Selle inimese käed olid tugevate musklitega ja täiuslikult sümmeetrilised.
Biitsepsite range kaar õhenes küünarnukkide ligidal, lihased siuglesid kummi-
voolikutena, minnes üle kauniteks randmeteks.
   See inimene hingas sügavalt sisse, pingutas lihaselist rinda justkui 
Prometheus ning uuris ümbrust. Tuimalt nentis ta õhu ülemäära suurt niiskuse-
sisaldust ega pööranud sellele rohkem tähelepanu.
   Tundmatu selja taga vedeles kõverakspainutatud tükk auto tagumisest põrke-
rauast. Selle oli küljest lõiganud helendav tulekera, mis inimese siia aega
kandis. Oli näha, kuidas kaarleek tekitas ebatavalise ränduri jalge alla 
asfaldisse augu. See inimene seisis keset elektrivälja! Siis astus ta lagedale 
ja uuris ümbrust. Tema pilk peatus baariukse lähedal seisval kolmel suurel
"Harley Davidsoni" mootorrattal. Kõrged, laiade juhtraudadega masinad paistsid
rauast koerakujudena, kes oodates peremehi, lebavad, esikäpad välja sirutatud.
   Hoonest kostis muusikat. Inimene vaatas läbi akna sisse. Seal oli palju 
rahvast ning nad naersid, vaidlesid, tellisid valjuhäälselt süüa ja juua.
Tundmatu suundus ukse poole. Ta teadis, et seest leiab ta kindlasti ühe
kolmest mootorratturist.
   Viimaks ometi oli Dana leidnud ühes nurgas endale koha. Toidubaar polnud
suurem asi, kuid lobi oli enam-vähem korralik. Siinsamas kõrval seisid kaks
suurekasvulist veokijuhti, nokkmütsid tagurpidi peas, olles hõivatud kümne
portsu praetud türgiubade hävitamisega. Kolm räpakat nahkrõivastes mootor-
ratturit mängisid ruumi tagaosas piljardit. Laua kõrval oli rida tühje 
"Milleri" õllepurke. Söögikoha omanik mister Lloyd, paks vanapoolne koguka 
karukerega mees, seisis baarileti taga, määrdunud põll ees. Ühes kaugemas
nurgas mängisid udu hajumist ootavad autojuhid hasartselt kaarte.
   Dana heitis pilgu liginevale ettekandjale. Hetkega hindas ta naise välja-
nägemist ning märkis endamisi, et sellel on liiga palju meiki. Oma viie jala 
ja kolme-nelja tolli kasvu kohta oli naisel paarkümmend naela liigset kaalu, 
kuid vaatamata sellele oli ta üsna meeldiv ega pidanud häbenema oma paksust.
   Dana Shortile see meeldis, isegi väga. Naisterahvas mälus hajameelse ilmega
ainiti nätsu, see aga tähendas ilmselt, et ta armastab ülemäära telerit 
vahtida. Kerge saak. Just tema tüüp.
   Kui tal vaid naist poleks. Dana tundis südametunnistuse kerget kripeldust
ning katsus tõusva lihaliku soovi maha suruda mõtetega oma abikaasast. Carla
pidas end usklikuks inimeseks ning suhtus väga tõsiselt abielukohustustesse,
eriti ses osas, mis käib truuduse alla. Kui Carla teaks, et mees on teda pet-
nud, tapaks see uudis naise. Juba üle kuue aasta on nad koos elanud. Selle aja
jooksul on Dana tundma õppinud oma naise igat kehaõnarust ning mis veel hul-
lem, ka iga sõna, mida naine voodis endale lubas.
Voodiarmastus Carlaga hakkas sarnanema sellele, kui filmi "Ma armastasin 
Lysit" vahitakse kahekümnendat korda: mugav, ent võimatult igav. Kooliajast
saati ei mäletanud Short end nii erutatuna. Meeleheites nentis ta, et tubli
poole maakera inimestest moodustavad naised. Saladuslikud naised. Võrratult
salapärased naised... Nagu see ettekandja.
   Short luges ta rinnale kinnitatud nimesildilt naise nime - Claudia -ning
tervitas, kui talle määrdunud menüü ulatati. Ettekandja vastas pilgutusega ja
läks siis puusi õõtsutades köögi poole. Iharalt jälgis Short seeliku all vee-
revaid kannikaid ning maalis oma vaimusilmas meeldivaid pildikesi. Erootilist
filmi kujutlusse manades, leiutas ta samaaegselt machiavelliliku kavalusega
võtteid, mis peaksid eelseisvat truudusemurdmist Carla eest varjama. Dana oli
nii sügavalt sukeldunud oma mõtetesse, et ei märganud, kuidas uks avanes ja
sisse astus alasti inimene.
   Kõik teised märkasid seda ning jätsid oma tegevuse. Inimene aga astus
rahulikult läbi saali, silmitsedes ühte nägu teise järel, väljendamata seal-
juures mingit tunnet või uudishimu.
   See, mida võttis vastu "inimese" aju, oli sama, mis peegeldus 4000-bitisele
kuvarile. Kogu söögisaal. Ekraanilt võtsid andurid infot vastu kiirusega, mida
inimsilm jälgida ei suuda. Üllatusest juhmid autojuhtide näod, ülihämmastunud
peremees, hirmunud ettekandja - kõik see hakiti ja analüüsiti elektronajus, et
saada ettekujutus ning olla valmis ootamatusteks.
   Keegi ei liigahtanudki, välja arvatud üks mootorratturitest. Robert 
Pantelli polnud just kerget elu elanud. Ta oli kohanud igasuguseid ja teda ei
üllatanud naljalt miski.Küll aga see mida ta nüüd nägi. Robert jättis oma 
vänge sigari pahvimise, langetas käe ja naeratas toorelt.
   Alasti tegelane nägi Pantelli keha pulseerivaid elektrikontuure. Tuhanded 
võimalikud otsused jooksid tulnuka nägemisskanneril. Hetkega analüüsiti 
rokkeri kogu riietus ning võrreldi seda kaasaegsete tsiklitega.
   Roberti meelest ei kestnud see paari minutitki. Ta jõudis vaid irevile aja-
da rea oma kehvi hambaid, millest nii mõnedki puudusid. "Hei," kähises 
Pantelli, "sellele kutile võib pinnu sappa lüüa küll!"
   Kostis närviline naer. Alasti inimen ei reageerinud sellele, küll aga kõne-
tas Pantellit tundetu häälega:
      "Mulle on vaja sinu riideid, saapaid ja mootorratast."
   Roberti silmad tõmbusid pilukile, seejärel heitis ta pilgu oma seltsilis-
tele. Nood jäid ootele. Pantelli kavatses neile väikese etenduse anda. Ta
tõmbas sigarist sügava mahvi, nii et selle ots helendama lõi ning pöördus siis
tulnuka poole:
      "Sa unustasid ühe võlusõna - "palun"".
Roberti sõbrad lasksid vägevat naeru. Nad tundsid, et see noormees lööma ei
hakka. Vaatamata musklilisele väljanägemisele, seisis ta nagu oinas oma kohal
ning näoilmegi jäi muutumatuks.
   Robert ei sallinud kuutõbiseid. Taolised tuletasid talle ta isa meelde.
Pealegi kavatses ta spektaakli lõpule viia. Tõstnud hõõguva sigari, kustutas 
ta selle vastu mehe paljast rinda. Kostis kerge särin, nagu teeb seda looma-
lihatükike kuumal pannil. Seejärel tuli ärev vaikus.
   Just sel hetkel ärkas Dana oma unelmatest, vaatas ringi ja nähes alasti 
kuju, võpatas. Palja mehe rinnal paistis ümmargune suitsev auguke. Ent tund-
matu ei avaldanud valumärke. Kõik, mis seejärel juhtus, käis erakordselt 
kiiresti.
   Paljas mees sirutas käe ja klammerdus raudse haardega Roberti lopsakasse
õlga ning mees karjatas metsikus valust. Üks ta sõpradest haaras piljardikepi
ja virutas tundmatule vastu kukalt, nii et kepp pooleks raksatas.
   Alasti olend seda justkui ei märganudki. Silmagi pilgutamata sirutas ta käe
taha ja laskmata lahti Robertit, haaras nahkjopet pidi tema sõbra ning heitis
koguka rokkeri lähimasse aknasse. Purustanud oma kehaga klaasid, maandus 
õnnetu mees väljas asfaldil ning see kostus lihatüki latsakana hakkimislaual.
   Paljas tegelane tõstis vaevata õhku Roberti, kes kaalus vähemalt kakssada-
kolmkümmend naela ja pillutas mehe läbi teenindusakna kööki, täpselt grill-
ahju tulistele ribidele. Koos rakstusega paiskus õhku ka auru ja suitsu, kui
tuline metall vastu nahka puutus. Robert ulgus ja vingerdas, kuni veeres
põrandale.
   Kolmas tsiklimees haaras kuue tolli pikkuse teraga pussi ning kavatses 
selle tundmatule otse näkku virutada. Too aga püüdis vihiseva väitse lausa 
terapidi peoga kinni, viskas õhku ja püüdis siis pidetpidi kinni. Lehviku-
liigutusega tarretas ta tsiklimehe näoga vastu baariletti. Väits välgatas 
õhus ja naelutas mehe õlgapidi leti külge.
   Dana ei jõudnud silmigi pilgutada, kui tegu oli tehtud. Nagu ka teised 
külastajad, istus ta vapustatuna, jälgides alasti inimest, kes möödus baari-
letist, tõukas kõrvale Lloydi ning astus kööki. Külastajad jäid oma kohale 
sellepärast, et kõik käis niivõrd kähku, ja vist ka sellepärast, et see ini-
mene oli tunduvalt ohtlikum kui nood kolm rokkerit. Peamiselt aga ei tõustud
seepärast, et tulnuka käitumine oli liialt kummaline. Sihukeseks julmuseks ei
paistnud põhjust. Hullumeelse tüübiga tegemist teha aga ei tasu.
   Sedasama arvas mehhiklasest kokk, kes kadus tundmatu teelt. Alasti tüüp
astus Roberti juurde, kes lebas kõverassetõmbunult ja oigas vandudes.
Kui tundmatu mehe vari maaslamajale langes, vaatas mees üles, röögatas nagu 
haavatud kiskja ning püüdis kõrbenud tagi taskust tõmmata 45 kaliibrilist 
kolti. Sääsetapja liigutusega napsas võõras relva enda kätte.
   Kui ta püstoli tõstis, kangestus Robert hirmust. Selle asemel, et sihtida,
uuris aga võõras tähelepanelikult relva. Hetkega tegi ta elektronaju kindlaks
kaliibri ja tehnilised omadused. Talle ei tulnud pähegi maaslamajat tulistada-
vastane oli ju rivist välja löödud. Ta jäi oma endise nõudmise juurde, suu-
nates Robertile ilmetud silmad.
   Robert võpatas jälle, ta aju otsis pingsalt vastust küsimusele: mida teha?
Löömingut jätkata oli mõttetu. Enam polnud ka relva. Erakordse kergusega oli 
hullumeelne nudist temalt püstoli võtnud. Robertil polnud valikut. Valust 
nägu krimpsutades ajas ta üleni paistes käe taskusse, otsis lagedale tsikli-
võtmed ja viskas need tundmatu jalge ette. Siis hakkas ta oiates - murtud 
ribi tegi valu - välja ronima oma nahkjopest.
   Dana kavatses juba esiuksest välja lipsata, kui too imelik inimene köögist
tuli, seljas nahkjope, jalas nahkpüksid ja rasked naelutatud tanksaapad. 
Esmalt suundus ta Roberti sõbra ümber kogunenud inimeste poole. Rahvas valgus 
kahte lehte nagu Punase mere lained Piibli-kirjas. Sammu aeglustamata tõmbas 
ta pussi mootorratturi õlast. Veritsev mees, silmad täis õudu, vajus põran-
dale. Kui tundmatu möödus Danast, pomises see hirmunult: "Tere õhtust."
   Nagu kuulikestel pöördus võõra pea Dana poole. Elutud silmad kinnitusid 
mikrosekundiks mehel, seejärel avas tundmatu ukse ja väljus.
   Dana võdistas end, pühkis peoga laubalt hirmuhigi ja mõtles: "Jumal täna-
tud, mööda läks." Vankudes astus ta akna juurde. Kõik teised tegid sedasama, 
jälgides pelglikult, kuidas tundmatu astub "Harley'de" juurde. Vaid Lloyd vaa-
tas rokkerit, kelle haavast jooksis vaibale verd. Baariperemees läks leti 
taha ja haaras midagi oma peidupaigast.
   Sedaaegu jõudis tundmatu kolme mootorrattani, toppis koldi vöö vahele ja 
torkas võtme esimese ratta süütelukku. See ei sobinud. Kõhklemata pöördus ta 
teise ratta suunas. Võti klappis. Ta heitis jala üle sadula ja istus võimsa 
mootorratta selga. Igamees, kes tehnikast midagi jagab, annaks sellise iluduse
eest oma viimasedki krossid. Paistis, et võõras on kõrgemat sorti asjatundja.
   Mees pistis pussi saapasäärde ja vajutas käivitushoovale. Mootor kuuletus 
kohe.
   Sedaaegu ilmus lävele baariomanik Lloyd, hoides käes Winchesteri tüüpi 
suurekaliibrilist automaatvintpüssi. Ta tulistas õhku ning kõmakas kostis üle 
mootorrattamürina. Pöörates toru sadulasistuja selga, hõikas baariomanik:
      "Kulla mees, ma ei saa sul lubada ära ajada võõrast mootorratast. Roni 
ise sadulast, muidu lasen sind sealt!"
   Tundmatu pöördus ja vaatas külma pilguga Lloydi. Hetk hiljem võttis ta käi-
gu välja, toetas ratta toele ja astus ruttamata baarimehe suunas. Too seisis 
oma kohal ning kaks tunnet võitlesid temas: hirm ja meeletus. Tundmatu lähe-
nes, vaadates otse püssitorusse. Lloydil tilkus higi silma. Ta püüdis otsus-
tada, kas tasub rauahunniku pärast inimest tappa. Muidugi ei tohtinud baari-
pidaja lasta oma kliente röövida. Siin oli peremees tema ning pidi pälvima
igaühe usalduse. Kui see suli pääseb minema, võib Lloyd kaotada oma kliendid.
Teisest küljest aga...
   Sel hetkel sirutus tundmatu käsi ette nagu ründav kobra ning samas oli püss
juba tema käes. Veel üks märkamatu liigutus ning püssitoru oli suunatud Lloydi
näkku.
   Mees iitsatas ja ta lõug kolksatas alla. Ta kujutles ette, kui lihtsalt
võib see hullumeelne ta kolba sodiks lasta. Ühes käes püss, sirutas too teise
käe Lloydi suunas.
   "Oh kurat!" jõudis baariperemees mõelda. Ent tulnukas vaid tõmbas tema
pluusi rinnataskust suured päikeseprillid, pöördus järsult ning astus mootor-
ratta juurde, pööras rooli otse, istus sadulasse ja pani mürinal minema.
   Kergendusega nõjatus Lloyd vastu uksepiita, olles ellujäämise üle ülimalt
õnnelik.
   Dana jälgis, kuis mootorrattur uttu kadus ning mõtles, et mitte igalühel ei
õnnestu üheainsa öö jooksul kaks korda surmale silma vaadata. Polnud kahtlust, 
et see oli kõigevägevama märguanne ning Short vandus iseendale, et edaspidi ta 
isegi ei mõtle enam üleaisalöömisele.
   Carla oli niisiis esimene nendest süütutest olevustest, kelle elu ootama-
tult ja järsult muutus teise Terminaatori tulekuga...
   Unnates kihutas mootorratas 5.kiirteed pidi lõunasse, Los Angelesi suunas.
Teeäärsete valgustite külm valgus läigatas hooti tsikli nikkelpindadel ning
prillides kübori näol.


                              KAKS AUSTINIT

               Los Angeles, California. Kell 4.58 hommikul.

   Kuuenda tänava silla all hämaruses oli keegi muude kirjutiste sekka värvi-
ballooni abil korralike tähtedega maalinud: "Ajalugu on surnud." Kui võrrelda
kõike olnut praegusega, võis seda kirjutist võtta kui üllatavat ettenäge-
likkust. Sama lauset oli kirjutatud linna teisteski paikades, kõigepealt Los
Angelesi idaosas, "Dodgeri" staadioni kandis ning Griffithi observatooriumi
seinal. Keegi ei märganud neid loosungeid.
   Linnas leidus küllalt nii looduslike kui inimkäte poolt tekitatud katas-
troofide ettekuulutajaid. Needki muutusid juba kohaliku elu koostisosaks nagu
sudu ja palmid. Kuid ükskõik kes noid sõnu ka ei kirjutanud, ei teadnud ta 
sealjuures, et kõik ongi tõepoolest nii.
   Politseiohvitser Joe Austin, hüüdnimega õnneseen, patrullis oma piirkonnas.
Auto pööras aeglaselt, sõites silla alla. Midagi kahtlast Joe ei märganud, 
kuigi kogu ta tähelepanu oli koondunud sellele, mida valgustas autole seatud
väikesetüübiline prozhektor. Austin sõitis piki roostetanud tara, mille taga
paistsid kirjutisi täis seinad. Sinna ta vaataski. Üldiselt ei meeldinud talle
siinkandis üksi patrullida, kuid tema paarimees sai toidumürgituse, asendajat
aga veel ei leitud. Viimasel ajal oli bande "Valge plank" jälle aktiivsemalt 
tegutsema asunud. Eile hommikul olid haavata saanud kolmeteistkümneaastane 
tüdruk ja tema nelja-aastane vend. Kogu politsei aeti jalule. Otsiti mõningaid
kahtlusaluseid. Kurjategijad on muidugi paremini relvastatud kui seaduse esin-
dajad. Seepärast polnud Joe Austinil tuju mõtisklusteks. Ohvitser oli hirmul.
   Oleks Joe vaid teadnud, kui õige oli ta hirmutunne. Tal seisis ees kohtumi-
ne mitte mõne automaati MAK-10 hoidva coca-cola nautijaga. See, kellega kohtu-
mist saatus ette valmistas, polnud naisest sündinud. Ta ilmus elektrivälja 
sädelusest valgusetormis kahe erineva ajamõõdu piiril.
   Majade vahel, saja meetri kaugusel politseiautost, lahvatas äkki sinakas-
valge tuli. Austin lisas kiirust, kuid kohale jõudes oli mõne meetri kõrgusel
rippunud pärlmutrikarva valgusekera kadunud. Energiakiired kompisid lähimate 
majade seinu nagu tasakaalu otsivad joodikud. Prügi ja paberilehti lendles 
õhus. Tuletõrjeredel ja redeliplatvorm olid tulipunaseks kuumenenud. Kostis 
praksumist, mis iga sekundiga tugevamaks muutus. Midagi lahvatas eredalt.
Vandudes vajutas Austin täie jõuga pidureile. Auto jäi seisma just elektri-
magnetvälja piiril. Oleks ta sõitnud veel meetrit kaks, oleks tuled kustunud 
ja mootor seiskunud.
   Aegamööda hakkas Austin masinast välja tulema. Kuuldus vaid hulkuvate
penide kauget kauget haukumist. Sisse hingates tundis politseinik osooni-
hõngu... Süda peksis rinnus nagu oleks ta äsja terve miili maha jooksnud. Üksi
ei tahtnud ta sugugi asja uurima minna. Kuid ta oli vormis ning teda loeti oma 
ala heaks asjatundjaks. Austin hoidis käes 9-millimeetrilist viieteistkümne 
lasuga "Barrettit".
   Võib-olla tekkis trafoalajaamas lühiühendus? Siis on karta tulekahju.
Politseinik pingutas silmi ning liikus tasakesi vandudes ettevaatlikult
edasi - kahe maja vahelisele valgustamata alale.
   Ta vaatas ringi, aga ei märganud midagi. Sellest, mis siin mõned hetked ta-
gasi toimus, oli tänavalatern läbi põlenud. Politseiniku pea kohal laotus aga
tohutu varjuna üle 6.tänava viiv betoonsild.
   Austin oli just selle all ja suundus võrkaiast moodustunud umbkäigu poole.
Üleval olid raudteed ning Los Angelese jõe betoonpõhi. Aiaga polnud aga asjad 
korras. Märganud taskulambivalguses, et traataia sisse oli tehtud ühtlase
kujuga auk, kortsutas Austin kulmu. Ta astus lähemale: võrk oli kuumusest
lausa punane ning traadiotsad suitsesid.
   Nööpinud lahti püstolikabuuri, võttis politseinik teise kätte "Barretti".
Siis vaatas ta oma jalge ette. Teiselpool aeda paistis poolkera moodi sileda
põhjaga auk. Võis arvata, et keegi on selle asfalti sisse lihtsalt tampinud.
Austin surus endas maha seletamatut soovi siit punuma pista. Oleks ta seda
teinud, oleks ta kauem elanud!
   Keegi hiilis hääletult ta selja taga. See oli ülimalt tavatu, helendav
laialivalguvate piirjoontega olend. Midagi kahtlast aimates hakkas Austin
pöörduma. Ootamatust välgatusest tundus, et tema teadvusest rebiti välja mingi
valge raam. Järgnes tugev löök ning politseinik kukkus näoli asfaldile.
   Tema mundri kallal kobasid kellegi käed. Ninast voolas mingit vedelikku.
Kõik valutas kohutavalt. Teadvus hakkas kaduma. Austini viimane mõte oli:
milleks "Valge plangu" pandele oli vaja tema politseivormi? Oli mis oli -
head see ei tähendanud. Aga edasine polnud enam tema asi. Teda ootas miski muu.
Vist surm.
   Mööda jalgteed kõndis kass. Tee teises otsas nägi ta paljast meest polit-
seiniku keha kohale kummardumas. Hernesuurune kassiaju ei võinud mõista
juhtunut, silmad aga seletasid kõike: alasti mehele ilmus selga tumesinine
vormirõivas ning rinda politseimärk.
   Hetnud metsiku pilgu, kass kadus. Mõned minutid hiljem astus kallaletungija
politseiauto suunas. Mehel oli seljas Austini munder koos isikliku rinnamär-
giga. Istunud rooli taha, uuris ta tähelepanelikult auto sisemust ja mõõte-
riistu. Kuigi ta polnud kunagi varem seda masinat näinud, oli kõik tuttav.
Teadvusesse oli talletatud kogu preagu vajaminev infotmatsioon.
   Kõrvalistme ees seisis arvuti MDT-870, mille abil võis ühenduda keskar-
vutiga. Ekraan oli pime. Mõrtsukas vaatas mõtlikult klaviatuuri. Ka sellist
arvutit polnud ta varem näinud, ometi tundis seda kuni viimase mikroskeemini.
Ta pööras võtit - ekraanile ilmusid sümbolid. Roolisistuja oli rahul. Pannud
auto käima, heitis selle uus omanik pilgu salongipeeglisse, kust vaatas vastu
üsna meeldiv tugevat iseloomu väljendav nägu, mida raamisid lühikesed kastan-
pruunid juuksed. Heledad silmad kiirgasid enesekindlust.


                                 KINDRAL

           Reseda, California. Laupäev, kell 10.58 hommikul.

   Lahtise uksega garaazhist kostis Ramonsi laul "Igatsen rahu", mille helid
olid kuulda kaugele. Lähedalasuva parkla ümber kihutasid mopeedidel poisi-
kesed, tehes autosid pesevate täiskasvanute vahel igasuguseid pöördeid. Kõige
üle laotus helesinine taevas ning orust puhuv tuul ajas udu San Bernardinosse
tagasi. Aeg - ajalt muusikat kuulama jäädes parandas John Connor garaazhis
oma mopeedi "Honda 125" karburaatorit. Tal olid pikad juuksed, karm nägu ja
10 - aastase poisikese kohta erakordselt targad silmad. Eemalt poleks võimalik
"Public Anemi" jalgpallisärgis ja "Lewise" dzhiinides Johni ning tema lohaka-
võitu sõbra Timi vahel vahet teha. Tim istus sealsamas ja pildus kruvikeerajat
õhku. Lähemalt võis aga märgata varjamata imestust Timi näol, Johni silmades
aga arukust ja arvestust, mis ei klappinud hästi ta eaga.
   Majalävele ilmus 33 - aastane naine. Janel Voyt oli nooruses veetlev olnud.
Vanemate klasside õpilased kutsusid teda tihti kohtamisele. Väga ilusaks teda
muidugi ei peetud. Igapäevased ebameeldivused kahandasid ajapikku Janeli
tarmukust, kui kujunes naise veendumus - elu ei lähe paremaks. Sihuke avastus
indu muidugi juurde ei lisa. Muutunud aasta - aastalt närvilisemaks, võis ta
nüüd iga hetk endast välja minna. Aeg jooksis, väline veetlus kippus kaduma
ja ta suu kõneles nüüd rangest, isegi kurjast iseloomust. Naise silmad
meenutasid mäeveerul tuimalt heina sööva lehma omi.
   Üheks kibestumise põhjuseks oli võimetus lapsi saada. Viimaks oli tal
õnnestunud lapsendada John Connor, kes tundus haavatava, kartliku ja armastust
januneva poisikesena. Nii see paraku vist oligi.
   Viimastel kuudel oli Janel hulluks minemise äärel. Täna hommikul aga
täitus karikas pilgeni. Asi oli selles, et kuidas ka naine ei tahtnud last,
oli ta selle kasvatamiseks tundeliselt halvasti ette valmistatud. Ja muidugi
polnud naisel vähimatki ettekujutust, kelleks pidi see varaküps poiss saama -
kindraliks, paljurahvuselise armee ülemaks. Kuid see aeg oli veel kaugel...
   Lootes muusikahelidest üle karjuda röögatas Janel:"John! Otsekohe tule
siia ja korista oma sealaut!"
   Tim pöördus vaatama, aga John tegi nagu ei kuuleks.
   "John?!" Janel karjus häälega, millest kuuldus hulk ähvardusi, sihukese
tooniga mõistavad kõnelda vaid täiskasvanud. Vastuseks pani John muusika veel
kõvemaks.
   "Ma tean, et sa kuuled mind suurepäraselt! Pane oma musa kinni ja tule
siia!"
   Kuid John vajutas pidemele ja käivitas mootori. Timi näoilme ei jäänud
naisele märkamata. "Ja mida sina naerad?" tõmbusid Janeli silmad pilukile.
Naisterahvas keeras selja, tormas majja ja lõi ukse enda järel tigedalt kinni.
   "Läks vist marru," ütles Tim.
   Johni ilme jäi muutumatuks. Arvata võis, et ta hoiab oma erutuse kusagil
alateadvuses, valmis seda iga hetk lagedale tooma. "Anna mulle kruvikat,"
ütles ta.
   Tim ulatas instrumendi. Kuigi ta oli sõbrast paar aastat vanem, oli käsu-
tajaks John. Poisi toon, pilk ja oskused tegid temast sündinud eestvedaja,
ehki ta ise paistis selle rolli vastu olevat.
   Janel tuhises elutuppa. Tema mees Tod Voyt lesis diivanil, vaadates
rahumeeli telerist jalgpallimatshi. Mehe kahvatust ja kurnatud näost paistis,
kui väga ta tahaks magada. Tod oli lootnud pärast hommikueinet rahulikult
leiba luusse lasta, aga naist nähes oli selge, et uinak läheb vett vedama.
   "Jumala eest, see neetud poiss ajab mu marru! Ta ei suvatse isegi vastata!"
   Tod ei olnud südames Johni vastu. Janelil oli vastik komme toppida end
teiste asjadesse ning pärast iriseda, et kõik teesklevad, justkui oleksid
väga hõivatud.
   "Tod? Kas sa oled oma tagumiku diivani külge kasvatanud või võtad siiski
midagi ette?"
   Tod vaikis tükk aega, siis aga, et naist rohkem mitte ärritada, küsis:
"Mida sa temast tahad?"
   "Ta ei korista isegi kord kuus oma tuba!"
   "Jah, sellega on kiire küll," pomises Tod ja heitnud pilgu üle elutoa,
lisas tasakesi:"Eriti siin..."
   õnneks ei kuulnud Janel viimast repliiki. Naine lõi käed puusa. Omal ajal
meeldis Todile neid kohti suudelda, ent üsna pea peale pulmi ei saanud neid
enam õnnelikuks paariks nimetada. Peale Johni ilmumist oli harmooniat aga
veelgi vähem.
   Heitnud teleri kaugjuhtimispuldi diivanile, suundus Tod garaazhi.
   John kuulis ukse kolksatust. Kiiresti keeras ta kinni poldi ning viskas
kruvikeeraja riistakasti. Tod ilmus just siis, kui John oma isiklikku riista-
kasti mööda betoonpõrandat tiris.
   "Vaata, kui palju õli sa oled maha ajanud. Ütlesin ju, et tee seda teises
kohas."
   "Võta mu kott," lausus John tasakesi Timile. Hetke pärast istus sõber koos
nailonkotiga pakiraamil ja John vajutas gaasi põhja.
   Tod katsus kõva häält teha:"Roni kohe maha ja tee, mis ema käskis!"
   Poiss vastas Todile teravalt:"Ta pole mulle ema!" ning, lasknud siduri
vabaks, vurasid poisid garaazhist välja.
   "Ära sõida tänavail, kuni juhiluba pole," karjus Tod neile järele ning
tundis end üsna lollilt.
   John oli justkui sündinud tsiklisõitjaks. Oskuslikult võttis ta kurve,
jälgides, et teele ei satuks ootamatult mõni laps või masin. Ta võis minna
ka õigustatud riskile ning tunda sellest rahulolu. Poiss sõitis mööda vaikseid
tänavaid ja pööras seejärel läbi ühe tühja parkla jalgteele, mis kulges piki
aiaga piiratud niisutuskanalit. John kihutas läbi aiaaugu, kiirust mitte
vähendades, vaid suurendades. Tim surus jalad vastu mopeedi. Vaid John võis
nii täpselt takistust läbida. Tim suutis küll oma hirmu varjata, ent ta
silmad ronisid otsmikule, kui nad kiirust vähendamata mööda kanali äärt tor-
masid.
   John sõitis tihti seda teed, hoidudes politsei silme alla sattumast. Nad
tuiskasid kõigest mõne sentimeetri kaugusel kanali nelja meetri kõrgusest
betoonseinast, nii et pori lendas. Tim patsutas Johnile õlale:"Korralik
sõit, poisu!"
   Mopeed hakkas turtsuma ja nad oleksid peaaegu kukkunud, kuid John rihtis
tsiklit jalaga ning see võttis jälle õige kalde. Timil läks südame alt kül-
maks, ta püüdis naerda, kuid välja tuli vaid kähin. Püüdes rahulikuks jääda,
päris Tim:"Aga kus on sinu ema?"
   Mõtteisse sukeldunud John ei vastanud.
   Tim päris uuesti:"On ta surnud või?"
   "Võib-olla, et elus," ütles John nii tasa, et Tim polnud kindel, kas sõber
üldse vastas. Mõnikord muutus ta kiniseks ja siis ei morgendanud teda miski.
Tim oleks tahtnud veel midagi öelda, kuid John lisas gaasi ja nad põrutasid
edasi.
   Tim jäi vait ja haaras eesistujast kõvemini kinni.

                              PATSIENT NR.82

        Chinost kolme miili kaugusel, California. Kell 10.59 hommikul.

   Suurteelt pole seda näha. Võib sõita mööda maalilist Harri Campi teed ja
mööduda lõbustuspaikadest ikka seda märkamata. Peate olema väga tähelepanelik,
kui ületate kitsast sillutatud teed, mis jookseb loogana tammedesse kasvanud 
kuplisarnase künka ümber. Künka taga leiategi sildi: "Riiklik Pescadero hos-
pidal vaimuhäiretega kurjategijate jaoks".
   Hospidali piiras plankaed, mille harjal jooksis okastraat. Metallväravate
kõrval putkas istus relvastatud valvur. Tema taga seisis kümmekond suurt hoo-
net. Kõik aknad olid trellitatud. Aeg-ajalt kontrollisid patrullautod värava-
esist ala. Paik ei näinud KGB peakorterist meeldivam välja.
   Hoonetes oli veelgi süngem. Asutus kujutas endast meditsiinivanglat mõis-
tusele. Antiseptilised valged seinad. Valgetes linastes vormirõivastes sanita-
rid veeretasid ratastoolides istuvaid naispatsiente mööda üksluiseid koridore.
   Suurest koridoris, mida kutsuti haiglakärude alleeks, vasakule jäi üks lü-
hem koridor. Elektronlukkudega uksed mõlemas seinas. Esimene nagu vanglauks 
ikka. Teine kaugemas nurgas oli keevitatud eriterasest. Selle ees istus kaks
jõmmakat sanitari, heites pilke nende ees asuvale monitoride reale. Siit võis
näha kõike, mis toimub hoone sees. Ja see siin oli isolaator.
   Luku taga ja alalise kontrolli all hoiti siin etteaimamatu käitumisega
eriti ohtlikke patsiente, kes olid liiga raevukad, et lasta neid üksteisega 
kokku. Neis eraldi kongides valitses samasugune kõledus ja süngus, nagu üks-
kõik millises föderaalvangla üksikkongis. Ja söök oli samamoodi kehv.
   Noori meditsiinikolledzhi üliõpilasi juhtides sammus mööda koridori doktor
Peter Silberman, saatjaiks kolm kogukat ja vaikivat sanitari, kes sarnanesid
mahakantud rägbimängijaile. Silberman astus kergelt longates. Igal sammul tõm-
bus side ümber paistes ja tundliku põlve valuliselt pingule. Ta püüdis kesken-
duda eelseisvale ja valust mitte välja teha. Doktor tundis siin end nagu kala 
vees, arutades kaunisõnaliselt probleemide üle, millega oli kursis. Suurivaevu
hoidus ta soovist hiilata, võrrelda ennast nende kogenematute poiste ja tüdru-
kutega.
   "Järgmises kambris", kõneles ta madala venitatud häälega nagu psühhiaatrid 
raadiosaadetes, "on patsient nr.82. Kahekümne üheksa aastane naisterahvas.
Diagnoos - äge skisofreenia. Tal on selle haiguse tüüpilised nähud - depres-
sioon, rahutus, ägedus, jälitamismaania..."
   õppurid püüdsid doktori iga sõna. Täpselt ja pedantselt kirjutatud 
Silbermani psühhiaatria-alased tööd andsid talle kui mitte kõige kõrgema, siis
vähemalt soliidse spetsialisti maine. Taiplikumatele tudengitele oli selge, et
Silberman ei oska üldse haigeid kohelda. Kuid loll ta polnud. Pikemat aega oli
ta Los Angelese politseiameti konsultandiks ning osales psüühikahäirete mõjul
sooritatud kuritegude kompleksuurimises. Suurimaks puuduseks võis vist pidada
seda, et ta osutus targemaks kui vaja.
   "Jõudsime kohale." Doktor peatus helikindla kongiukse ees. Sees istuva ini-
mesega kõneldi spetsiaalse seadeldise kaudu. Silberman kiikas sisse.
   Tunginud läbi määrdunud akna, joonistas päikesevalgus seinale omapärase 
võrgu. Kongis polnud mingit mööblit peale terasest valamu, WC-poti ja polee-
ritud metallpeegli.
   Seina külge kinnitatud voodil puudus madrats. Higised käed hoidsid ühest 
voodijalast ning sooned kord pingestusid kord lõdvestusid. Kätekõverduste 
rütmis eemaldusid näolt sassis, higist niisked juuksed, tuues nähtavale pruu-
nid mandlisilmad. Noor naisterahvas oli riietatud lühikesse särki ja haigla-
pükstesse. Tema painduv keha kõverdus ja sirutus nagu terasvarb. Lihaselised 
käed tõusid ja laskusid. Täpselt rütmis. Liigutused olid masinlikud.
   Doktor astus kõrvale, et teisedki võiksid pilgu sisse heita. Naine vaatas
teisele poole ja võis arvata, nagu poleks tal aimugi, et teda jälgitakse. Kuid
ta teadis.
   Peegli kaudu oli naine ukse vaateava kaudu liikumist märganud, ent ei
kavatsenud reageerida sellele alandusele, kui teda nagu laboratooriumirotti
uuritakse. Ta jätkas kätekõverdusi. Käed hakkasid võbelema - musklid väsisid.
   Kui õppurid vahtimise lõpetasid, asus Silberman jälle nende asemele, manas
näole kahtlaselt rõõmsa naeratuse, vajutas kõneaparaadi nupule ja lausus:
"Tere hommikust, Sara!"
   Sara Janet Connor pöördus ja heitis pilgu Silbermani poole. Vangla- aastad
olid ta välimusele julmi jälgi jätnud. Näoilme oli pingul ja väljakutsuv,
silmad seirasid, otsides põgenemisvõimalusi. Ta paistis asuvat pideva võitluse
piiril. Kunagi pehmed naisepõsed paistsid nüüd skulptori raiututena. Sara
nägi välja veel ilus ja tugev, samaaegselt ka tagaaetav, nurkasurutud, kanna-
tav ...
   Naise hääl oli monotoonne, madalakõlaline ning kostis Silbermanile looma
urinana.
   "Tere hommikust, doktor Silberman, kuidas on lood teie põlvega?"
   Rahulolev naeratus kadus sekundiks Silbermani näolt. Ta kergitas kulme ja
vastas:"Hästi, Sara."
   Doktor lülitas kõneaparaadi välja ja pöördus tudengite poole:"Mõni nädal
tagasi suskas ta mind kruvikeerajaga põlve."
   Noorte nägudele ilmusid naeratused. Silberman otsis lohutust tuttavatest
ladusatest väljenditest. Sara oli tähelepanuvääriv ja tugev natuur, kellega
doktor võitles nii otseses kui ka kaudses mõttes. Ta jätkas:"Hallutsinat-
sioonide struktuur on ülimalt huvitav. Naine usub, et keegi robot, "Termi-
naator", kes muidugi näeb välja nagu inimene, on saadetud ajamasinaga tule-
vikust siia, et teda tappa. Ja tema poja isa, mingi sõdur, on tulevikust
läkitatud kaitsma teda, poja ema." Doktor ei suutnud hoiduda muigest:
"Aasta 2029, kui ma õigesti mäletan."
   Tudengid said vihjest aru ja muigasid.
   "Mulle tundub," jätkas Silberman, "et hallutsinatsioonid algasid ta sõbrast
ning kandusid siis temale. Identsuste ülekandumise suurepärane näide. Ja
mitte sugugi nii harv, kui arvate. Üha rohkem kohtab taolisi sündroome.
See on üks teravalt valuline reaktsioon liialt keerulise tehnoloogia puhul,
see võib olla katse kaitsta inimsuhteid tänapäeva ühiskonnas. Kui patsient
võiks suunata oma tohutu energia mitte hallutsinatsioonidele vaid tervene-
misele, lastaks naine kohe siit minema."
   Silberman tegi pausi, meenutades oma esimest kohtumist Saraga politsei-
jaoskonnas. Sara oli kambas ühe paranoikuga, kes sai koos Saraga põgenema,
aga lasti hiljem maha. Seejärel kadus Sara mõneks aastaks doktori vaateväljalt,
sattus aga pärast kohaliku kompuutrikorporatsiooni õhkulaskmist uuesti ta
hoolealuseks. Sara oli patsient, kes ei soovinud arstiga tegemist teha.
Nüüdseks võis naise olukord olla paranenud. Silbermani häiris vaid see, et ta
ei suutnud patsienti ravima sundida. End kokku võttes, lausus doktor järsult:
"Lähme edasi."
   Tudengid heitsid üksteisele pilke ja liikusid järgmise kongi juurde.
Silberman jäi maha ja pöördus vanemsanitari poole. See oli Douglas - kuus
jalga pikk, 250 naela raske ning süda sama pehme kui lõgismaol. Doktor kõneles
tasa, et tudengid ei kuuleks:"Mulle ei meeldi, kui patsiendi kamber on
korratu. Jälgige, et ta torasiini sisse võtaks."
   Douglas noogutas ning andis kahele kaaslasele mahajäämiseks viipega märku.
Ta astus türmikongi, kopsides nuiaga kurjakuulutavalt vastu ust. Veel kaks
sanitari trügisid sisse, ühel käes loomatapmisnuia moodi asi. Sara oli juba
kogenud elektrinuia vapustavat mõju. Teine jõmm hoidis käes tassi punase
vedelikuga. Torasiin.
   "On aeg rohtu võtta, Connor", ütles Douglas.
   Sara vaatas talle otsa ja tõusis kindlameelselt jalule. Tema pilk libises
ühelt näolt teisele. Ta tundis metsikut viha ning hirmu, mis ühinesid otsuseks.
   "Võta seda ise," vastas ta.
   Douglas mühatas. Niisiis - nagu ikka.
   "Tead küll - pead end korralikult ülal pidama, sest õhtul vaadatakse sind
üle."
   "Ma ei hakka mingit rohtu võtma. Ma ei taha neid vastikusi," ütles Sara.
   "Ei mingeid vastikusi ..." Ja sanitari kumminui lendas vilinaga naisele
vastu kõhtu. Sara tõmbus kokku ja, hing kinni, langes põlvili. Douglas virutas
jalaga vastu koikut ning see mütsatas põrandale tollikaugusel Sara peast. Sara
jõudis end kõrvale veeretada ning ägises läbi hammaste:"Kui veelkord nii teed,
siis tapan su, närakas."
   Douglas kangestus hetkeks, võttis siis teise koljati käest nuia ja astus
naise poole.
   Sara teadis, mis nüüd järgneb.
   "Käi eemale, sina marupeni. Ai - ai!"
   Elektrinui andis Sarale löögi õlanukkide vahele. See paiskas ta maha nagu
lutika, silme ees virvendas elektrikaarleek, ta tõmbles krampides. Douglas
haaras vaesel naisel järsu tõmbega juustest ja toppis ta huuled torasiinitassi.
   "Viimane palve, mu kallis," kraaksus sanitar.
   Hing kinni, püüdis Sara haardest vabaneda, kuid sanitari jõud käis üle.
Ta ei suutnud enam taluda valu, ta pidi hoidma jõudu, et ükskord pääseda
sellest kuradikoopast.
   Vastikusega neelas Sara nõiajoogi alla.
   Varsti vajub ta viirastuste valda. Juba tunneb naine latergilise une
esimesi märke oma kehas. Seejärel võivad vaenlased teha, mida heaks arvavad.
Tema hõljub nagu teises ilmas. Ja siis võib kõike juhtuda ta pojaga. Poeg ...


                                  POLAROID

                  Reseda, California. Kell 12.04 päeval.

   John tegutses Föderaalpanga lähedal asuva rahavahetusmasina kallal. Tim ta
kõrval heitis siia-sinna närvilisi pilke. John pistis aparaadi pilusse varas-
tatud pangakaardi. Selle tagaküljele tinutatud peenike juhe oli ühendatud
Johni seljakotis asuva pisikese raadioga, see aga omakorda Johni käe all asuva
klaviatuuriga.
   "Rutem," ärgitas Tim, ent John ei kiirustanud. Ta oskas igas olukorras tasa-
kaalukaks jääda. Kiirustamine sünnitab vigu, mille parandamiseks kulub aega.
Poiss sisestas ühteaegu mitu käsklust. Tablool oli juba kaardi number, nüüd
toksis John selle ka klaviatuurile ning siis summa - 300 dollarit. Aparaat
vaikis. Peale kõige muu teadis John, et rahavahetusmsina ekraani taga peituv
telekaamera võtab üles igaühe näo, kes tuleb raha saama. Ent ta oli objektiivi
katnud desodorandi õhukese kihiga.
   Tim märkas, et lähedalasuvasse parklasse veeres auto, millest väljus tüse
naine, kes hakkas sorima oma käekotis.
   "Keegi tuleb," hoiatas Tim.
   John haaras Timi pluusist ja käskis:"Seisa siin, kus oled." Tim nägi,
kuidas naine suundus nende poole, ta niheles, kuid jäi paigale. Hetk hiljem
lõi aparaat surisema, tõugates välja viisteist kahekümnedollarilist rahatähte.
   "Kerge saak," nentis John.
   Tim heitis pilgu üle õla ja oli vapustatud. "Oh sa tuline, mismoodi sa seda
küll mõistad?"
   John pühkis varrukaga ära desosorandikihi kaamerasilmalt ning hakkas raha-
pabereid kotti toppima.
   "Need on minu emalt. Minu tõeliselt emalt," ütles John. "Lähme, sõber ..."
   Tim piidles lähenevat naist ja lootis, et too ei taibanud, millega nad
olid tegelenud.
   "Lähme!"
   Poisid pöörasid jalgteele nurga taga,kus seisis nende "Honda" ning John
luges Timile tema osa - viis kahekümnedollarilist. Uskumatu - oli Tim ülla-
tunud. Iga jumala päev mõtleb John midagi välja, aga sellist ...
   Kui John oli oma koti avanud, et raha sinna panna, märkas Tim plastmass-
raamis pilti.
   "Kes see on?" küsis ta.
   John heitis pilgu noore daami juba üsna kortsunud pildile. Naine istus
maastikuauto roolis, tema kõrval hundikoer. Naise näol oli leebe ja nukker
naeratus. John oli alati juurelnud, mille üle ema muigab. Oli näha, et naisel
on ees suur kõht. Äkki on see tema ise? Naljakas mõelda.
   "See on mu ema," ütles John.
   "Üpris rahuliku väljanägemisega," pomises Tim mõtlikult.
   Alati, kui John vaatas seda nägu polaroidpildil, kerkisid temas tunded.
Ta ei osanud neid Timile kirjeldada. Sellepärast ütles ta üksnes:"Tegelikult
pole ta üldsegi hullumeelne. Sellepärast pandigi ta Pescaderosse. Ema tahtis
kompuutrivabrikut õhku lasta, kuid sai pihta ja võeti kinni."
   Se kõik oli Timile põrutav uudis, aga tead sa kõike siin ilmas ...
   "Ja nüüd siis niimoodi ..."
   "Jah, siis kaotas ta mõistuse. Hea küll - lähme." John pani "Honda" käima.
Ema nägu aga seisis ikka veel poisi silme ees. Ta oleks nagu poega eemalt
jälginud.
   "Kurat temaga," mõtles John, sisehääl aga küsis:"Miks hoiad sa ikka seda
pilti?"

                                  OTSIJAD                              

                  Reseda, California. Kell 12.08 päeval.                 

   Politseiautos asuv kompuuter andis infot: John Connor. Vangistuste
lahtrist allpool olid lühidalt elulooandmed. Ema: Sara Connor. Seaduslikud
hooldajad: Tod ja Janel Voyt. Aadress: 19828, South Elmond, Reseda, Cali-
fornia.
   Politseiauto seisis juba õige maja ees, vale-Austin uuris veel, kes naab-
ruses elavad. Politseinik jälgis kõike mitte ainult silmadega, vaid kont-
rollis olukorda igast vaatevinklist. Ta vaatas maja juurde viivat rada, sil-
mitses aknaid ja ust ning otsustas siis minna. Ta astus teed pidi üles, pida-
des silmas tänavat, tundmata mingit ohtu.
   Äkitselt kuulis Austin hoovist koera haukumist. Keskmist mõõtu koer, pani
politseinik endamisi kõrva taha.
   Peale kolmandat nõudlikku koputust ajas Tod Voyt end diivanilt püsti. Tele-
ris käis kolmas poolaeg. Teise, paistab, magas ta maha. Misasja koer nii lärmi
lööb? Justkui oleks terve leegion võõraid valdustesse tunginud.
   Veel kolm ühetoonilist koputust. Kes seal on? Tod urises midagi endamisi.
Miks ei jäeta teda rahule isegi laupäeval? Ta läks läbi eesruumi ja paiskas
välisukse lahti.
   Politseiniku ebameeldivat nägu ja tema tühja pilku märkas Tod juba läbi
ukseklaasi ning viha taltsutades päris mees uniselt käreda häälega:"Milles
asi?
   "Kas teie olete John Connori kasuvanem?"
   Tod hingas raskelt."Jah, nii see on. Mida ta seekord tegi?"
   Politseinik Austin jõllitas Todist mööda elutoa poollahtise klaasukse
tagaõue, kus sinna ketitatud hundikoer hüples rahutult ja aina haukus.
   Janel tuli vannitoast, lehvitades ajakirja "People" ning jäi mureliku näoga
Todi selja taha. Politseinik vaatas naise poole ning küsis:
   "Kas ma võin rääkida John Connoriga?"
   Tod kehitas õlgu:"Muidugi. Aga teda pole kodus. Poiss pani hommikul tsikli
seljas minema ja jumal teab, kus ta praegu on."
   "Kas teil on tema pilt?"
   "Too album ,Janel."
   Naine kõhkles, vaatas umbusklikult politseinikku ning ütles:"Üks hetk."
Ta läks kamina juurde.
   "Seletage, milles on asi?" päris Tod.
   "Ma tahan talle esitada kõigest mõne küsimuse."
   Janel tõi albumi ja otsis sealt Johni pildi - tavaline koolipoiss rahul-
olematu näoga, nagu oleks tal kästud ära süüa ports spinatit.
   Austin uuris pilti, keskendudes Johni näojoontele. Seda Tod ja Janel ei
märganud.
   "Kena poiss," märkis politseinik. "Lubage, ma võtan pildi kaasa."
   Janel noogutas hajameelselt ja mainis:"Hommikul käis keegi mees, kes kah
tundis Johni vastu huvi."
   Tod, meenutades toda kohtumist, torises ärritunult:"Jah, üks igavene kolge.
Tsikli seljas. Aga - kas see on  ühenduses teie asjaga?"
   Tod täheldas, et politseinik kõhkles sekundi, siis aga naeratas:"Mind see
ei puuduta."
   Mootorattal sõitev Terminaator tuhnis läbi ühe tänava teise järel, muutes
saadud signaalid arvkoodideks. Kübor ekraniseeris John Connorit otsides tasa-
pisi kogu kvartali nagu haikala. Viimase pooltunni jooksul tutvus ta 7 km
raadiuses linnaga, tundes end rattasadulads koduselt ja harjudes ka tiheda
linnaliiklusega. Küberneetiline inimene sai aru, et kõik need oskused võivad
strateegiliselt ksulikeks osutuda. Ta teadis, kus poiss elab ja millega tege-
leb. Nüüd oli poisi leidmine vaid aja küsimus. Küll nende teed ühtuvad.
Terminaator pani rattale hääled sisse ja sõitis läbi kvartalite kulgeva,
kuivakslastud kanali suunas.
   Kui kübor oleks peatunud teeserval ja pisut oodanud, oleks ta näinud Johni
ja Timi oma "Hondal" möödumas.
   Mõnikord võib saatus isegi terminaatorite üle irvitada.


                                KÜLASTAJAD

               Riiklik hospidal Pescaderos. Kell 3.06 päeval.

   Päikesekiired paistsid Sara pekstud näole. Ta istus liikumatult koikul,
selg vastu seina. Põsk tõmbles ja silmavaade oli heitlik. Piinatud naine
hingas ebaühtlaselt, püüdes jääda mõistuse juurde ning preparaatide tekitatud
koomaseisundist välja rabeleda. Teadvus kippus kaduma. Sara oli vajumas
üksildasse unistusse, kui äkki kellegi käsi patsutas ta põske. Sõrmed sili-
tasid nahka. Tuimus lendas kildudeks nagu klaasit vaas.
   "Sara, tõuse üles," sosistas kellegi hääl.
   Sara avas silmad ja vaatas voodiäärel istuvale mehele otsa. Mehe heledad
juuksed olid sassis, seljas kandis ta pikka määrdunud mantlit. Silmad noored
ja pehmed, ehkki nägu haavaarme täis.
   See oli Kyle Riz.
   Naise silmad täitusid pisaraist, segades nägemist.
   "Kyle?!" sosistas Sara.
   Mees ei vastanud kohe, kuid viirastus see polnud. Sara tundis käe soojust
põsel ning nägi mehe silmis nii palju armastust.
   Armastust, mis pani Kyle'i andma elu tema, Sara eest.
   "Sind ei saa siin olla, sa oled surnud," ohkas Sara.
   Kyle noogutas pead ja vastas pehme häälega:
   "Ma tean. See on uni, Sara."
   "Jah.Tean. See on torasiinist. Enam ta ei saa mind sundida seda võtma."
   Sara ja Kyle vaatasid igatsusega teineteisele otsa. Hetkeks kadus kogu
õudus ja valu, mida naine kandis endas mehe hukkumisest saadik ning nüüd tun-
dis ta armastust - puhast ja tugevat nagu tookord, kui nad elasid ja koos olid.
   Sara tahtis puudutada meest, kuid ta käed olid nagu rasket tina täis.
   "Võta mind," sosistas naine.
   Kyle embas teda ja hakkas õrnalt äiutama. Pisarad voolasid mööda naise
põski ja langesid rinna soojale ja siledale nahale.
   Hellalt kõneles Kyle jälle:"Ma armastan sind. Ma armastan sind alati."
   "Oh jumal! Kyle, mul on sind nii vaja ..."
   Kyle võttis naise lõua ja suudles teda suule. Naist huultega hellitades
haaras meest iha ning ta suudles aina tugevamalt. "Oh jumal, ma tunnen su
puudutust," mõtles naine.
   Tugev valu kadus kõhust. Ta toetas end Kyle'i õlale ning seal nuttes tundis
ääretut armastust selle ammu surnud mehe vastu.
   Nüüd kõneles Kyle juba jaheda häälega:
   "Kus on John, Sara?"
   Seal,kus oli asunud Kyle, polnud enam kedagi. Ohates avas Sara silmad.
   Kyle seisis nüüd kambri teises otsas, vaadates naist etteheitva pilguga.
Kunagi polnud Sara näinud mehel sellist näoilmet.
   "Nad võtsid minult Johni ära," vastas ta tasa.
   "Just praegu on John ohus. Me peame teda hoidma, ta on nii kaitsetu."
   "Ma tean," vastas Sara. Ta püüdis tõusta ja astuda Kyle'i juurde, kuid keha
ei kuuletunud.
   Naine polnud enam ammu nutnud, kuid nüüd Kyle'i ees ei suutnud ta silmavee-
kraane sulgeda.
   "Ma tean, et Johnil on mind vaja, kuid ma pole piisavalt tugev. Keegi ei
usu mind, isegi sina mitte, mu kallim. Ma kaotasin poja ega ole täitnud oma
ülesannet."
   "Tõuse, võitleja," lausus Kyle ja tõstis naise voodilt. "Pea meeles läki-
tust, Sara ... veel pole tulevik otsustatud. Ei ole saatust. On vaid see, mis
me ise loome."
   Kyle tuletas naisele meelde kirja, mille täiskasvanud John Connor palus
Kyle'il edasi anda. See pani naise oma saatuse üle mõtlema. Paraku oli ta
viimastel kuudel läkituse unustanud. Kõikehaaravas põgenemisihas unustas Sara
palju.
   Liiga palju.
   Kyle pöördus ukse poole. Naise südamelöögid kiirenesid. "Kyle, ära mine!"
   Aeglaselt vaatas Kyle tema poole ja ütles etteheitval toonil:"Sara, meil on
jäänud nii vähe aega selles ilmas."
   Siis avas Kyle ukse ja väljus. Naine püüdis end liigutada, kuid jalad olid
elutud. Kogu tahet kokku võttes vankus Sara ukseni, poetas end koridori ja
vaatas vasakule. Koridor oli tühi. "Kyle!" karjus ta ja pöördus teisele poole.
Kuju kaugenes ja kadus nurga taha.
   Sara jooksis talle järele.
   Kyle Riz läks ees, haihtudes taas nurga taha. Sara järgnes talle. Nüüd
seisis Kyle suure saali teises otsas kahekordse ukse ees, avas selle ning
astus ilusasse päikesepaistelisse hommikusse.
   Sara jooksis veel piki koridori, jõudis välja rohelisele murule ja vaatas
ümberringi.
   Siinsamas oli mänguplats täis naervaid lapsi. Nad libistasid end liugteedel
või kiikusid kiigega kõrgele. Riz'i polnud kusagil.
   Sara avas suu, et kisendada. Ent ta ei suutnud piuksugi kuuldavale tuua.
Oli juba hilja. Ta pidi nüüd nägema teistsugust päikesetõusu.
   Järsku kaotas taevas oma värvid. Siis paiskus kõik põletava lainena laiali.
   Kohutavas leegis, kõrvetamas kui tuhat päikest, süttisid lapsed nagu
tikupead. Ka Sara põles. Ta püüdis karjuda, ta nägi, kuidas ta liha luudelt
rebeneb ja valged kondid paistma jäävad. Ei ühtki võimalust ärajooksmiseks.
   Liiga palju valgust, rohkem kui vaja. Valgust, mis valgustab surma-
agoonias väänlevaid, kõrbevaid lapsi.
   Lööklaine, lennates 250- miilise tunnikiirusega, kadus silmapiiri taha.
Söest skulptuuridena seisid laste kujud ja pudenesid siis koltunud lehtedena
laiali.
   Lööklaine viis kõrbenud liha luudelt. Naine asus radioaktiivse pilve
keskmes, kus läikis sulav laava nagu avatud põrguvärav, valmis ta hinge vastu
võtma.
   Sara pöördus aknast voogavate päikesekiirte eest kõrvale, pühkis pisaraid
ja hingas raskelt. Kogu keha justkui põles. Haiglarõivas oli higist läbimärg.
Naine avas silmad. Ta lebas ümbertõugatud voodi kõrval põrandal.
   Torasiin tekitas põrguliku nägemuse. Kuid varsti saab see teoks. Naine
tundis, et läheneb sõda. Ta suri selles sõjas juba tuhandendat korda. Ja
polnud põhjust arvata, et õudne nägemus kaob nagu uned tavaliselt. Ei, see
oli ettekuulutus.
   Kuid kunagi ei ilmunud neis nägemustes Kyle. Mida tähendas tema seekordne
ilmumine? Või on tema, Sara juba päriselt hulluks minemas? Ei, tema armastatu
ütles midagi tähtsat. Ja naine pingutas mälu, et meelde tuletada Kyle'i sõnu.
   Ta ütles midagi Johni kohta. Et ta on ohus. Ja pole aega oodata. Tegelikult
tuli see kõik alateadvusest ega olnud Kyle'i öeldud.
   Sara tundis, et midagi on teoksil. Ja tema ei suuda seda peatada. Naine
heitis pulstunud juuksed näolt ja sundis end tõusma.
   Nii või teisiti - ta peab siit minema saama.
   Juba täna õhtul.


                                TAGASIVAADE                                

                 Pescadero riiklik hospidal. Kell 3.58 päeval.           

   Sara seisis väikeses tühjas toas. Käed risti rinnal, kuulas ta omaenda
häält, mis tuli kusagilt kaugelt ja tundus lausa ebamaisena. Naine pöördus
videomonitori poole, mis seisis rataslaual ta ees ja nägi ekraanil iseennast.
Seal ta kõneles, silmad aga ekslesid ringi talle sisse söödetud narkootikumi-
dest. Kassett oli salvestatud siis, kui Sara hospidali pisteti. Naist hämmas-
tas, kui vapralt ta end tookord üleval pidas. Se on tema, kes kõneleb:" ...
sarnaneb hiiglaslikule tulekerale, mis pimestab silmi. Kuid miskipärast ma
näen. Teate, ma näen iga päev ühte ja sama und, seepärast ma pean ..."
   Nüüd kostab Silbermani hooldajalik hääl. Teda ennast kaamera ei näita.
"Jätkake palun ..."
   Silberman ise istus praegu siin kõrval ja jälgis, kuidas Sara videosal-
vestusse suhtub. Kaks sanitari seisid ukse juures ja vaatasid tuimalt ekraa-
nile.
   Vastu tahtmist, süngelt Silbermani poole sihtides jätkas Sara ekraanil:
"Lapsed on põlenud paberinutsakate moodi ... süsimustad, liikumatud. Siis tu-
leb lööklaine ning kuivanud lehtedena lendavad nad laiali ..."
   Naine ekraanil vappus nutust. Praegune Sara istus punetavate, kuid kuivade
silmadega ja jälgis külmalt ekraani.
   Jälle kõneleb Silberman:
   "Unenäod maailmalõpust on küllalt levinud nähtus, Sara."
   "Kuid see ei ole uni, see on tõsi. Idioot olete. Ma tean isegi kuupäeva.
See juhtub 1997. aasta 29. augustil. Siis saate ka teie aru. Ja igaüks tunneb
seda juba enda nahal."
   "Rahunege, Sara"
   Kuid Sara ei rahunenud. "Oh, te mõtlete, et olete kenasti elus ning teid ei
ohusta miski. Tegelikult olete juba surnud. Kõik te olete surnud!"
   Videos oli näha, kuis Sara tahtis tõusta, kuid ekraanile ilmus üks sanita-
ridest ja tõukas ta toolile tagasi. Sellest polnud kasu. Sara hääl kõrgenes
peaaegu karjatuseks:"Teie, Silberman näete und, mitte mina. Sest ma tean, et
see juhtub. Juhtub!"
   Doktor Silberman võttis puldi ja peatas lindi, jälgides ise tähelepaneli-
kult Sara vaevatud nägu.
   Patsient nr. 28 pööras pead. Tema nägu oli lausa kivinenud. Ta teadis, et
Silberman ootab vastust.
   End kokku võttes manas Sara näole naeratuse. Nimelt selle neetud värdja
jaoks, kes tegelikult ajas teda lausa iiveldama. Ta suutis endast pigistada:
"Ma olin hirmunud ... ei saanud aru, mis sünnib. Nüüd on hulga parem. Paljugi
on selgunud."
   Doktor noogutas ja keerutas käes sulepead. Ta huultel mängles üleolevalt
armulik naeratus.
   "Jah, muidugi, paranemist võib märgata."
   Sara märkas rahuldusega, et doktor pistis sulepea hajameelselt tasku. Ees
seisis kõige raskem - olla Silbermaniga viisakas. See aitaks tal sihile jõuda.
   "Ja mis see siis tähendab?" Küsis doktor ja ta häälest kostis imestust.
   Sara vaatas segaduses peegelseina poole - ta adus, et selle taga on vaat-
lejate tuba, kus istuvad mõned vabad arstid ja paar psühholoogi, teevad suitsu
ja jälgivad patsienti. Kui Sara võiks, haaraks ta tooli ja virutaks nonde
piinajate ülbetesse moludesse!
   Sara hoidis end vaos. Täna on tal elu üks tähtsamaid päevi - ta peab
tegema kõik, et siit välja pääseda. Kui vaja on ta sunnitud põlvili roomama
nende tohmanite ees. Tuleb nende mängu kaasa mängida. Kui õnnestuks leida
õigeid sõnu, ehk juhtub ime ja ta lastakse minema.
   Sara pöördus Silbermani poole:
   "Te ütlesite, et kui mul läheb poole aasta jooksul paremaks, viiakse mind
osakonda, kus lubatakse kokkusaamisi. Kuus kuud on möödas. Ma tahan väga
näha oma poega."
   Doktor nõjatus seljatoele, kõigutas end tooliga, nagu mõtiskleks ning
ütles:
   "Hästi, vaatame. Pöördume aga nüüd tagasi sinna, kus te jutustasite noist
masininimestest, terminaatoritest. Kas te arvate, et neid pole olemas?"
   Vaevu suutis Sara naeratust jätkuvalt suul hoida.
   "Ei ole, nüüd ma tean seda." Ta püüdis kõnelda võimalikult veenvalt.
   Silberman noogutas jälle, kirjutas midagi patsiendi toimikusse ja vaatas
Sarat nii, et sellel süda saapasäärde langes.
   "Aga te olete mitut puhku kõnelnud, kuidas te ühe sellise hüdraulilise
pressi all hävitasite."
   "Oleksin ma seda teinud, jäänuks mingeid jälgi. Vabrikus oleks midagi
avastatud."
   "Hea küll. Tähendab - te ei arva, et kompuutrikompanii on selle asja
lihtsalt maha vaikinud?"
   Otsustav hetk. Silberman kopsis sulepeaga tasakesi vastu paberit, justkui
lugedes sekundeid.
   "Ei arva. Ja miks oleksid nad pidanud seda tegema?"


                                 ROSETIKIVI                                

                    Irvine, California. Kell 4.01 päeval.           

   Miles Dyson seisis Monoliidi ülemise korruse akna juures. Klaasist ja
mustast basaldist hoone oli kolmekorruseline ja selles asus "Cyberdin
Systems'i" peakorter ja laboratoorium. Dyson jälgis alla pargitud autodelt
peegelduvaid päikesekiiri. Ta kippus tagasi oma laborisse. Kolmas korrus oli
administraatorite jaoks, siin tegutsesid marketingi tegelased ja juristid.
Dyson muide ei teadnudki, milles seisnes siinsete töö. Ennast luges ta
praktikuks, kes töötab teda ahvatleval alal. Oma töösse pani ta kogu
mõistuse ja jõu, samuti firma rahad. Just pidigi direktorite nõukogu hakkama
eelarvet arutama ja see ärritas Dysonit. Ta ei leidnud ühist keelt nendega,
kel polnud aimu tema uuringutest.
   Võib-olla oli Miles Dyson kõige tähtsam inimene planeedil, võib-olla
tsivilisatsiooni ajaloos üleüldse? Mis sest, et keegi, kaasaarvatud tema ise,
seda ei aimanud. Dyson juhatas "Cyberdin Systems'i" eriuuringute osakonda.
Tal oli suurepärase mikrofüüsiku ja keemiku kuulsus, kuigi lapsena unistas
ta korvpalluri karjäärist.
   Kui 180 cm pikkune kõrkjana vibalik nooruk Detroidis keskkooli lõpetas,
tahtis ta saada spordistipendiumi ühte Lääne ülikooli. Kuid korvpalli ei
mänginud ta piisavalt hästi. Tal soovitati test teha.
   Matemaatikas võitis Miles föderaalstipendiumi õpingute jaoks polütehni-
lises instituudis Pasadenas, California osariigis. Oli just see aeg, kui USA
otsis andekaid matemaatikuid, et olla Jaapaniga konkurentsivõimeline.
   Esialgu Dyson kõhkles, sest teadus ei paelunud teda nii nagu korvpall.
Skeptiliselt suhtusid algul temasse ka õppejõud. Keskpärased hinded inglise
keeles ja bioloogias, tema päritolu ja lihtsavõitu kõne viitasid temale kui
mingile erandile talentide seas.
   Hiljem Dysoni võimed edenesid, ta võeti vastu instituudi noorte geeniuste
klubisse. Kõrgkooli lõpetamisel pakuti talle "Cyberdini" laboris nooremteaduri
koht. Uurimus oli tähtis ja salajane. Kahe aasta pärast ületas Dyson oma
teadmistega kõiki ning tõusis karjääriredelil, sai eriprojektide kordinaato-
riks.
   Aeg läks. Mikroskeemidega tegelevast väikesest "Cyberdini" firmast sai
ühisettevõte, mille kapitali loeti sadades miljonites ning see firma jõudis
juba tehisintellekti avastamise jälile.
   Nüüd kibeles Dyson tagasi oma laborisse, kuid just siis astuski suurde
kabinetti ettevõtte omanik.
   Grag Simmons oli firma asutamisest möödunud kümne aasta jooksul kõvasti
vananenud. Võitlus konkurentidega, direktorite nõukogu töö kontrollimine -
kõik nõudis vaeva ja elupäevi. Grag oli viiekümne ühe aastane, nägi aga
välja kümme aastat vanem. Kahvatu nahk oli kaetud kollaste plekkidega ning
ertriidi tõttu vedas ta vaevu jalgu järel. Isegi vähihaigetel on parem
välimus kui Simmonsil.
   Simmonsi oli tasakaalust välja viinud see, et viis aastat tagasi suri
ajukasvajasse noor andekas inimene Jack Kroll, kes oligi firma esialgse edu
pant. Just Kroll seisis täiesti uue mikroskeemi "wafercircuit" loomise hakul.
See avastus oleks kompuutertehnika absoluutselt uuele tasemele viinud, Sim-
monist aga teinud miljardäri. Kuid mees suri, lõpetamata oma uuringuid. Nüüd
mõistis Grag, et akna juures seisev Dyson peaks nondeks uuringuteks kõlbama.
Välimuselt ei olnud ta vaimse töö tegija, kuid just Dyson suutis aru saada
Krolli märkmetest ning tolle tööd jätkata.
   Ainuke häda, et Dyson raiskas hirmsasti raha. Aina oli talle vaja uusi
kaastöötajaid. Kuid mida rohkem inimesi, seda raskem on hoida saladust.
Sihuke asi nagu salastatus huvitas Dysonit vähe, seda teadsid kõik. Küllalt
oli Simmons teda töödistsipliini rikkumise pärast "kohvile kutsunud". Aga
kõik oli kui hane selga vesi. Dysonile oli omakorda teada, et juhataja pole
mingi teadlane, vaid toodangule turu otsija. Grag polnud isegi mitte
intellektuaal, tema edu pandiks oli seletamatu vedamine.
   Kümme aastat tagasi töötas Simmons Los Angelese lähedal "Kleinhaus
Electronics'is", tehes kompuutrite eelskeeme. Ühel hommikul pidid nad pääslas
ootama, kuni politsei viib minema põlenud laiba. Üks mees ja naine olid
miskipärast tunginud vabrikusse ning midagi õhku lasknud. Mees sai surma,
naine aga olevat hulluks läinud.
   Kui Grag lõpuks tööle pääses, tõi Jack, tema alluv, näha ühe ebatavalise
mikroskeemi tüki. Asi huvitas teda nii, et mõistis politseinikest mööda
lipsata ja hankida veel mõned taolised tükid.
   Sihukest tehnoloogiat polnud ei Simmons ega Kroll kohanud. Nad ei mõelnud
"Kleinhous Electronics'ile" iitsatadagi, vaid võtsid end töölt lahti,
laenasid tohutu summa ning asutasif firma "Cyberdin".
   Esimesed paar aastat elati peost suhu, aegamööda õnnestus Jack Krollil
saada  mikroskeemi ühe ahelakontuuri saladuse jälile ning see viis edasi
mitte küll tähtsate, kuid tasuvate avastusteni. Firma läks ülesmäge.
   Viiendal tegevusaastal avastati Krollil kasvaja. Nüüd seisab Dyson
sensatsioonilise avastuse lävel. Kahju vaid, et tema labor neelab kõik firma
sissetulekud.
   Simmons köhatas ning Miles vaatas närviliselt tema poole.
   "Vabandan viivituse pärast," ütles firmajuht, "direktorite nõukogu
ülejäänud liikmed kahtlevad teie labori mõningate kuluartiklite vajalikkuses."
   Dyson oli juba valmis rünnakule asuma, kuid Simmons tõstis käe:
   " Ärge erutuge. Mul õnnestus neid veenda."
   "Vana Grag bluffib," mõtles Dyson.
   Simmons pakkus talle lonksu viskit. Miles Dyson keeldus viisakalt. Grag
jõi ning lausus muheldes:"Teie järgmise kvartali eelarve on kinnitatud. Seda
oli kuratlikult raske teistele põhjendada. Nad tahavad avastusi, mida saaks
realiseerida juba aasta lõpuks. Ma tegin neile selgeks, et te väärite
usaldust. Ärge neid kvartalirahasid vaid ühe nädalaga ära kulutage."
   Muidugi, Dysonile meeldis, et ta tööd hinnatakse, kuid ta ei töötanud raha
pärast. Ta lihtsalt tahtis teada. Ja kui lisaks sellele võis muretult ka oma
naist ja lapsi ülal pidada - seda parem.
   Mõlemad mehed olid riskivennad. Dysoni arvates oli tema siiski edukam.
Nad surusid kätt. Laskudes oma laborisse, lubas Dyson endale lõbu hüpelda.
Nüüd on tal uurimuse lõpetamiseks kõik olemas. Ei lähe palju aega, kui nad
mikroskeemi, koodnimetusega "LOT - 2" - saladuse avastavad.
   Nikeldatud silt uksel teatas:"Eriuuringute labor. Sissepääs erilubadega."
Dydon pistis elektronkaardi aparaati ning uks avanes. Dyson astus labori
keskele ja pöördus kaastöötajate poole:
   " õnnitlen teid. Saate palgakõrgendust."
   Kolleegid saluteerisid hurraaga. Siin ei kandnud keegi kitleid, kõik
käisid teksapükstes ja sportkingades. Kõik noored, andekad inimesed. Nagu
Dyson.
   Keegi neist ei lahkunud töölt ettenähtust varem. Nad mitte üksnes ei
töötanud kuus päeva nädalas, vaid olid siin ka poole ööni. Nad ei mõelnud
meelelahutustele, naistele või sellele, et perega kinno minna. Nad tahtsid,
mida Dysongi - leida vastus küsimustele ning saada võim, muutmaks maailma.
   Briant, üks assistentidest astus Milesi juurde.
   "Mister Dyson, materjaliuuringute osakond tahab enne lõplikku otsust
"LOT -2" veelkord uurida."
   "Hüva. Lähme."
   Briant pidi sibama, sest bossil oli kiirus taga.
   "Kuulge, mister Dyson ... Ma tean muidugi, et olen siin veel üsna
roheline. Aga ... kas te ei võiks mulle öelda - kust on ... kui teate ..."
   "Kui tean - mida?"
   "... kust on pärit too asjandus?"
   "Ükskord pärisin ma sama moodi. Tead, mis mulle vastati? Vastati: ära
küsi."
   Dyson kutsus sheifiruumi ees istuva valvuri, kes astus koos Dysoni ja
Briantiga tuppa. Nad peatusid ülimoodsa sheifi ees. Et seda avada oli vaja
kahte võtit.
   Dyson ja valvur torkasid kumbki oma võtme lukuauku ning pöörasid
üheaegselt. Siis valis Miles seinatablool koodi. Hetke pärast avanes hoidla
uks ja Miles astus sisse. Briant jäi koos valvuriga välja. Valvur kirjutas
üles Dysoni nime ja kellaaja.
   Miles läks roostevabast terasest kasti juurde ja avas selle. Kastis oli
inertse gaasiga täidetud nõu, milles pisike ese. See asi, mida kutsuti
"LOT-2", oli doominokivi suurune tumepruun keraamiline ristkülik.
Ristkülikuke oli olnud katki, kuid hoolikalt taastatud ning metallraami
pandud. See pisike skeem kätkes saladusi, millest väikesegi osa mõistatamine
oli "Cyberdinile" juba miljoneid dollareid toonud. Mikroskeemi tüüp ja
materjal olid nii Dysonile kui teistele täiesti tundmatud. Küsimus, mille
Briant esitas, vaevas Dysonit ennastki.
   Tõepoolest - kust on ta pärit? Kes mõtles selle välja?
   Venelased? Väheusutav. Nende kohta liialt peen töö.
   Jaapanlased? Võimalik. Kuid miks pole taolisest tehnoloogiast mitte midagi
kuulda olnud?
   Ei - see on unikaalne asi. Krolli märkmetes pole kusagil kirjas selle
päritolu.
   Miles võttis nõu ja asetas selle vastavale kärule nii õrnalt, nagu oleks
tegu mingi pühakuga. Miles'i pilk seisatus kõrvalseisval kastil - "LOT-1".
   Briant ei teadnud, mis siin ruumis on. Asjasse oli pühendatud vaid kolm
inimest. Üks neist oli juba surnud. Teine oli firma juht ja omanik, kolmas -
Dyson.
   Miles avas teise kasti ja vaatas eset lähemalt. Mehaaniliselt keerukas
metallkäsi koos peoga. Küünarnukist oli metall ära nuditud ja kägardatud,
muidu terve. Jäse asus vaakumkolvis ja näis Dysonit tervitavat.
   "Kes kurat küll selle tegi?"
   "Ära küsi!"
   Viivuks haaras teda hirm. Võimalik, et "LOT-1" ja "LOT-2" olid varastatud.
Ta ei usaldanud Grag Simmonist. Aga kui?  ... Mõistus sai otsa. Võis olla, et
need asjad tehti valitsuse tellimusel. Võis olla, et need on varastatud. Kui
Miles "LOT-2" saladusest jagu saab, leiab ta vastuse ka sellele küsimusele.
   Miles Dyson sulges vastutahtmist kasti ja pani selle riivi.


                                 OTSUS                                   

             Pescadero riiklik hospidal. Kell 4.13 päeval.                 

   Kokkusaamiste toas oli hingemattev vaikus. Sara võis kuulda iseenda
hingamist. Medpersonal peegelklaaside taga jälgis naist. Seal arutab
Silberman koos teistega tema olukorda ja saatust. Naine oli olnud ettevaata-
matu ja öelnud liiga palju. Tõde aga ei avanud talle ust vabadusse.
   Oma saladust polnud Sara neile siiski reetnud. Kui ta esmakordselt
arstide küüsi sattus, oli ta neid usaldanud ja arvanud, et teda ei peeta
hullumeelseks.
   Ümberringi olid aga meedikud, kes lähtusid inimese abstraktsest käitumi-
sest. Arstid ei suutnud uskuda, et Sara on täiesti normaalne inimene selles
ebanormaalses maailmas.
   Pescaderos elades ületas Sara mitmeid kordi reaalsuse ja fantaasia piiri.
Kuid teadis alati, kus parasjagu asub. Küll ei mõistnud seda Silberman, kes
vaatas kõike vaid oma mätta otsast.
   Hospidalvangla oli täis messiase-kompleksiga naisi. Sara tundis, et
temagi kuulub nende hulka. Pealegi on ta pojal samasugused initsiaalid nagu
Jeesus Kristusel - J.C. Poiss on sündinud tulnukast ja niisama salapäraselt,
kui Jeesuse ema Maria ihuvili. Ja tema ohver päästab maailma. Ah jah, et -
ema rikkus seadusi ... Muidugi, Silbermani silmis jääb Sara hullumeelseks.
   Kes mõtleks veel nii, teades, missuguse kuristiku veerel meie
tsivilisasioon seisab? Teades, et miljonid süütud inimesed surevad kohutavat
surma. Kui Sara pääsekski siit ja suudaks kaitsta Johni,  läheb aega, kuni
ta tuhas ja varemetes loob oma armee. Kuni sõda ükskord inimeste võiduga
lõpeb, jätkuvad surmad, jätkuvad laste hukud.
   Kui Sara jääb nende seinte vahele ja John tapetakse, saabub inimkonna
lõpp.
   Muidugi - ta on ju hullumeelne.
   Kuid naine teadis, mida ta tegi.
   Näol alatu muie, astus Silberman tuppa ning istus Sara vastu, sügas nina
ja tegi lõpuks suu lahti:"Vaadake Sara, ma tean, et olete tugev naine ja
kõnelete mulle seda, mida ma tahan kuulda. Mul on tunne, et te ise ka ei usu,
mida täna mulle kõnelesite."
   Sara teadis, et ta ei oska valetada. Mäng doktoriga ei läinud läbi. Pidi
muutma taktikat. Naine kummardus ette ning pannes sõnadesse kogu pettumuse
ja valu, palus:
   "Lubage mul pojaga kohtuda."
   Silberman pöördus kõrvale, Sara pilk jälgis teda. Kas doktor mõtleb
järele? Ei - too hoidis haigutust tagasi.
   "Palun, Silberman! See on tähtis. Poiss on hädaohus. Äärmisel juhul laske
helistadagi ..."
   "Kardan, et ei saa lubada. Praegu. Ma pean komisjonile soovitama teid
veel pooleks aastaks siia jätta."
  Sara veenis doktorit, proovis kavalusi, kõneles oma intiimelust, avas
talle hinge - kuid miski ei aidanud. Silberman oli kõigutamatu nagu pime
saatus ise. Sara mõistis, et kõik on kadunud.
   Haavatavast ja alandlikust naisest sai korraga hullunud metsloom, kes
hüppas ja haaras doktori kõrist, röögatades: "Viimane lurjus!" Silberman
tundis, kuidas naise sõrmede haare ta hinge kinni pigistas. Ent hetke pärast
haarasid sanitarid patsiendi ja virutasid vastu seina.
   Põrutatud Sara roomas edasi ja kavatses jälle Silbermani kallale hüpata,
kuid teine sanitar vajus naise peale nagu rägbimängija, peaaegu puruks
litsudes ta rinnakorvi.
   Silberman otsis mantlitaskust süstla ning torkas osavalt nõela patsienti.
   "Neetud! Lase lahti! Et sa kõngeksid, Silberman! Kuuled!"
   Doktor kuulis suurepäraselt, kuid andis märku, et Sara ära viidaks.
   Puhkiv ja näost veretav Silberman pühkis endalt mõned Sara juuksed,
pidades meeles, et teised arstid jälgivad teda klaasi taga.
   Niheledes sundis ta end naeratama ning pöördus nende poole:"Oli alles
näidiskodanik."
   Sara viidi palatikambrisse. Ta surus end nurka, kui sanitar Douglas sisse
astus, käes kaks rohutassi.
   "Praegu on sulle väga rohtu vaja."
   "Douglas, pea. Kuula - ma teen ükskõik mida, et vaid siit välja saada.
Ükskõik mida!"
   Sanitar peatus, justkui mõeldes naise sõnade üle.
   "Võib-olla siiski võtad tableti?"
   Kaks teist sanitari astusid lähemale. Ühel oli käes elektrinui. Douglas
lisas:
   "Ma olen abielus. Ja sa tead, ma olen suur närukael." Ta ulatas Sarale
tassi.
   Kangestunud kätega haaras Sara tassid, neelas tableti ja jõi vett peale.
Douglas noogutas ning andis kruusid oma kaaslasele.
  "Tee suu lahti!" käsutas ta. Naine kuuletus ning sanitar ajas sõrmed
tabletti otsides ta suhu.
   "Võin vanduda, et sul hakkab parem," ütles ta ja läks koos teistega
minema.
   Sara ootas, kuni näod vaateaknast kadusid ning ruttas WC-poti juurde. Ta
pistis sõrmed kurku ning sai tabletist lahti. Siis, toetunud vastu seina,
hakkas ta tegema kätekõverdusi. Leevendamaks pettumust ja raevu. Ta muutub
tugevaks. Ükskord on ta piisavalt tugev, et sanitaridest jagu saada.
   Ta ei jäta seda mõtet.


                                 EI VEEL

                 Reseda, California. Kell 4.26 päeval.

   Metroojaama lähedal pirukabaari juures seisid kaks üheksaaastast
tüdrukukest, uurides pilti, mille andis neile politseinik. Mees ise oli
pistnud näo autoaknast välja ja naeratas laialt. Poleks olnud see naeratus
nii pingutatud, võinuks seda leebeks pidada.
   Üks tüdrukutest kohmetus politseinikku nähes. Teine, kes pilti silmitses,
ütles:
   "Jah, ta oli siin minutit viisteist tagasi. Lubas minna Galeriisse."
   "Kuhu?" küsis politseinik Austin.
   Tüdruk näitas suure majade tagant paistva betoonmüraka poole. Austin
vaatas tähelepanelikult samas suunas. Ootamatult haaras ta pildi, roolis
tänavale ning liikus Galerii poole.
   Mõned kvartalid eemal sõitis teine terminaator aeglaselt, ümbrust
jälgides "Harley" seljas.
   Vaid aja küsimus.
   Terminaatoris oli piisavalt energiat, et tegutseda vähemalt sada aastat,
kui kokku hoida, siis kasvõi lõputult. Rahulikkus ei olnud inimmasina
loomuses, vaid strateegiline hoiak. Ükskord leiab ta oma märklaua.
   Terminaator sõitis üle kanali. Ta uuris ümbrust mitte ainult silmadega,
mis nägid laias kiirgusdiapasoonis, vaid pani tähele ka kõiki helisid. Ta
filtreeris teistest 1990. aasta "Honda" 125 cm3 mootori müra. Selleks oli
mälukeskusele antud vastav käsk.
   Vaid aja küsimus.
   Terminaatori pea pöördus ootamatult. Hääli kuulates peatus ta pilk
püstolikabuuril.
   ... Kaks poissi 125 cm3-sel "Hondal" kanali ääres ... siit allavoolu.
   Objektiiv, mis oli peidetud silmamuna taha, suurendas pilti viisteist
korda ning terminaator tundis roolisolijas ära John Connori.
   Terminaator sõitis kanaliga rööbiti kulgevat tänavat pidi, eesmärk aga
betoontunnelis. Ta pidi suurendama kiirust, et poisse mitte silmist lasta.
Tema üks silm vaatas otse, luues kompuutril võimaliku pildi mittenähtavast
sihtmärgist. Teine koondas tähekepanu teele ning analüüsis, et sihtmärk on
kontaktivõtmiseks liiga kaugel.
   Ta pidi ette jõudma.
   Terminaator kummardus, suurendas kiirust ja tormas piki kanalit.
   Siis sattus ta teisele tänavale ja pidi pidurdama, lülitas ülitundliku
silma "Honda" otsimisele, kuid ei leidnud seda.
   Ümbruse kiire sondeerimine ei andnud tulemusi.
   Kuid ta kuulis kõrgetel pööretel töötava mootori müra ja suunas otsingud
tunnelisse.
   Poiste tsikkel ületas kanali pool kvartalit terminaatorist kaugemal ning
suundus Galeriiks kutsutava kabanduskeskuse garaazhi.
   Terminaator kihutas oskuslikult mööda mitmetest masinatest ning lähenes
kiiresti Galeriile.


                                PEALETUNG

                   Reseda. Galerii. Kell 5.06 päeval.

   John trügis läbi inimsumma mänguautomaatide ja igasuguste videomängude
saali. Elektroonilised helid ja valgusefektid tekitasid siin tõelise
"paabeli". Tim asus mänguautomaadi "Võõrad" juurde, märgates seal paari
sõpra. John noogutas koolikaaslasele ja seisatus võõra poisi selja taga,
kelle hävitajad F-14 hukkusid rakettidest tabatuina mängus "Kõrbesõda".
John hakkas uurima pealetungi võimalusi. See õnnestus tal hästi.
   Kui viimane lennuk tükkideks plahvatas, süttis pulseeriv tuli:"Mäng on
lõppenud". Nüüd haaras John pidemetest ja laskis pilusse zhetooni. Ekraanil
kadus "maa" kuhugi alla. John lausa liibus vastu ekraani. Esimene
raketirünnak tabas teda ootamatult, kuid kiirelt tegutsedes jõudis ta
pikeerida. Teine raketirünnak. John tulistas lenukikahurist ja hävitas
raketi.
   See oli talle lihtne mäng.
   Hooga tormas terminaatori tühikäigul töötav "Harley" mootorrataste rivi
juurde, kus suurte seas seisis ka Johni väike "Honda". Terminaator parkis
ratta ja lülitas mootori välja.
   Politseinik Austin sõelus inimvoolus. Laupäevane päev oli meelitanud
Galeriisse murdu inimesi. Siin said kokku nii noored, vanad kui keskealised.
Tuttavat nägu otsides libises politseiniku pilk mööda poisikesi. "Perry"
pizzabaari uksel astus ta poisikeste juurde ning näitas neile fotot. Poisid
vastasid õlakehitusega. Üle poiste peade märkas Austin turvamehe pilku ning
arvestas kõiksugu variantidega. Hetke pärast sammus ta turvamehe juurde,
näitas fotot ja palus leida see poiss.
   John oli mänguautomaatide saalis hõivatud lahinguga, kogudes "Raketiväe-
staabi" mängus tublisti punkte. Oskuslikult vastas ta oma rakettidega vastase
mandritevahelite rakettide tuumakassettidele - neid oli kolm, neli ... ei
koguni viis. John püüdis küll reageerida võimalikult kiiresti, kuid see
tuumalaengute hävitamine käis talle üle jõu. Maailm lõhkes, saadetuna
seenetaolisest pilvest. Mäng oli läbi. Kurvalt läks John otsima mõnda teist
mängu. Saaliakna tagant möödus Austin. Ta pilk peatus seal, kus hetk tagasi
seisis John, kes just viivu eest oli kadunud rahvasumma.
   Politseinik-terminaator astus mööda koridori edasi.
   John peatus mängu juures, mille nimi oli "Kiirendi". Ta pistis käe
taskusse, veendus, et zhetoone on, ja läks kabiini.
   Austini vormis terminaator rajas endale teed ning vahtis nägusid. Ta
teadis, et tema ohver on kusagil lähedal. Seni andurid veel vaikisid.
   Pigem varem kui hilja ...
   Austin jõudis vahekäigu lõppu. Kiiresti vaatas ta üle korrustel asuvad
poed. John Connorit ei polnud näha. Politseinik pöördus ja hindas käidud
teed, haarates pilguga kogu galeriid: kingapood, kuumade viinerite lett,
kingituste müük, pizzabaar, mehiko roogade söögibaar, raamatukauplus,
elektrooniliste mängude saal, mereandide restoran ...
   Austin pöördus tagasi mänguautomaatide saali. Selle uksest käidi aina
sisse ja välja. Politseinik otsustas ruumi põhjalikult läbi vaadata. Ta
asus poistesumma.
   Just saali vastasseinas laskis John alla Vene MIG-e. Tim trügis tema
juurde, puudutas sõpra õlast ning, püüdes varjata oma ärevust, teatas:
   "Mingi võmm otsib sind taga."
   "Ah, mine nüüd," tahtis John mängu jätkata.
   "Vaata ise!"
   John teadis, et tema lennuk võetakse kirbule, kuid kiikas siiski
"Kiirendaja" nurga tagant. Pikka kasvu sale politseivormis mees näitas
poistele mingit pilti. Tähelepanelikult ja kulmu kortsutades vaatasid nad
seda ning üks poistest osutas näpuga tema poole.
   Johni süda võpatas ja kakkas meeletu kiirusega lööma. Ta kummardus just
hetkel, kui politseinik tema suunas vaatas. John katsus, kuidas saali teise
otsa sai. Üks esimesi ema poolt antud õpetusi kõlas, et politseinikelt pole
midagi head loota.
   Austin astus "Kiirendaja" juurde ja märkas Johnni, kes piki
mänguautomaatide rida eemaldus. Politseinik asus Johni jälitama.
   Poiss heitis pilgu tagasi ning tema halvad aimdused leidsid kinnitust:
politseinik oli ta kannul, tehes endale inimsummas teed.
   John andis jalgadele valu ja põikas ühe suure paksu poisi ette. Kui
politseinik paksukeseni jõudis, paiskas ta selle pikali. Kõikjal kostis
rahololematuid hääli.
   Johnil jäi üle ainult joosta.
   Politseinik trügis ta kannul. Lapsed lendasid laiali nagu laastud, kui
Austin jooksujalu Johni järel ruttas.
   John vilksas läbi fuajee ja laoruumide, lipsas kauplusedirektori
asetäitja nina alt tuletõrjeuksele ning sealt teenistuskoridori. Pikk,
halvasti valgustatud tunnel viis otse garaazhi, seega - vabadusse. Jõuaks
vaid! Süda kippus rinnust välja hüppama, aga John pigistas endast viimase,
jõudmaks joosta välisukseni.
   Ta oli poolel teel, kui nägi Terminaatorit.
   John tundis ta kohe ära. Seda nägu oli ta näinud ajaleheväljalõigetel,
mida ema oli talle näidanud. Seesama noormees. See, keda ema oli pidanud
kübor-mõrtsukaks. Nüüd oli ta siin mis siin.
   John nägi püssi külma rauda. Poiss jäi hirmust keeletuks - ta on langenud
lõksu. Ta oli siin elavast protoplasmast märklaud, mitte joonistus
teleekraanil. Aeg peatus ja poiss mõistis, et see hull mees tahab teda tappa.
   Terminaatori nägu oli mittemidagiütlev, kui ta sujuva liigutusega
padruni rauda lükkas, justkui teeks ta seda miljonendat korda.
   John peatus ja pööras ümber, et tagasi joosta. Seal kihutas tema poole
politseinik, tõmmates kabuurist "Barretti" ja sihtides talle rinda.
   Uuesti pöördus John terminaatori poole ja nägi enda pähe suunatud musta
püssitoru. Veel kunagi polnud poiss tundnud nii kohutavat hirmu. Külmad
verekarva nägemused, mis teda öösiti olid jälitanud, muutusid tõeks.
   Ning John ei saanud midagi teha.
   Ent täiesti ootamatult ... Püssiga mees ütles tavalisel, koguni igaval
häälel:
   "Kummardu alla."
   John usaldas seda häält ja kuuletus korrapealt.
   Peakohal käiv kärgatus lõi poisil kõrvad lukku.
   John nägi, et kuul tabas politseinikku otse rinda. Kuid too jõudis veel
püstolit lasta. Teine kuul põrkas laest tagasi. Enne kui politseinik laadida
jõudis, kihutas terminaator talle veel ühe lasu.
   Ja siis veel.
   Iga järgmise sammuga tulistas terminaator püssist politseiniku pihta.
Laengud paiskasid Austinit piki koridori tagasi ja iga lasu puhul võpatas
politseiniku keha. John ei märganud verd, vaid ainult kroommetallihelgatusi,
kui laeng politseiniku tabas. Pikk koridor kaikus laskudest.
   Siis saabus vaikus.
   John istus põrandal, silmad hajevil, hing kinni jäämas. Ta vaatas
politseiniku laiba poole - see lebas liikumatult selili.
   Johnile langes terminaatori vari. John pööras pilgu üles. Kuid
terminaator ei vaadanud tema poole, ta pilk oli suunatud koridori otsa.
Poiss kiikas ka sinna.
   Politseinik ajas end aegamisi püsti.
   John hõõrus silmi, arvates, et näeb halba und.
   Politseinik tõusis jalule, justkui oleks lihtsalt komistades pikali
lennanud, mitte kümnekaliibrilisest püssist maha kõmmutatud. John ei
taibanud midagi.
   Küll aga taipas terminaator. Ta haaras poisi jopest, surus Johni enda
rinnale ja pöördus ringi just siis, kui politseiniku "Barrett" tuld sülitama
kukkus. Külmavereliselt vajutas politseinik päästikule, ja sellise
kiirusega, et tundus, nagu tulistaks automaat.
   Üheksamillimeetrised kuulid tungisid terminaatori selga, jättes järele
verised haavad ja augud mootorratturijopesse.
   Tualettruumist ilmus imestunud meesterahvas, sattus just kuulide ette
ning langes kui niidetud. Püstolist kostsid vaid klõpsud - padrunid said
otsa.
   John heitis värisedes endale pilgu ja märkas kergendusega, et tal pole
häda midagi. Kõik kuulid oli vastu võtnud selle hullumeelse keha. Kuid mees
justkui ei tundnudki valu. Suu lahti, vahtis John mehe haavu, kuni see ta ühe
käega õhku tõstis ja koristusvahendite kamorkasse pistis. Visanud püssi
põrandale, hakkas terminaator politseiniku poole liikuma.
   Too omakorda viskas minema tühja padrunipideme, mis kõlksatas vastu
põrandat. Terminaatorini jäi meetrit kuus. Politseinik avas tule. Kuulid
rebisid kübori rinda, paiskus keha ja vere tükke. Kübor ei pilgutanud
silmagi. Veel kolm meetrit.
   Ei politseiniku ega terminaatori ilme muutunud kübetki, ehkki rokkeri
nahkjopest lendas tükke. Jälle lõppesid padrunid. Terminaator peatus
politseinikust poole meetri kaugusel. Sekundi vaatasid nad teineteisele
silma. Terminaator oli politseivormis vastasest suurem ja paistis, et võib
teisel kaela kahekorra keerata nagu nalja.
   Ta lülitas sisse oma multiskannerid ja mõistis kohe, kellega tegu.
   Kuid saadud informatsioon ei sisaldanud üksikuid tehnilisi andmeid peale
konstruktsiooni üldiste tugevate ja nõrkade külgede. Seesuguse teabe jaoks
oli programm koostatud mälu järgi. Kübor kaalus taktikalisi võimalusi kiiru-
sega kümmekond tükki sekundis, kuid ükski ei paistnud sobivat.
   Jäi ainus lahendus - asuda kiirele pealetungile. Terminaator paiskas käe
ette ja krahmas politseiniku oma võimsasse embusse, kuid too vingerdas
üllatavalt kiiresti ta haardest välja ja asus ise rünnakule.
   John piilus salamisi kamorka ukse vahelt ja jälgis, silmad pärani, kuidas
kaks vastast paiskasid teineteist koridoriseinte pihta. Seinte krohvipinnas
olid näha sügavad augud. Väiksem vastane tõstis terminaatori nagu mänguasja
ja viskas ta läbi seina, hüpates ise läbi tekkinud augu järele.
   John kükitas hirmust segasena. Siis tundis ta jõudu tagasi tulevat,
tõusis ja mõistis, et on vaja põgeneda. Jalad olid nagu vatist ja kandsid
vaevu poissi, kuid tumedad võitlusmatsud teispool seina lisasid talle
otsustavust. Kiirenevas tempos sööstis John mööda koridori ukseni, tõukas
selle lahti ja hüppas garaazhitrepile.
   Turvamees seisis esimese korruse terrassil kaupluste ees, püüdes
inimsummas tabada nägu, kelle pilti politseinik oli talle näidanud. Korraga
kuulis ta pea kohal kõva kolinat, helid tulid kolmandalt korruselt. Ülevalt
langes purukspekstud aknaklaas. Kostis karjumist. Turvamees hüppas tagasi,
sest ülevalt pudenesid suured klaasitükid, räsides all kasvavat puud. Mees
kobas oma kolmekümne kaheksa kaliibrilist püstolit ja hakkas kabuuri lahti
nööpima. Kui ta aga uuesti silmad tõstis, lendas ülevalt alla inimene.
Purustanud kehaga  klaasist ja metallist võre, kukkus ta kolmandalt
korruselt alla nagu kaltsunukk ning prantsatas põrandale. Keset kiljuvat
rahvasumma kostis heli, nagu oleks mördikott põrandale heidetud.
   Kaitsevõre äärele ilmus Austin ja vaatas alla. Turvamees langetas
püstolit hoidva käe ja seiras kummastunult, kuidas politseinik järsult 
ümber pööras ning silmist kadus.
   Kaubanduskeskuse vapustatud külastajad taganesid kahte lehte, andes teed
süngele politseinikule, kes ronis läbi riidekaupluse purustatud vitriini ja
tormas minema. Politseinik järgis ohvrit taga ajades oma kurssi. Kõik
elektrilised orientiirid ta peas poleks tavalisele inimesele mitte kui
midagi tähendanud, ent Austinil polnud ju inimesega mitte midagi ühist.
   Kuue sekundiga jõudis Austin teenistuskoridori ja tormas mööda seda nagu
üks inimesesarnane olend, kes on saadetud kõike elavat hävitama.
Mehaaniliselt laadis ta jooksu peal oma "Barrettit".
   Esimesel korrusel lebas Terminaator liikumatult keset klaasikilde. Mees,
kes äsja oli pildistanud oma sõbrannat, pöördus lamava inimese poole ja
lähenes ettevaatlikult. Instinktiivselt vajutas ta pildiaparaadi nupule, et
jäädvustada kuulidest ja kukkumisest räsitud keha. Ootamatult avanesid surnu
silmad.
   Mees fotoaparaadiga põrkus tagasi. Terminaator tõusis istukile ja vaatas
ümberringi. Tema sisetundemõõdikud näitasd, et teadvus oli kadunud neljaks
sekundiks võimsa põrutuse tagajärjel. Süsteemide kontroll näitas, et kõik
funktsioneerib normaalselt. Kergelt tõusis ta jalule. Fotoaparaat vapustatud
mehe käes jätkas pildistamist, sest näpp püsis automaatsärituse nupul.
Kaader kaadri järel jäädvustas aparaat, kuidas "surnu" püsti tõuseb ja läbi
shokeeritud inimrühma liigub. Terminaator astus eskalatorile ja lippas selle
astmeid pidi ülespoole.
   Vältimaks liftiootamist jooksis John trepist alla garaazhi, kus seisis
tema tsikkel. Mõtted juhtunust kihutasid läbi pea. Miks tahtis politseinik
teda tappa? Ja kes oli see teine mees? Ja kõige põnevam aga - kuidas nad
mõlemad ellu jäid? Tsikli poole joostes, süda rinnus lõhkems, välgatas Johni
peas imelik mõte inimestest, kes suure vaevaga surevad. Millestki taolisest
oli kõnelnud ema. Kuid see oli juba tõesti väljaspool reaalsust.
   Meeleheitlikult sõtkus John mootoratta vänta. Tsikkel ei käivitunud. Käed
värisesid nii, et poiss ei suutnud klappi kinni tõmmata. Kuulnud samme,
tõstis ta pea ning nägi, et trepilt jookseb tema poole politseinik.
   John võttis kokku kogu oma jõu. Temas tekkis järsku imelik täieliku rahu
tunne. Kui ta ei suuda karburaatorit töökorda seada ja mootorit käima saada,
ta sureb. Sundinud sõrmed rahulikuks, tegi poiss, mis vaja. Nüüd, kui ta
starterile vajutas, käivitus mootor otsekohe ... Ja oli ka viimane aeg, sest
politseinik jõudis peaaegu Johnini. Ta andis gaasi ning sõitis
peasissekäiku. Tahavaatepeeglist nägi poiss, et politseinik ei jää temast
maha, vaid koguni läheneb. Tolle jalad välkusid mõeldamatu kiirusega,
sulades lausa ühte. Jojn suurendas kiirust neljakümne miilini tunnis, ehkki
see võis nii kitsas kohas kurvalt lõppeda.
   Uskumatu, ent politseinik oli talle järele jõudmas. John asus ühele
autole sappa, kihutas üle eraldusriba väljasõidu juures ning tuhises otse
tiheda liiklusega tänavale.
   Enne tuli hästi madalale kummarduda, et ootamatult ettejäänud metall-
piirde alt läbi pääseda. Suur autovrakkide vedamise treiler jäi poisi
tsiklile ette ja jõudis veel viimasel sekundil pidurdada.
   Selle juht vandus ning signaalitas. "Neetud punkarid, täitsa hullud,"
urises juht, nähes, kuidas mootorratas aeglaselt sõitvate autode vahel
siksakitab. "Seda eeslit peaks paar korda vastu asfalti koputama, et ta
liiklusreegleid nuusutaks."
   Juhtus aga midagi hoopis ootamatut. Miski mürtsatas vastu kabiiniust.
Külgaknast kiikas sisse politseinik. Ühe ropsuga tõmbas ta ukse lahti,
haaras juhil kõrist, tiris ta liikuvast autost välja ja viskas tänavale nagu
paberist topsi. Autojuht lõi mitu korda pea vastu asfalti. Krigisesid auto-
pidurid. Kohkunud juht jäi kangestunult istuma, nähes, kuidas politseinik
tema asemele istus ja gaasi andis.
   "Jälle on politseil midagi erakordset," mõtles autojuht.
   Autodest pudenes välja inimesi, et talle appi rutata. Autojuht tõstis
pea.
   "Mul pole midagi viga," ütles ta, lootes, et nii see ongi. Korraga
paiskusid uudistajad laiali ja maas istuv autojuht märkas, et tema poole
kihutab hästi suur mootorratas. Treilerijuht püüdis tõusta, kuid jalad ei
kuuletunud. Mootorratas sõitis mehest peaaegu üle. Kohutava kiirusega
siugles hullumeelne mootorrattur teist autode vahel, püüdes äraaetud
treilerile järele jõuda.
   Tahavaatepeeglist märkas John, kuidas autojuht oma kabiinist välja visati.
Ta möödus pidurdanud maastikuautost ja vaatas uuesti tagasi.
   Nüüd istus suure võimsa auto roolis juba politseinik ja tegi endale
teiste autode seas teed nagu purjus dinosaurus. Ühe auto tõukas ta kõnnitee
suunas vastu puud, möödudes teisest, surus selle vastassuunavööndisse.
Politseinik roolis aga pani sisse veel kiirema käigu.
   Kõigest kaks autot jäi veel nende vahele. John silmas tänavaristi,
tuhises pikapi nina alt läbi ja pööras kõrvaltänavale.
   Ta ei pidanud isegi tagasi vaatama, sest teadis, et politseinik ei jää
maha. Poiss kuulis pidurikriiksatusi ja metalliraginat.
   Üks võimalus oli siiski olemas. Koht, kuhu hull politseinik vähemalt
raskeveokiga ei pääse. Johni isiklik kitsas teeke.
   Poiss lülitas sisse väiksema käigu ja keeras oma tsikli kanaliäärsele
pinnatud rajale. Siiski polnud ta siin nii kiiresti veel kunagi kihutanud.
Tundes, et rattad kippusid vänderdama, ta pidurdas ja õgvendas neid jalaga,
kummardus siis vastu juhtrauda ja vajutas gaasi põhja.
   Väike "Honda" lendas üle kaldarinnatise ning potsatas kanali niiskel
põhjal ilusti ratastele. Ta sõitis kanali haru poole, kus kaldad järsuks
muutusid. Teelt polnud teda enam paista ja suund oli kodu poole. Kui
politseinik ta masinanumbrit üles ei kirjutanud, siis õnnestas tal enda
arvates pääseda.
   John pidurdas pisut ja heitis pilgu selja taha. Jälitajat polnud näha.
   Aga mis see siis on?
   Ei-ei, ei või olla, mõtles John, kui mingi suur vari päikese ette ilmus.
Majasuurune helkivate nikkelraudade ja jõriseva diislimootoriga veok murdis
läbi betoonrinnatise, paiskas kõrvale plokid ning prantsatas keset kanalit.
   Esiotsa tundus, et masin jääbki lendama, kuid maa külgetõmbejõud andis
endast siiski märku. Ta sööstis radiaatoriga maasse, hüppas üles, kusjuures
kiirus oli ikkagi umbes viiskümmend miili tunnis. Rattad jäid kruusa, veok
põrkus vastu betoonist kallast, sealt tagasi ja suure loomana möirates
tormas edasi.
   John vajutas gaasi põhja, võttes mootorilt viimase. Tema taga kihutas
masin nagu rong tunnelis. Suured rattad pritsisid pori. Tundus, justkui
ajaks deemon taga hingekest. John adus jälle surmaohtu, sest tahavaate-
peeglist nähtus, et terve kanal oli täis seda kohutavat veoautot.
   Masin lähenes ja Johni tsikkel ei suutnud enam kiiremini sõita, spido-
meeter näitas 64 miili tunnis, kui "Honda" läbi loikude ja prahihunnikute
tormas.
   Veok jõudis ta kannule.
   John oli nii keskendunud võiduajamisse, et ei märganud, kuis kanaliga
rööbiti kulgevat teed pidi kihutas "Harley", jäädes vaid õige pisut maha.
Terminaator püüdis neile järele jõuda.
   Nähes, et surmaingel on Johnist kõigest kuue meetri kaugusel, tõmbas
Terminaator välja Galerii põrandalt üleskorjatud püssi, sihtis ühe käega ja
tulistas.
   Kuul läbis juhipoolse väljalasketoru.Politseinik ei pööranud selle peale
isegi pead, ta sihtis oma väikest saaki.
   John sattus veelompi ja kiirus vähenes. Veoki suur esiraud müksas juba
tsiklit. Vaevu-vaevu jäi tagaratas terveks. Suur diisel möirgas poisile otse
kõrvu ning veok oli jälle "Hondat" kätte saamas.
   Terminaator sihtis ja tulistas uuesti, kuid auklikul kruusateel ei tulnud
täpsest laskmisest midagi - kuul lendas millimeetri võrra politseinikust
mööda, lüües välja betoonkillu kaldapaneelilt. Kübor tegi järelduse, et
sellistes tingimustes ta ülesannet täita ei suuda ning muutis tegutsemiskava.
   Ootamatult pööras ta teelt ära ning kihutas üle hüvakätt asuva muldvalli.
Mootorratas kerkis õhku ja ületas betoonrinnatise. Suur "Harley" polnud
sugugi sobiv õhulendudeks, ent kübor nihutas end sadulas nii, et masin ei
maandunud küljele, kui ta nelja ja poole meetri kõrguselt kanali põhja
paiskus. Löök oli äge, terve pilv sädemeid lendas kruusa ja ratta vahelt.
Üksnes ratturi ülikiire reaktsioon päästis ratta. Terminaator püüdis rattale
jääda ja sõitu jätkata. Ta võitis.
   Terminaator lisas gaasi ning jõudis treileriga kõrvu, veoki ja kanali-
seina vahele, sentimeetri jagu mõlemast. Samas rebis ta ette ja saabus Johni
väikese "Honda" juurde.
   Poiss kiikas kõrvale ja nägi täpselt sama kiirusega sõitvat "Harleyt"
siinsamas. Võimas käsi haaras poisikese sadulast. Hetke rippus ta õhus ning
lippav maapind ta all sulas üheks häguseks pilveks. "Honda" jätkas veel
edasiliikumist, kuid kohe jõudis tsiklini veoauto. Terminaator heitis Johni
enda ette sadulasse. Samal hetkel võpatas Johni tsikkel ja litsuti suurveoki
rataste all sodiks.
   "Harley" mootor tõstis toone ning kolme sekundi jooksul tõusis kiirus
kaheksakümne miilini tunnis. Treilerveok hakkas maha jääma, ta polnud
sihukeseks kihutamiseks võimeline.
   Ees paistis rippsild, mille tugijalg jagas kanali justkui kaheks
lühikeseks tunneliks. "Harley" vupsas ühte neist.
   Austin arvestas välja, et veok ei mahu kummastki läbi. Kuid mass ja
kiirus ei lubanud enam ka peatuda. Võis vaid vähendada kadusid. Pidurid
vingusid ning rattad libisesid märjal betoonil ja kruusal. Diiselveok põrkas
vastu sillatuge kiirusega kuuskümmend viis miili tunnis.
   Betoon ja metall sulasid üheks suudluseks ning sellest kohutavast
embusest väljus vaid tükeldatud aine. Veoki kabiin lendas üle silla enne,
kui kogu mass ühtekokku vajus. Lõhkisest paagist voolas välja kütus, kuhu
kukkus ka akukaabel ning kui "Harley" väljus sillatunnelist, täitus see
tulega.
   Terminaator pidurdas ning seiskas mootorratta. John piilus tema tagant,
et hävitustööd näha. Tunnel oli kui põrguahi, kuid miski liikus ses suitsus
ja tules ning suundus nende poole.
   Terminaator pistis käe jope alla, et püssi võtta, siis aga lõi kõhklema.
   Põlev autoratas veeres tunnelist välja ning sättis end naljakalt pori-
lompi kukkuma. John nägi, kuidas leegid haarasid ahnelt autojäänustest ning
õhku tõusid mustad suitsupilved. Selles põrgutules ei saanud miski alles
jääda.
   Terminaator andis gaasi ning mootorratas kadus käänaku taha.
   Justkui püüdes põgenikke tabada, lõi tunnelisuust välja leek. Varsti
muutuski ta "elavaks", sest mingi kogu liikus ta sees aegamisi ja rahu-
likult.
   Tunnelist väljus inimesetaoline kuju, peegeldades oma läikival pinnal
tulelõõma enda selja taga. Ta meenutas inimesesarnasesse vormi valatud elav-
hõbedat. Liigesed mitte ei paindunud, vaid justkui libisesid üle konaruste.
Tema liikumisaparaadis ei olnud hüdraulikat ja keerulisi kaabelsüsteeme nagu
Terminaatoril. Nägu oli täiesti vormitu, ilma ühegi jooneta.
   Pööramata tähelepanu tuhandekraadisele kuumusele, astus olend leegitsevast
tunnelist välja. Iga sammuga tuli tagasi midagi endist. Sulakroomist vormi-
kuue jooned, siis peenemad ... nööbid, politseimärk, näojooned, kõrvad ...
Esialgu oli see sulametall, justkui elavhõbe. See oli elavhõbeinimene.
   Kõige viimasena taastus värv ning seal seisis politseinik Austin. Üsna
kena noor nägu, noored silmad, mis peatusid kanalikäänakul, kuhu kadus märk-
laud.
   Sellel robotil ei olnud mikroskeemidest kirjut aju. See aparaat oli
hoopis uuetasemelise kunstteadvusega. Molekulaarne aju töötas vedelikul nagu
kogu ülejäänud keha. Nüüd proovis ta variante.
   Ja kõik need olid surmatoovad.
   Tema häälesensorid tabasid ära sireenide kauge ulgumise. Sensorid võisid
aasuda ükskõik millises kehaosas, sest iga molekul kandis endas omamoodi
geneetilist koodi, milles oli programm kogu terviku tegevuseks.
   Olend väljus suitsupilve varjus kanalist just siis, kui kohale jõudis
mitu patrullautot. Politseinikud hüppasid masinatest ja hakkasid laiali
ajama uudistajaid, et teha teed saabuvatele tuletõrjeautodele. Ühel polit-
seinikest oli üsna meeldiv nägu ning külmad silmad. Sinna, kus midagi era-
kordset juhtub, tulevad ikka korrakaitsjad. Metallmehe manööver õnnestus
suurepäraselt. Tema oli siin, et kaitsta ja teenida.
   Kaitsta ja teenida SKYNETi.
   Kui tuletõrjujad pärale jõudsid ja hakkasid lahti harutama voolikuid,
viibis teiste politseinike hulgas ka "politseinik" Austin ning keegi ei
pööranud talle tähelepanu. Siis istus ta patrullautosse ning keegi ei teinud
teist nägugi.
   Austin käivitas auto ja sõitis oma ülesannet täitma.


                                AVAMEELSUS

               Studio-City, California. Kell 6.45 õhtul.

   Terminaator ja John sõitsid mootorrattal mööda üht äärelinna tänavat, mis
küboril oli varem valmis vaadatud. John vappus ikka veel möödunu hirmus, oli
ta ju nüüd lihtsalt tavaline poisike. Samas aga kujutas endast midagi väga
tähtsat.
   Ta oli John Connor.
   John Connor geneetilise struktuuri ja sotsiaalse valutundega, mis
sundisid teda tuleviku tunnetama. Seda ei suutnud ükski teine temaealine.
Sest ettekujutamine võib olla nii kohutav, lausa metsik. John aga tunnistas
fakte. Üks nendest oli siin, üks nii tugev fakt kui see üldse olla saab.
   John pööras pead, et vaadata inimest või robotit, kellega koos sõitis
ning sõnas:
   "Hei! Nüüd on aeg, pea kinni!"
   Terminaator täitis korrapealt soovi, keeras kõrvalisele puudega
palistatud teele ja peatas ratta. John ronis bensiinipaagilt maha ja ta
jalad värisesid ikka veel. Tundetult vaatas kübor poissi. John seiras
omakorda päästjat. Selle seljal olid näha verised kuuliaugud. Hirmus, ent
nii see oli.
   "Mööda seda teed ära enam mine. Aga sa oled Terminaator, kas pole nii?"
   Rahuliku, neutraalse häälega vastas teine:
   "Olen. "Cyberdin Systems" mudel 101, seeria 800."
   "Ei või olla!" pahvatas John, ehkki ta pidanuks piisavalt veendunud
olema. Ta puudutas Terminaatori ihu. See oli soe, kuid ikkagi ...
teistmoodi. Aga veri nahkjopel? See paistis olevat tõeline. Tegelikkus pakus
rohkem üllatusi kui aju neid taluda suutis.
   "Tont võtku ... Sa oled siis tõeline! Ma mõtlesin, et ... oled seestpoolt
nagu masin, pealt aga nagu elav inimene?"
   Kübor vastas nagu loeks tehnilist instruktsiooni:
   "Ma olen küberneetiline organism. Metallsõrestik on kaetud elusa koega."
   "Ogaravõitu on see kõik ... Aga noh, okei ... Ma jagan, et sa ei tulnud
mind tapma?"
   "Minu eesmärk on sind kaitsta."
   "Või nii? Hull lugu küll." John teadis üht-teist luuludega inimestest,
seepärast ta küsis:
   "Kes sind saatis?"
   "Sina. Kolmkümmend viis aastat hiljem annad sa mulle programmi, et ma
võiksin ettenähtud ajal sind kaitsta."
   John neelatas. "Sügav suutäis," lausus ta hämmastunult.
   Terminaator vaatas ringi ja arvas, et pole hea liiga kaua ühes kohas
seista. Peagi sõitsid nad ümberkaudsetele tänavatel, sulades tavalise
liiklusega ühte. õhtuhämaruses polnud Terminaatori haavad nii nähtavad. John
vahtis sinna-tänna.
   "Aga see teine mees - kas ka tema on Terminaator? Nagu sina?"
   "Ei, ta ei ole nagu mina. Ta on T-1000. Palju täiuslikum konstruktsioon.
Mimeetiline polüalloia."
   "Mida see tähendab?"
   "Ta võib võtta ükskõik mis vorme. Vedelmetall."
   "Täitsa fantastiline lugu!" märkis John.
   "Sina oled tema märklaud, ta peab su hävitama. T-1000 ei peatu enne, kui
kunagi oma ülesande täidab."
   Terminaatori sõnad kõlasid tähelepanuväärselt. Kuidagi tuttavalt. Kuid
Johnil polnud aega nende kallal juurelda. Mootorratas pöördus Ventura
bulvarile, kus oli tihedam liiklus. Sellel tänaval oli restorane lausa
jalaga segada.
   "Kuhu me kimame?" küsis John.
   "Me peame kohe linnast välja sõitma, et vältida kohtumisi
politseinikega."
   "Kas ma tohin kodunt läbi minna?"
   "Ei. T-1000 püüab oletavasti sind seal tappa."
   "Arvad sa?"
   Terminaator vaatas läbi päikeseprillide poisile ülalt alla. Ta näoilme
oli ebamäärane, kui ta ütles:
   "Ma eeldan seda tõesti."
   Järsku meenus Johnile midagi ning kohutavad mõtted vapustasid teda.
   "Mul on vaja telefoniputkast helistada!" hüüatas ta.
   Terminator silmas eespool kõnekabiini ning nad ruttasid sinnapoole. John
hüppas rattalt ja astus läbi katkise ukse telefoni juurde. Kiiresti soris ta
oma taskutes, kuid ei leidnud ühtegi münti.
   "Pagan võtaks!" poiss pöördus Terminaatori poole: "Kuule, Tod ja Janel on
küll parajad nuhid, aga ma pean neid siiski hoiatama. On sul
kahekümneviiesendist?"
   Terminaator kopsas rusikaga aparaadi pihta ning sealt pudenes münte.
   "Aitäh sulle," tänas John ja valis numbri.
   Umbes seitsme miili kaugusel siit piki orgu võttis köögis telefonitoru
Janel Voyt ning surudes selle vastu kõrva, jätkas kööginoaga juurvilja
tükeldamist.
   "Hallo?" küsis ta lahkel häälel.
   "Janel? See olen mina ..." kuulis naine torust.
   õues haukus millegipärast saksa lambakoer kurjalt.
   "John, kus sa oled, kallis? Hilja on juba, sa pead koju sõitma. Ma teen
õhtusöögiks juurviljavormi."
   Vaevu kuulis John naisterahva sõnu läbi koera haukumise. Kuid siiski
tundis ta, et Janeli hääl pole selline nagu tavaliselt. Poiss kattis käega
kõnetoru ja sosistas Terminaatorile:
   "Midagi on korrast ära. Tavaliselt ta nii armsalt ei kõnele."
   Uniste silmadega Tod tatsus koridorist kööki. Ta oli tagatoas sügavalt
maganud, kuni kõva klähvimine ta üles äratas. Nagu tavaliselt, ei teinud Tod
Janelist väljagi, astus tast mööda ja otsis midagi külmkapist.
   "Ah kurat, küll tahaks õlut!" ütles ta endamisi.
   Külmkapis seisis pooltühi piimapakk. Vastu tahtmist lonksas Tod sealt ja
pöördus akna poole. Koer hüples edasi - tagasi, jõudes klähvimise vahel
vaevalt hinge tõmmata. "Kelle peale ta küll nii haugub?" mõtles Tod. "Jää
nüüd vakka, kuradi krants!"
   Tod asutas köögist välja minema. Janel võttis rahulikult telefonitoru
paremasse kätte, vasaku aga sirutas ette. Käsi hakkas sulama, muutus
vedelaks metalliks ning uuesti tahenenult võttis läikiva ora kuju. Tod
vaatas seda arusaamatuses. Ta tahtis muiata selle naljaka triki üle, kuid
metallora läbis piimapaki ta käes, jõudis kõrini ning väljus kuklast koos
paiskuva vere purskeheliga.
   John kattis jälle toru peoga ning ütles küborile:
  "Koer haugub ikka veel. Mu ema kõneles ikka, et koerad oskavad
Terminaatoreid ära tunda. Äkki on too juba seal? Mis teha?"
   Kübor võttis telefonitoru Johni käest ja kuulatas.
   "John, John, kus sa oled?" päris Janel.
   Täpselt Johni häälega vastas Terminaator:
   "Ma olen siin! Minuga on kõik korras." Siis pöördus ta Johni poole ja
küsis sosinal:
   "Kuidas on koera nimi?"
   "Maks," vastas John.
   Terminaator noogutas ja küsis torusse: "Hei Janel, mis Hunduga lahti on?
Ma kuulen et ta haugub. On seal kõik korras?"
   "Hunduga on kõik korras. Kallis, kus sa oled?" kuuldus otsemaid
vastuseks.
   Terminaator pani toru hargile. John jäi küsivalt ootama.
   Kübor lausus justkui ilmateadet lugedes:
   "Sinu kasuvanemad on tapetud. Lähme." Ta sammus mootorratta poole. John
vahtis terminaatorile suuril silmil otsa.
   Janel Voyt riputas köögis toru hargile. Rahulikul ilmel vaatas oma
köögikapi külge naelutatud meest. Naise silmad olid nagu külmast klaasist.
Ta tõmbas välja metallvarda ning Tod kukkus verest ja piimast tekkinud
loiku.

   Ora muutis vormi ja värvi ning sulas käega ühte. Võttes nagu eeskuju
tollest orast, sulatas T-1000 end Janel Voyt'ist politseiohvitser Austiniks.
Aga midagi pidi ta ju veel tegema ning selleks oli pisut rohkem aega vaja,
kuid koer lõi liialt lärmi.
   T-1000 sammus neljajalgse poole, kes taganes ja lõrises nüüd vaid hirmust.
Politseinik tegi värava lahti ja astus hundikoera jooksuaeda. Kutsu taandus
hämarasse nurka ning värises õudusest, mõistmata, kes ta ees seisab. Nii
kiiresti, et koer ei jõudnud midagi ette võtta, kummardus T-1000, moodustas
sõrmest terava oga ja torkas selle loomale kaela. Politseinik ajas end
sirgu, vaatas verist kaelarihma ning luges sealt koera nime: MAX. Politseinik
taipas nüüd, et teda oli ninapidi veetud. Ta läks tagasi majja.
   Bensiinijaamatagune parkla asus ühel vaiksetest tänavatest. "Harley"
seisis kollastest tänavalampidest kaugemal. Terminaator arvas, et nad võivad
tähtsateks kõnelusteks kulutada vaid mõned minutid.
   Terminaator seisis kangestunult ratta kõrval ja jälgis Johni edasi -
tagasi kõndimist. Poisi mõistus vajas pisut puhkust.
   "Ma pean minuti mõtlema, okei! Sa ütled, et ta võtab selle kuju, mida ta
puudutab?"
   "Selle, mida ta on uurinud füüsilise kokkupuute järel," kostis üksluine
vastus.
   John mõtles vastase parameetritele.
   "Kui ta võib ükskõik milleks muutuda ... aga näiteks sigaretipakiks?"
   "Ei - ainult samavõrdse massiga objektiks."
   Ka see teadmine ei aidanud Johni edasi. See tehisinimene on tolle uue
mudeliga võrreldes justkui igapäevane.
   "Hea küll, aga miks ei võiks ta muutuda näiteks pommiks, et mind tappa?"
   "Tal pole võimalik muuta end keerulisteks masinateks. Laskemoonal ja
relvadel on keemilised ühendid, milleks ta muunduda ei saa. Kuid ta võib
muunduda metallilisteks kujudeks," kõneles terminaator kiretult, kuid ta
sõnadevalikus oli tunda oma erialast armukadedust.

   T-1000 kõndis pimedas koridoris mööda magamistoa poolavatud uksest.
Põrandal paistsid Janeli jalad. Dushiruumist voolas vett, mis segunes
kahhelkivist põrandal inimverega. Politseinik astus Johni magamistuppa ja
hakkas Johni asju korrapäraselt läbi uurima. Ta tegutses pimedas, valgust
tal selleks vaja ei läinud. Kokkupuutel asjadega tegi T-1000 kindlaks
molekulaarühendid. Külmavereliselt libistas Austin sõrmedega üle toas
asuvate esemete. Kui ta puudutas lauda, võtsid sõrmedki laua tumepruuni
värvuse, kui ta puudutas paberit, muutusid näpud valgeks. Mida ta ka ei
puudutanud, ikka imiteerisid sõrmed eseme molekulaarstruktuure.

   T-1000 kummardus Johni väikese koduarvuti "Tandy" kohale, neelates
sõrmedega ketastelt arvinfot. Nimed. Kuupäevad. Videomängud. Kooliülesanded.
Magnetalusele kodeeritud arvinfot võis ta lugeda otse, ilma lisaseadmeteta.
Siit ta midagi vajalikku ei leidnud, kuid pani kõik oma vedelasse mälusse
tallele.
   Kui ta käsi libises üle seinal rippuva plakati, peatus see äkitselt.
Mitte plakat ei huvitanud Austinit, miski oli selle all peidus. Ta rebis
selle seinalt ja nägi kuivkrohvi sisse lõigatud väikest peidikut. Seal oli
karbike, täis helikassette.
   Visuaalselt skaneeris Austin etikette. Nendel oli kiri: "Läkitused emalt"
ning kassetid olid nummerdatud. Samas lebas ümbrik kolme kokkumurtud kirja
ja tosina pildiga. Politseinik asus ülesvõtteid uurima.
   Sara commandoste oliivivärvi vormis, käes granaadiheitja RPG, õpetamas
Johni sihtima.
   Sara grupi sõjaväevormis guatemaallastega, kõrval kast "Stingeri"
rakettidega.
   John ja Sara vastupanuvõitlejate laagris mägedes.
   Need pildid ei pakkunud T-1000-le mitte kui midagi, sest tundelisust oli
tema konstruktsioonis vähem kui kompuutril. Kuid Sara ja John Connori jaoks
olid need emotsionaalsed kokkupuutepunktid nondest aegadest, mil nad end
mägedes varjasid.
   Viieteistkümne miili kaugusel sellest magamistoast istus John Ühel
roostes autovrakil, pea mõtetest paks. Tema kohal seisis terminaator nagu
ülivalvas doberman ja jälgis teed. Kui John kõneles, vaatas ta alla poisi
poole ning polnud veendunud, et nendes sõnades mingi taktikaline mõte
peitub, ent igaks juhuks kuulas siiski.
   "Hulk aega olime Nicaraguas... Loodus sarnanes siinsele. Lühiajaliselt
tegutses ema koos selle hullumeelse poisiga, endise "rohelise baretiga", nad
tegelesid relvade salakaubaveoga. Hiljem olid tal ka teised poisid..." Sõna
"teised" ütles poiss kibedusega.
   "Kui tal oli vaja midagi teada saada, võis ta ükskõik kelle ära
meelitada. Hiljem hakkas ta mind suureks väejuhiks ette valmistama. Pärast
kukkus jooma. "Poiss, su ema on psühhopaat," irvitati mu üle, "kas sa ei
teadnudki? Või arvasid, et kõik emad on sellised?""
   "Tuleb välja, et kõik mis mulle õpetati, on mingi väljamõeldud pask, kas
pole?"
   John tundis viha tõusmas seal, kus ta suutis selle vaos hoida - sügavas
südamesopis. "Ma vihkasin teda sellepärast," Ütles ta pehmelt, vaatas otsa
tema kohal seisvale "mehele" ning viha muutus häbiks. "Kõik, mis ta rääkis,
osutus ju õigeks," lisas John.
   Pisarad tükkisid silma, aga praegu polnud nutmiseks aega. Viimaste
sündmuste vari kattis kõik eelnenu. Maailm oli uuesti pea peale pööratud.
Tema ema ei olnud hullumeelne. Ebanormaalne oli elu ning tõendid sellest
ümbritsesid Johni kõikjal. Alles nüüd mõistis ta, et mitte ainult teised
polnud Sara Connori vastu ebaõiglased, vaid ka tema, John. Aga õigus oli
emal. Rohkem polnud aega tunnetele voli anda. Kui kõik ema poolt kõneldu
paika peab, siis...
   John tõusis jalule. Seisnuks ta kõrval keegi inimestest, oleks too näinud
seda sihikindluse tulva, mis temast kunagi hiljem liidri teeb.
   "Me peame ema sealt ära tooma."
   Kübor sõnas kõhklemata:"Negatiivne vastus. T-1000-l on suurepärane
võimalus kopeerida Sara Connorit ja oodata, millal sa temaga ühendust
võtad."
   "Kena küll! Aga mis juhtub emaga?"
   "Kopeeritav olend tavaliselt hävitatakse," vastas terminaator lihtsalt ja
lühidalt.
   "Hävitatakse? Jah?! Miks sa, kurat, mulle kohe ei öelnud? Me peame
otsemaid sinna sõitma."
   "Negatiivne vastus. Ta pole meile praegu kõige tähtsam."
   "Koera persse! Minu jaoks on ta praegu kõige tähtsam!"
   John pöördus ja hakkas minema. Terminaator sammus talle järele ja haaras
käisest. Tulutult püüdis John end kübori võimsast haardest lahti rabelda.
  "Hei, sina, ole neetud! Mida sa minust tahad?" kisas hullunud poiss.
   Terminaator tiris poisi tagasi mootorratta juurde. John märkas paari
tudengieas noorukit teisel pool tänavat ja kisendas:
   "Appi! Appi! Mind tahetakse ära viia. Ajage see hull minema!"
   "Neetud ligitükkija," vaatasid noormehed teineteisele otsa,"lähme anname
talle kitli peale." Nad hakkasid üle tänava tulema, täis kavatsust kangelasi
mängida. John aga röökis kõigest jõust:"Käi eemale!"
   Tema imestuseks vabastas terminaator ta nii ruttu, et John kukkus istuli.
   "Ja miks sa siis nüüd seda tegid?" küsis poiss imestunult.
   "Sa soovisid nii," vastas kübor monotoonselt.
   "Sa teed siis kõik, mis ma tahan?"
   "See on mu ülesande üks tingimusi."
   "Vannu ... noh, näita ... Seisa ühel jalal."
   Rahulikult tõstis terminaator ühe jala õhku. Muheldes mõtles John:"Meie
kvartalis olen ma ainus, kellel on ..." Ta pidi lausa kõvasti välja
ütlema:"Voh - see on mu isiklik terminaator. Kolossaalne!"
   Kaks selli astusid ligi ja vaatasid mustas jopes mustade prillidega
suurekasvulist noormeest, kes seisis ühel jalal. Üks neist pöördus Johni
poole:"Kuule, kutt, on sul pööningul kõik korras?"
   John sai aru, et tal pole enam nende abi vaja. "Astu nüüd minema," lausus
ta.
   "Kenasti tänad küll, sa väike sitakott!"
   "Sitakott!? Ah sina ütled sitakott!" röögatas John ja pöördus sedamaid
kübori poole käsuga:"Võta ta kinni!"
   Terminaator kuuletus kohe ning tõstis noormehe ühe käega õhku. Tolle
jalad tilbendasid kõnnitee kohal.
   "Kes meist on sitakott?" päris John
   Korraga olukord muutus. Noorhärra kambamees hüppas terminaatorile selja
tagant peale, kavatsedes "nelsonit" teha, ent terminaator paiskas
kallaletungija ühele autokapotile, haaras oma püstoli ja suunas selle poisi
silme vahele.
   Kiljudes haaras John tehisinimese käe ja vajus sellele kogu kehaga. Nii
suutis ta püstolitoru kõrvale juhtida. Lask kärgatas otse nooruki kõrva
juures. Too kaksas end lahti ega märganudki, et oli vapustusest püksid
märjaks teinud.
   John röögatas terminaatorile:"Pane püstol käest! Otsekohe!"
   Täpselt käsku täites asetas terminaator püstoli kõnniteele. John kahmas
püstoli, suunas selle kahele noorukile ja ütles:"Laske nüüd jalga!" Nood
läksid nii kiiresti kui suutsid.
   John haaras terminaatori käest ning tiris ta "Harley" juurde. Poiss ei
usaldanud püstolit mehele veel tagasi anda.
   "Jumal hoidku ... Sa tahtsid ta ära tappa!"
   "Muidugi. Ma olen ju terminaator"
   Hämmastunult vahtis John teise liikumatusse näkku. Polnud ühtki nii lõbus
omada isiklikku terminaatorit.
   "Kuula mind nüüd hästi tähelepanelikult, okei? Enam pole sa terminaator.
Said aru? Sa ei tohi lihtsalt niisama inimesi maha lüüa!"
   "Miks?"
   "Kuidas miks? Sest - sa ei tohi seda teha!"
   "Miks?"
   "Lihtsalt ei või. Usalda mind selles asjas, okei?"
   Terminaator ei saanud aru. Talle oli programmeeritud käsklus hävitada
igaüks, kes kipub John Connori elu kallale. Ühtlasi oli talle antud
prioriteetne korraldus kõik tema enda vastu suunatud kallaletungid kahjutuks
teha. Üle kõige oli siiski käsk kuuletuda John Connorile. Ta püüdis neid
käske järgida, kuid ikkagi ei klappinud usalduskontseptsioon hästi.
Küberneetiline organism uuris seda asja oma sisemisest leksikonist, kuid
isegi kontekstipärastes olukordades tekkis paradokse. Masinad, isegi kui nad
on varustatud tehisintellektiga ja sarnanevad ses osas suuresti
inimolendile, ei armasta siiski paradokse.
   Suurekasvulisele küborile otsa vaadates tunnetas John nüüd terminaatori
vägevusega kaasnevat vastutuse vaeva. See tugev sell oli nüüdsest tema
isiklikuks relvaks ja poiss pidi kõneldes ennast hästi jälgima. John andis
terminaatorile tagasi püstoli ning see pistis relva oma kabuuri.
   "Kuula mind, ma pean emaga kokku saama. Ma käsin sul tulla minuga."
   John hakkas ratta suunas astuma. Terminaator pani püstoli kabuurist vöö
vahele ja suundus samuti "Harley" juurde. Tal polnud muud võimalust kui
kuuletuda.
   Voytide majas Johni magamistoas luges T-1000 Sara viimast kirja. Saatja
aadressi jättis ta korralikult meelde. PNT-82, isolaatorpalat, Pescadero
riiklik hospidal. Kuupäev näitas, et kiri oli kirjutatud kõigest kaks
nädalat tagasi. Politseinik järeldas kõike arvesse võttes, et ta peaeesmärk
asub praegu seal. Mõned hetked hiljem sõitis ta mööda tänavaid, hoides suuna
sinnapoole, kus asus tema teisejärguline märklaud.
  
                               KESKPUNKT

             Pescadero riiklik hospidal. Kell 10.45 õhtul.

   Must-valgel fotol oli jäädvustatud öine möll möödanikust. Pilt oli tehtud
videofilmi stoppkaadrist: politseinike hägused tardunud kujud põlevas
koridoris avariitulede valgel. Koridori lõpus - mingi must kuju, kellel
lühikesed juuksed ja mustad prillid, ühes käes vintpüss AR-180, teises 12
kaliibriline püstol. JArgmine foto langes esimese peale. Hetk hiljem sama
olukord, tume kogu nüüd otse objektiivis.
   Politseiinspektor Wetherby jõllitas väsinud pilgul pilte. Ei saa
vanatühigi ses asjas selgust. Jaoskonnatäis öist vahetust - kõik kas tapetud
või haavatud üheainsa inimese poolt, kes jäi leidmata. Wetherby kaotas tol
ööl oma sõbra, ent ta ei uurinud asja isiklikel motiividel. Politseinike
tapja oli vaja üles leida ning selleks võis kasutada ka selle naise
meenutusi, ehkki mitte eriti usaldusväärseid. Inspektor viis pilgu Sara
Connorile ja ütles:
   "Ülesvõtted on tehtud Ramphati politseijaoskonnas Lääne-Haylandis 1984.
aastal. Te olite tookord seal."
   Sara vaatas pilte, mida inspektor ta ette lauale pildus. Heitis siis
pilgu Wetherbyle - mitte just leebe, aga ka mitte julm nägu. Sara vastas
Wetherby kõrval istus inspektori paarimees - tagasihoidlik, kehvasti
riietatud ja nigelate hammastega inspektor Mossberg. Kõrval aga valvsa
pilguga Silbermann, kes püüdis peita oma häiritust. Kaks vormis
politseinikku seisid uksel, nende vahel valvur Douglas, kes ei püüdnudki
ärritust varjata.
   Sara silmitses tuimalt ülemist fotot. Naine nägi välja samasugune nagu
tol korral.
   "Sel ööl tappis ta seitseteist politseinikku. Te tundsite teda?"

   Wetherby heitis lauale veel ühe pildi. See oli lähivõte: vapustatud
inimsumma silme all tõuseb verine Terminaator klaasihunnikust. Muidugi -
seesama nägu.
   "Aga see on tehtud all orus. Linnas. Täna."
   Sara ei vastanud ega liigahtanudki. Ta uuris pilti ja hingas raskelt. Ta
pidi põrguliku jõuga ennast vaos hoidma, et mitte paisata laud vastu
Silbermanni lõusta, murda läbi Douglasest ja kahest võmmist ukse juures,
tormata fuajee ja kaitseväravate kaudu parklasse, istuda autosse, ühendada
süüde ning...
   Kuid nii ei tule välja ja sellepärast istub ta siin, lootes, et see
laheneb kuidagi teisiti. Aga kuidas?

   Watherby katkestas vaikuse:
   "Miss Connor, teie poeg on kadunud. Tema hooldajad on tapetud ning meil
on andmeid, et poiss on sellesse segatud."
   Sara vaatas inspektorit külmade tühjade silmadega ega öelnud midagi.
   Watherby kortsutas kulmu ja küsis:"Hakkate rääkima?"
   Kooliajal oli Sara mänginud näiteringis õige mitmeid osi. Nende
rezhissöör missis Colb oleks praegu ta mänguga üpris rahul.
   "Teile on see ükspuha?" Wetherby kiikas Silbermanni poole, vaatas oma
kaaslase otsa ja kehitas õlgu. "Paistab, et see polnud meil kõige parem
mõte. Lähme, ärme kaotame aega."

   Üks võmmidest avas ukse ja Mossberg astus fuajeesse, Wetherby ja kaks
teist politseinikku nende kannul. Viimasena väljus Silbermann, kes kõneles
kõrgil toonil:
  "Mul on kahju dzhentelmenid, aga paraku ..."
   Sara teadis, et Douglas teda jälgib, seepärast liikus ta käsi aeglaselt
laua äärt pidi fotodeni, haaras pilte koos hoidnud kirjaklambri ja peitis
selle sõrmede vahele. Ta sai sellega hakkama just siis, kui Douglas tal
käest haaras ja ruumist välja viis.
   Kongis tõmbas sanitar Sara ümber taltsutusrihmad ja kummardus siis
uurivalt ta kohale. Naise nägu tundis kuuma hingeõhku, kuid ta sundis end
täielikult tuimaks. Douglas avas suu ja tõmbas keelega üle naise näo nagu
peni. Sara ei võpatanudki. Paistis, nagu vaataksid ta tühjad silmad
sanitarist läbi.
   Douglas mühatas - kahtlane lõbu hulluga hullata, mis sest, et kenake.

   Sanitar kõhkles veel pisut. Hakkas siis omaette naerma ja väljus.
Klõpsatas ukselukk. Oli kuulda, kuidas Douglase kumminui koridoriseinu
tonksib. Aiva tasem ja tasem.
   Sara silmad lõid erutusest hiilgama. Ta sülitas kirjaklambri rinnale,
leidis selle kobamisi ning painutas sirgeks. Aeglaselt ja piinarikkalt
suutis naine kirjaklambri viia käsi siduvate rihmade lukuni. See polnud
sugugi lihtne, kuid ta oli nende aastate jooksul palju õppinud. Ta oli
õppinud vabanema ka käeraudadest, kuid polnud kunagi arvanud, et seda tuleb
teha hullumajas.
   Viimane, peaaegu lootusetu traadipööre. Lukk tuli lahti. Teise käe rauaga
läks lihtsamalt, samas pidi valvas olema - kas ei tule mitte Douglas või
öövalvur.
   Peavärava juures jälgis politseivormis valvur must-valget patrullmasinat,
mis tulede põledes väravast sisse sõitis. Juht noogutas valvurile ja parkis
auto Mossbergi masina kõrvale. T-1000 ronis autost välja ja hindas
silmapilgu vältel oma võimalusi. Siin ongi selle pöörleva energia telg, see
keskpunkt, mida ta on otsinud. Siit leiab ta oma olemise mõtte - hävitada
sihtmärk. T-1000 suundus hullumaja peasissekäigu poole.
   Sara oli veel oma kongis ja urgitses ukselukku. Ta oli pabistamisest üle
saanud ning tegutses rahulike liigutustega. Siis jõudis ta kõrvu kumminuia
kauge kopsimine. See muutus tugevamaks, lähenes. Sara jätkas lukuaugu kallal
nokitsemist, ta liigutused kiirenesid.
   Douglas lonkis piki koridori, kopsides kumminuiaga vastu seina. Tal oli
käes taskulamp, millega suunas valgust kongidesse, ilma et oleks eriti
seisatamagi jäänud. Erilist kontrolli polnudki täna vaja - kõik patsiendid
olid sügavas torasiiniuimas, lamades ilma mõistuseta nagu juurvili keldris.
"Isegi miss Hardkays on täna öösel taltsas mis taltsas," mõtles Douglas.
   Mees pöördus nurga taha. Tuhmilt kajasid ta sammud hämaras koridoris.
Nuiaots kopsis vastu seina. Sanitar jõudis patsiendi nr. 82 ukse ette,
seisatas ning süütas taskulambi. Miski peatas ta pilgu. Kõrvalasuva
küürimisriistade ruumi uks oli paokil. Korda pole, mõtles Douglas ja läks
ust kinni panema, valgustades patareilambiga uberiku seinu. Hari lebas maas,
pool vart küljest murtud.
   Vast sekundi jõudis Douglas sellele mõelda, kui kuulis ukse avamist ja
pöördus ümber. Sara kambri uks paiskus lahti ja põrandaharja puuduv osa
langes järgmisel silmapilgul raginaga sanitari silmade vahele.
   Rahulolevalt jälgis Sara, kuidas poolteist tsentnerit kaaluv keha
põrandale vajus. Asjalikult virutas ta Douglase kumminuiaga talle veel vastu
kukalt, nii et see linoleumil võpatas.
   Sara tassis oimetu keha oma kambrisse ja, võtnud sanitarilt võtmed,
sulges ukse. Siis haaras ta jälle kumminuia, proovis selle raskust ja oli
rahul - sellega oskas ta paremini ümber käia kui pooliku harjavarrega.
Pehmel kassisammul läks ta, ohtlik ja relvastatud, mööda koridori.

   Haigla-vangla peaukse taga algas pikk koridor, siis tuli registratuur,
mis oli praegu suletud; seejärel istus öövalvur oma klaasakna taga. Edasi -
suur kindel uks. Keskpärase välimusega naisterahvas nimega Gwynne trükkis
midagi kõrvallaua taga. Ta kuulis samme, tõstis pea ning nägi lähenemas
noort politseinikku. "Võrreldes nendega, kes parajasti siin viibivad, on see
lausa kena," mõtles naine ning tõmbas näole oma parima naeratuse. Enamuse
meestest jättis see naeratus jahedaks ja paraku polnud ka T-1000 erand.
T-1000 kõneles pehme, meeldiva häälega, mõjutades teist ette
järeleandlikkusele:"Kas Sara Connor on teie juures?"
   "Kas pole liialt hiline aeg, ah? Enne teid tuldi tema juurde," pöördus
valvur siseuste poole vaatama ning nägi, et parajasti väljusid sealtkaudu
politseinikud ja Silberman.
   "Näe, teie kolleegid tulevad just välja," pöördus Gwynne uuesti äsja
saabunud politseiniku poole, kuid teda enam polnud. Hämmeldunud naisterahvas
läks fuajeesse, ehk on seal? Ei. Ka registratuur oli tühi. Talle meenusid
täditütre jutud oma politseinikust mehe kohta. Võimalik, et võmmid on
sihukesed salapärased ...
   Silberman koos Wetherby, Mossbergi ning kahe vormis politseinikuga
astusid haiglavalvurite saatel välja uksest, mis suleti elektromagneti abil.
Kui viimane võmm seifist oma brauningu kätte oli saanud, hoiatas Silberman
valvurit:
   "Lewis, laske dzentelmenid välja ja pange uks ööseks kinni ..."
   Lewis sulges välisukse ja tuli ruttamata tagasi. Tema ette heitis valgust
lamp valvurilaual. Tuhmilt tümpsusid valvuri sammud kahhelkivipõrandal,
võtmed kõlisesid puusal. Valvuri pilk eksles suvaliselt mööda maleruudulist
põrandat.
   Kui Lewis oli möödunud ühest ruudustikust, hakkas see värelema, tõusis
üles nagu vedel mass, jäädes samas ikka veel kahevärviliseks ruudustikuks.
Hääletult tõusis ruudustik valvuri selja taha nagu selle vari. Öökorrapidaja
Gwynne trükkis ikka veel masinal oma aruannet.
   "Hei, Gwynne, kas kohvi tahad?" hõikas Lewis.
   "Kui õllekest saaks," õrritas Gwynne.
   Lewis hirnus naerda, peatus kohviautomaadi juures ja võttis endale tassi
kohvi. Tassil oli mängukaardi pilt, igal tassil isemoodi. "Täna on ehk minu
kord võita ..." mõtles valvur ja loksutas tassi kuuma kohviga.
   Ta läks edasi. Tema taga tõusis vedel ruuduline mass meeter kaheksakümne
sentimeetrini ja hakkas võtma inimese kuju. Maleruudustik kadus ja asemele
asus valvurivormi värv. T-1000 oli laotanud end põrandale mitme ruutmeetri
suuruselt. Kui Lewis tema peale astus, sai ta kohe teada kõik valvuri
parameetrid ja kasvas nüüd koridorihämaruses valvuri teisikuks. Viimasena
joonistusid välja läikivates poolsaabastes jalad, mis nüüd tõusid põrandalt
ja tegid esimesi samme.
   Samme kuuldes pöördus valvur ümber ja ... vahtis otsa iseendale. Mitte
lihtsalt endasarnasele, vaid tollel oli rinnas ka tema nimesilt. Valvurile
tundus, et ta on hulluks läinud.
   Enne kui Lewis jõudis oma mõistuseraasuga olukorda selgust tuua, tõstis
too teine käe ja suunas nimetisõrme tema näole. Sekundi murdosa jooksul sai
sõrmest terasora, mis sisenes kui pistoda valvuri silma, läbis silmamuna ja
aju ning väljus kuklast.
   Hääletult jättis Lewis eluga hüvasti. Mõne sekundiga oli tast saanud
lihtsalt hunnik liha. Ss-siuh - tõmbus terasora tagasi T-1000 sõrme, käsi
haaras mehe nagu riidepuule riputatud ülikonna ning tapja astus korrapidaja
laua poole. Haav oli nii tilluke, et ühtki veretilka ei langenud põrandale.
   Korrapidaja Gwynne heitis pilgu valvuriks muundunud T-1000-le, kes käe
otsas midagi tassis. Kontorikapi tagant ei paistnud, mida nimelt.
   "Mida sa seal vead, Lewis?" küsis ta.
   "Ah niisama ... prahti," vastas uus valvur reipalt.
   Naisterahvas noogutas hajameelselt ja süvenes oma tegevusse. Ta hakkas
uuesti trükkima ja sedaaegu läks T-1000 temast koos laibaga mööda ning
suundus pimedasse ruumi, kus hoiti igasugust koli. Seal võttis T-1000
tapetult brauningu ja võtmed ning toppis laiba taha nurka. Varsti oli ta
laua juures tagasi.
   "Kõik on korras," lausus ta naeratades. Naine tõstis pea ja nägi
püstolikabuurist paistvat brauningut.
   "Vaata, et püstoli oma kohale paned."
   "Ahjah. Vabandust," lausus T-1000, tõmbas relvakasti endale lähemale,
varjas selle kehaga ning tegi, nagu paneks ta püstoli kasti. Tegelikult
pistis ta selle oma rinna sisse, ning püstol kadus nagu vette. Kui T-1000
oma käe rinnast ära võttis, taastus keha pealispind, riietus, nööbid ja
nimesilt. T-1000 sulges kasti ja ootas, millal korrapidaja vajutab ust
avavale nupule. Siis sisenes ta fuajeesse ning asus otsima
isolaatorkambreid.
   Kaks igavlevat sanitari heitsid lähenevale valvurile vaid loiu pilgu.
T-1000 tegi laual lebava skeemi järgi kindlaks, et patsient nr.82 on 19.
palatis ning möödus kontrollpostist. Kaks ust sulgusid ta järel.
   Seejärel läks ta mööda kontrollpunktist, mis võretatud seinte tõttu nägi
välja nagu puur. Laua kohale kummardunud Silberman kõneles seal midagi
sanitariga ega kinkinud "Lewisele" isegi põgusat pilku.

   Viirastusena koridori libisenud Sara kuulis lähenevaid samme. Kiiresti,
kuid tasa, avas ta oma kõrvalkambri ukse ja vilkas sisse, et oodata sammude
möödumist.
   Sara pilk libises üle palati. Talle vahtis otsa tigedate linnusilmade ja
värisevate kätega naine, kes oli kõvasti voodi külge seotud. Hakkab äkki
röökima? Sara süda tuksus ärevalt. Otsekui õlekõrrest haarates pani ta näpu
suule ja sosistas:"Tsss..."
   Naine noogutas aeglaselt ja arusaadavalt. Sara ohkas kergendatult. Piilus
läbi aknakese ning nägi nurga taha kaduva valvuri kuju. Ta ootas, kuni
sammud kadusid ning liikus siis edasi.
   Haigutav Silberman vaatas üle valvesanitaride töökohustusi. See laupäev
oli pikaks veninud ning ta mõtles kuidas pühapäeval välja puhata. Siis tuli
doktorile meelde, et lubas pühapäeval korraldada seminari naiste
kuritegevusest ning püüdis kella vaadates meenutada, kus ja millal pidi ta
olema. Silmanurgast tabas ta mingi liikumise.
   Sara Connor vajus talle peale ja surus mehe valvuripuuri nurka. Sanitar
sööstis oma kumminuia poole, ent Sara jõudis ette, virutades Douglase
nuiaga. Sanitari jalad nõtkusid ning ta pidas paremaks teeselda elutut
olendit.
   Silberman tegi liigutuse alarminupu suunas, aga Sara andis talle käe pihta
tugeva löögi. Doktor haaras randmest ja pistis röökima. Sara krabas mehel
juustest ja lõi näoga vastu lauda, teine käsi virutas nuiaga allapoole
põlvi. Silberman vajus põrandale, lüües lõua vastu lauaserva. Doktori näol
peegeldus tõeline imestus:
   "Sa murdsid mul ju käe!"
   "Inimesel on sada viiskümmend luud, sa närakas. See on kõigest üks. Mitte
liigutada!"
   Kähku tõmbas Sara käeulatusse arstimikasti, haaras süstla ja surus
Silbermanile tagumikku terve pritsitäie rohtu. Nähes, et sellest on vähe,
haaras Sara plastpurgi desinfitseerimislahusega, mida hoiti valvuriruumis,
et ei tikutaks jooma. Sara pistis süstlanõela läbi plastmassi ja tõmbas
kolvi täis.
   Silbermani silmad kargasid otsmikule, nähes viitteist kuupmillimeetrit
helesinist surma.
   "Mida sa kavatsed teha?" kogeles ta.
   Sara tõmbas nõela plasttopsist ja surus selle Silbermanile kaela naha
alla, aga pöial peatus enne vajutamist. Nüüd krahmas Sara doktoril kraest ja
vinnas ta valveruumist välja.
   T-1000 peatus 19. palati ees ja vaatas ukseaknasse. Läbi helipidava ukse
polnud kuulda, kuidas verise näoga Douglas appi karjus. Kuid T-1000-le
piisas, ta oskas lugeda huultelt. "Avage uks! See kuradi lita on koridori
pääsenud!" röökis Douglas. Tema imestuseks pööras valvur ümber ja jättis ta
oma õuduses üksi.

   Hospidali peavärava kõrval peatus "Harley" terminaatori ja Johniga.
Mootorimürast häiritud valvur tõstis pea.
   John ütles terminaatorile:
   "Pea meeles: sa ei kavatse kedagi tappa. Nõus?"
   Peale väikest kõhklust vastas kübor: "Hea küll!"
   John käis peale:"Vannu."
   "Mida pean tegema?"
   "Ütle lihtsalt: ma ei kavatse kedagi tappa." Ja John tõstis terminaatori
käe üles, nii nagu vandeandmisel ikka tehakse. Terminaator vaatas poisile
otsa ja tema mikrosüsteemses ajus sibasid igasugused variandid. Küll
kõheldes selles, mida teeb, kordas terminaator zesti ja lausus:"Tõotan, et
ei tapa kedagi." Seejärel tuli ta mootorrattalt maha ja astus värava juurde.
   Väravavaht, aimates midagi ebatavalist, sammus vahimajakesest püstolit
käes hoides välja. Terminaator lähenes, ta skannerid loetlesid vastase
surmavaid kohti ning aju heitis need kõrvale. Terminaator haaras oma
45-millimeetrise ning tulistas väravavalvurit täpselt põlve. Mees kukkus
oiates ja haaras põlvest.
   John ei uskunud oma silmi:"Miks sa seda tegid?"
   Terminaator lõi jalaga valvuri käest püstoli, purustas rusikaga telefoni,
vajutas väravaajami nupule ja tuli tagasi ratta juurde. Nähes Johni nägu,
ütles ta:"Jääb elama."
   Terminaator istus rattale ja nad sõitsid kiirabi jaoks määratud teed
mööda tagavarasissekäigu juurde. John hüüdis oigavale valvurile:"Andke
andeks, mister!"

   Isolaatorivalve jälgis monitori kaudu Sarat, kes hoidis pöialt Silbermani
kaelas oleval süstlal.
   "Tehke uks lahti või muidu sureb ta enne kui jõuab põrandale potsatada!"
   Üks valvuritest raputas eitavalt pead. Teine võttis mikrofoni:"Võimatu,
number 82. Laske parem doktor lahti."
   Silbermani nägu oli haiglakitli värvi, kuid ta üritas kavaldada:"Sa ei
ole ju mõrtsukas, Sara. Ma ei usu, et sa seda teed."
   Naise hääl muutus külmaks sosinaks:"Sa oled juba küps, Silberman. Kõik
siinviibijad kaotavad elu, see on kindel. Nii et ära eputa."
   "Tehke juba see kuradi uks lahti!" röökis valust krimpsus Silberman.
   Valvurid vaatasid teineteisele otsa. Viimaks vajutas üks neist nupule.
Kaugemalasuv uks avanes metalse kolinaga.
   Sara tõukas Silbermani enda ees piki koridori. Enne tuli veel üks käsitsi
lahtikäiv varbuks. Üks personalimeestest avas luku.
   "Nüüd tagasi!" käsutas Sara.
   Aega viitmata taganes too. Sara kamandas:"Mõlemad põrandale! Kähku!"
   Mehed kõhklesid. Sara käratas neile paar kõva sõna ja vajutas nõela täies
pikkuses Silbermani kaela sisse. Too oigas valust, verenire jooksis mööda
kaela. Kaks valvurit viskusid kohe kõhuli.
   Sara koos Silbermaniga möödus neist ning jõudis jalutussaali. Naine ei
teadnud, et nurga taga ootas kolmas. Tehes sügava ettepainutuse nagu
tangotantsija, haaras too mees süstalt hoidva Sara käe. Kohe pöördus Sara ja
andis vastasele kumminuiaga kõri pihta. Rohkem polnud vajagi. Kuid Silberman
rahmas lahti ja pistis jooksu, karjudes täiest kõrist:"Võtke ta kinni!"
   Kuulikiirul kadus Sara nurga taha. Üks valvuritest vajutas häirenupule.

   Isolaatori valveruumis seisis T-1000 ja jälgis korrapidajapuldi taga
valvurit. Sireeni peale hüppas mees püsti ning nägi, kuidas "valvur Lewis"
pistis käe ... oma rinnakoopasse, võttis sealt püstoli ja suundus ukse
poole.
   Seadaaegu lippas Sara suure hospidali teise tiiva koridoris nii, et
paljad jalad kahhelkivipõrandal laksusid. Sanitarid olid tal kannul. Ta
pöördus nurga taha, põrutades end hooga vastu seinu, aeglustamata
sekundikski jooksu ning jõudis raudukseni. See oli kinni.
   Seljataga kostsid juba tagaajajate sammud.
   Raskelt hingeldades valis Sara võtmeid. Torkas lukuauku. Tagasiteed enam
polnud. Sara avas ukse, lipsas teisele poole ja pööras riivi kinni just sel
hetkel, kui esimene sanitaridest uksekäepidemest haaras. Too oli hilinenud
vaid sekundi.
   Sara nägi oma piinajaid läbi ukseaknakese. Nood sobrasid võtmetes. Naine
pöördus vaatama - ta asus vangla tüüpi koridoris, mis oli isolaatorkorpusest
eraldatud rauast varbuksega.
   Sara jooksis ukseni, Pööras võtit ning sai võreukse valla just siis, kui
seljatagant kuuldus eelmise ukse avanemine.
   Esimene sanitar jõudis koridori sel ajal, kui Sara ukse kinni lõi, võtit
pööras ja nimme lukuauku murdis. Siiski polnud Saral aega võidurõõmu tunda -
ta pidi oma poja juurde jõudma! Kuni Johni pole leidnud TEINE TERMINAATOR.
   Ärritunud sanitarid karjusid üksteise peale, püüdes tagajärjetult võtit
lukuauku pista. Neile jõudis Järele Silberman, kes hoidis käega oma
valutavast kaelast. "Ringiga ette, kurat võtku!" karjus ta. Sanitarid
keerasid kannapealt ringi ja jooksid Silbermani järel.
   Sara vaatas nurga taha ja nägi enda ees liftiuksi. Liftid olid vabad. Ta
pidi just lifti hüppama, kui uksed avanesid ning sealt astus välja tema
õudusunenägude tegelane mustas, verepritsmeid täis nahktagis, mustad prillid
ees ja automaat käes.

   Sara püüdis peatuda, kuid jooksuhoog viis teda otse kübori poole. Paljad
jalad libisesid põrandal ja ta kukkus jäädes päranisilmi vahtima nahkjopes
kuju. Seal kadus ta meelekindlus, nii et ta isegi ei kuulnud, kuidas ta
karjus ja mööda põrandat tagasi roomas nagu krabi. Tal oli tunne, nagu oleks
sattunud aatompommi lõhkemisel tekkinud keerisesse. Vaadanuks ta tagasi,
oleks ta näinud, et terminaatori kannul tuleb ta poeg John. Poeg aga märkas
ema ja taipas kohe, mis on juhtunud. Ta karjus:
   "Ema! Oota!"
   Kuid Sara enda röökimine ei lasknud tal midagi kuulda. Meeletuna tormas
ta tagasi põrgukoridoridesse. Terminaator ja John jooksid talle järele.
   Kui Sara jõudis koridoride ristumiskohta, lõi teda üks valges kitlis
sanitaridest. Karjudes ja kallaletungijat tagasi tõrjudes veeres naine
põrandale. Veel kaks sanitari hüppasid talle kallale.

   "Ei! Ta tuleb siia ja tapab meid kõiki!" karjus Sara. Sanitarid ei
reageerinud, vaid haarasid tal kätest ja jalgadest. Nad isegi ei vaadanud
sinnapoole, kuhu näitas Sara, vaid vajutasid naise vastu külma põrandat.
Ilmus ka medõde, süstal peos.
   Sara venitas kaela ja nägi, et terminaator läheneb. Niivõrd sarnane
esimesele. Ja nüüd, kümmekond aastat hiljem on ta jälle siin. SKYNET-i
rändav relv, kes tuleb läbi aja ja kauguste, et teda tappa. Sara kisendas
täielikus lootusetuses.

   Terminaator käitus kummaliselt. Hoides ühes käes automaati, haaras
teisega üheksakümnekilose sanitari ning virutas vastu koridori kaugemat
seina. Nätsti! kukkus too katki oma kaks ribiluud ega olnud sihukesest
tutvumisest sugugi vaimustuses.
   Välkkiirelt kargasid kaks sanitari talle kallale. Tundus juba, et
terminaator kadus kahe vägeva mehe alla. Siis aga käis otsekui sähvatus ja
kaks keret kerkisid õhku nagu miiniplahvatusest. Üks lendas klaasidesse ja
pääses hullemast tänu aknavõrele, ometigi ei jõudnud ta teadvus tänulikkust
tunda.
   Teine sanitar murdis õhulennul maha kabinetiukse ja matsatas vastu
lauajalga. Tõstnud pilgu, mõistis mees, et kumisev kahhelkivi (oli see
põrand või lagi?) on mõtisklusteks parim koht, hoolimata ebamugavast
poosist.
   Medõde, kes naljatades võis kahepuudase pommi üles tõsta, lõi tulnukat
käelabaga, nii et tolle prillid maha kukkusid. Lööjal endal oli tunne, nagu
oleks ta vastu betoonseina äianud. Terminaator pöördus ja tõukas naist
ettesirutatud sõrmedega, rohkem suunda näidates kui lüües. Medõde paiskus
mitu meetrit tagasi ja, kukkunud nagu pliiats, ei suvatsenud enam tõusta.
   Surunud selja vastu seina, jälgis Silberman toimuvat kaugemalt. Saral oli
õigus - see mees pole inimene, pole inimese moodigi. Ja kui Saral oli õigus
selles asjas, küllap on tal õigus ka muus. Kujuteldamatult kohutavad lood ...
   Sara pilutas silmi oma surma kuju ees. Äkki nägi ta uskumatut pilti -
tema kohale kummardus poeg.
   "Kas said väga viga, ema?" küsis John. Kuna Sara ei liigutanud oimugi,
haaras poeg tal õlgadest ja raputas:"Ema!"
   Naine tundis poja sõrmi, ta hingeõhku ning lõpuks ... ta mõistis, et see
kõik on ... ilmsi.
   Terminaator ulatas Sarale käe. Tahab vist aidata tõusta? Nüüd puhkes Sara
hüsteeriliselt naerma. Kuid naer jäi kurku kinni, kui tehismees lausus:
   "Kui tahad elada, tule minu järel."
   Sara vaatas ringi. Sanitarid hakkasid teadvusele tulema. Alarm undas ikka
veel. Varsti on siin uued valvurid. Poeg tiris teda käest:
   "Kõik on ju korras, ema? Ta on siin, et meid aidata."
   Kui Sara võttis oma värisevate sõrmedega kinni hiiglaslikust peost, käis
ta pea ringi. Terminaator tõstis naise kerge liigutusega üles.

   John pöördus ja nägi kümnekonna meetri kaugusel, teispool võreust
politseinikku. Ta tundis mehe kohe ära.
   Terminaator vaatas samas suunas, kuhu juhtis tähelepanu Johni ehmunud
pilk. T-1000 hoidis käes püstolit.
   Sara nägi sedasama mis teisedki, kuid ülepinges keha ei suutnud midagi
ette võtta. T-1000 sammus edasi. Kuna hospidalivalvur Lewis oli liialt
kohmaka kerega olnud, võttis T-1000 jälle politseinik Austini kuju. See kuju
astus vastu metallvarbu, kuid ei peatunud. Nagu tarretis litsus keha end
läbi metallvarbade ning taastus seejärel täielikult.

   Silbermani lõug vajus nii ripakile, et süütamata sigaret huulte vahelt
pudenes. Nüüd hakkas ka Sara üht-teist taipama. Nähes seda püdelat metalset
massi, lendas ta peast läbi korraga kolm mõtet: See ei ole politseinik. See
on miski tulevikust. See miski tahab tappa tema poega.
   Sara kõik lihased pingestusid - ta pidi jälle võitlema. Miski kolksatas.
See oli metallvarbade taha kinni jäänud püstol. Too ainuke kõva asi.

   Terminaator haaras Johni tagumikust ja paiskas ta enda selja taha. Poiss
haaras terminaatoril ümber kaela. Taganev terminaator ütles Sarale:"Põgene!"
   T-1000 tungis peale. Ta saabas astus terminaatori mustadele prillidele ja
nood purunesid kriginal. Siis kärgatasid lasud. Terminaator tõstis ühe käega
raske automaadi nagu püstoli ning tulistas vastu. Koridor oli lendavaid
kuule täis. T-1000 oli auke täis. Vaarudes liikus ta edasi, mõõtes kuulide
saabumistrajektoore ja avades tabamiskohas keha, et hoiduda sisemistest
põrutustest. Kuulid ei peatanud, vaid üksnes aeglustasid ta edasiliikumist.
   Terminaator vajus nurga taha ja pistis jooksu. Sara oli juba liftis.
Terminaator ja John hüppasid lifti ja vajutasid nupule "Keldrigaraazh".
T-1000 lippas ennenägematu paindlikkusega nurga tagant esile just siis, kui
liftiuksed sulguma hakkasid.
   Terminaator varjas jälle silmapilkselt endaga Johni ja Sara. T-1000
tühjendas oma brauningu nende pihta. Sara nägi - poleks terminaator neid
kaitsnud, oleksid nad juba surnud. Kuulid tulid kõik väga täpselt.
   T-1000 viskas tühja relva minema. Lift aga ei liikunud ikka veel.
Rapiiride moodi metallvardad torgati kahe uksepoole vahele ja hakati neid
lahti suruma. Sarale paistis, et terminaator ebaleb.
   Ent terminaatorid ei kõhkle. Ta ootas rahulikult, millal ukse pilu
suureneb niivõrd, et püssitoru läbi mahuks. Nüüd sihtis automaat otse
T-1000-le näkku. Ja siis see juhtuski - lasukärgatused kajasid
liftiruumis kõrvulukustavalt. Võis hetkeks silmata, kuidas T-1000 pea jäi
räbalakerana vaevaliselt kaela otsa tolknema.
   Lift hakkas laskuma.
   "Mis see oli?" pomises Sara.
   "Vedela masina" valuaistinguid ei olnud tundeorganitena projekteeritud.
Valu on organismi osade aisting, kuid sellel "organismil" polnud osasid.
Igal molekulil oli ühtlasi kogu masina miniatuurne mudel. Kui tervikust
eralduski mingi osa, sulas see uuesti ühte. Masina taastamiseks oli üksainus
käsklus - leida põhimass ja ühineda sellega. Iga molekuli tegevusraadius oli
neliteist kilomeetrit.
   Nüüd asusid T-1000 laialipaisatud jupid üsnagi üksteise ligidal. 
Niisiis -  laskudest tekitatud shoki järel taastas T-1000 kiiresti ja 
täielikult oma "tervise" kui ka näo, et seal polnud näha kriimugi.
   Robot astus suletud lifti juurde, avas sõrmede-haarmetega uksepooled ning
kukutas end kõhklemata liftisahti. Olles muide samade lennuomadustega nagu
telliskivi, kukkus kahe korruse jagu allapoole.
   Kolm liftisolijat tõstsid pilgu, kui miski raske liftikabiini laele
prantsatas. Terminaator laadis kohe haavlipüssi. Sara haaras kabuurist
45-millimeetrise ning suunas lakke. See "miski" tahab ta poega tappa.
   Krauhh - tungis habemenoana terav meetripikkune kroomitud ora läbi lae.
Kõigest sentimeetrijagu Sara näost.
   Kohe vastas Sara püstolilaskudega. Põmm-põmm - jätsid kuulid auke
liftilakke. Välgukiirusel kadus oda ja ilmus samas mõne sentimeetri kaugusel
Johni peast.
   Haavlipüssi lasud tegid lae sõelapõhjaks, metallvarras aga välkus nagu
õmblusmasina nõel. Sara ulus valust. Üks torgetest tabas teda õlga.
   Kostis meeldiv kellahääl ja süttis kiri "Keldrigaraazh". Uksed avanesid
ning Sara tõukas Johni läbi ukseprao välja. Terminaatori silmad otsisid
sobivat sõiduriista. Sealsamas seisvast "Harleyst" polnud kolme jaoks enam
asja.
   T-1000 tagus liftilael endale paraja augu. Suure elavhõbedamullina vajus
ta läbi selle ning muutus uuesti politseinik Austiniks. Ta keskendus vaid
hetke, korrastades oma molekule ja andureid.
   Põgenikele lähenes sinivalge teenindusauto, suundudes sireenihuilgega
väljapääsu poole. Sara hüppas selle teele ette. Pidurid kriiksatasid ja
masin seiskus. Kahe käega püstolit hoides sihtis naine valvurit ning
käsutas:
   "Masinast välja!"
   Juhile oli paugupealt selge, et see patsient on liialt hull, et kauplema
hakata. Sara meelest polnud aga mees küllalt kiire. Ta vajutas päästikule.
Mehe pea kõrvale tuuleklaasi tekkis auguke.
   "Kähku!"
   Kohe avanes uks ja valvur tuikus välja, käed taeva poole. Terminaator
kargas ligi, paiskas juhi kaugemale ja istus ise rooli taha. Sara tõukas
Johni tagumisele istmele, ise istus ette terminaatori kõrvale.
   Terminaator lõi käigu sisse ja vajutas gaasi. Rattad vingusid libedal
põrandal. Kübor võttis püssi ja ulatas Johnile:"Lae püss uuesti." Poiss
võttis jopetaskust mõned padrunid ja hakkas neid padrunisalve pistma.
   Terminaator sõitis mööda kaldteed tagurpidi üles. Sara klammerdus istme
külge ja oli mõistust kaotamas, sest ... lifti poolt tormas nende suunas
T-1000! Ta oli täiesti vigastamata ning läks veel käigupealt
kroomsulamiseisundist üle politseinik Austiniks. Terminaator andis Sara
45-millimeetrise jaoks veel ühe padrunipideme.
   Garaazhist väljuski tagurpidi auto, mis suundus värava poole. John ulatas 
püssi terminaatorile tagasi. See pistis toru läbi avatud akna välja ja võttis
tagaajaja sihikule. Autotuled valgustasid T-1000 nägu. Kübor tulistas metall-
mehe õlasse augu. Läikiv sulametall sulges ava ja haavast polnud enam jälgegi.
   Sara kummrdus aknast välja ja vajutas päästikule. Kaks esimest lasku läksid 
mööda, kolmas aga trehvas otse keset laupa. T-1000 kangestus hetkeks. Ta rin-
nal ja peas tekkisid lohud. Enda taastamise asemel suunas surmamasin oma 
energia edasiliikumisse. Väravast ta lausa tormas läbi.
   "Hoia!" ütles terminaator, pöörates autot 180 kraadi. T-1000 jõudis aga 
juba päris ligi. Terminaatori käsi vahetas käiku, jalg vajutas gaasipedaali 
põhja. Auto rapsas kohalt.
   T-1000 tegi hüppe ja kukkus autole. Ta käed läksid üle metalliseisundisse,
nendega lõi ta katusesse augu. Sibades jalgadega ikka veel mööda teed, lõi 
robot teise käekonksu auto tagaosasse.
   "Juhi autot," ütles terminaator Sarale ning upitas end aknast välja.
   Sara haaras rooli ja vajutas gaasi. Auto kihutas 130-kilomeetrise tunnikii-
rusega. John nägi läbi tagaklaasi, kuidas T-1000, hoides ühe käega autost, 
valmistub teisega lööma. Poiss kükitas maha just siis, kui käsi läbi klaasi 
tungis. Raudkonks möödus juuksekarva kauguselt Johni peast. T-1000 virutas 
veel korra ja valmistus ettehüppeks. Samas tõstis terminaator püssitoru ja 
tulistas.

   T-1000 käsi murdus ülaltpoolt seda metallhaaratsit, millega ta autost kinni 
hoidis. "Politseinik Austin" veeres autokatuselt. Sõiduk tormas endise 
kiirusega edasi. Nagu kivi kukkus "politseinik" teele, kuid oli silmapilgu 
pärast jälle püsti. Ta nägi kaugenevaid autotulesid ja hakkas astuma. Eesmär-
gist ilmajäämine ei tähendanud talle midagi. Sisemised kronomeetrid olid küll 
terminaatoritel, kuid T-1000 need puudusid. Selline oli SKYNETi viimane mudel.
Ajaarvestus on nii mõnigi kord kasulik, kuid ei ole enamasti määrav jälitami-
sel. Olenditele, keda pole võimalik tappa, peatada ja kes ei tunne väsimust, 
pole aeg üldse määrav.
   "Kurat võtku, John, sa peaksid targem olema! Sinu elu tähendab liialt palju
ning sa ei tohi sellega minu pärast riskida! Ma hoolitsen ise enda eest. Sa
oleksid peaaegu hukka saanud!"
   Naise lõug värises. Nüüdki veel püüdis ta Johni suruda mingi supermani raa-
midesse. See kõik oli muidugi poisi jaoks liiast, aga naine ei märganud seda.
Pisaraid tagasi hoides karjatas poiss: "Ma ... ma pidin su sealt välja tooma!
Vabandust, kuid ..." John mõtles, et terminaatori tühjadeski silmades leidub
rohkem kaastunnet kui ema omades. Ta tahtis kohutavalt nutta, nägu tõmbuski
krimpsu. John pöördus kõrvale. Sara nägi, kuidas poiss hoidis nuukseid tagasi.
Seekord kõneles ta pehmelt, isegi süüdlaslikult:
   "Jäta, jäta nüüd! John, siin ei tohi nutta. Teised lapsed võivad seda
endale lubada, aga sina mitte."
   Terminaator suunas ühe silma poisile, kes kiirustades silmi pühkis. Ta
nägi, et neist jooksis vedelikku. Kübor otsis om mälust midagi taolist, kuid
ei leidnud. Kas poiss vigastas silmi?
   "Mis su silmadega lahti on?" küsis terminaator.
   "Ei midagi," vastas John napilt ja tõmbas varrukaga üle nina.
   Sara ohkas, saades aru, et on liialt pinge all; ta püüdis oma mõtteid kor-
rastada. Kuskil hinges tekkis ähmane tunne: kui ebaõiglane ta on oma poja
vastu... Pole kerge üksikul naisterahval kasvatada poega. Kui aga sellest
pojast peab kõigele lisaks veel inimkonna keskne kuju tulema, siis on lood
päris hullud. Et saada selgeks ellujäämise kunst,pidi Sara õppima tugevust,
pidi endast tõukama võime armastada ja hell olla. Kui ta selle saavutas, oli
kõik lihtsam. Kuid kõige eest tuleb maksta - Saral ja pojal polnud normaalset
elu. Kogu see värk oli ettevalmistus üleilmseks sõjaks. Sara armastas väga oma
poega, kuid kartis, et oma tunnete näitamisega muutub ta nõrgemaks. Johnile
oli vaja jõudu, tarkust, relvatundmist, mitte aga armastust. Ja nüüd - selline
viha Johni silmades! Tõesti, kõige eest on väga kallilt makstud. Sara mõtles
praegu üsna masina sarnaselt. Naine pöördus terminaatori poole:
   "Niisiis, mida sa kõneled endast?"


                              SAATUSE IRVITUS.

               Pescadero riiklik hospidal. Kell 12.23 öösel.

   Hospidali muruplats oli täis küll musti, küll valgeid autosid, katusel
vilkumas punased ja sinised tuled. Sihuke hulk autosid lõi ettekujutuse
mingist politseinike kongressist. Kiirabiautod pääsesid suurivaevu polit-
seinike ja uudishimutsejate masinatest mööda. Doktor Silbermani tassisid kiir-
abiautosse hospidaliteenistujad, tema pomin kuuldus mingi arusaamatu joruna.
Vaevalt võis taibata, mida ta kõneles:
   "... see ON NII - varsti sureme kõik. Too noormees muutis end lausa mu
silme all! Nägin, kuidas ta läks läbi võre, justkui seda polekski! Te peate
mind uskuma, see pole meeltesegadus, mina kui arst tean neid asju ja ütlen
seda teile ..."
   Silbermani segased sõnad sumbusid, kui ta kanderaami külge seoti. Lõpuks
sulgus autouks. Selle doktori karjäär oli läbi. Silberman oli üks vähestest
õnneseentest, kes kümmekond aastat tagasi terminaatori rünnaku ajal ellu jäid.
Nüüd aga jäi ta jalgu TEISELE TERMINAATORILE. Fortuuna armastab pilada.

   T-1000 astus peavärava poole. Seal sebis hulk rahvast. Mootorrattal vastu-
sõitev politseinik pidurdas Austinit nähes ja küsis: "Kuidas läheb?"
   Robotil kulus neliteist mikrosekundit, et mootorrattast täit pilti saada.
Seejärel sõnas T-1000:
   "Ohoh, missugune tore ratas."
   Ükski hospidali ees olevatest kahekümne kaheksast politseinikust ja detek-
tiivist ei näinud, millal T-1000 sõitis minema mootorrattal "Kawasaki". õige
politseiniku laip leiti mitmeid tunde hiljem prahiveomasinast. Kellelgi ei
tulnud pähe kahtlustada politseiohvitser Austinit. Keegi ei aimanud, et TEMA
oli kõige kohutavam olevus siin planeedil, kellele veel olematu KEEGI oli
andnud ülesande teha inimkonnale lõpp ühe korralikult väljaarvestatud plah-
vatusega.
   Ent politseinikud Pescadero hospidali ees tegelesid igat sorti tunnistajate
nimede ülesmärkimisega.

                               VAHEPEATUS.

              California, La Mesa lähistel. Kell 4.16 hommikul.

   Väsimatult juhtis terminaator autot. Sara mõtles äsjakuuldu üle järele. 
Nüüd oli ta juba rahunenud ja end kogunud; ta oli strateegiliselt mõtlev 
Sara Connor.
   "Aga see T-1000 ... mis juhtub, kui tema pihta lasta?"
   "Ballistilisest läbilöögist saab ta hüdraulise hoobi, kuid üksnes mõneks 
sekundiks. Kõige uuemate meetoditega on ta võimeline oma molekulsüsteemi 
hõrendama ning kuulid läbivad viga tegemata. Peale selle võib ta oma kuju 
muuta."
   "Kas on võimalik teda koost lammutada?"
   "Pole teada. Tõenäoline, et kui T-1000 käitudes relvana muudab oma struk-
tuuri jäigaks, on ta murduv ning siis võib lööklaine talle kõige rohkem häda 
teha."
   Jälle sõideti vaikides. Järsku nägi Sara pimeduses neoonvalgust.Ta lausus:
   "Peata siin, me peame ta maha jätma."
   Terminaator pööras firma "Benthic Petroleum" inimtühja tanklasse. Aeglaselt
sõitis ta ümber tühja kontorihoone. Aknal rippus silt "Puhkepäev - pühapäev".
Siis sõitsid nad piki hoonet tagumise garaazhini. Terminaator tuli autost 
välja ja rapsas ülestõstetavalt garaazhiukselt rippluku. Sara sõitis garaazhi 
ning terminaator laskis ukse uuesti alla. Nüüd olid nad mõneks ajaks ohutus 
kohas varjul.
   Sara lülitas laetule põlema ning nad vaatasid üksteisele otsa. Küberneeti-
line mees oli mitmest kohast läbilastud, haavadest immitses verd. Naise pare-
mas õlas oli sügav haav ning ta pluus oli verest märg.
   "Sitasti näed välja," ütles Sara.
   Terminaator kandis need sõnad oma sisemisele ekraanile ning arvuti uuris 
nende kontekstilist tähendust. Vastuseks pakkus arvuti mitmeid variante: "Keri
persse, Jack.", "Laku tagumenti", "Ega sinagi targem ole." Terminaator valis 
viimase. Seda kuuldes Sara peaagu naeratas. Peaaegu.

   Löönud katki kontoriakna, hankisid nad esmaabikarbi, mõned puhtamad 
riidelapid, pudeli haavapuhastuspiiritust ning paar terariista. Kui 
terminaator verise riidetüki kõrvale pani, andis John talle kätte puhta.
   Sara istus terminaatori kõrval, kes ta haava generaatormähise peene 
traadiga kinni õmbles. Haav helendas tuhmilt, kui terminaator seda gaasipõleti
abil desinfitseerinud oli. Sara mäletas - Kyle oli talle kunagi kõnelnud, et
valu võib maha suruda, et võib isegi ilma narkoosita opereerida. Naise mälus 
taastus Kyle'i nägu, kuid Sara tõrjus mälestused ning koondas mõtted oma 
õlale. Masina täpsusega tegi terminaator nahasse uusi auke. Ta jälgis naise 
pingestatud nägu ning korrigeeris oma liigutusi.
   Sarale ei meeldinud, et küberneetiline olevus oli niivõrd lähedal ja teda 
nõelaga torkis.
   "Usun, et sa käitud nagu kvalifitseeritud mõrvar, eks ole?" mainis Sara.
   Terminaator vastas õmblemist katkestamata: "õige."
   John oli terminaatorile tänulik, et see tema ema aitas ning küsis endalt
mõttes, miks ema näeb ses mehes vaid halba. Terminaator on siiski vaid tehis-
inimene, kellele ta ise tolles tulevikus on andnud programmi ülesandega neid
siin aidata. Terminaatorid ei ole kurjusekandjad. Kõik sõltus sellest, kellena
neid kasutati. Samamoodi on tulirelvadega.

   Mõne aja pärast tuli kord terminaatori kätte. Tema nahkjope oli kuulidest
puretud. Sara ja John tirisid kübori seljast jope ja paljastasid musklilise, 
kuulidest songitud ihu. Haavad olid ka kätel ja jalgadel. Kuulide sisenemis-
augud polnud õnneks suured.
   "On sul valus?" küsis John.
   "Ma tunnen vigastusi. Seda võib formuleerida kui valuaistingut."
   Sara pesi piiritusega kuulihaavu mehe seljal. Puudutuste kohal lahvatasid
külmad helendused. Kujutlus sellest mehest tungles Sara südamevärava ees. Sara
sulges kõik südameväravad, ent see tegi veel rohkem haiget. Ta otsis sõnu, mis
tooksid teda SIIA ja PRAEGUSSE.
   "Kas need sädelused aitavad haavadel paraneda?"
   "Jah"
   "See on kena. Kui sa ei suudaks olla inimeste moodi, oleks sust vähe kasu."
Sara pistis pintseti haava sisse ja tõmbas välja järjekordse vasetatud kuuli.
   John hakkas aru saama, kellega on tegemist. Inimene-masin, kes võib tuli-
relvast otsetabamusi saada ning hiljem sellest rahulikult kõnelda, on justkui
surematu.
   Poiss küsis: "Kaua sa elad?"
   "Normaaltingimustes ja nende elementidega, mis mul on - sada kakskümmend
aastat."
   Sara tõmbas välja viimaseid kuule. Teeklaas sai neid täis. Siis hakkas
naine terminaatori haavu tollesama mähisetraadiga kinni õmblema.
   "Sa oskad õppida? Siis võid sa ju saada ... saada rohkem inimlikumaks ..."
   "Minu keskarvuti on närvisüsteemil põhinev iseõppiv kompuuter. Kui meid
ühekaupa saadetakse, lülitab SKYNET meile ainult jooksvate arvestuste prog-
rammi."
   "Te ei taha, et sa liiga palju mõtleksid, eks?"
   "Jah," konstateeris kübor fakti ilma vähimagi irooniata.
   "Hm, aga kas meie võiksime sind teisele programmile lülitada?" küsis Sara
silmi tõstes.
   "Jah," vastas terminaator.
   Kui terminaator oli Sarale seletanud, mis vaja, otsis Sara välja noa ja
hakkas terminaatori pealage katvat nahka lõikama. Sedaaegu, kui ta andis juht-
nööre, kuidas pääseda koljuluu all oleva keskarvuti juurde, jäi hääl operat-
siooni suhtes täiesti monotoonseks ja tundetuks.
   "Nüüd tee kaas lahti," ütles terminaator.
   John tupsutas tilkuvat verd lapiga. Mikroprotsessori kaane avamiseks kasu-
tas Sara garaazhimehaaniku kompressorkruvikeerajat. Peegli abil, mille John
tõi pesuruumist, jälgis terminaator arvuti numbrilauda. Järgnevat juhist ooda-
tes heitis Sara pilgu oma veristele kätele.
   "Nüüd võta kinni protsessori baasjuhtmest. Tõmba."
   Sara pistis teise koljusse näpitstangid ning tõmbas protsessori oma pesast
välja. Terminaator nägi sähvatust ja siis saabus pimedus.
   Sara ja John uurisid seda, mille nad välja olid võtnud. Väike punakaspruun
risttahukas, mille otsas kontakt. Vormilt ja suuruselt doominokivikese kujuli-
ne. Tähelepanelikumal vaatlusel paistis, et ta koosneb tohutust hulgast üks-
teisega ühendatud kuubikukestest ja oli sarnane sellele, mille tükid leiti
firma "Cyberdin" põrandalt. Nüüd nad taipasid, et see, mida Miles Dyson püüdis
järele teha, oli terminaatori aju.
   John tegi ringi ümber küberneetilise mehe ja vaatas talle näkku - see oli
täiesti elutu. Silmad olid lahti, aga rind ei liikunud. Terminaator oli
surnud.
   John sai aru, et terminaator oli nüüd täiesti kaitsetu ükskõik kelle ees.
Nüüd võis teda täiesti lahti lammutada, teha temast hunnik vanarauda. Kuid
terminaator oli ise lubanud minna oma aju kallale, teha ta võimetuks - kõik
see kõneles usaldusest. "Kas tõesti suudavad ka masinad usaldada?" arutles
poiss.
   Sara uuris lambi all mikroskeemi.
   "Näed sa ümberlülitusnuppu?" küsis John.
   Sara ei vastanud. Külmalt vaatas ta terminaatorile ja siis uuesti mikro-
skeemile. See, mida naine tundis, oli väljaspool tervet mõistust. Terminaator
oli omadega läbi.
   John ei taibanud veel ema mõtet, kui see pani mikroskeemi garaazhilauale ja
tõstis vasara. Siis sai poiss aru ja kattis skeemi kähku oma peoga.
   "Ei!"
   Kui Sara poleks suutnud õigel ajal vasarat peatada, oleks ta poisi sõrmed
katki löönud.
   "Võta käsi ära, John!"
   "Ei! Ära tapa teda!"
   "Mitte teda, vaid SEDA. SEDA, John."
   "SEDA, jah. Kuid SEE on meile vajalik." John ei võtnud kätt mikroskeemilt.
   "Saame hakkama ilma selleta."
   "Kuid see on ainuke tõend selle kohta, mis meid ees ootab ... sõda ja kõik
see muu."
   Sara lõi kõhklema. Poisil oli õigus, kuid ikka veel kees Saras viha Kyle'i
tapnud küberneetilise olendi teisiku vastu. Ta ütles:
   "Ma ei usalda teda! Usu mind, John, neid on väga keeruline hävitada.
Sellist võimalust ei tule võib-olla enam kunagi."
   "Kuula mind, ema, kui ma tõesti pean kunagi suureks juhiks saama, siis
peaksid ka sina hakkama mu arvamust ära kuulama. Kui seda ei hakka tegema
SINA, siis ei hakka seda tegema mitte keegi." See arukas mõte vihase naise ja
abitu terminaatori vahel kinkis naisele uhkustundekiirekese oma poja pärast.
   John mõistis, et nad seisavad valiku ees; sama luges ta ema silmist.
Aastaid oli poiss püüdnud hakkama saada ema seatud programmiga ega uskunud,
et see võimalik on. Nüüd tajus ta nende vahele tekkinud pinget. Sarast
kadusid ähmasus ja kõhklused. Varem polnud seda juhtunud. Naine teadis
nüüd, et pojal on õigus. Poiss võttis käe mikroskeemilt. Ema võis nüüd
otsustada.
   See oli John Connori järjekordne samm selles suunas, kelleks ta pidi
saama - ta oli teinud targa valiku.
   Sara viha polnud veel lahtunud. Tema mõistus käskis tõsta vasara ja süda
käskis virutada. Nii ta tegigi ja lõi ... pool tolli mikroskeemist mööda ja
lausus siis:"Hea küll, olgu nii nagu sa tahad."
   John võttis mikroskeemi oma peopesale ja uuris seda tähelepanelikult. Ta
leidis, mida otsis, tõstis ohutusvarvakese ja selle abil liigutas lüliti
"Salvestuse" kohale. Pingutusgrimass näol, asetas poiss mikroprotsessori
terminaatori elutu kolju sisse vanale kohale tagasi.
   Lõputu pimeduse asendas elu, andes märku valgusesähvatusega.
Küberneetilise olendi jaoks oli möödunud vaid hetk. Jälle nägi ta enda taga
seisvat Sarat ja Johni. Tema aju ei "tundnud" muutusi. Skännerid ei andnud
märku mingist rikkest. Kõik süsteemid töötasid normaalselt. Ainult tema
"sisekell" näitas rohkem aega, kui oleks kulunud selleks operatsiooniks.
   "Kas oli mingeid probleeme?" küsis terminaator.
   Vaikides heitis John pilgu emale, naeratas siis ja sõnas:"No problems.
Ei mingeid."

   Mõni tund hiljem istus Sara ristijalu, selg vastu seina, revolver
põlvedel. Ta silmad olid pimedusega juba harjunud ning ta vaatas oma
magavat poega. Ka talle kuluks hädasti ära paarkümmend tundi sügavat und,
kogu keha valutas. kuid Sara silmad olid lahti, sest terminaator oli
sealsamas, seisis akna all, kuupaistest valgustatuna, liikumatuna. Liikusid
vaid silmad, mis jälgisid teel sõitvaid masinaid.
   Järsku tundis Sara, et ruum on valgeks läinud. Arvates, et keegi pöörab
tanklasse, haaras ta revolvri järele. Siis sai ta aru, et oli juba saabunud
hommik.
   "Vist jäin tukkuma," mõtles Sara õudusega. "See neetud automaat seisab
täpselt nii nagu enne, kuigi oleks võinud mu magamise ajal millegagi
hakkama saada," kirus ta ennast.
   Sara tõusis valust krimpsus näoga. See valu jälitab mind veel palju
nädalaid, ütles ta endale. Hambad ristis, kummardus ta Johni kohale ja
hakkas poega äratama. Poiss tegi silmad lahti ja nähes hommikuhahetuses
enda kohale kummardumas ema, naeratas lapselikult rõõmsalt. Poiss märkas
kohe, kui tundetuks ja karmiks oli muutunud ta ema. Kui Sara kõneles, kõlas
ta hääl kumedalt, süngelt ja terminaatori moodi ilma emotsioonideta.
   "Koidab. Peame sõitma hakkama," ütles Sara.

   John ja terminaator läksid garaashi kõrvale pargitud vana furgoonauto
juurde. Just siis tõusis päike, elustades pilvitut taevast. õhk oli värske.
Parkimisplatsil keerutas tuul, ennustades kuuma päeva.
   Autouks oli kinni. Terminaator lõi külgakna katki ja avas ukse. Ühe
liigutusega purustas kübor roolisamba katte, virutas selle eemale ja
kõrvaldas roolilukustuse. Sedaaegu kui John päikesevarju pööras oli
terminaator mootori juba tööle pannud. Päikesevarju tagant kukkusid Johni
sülle auto süütevõtmed. Ta raputas neid terminaatori silme ees ja sõnas 
naeratades:"Eks me õpime veel."
   Terminaator ei vastanud midagi. Varem leidis ta sellistel puhkudel
midagi ristuvatest signaalidest, otsis mälust analooge. Nüüd oli aga midagi
teisiti. Võtmete asukoht, inimlikud motiivid ja nende motiivide tagamaad
asetusid isiklike teadmiste osas mingisse laiemasse tähendusse, erinevalt
nendest omaette seisvatest andmetest millega tal oli tulnud tegemist teha
oma lühikese elu jooksul. Kübor seedis neid andmeid nüüd ühe oma aju-
sagaraga, teine töötas aga selle jaoks, et juhtida auto tanklasse ja panna
paagid täis. Kontorist väljus Sara. Ta oli leidnud mingi mehhaaniku jope,
et ei paistaks välja tema verega määritud pluus. Jope polnud uus ega päris
tema mõõtu, kuid ikka parem kui mingi haiglarõivas.
   Päike paistis Sarale teravalt silma. Kaua aega oli ta päikest näinud
vaid läbi trellide ja tumedaks toonitud klaasi. Nüüd seisis ta
hommikukiirtes ja lasi tuulel juustes sasida. Ta tahtis olla vaba. Kuid ta
tundis, et teda ümbritsevad ohud. Terminaator ja John ronisid kabiini. Kui
Sara poja kõrvale istus, lausus terminaator päeva esimese lause:"Meil on
vaja linnast võimalikult kaugele sõita."
   Sara arvas sama. Vangala-aastail oli ta läbi mõelnud kümneid
põgenemisteid. "Hoia suund lõunasse," ütles Sara, vaadates silmapiirini
kulgevat autoteed.

                               PÜHAPÄEVASõIT

           Lõunasuunas autoteel nr. 215. 7. juunil 1992. aastal.
                      Pühapäeval kell 9.46 hommikul.

   Suur pikapauto kihutas peaaegu tühjal autoteel. Rooli taga istus
terminaator, tema kõrval Sara. John mõtles tagaistmel, et nende kolmik on
nagu mingi salaperekond, kes teeb pühapäevast väljasõitu.
   Sara kummardus spidomeetrit vaatama ning ütles:"Hoia kuuskümmend viis
miili. See veel puudus, et meid peatataks."
   "Vastuvõetud," vastas terminaator kiirust vähendades.
  "Mitte nii," sekkus John, "sa peaksid jälgima, kuidas kõnelevad inimesed.
Jäta need "vastu võetud" ja teised robotlikud sõnad. Ütle siis lihtsalt "no
problems". Said aru?"
   Terminaator noogutas, seedides saadud infot ja arvestas talle
raskestimõistetavat intonatsiooni. Mõtetesse vajunud Sara ei pannud seda
väikest koolitundi tähelegi.

   John jätkas arutlust tänapäeva kõnekeele asjus.
   "Kui keegi käib sulle pinna peale, see tähendab , et tüütab sind, võid
öelda lihtsalt:"Jäta." Kui aga tahad tast lahti saada, ütle:"Hasta la
vista, poisu!" See on sama, mis "Nägudeni poisu!"
   "Hasta la vista?" küsis terminaator üle, saades aru küll kontekstist,
kuid kahtles häälduses.
   "Täpipealt. Võid öelda ka:"Tshao, roju." Ja kui ta ikka veel rahul pole,
ütle:"Kõnge!". On ka muid kombinatsioone."
   "Tshau, roju."
   "Okei! Sul klapib."
"No problems," lisas Terminaator.
   John naeratas laialt, uhke oma edule.


                                TANKLAS

                Jacki kohvibaar. Kell 10.00 hommikul.

   See oli väike tankla: bensiinipumba püstak ning suupistelett, mille
lähedal kokkupandavad lauad.
   "Sara küsis Johnilt:"On sul raha?"
   "Paar sajalist. Annan sulle poole."
   Sara haaras poisilt raha ja tagastas vaid kahekümnelise. "Osta endale
midagi süüa," ütles ta ning väljus autost. Poiss pöördus terminaatori poole
ja sõnas:"Naljasoont tal küll pole." Kübor ei vastanud. "No läki siis,"
arvas poiss ja nad väljusid masinast ning suundusid kohvi baari poole.
   "Veel üks asi," peatas poiss terminaatori, "sa oled liialt sünge kutt.
Naerata vahetevahel."
   "Naeratada?" püüdis terminaator asjast aru saada. Tema ülesande
täitmiseks polnud sellist asja ette nähtud.
   "Jah, naerata. Inimesed ju naeratavad, eks? Vaata!" sõnas John ja
naeratas laialt elatanud naisele müügiakna taga. "Tervist! Teil on siin
väga kena. Kuidas läheb kah?"
   Naisel aga valutasid jalad ja tal polnud mingit tahtmist suvalise
poisikesega vestelda. "On sul mõni soov?" päris ta kuivalt.
   "Ebaõnnestunud näide," sõnas poiss, pöörates pilgu terminaatori
seljataga toimuvale.
   "Vaata sinna," näitas John telefoniputka kõrval seisva tüdruku poole,
kelle sõber parajasti kellegagi kõneles. Tollele öeldi ilmselt midagi
naljakat, sest kõneleja hakkas naerma. Ka tüdruk naeratas. "Umbes nii,"
õpetas John.
   Terminaator kandis poisi naeratuse suurendatud kuju oma elektroonilisele
tabloole - naerev suu kattis kogu ekraani. Kübor kordas nüüd seda
aegluubis. Kõrvale ilmusid ka naeratuse matemaatilised arvutused. Jälle
üllatasid saadud ja olemasoleva informatsiooni erinevused terminaatorit.
Alateadvuslike assotsiatsioonide põimed ta ajuskeemides lõid uue, varem
veel kogemata info. Terminaator õppis.

   Sara pidi teadma, millest ta poeg mõtles. Võitluse algaastail oli John
kahtlemata saatuse poolt väljavalitud. Ajasilmus tõmbas ta sündmuste 
keskpunkti. Kuid inimese jaoks on selline koormus liiast. Vaadates oma poega
heiastus Sarale, et näeb kogu inimkonda ning iga tema kehaosa tõrkus julma 
saatuse vastu. Poiss pidi saama maailma päästjaks, ent millise hinnaga! Juba 
see teadmine tappis neid mõlemaid.
   Lõpetanud friikartulite söömise, otsustas Sara tegutseda. Ta uuris
terminaatorilt: "Mind huvitab, kuidas on ehitatud SKYNET. Kes on selle taga?"
   Terminaator sobras mälus. Sinna olid salvestatud tema aja põhilised
ajaloosündmused.
   "Otseselt on selle taga Miles Dyson - firma "Cyberdin Systems" eriprojekti-
de osakonna direktor."
   "Miks just tema?"
   "Mõne kuu pärast loob Dyson põhimõtteliselt uut tüüpi mikroprotsessori."
   "Ja siis?"
   Terminaator laskis kapoti alla ja istus autosse. "Kolme aasta pärast saab 
"Cyberdinist" suurim sõjaväe kompuutersüsteemide tarnija. Kõik "Steel"
tehnoloogia järgi tehtud pommitajad varustatakse nendega ning on automaat-
juhtimisega."
   Ka Sara istus Johni järel autosse ning terminaator sõitis parklast välja.
   "Nii, nii. Need Washingtoni rasvapersed vist mõtlevad, et milleks liigutada
oma ajusid, las kompuuter vastutab kõige eest?"
   Põhimõtteliselt jah," vastas terminaator, olles enne kõnekeelse väljendi 
kiirelt läbi seedinud. Ta jätkas: "Võetakse vastu SKYNETi loomise otsus. 
Süsteem hakkab tööle 1997.aasta 4.augustil. Strateegilise kaitse otsustes 
välistatakse inimfaktor. SKYNET hakkab õppima ja ennast õpetama geomeetrilises
progressis ning 29. augustil kell 2.14 tunnetab ta ennast kui isiksust. 
Inimesed on paanikas ja püüavad seda protsessi peatada."
   "Ja siis annab SKYNET neile vastulöögi?" küsis John.    
   "Jah, ta laseb välja kontinentidevahelised ballistilised raketid Venemaa 
pihta," sõnas Terminaator.
   "Miks Venemaa pihta? Praegu on nad justkui meie sõbrad?"
   "SKYNET teab, et venelaste vastulöök hävitaks tema vaenlased siin, 
Ameerikas."
   Saral tekkis mingi lootusesäde. "Mida sa tead Dysonist?" küsis ta küborilt.
   "Mul on küllalt põhjalik informatsioon."
   "Tahan temast kõike teada. Kuidas ta välja näeb? Kus elab? Kõike!!"
   "Emal on midagi plaanis," arvas John.
   
                
                               PEREKONNAINIMENE

                California.Lõunalaguun.Kell 10.51 hommikul.
  
   Miles Dysoni maja oli uhkelt ning tehnika viimase sõna järgi sisustatud. Ei
puudunud ka kaasaegne metallist ja suitsuklaasist mööbel. Sel hommikul istus 
Dyson jälle oma kabinetis suure vulkaaniklaasist laua taga. Ta näpud jooksid 
mööda kompuutriklahvistikku. Laua kõrvale oli kuhjatud ülikaasaegset
elektroonikaseadmestikku, põhiliselt skeemide kontrolliks. Ka pühapäeval, kui
inimesed tavaliselt pereringis puhkavad, oli ta täielikult töösse süvenenud. 
Ta jäi iseendale kindlaks.
   Miles oli niivõrd süvenenud "LOT-2" saladusse, et ei märganud, millal ilmus 
uksele ta kena naine ja astus tasakesi mehe tugitooli juurde. Naine kummardus
ja tõmbas keelega üle mehe kaela.
  "Tere hommikust, Tarissa," pöördus Miles Dyson ja suudles naist. Naine oli 
hommikumantlis ja hoidis käes kohvitassi.    
  "Sa oled jälle terve öö siin istunud," naise häälest kostus etteheidet.
  "Mhmh," vastas Miles, pöördudes arvuti poole.
  Naine jälgis mehe tööd, saamata aru ekraanile ilmuvatest sümbolitest. Teda
ärritas see et ta ei teadnud, kuidas leida ust mehe maailma, kus viimane
veetis kaheksakümmend protsenti oma elust. Ajast, mil Miles hakkas tööle
"Cyberdinis", tundis naine end üksikuna.
  "Kas sa mõtled tõesti kogu päeva tööd teha?" küsis Tarissa,püüdes end
rahulikuks sundida. Ta oli Dysonile mehele läinud sooviga olla võimalikult
sageli koos. Tuli aga välja, et Miles Dysoni tööpäev kestis tavaliselt 14-15
tundi, kord nädalas oli aga öine valvekord laboratooriumis. Miles tundis
alateadlikult, et ta naine on üsna õnnetu. Ent talle tundus, et sellest saab
kergesti üle. Kui ta lõpetab töö "LOT-2" kallal, jääb tal rohkem aega naise ja
laste jaoks. Miles'ile ei tulnud pähegi, et kui ta alati töö esikohale seab,
põhjustab see lahkhelisid perekonnaelus.   
   "Anna andeks, kallis, aga see asi teeb mulle peavalu," ütles Miles ja
osutas laual lebavale metallkastile, milles asus "LOT-2" - väikestest 
kuupidest koosnev ligi 60 cm pikkune risttahukas. "Ma arvasin, et lähen õiget 
teed pidi, kuid ... jälle ebaõnn. Vist on käskude andmise järjekord vale." 
   "Sulle on vaja puhkust, siis võid sa kõigele värske pilguga vaadata,"
lausus Tarissa. See oli asjalik nõuanne, kuid ei kõlvanud Miles'ile.
   "Ei, ma ei saa endale puhkust lubada."
  "Miles, täna on pühapäev. Sa lubasid viia lapsed väljasõidule." Naise
hääles kuuldus juba ärritust.
  "No, kallis, ma ei saa. Ma pean jätkama. See avastus on kui
pommiplahvatus," jätkas Miles. "See protsessor ..."
   "Ma tean. Sa kõnelesid mulle imeprotsessorist, mis mõtleb ja suhtub
asjadsse nii nagu meie. Toatemperatuuril on tal ülijuhtivus ning kõik
teised kompuutrid ta kõrval on kui taskukalkulaatorid." Naine võttis käed 
mehe kaela ümbert. "Milleks sulle nood asjad küll nii tähtsad on? Mõnikord 
tundub mulle siin toas, et lähen hulluks."
   Nonii, Tarissa ütles välja oma suhtumise. Mees ise on selles süüdi.
Tarisssa polnud mõelnud, et Miles jätab täitmata lastele antud lubaduse.
   "Ära pahanda, kallis," lausus Miles. "Asi on selles, et ma olen juba
lahendusele päris lähedal. Sa kujuta vaid ette lennukipilooti, kes kunagi
ei väsi, mitte kunagi ei tee vigu ega valuta pead." Miles Dyson koputas 
sõrmega katseklaasile, mida ta naine käes hoidis. "See piloot ongi siin."
   Tarissa mõistis mehe soovi teha suur avastus. See on nii üllas ja
suurejooneline ... Tihti tahtis ta esitada mehele üht küsimust, nüüd tuli 
see iseenesest:
   "Miles, miks sa mu naiseks võtsid? Milleks sulle lapsed? Sul ei ole
neid vaja! Nii sinu keha kui hing on andunud vaid tööle. Ainult töö on 
sulle vajalik. Aga me armastame sind!"
   Dyson võttis naise käest karbi, pani selle lauale. Seejärel embas ja
suudles naist. Naine andis tõrksalt järele, tõmbus siis eemale ja vaatles 
meest teise pilguga. Tarissa silmis oli soojust ja armastust. Põhjuseks 
polnud suudlus, mis oli tõesti tundeline. Asi oli selles, et Miles Dysoni 
silmis helkis armastus.
   "Mul on kahju, et need asjad nii on," lausus mees ning Tarissa uskus
teda. Ta tundis heameelt, et nad teineteisest veel aru saavad, et kõik 
pole veel kadunud. Mees haaras naise järele, kuid Tarissa nõksas peaga 
ukse suunas. Miles nägi seal seismas oma lapsi, uniselt armsaid, öö-
särkides ja sagris juustega. Danny ja Bliss - nende armastuse viljad.
   Jah, tema, Miles, töötas nagu hull, kuid miski inimlik polnud talle
võõras. Laste silmis oli nii palju ootust, et Dyson tundis end lausa
kõhedalt.
   "Ehk lähete teiste lastega mängima?" Kui raske on valikut teha! Töötada
palehigis inimkonna hüvanguks? Või anda eesõigus oma perele, mis on 
inimkonna üks rakuke? Miles tahtis nii seda kui teist. Täna pidi ta valima. 
Lapsed kasvavad muidugi ka siis, kui ta nendega jalutama ei lähe. Töö tahab 
tegemist just praegu.
   Dysan naeratas. Valik sai siiski tehtud - ta sirutas käed laiali ning
lapsed jooksid igatsevalt ta embusse.


                                RELVASALADUS

         Kõrb Calexico linnakesest loode suunas. Kell 12.04 päeval.

   Maa põles kõrvetavate päikesekiirte all ning pinnaselt tõusis värelus,
milles kadusid asjade piirjooned. Terminaator pööras auto asfaltteelt liiva
ja killustikuga kaetud rajale. Nad mõõdusid teeviidast, millele oli
kirjutatud, Charon Mesa 2 miili. Ja allpool: Calexico 15 miili.
   Ees, keset ääretut kõrbe, paistis justkui oaasina inimasula: kaks
aegunäinud vagunelamut, ümbritsetud vanadest autologudest ja muust kraamist.
Vanade veokite taga vilksas ka lennurada ning ilma shassiita helikopter.
Paistis, et siinsed elanikud polnud linnaelust üldse vaimustuses ning 
eelistasid eraklust. Samuti ei maksnud nad ilmselt makse.
   Pikapfurgoon peatus tolmupilves. "Jääge autosse," käskis Sara. Ta märkas,
et vagunelamutes muututi valvsaks. Lähima vaguni uks liikus tuules. Peale 
tuulevilina kõrbepõõsastes polnud kuulda mingit heli.
   Sara astus mööda majaesist. Talle tundus et midagi välgatas. Küllap püssi-
toru. Ju nad märkasid tolmupilve õigeaegselt.
   Ettevaatlikult lähenes Sara vagunelamule. Aga mis siis, kui tema sõbrad on
ära sõitnud ja siia on asunud hoopis teised, võõrad?
   "Enrico,oled sa siin?" hüüdis Sara ja tema hääl kostis üleliia valjusti.
   Kuulnud selja taga mingit heli, jõudis ta samal silmapilgul tõmmata
kabuurist oma 45-kaliibrise. Sara tegutses nii välkkiirelt, et terminaatoril 
kulus tervelt kaks sekundit autost hüppamiseks ja kuulipilduja laskevalmis 
seadmiseks. Mõlema relva torud olid suunatud kopteri tagant väljunud mehe 
poole. See oli tugevat kasvu päikesest põlenud näoga guatemaalalane, kellel 
pikad vuntsid ja pintsak palja ihu peale tõmmatud. Kalashnikovi automaat ta 
käes sihtis Sarat. Mehe kulm oli kipras ning ta kõneles nii vaikselt, et 
Sara vaevu kuulis:
   "Sa oled miskipärast ähmis, Connor."
   Terminaatori sõrm liikus päästiku suunas, kuid John pani käe mehe õlale
andes mõista, et lasta pole vaja. Terminaator ootas, püüdes asja olemust
tabada.
   Guatemaalalase Enrico Salseda karm nägu sulas naeratuseks, ta langetas 
automaaditoru, astus Sara juurde ja embas teda. Salseda kõneles küll vigases
hispaania keeles, kuid Sara mõistis teda.
   "Kena kohtumine, Sara Connor! Ma teadsin, et sa tuled kunagi tagasi."
   "Tere, John! Kuis käsi käib?" tervitas mees poissi ja päris: "Kes see 
vägilane sinuga on?"
   Vaevata vastas poiss hispaania keeles:"Ärge muretsege, ta on mu onu Bob."
John tutvustas terminaatorit Enricole.
   Terminaator püüdis naeratada ja hädapärast tuli midagi väljagi. Altkulmu
vaatas Enrico küborit ja pöördus siis Sara poole: "Ah et onu? Heakene küll."
Siis hõikas ta treilerite suunas: "Jolantha! Tule siia, meil on külalised!"
   Kõigepealt ilmus vagunist kõhn Franco-nimeline poiss, käes kuulipilduja
MAS-10A. Tema järel Enrico paksuvõitu naine naeratava näoga, kolm last nagu 
hanepojad ta järel: kaheteistkümneaastane kena tütarlaps Juanita, kaheksa-
aastane Geimi ja kaheaastane Paco. Jolantha viipas Johnile käega, 
tervitas Sarat.
   "Oled sina, Sara, alles kuulsaks saanud - aina on su pilt televiisoris!"
ütles Salseda ja tõmbas korgi pudelilt.
   Pisike Paco komberdas oma kentsakatel jalgadel teminaatorini ja haaras
tal pükstest. Nii pisikest inimest polnud terminaator veel näinud. Oma 
mälust otsis ta sellekohast infot, kuid ei leidnud. Kuni teised sõid, võttis
terminaator poisikese kätele ja pööras teda siia-tänna, et ettekujutust saada.
Terminaator pani poisikese maha, see komberdas isani.Salseda tõstis Paco
õhku ja andis naisele: "Kallis,vii ta siit ära."
   Pudel oli uuesti Enrico käes, kes jõi umbes poole ning pakkus seejärel 
ka "onu Bobile" suutäit. Terminaator tänas ning keeldus.
   Salseda pöördus uuesti Sara poole: "Kauaks sa tulid?"
   "Ma tulin, et siit üht-teist võtta. Vajan toitu, riideid ja üht su veo-
autot."
   "Mu hambaplomme ei tahagi," irvitas Salseda heasüdamlikult.
   "Oh,Enrico," naeratas Sara ning selle naeratuse vastu oli raske seista.
Nad austasid ja usaldasid teineteist ammuaega, ent nende vahel polnud
armumänge. Kuigi Salseda naine Jolantha vananes, oli ta ikkagi mehe laste ema
ja voodis endistviisi mõnus. Ja ega Saraga kurameerimine heaga lõpeks. Üks 
Salseda tädipoeg proovis ja ei läinud õnneks.
   Sara käsutas terminaatorit ja poega: "Tegelge relvadega."
   Poiss ja kübor läksid treiervaguni taga seisva vana roostes traktori
juurde. John ronis junikabiini ja andis traktorile tagasikäigu. Terminaator
hoidis käes raudketti, mille teine ots kadus liiva sisse.
   "Haagi,"hõikas John, ent nägi, kuis terminaator, ketiots ümber käe, tõmbab
juba paigast rasket liiva alla mattunud metallplaati. Poiss hüppas traktorilt
ja astus tekkinud avause juurde. "Nojah,tee mis teed, ema tavatseb kõik sulle
ette planeerida."
   Nad hüppasid peidupaika - John ees, terminaator järel. Betoonpaneelidest 
kelder oli umbes 2x6 meetrit suur. Seinte ääres seisid igatsorti relvad:
püssid, püstolid, rakettrelvad, raadiosaatjad. Peidiku kaugem nurk oli täis
laskemoona, miine, granaate, rakette.
   Siin tundis terminaator end kui kala vees. Kõigepealt asus inimrobot
Vietnami sõja aegset granaadiheitjat M-79 uurima. Mõningatest puudustest
hoolimata oli see tõhus relv. Terminaator avas luku ja vaatas torusse. 
Granaadiheitjat oli kasutatud. Terminaator mühatas rahulolevalt.
   "Ma teadsin,et sulle siin meeldib," nentis John nukralt naeratades.
   Sara väljus treierist ümberriietatuna: mustades pükstes, varrukateta 
suvepluusis, kingad jalas ja näol suured päikeseprillid. Nüüd tundis ta end 
vabamana ja välimuski peegeldas ta hingeseisundit. Alatasa pidi ta põgenema,
nüüd aga oli nende väheste seltsis, keda usaldas. Sara oli hankinud taga-
varasid ja kogunud jõudu, et omakorda rünnata SKYNETi. Kasvõi saatust ennast.
   Hirmust ta täiesti lahti ei saanud. Tema poega ajas taga jõud, millest tal
polnud selget ettekujutust. Tolle jõu kõrval oli terminaator nagu lelu.
   Viimasel ajal leppis Sara isegi võimatuga. Kui inimene topitakse hullu-
majja, ronivad talle pähe kõige võimatumad mõtted. Nüüd oli ta vabaduses, ent
ilmus T-1000. Võimalik, et naine peab nägema kõike muudki, mis talle haigla-
vangis viirastus. Salseda ja ta naine pakkisid Sara jaoks toiduaineid ja muud
vajalikku. Sara astus ligi ning Enrico näitas "Bronco"veoauto suunas:
   "See on mu parim masin, ainult starter tõrgub. On sul aega seda vahetada?"
   "Ma ootan, et pimedas üle piiri minna," ütles Sara ja kutsus Salseda
märkamatult naisest kaugemale. "Enrico, sinulgi on ohtlik siia jääda.Sõida
ka õhtul ära."
   Teine krimpsutas nagu oleks Sara midagi solvavat öelnud.
   "Nojah,nagu ikka! Sina keedad midagi kokku,mina helpigu!"
   "Vabanda,ma..."
   "Pole vaja, ega sinagi mind hätta poleks jätnud." Salseda läks naise juur-
de tagasi.
   Sellised inimesed ei nõua ega taha teistelt midagi, mõtles Sara. Samas on
nad helded andma. Sara tuli järeldusele, et inimkond on siiski seda väärt,et
teda päästa. Oli aeg, kus Sara ainukeseks mureks oli peita John ja peituda 
ise koos temaga. Naisterahvas püüdis leida urgu, kus elada üle tulevikusõda
robotitega, elada oma päevade lõpuni, teades et ka planeedi lõpp on ligi.
Kuradile see inimkond! Või ikka kehtibki darvinismi seadus - ellu jääb
tugevam? Kuid kui masinad tapavad oma loojaid - mis see on?         
   Tol ajal nägi Sara palju kurjust. Inimesed ei tundnud talle kaasa, kuigi ta 
pidi elama, väike laps kätel. Nood inimesed ei mõistnud kui madalale olid nad
langenud. Oli olnud ka öö, kui Sara palvetas Jumala poole keda ta ei uskunud. 
Ta anus teha lõppu sellele õudusele. Kui mõistis, et Jumal pole teda kuulda
võtnud, istus öö läbi üleval, püstol käes, mõeldes, kas mitte lõpetada nende
mõlema kannatused. Kuid ta käsi ei tõusnud. Oleks Sara seda teinud, oleksid 
kõik Maa lurjused võinud võitu pühitseda. Tol ööl tuli Sarasse vaprus ja 
tugevus. Naise armastus poja vastu vormus vandeks - poeg ei tohi hukkuda. 
Robotid hävitatakse ning see kõik tähendab, et Kyle ei hukkunud asjata.
   Inimkonna saatus erutas Sarat vähe. Ta kaotas võime mõelda kõikide peale.
Olid vaid ta poeg ja tema. Nii oli, kuni Salseda teda kohtas. Salseda pere
soojus elustas Saratki. Nüüd aga piinasid teda öösiti tuumasõja nägemused, 
sest radioaktiivses lõõmas põlesid miskipärast just Salseda lapsed. Jah, 
kui ajalugu on kavandanud ka võimatu võimalikuks, siis praegu on selleks 
õige aeg.
   John valis püsse, terminaator tassis kohale padrunikaste. Poiss kõneles
edasi: "Tead, just taolistes paikades möödus mu lapsepõlv. Ma olin arvamusel
et inimesed elavadki nii - lendavad kopteritel ja lasevad punkreid õhku."
   John võttis AK-47, uuris seda, märkas mingit defekti ning pani automaadi
kohale tagasi.
   Ükski inimene ei oskaks olla nii tähelepanelik kuulaja nagu terminaator.
Väiksemgi häälemuutus andis talle lisainformatsiooni. Kõik mis ta kuulis,
jäädvustas ta oma mällu. Vajadusel pöördus ta selle salvestuse juurde tagasi.
   "Pärastpoole juhtus emaga midagi ja mind pandi tavalisse kooli. Seal oli
palju lapsi ja sai hästi palju mängida ..."
   Johnile meenus, et alles hiljuti võttis ta kõike mänguna. Siin surma-
arsenalis seistes tajus ta, kui lähedal on nad kõik surmale. Ootamatult 
lipsas ta huulilt küsimus: "Kas sa ka vahetevahel kardad?"
   Terminaator mõtles. Karta? Sihuke asi polnud tal kunagi pähe tulnud. Ta
püüdis leida vastust: "Ei."
   Hirm võis segada ülesande täitmist. Kübori programmeeritud aju ütles:
inimesed kardavad, sest on surelikud. Ja ikkagi, vaatamata surmahirmule on nad
valmis ohverdama elu absoluutse tunde - armastuse nimel. Selle küsimuse üle
kavatses terminaator mõtiskleda mõnel vabamal hetkel.Ta valis veel ühe M-79 ja
läks granaate otsima.        
   "Ja sa ei karda surra?" küsis John.
   "Ei." Sellele küsimusele vastas terminaator mõtlemata.
   "Ja sa ei tunne üldse midagi?"
   "Ma pean olema terve, kuni antud ülesande täideviimiseni. Mis tuleb pärast 
seda, pole tähtis," andis kübor programmeeritud vastuse, olles enne seda 
siiski endamisi mõelnud.
   John keerutas püstolit ümber sõrme nagu filmikangelane.
   "Jah, ka mina pean terveks jääma," ütles ta. Ja siis, ahvides ema 
hääletooni: "Ma olen sellele maailmale liialt vajalik ..."
   Kui igav on ta elu! Ja ta kaebab seda robotile! Kõige kurvem on aga, et 
ta on alatasa üksi. Aina mõtleb ja mõtleb ... Tal pole tõelisi sõpru peale
Salseda pere. Tavalises elus võiks ta ilmselt leida ühise keele oma ea-
kaaslastega. Johnile tuli meelde Tim. Tema oli sõpradest kõige lähedasem.
Võib-olla tundis ka Tim end üksikuna, kahel üksikul on kasulik kokku hoida.
Ent isegi Tim vaatas imelikult, kui John kõneles oma hullust emast. Jah,isegi 
selle maailma tulised paigad ei soojendanud John Connorit. Ehk on terminaator
ta sõber? Viimastel ööpäevadel oli robot teda juba mitu korda surmasuust 
päästnud. See robot küsis nõu, nõustus ta ettepanekutega, ei teinud vigu. 
Nali naljaks, aga terminaatorist oli tõesti ta sõber saanud. Sara heitlikkuse
taustal oli see kunstinimene eriti sümpaatne. 
   Terminaator tõstis presendi ja nägi kuuetorulist raskerelva - kuulipilduja
D.E., laskekiirus 6000 lasku minutis, Vietnami sõja aegne kõige julmem
jalaväevastane relv. Terminaator pistis padrunikarbi nailonkotti ja kaalus
kuulipildujat käes.
   John noogutas: "Jah, see on midagi sinu jaoks."
   Sara ladus vajalikud relvad paarile vanale lauale. Kõik on vaja puhastada
ja pakkida. Kaardid, raadiojaam, dokumendid, lõhkeaine, detonaatorid - kõik,
mis vajalik. Et teinekord, kui T-1000 taolised tarakanid peale tungivad,
oleksid nad valmis.
   Varsti remontisid John ja terminaator veoautot, keerasid mootori all 
lamades polte. Poiss kõneles edasi: "Emal oli üks kutt, see õpetas mind
mootoreid tundma. Hiljem keeras ema ise kõik untsu. Alatasa kõneles ta 
"kohtupäevast" ja sellest, et minust saab tulevikus juht."
   Terminaatori aju üks osa märkis üles Johni käitumise ja sõnad ning ta tegi
järelduse - poiss tunneb elus millestki puudust. Tal puudus see element, mis
peaks inimestel ellujäämiseks olema. Seda infot pidi ta edaspidi hoolikalt
uurima, et teada saada, mis on Johnil puudu. Terminaator jätkas remonti, mis
iseenesest suurt ajupinget ei nõudnud.
   "Küll ma tahaksin oma isa näha." ütles John.
   "Sa saad teda näha."
   "Jah, vist küll. Ema kõneleb, et kui ma vanaks saan, saadan ma isa tagasi
1984.aastasse. Aga praegu pole ta veel sündinudki. Sihuke asi paneb pea ringi
käima."
   "Anna mulle see polt," palus terminaator. Tema jaoks olid rännud ajas
tavaline asi.
   John andis poldi ja lobises edasi: "Isa oli emaga koos kõigest ühe öö, aga
ema armastab teda ikka. Vahel näen, kuis ema nutab, ehkki ta ise ei tunnista
seda, ütleb, et puru läks silma ..."
   Nad ronisid auto alt ereda päikese kätte.
   "Aga miks te nutate?" uuris terminaator. See oli üks terminaatorit eriti
huvitavatest küsimustest.
   "Ma ei tea. Me, inimesed ... lihtsalt nutame. Noh, kui on näiteks valus."
   "Nii, et valu toob pisarad silma?"
   "Ei, mitte alati. Inimene võib olla täiesti terve, aga ikka on tal valus.
Saad aru?"
   Terminaator ei saanud ikkagi aru.
   "Et seda mõista, peab tundma," ütles John.
   "Jah, vist küll," nõustus terminaator. Ta hüppas kabiini ja pööras
süütevõtit. Mootor käivitus raginaga.
   "Suurepärane!" hüüdis John ja patsutas terminaatorit õlale.
   "No problems," vastas terminaator kavalalt naeratades.
   John lagistas naerda ja tõstis pöidla märgiks, et kõik klapib. Väheke
kaheldes kordas terminaator poisi zhesti.
   Sara ei kuulnud kaugemalt nende jutuajamist, kuid nägi, kuis ta poeg õpetab
küborile igasuguseid poose, õpetab teda käima, kõndima sundimatult. John ees,
terminaator taga. Seda vaadates mõistis Sara, et ta leidis oma plaanis tolle 
kõige nõrgema lüli... Terminaator ei jäta ta poega iial kaitseta, ta on alati
kõrval, ta ei solva poissi kunagi, ei karju ta peale, ei joo end purju ega löö
Johni, ei keeldu olemast temaga, ei viita oma hõivatusele. Ta sureb Johni
kaitstes. Kõigist noist isakandidaatidest, kes Saral üldse olnud on, kõlbab
selleks kõige paremini terminaator. Ainukesena. Selles hullus maailmas on see
kõige mõistlikum valik.
   Sara surus lõuapärad kokku ja jätkas tööd. Karmid kannatuse aastad olid
teinud temast "raudse leedi".


                            AADRESSIOTSINGUD

                  Perrys, California. Kell 1.23 päeval.

   T-1000 parkis politseimootorratta vaikse tühja tee ääres põuanärvetuses 
apelsinisalu lähedal.Eemal suurteel jätkus autode ühtlane vool. Veel kaugemal 
seisid naftapuurtornid.
   T-1000 vaatas üle Johnile läkitatud kirjade saatja-aadresse. Ta oli juba
kontrollinud neid kõiki. Peale viimase, Haron Mesa, California.
   Roboti vedelmetallist aju võttis seda maailma kui muutuvate olukordadega
kaleidoskoopilist reaalsust. Infotükkides moodustus mingi kosmiline kord. Oma
otsingutes uuris robot igasugusied variante. Peaülesanne oli kontrollida 
lõpuni Johni ümbrikutel leiduvad aadressid ning deduktiivselt ette arvata oma
järgmine samm. Oli veel üks võimalus - pugeda peitu ja oodata kasvõi aastaid,
kogudes kübemehaaval infot. T-1000sse oli pandud piisavalt infot sõja alguse
kohta ja selle kohta, millal hakkab tegutsema John Connor. See inimene 
paljastab end tingimata. Siis on T-1000 kohal. Isegi SKYNETil endal oli 
kõhklusi, enne kui selle relva lõi. Kõhklused tekkisid ettearvamatuse 
faktorist, see omakorda roboti pikaealisusest ja võimest täita käske ilma
peremeheta. 
   Selle roboti konstruktsioon oli nii salalik, et SKYNET otsustas ta saata
minevikku alles viimasel hetkel, kui tekkis sõjas lüüasaamise oht. Viimasel
mikrosekundil enne täielikku krahhi saatiski superkompuuter SKYNET minevikku
selle T-1000, et muuta sõja käiku tulevikus. SKYNETil polnud teist valikut.
   T-1000 vajutas mootori käima. "Kawasaki-1100" suundus maanteele ja vuras
edasi 120-miilise tunnikiirusega. Ratas kandis endaga metallitükki, mis 
suundus oma teed pidi ja peaaegu väljaspool aega otse sihi suunas.


                              TAHTEKASVATUS

                    Salseda laager. Kell 5.56 päeval.

   Sara istus pragunenud laua taga. Relvad olid puhtaks tehtud ja tema töö
siinjuures lõppenud. Päike kaldus läänekaarde. Naine tõmbas tupest pussi ja 
hakkas vana lauapinda lõikama. Ilmus E täht ...
   John ja terminaator lõpetasid asjade laadimise veoautole. Sara tõstis pea
ja jäi vahtima mängivaid lapsi. Treilerivagunist väljus Jolantha, alles 
käimahakanud poisike käekõrval.
   Siin, relvastatud laagris, valitses kindlustunne ja ühtsus, heasoovlikkus
ja hellus. Ja armastus. Ka tasakaal, mida, nagu Sara ise tundis, talle väga
vaja oleks. Ta nägi, kuidas Salseda ruttas oma pojakese juurde, hüpatas teda
õhku. Naine vilksas pilgu Johni suunas, kes väsinult relvi autosse tassis.
Pisut kaugemal mängisid ja lõkerdasid lapsed. John oli kõigest sellest ilma
jäetud.
   Päike paistis Sarale otse silma. Ta tundis valu ja äigas käega üle silmade.
käsi sai märjaks. Valu oli väljakannatamatu. Hetkeks sulges Sara silmad.

   Ta asus mänguväljakul, kus Salseda lapsed koos teistega kiikusid, jooksid
ja naersid. Rohukõrrekesed liikusid õrnas tuules ning päike ei põletanud, 
vaid soojendas mõnusalt ja hellalt. Üks noor ema jalutas käekõrva oma kahe-
aastast pojakest. Emal oli seljas roosa-valge ettekandjakleit. Naine pöördus
ning ta nägu säras rõõmsas naeratuses. See oli tema ise. Noor, ilus, särav.
See oli Sara, keda polnud veel mürgitanud sünge tulevik.
   Ta vaatas üle mänguväljaku piirde ja teadis, et kohe tabab teda
meeleheitehoog. Ta haaras piirdest, raputas seda, karjus, kuid ühtki sõna ei
tulnud suust.
   Helesinine taevas muutus äkitselt silmipimestavalt valgeks. Lapsed süttisid
nagu tikupead. Sara keha lõõmas hääletus karjes, astudes järjekordselt läbi
põrguväravate. Lööklaine haaras oma vihkamise lõõsa sisse hirmunud lapsed 
koos emadega. Sara karje sulas tuuleulgu, kui kohutav õhulaine neid tükkideks
kiskus ...
   ... Lapsed veel mängisid. Sara heitis pilgu kellale. Möödunud oli veerand
tundi. Nõrkusest abitu, tõmbas ta käega üle higimärgade juuste. Ta värises üle
keha, oli raske hingata. Ta oli suutnud pääseda hulluhaiglast, kuid mitte
hullumeelsusest. See jälitas teda, see oli saatus või paratamatus. Võib-olla
on tema koos oma nägemustega osake kosmilisest korrapärast. On üks rakkude 
ettemääratud kogum, kellel on võimalus võtta vastu oma otsuseid ja määrata 
oma saatust maailma üleüldises organismis.

   Sara mõistis, et ta ei tea kunagi, kui õiged või valed on ta ettekujutused.
Kõik need ideed on sama, mis haarata õlekõrrest orkaani ajal. Kuni inimkond 
ei õpi nägema nii taha- kui ettepoole, või veel õigem - nägema ajatult, nii-
kaua ei suuda inimesed garanteerida oma tegude õigeid tagajärgi. Inimesed on 
alati tundnud puudust mõtestatusest. Inimene on mänginud täringumängu 
kosmosega. Kõigis pisiasjades, kõigis oma tavaaskeldustes ja tahteavaldustes 
on inimene allunud temast üle olevatele jõududele. Isegi siis, kui inimese
käitumist võis absoluutselt ette arvata, tuli ette üllatusi ja ootamatuid 
tagajärgi. Ja nüüdki pakkus saatus Sarale mõningai variante paljudest. Sara
toibus tasapisi. Ta heitis pilgu lauale, kuhu oli ise kraapinud sõnad:
SAATUST EI OLE. Saatust ei ole, aga mida me siis ise teeme - just seda mõtet
oli tahtnud Kyle talle Johni kaudu öelda. Seda oleks ta pidanud teadma. Peale
selle olid nii esimene terminaator kui T-1000 selle tõendiks, et SKYNET arvas,
justkui suudaks ta muuta möödunut. Miks siis tema ei võiks muuta tulevikku?
   Käes kilekott ja automaatvintpüss KAR-15, astus Sara mööda laagriasulat.
Ta oli täiesti otsustuskindel ja täiesti tundetu. Täpselt nagu terminnator.
   John nägi, kuidas ema pistis vintpüssi varastatud furgoonauto istme taha,
istus sisse ja käivitas mootori.
   Salseda läks poisi juurde ja sõnas:
   "Ta ütles, et sa sõidaks lõuna suunas koos temaga." Salseda osutas 
terminaatori suunas. "Täna õhtul, nagu kokku lepitud. Ema kohtub teiega homme 
seal ..."
   Sara lülitas sisse käigu ja ta auto tormas minema. John jooksis ja karjus:
"Ema! Oota!"
   Sara kuulis poja hüüdu ja nägi tahavaatepeeglist jooksvat poega. Peeglis 
aina väheneva kogu kattis tolmupilv. Maanteel suurendas ta kiirust seitsmekümne viie
miilini tunnis. Ta ei peatu enne, kui ei saavuta oma eesmärki.
   John ja terminaator vaatasid kirja, mille Sara oli kraapinud laua sisse. 
Tema  nugagi vedeles sealsamas.
  "Saatust ei ole, aga mida me siis ise teeme? Minu isa ütles seda emale ... 
Mulle tundub, et mina käskisin seda isa kaudu talle öelda. Sealt 
tulevikust ..." Aegade vastuolu pani jälle pea ringi käima.
   "Ära muretse," ütles John endamisi. "Okei, kõik see tähendab, et tulevik 
pole veel ette määratud. Saatust ei ole, aga me loome ta ise."
   Terminaator mõistis. Alltekst ja vabad mõtteosad tagasid talle asjast õige 
arusaamise. Ta ütles vaid: "Ta püüab mingil moel muuta tulevikku."
   "Mis? Kuidas?"
   "Ei tea."
   Üks aimus välgatas Johni peas: "Kurat, Dyson ju ..."
   Terminaator ootas kannatlikult.
   John keksis ümber terminaatori ja ta oli palju hirmunum kui kahel viimasel 
kohutaval ööpäeval üldse. Ta ahmis õhku: "Muidugi - Miles Dyson! Ema tahab tast
lahti saada!" Poiss pistis jooksu ja viipas terminaatorile käega, et see talle
järgneks: "Kiiremini! Sõidame!"
   Terminaator viivitas vaid sekundi, et läbi töötada ja mõtestada infot, mida
ütles John. Kõik sai selgeks - Sara Connor oli sõitnud surmaülesannet täitma. 
Terminaator jõudis jooksuga Johnist ette ja varsti olid nad "Broncos"   
   Sara oli neist mõned head miilid ette jõudnud ning kihutas läbi hämarduva
tühermaa. Naise nägu oli täiesti tundetu. Mustad prillid rõhutasid ta 
halastamatust.
   Terminaator ja John suundusid põhja, Los Angelese sihis. Külmavereliselt 
juhtis terminaator relvalastiga "Bronco" veoautot ning kihutas ette igast 
jalgujäänust. Kübori radar nägi kaugele ette politsei valvepostid ning siis 
ta vähendas kiirust lubatud normini. Nad püüdsid hoiduda sunnitud peatustest. 
   Esimest korda selle sõidu ajal tegi Terminaator suu lahti: "Taktikaliselt 
on see ohtlik."
   Rahutult vaatas John tema poole ja ütles: "Sõida kiiremini."
   "T-1000 võib selle sammu ette näha ja tabab sind Dysoni majas."
   "Ükspuha," ütles John, "me peame ema peatama!"
   Terminaator tegi järelduse, mille kõike arvestades, võis teha ka T-1000 
ja see oli: tappa Dyson tähendas hoida ära sõda.   
   Oma jõuetust tundes laksas John peoga vastu terminaatori õlga ja kõneles 
vihaselt: "Kuradile kõik! Peab ju olema veel mingi teine võimalus. Sa ei ole
ikka veel midagi õppinud, sa pole endale selgeks teinud, miks ei või inimesi 
tappa?"   
   Terminaator vaikis.
   "Kuule, sul on võib-olla ükstapuha, oled sa elus või surnud. Me oleme 
teistsugused, saad aru. Meil on tunded. Me tunneme valu. Me tunneme hirmu," 
kõneles John. "Sa pead seda õppima. Jajah, ma ei öelnud seda naljaviluks. See 
on väga tähtis!"
   Nende auto jõudis mäeharjale ning all laius kutsuvates reklaamituledes särav
linn.


                                 TERMINAATOR

                  Lõunalaguun, California. Kell 7.18 õhtul.

   Majataguselt nõlvakult vaadates kujutas kabinetis akna all kompuutri taga 
istuv Miles Dyson endast head märklauda. Tuba valgustas vaid monitori sinakas 
värelus.
   Läbi kuivanud astelpõõsaste ronis mööda nõlvakut üles tume kogu. See oli
Sara, kes võttis seljast automaatvintpüssi KAR-15 ja hakkas toru otsa keerama
summutit.
   Majas sõidutas Danny mööda tuba raadio teel juhitavat mänguasja "Bigfoot",
Bliss aga käis sellel neljakäpukil järel, püüdes asja kätte saada. Lapsed 
peatusid isa kabineti lävel ja jälgisid teda töö juures. Danny surus sõrme
suule, andes Blissile mõista, et olgu kuss. Ise aga mõtles mingi koeruse 
peale.  
   Saanud summuti kohale, vinnastas Sara püssi, heitis künkale maha, surus
püssipära vastu põske ning pani vasema käe püssitoru alla. Parem käsi asetus
päästikule. Läbi sihiku jälgis naine aknast paistvat meest. Sarale polnud too
seal inimene, vaid lihtsalt Saatuse sihtmärk. Ta oli naise jaoks üks takistus,
mis tuli kõrvaldada enne, kui ta neid hävitab. Sara teadis, et suudab seda
teha, isegi üllatavalt kergelt. Vajutada päästikule - ja kõik. Liigutada
veerand tolli võrra pöialt ning objekt on mängust väljas. Siis võivad miljonid
elada sõjahirmuta.
   Dyson trükkis, märkamata isegi klahvide klõbinat. Ta tähelepanu oli 
keskendunud ekraanile ilmuvatele märkidele. Dysoni seljale ilmus laservintpüssi
punane täpp ning see täpp liikus üles pea suunas.
   Sara silm oli surutud vastu öösihiku okulaari. Hingamine oli rahulik, punane 
täpp peaaegu ei värahtanud sihtmärgil. Sõrm hakkas liikuma päästiku vabakäigul.
Aeg oli sellele lõpp teha. Lasertäpp hüppas kergelt Dysoni kaelale ja seisatus
kuklal.
   Mööda vaipa veerenud Danny mängupikap kohtas tõsist takistust - isa jalga.
Teadlane võpatas ootamatusest ja kummardus, et mänguasi üles tõsta. Samal 
hetkel lendas aken Dysoni selja taga kildudeks. Ta tundis instiktiivselt, et 
kõrva juurest lendas midagi mööda, mingi peen asi. Monitoriekraan prahvatas
sädemeid pildudes laiali. Dyson kukkus toolilt ja märkas shokiseisundis, et
aknas on auk. Kummardus oli teda päästnud, sest teine kuul tabas tooli seljatoe
ülemist osa  ning rebis sellelt katte, tolli jagu mööda Dysoni peast. Auto-
maatselt viskus ta vaibale.  
   Läbi akna paiskusid sisse kuulid, puurisid end kirjutuslauda ja kompuutrisse
ning purustasid klaviatuuri. Kui monitor kustus, mattus tuba pimedusse. Sara 
kaotas võimaluse täpselt sihtida.
   Dyson roomas kirjutuslaua taha, selle külge tuli kuul kuuli järel. Näoli 
vaibal, nägi Dyson midagi, mis teda veel rohkem hirmutas: tema lapsed seisid
koridoris, hajevil ja ehmunud. "Jookske varju! Rutem!"
   Tarissa kuulis laskusid, kuid sekund varem ta ei mõistnud, mida need 
tähendavad. Kui ta aga kuulis klaasiklirinat, hüppas ta diivanilt ja jooksis 
teise majatiiba lapsi otsima. Naine tormas koridori ja nägi lapsi, kes nuttes 
talle vastu jooksid.
   Tarissa tõukas nad kaugemale ning kiikas kabinetti. Dyson lebas põrandal 
keset klaasikilde ning neid tuli uute kuulide löögist aina juurde.
   "Miles! Mu jumal!"
   "Ära tule!"
   Dyson krimpsutas nägu, kui talle langes uus voog mööbli- ja kompuutrikilde. 
Ahastavalt vaatas ta ukse poole, kuid mõistis, et sinnani jõudmisel saab 
temast hea märklaud. Ei, põgenemine teda ei päästa. 
   Nõlvakul lebaval Saral lõppesid padrunid. Ta tõmbas kabuurist 45-kaliibrise 
püstoli, lükkas kuulid rauda ja suundus maja poole. Kõik see oli lihtne. 
Lihtsam, kui armatseda. Lihtsam, kui lapsi sünnitada. Lihtsam, kui luuletusi
luuletada. See oli vajalik. Kui kuratlikult kerge on tappa! Eriti, kui selle
üle mitte mõelda.
   Shveitsi juustu meenutava kirjutuslaua tagant võis Dyson läbi akna silmata
tükikest tagaõue. Keegi lähenes sealtkaudu majale. Sõdurisaapad mütsusid 
kindlalt ja peatumata. Miles kergitas end, et teha hüpe ukseni.
   Sara tõstis püstoli ja kohandas oma hingamist enne laskudeseeriat.
   Dyson hüppas püsti, et söösta edasi nagu sprinter.
   Rahulikult ja kindlalt hoidis naine teda sihikul. Mööda lasta poleks olnud
võimalik. Kuid jälle kehtis mingi võimaluste seeria - Dyson jäi jalgupidi
juhtmete taha just sel hetkel, kui kuul purustas lambi täpselt selles kohas,
kus äsja oli teadlase pea. Dyson lõi end valusalt ära, kuid jätkas roomamist.
Ta selja taga purunes veel üks klaas. Oli raske maha suruda soovi teada saada,
kes teda tappa püüab. Käed-jalad jätkasid edasiliikumist, kui ta heitis pilgu
tagasi.
   Dyson oli väga üllatunud, nähes täiesti tundmatut, laigulises välivormis
naist, kes seisis põrandast laeni ulatuva akna all. Naine sihtis teda uuesti.
Tarissa kisendas hüsteeriliselt. Dysoni reaalsustunne kärises ja võimsa
hüppega püüdis ta jõuda eesruumi. Järgnev lask tabas märki, lüües Miles Dysoni
koridori pikali. Lasust kurdistunud Dyson püüdis tõusta. Suu lahti, tardus
Tarissa haavatut meest vaatama. Mehe vasaku õla oli läbinud 45- kaliibrilise
püstoli kuul. Mees püüdis end püsti ajada, määrides beezhi seina tumepunase 
verega.
   Miles pöördus ning märkas otsekui läbi udu, et tema kabinetist järgneb 
talle too naine, täis otsustavust võtta temalt elu. õpetlane tardus hetkeks,
justkui valgusesähvatuses kangestus talle naise tundetu nägu. Naise jaoks
polnud ta inimene, vaid tükk liha. Bioloogilise süsteemi hirmu vastandina 
tekkis soov, et kuul tabaks juba märki. Võidelda või põgeneda? Muidugi - Dyson
võitles saatusega, kuid saatus tahtis teda näha surnuna. Liikumine pikendas ta
elu. Miles vajus üle ukse just siis, kui kuulid piita puurisid.
   Maja ees pidurdas järsult "Bronco" ja terminaator koos Johniga kiirustasid
sisse. Kuuldes seina taga tuhme laske, oli John meeleheitel: "Neetud, me oleme
hilinenud!"
   Surudes enda vastu lapsi, nihkus Tarissa külalistetoa suunas. Mööda koridori
järgnes Dysonile Sara. Mees vaarus laste poole. Danny rebis end emast lahti ja
sööstis isa juurde. Tarissa hoidis kinni Blissi ja karjus pojale, et too tagasi
tuleks. Kuid poiss surus end vastu isa ja nuttis: "Is-is-si."
   Nüüd ei pidanud ka Tarissa vastu, jooksis nende juurde ning embas meest ja
poega.
   Sara seisis, püstol neile suunatud. Tarissa karjus: "Eee-ei!"
   Esmakordselt lõi Sara kõhklema, ta terasnärvid lõdvenesid palavuses.
   "Mitte liigutada, kurat võtku!" karjus ta, "mitte liigutada!" Ta suunas
püstoli Tarissale. "Pikali põrandale! Otsekohe! Kellele sai öeldud?!"
   Saral olid hullumeelse silmad ja ta värises pingest. Tapmine ei läinud
ladusalt. Siin veel need kiljuvad lapsed ja naine ... nendega polnud Sara
arvestanud. Vahtides musta püstolitoru, vajus Tarissa õuduses põlvili. Bliss
embas oma väikeste kätega isa ning ta peenike hääl värises karjudes: "Jäta mu
isa rahule!"
   Sara ägestus ja tahtis päästkule vajutada. "Jää vait, põngerjas! Mine eest!"
   Dyson vaatas Sarale otsa. Valu maha surudes püüdis ta juhtunut mõista. Mida
see tähendab? Kes ta on? Hullumeelne? Mõne verejanulise sekti liige? Püstoli
must avaus oli nüüd ta näost kolmekümne sentimeetri kaugusel. Tunnete ajel
hüüatas ta: "Palun ... jätke ... lapsed rahule!"
   "Suu kinni! Vait! Ise oled süüdi, ISE!"
   Enam polnud asi nii lihtne, sest Sara oli inimesele liiga lähedal ja
kõhkles liiga kaua. Ta nägi Miles'i silmi. See siin polnud enam lihtsalt
sihtmärk, vaid inimene nagu Saragi. Sara jaoks oli vaja seda, mida kunagi
polnud vaja terminaatorile - viha. Viha inimese vastu,keda ta isegi ei tundnud.
Käeliigutusega pühkis Sara silmajooksnud higitilga ning klammerdus jälle
püstolipära külge, kuid püstoliots värises.
   Naise silmad vilasid üle Dysoni, Tarissa, Blissi ja Danny. õudusega seisis
perekond oma saatuse ees ja tema osutub nende timukaks. Sara ohkas sügavalt ja
lihased valmistusid lasuks. Ent näpp jäi liikumatuks. Külma raua ja põletava
tule tunne haitus ning ei jäänud seda, mis oleks aidanud tal läbida need
õudusminutid. Väga aeglaselt langetas Sara püstoliga käe. Kõik oli läbi.
   Sara eemaldus, eemaldus otsekui õudusest, mille ta siin oleks loonud. Ta 
vajus vastu seina ja langes põlvili. Püstol kukkus tumeda mütsuga vaibale.
Tõepoolest kõik oli lõppenud. Ta ei suutnud midagi teha. Mitte kui midagi ...
   Välisuks löödi jalaga lahti. John pidurdas terminaatorit käega, astus
ettepoole ja hindas olukorda ... Sara, püstol seal maas, nuttev perekond.
Poiss astus ema juurde, terminaator aga laskis Dysoni kõrvale põlvili ja 
hakkas uurima haava.
   Sara silmist jooksid ojana pisarad. Pisarad sellest allikast, mis oli naise
meelest juba ammu kuivanud. John puudutas teda ettevaatlikult: "Ema, kuidas
sul on?"
   "Ma ei suutnud ... Jumal küll!" Paistis, et ta nägi alles nüüd poega. "Sa
tulid siia, et mind ... peatada?"
   Poiss noogutas ja oli valmis löögiks. Ta valmistus kuulma, kuivõrd on ta 
vajalik tulevikule ega tohi enesega riskida ja ... Kuid Sara üllatas poega,
surudes teda enda vastu. Maist lämmatasid ägedad nuuksed. John võttis emal
kaela ümbert kinni ning nad uppusid embusse.
   Oli juhtunud see, mida John alati oli soovinud. Just see, mille nimel poiss
elas. Pisarad täitsid ta silmi ja kipitasid kõris, kui poiss sõnu välja lükkas:
"Kõik on kombes, emme, kõik on korras. Me leiame väljapääsu."
   Sara sosistas pojale kõrva sisse: "Ma armastan sind, John. Ma olen sind
alati armastanud."
   Poja süda hüples, kui ta suudles ema punetavat põske. "Ma tean ema, 
ma tean."
   Päranisilmi vahtis Tarissa seda kujutlematut pilti. Veri seintel, nutvad
lapsed, naisterahvas ja ta poeg teineteise najal nuuksumas, suurt kasvu
meesterahvas ta mehe pluusi rebimas ja haava uurimas. Tundmatu pöördus Tarissa
poole ja sõnas rahulikult: "Kuul läks läbi. Luu on terve. Kompress peatab
verejooksu."
   Kena uudis, mõtles naine. Terminaator võttis aga ta käe, surus vastu kuuli
väljumisel tekkinud haava ja küsis: "Kas teil sidet on?"
   Alles nüüd tundis Dyson tõugetena saabuvat valu.
   "Vannitoas. Danny, too palun." Dyson püüdis kõnelda normaalse häälega, et
rahustada lapsi. Danny noogutas süngelt ja jooksis koridori.
   Vastu tahtmist tõmbus John emast eemale. Sara pühkis pisarad ning taas
kõneles temas karmus. Siiski teadis naine, et eelnev oli oma jälje jätnud. 
John astus terminaatori juurde.
   Dyson kissitas silmi otsekui ebamaiseid tulnukaid uurides: "Kes te olete?"
   John tõmbas terminaatori saapast pika noa ja ulatas küborile: "Näita
talle ..."
   Terminaator viskas jope seljast, tuues esile oma musklilised käed. John
võttis Blissil käest ja viis ta kaugemale, koridori. Tüdrukuke oli täna niigi
liialt vapustatud. Tarissa tahtis tütrele järgneda, kuid ei võinud ära võtta
kätt mehe haavalt, tundes, et veri püüab läbi sõrmede haavast välja pursata.
Teda haaras uus õuduslaine, kui ta nägi, kuidas suurt kasvu mees pistoda oma
käe sisse torkab.
   Üheainsa sujuva liigutusega tegi terminaator käe ümber lõike, teise
liigutusega tõmbas naha kuni peoni ning eemaldas selle nagu kirurg võtab käest
pikki kummikindaid. Nätske kõlaga tuli see maha paljastades verise armatuuri.
  Tarissa hammustas huulde, et mitte karjuda. Dyson ahhetas. Käe põhimik oli
tehtud läikivast mettallist ja ümbritsetud hüdrauliliste ajamite võrguga.
Sõrmedki olid tehtud kaunilt ja väga täpselt. Nad tõmbusid rusikasse, siis 
kerisid end jälle rusikast lahti. Terminaator suunas peo väljapoole.
  Nüüd taipas Dyson, mida tähendas "LOT-1". Oli olemas teine metallkäsi,
peaaegu samas asendis. Too asus "Cyberdini" sheifis. "Issand jumal," pomises
Dyson vaikselt.
   Terminaator langetas käe. "Nüüd aga," käskis ta, "kuulake mind
tähelepanelikult ..."
   Pisut hiljem istus Sara Dysonite köögis aknalaual, nägu pihkude vahel ja
toibutas ennast. Tema kõrval istus John. Naine tundis poja soojust ja see oli
just see, mida ta rahunemiseks vajas. Tarissa hoidis kätel Blissi. Danny
kükitas põrandal rulli keeratud tekil. Lapsed vahtisid võõraid, kuni uni neid
võitis. Dyson kuulas nagu taevailmutust, nägu nagu neetud hingel Sixtuse 
kabeli seinal ...
   Miles Dysoni silmad olid pärani, peegeldades tema tööde kohutavust. Tema
õlg oli kinni seotud. Ta kuulas vaikides, kuni terminaator oli kõnelnud 
kõigest. SKYNET. Kohtupäev ... Lugu sellest, mis peab juhtuma. Mitte igapäev
ei saa sa teada, et kannad vastutust kolme miljardi surma eest. Teadlane sai
sellest kõigest üpriski hästi aru ... Viimaks ta ütles:
   "Mul on tunne, et mul läheb süda pahaks." Ta klammerdus laua ääre külge
justkui kohutava tormi ootel. Kogu ta keha ja hääl väljendas õudust. Dyson oli
välja tiritud normaalsest elust ja paisatud süngesse koshmaari. Ta häälest
kostsid paluvad noodid: "Te mõistate mu üle kohut selle järgi, mida ma pole
veel teinud. Kust pidin ma kõike seda teadma?"
   Varjust kõneles Sara, Vaadates Milesi poole, kuid vaadates tast läbi,
mõeldes paljudest inimestest, välja arvatud Salseda ja Kyle. Ta sõmad olid
kantud vihast inimeste mõtetu huku pärast inimkonna algusest saati: "Muidugi,
kust te võisitegi teada? Kõik, mis te teate ja oskate, on sekkuda maailma ellu
oma neetud ideede ja relvastusega. Te teate, et iga relv kannab mingi inimese
nime: Colt, Browning, Smith, Thompson, Kalashnikov. Vesinikupommi lõid mehed,
mitte naised! Teiesugused mõtlesid selle kõik välja. Teie - loominguline
isiksus! Aga te ie tea, mis on tõeline looming, te ei mõista luua elu! Tunda,
kuis teis sünnib ELU. Te mõistate luua vaid surma ... Teie kõik, neetud
värdjad!"
   John puudutas ema õlast ja ütles: "Ema, me peame end kokku võtma. Ma ei 
arva, et seda tuleks vaadata kui mehe ja naise vahelist vastuolu." Pöördudes
Dysoni poole, ütles: "Ta on ikka veel shokis." Siis uuesti emale kõneldes:
"Vaja on mõelda, kuidas sellel mitte juhtuda lasta. On nii?"
   "Ma arvasin ..." paotas suud Tarissa, "ma tahan öelda, et kas me ei muuda
olukorda ... Kas võib olla, et te muudate kogu ajalugu?"
   Dyson võpatas: "Just nimelt! Nüüd ei lõpeta ma mingil juhul seda tööd
mikroprotsessori kallal. Kõik! Rohkem ma sellega ei tegele. Homme tulen
"Cyberdinist" tulema ... Hakkan kauplema kinnisvaraga ... või millegi muuga
tegelema ..."
   "Ei, sellest on vähe."
   "No kuulge, ma teen kõik, mis ütlete." Dysoni hääl muutus kaeblikuks. "Ma 
tahaksin ka, et mu lastel oleks võimalus suureks kasvada. Nõus?"   
   "Mitte keegi ei tohi enam tegelda teie tööga," ütles terminaator.
   "Jah, muidugi. Teil on õigus. Vaja on hävitada labori seadmed, arhiiv, 
salvestid ... ja kõik, mis mul siin on. Sülitan kõigele."
   Tarissa võttis mehe käe ja mees vastas talle pilguga. Mitte kunagi polnud
veel naine näinud mehe silmis nii palju armastust.
   Peagi leegitses tagaõues prügikonteineris tuli. Sinna visati arhiivi-
toimikud. Terminaator valas kraami bensiiniga üle ning lahvatav tuli valgustas 
deemonlikult tehismehe nägu. Sara, Dyson, Tarissa ja John tulid kabinetist uute
sületäitega: arhiivipaberid, märkmed, optilised kettad. Dyson viskas tulle 
mikroprotsessori prototüübi ... Ta silmad olid nüüd tühjad, suunatud kuhugi 
kaugusse. Ta silmitses tema maailma hävitavat tuld. Siis tabas teda mõte:
   "Kas te teate, et on mikroskeem."
   "Missugune mikroskeem veel?" päris Sara.
   "See on hoiul "Cyberdini" firma sheifis." Miles Dyson pöördus terminaatori
poole: "See on vist ... sinust jäänud."
   Terminaator sõnas Sarale: "See on  osa esimesest terminaatorist."
   "Koerapojad! Seda ma arvasin," sisistas naine.  
   "Nad ütlesid mulle, et ärgu ma küsigu, kust see saadud on. Mõtlesin, et
Jaapan ... Ma ei püüdnudki teada. See oli asi, mis mind hirmutas. Täiesti uus 
tehnoloogia, kuid rikkis, see ei töötanud. Sellega tutvumisel tekkisid meil 
ideed. See avas uued perspektiivid, uued teed, millest meil poleks kunagi aimu 
olnud. Mu töö aluseks on just too asjake."
   "Selle asja peame hävitama," ütles terminaator.
   Sara haaras Dysoni varrukast. Naise silmad lõõmasid. "Võid sa aidata meid 
sinna, nii et kaitsemeeskond ei takistaks?"
   "Arvan, et suudan. Aga millal?" Dyson vaatas kordamööda Sara, siis
terminaatori, siis Johni poole. Nähes vastust nende silmis, kordas: "Nüüdsama? 
Noh, hea küll."
   Teadlane pöördus oma naise poole. Tarissa nägu oli pisaraist märg, kuid
silmad olid selged ja neist kiirgus jõudu. Tarissa pani oma peo mehe
käsivarrele ja ütles: "Miles, mul on hirm. Mõistad sa? Mul on hirm, kui sa
nendega lähed ... aga veel suurem oleks mu hirm, kui sa ei lähe." Mees 
noogutas. Naisel oli kahtlemata õigus. Sara küsis terminaatorilt: "Ega neid 
siin miski ei ohusta?"
   Vastuse asemel pöördus terminaator Tarissa poole ja käskis: "Võtke lapsed
kaasa ja minge hotelli. Asju ärge kaasa võtke." Seejärel ütles teistele:
"Sõidame!"


                               SAATUSE TANTS

                         Irvine. Kell 10.09 õhtul.

   Sara vaatas autotulede ees libisevat asfaldilinti. Akende taga oli pime ega
näinud märkigi silmapiirist. Ta mõtles, et möödunud aegadel nii säravana
ettekujutatud tulevik oli muutunud öise maantee sarnaseks. Nad on sattunud
tundmatusse paika ja ... teevad ajalugu oma edasiliikumisega. Alles praegu
tundis Sara tõeliselt, et on saatusel käest haaranud ning juhib seda nagu
tantsus. See, mis varsti juhtub, muudab kas ajalugu või teeb neile endile lõpu.
Naine tõstis silmad ning nägi ees tohutut valgustatud kolmnurka. See oli firma
"Cyberdin" peakorter.
   Lihtsa liigutusega pistis Dyson pääslas oma loa skanneri avasse. Kuuldus
avaneva luku heli ning Miles Dyson astus avarasse fuajeesse, tema järel Sara,
John ja terminaator. Viimane oli heitnud õlgadele kuulidest puretud nahkjope,
nahast paljastatud kätte aga tõmmanud musta kinda.
   Ukse lähedal istus rahulik lõdvestunud valvur Gibbons, kes luges ajakirja
"Westwards" ja oli süvenenud artiklisse jugapuude kohta. Tõstnud silmad, nägi
ta kahvatut ja higist, kuid kenasti naeratavat Dysonit lähenemas. Juba enne
valvurini jõudmist lausus teadlane: "Tere õhtust, Paul. Need on mu sõbrad
teisest linnast. Mu meelest pole paha neile näidata, millega ma siin tegelen."
  "Kahju küll, mister Dyson, aga te ju teate reegleid, mis käivad võõraste
kohta. Mulle on vaja esitada kirjalik lu ..."
   Viimane sõna jäi talle kurku kinni, sest kohemaid seisis ta silm silma 
vastu Sara ja terminaatori relvatorudega.
   Dyson ütles: "Seda enam pean ma oma palvega peale käima."
   Gibbons tardus üllatusest. Heitis pilgu häirenupu poole, kuid Sara hoiatas:
"Ära proovigi!" Gibbons noogutas nõustuvalt. Terminaator astus valvuri selja
taha ning tõstis ta toolilt. John võttis paunast tüki laia kleeplinti ja rebis
sellest tüki.
   Mõni minut hiljem avanes liftiuks teisel korrusel ning ümbrust silmates
juhtis terminaator grupi koridori. Enda ees lükkasid nad rataslauda, täis
nailonkottidesse pakitud asju. Dyson osutas käega paremale. Minnes tutvustas
Dyson asjaolusid: "Seifi avamiseks on vaja kaht võtit. Üks on minu käes, teine
aga asub valvejaoskonnas."
   Nad peatusid vägeva ukse ees, millel rippus silt: "Eriuuringute
osakond." "Võõrastele sissepääs keelatud." Dyson torkas oma loakaardi
avasse ning uks läks lahti.
   Morseri nimeline valvur jalutas piki koridori teenistusosakonnast kuni
esimese korruse fuajeeni. Ta oli just lõpetanud hoone ülevaatuse ning
jõudnud peasissekäigu valve kohani, hõikas: "Hei, kullake, olengi tagasi!"
Siis nägi Morser, et barjääri taga pole kedagi ning kortsutas kulmu. Küllap
on Gibbons WC-s. Vaja järele vaadata, enne kui häiret anda. Ta tõukas lahti
tualettruumi ukse ja lausus: "Mees, sa ei peaks jätma valveta ..." Samas
jäi ta seisma, suu ammuli.
   Gibbons oli käeraudadega pissuaari külge kinnitatud ning püüdis läbi
suule plaasterdatud kleeplindi midagi kõnelda. Morser pöördus kannalt ringi
ja jooksis valvelauani ning lõi kogu peoga häirenupule. Kuid sireeni ei
kuuldunud.
   Dyson toppis valveosakonnas asjatult oma luba skanneri sisse, lambike
luku kohal vilkus punaselt. Erutatud Sara päris Dysonilt: "Mida see
tähendab?"
   Dyson heitis käega lambikese suunas ning ütles: "Paistab, et keegi on
häirenupule vajutanud. Nüüd on kõik selle maja koodid blokeeritud ning
ükski uks ei avane." Saanud ka ise öeldu mõttest aru, muutus ta araks:
"Peame oma plaani katki jätma."
   Raevunult haaras Sara õpetlasel kraest ning kinnitas: "Ei mingil juhul!
Me lähme lõpuni. Kas said sellest aru, Dyson?"
   Teda vaatasid naise põlevad silmad ning Dyson meenutas oma teadustöid,
mis parasjagu tules lõõmavad. Jah, tagasiteed ei olnud.
   Allkorrusel aga vabastas Morser Gibbsoni ja võttis seejärel kõne
kohalikku politseisse. "... mitu relvastatud kahtlast isikut. Arvan, et üks
on kaubanduskeskuse juures aset leidnud tulevahetuses osaleja ... ja see
naine ... ja-jah, seesama. Olen peaaegu kindel. Saatke kõik jõud, mis teil
seal on ..."
   John hüppas lauale, mis seisis seinal asetseva raudkasti all. Dyson
vaatas imestades, mis ühendusjuhtmeid poiss oma ranitsast välja võtab.
Neist asjadest polnud Dysonil küll aimu.
   "Asuge laboratooriumi kallale," ütles John, "ma püüan elektronlukku
lahti teha."
   Dyson juhatas Terminaatori ja Sara labori ukse juurde. Veel üks
salalukk. Igaks juhuks proovis teadusemees oma elektronpääset. Tulemusteta.
Terminaator sekkus asjasse: "Las ma proovin oma meetodit."
   Ta võttis õlalt granaadiheitja M-79. Sara tiris Dysoni koridoripidi
kaugemale. Terminaator pistis laengu rauda ja peopesa kogenud liigutusega
sulges padrunisalve. Sara karjus jooksult: "John, hoia!" Poiss pani kohe
käed kõrvadele.
   Inimene oleks nii lähedalt lastes ise kindlalt surma saanud. Uksest ei
jäänud peaaegu midagi järgi. Tükid lendasid ümberringi. Enne veel kui lasu
kaja sumbus, astus Terminaator läbi suitsu ja tule. John jätkas oma tööd
nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.
   Sara koos kurdistunud Dysoniga astusid tehisajude laborisse. Kostis
sireeni kaeblik ulgumine. Tööle hakkas tuletõrjesüsteem. Ruumi paiskusid
nähtamatu gaasi joad ja kustutasid tule.
   "Tulest hakkas tööle freoonisüsteem. Kähku siia!" karjus Dyson ja
jooksis kapikese juurde gaasimaske haarama. Ühe võttis endale, teise andis
Sarale. Kolmanda sirutas terminaatori poole: "Võta!"
   "Tänan, pole vaja," vastas kunstinimene, heitis seljast suure ranitsa
ning avas selle. Dyson kehitas õlgu ja lausus Sarale:
   "Paar minutit, enne kui gaas pole lendunud, peame seda suukorvi kandma."
   Nagu eelnevalt arutatud, läks Terminaator kordidori lõpus asuvasse
ubrikusse ja tõi sealt kolm plekkvaadikest lahustit, igaühes viis gallonit.
Sara asus ranitsast välja võtma punakaid taskumärkmiku mõõtudes vasekarva
miine. Ta kinnitas need kleeplindiga lahustivaatide peale. Dyson vahtis
seda päranisilmi. Miskipärast oli tal kadunud usk, et nad ikka veel midagi
teha suudavad. Täna hommikul oli ta jõudnud avastusele juba päris lähedale
ning see oleks teinud ta rikkaks ja kuulsaks kuni elu lõpuni. Nüüd aga
osaleb ta oma avastuse hävitamises. Kui aga mõelda, et nad on päästjad,
siis on asjal teine mõte.
   Linna teises ääres astus T-1000 aeglaselt läbi Dysoni purustatud ja
rüüstatud kabineti, püüdes loogiliselt ette kujutada siintoimunut. Ta astus
mööda pimedat koridori. Ei ühtegi hingelist. Seintel vaid tagaõuest paistva
leegi hüplevad helgid. Liikumatudt seisis T-1000 pimeduses, kuni ta
analüsaatorid informatsiooni ümber töötasid. Salseda laagrisse jõudis ta
mõni minut peale Johni ärasõitu. T-1000 kaalus kõiki variante, kuni jõudis
Miles Dysonini. Politseiraadiojaama abil leidis ta üles Dysoni maja.
   Seesama kantav raadiojaam ta vööl andis endast märku. "Kõigile
postidele, kõigile postidele ... "Cyberdin Systemsis" kallaletung. Kood -
2-11. Kahtlustatakse mitut relvastatud isikut. Terrorismivastase võitluse
erigrupp on juba välja sõitnud ..."
   T-1000 ruttas kiiresti majast välja ja hüppas "Kawasaki" sadulasse.
Keeras süüdet ning mootor lõi möirgama. Tsikkel keeras kõnniteel ringi ja
kadus pimedusse, jättes asfaldile kõrbenud kummijälje.
   "Cyberdini" teisel korrusel tungis tuletõrjekirve tera raginal kompuutri
kettaavasse. Lendasid killud. Tuba oli täis purustatud supertehnoloogiat.
Lõhkunud ühe kompuutri, jätkas Terminaator seda tööd teise kallal.
   Järgmist seadeldist tabas sama saatus, mis pooltosinat eelmist. Sara
kallas kapisahtlist põrandale hunniku kiirköitjaid. Dyson kandis vaarudes
rasket hunnikut magnetoptilisi kõvakettaid ning virutas keset põrandat.
Mõlemal rippusid kaelas gaasimaskid, gaas oli juba lendunud.

   "Jah, just nii on vaja," ütles Dyson aralt. "Ja et me ei unustaks ka
teistes kabinettides olevaid salvestisi. Eriti minu kabineti omi ... kõik
on minu kabinetis!"
   Sara läks Dysoni kabinetti ja asus üle ukse kõike ühisesse hunnikusse
loopima. Raamatud, märkmed, kõik laualolev ... Dysoni naise ja laste
raamatud ning klaasitud pilt lendas samuti hunnikusse, klaas purunes.
Pildil embas Tarissa Dannyt ja Blissi. Põletamiseks oli hunnikusse
heidetud miljonite dollarite eest pururstatud aparatuuri ning aastate-
pikkuse töö tulemusi.
   Hingeldades peatus Dyson hetkeks: "Anna mulle hetkeks seda riista!"
Terminaator ulatas talle kirve. Miles Dyson haaras selle ja pöördus laua
poole, millel seisis veel üks mikroprotsessori prototüüp. "Sellele
kulutasin ma aastaid," ütles ta. Üsna oskamatult sihtis teadlane
protsessorit, mis kohe tükkideks lendas. Dysoni longus õlad värahtasid ja
paistis, et ta tundis purustamisest rahuldust.
   Koodluku juures toksis John sõrmedega oma pisikese kompuutri klahvidele,
otsides magnetluku kombinatsioone. Ootamatult süttis roheline
indikaatorlamp ning klõpsatades avanes lukk. "Ma ju ütlesin, et see on
kukepea!" kiitis poiss ennast.

   John tõukas valveposti ukse lahti, nähtavale tuli võtmetahvel. Seifi
võtit oli lihtne ära tunda - pikk terasest ristkülik. John haaras võtme ja
kiirustas labori suunas, ent seisatus poolel teel, nähes akna taga heledaid
valgusesähvatusi. Tiivikute kõva müra kuulutas ka politseikopteri
saabumist. Juba ta oligi kohal, kompides oma võimsate prozhektoritega teise
korruse aknaid. John heitis pilgu valvemonitoride jälgimisekraanile:
majaesine oli täis autotulesid. Paistsid Los Angelese politseivormi kandvad
kujud. Puna-siniste lampide sähvatused muutsid hooneesise mingiks
kummaliseks diskoteegiks.
   Sara ja Terminaator rabasid elu eest, pistes igale poole lõhkeainet.
   "Mismoodi te lõhata kavatsete?" päris Dyson. Terminaator näitas talle
detonaatorit ja pisikest punase nupuga raadiosaatjat. "Raadio kaudu," lisas
ta. Vajutades pöidlaga õhku, laksutas Terminaator keelt. Dyson noogutas
tummalt.
   Laborisse tormas John, võti käes. "Ma sain selle. Kukepea oli. Aga on
meile alles seltskond ilmunud!"
   "Kas politsei?" küsis Dyson ärevalt.
   John noogutas. Sara heitis pilgu aknasse. "Kui palju neid on?"
   Poiss kehitas õlgu. "Kõik, niipalju kui neid üldse on."
   Sara ütles Dysonile: "Minge, ma lõpetan siin."
   Terminaator haaras automaadi ja padrunisalvede koti: "Ma tegelen
politseinikega."
   John vaatas ärevusega tehismehe poole: "Oled sa kindel, et sa kedagi
teise ilma ei saada?"
   "Looda minule," lausus Terminaator ja naeratas. Seekord tuli see väga
kenasti välja.
   John ja Dyson jooksid teise korruse koridoris seifi poole. Terminaator
suundus suurte maast laeni akende poole. Prozhektorivalgus joonistas
seintele tema hiiglasliku silueti. Sammu aeglustamata paiskas kübor
kirjutuslaua läbi akna. Koos klaasidega lendas kirjutuslaud alla
kõnniteele. Seistes seina ääres, andis Terminaator politseimasinate pihta
pika valangu. Tuuleklaasid purunesid, politseinikud heitsid varju otsides
kõhuli.

   Ent politseinikudki püüdsid näidata, et nad papist poisid pole ning
paugutasid vastu.
   Terminaator sihtis uuesti, hinnates tulejoont ning vajutas päästikule.
Automaadi J-1 lühendatud torust paiskus välja nelikümmend kuuli, millest
igaüks oli määratud eri sihtmärgile. Viieteistkümne sekundi jooksul oli
politseimasinatest jäänud vaid sõelapõhjad. Ent ükski inimene kannatada ei
saanud. Need, kes selleks ajaks polnud veel varju leidnud, heitsid pilgu
oma püstolitele ning pidasid paremaks põõsasse pugeda. Mõned üliagarad
püüdsid uuesti püstoleid paugutada. Terminaator langetas granaadiheitja
M-79 toru allapoole ja tulistas. Mitu politseimasinat lendas tükkidena
taeva poole. Silmapilkselt surusid inimkujud end vastu maad, riided
leegitsemas. Hetk hiljem tõmbusid politseinikud tagasi, et oma jõudusid
ümber korraldada. Terrorivastase võitluse erigrupi furgoon tormas nurga
tagant välja, peatudes väljaspool otsesihtimiskaugust.

   John ja Dyson peatusid soomustatud ukse ees, võtmed käes valmis.
"Vaatame siis, mis on number 1 ukse taga," mainis poiss. Miles Dyson
noogutas nõusolevalt ning nad pöörasid üheaegselt võtmeid. Kostis mitmete
terashoobade kõlksatusi ja lõpuks viimane kõlks. Ühiselt tõukasid Dyson ja
John raske ukse lahti.
   Korporatsiooni peakorteri ees läksid samal ajal sündmused oma rada.
Erigrupp liikus lühidistantside kaupa. Jõudnud peasissekäiguni, tungisid
nad hoonesse ja asusid positsioonidele, tehes sealt hüppeid edasi ning
tardudes jälle liikumatuks. Nad olid suurepäraselt varustatud: kuulikindlad
vestid, gaasimaskid, "Kehler & Koch" marki automaadid, mudel MP-5,
pisargaasiballoonid, ronimisnöörid - kõik, mis taoliste operatsioonide
eduks vaja. Omavahel suhtlesid nad vaid zhestidega. Nende hääletust oleksid
kadestanud isegi sportlased.
   Politseinikud hakkasid teise korruse aknasse pilduma pisargaasigranaate.

   Toasuuruses seifis oli täitsa vaikne. John ja Dyson olid muust ilmast
eraldatud paksude ja tulekindlate terasseintega. Dyson tegi lahti kasti,
milles lebasid esimesest terminaatorist jäänud osad. Nähes terminaatori
kätt ja kontrollsüsteemi plokki, tuli Johnile tunne, nagu oleks ta kõike
seda kunagi juba näinud. Kähku haaras poiss suured inertgaasiga täidetud
klaaskolvid ja virutas need põrandale. Anumad purunesid, John haaras ploki
ja teraskäe ning käsutas. "Noh, Miles, meil on aeg jalga lasta!"
   Esimesest terminaatorist jäänud ploki pistis poiss taskusse nagu ta veel
mõni aeg tagasi oli sinna pistnud "Marsi" shokolaadi. Kunstkäsi kõvasti
peos, jooksis John ukse poole, Dyson tema järel.
   Esimesel korrusel oli erigrupp jõudnud juba trepikäiku. Paarikaupa
tungisid nad ülespoole, kattes teineteist.
   John kihutas laborisse, Dyson ta järel. Sara oli just lõpetanud
laengudetonaatoritega. "Kõik on valmis?"
   "On valmis."
   John ulatas emale metallkäe. Sara haaras selle ja pistis oma seljakotti
ning tõmbas luku kinni. Dyson jättis mõttes hüvasti oma laboriga. Ta jõud
oli otsakorral. Side õlahaaval oli verest läbi imbunud. Laborisse astus
Terminaator. "Peame lahkuma. Otsekohe."

   Ta suundus Johniga koridoripidi tagasi, möödudes valveputkast. Sara
lõpetas oma töö ja hakkas minema detonaatori poole, mis asus just Dysoni
käeulatuses. "Miles, anna mulle detonaator ja lähme ..." See võttis saatja,
heitis pilgu naise poole, seejärel aga ... tratata, trahh!
   Uks labori tagaseinas paiskus löökide survel lahti. Erigrupi komandör ja
kaks ta alluvat avasid tule. Sara viskus maha ning varjus
kompuutrisektsioonide taha. Dysonit tabasid mõned kuulid ning ta varises
maha.
   John kuulis koridoris laske ning pöördus ümber: "Emaaa ...!"
   Terminaator rabas poisi tagasi, tehismehe selga tabasid kuulid. Nad
peitusid kuulide eest nurga taha.
   Kuulid vingusid üle Sara pea, trummeldades vastu metallist masinaosasid.
Erigrupi mehed jätkasid laskmist. Sara nägi, et Dyson lebab põrandal. Ta
pihk surus detonaatorit. Miles Dyson pöördus, ta tahtis näha Sarat. Mehe
silmad olid täis valu.
   "Mine ära," sosistas Dyson.
   Sara kõhkles hetke. Nende pilgud kohtusid ning naine hakkas üle
klaasikildude ja aparaaditükkide roomama lähima ukse poole. Ta tegi vea.

   Seda kutsuti "puhtaks" ruumiks, määratud ülitäpsete aparaatide
kontrolliks ja tööks. See oli desinfitseeritud, hea ventilatsiooniga ilma
akendeta ruum. Üksainus uks oli see, kustkaudu Sara sisse roomas. Ukse taga
tärises automaat. Naine otsis  peidupaika laua taga.
   Terminaator jooksis tagasi sinnapoole, kust kostsid lasud. sekundiks
peatus ta videomonitoride ees. Ühel nendest nägi ta Sarat. Kübor ei vajanud
rohkem kui silmapilgu, et taibata, kus ja missuguses olukorras naine on.
Kiiresti liikus ta sinnapoole.
   Sara roomas "puhta" toa nurka, kuid sellest oli vähe kasu - kuulid
vilisesid ta kõrvust vaid sentimeetri kauguselt mööda.

   Äkki tekkis ta selja taga seina ava. Terminaator kummardus, haaras
naisest kinni ja tõmbas ta koridori. Nad jooksid ja varjusid nurga taha,
nende järel aga toksisid kuulid koridori seinu. John liitus nendega ning
juba möödusid nad valveposti videomonitoridest.

   John jõudis esimesena välja viiva ukseni ning püüdis seda avada. Kinni.
Terminaator haaras pikemalt viivitamata granaadiheitja.
   "Minge kaugemale!" käsutas ta, haaras õlakotist laengu ja pistis rauda.
Kiire käeliigutus sulges luku. Johnil ja Saral jäi üle murdosa sekundi
jooksul pikali viskuda. Sihtides kamandas Terminaator: "Käed kõrvadele ja
suu lahti!" Vaevu jõudsid nad seda teha kui kübor vajutas päästikule.
   Uks ja osa seina neist kuue meetri kaugusel lendas tükkideks. Lööklaine
raputas ka Terminaatorit, kuid veel ei jõudnud suits hajuda, kui
Terminaator tekkinud avase astus.
   Tehismees juhtis Johni-Sarat mööda valgustamata koridori. Kusagilt
kabinettidest imbus koridori pisargaasi. Ema ja poeg hakkasid köhima. Sara
võttis kaelast gaasimaski ja ulatas selle Johnile. Terminaator liikus ees,
laadides käigu pealt granaadiheitjat. Ees oli veel üks tugevdatud uks.

   Kõrvulukustav kõmakas - ning uks oli kadunud. Lendasid plastiku ja
põlevad uksetükid. See kõik ei pannud küborit kõhklema ega aeglustanud ta
sammu. Sara ja John astusid tehisinimese kannul uude koridori. Terminaator
laadis jälle granaadiheitjat.
   Suitsu täis laboris vaikisid lõpuks lasud ning erigrupi komandör püüdis
ettevaatlikult edasi liikuda. Kassisammul hiilis ta ümber laua ning pööras
välkkiirelt toru ... Miles Dysoni suunas, kes veel elas. Aga mitte kauaks,
nagu ta ise arvas. Mees oli toetanud selja vastu tooli ning hoidis otse
detonaatorinupu kohal käes paksu rasket teatmikku. Kõik oli selge
sõnadetagi.
   "Kui sa vaid proovid lasta, kukub raamat sellele nupule. Siis pole muud
kui adjöö ..."
   Dysoni hääl vibreeris, ta püüdis kopsudesse rohkem õhku tõmmata, et
saaks kõnelda. "Ei tea, kaua ma ... jõuan veel ... seda nii hoida ..."
   Alles nüüd märkas erigrupi komandör laboris juhtmeid, lõhkepakette,
gaasiballoone. Kuigi ta nägu kattis gaasimask, oli läbi klaasidegi näha ta
silmis suurt hirmu. Silmapilk tegi ta otsuse - pöördus ringi ja andis oma
alluvaile käsu taganeda.
   "Tagasi! Kõik tagasi! OTSEKOHE TAGASI!" Nad täitsid käsu sellise
kiirusega, et põrkusid kokku teise grupiga, kes just mööda treppi teisele
korrusele suundus.
   Terminaator jõudis pealiftini ja vajutas kutsungile. Ta kannul tulid
John ja Sara, köhides ja komistades. Kordamööda hingasid nad läbi maski.
Avanes liftiuks. Nad astusid sisse ning sõitsid alla.
   Dyson lebas põrandal keset labori varemeid. See oli kõik, mis oli ta
unistusest järele jäänud. Selg toetus vastu verega määrdunud tooli, pikad
verenired olid näha ka põrandaplaatidel. Miles Dyson hingas kiiresti ja
raskelt. Värisevate kätega hoidis ta ikka veel teatmikku detonaatori kohal.
Ta tähelepanu köitis seadmetükkide hunnikus üks asi - see oli ta perepilt.
Ühe käega vaevaliselt raamatut hoides, tõmbas ta teisega pildi lähemale ja
libistas peopesale. Ta naine ja lapsed naeratasid talle vastu läbi
purunenud klaasi. Milesi silmist kadus hirm. Enam ta ei klammerdunud oma
elu külge. Sellest andis tunda ka valu kogu kehas. Ta enda hääl lausus
ajusügavusest: "Ja nüüd võid sa minna." Kuid veel korraks tahtis Dyson näha
oma lapsi, emmata neid ja selgitada, miks nende isa nad nii ruttu maha
jätab. Nemad ei pea teadma, mida teab tema, vaadates oma pere pilti,
vaadates kaugemale ... Tuliselt valge sähvatus virutab kõik õhku ...

   Ja Miles kuulis ...
   ... tuhme hääli, mis karjusid megafoni kaudu, kopteri möirgamist,
kaugeid häiresignaale - kõik see oli väga kaugel. Selle asemele ilmus
taevakaarel valge lill, muutudes puna-mustaks pilveks ... veripunaseks
tuleks tungides läbi terashallide pilvede. See oli vesinikupommi
sambakujuline pilv, mis raputas maad enneolematu jõuga. Kurdistav mürin
kadus, kandudes edasi, muutudes orkaanituleks. Seejärel vaikinud aegamööda,
ujusid minema tinahallid pilved, andes ruumi pehmele ja hellitavale
valgusele. Sellest valgusest astusid välja Danny ja Bliss. Nad jooksid
rõõmsalt isale vastu, nende taga astus Tarissa ja naeratas samuti. Neid
paitasid helged päikesekiired, kui nad jooksid mööda rohelist aasa ... otse
labori varemetesse. Miles püüdis hoida oma mälus just seda mälukildu, nii
helget ja hindamatut, enne näost näkku kohtumist igavikuga. Ehk oli see
kingitus talle? Ta ei teadnud. Tundis vaid, et salaside selle maise eluga
hakkab kaduma.
   Enam ta ei vaadanud pildi suunas, hinge valdas iroonia. Oli naljakas
mõelda, et ta lebab siin nagu veristatud siga nagu ohvritall, lebades oma
elumõtte varemetel. Inimesed on lollid, kui nad jõuavad selliste
äärmusteni, et hävitavad iseennast enda loodud sõjavahenditega. Miles
meenutas end hetkeks sellisena, missugune ta oli möödanikus: tõsine mees,
eesmärki taotlev, kaosest välja pürgiv. Hetkeks tajus teadlane igapäevaste
lihtsate askelduste vajadust selles ilmas. Paistis, et ta oli nendega
suurepäraselt hakkama saanud.
   Nüüd, kui ta tundis surma ligidust, tahtis ta olla ja jääda tolleks
endiseks Dysoniks - armastavaks isaks, kes oli kiindunud ühteaegu nii
peresse kui teadusesse. Ta tahtis hakata naerma, kuid mõistis, et lendab
siis kohe tükkideks. Ta viivitas veel. Tõstis silmad, et veelkord heita
pilk oma perele. Pildil sasis ta omaste juukseid tuul, seesama tuul, mis
hoogudena tuhises läbi Ajaloo, muutes Ajalugu. Dyson mõtles, et ... mehed
kutsuvad tahet oma Saatuseks. Kui Saatus seda lubab, läheb elu edasi. Kuid
Ajalugu sureb ...
   Miles Dysoni pilk tardus. Tema hingepilgu eest jooksid läbi elavate
kättesaamatud pildid ning need surmaeelsed nägemused joonistasid ta näole
vaevumärgatava naeratuse. Hetkel, kui ta pilk tuhmus, kukkus raamat ja
vajutas alla nupu ...
   Veel ootasid politseinikud väljas, relvad laskevalmis. Varjudes millegi
taha, ootasid nad, et kohe-kohe kantakse hoonest välja laipu või et viiakse
arreteerituid, käed raudus, konvoimasinatesse või et erigrupp tõmbub
ajutiselt tagasi laskemoona täiendamiseks. Juhtus aga see, mida nad oodata
ei osanud.
   Kogu prozhektoritest valgustatud hoone külg mattus korraga tule ja
klaasikildude kose alla. Kõik teise korruse aknad paisati platsile ning
tohutu tulekera limpsas oma keelega taevast. Helikopter lendas kähku tulest
eemale. Leegitsevad tulelondid langesid keset politseimasinaid ning enamik
inimesi pidas paremaks kaugemale kaduda. Ainult üks neist, politseinik
mootorratta seljas, tungis läbi inimestemurru põleva hoone poole. Ta peatus
vaid korraks, et haarata temast mööduva politseiniku kabuurist revolver.
Siis kihutas ta ratta seljas läbi akna otse esimese korruse vestibüüli Ta
silm fikseeris kõik peensused. Mõni sekund hiljem märkas ta treppi ja
kihutas mootori möirates mööda seda üles.
   Jõudnud suitsu täis teise korruse eeskotta, haaras ta "Kehler & Koch"
marki püstoli, sõitis läbi leekidest valgustatud kabinettide, silmitses
neid hoolikalt. Koridoris põikas ta kõrvale põlevast rusuhunnikust ja
jätkas leekide kõikuvate varjude seas oma ohvri otsimist.
   Lift peatus esimesi korruse vestibüülis ning Sara kiikas välja. Erigrupp
blokeeris väljapääsu.
   Sara koos oma kaaslastega olid ära lõigatud, lõksu langenud. John püüdis
julgustada ema: "Enne, kui nad meid kinni nabivad, jõuab kätte kottpimedus..."
   Keegi erigrupi meestest viskas lifti suunas gaasigranaadi. Mürgine pilv
CS-gaasi haaras nad endasse ja surus neid vastu lifti tagaseina.
Terminaator hindas hindas kiiresti olukorda, pöördus ema ja poja poole
öeldes: "Silmad kinni! Mitte liigutada."
   Nood noogutasid vastuseks. Terminaator heitis granaadipilduja õlale,
väljus liftist, öeldes ainult: "Tulen tagasi."
   Gaasigranaat pöörles koridoripõrandal, otse Terminaatori jalge ees,
paisates välja valget tossu. Liftis hingeldasid ja köhisid nii Sara kui
John, hingates kordamööda läbi gaasimaski. Nüüd olid nad kindla peale
lõksus ning mürgigaas ja pisike liftikabiin suurendasid hirmu ja
paanikatunnet. Veel hetk, ja poiss tormaks liftist välja.
   Erigrupi mehed seisid koridori teises otsas, hoides pilku pulbitseval
gaasipilvel, oodates, et kurjategijad ilmuvad kohe-kohe nende ette.
   Suitsupilve ilmus aga kellegi suur kuju. Imelik - see kuju ei
kiirustanud. Ja paistis, et pole haavatudki. Tõepoolest, Terminaatori
silmgi ei pilkunud sest mürgigaasist. Sihukest asja polnud politseinikud
küll oodanud. Grupi komandör röögatas megafonisse: "Seisa, kus oled. Pikali
põrandale, näoga allapoole! Põrandale! Pikali!"
   Ent kuju jätkas nende poole liikumist, pööramata hoiatusele tähelepanu.
Kõik kangestusid, sest taolist asja polnud veel nähtud. Mees tuli üha
lähemale ja lähemale. Komandör võttis vastu otsuse: "Andke talle säru!"
   Koridor täitus laskudega. Kuulid jooksid Terminaatori rinda ja tungisid
ta kõhtu, näkku, jalgadesse. Tema nahkjope, mis oli niigi paarikümnest
kuulist purustatud, muutus räbalaks.
   Olukord oli niivõrd ebatavaline, et komandör arvas tundmatut noormeest
kandvat kuulikindlat vesti. Ta tõstis oma relva ja tulistas tulijale otse
pähe. Pea oleks pidanud arbuusina laiali lendama, kuid inimene vaid vaarus
hetkeks ja põsehaavast hakkas tulema verd. Ikka tuli see inimene otse nende
poole!
   Erigrupi politseinikud tegid kõike juba mehhaaniliselt - vajutasid
päästikule ning hoidsidki sõrme sellel.
   "Sihtige näkku!" karjus komandör, arvtes, et tema lastud padrun polnud
korralik. "Mida kuradit ma siis teen!" karjus kaaslane ta kõrval ning selle
häälest kostis hirmu.
   Sujuva liigutusega tõmbas Terminaator välja 45-kaliibrilise püstoli.
Tema arvutid tuletasid talle meelde: TEKKINUD HÄDAOHUS LIKVIDEERIMINE
KEELATUD, VõIB AINULT VõTTA TEGUTSEMISVõIMALUSE. Ruttamata, otsekui valiks
ta kaubamaja riiulitelt ostu, võttis Terminaator sihikule ühe lähima
politseiniku ja tulistas. Kuul läks läbi tolle vasaku reie. Mees kukkus
röökides. Terminaator kummardus ja haaras haavatu käest kukkunud
gaasigranaadiheitja. See oli uus mudel, milles oli kaksteist
pisargaasigranaati. Tehismees tulistas lähimat erigrupi meest otse rinda.
Gaasigranaat ei tunginud läbi kuulikindlast vestist, aga löök oli nii ränk,
nagu oleks kogu jõust ragbipalliga kõhtu virutatud. Erigrupi mees tõmbus
valust kõverasse ning ahmis kramplikult õhku.
   Terminaator paistis neile põrgust ilmunud olendina - võimas kuju,
verepritsmetega pritsunud musta naha räbalad seljas lipendamas. Ühe silma
asemel haigutas veritsev auk, milles liikusid metallist liigendid, mis
juhtisid silmamuna. Põselt koordunud nahk paljastas kroomitud lõualuud.
Nahkjope oli eest täiesti katki, paljastades tema metalse rinna.
   Mõned erigrupi politseinikud olid küllalt lähedal Terminaatorile, et
seda kõike näha. Neile oli see vapustav elamus ning nad taganesid üksteise
järel, vaatamata omale heale ettevalmistusele. Esimene pani jooksu ning -
PAUHH! - gaasigranaat tungis talle selga. Pihtasaanu vingerdas maas nagu
vihmauss. Kolm gaasigranaati tulistas Terminaator vestibüüli. Kiiresti
tekkis ja levis valge gaasipilv, milles paistsid vaid lähimad esemed.
Ümberringi käis metsik möll nagu põrgus. Erigrupi komandör tungis läbi
gaasipilve, pigistades käes kramplikult relva. Äkki kerkis otse tema ette
Terminaatori kuju.
   Enne kui komandör jõudis midagi ette võtta, käis sähvatus ning teda
tabas tuim löök, kui kuul talle jalga tungis. Ta karjatas, pillas automaadi
ning haaras haavatud jalast. Terminaator tõmbas ta näolt gaasimaski.
Erigrupi juht kukkus hingeldades ja läkastades põrandale, tõmbas jala
konksu ja püüdis takistada verejooksu ... Kübor liikus välisust valvavate
erikomando meeste poole. Ühele kuul jalga, teisele samamoodi. Kui nood kaks
kukkusid, kiskus Terminaator ka neilt gaasimaskid.
   Tulistamine lakkas. Suitsupilves oli vaid siin ja seal kuulda oigamist
ja läkastamist. Suitsupilved tungisid uksest välja ja koos nendega ilmus
nähtavale ka Terminaatori siluett. Ta laskis järelejäänud gaasigranaadid
väljas seisvate politseimasinate pihta. Politseimehed, kellel gaasimaskid
puudusid, jooksid poolpimedatena vastu masinaid ja põrkusid üksteisega
kokku. Vastane oli purustatud.
   Keegi erigrupi mees jagas neile furgoonautost järelejäänud gaasimaske.
Terminaator ulatas talle tühja gaasigranaadiheitja ning erigrupi mees
võttis selle instinktiivselt kätte. Samas rebis Terminaator talt gaasimaski
ja paiskas mehe gaasipilve sisse. Ise istus ta rooli taha. Puudus
süütevõti. Terminaator keeras alla päikesevarju ning autovõtmed kukkusid
talle peo peale. Terminaator märkis selle seiga oma mällu. Ta oli midagi
juba õppinud.
   Tehismees pööras süütevõtit, mootor lõi mürisema ning ta lükkas käigu
sisse.
   Esimese korruse vestibüülis oli pisargaasi juba vähemaks jäänud. Need
erigrupi mehed, kellel oli rohkem vedanud, andsid abi oma enamkannatanud
kaaslastele. Kui väljast kostis hõikeid ja mootorimüra, tõstsid nad pea.
Koos klaasikildude pilvega murdus esiuks ning sellest tormas sisse erigrupi
furgoonauto. Politsitseinikud kargasid kes kuhu sai, masin aga pidurdas
kääksatades liftikoridori juures. Terminaator tagurdas nii palju, et 
furgooni tagumine osa sulges pääsu koridori.
   Sara ja John kuulsid, kuidas auto koridori sõitis ning nägid nüüd autot
ennastki. Kiiresti väljusid nad liftist ja tormasid läkastades autosse. 
Samal hetkel vajutas Terminaator gaasi põhja. Möirates läbis auto
vestibüüli ja tormas välja läbi purunenud akna. Politseinikud jooksid 
laiali.
   Ühe erandiga siiski. Laskmise ajal sõitis T-1000 "Kawasakil" akna juurde
ning heitis pilgu välja. Ta nägi tormavat furgoonautot, mille pihta 
politseinikud lasta üritasid. Robot mõistis otsekohe, et ta on
tagaotsitavad leidnud.
   Kiiresti vaatas ta ringi ja tegi välkiire analüüsi. Läbi kaugema ukse
nägi T-1000 hoone kohal rippuvat helikopterit. Oli ka teisi võimalusi
eesmärgile jõudmiseks, kuid SEE võimalus paistis kõige efektiivsem olevat.
T-1000 aju kogus endasse infot nagu käsn niiskust, ta analüüsis selle
võimaluse kõiki plusse. Justkui magnetist tõmmatud, pööras T-1000
gaasipideme viimase peale. Võimas mootor möiratas, mootorratas tormas läbi
kitsa koridori, läbi kabineti ja otse aknasse ...
   T-1000 lendas otse kopteri poole, mootorratas jäi hetkeks justkui õhku
rippuma. Piloot püüdis end koguda, aga siis kõmatas vastu lennuriista 
kabiini ilma sõitjata mootorratas ning varises seejärel alla asfaldile. 
Kuid T-1000 polnud enam sadulas. Ta oli jõudnud haarata kopteri kerest ning 
justkui õudusunenäos nägi piloot, kuidas politseivormis robot purustas 
peaga kabiini pleksiklaasist ümbrise ja toppis hoogsalt oma keha tekkinud 
avasse. Kui metallroboti vedel mass oli jõudnud piloodi kõrvalistmele, 
muutus ta kohe politseiohvitser Austiniks. Ta haaras imestusest kangestunud 
piloodi, viskas ta istmelt minema ja istus ise asemele.
   Kopter oli kaotanud kontrolli ja hakkas omapäi langema. Äärepealt oleks
ta kukkunud parkimisplatsile. Kolme meetri kõrgusel maast õnnestu T-1000-l 
kopter tasakaalustada ja peatada langemine.
   Jälle olid kõik politseinikud pikali maas, kui nende pea kohale kukkus
helikopteri saba karkass. Päästes end tiivikute tuulehoost surusid nad näo 
käte vahele. Hetk hiljem oli kopter platsi kohalt kadunud, jälitades 
erikomando furgoonautot.
   Pööranud mitmerealisele maanteele, heitis Terminaator pilgu oma
kaaslaste poole. Sara ja John hingeldasid ja turtsusid veel, püüdes jagu
saada pisargaasi mõjust. Terminaator heitis pilgu tagasivaatepeeglisse.
Kopteri võimas prozhektor uuris maanteed ja lähenes kiiresti.
   Sara suutis juba ringi vaadata. See furgoonauto oli kui liikuv arsenal.
Siin oli vintpüsse, kuulikaitseveste ja muud varustust.
   "John, aja see kähku selga!"
   Poiss toetus vastu furgooni esiseina ja ema heitis ta peale mitu
kuulikindlat vesti, kattes ta üleni. Siis haaras Sara kaks 
automaatvintpüssi M-16 ja laadis need. Seejärel hakkas Sara laadima 
lühikese toruga karabiini, samal ajal, kui Terminaator tegi autot juhtides
järske pöördeid, möödudes sõidu- ja veoautodest mis justkui venisid, 
võrreldes nende sõiduriistaga. Gaas oli põhjas ja kiirus kaheksakümmend 
miili tunnis. Neil õnnestus vaevu kõrvale põigata tohutu suurest 
kaheksateistkümnerattalisest autotsisternist ja see polnud tõesti paha, 
sest kiri tsisternil kuulutas: COMPANI CRIOCO. VEDEL LÄMMASTIK. Kokkupõrge 
sihukese reservuaariga poleks nende tervisele hästi mõjunud.
   Kopter rippus neist veel tagapool, aga lähenes kiiresti. T-1000 torkas
läbi katkise kabiiniklaasi automaatpüstoli ja tulistas. Furgoonkere võppus 
kuulilöökidest.
   Terminaator siksakitas autoga, et T-1000 ei saaks täpselt sihtida. Auto
võbises ja paiskus küljelt küljele. Vaevu püsis see ratastel. Tagumise ukse 
klaasid paiskusid kildudeks ning kuulid klõbisesid vastu vastu masina 
sisemust, möödusid imekombel Sarast ning mütsatasid kuulikindlate vestide 
hunnikusse, mille all varjus John.
   Sara ei tahtnud enam olla ohvri osas. Niisugust metsikut ägedust oli ta
tundnud siis, kui Terminaator I tulistas Kyle'i pihta. Nüüd tundus, et
saatus tahtis teda veelkord ohvri rolli seada.
   Kui kedagi ta lähedastest rünnati, tõusis Saras selline raev, et oli
raske seletada selle tekkeimpulsse. Just raev sundis Sarat lahti lööma 
furgooni tagumist ust ning M-16 palgesse panema. Ta avas tule, karjudes 
metsikult ja kõvasti ning ta kuulid tegid tükkideks selle, mis 
kopterikabiinist veel järele oli jäänud. T-1000 tulistas vastu ning furgoon 
värises kuulirahe all.
   Laadinud kähku püssid, hakkas Sara uuesti tulistama, püüdes nüüd tabada
tiivikuid ja tiivikuvõlli. Mõned kuulid lendasidki rikoshetina tiivikule. 
Vintpüss sai tühjaks ja Sara haaras teise.
   Terminaator möödus päevinäinud pikapist, mis püüdis ümber rivistuda ning
nügis neid kraavi poole. Sekund hiljem lendas kopter neist üle, peaaegu 
riivates autokeret. Sara jätkas tulistamist. Ka T-1000 tulistas.
   Järsku tundis naine lööki vastu reit. Mitu kuuli paiskus vastu
kuulikaitset. Sara kukkus põrandale pikali, kaitsetuna kuulide ees ...
   Terminaator märkas, et T-1000 sihib uuesti ja vajutas järsult pidurile.
Rattad vingusid ja auto libises kui kelk. Sara paiskus vastu esiseina, 
Johni kõrvale. Otsesihtimise eest oli ta nüüd varjatud, kuid ... Läbi 
tagumise ukse nägid nii Sara kui John, kuidas hirmuäratavalt suur 
lennumasin pikeerib otse nende kohal. Siis paiskus see vastu maanteed ja 
hüppas edasi, otsekui oleks kellegi hiiglaslik kämmal seda edasi lükanud. 
Veopropeller lendas tükkideks. Furgoonauto tagaosa oli kortsus, kopteri 
esiosa muutus aga vanarauahunnikuks. T-1000 jäi kortsunud metalli vahele 
lõksu.
   Terminaator püüdis autot vaos hoida, mis pärast kopteri lööki metsikult
vingerdas. Auto tormas vastu eraldusriba barjääri, kriipis betoonplokke ja 
eemaldus siis taas. Terminaator vajutas gaasipedaalile ning auto sööstis 
jälle maksimumkiirusel edasi. Ta pööras pisut rooli, et mööduda mingist 
angerjana ujuvast pikapautost. Nende furgoonauto litsus end vastu tõket, 
põrkeraud paendus ning lõikas läbi esikummi. Furgoon kõikus ning vajus 
külili. Kostis läbilõikav krigin - autokere libises mööda teed edasi, kuni 
peatus.
   Kummuli furgoonis ronis John oigava ema suunas. "Ema!" hüüdis John. Sara
pöördus aeglaselt poja poole, ta hingamine oli kiire ja katkendlik. 
Terminaator vabanes istmerusude alt.
   Teel nende taga lebas suitsev ja räsitud metallihunnik. Alles see oli
helikopter olnud.
   Suur tsisternauto püüdis pidurite vingudes mööduda ei tea kust ilmunud
metallihunnikust. Selle tohutud rattad lausa suitsesid pidurdamisel. Lõpuks 
ta peatus mõne meetri kaugusel kopterirusudest.
   Dana Short hüppas kabiinist välja. Ta oli vapustatud - alles ta oli ühe
psühhopaadi käest pääsenud ning et järgmisel päeval mitte korrata oma 
marsruuti, oli vahetanud seda Wilsoniga. Las too veab seekord puuvilju, 
tema aga lämmastikku. Ja nüüd sõitis ta põhja suunas.
   Short hakkas kahtlema oma vahetustehingu headuses. Täna öösel oli ta
näinud juba kaht avariid. Ta lõdvestus väheke ja tema kujutlusse kerkis 
korraks kenake kohvikuettekandja. Kuidas ta nimi oligi? Claudia. Ja 
missugused rinnad ...!
   Nüüd aga oli ootamatult ta teele tekkinud mingi kopterihunnik, nii et ta
pidi kõigest väest pidurdama. Ta kujutas ette, kuidas tohutud tonnid 
kõvasti kokkusurutud ja kole külma vedelikku paiskub vastu tsisterni 
esiseina, murrab selle läbi ja ujutab üle kabiini, muutes ta hetkega 
jääsambaks.
   Dana Short kiikas ringi ning pealetükkiva iiveldustundega võideldes
püüdis selgitada, kas keegi on ka ellu jäänud. Järsku ronis rusuhunnikust 
välja politseinik ja suundus otse tema poole. Tal ei paistnud küll midagi 
viga olevat.
   "Tont võtku, te olete täitsa ter ..." pöördus Dana tolle poole, kui ...
T-1000 oli ta kõhu pika terasnoaga läbi torganud ning astus sammu
aeglustamata edasi.
   Dana Short langes põlvili, püüdes maha suruda väljakannatamatut valu ja
palavat leeki sisemuses. Veel tajus ta ümbritsevat, veel surusid ta käed 
suurt veritsevat haava. Enne kui ta toimunut aduda jõudis, nägi ta, kuidas 
harpuunikäega politseinik ronis rahulikult tema tsisternauto kabiini ja 
käivitas auto. Tohutu veok hakkas lõrisema ja veeres tossupilvi välja 
paisates minema nagu hullunud draakon.
   Dana jõudis veel mõelda, et ju ei tavatse jumal talle andestada ammuste
pattude eest. See mõte vilksatas ta ajus, enne kui ta näoli asfaldile 
kukkus ning vajus olekusse, kust tagasiteed enam polnud ...
   Miil edasi tiris John koos Terminaatoriga haavatud Sarat furgoonautost
välja. Terminaatori õlal rippus granaadiheitja M-79 koos 
tagavaragranaatidega ning laetud automaatpüstol. John oli endale valinud 
suurekaliibrilise lühendatud toruga karabiini erigrupi relvastusest.
   Kaugusest kostis metallikriginat ning Terminaator ja John pöördusid
vaatama. Nad nägid, et tohutu suur autotsistern oli kopterijäänused eest 
paisanud ning lähenes nüüd kiirust kruvides nende suunas.
   John haaras emal käest: "Kurat võtku! Ema, me peame jalga laskma,
kuuled, ema ..."
   Pikap, millest nad mõned sekundid tagasi mööda olid sõitnud, jõudis just
samasse kohta. Juht, kes oli umbes 50-aastane ja nägi ladinaameeriklase 
moodi välja, pakkus neile küüti. Terminaator astus masina juurde ja 
kuulutas: "Meil on vaja teie autot." Vastust ära ootamata, haaras ta 
roolisolijal turjast ja lükkas mehe autost välja. Tõstnud istmele Sara, 
istus ta ise rooli taha. John sisenes teiselt poolt, reisijatele mõeldud 
uksest. Autoomanik tagunes kaugemale, mõistes, et taoliste veriste hulludega
on parem mitte tegemist teha.
   Tsisternauto tuli juba üsna suure hooga, jättes endast järele
suitsupilve.
   Heitnud pilgu tahavaatepeeglisse, pani Terminaator käigu sisse. Suur
veok oli neist vaid paarikümne meetri kaugusel. Kübor tegi kiire arvutuse,
et põrkemomendini oli jäänud seitse sekundit. Aega oli veel piisavalt. Ta
lisas gaasi, kuid üsna väntsustatud pikap ei olnud nobe lippama.
   Terminaator tegi uue arvutuse: kokkupõrkeni jääb kolm sekundit. Seega
oli nelikümmend protsenti tõenäosust, et pääsetakse.
   Samal ajal paiskas veok endast kaugele ümberläinu erigrupi furgooni ning
jätkas liginemist. Kui tagaajaja oli juba üsna lähedal, püüdis Terminaator
loogeldes pääseda.
   "Kiiremini, ta on juba päris ligidal!" ahastas John.
   Terminaator otsustas, et sellises olukorras pole vastus ilmtingimata
vajalik, palju tähtsam on tegutseda. Ühe käega autot juhtides hakkas ta 
granaadiheitjat seljas võtma.
   John pöördus ja heitis pilgu kroomnikeldusest läikivale autole ja vedela
lämmastikuga täidetud tsisternile. Jälitaja sõitiski pikapile tagant sisse, 
tekitades pikapi külglibisemise. Seejärel juhtis T-1000 veokit selliselt, 
et pikap jäi tsisternauto ja tee eraldusbarjääri vahele. Tohutud rattad 
nügisid pikapi külgust, teisel pool olid aga tõkkeks terasest piirdetrossid 
ja betoonsein. Ragisedes ja ägisedes paiskus pikap kord veokist, kord 
trossidest eemale. John hoidis kinni ema veritsevast käest. Kõrvad 
kumisesid pinge all oleva metalli kriginast ja sädemeid paiskus igasse 
suunda.
   Põgenike masinat suruti aegamisi kokku.
   John tundis, kuidas ta hambad lõgisevad. Pikapi puitkarkass ei pidanud
enam vastu ja pudenes teele laiali. T-1000 hoidis kindlalt rooli, jätkates 
pikapi pressimist kuini selle tükkideks jahvatamiseni. Terminaator pöördus, 
jalg ikka gaasipedaalil, tõstis Johni enda kohale ning lausus rahulikult, 
otsekui oleks tal riistakastist mingit asjakest vaja: "Sa pead hetkeks 
autot juhtima."
   Kohe esitas John asjakohase küsimuse: "Aga kuhu sina lähed?"
   Jällegi vastas Terminaator tegutsemisega, lüües rusikaga välja
külgklaasi.
   Täis hirmu, haaras John rooli, jälgides silmanurgast, kuidas kübor
pistis ülakeha aknast välja ja suunas granaadiheitja tagaajaja poole.
   Granaat lendas sihile, möödudes vaid poole meetri kaugusel robotist ning
lõhkes tsisterni esiotsa vastu. Läbi augu paiskus välja tugev vedela 
lämmastiku juga. Vastutuul kandis selle tagasi.
   Tsisternauto kaldus vaid hetkeks kõrvale, siis sai T-1000 rooli jälle
kindlalt kätte. Jälitaja jäi õige pisut maha ning John suutis auto lõksust 
välja suunata. Kuid T-1000 lisas kiirust ja veoki taga venis aurav 
lämmastik nagu komeedisaba. Olles ikka poolenisti aknast väljas, laadis 
Terminaator granaadiheitja. John pööras pikapi kähku kõrvalteele. Tohutu 
masin, mille roolis istus T-1000, järgnes neile ja lisas kiirustki. Nüüd 
oli ta kõigest viie meetri kaugusel. Terminaator tulistas.
   Granaat lõhkes mootorivõrel, rebides lahti nii radiaatori kui kapoti.
Üles paiskus aurupilv. Justkui mingi põrguvedur tormas veok pikapile tagant 
sisse. Löök oli nii tugev, et pikap lendas üle eraldusriba ja sattus tehase 
territooriumile viivale teele.
   Pikap võbises hullunult. Terminaator laadis uuesti relva. Mõni granaat
tal oligi veel jäänud.
   Rauasulatustehase korstnad ja korpused olid kiviga visata. Pikapi taga
kihutav tsisternauto viis California rauasulatustehase peaväravad koos 
postidega minema. John ulus õudusest, hoides autot kuidagi teel. Ta ei 
suutnud midagi ette võtta. Mõlemad masinad kihutasid hullumeelse kiirusega 
mööda betoonteed otse valutsehhi värava poole.
   Just siis, kui nad tehasesse sisenesid, püüdis Terminaator uuesti relva
laadida, ent aega ei jätkunud. Siis haaras ta automaadi ja ronis pikapi 
katusele. Ühe hüppega oli ta selle serval, järgmisega lendas ta 
tsisternauto ninale ning tulistas kogu magasinitäie otse T-1000 näkku.
   Tolle nägu kattus metalsete laikudega ja löögijõud sundis roboti mõneks
momendiks tarduma. Terminaator haaras ühe käega autopasuna kronsteinist ja 
teisega roolist. Rattad jooksid vingudes täisnurga all, kabiin rappus 
küljelt küljele.
   Terminaator hoidis end kabiini ülespoole kerkiva  külje poole. Põrguliku
raginaga paiskus tsisternveok viiekümnemiilisel tunnikiirusel ümber ja 
libises kelguna mööda betoonteed tehase peahoone poole. See oli nagu 
autovõiduajamiste ja iseseisvuspäeva saluudi segu. Sellise vaatemängu eest 
oleks võinud väga suurt piletiraha küsida, kuid see oli alles eelmäng!
   John vilksas pilgu seljataha, siis aga koondas tähelepanu ees kiiresti
lähenevale hoonele. Rulllaagritel värav oli poolenisti lahti. Johnil ei 
olnud valikut, ta püüdis iga hinna eest täpselt sisse sõita, kraapides 
niigi räbaldunud autokülgedega väravat. Viimasel sekundil hüppas 
Terminaator veoki ninalt poolavatud uste taha. Samas mürtsatas tsistern 
õudse kõminaga  vastu tehase seina.
   Terminaator paisati valutsehhi põrandale. Tema taga põrkus
lämmasikutsistern vastu massivseid betoonposte. Kostis rebeneva metalli 
ragin ja tsisterni lõhkemise kõrvulukustav mürin. Tsistern murdus pooleks, 
paisates välja terve jõe 230-kraadist külma lämmastikku.
   John vajutas pidurile. Vana pikap sattus mingisse loiku ja libises
edasi. Poiss jõudis peaaegu auto peatada, ent enne seda põrkus masin vastu
raudset katusetuge. John ja Sara kukkusid vastu armatuurlauda.
   Terminaator, kes ikka veel hoidis käes granaadiheitjat, libises mööda
põrandat, kuni peatus ühe massiivse agregaadi juures.
   Suure auto veokabiin paiskus samal ajal üle pooldunud tsisterni ning
maandus tsehhis. Vedela ülikülma lämmastiku joad paiskusid kabiinile, 
aurustusid samas ning tekitasid tohutu külma auru pilve. Selles udus oli 
raske midagi näha.
   Terminaator lebas mõne aja liikumatult. Siis suutis ta end töökorda
seada, määras kiiresti oma põrutuse suuruse, tõusis küünarnukile ja vaatas 
ringi.
   Lömmis ninaga pikapis liigutas end John. Poiss oli kurdistunud ja ta
ninast jooksis verd. Siiski sai ta aru, et nad asuvad terasesulatustsehhis. 
Ümberringi üürgasid sireenid ja ta nägi jooksvaid ja karjuvaid inimesi ... 
Ta pöördus vaatamaks, mille eest jalga lastakse.
   Murdunud tsisterni poolt liginesid lämmastikuaurud. Tuli võitles jääga.
Ühelt poolt tohutud sulatusahjud, millest hõõgus punakaskollast valgust ja 
leeke, teisalt, peasissekäigu poolt aga ligines jäine aur, kattes kõik 
härmatisega.
   Tiheda aurupilve taga olid tsisternauto kabiini jäänused vaevu
aimatavad. Sealt aga ronis esile üks kuju - T-1000 astus paar sammu
kabiinivrakist kaugemale. Tema jalge all voolas vedela lämmastiku jõgi.
Robot liikus hästi aeglaselt, otsekui oleks ta jalad kinni külmunud, Johni
suunas.
   Poiss oli tardunud. Järsku murdus üks roboti jalg põlvest saati nagu
jääpurikas. T-1000 astus edasi. Nüüd kukkus küljest juba ka teise jala pöid. 
Robot katsus hoida tasakaalu jalaköntidel, kuid kukkus. Ta püüdis end käte 
abil püsti hoida, kuid käsi vajus vedelasse lämmastikku ning jäätus põranda 
külge. T-1000 tiris seda enda poole ning samas murdus käsigi otsast. 
Imestunult vahtis robot oma jäätunud randmeosa. Esmakordselt tekkis tolle 
olevuse näkku ilme, mis Johni arvates väljendas valu. See polnud aga 
inimese ega ka tehismehe valu, vaid vedela metalli agoonia. T-1000 
molekulaarstruktuur kaotas liikuvuse, energiavoolud ta kehas aeglustusid ja 
seiskusid. Roboti suu irvles hääletus karjes. Härmatis tõusis mööda ta keha 
üha kõrgemale. Siis jäi ta täiesti liikumatuks, kuni lõpuks tardus 
sinnasamasse. Ta raevunud näoilmegi kivines. Ohtlik tapamasin muutus 
ülikülmade lämmastikupilvede toimel jääsambaks.
   Vedelik oli tsisternis välja voolanud ja hakkas kiiresti aurustuma.
Terminaator juhtus lämmastikupilve ääres olema ja nägi hästi T-1000-t. Ta 
haaras 45-kaliibrilise automaatpüstoli ja sihtis.
   "Hasta la vista, poisu," lausus ta päästikule vajutades.
   Trahh, tabas kuul inimesesarnast jääkuju. Selle molekulaarstruktuur
lendas miljoniks sädelevaks killuks, mis sadasid maha viie meetri 
raadiuses.
   Terminaator langetas relva ja püüdis virilalt naeratada. Tal oleks see
üsna hästi välja tulnud, kui pooledki tema näomehhanismid korras oleksid 
olnud. Terminaatorit vaadades võis täitsa kindlalt öelda, et talle oleks 
pikem puhkus ja kosutus ära kulunud.
   Sara, kes lebas pikapikabiinis, oli küll teadvusel, kuid kohutavalt
nõrk. John püüdis kinnikiilunud ust lahti kangutada. Kogu jõudu kokku
võttes see tal õnnestuski.
   "Ema, me peame siit kohe jalga laskma. Lähme! Sellel lool on lõpp."
   John aitas emal lömmis masinast välja ronida. Sara põlved värisesid.
Poeg hoidis teda püsti ronis siis ise autokabiini ja võttis sealt
suurekaliibrilise püssi, nagu kasutab politsei rahutuste mahasurumisel. 
Mõlemad komberdasid Terminaatori suunas.
   "Noh, kas ta on omadega läbi?" hõikas John.
   Põlvedele tõusnud, vaatas Terminaator T-1000 ümber hajuva gaasipilve
poole. Terasesulatusahjude kuumus oli jõudnud aurustada peaaegu kogu 
lämmastiku. Tapja-roboti tükid sulasid tuhandeteks elavhõbedatilkadeks. 
Sulatusahjude kollane lõõm tantsis nende läikivatel pindadel.
   Terminaator püüdis tõusta. Tema üks käsi oli niivõrd rängalt viga
saanud, et ei tahtnud enam üldse liikuda. Ka jalgade mehhanismid olid
vigastatud, ent neid andis veel sättida. Suurivaevu suutis kübor end siiski
jalule aidata. Kohe, kui John ja Sara temani jõudsid, ütles ta: "Meil on
väga vähe aega."
   "Mis? Miks?" küsisid need.
   Terminaator osutas hõbedase metallikogu poole. Sara ja Johni silme all
hakkasid sädelevad metallikogud ühinema loikudeks, need omakorda roomasid 
energiliselt üksteise poole. Sekund hiljem olid nad ühinenud suurteks 
tükkideks. Väiksemad osad tunglesid põhimassiga ühinema.
   õudusega vaatas Sara seda vaatepilti, ehkki ta silme ees veel virvendas
põrutusest. Ta oli lausa teadvust kaotamas. Äärmiselt kurnatuna mõistis ta 
toimuva õudust, sündiva tähendust.
   "See pole veel lõpp." sosistas Sara Johnile ning ta hääles oli ahastus.
   John oli sama meelt. "Lähme, lähme juba minema," palus ta.
   Terminaator toetas Sara käe oma õlale ja aeglaselt liikusid nad
kaugemale, sulatusahjude poole. Nende selja taga jätkus vedela metalli 
vormumine tehisinimeseks. Tekkis hõbedane pea, siis õlad, keha - kõik 
kasvas alles vormitust vedelmetallist. Pea pöördus juba vaatama otsitavat 
ohvrit.
   John vaatas üle õla ning mõõda ta keha jooksid õudusvärinad.
   T-1000 tõusis juba inimkujuna. Veel polnud ta päris valmis, kuid
kiiresti taastas ta endist kuju. Ja juba tegi ta esimese sammu põgenike
poole.
   Sara komistas. Kähku tõusis ta jalule ja liikus edasi. Terminaator
lonkas kõvasti - põlveliiges oli tõsiselt viga saanud. John tiris ja tõmbas
neid mõlemaid enda järel ... Nüüd pöördusid nad nurga taha, laeni kõrguvate
ahjude vahelisse käiku. Ümberringi olid tohutu suured masinad. Röögatades 
valust, komistas Sara uuesti.
   "Proovi, ema, proovi, sa ju suudad!" palus John.
   John ja Terminaator tõstsid naise jalgadele ja nad lohistasid end edasi.
Sara jalg oli kaetud verega ning ta nägu oli väga kahvatu. John kiikas 
jälle üle õla.
   Tsehhi põhikäigus seisis täiesti terve T-1000, võtnud endale jälle
politseiohvitser Austini kuju ning astus veel ühe sammu lähemale. Justkui 
põrgutule lahvatused mänglesid ta kartmatul näol, kui ta edasi liikus. 
Polnud jälgegi endisest külmunud kujust. Hetkel kui ta käsi puutus vastu 
mustkollast piirdevõret, värvus ta käsi samasuguseks. Jõuga rebis ta käe 
võrelt, millega kaasnes heli,nagu oleks kleeplinti lahti rebitud.
   T-1000 heitis pilgu oma must-kollasele käele, andes mõttes käsu, et see
omandaks loomuliku värvi ja kuju. Info edastamissüsteemis tekkis aga mingi
müra. Robot tundis, et temaga pole kõik korras. See kehtis mitte üksnes käe 
puhul - igal sammul "jäädvustusid" mitmetoonilised põrandaplaadid ta 
jalgade alaosas. Kui T-1000 tõstis jala, kadus plaadimuster, pani ta aga 
jala maha, ilmus muster uuesti - mimikri funktsioonid olid kontrolli alt 
väljunud.
   T-1000 liikus edasi, vigastustest hoolimata pidi ta järgima oma
programmi, temasse kodeeritud eesmärki ning tapma.
   Robot pöördus samuti ahjudevahelisse käiku. Terminaator nägi, kuidas
läbi auru ja hämu liikus nende poole politseinik Austini kogu. Ta oli neid
märganud ja politseinik lisas sammu.
   Terminaator pani Sara käe Johni õlale. "Minge edasi," ütles ta. Poiss
raputas eitavalt pead.
   T-1000 jooksis juba nende suunas, tuhmilt kajasid ta sammud hämaras
vahekäigus.
   Terminaator tõukas Johni ja Sara edasi: "JOOKSKE!"
   John kuuletus. Pooleldi kandes, pooleldi tirides vedas ta ema edasi.
Sara püüdis mitte minestada, püüdis joosta, kuid pea käis ringi, jalad
takerdusid mingi kaabli taha ning ta prantsatas põlvili. John püüdis aidata 
emal tõusta, kuid Saral polnud jõudu tõusmiseks.
   Nuuksudes anus poiss: "No lähme ... sa proovi. Palun, ema, kallis, TõUSE!"
   Nende selja taga laadis Terminaator granaadiheitjat. Vaevu jõudis ta
viimase granaadi torusse panna, kui T-1000 lausa tormas viimased 
puuduvad meetrid ning lõi Terminaatoril granaadiheitja käest. Relv paiskus 
põrandale ja veeres ahju vundamendi äärde.
   Terminaator haaras kogu jõuga T-1000st ja paiskas roboti vastu seina.
Algas metsik kahevõitlus.
   John ja Sara jõudsid käigu lõppu. Edasi polnud võimalik minna, sest see
oli olnud umbtee. Takistuseks oli ahju kõrge betoonvundament. Nii ei jäänud 
neil muud üle, kui nad pöördusid vaatama titaanide võitlust, mida 
valgustasid sulatusahjudest nilpsavad tulekeeled. See võitlus pidi 
otsustama kümnete miljonit inimeste saatuse.
   Terminaator rabas T-1000st kinni ja paiskas selle metsiku jõuga vastu
kitsa koridori betoonseina. Selle ajaga poleks keegi jõudnud end ringi 
keerata, kuid robot pööras end justkui pahupidi - ta nägu tekkis sinna, kus 
alles oli olnud kukal. Ja kohemaid tormas ta Terminaatorile kallale. 
Rünnakut tõrjudes lõi Terminaator oma vastast kogu jõust. Võimsa löögi 
tagajärjel tungis ta rusikas vastase elavhõbedamassist näkku.

   Sekundi murdosa vältel muutus T-1000 nägu käeks mis haaras Terminaator
randmest. Ta keha muutus kiiremini, kui vastane seda jälgida suutis. T-1000 
paiskas Terminaatori transportööri vedava hiigelmootori vastu ja lükkas ta 
liikuvate hammasrataste vahele. Võimas hammasratas haaras Terminaatori käe 
ja purustas selle küünarnuki.
   Terminaator tardus, tema ülivõimsad mehhanismid võbisesid ülepingest.
T-1000 pöördus ringi, et suunduda oma eesmärgi poole.
   Sara nägi T-1000-t lähenemas. Ta karjatas ning lükkas Johni
agregaatidevahelisse avasse. Poiss kukkus torude ja talade rägastikku.
   John nägi ema seismas vahekäigus, naine oleks võinud pojale järgneda,
kuid ta kõhkles. Samas liikus Johni suunas mingi tume mass. Poisil jäi 
hirmust hing kinni - hiiglaslik malmimürakas, tõstukite vastukaal, mis 
rippus jämeda keti küljes, liikus otse tema peale. Ta veeretas end kõrvale, 
aga kui ta siis jälle üles vaatas, polnud enam seda pisikest käiku, mille
kaudu ema ta siia tõukas, enam olemas.
   "Ema! EE-MAA!" karjus poiss.
   Terminaator pingutas end, püüdes sealsamas olevat raudvarba kätte saada.
Ta haaras varvast, kavatsusega seda kangina kasutada. Meeletu pingutusega 
õnnestuski tal kangi abil oma käsi hammasrataste vahelt vabastada. 
Küünarnukiliigesed olid muutunud tarbetuks metallikamakaks.
   Sara kaotas Johni silmist. Naine pöördus ja seisis silmitsi T-1000-ga,
kes liikus ta poole kui saatuse vikat, niites kõik oma teel ...
   Toetudes vastu mingit mehhanismi, püüdis Sara püssi laadida. Viimasel
silmapilgul sirutas ta ette suurekaliibrilise vintpüssi ja tulistas. Lask 
purustas T-1000 näo, kuid robot taastas kiiresti oma kuju ja sirutas käe. 
Meeleheitlikult toppis Sara uut padrunit rauda.
   Tsahh! Ja terasora tungis läbi naise õla. Sajanäoline tapja tõmbas käe 
tagasi. Tema nimetissõrm oli muutunud pikaks läikivaks oraks ja sihtis nüüd 
uuesti, et torgata läbi naise otsmikuaju. Rahuliku ja metalse häälega 
käskis T-1000: "Kutsu John siia. Otsekohe!"
   Ühe kohtumise rauast mõrvariga oli Sara kord juba üle elanud. Naist 
valdas hirm, kuid hirmust veel tugevamaks osutus raev. Ületades lausa 
põletavat valu, karjus Sara: "Ee-ii, sa neetud!"
   Kui mõrvar oli taibanud, et naine ei soostu ta käsku täitma, lülitus ta 
kohe hävitusrezhiimile ja kummardus viimaseks torkeks.
   Trahh! Miski langes vilinal T-1000 peale niisuguse jõuga, et selle pea 
ja keha lõhenesid kuni puusadeni. Raudvarb oli tunginud T-1000 kehasse. 
Terminaator tõukas mõrtsukroboti Sarast kaugemale.
   Robot paiskus aga seinast tagasi, haaras oma kehast välja raudvarva ja 
tungis Terminaatori kallale nii meeletult kiirelt, et kõiki ta liigutusi 
oli võimatu jälgida.
   Löögid järgnesid üksteise järel, paisates Terminaatori tagasi. See 
kukkus seina äärde selili. Kõik tema süsteemid olid ülekoormuse all, löögid 
summutasid tema mehhanismidele saabuvaid signaale.
   T-1000 selja taga rippus vägevate kettide otsas kogukas raudtala. 
Mõrtsukrobot haaras selle ja veeretas tõstuki servapidi otse Terminaatori 
peale. Kahetonnine raudtala paiskus vastu kübori rinda ja lömastas selle.
   T-1000 tiris tala tagasi, et seda uuesti vastase poole tõugata. 
Terminaator püüdis kummarduda, et õlaga löök vastu võtta. Oli kuulda
metalli kriginat ja Terminaatori niigi rebestatud kehas murdus miski. Ta
püüdis toetuda seinale ... Terminaatori optilised detektorid lõpetasid
töörezhiimi. Masininimene, kübor, kaotas tasakaalutunnetuse. Ta pöördus. 
Kolmas löök tabas teda selga ja murdis selgroo. Supermehhanismid purunesid, 
ragisedes peatusid liigesed ... Terminaator prantsatas põlvili seina äärde 
otsekui ristilöödu.
   Neljas T-1000 löök oli suunatud õlavöö alla. Terminaator libises 
põrandale. Tema koljus oli suur lohk. Aju kontrollkeskuses andsid signaalid 
märku ägedatest vigastustest. Rebenesid mälu siselülitussüsteemid. 
Terminaatori aju ei läbinud ükski mälupilt möödunud elust. Tõelist elu
polnud ta ju elanudki, kuid temas oli talletatud informatsioon - oli vaja
mäletada teiste inimeste elatud elu.
   Inimlike emotsioonide kaos pöörles keerisena ta teadvuses otsekui rikkis 
plaat, korrates talle viimaste päevade salvestusi. Olid Sara ja John, 
avaldades teineteisele oma tundeid, nende silmad täis pisaraid. John püüab
oma nuttu varjata. Seal on ta ema, kes söandas T-1000-t rünnata selleks 
sobimatu relvakesega. Seal on robot, kes ilma emotsioonideta muudab end 
vastavalt olukorrale. Mingi sekundiosa vältel andsid rikkiläinud 
elektronplokid otsekui valgusesähvakuna Terminaatorile teada tema 
olemasolu, inimsuhete mõtte. Sellest hullust keerisest sündis üksainus 
tundmus, mida polnud Terminaatori ajju kunagi salvestatud - kaastunne.
   Terminaator vajus põrandale. Energiaimpulsid heitlesid ta elektronaju 
ahelates nagu juhitavuse kaotanud raketid. Agoonias, surmamomendil mõistis 
küberneetiline organism seda, mis on orgaanilise elu jaoks kõige tähtsam. 
Kui kahju, et tal polnud jäänud aega analüüsiks. Põrandal lebav kübor oli 
üksainus rusuhunnik. Ent purunenud mäluplokid saatsid nõrku elektriimpulsse 
igasse sõlmpunkti, otsides energiavarusid. SKYNET konstrueeris 
terminaatorid nii, et nad võiksid funktsioneerida isegi väga ränkade
mehhanismivigastuste puhul, säilitaksid teadvuse igasugustes olukordades, 
suudaksid kõrvaldada rikkeid ja täita neile antud ülesandeid.
   Nüüd lülitusid masininimese peentes ajustruktuurides tööle reservahelad 
ning vaatamata sellele, et ta toestik nii seest kui väljast purustatud oli, 
käsutas ta oma liikumismehhanisme:
   Liikuda! Liikuda! Liikuda! Välgatas elektrisädemeke, siis veel üks. 
Tõmblevates liigutustes paindus lõpuks põlv. LIIKUDA!
   Jalg paindus! Inimene ei söendaks isegi unistada taolisest surmapiirilt 
tagasitulekust. Mitte ükski inimene pole saanud ka sellist kategoorilist 
käsku mis oli talletatud Terminaatori kunstaju igasse molekuli. Nüüd, kui 
Terminaator oli tabanud elu mõtte, sundis ta end liikuma.
   Aegamööda roomas ta edasi, lohistades enda järel oma sodikspekstud 
keret. Sentimeetri haaval liikus Terminaator edasi. Tema kunstsilmades 
helendas meelekindluse punakas tuli ...
   Ta märkas granaadiheitjat. Relv lebas asjandusel, mis ehk mõni hetk 
tagasi oli olnud tema käsi. Liikuv, kuid mitte enam nahaga kaetud teine 
käsi sirutus viimase granaadi järele. Terminaator polnud veel täide saatnud 
talle pandud ülesannet.
   Kuid ka T-1000 polnud talle sisendatud käsku veel täitnud. Ta tõstis 
raske raudlati pea kohale ja virutas selle ennenägematu jõuga vastu 
Terminaatori selga. Raudlatt sisenes Terminaatori korpusesse, läbides 
kaitsesoomuse. T-1000 pööras latti siia-sinna, tekitades suuremat ava ... 
Lõpuks tõstis ta lati veelkord ja vajutas selle oma vastase ihhu sellise 
jõuga, et lati teine ots tungis Terminaatori rinnast välja ja sisenes 
betoonpõrandasse.
   Terminaator oli kinni naelutatud. Talle oli jäänud viimane hale võimalus 
- strateegia nr.9085. Terminaator haaras viimasest võimalusest kinni, ta 
pea langes vastu põrandat, keha muutus liikumatuks, tuluke kustus silmist.
   T-1000 vaatas oma jalge ees lebavat küberneetilist olendit ja jõudis 
järeldusele, et sellest pole enam mingit ohtu oodata. Robot lülitus oma 
peaülesande täitmisele ning liikus edasi, et otsida üles oma ohver ning 
teha sellele lõpp.
   John ronis nagu rott ventilatsioonishahtis. Tema pea kohal mürisesid ja 
mühisesid masinad. Äkki kuulis ta tuhmi, kuid nõudlikku häält: "John! John! 
Kas kuuled mind? Kus sa oled?" See oli ta ema hääl.
   Poiss ronis shahtist välja, otsides silmadega Sarat. Ta vinnas end suure 
sulatusahju platvormile. Seal ahjus kees vedel teras. Oli 
väljakannatamatult kuum. John nägi oma ema päris lähedal. Naine astus 
vaarudes tema suunas, longates raskelt oma verist jalga.
   John kuulis, kuidas ta kähistas: "Aita mind, kallis ..."
   Sara tegi veel sammu, sirutas end Johni suunas ja naeratas. Siis aga 
märkas John ema kuju taga veel üht kuju, justkui esimese varju. Toogi oli 
ta ema, aga tal oli käes vintpüss, mis sihtis, nagu Johnile tundus, otse
teda.
   Poiss peatus, ta silmad läksid imestusest pärani. Kes on ta ees? Ta 
heitis pilgu allapoole - talle lähema Sara jalg püüdis sulada kokku 
põrandaga. Põlvini olid selle jalad põrandaplaatidega sama värvi.
   "Lase!" karjatas John ja hüppas kõrvale. Kuju muutev mõrvar pöördus, 
muutudes otsekohe politseinik Austiniks.
   Sara tulistas kuul kuuli järel. Robot vankus tagasi. Veel üks lask, veel 
üks. Ja veel. Ja veel.
   Iga lask paiskas T-1000 sammu võrra tagasi. Sara aga astus edasi. Augud, 
mis jäid kuulilöökidest, tõmbusid nüüd hoopis aeglasemalt kokku. T-1000 
energia hakkas kaduma. Sara tulistas veel kord. Naise silmis põles raevukas
otsusekindlus. Veel paiskas ta vastase sammu võrra tagasi, otse 
valumetallikopa servale.
   Kõlks! Tühi. Padrunisalv oli tühjaks saanud
   T-1000 seisis otse valumetallikopa ääres, püüdes taastada oma teadvust. 
Sekundi pärast sulavad augud ta kehas kokku ning jälle on mõrtsukas 
võitlusvalmis.
   Ei ole Saral õnne! Kohe tapab robot tema, seejärel aga Johni ning SKYNET 
on võitnud. Naine röökis raevunult. Ta oli valmis haarama robotist ja 
kukkuma koos sellega sinna, kus ootas metsik tulesurm keevas metallis. Kuni 
naise lihased viimaseks hüppeks pingule tõmbusid, lükkasid ühed raudsõrmed 
rauda viimase granaadi.
   Põrandal lebav Terminaator oli tõstnud pea. Strateegia nr.9085 tähendas 
teeselda surnut. Nüüd põles üks tema allesjäänud silmadest raevutules. 
Lukuriiv sulgus ning Terminaator vajutas granaadiheitja päästikule.
   Lõhkelaeng sattus täpselt T-1000 korpuse keskkohta. Plahvatus uuristas 
sellesse vägeva augu, mille tagajärjel keha pooldus peaaegu kaheks ning 
robot paisati tagasi. Ta kaotas tasakaalu ning langes otse selja taga 
asuvasse keeva rauaga täidetud koppa. John jooksis ema juurde ning 
hirmuvärinaga nägid nad, kuidas sulametalli pealispinnale ilmus veel
superroboti pea ja seejärel õlad.
   T-1000 röökis. See oli jube ebainimlik ulgumine. Kehamolekulid püüdsid 
leida sobivaid vorme ja olelusvariante, kuid sulametalli meeletu kuumus 
lõhkus kõik ta struktuurid. T-1000 tegi läbi kümneid metamorfoose. Keevas 
rauas ilmusid välgukiirusel üksteise järel Janel Voyt, kaetud 
linoleumivärvi laikudega, siis hospidali valvur Lewis, kelle näkku oli 
löödud nuga ja veel paljud teised. Nad ilmusid ja kadusid nagu 
kaleidoskoobis, sulades lõpuks ühte ...
   Läikivast sulametallist kuju ulus viimast korda ning kadus. Hõbedased 
joad pöörlesid keeva raua pinnal ja segunesid siis keeva massiga. Mõrvar-
robot sulas lõplikult üles. Tühi vintpüss pudenes Sara käest põrandale.
Oma terve käega embas ema poega. Mõlemad värisesid, olles veel üleelatu
mõju all.
   Täiesti koost lahti Terminaator püüdis end püsti ajada. Tema liikur-
mehhanismid nagisesid ja ragisesid. Terminaator tahtis end põlvili vinna-
ta, kuid ei suutnud hoida tasakaalu ja prantsatas abituna põrandale tagasi.
Samas tegi ta jälle katset tõusta. John jooksis teda aitama. Lõhutud masin-
inimene suutis siiski kuidagimoodi jalule tõusta. Sara ja Johni abiga liikus 
ka tema kopa juurde, vaatas alla ja veendus, et tõepoolest oli kõik nüüd
lõppenud...
   John avas Sara seljakoti ja tõmbas sealt välja Terminaator I metallkäe.
   "Kas see sulab seal ära?" küsis ta.
   Terminaator vastas, ja ta hääl kõlas väga imelikult - pehmelt nagu 
inimese hääl. See oli vist vigastuste süü. "Jah. Viska sinna."
   John võttis metallkäe, see kukkus sulametalli ning kadus.
   "Kontrollplokk viska sinnasamasse," lisas Terminaator. John otsis
taskust mikroprotsessori ja viskas takkajärele.
   Sara nägi, et see sulas peaaegu silmapilkselt. Naine hingas sügavalt
sisse ja lausus vaikselt: "Nüüd on see küll läbi."
   "Ei. On jäänud veel üks mikroprotsessor." Terminaator puudutas metall-
sõrmedega oma pead ja vaatas Sarale silma. Mõlemad said aru, mis tuleb teha.
   Johni silmad läksid järsku pärani, ta taipas, mida see liigutus tähendas.
John raputas ägedalt pead ja ta silmad täitusid pisaraist. "Ee-eeii!"
   Terminaator pöördus poisi suunas. See kunstinimene nägi pärast võitlust
õudne välja, kuid üle ta allesjäänud näo libises suursuguse tunde vari
... ja headus.
   "Ma pean minema, John" kõneles masininimene, "kõik peab lõppema siin...
Sest ma olen ju - tulevik" Ta pööras end nii, et inimesesarnane näopool jäi
varju. John nägi tema kroomitud koljut ja punaselt põlevat silma.
   Poiss ei andnud järele: "Ära tee seda... Palun... Kõik saab korda. Jää
meiega!..."
   Terminaator pani oma käe Johni õlale: "Ma pean oma ülesande lõpuni 
viima." Kui ta seda ütles, nägi John kübori teist, inimesesarnast näopoolt.
Kübori raudsed sõrmed puudutasid pisarat poisi põsel. See oli tema jaoks 
avastus.
   "Nüüd ma tean, miks sa nutad, ehkki mina ei ole selleks suuteline" Ta
pöördus Sara poole ja lausus lühidalt: "Hüvasti,"
   "On see hirmus?" küsis Sara.
   Vastuseks oli lühike vaikus. Siis kõlas vastus: "Jah."

   Terminaator kartis esmakordselt oma elus. Mitte küll sellepärast, et ta
peab eluga hüvasti jätma. Ta tunnetas alles nüüd: temasse pandud kitsa
programmi taga avanevad ääretult laiad kosmilised mõõtmed, millest ei ole
suuteline jagu saama isegi SKYNET. See tõdemus tõstis temas esmakordselt
esile tunded, eelkõige hirmu. Hirmu selle ees, kuhu ta suundub, kui see enam
üldse mingit mõtet omab.
   Keegi ei nõudnud temalt täpsemat vastust ja seepärast ei lisanudki ta
midagi eelpool öeldule. Ta lihtsalt pööras ümber ja astus üle ääre.
   Kuni ta kukkus, paistis aeg seiskuvat. Masininimese ajus sähvatas ere
valgushelk. Terminaator ujus sähvatuse järel mööda tumedat tunnelit kuhugi 
lõplikku olematusse... Või pääsemisse...
   Tema kunstaju oli selleks ajaks, kui ta sulametalli kukkus, juba läbi
põlenud. Samal hetkel lõppesid kõik impulsid. Peaaegu...
   Kroomitud skelett sulas üles samas massis, kuhu oli kadunud kurikuulus
T-1000. Sara ja John nägid, kuidas Terminaator aegamööda upub ja üles sulab.
Ainult käsi oli veel jäänud pinnale. Viimasel hetkel pigistus käsi rusikasse
ja pöial näitas üles - võidusümbol hüvastijätul. Siis oli kõik kadunud...
   Vaikides seisid ema ja poeg ja vahtisid keeva raua pinda. Siis tuli 
Johnile meelde Terminaatori teine käsi, mis jäi lebama sulatusahju 
vundamendi äärde. Ta jooksis sinna ja tõi need räsitud rauatükid - need
metallitükid tulevikust - ära. Juhusele ei võinud jätta ühtegi shanssi.
   Kui John pildus üksteise järel metallitükke keevasse koppa, tundsid nii 
poiss kui Sara mingit tugevat maa-alust tõuget. Otsekui oleks keegi 
pööranud koletu suurt hooba. Mõeldes sellele palju aega hiljem, järeldas 
John, et selle oli põhjustanud suure tehase masinad. Kuid ta eksis - see 
oli uuestisündiv Ajalugu.


                              KOHTUPÄEV

        Washington, Columbia District, 11.juuli 2029.aastal,
        pühapäeval kell 10.12 hommikul.

   Puhtas helesinises taevas säras hele päike. Otse all laius park, 
meelitades oma rohelusega. Tavaliselt riietatud inimesed tundsid mõnu 
suvepuhkusest - kes sõitis jalgrattal, kes istus ja luges ... Lapsed 
mängisid mänguväljakul, kiikusid, liuglesid alla liumägedelt. Laste 
mänguväljak polnud kadunud, ei olnud põlenud tuhaks. Seal oli palju 
vallatuid jõnglasi, kostis kilkeid. Üks rõõmust säravate silmadega poiss 
vajutas ägedalt oma kolmerattalise pedaalidele. On igavesi asju, mis ei 
muutu ka tehnilise arengu aastakümnetega.
   Läbi puude paistsid Washingtoni alabasterlikud piirjooned: Columbia 
District, kuulus oma Kapitooliumi kupliga ja Washingtoni ausamba valge 
tipuga. Seal oli teisigi hooneid, mida varem polnud - sihvakad 
pilvelõhkujad, kust puhusid muutuste tuuled. Nendes majades elasid 
tagasihoidliku palgaga inimesed. Valitsus oli vastu võtnud mitmeid uusi 
seadusprojekte, kortereid ei antud tasuta. Inimesed pidid töötama ja maksma 
nende eest, kuid tasumisel oli arvestatud igaühe võimalusi ja suutlikust. 
See oli õiglane.
   Sai mööda too päev - 1997.aasta 29.august ega juhtunud midagi erilist.
Michael Jackson sai neljakümneseks. Inimesed tegid tööd, naersid, kaebasid 
oma hädasid, vahtisid telerit, armastasid. KOHTUPÄEVA ei tulnud.
   Tolle päeva kahekümne nelja tunni vältel oli Sara Connor ärevil. Ja kui 
loojus päike ning naise kahtlused haihtusid, tuli tal soov joosta tänavale, 
hõisata ja öelda inimestele: "Iga järgmine päev on meile otsekui saatuse 
kink. Kulutage neid päevi targasti." Muidugi oleks võidud mõelda, et Sara 
on segaseks läinud. Ei, aitab, ta on niigi kannatanud. Tänavale jooksmise 
asemel tegi ta endale kõva dringi. Tal oli palju sõpru, osa neist pealegi 
rikkad, kenad ja targad, kuid ometi ei läinud ta enam mehele.
   Kui ajad punusid ta ümber Gordioni sõlmi, siis üksnes Tema oleks võinud 
Sarat neist lahti päästa. Tema oli olnud sündmuste keskmes. Kyle - varemete 
vahelt tulnud - aitas tal üle elada ja külvata seemet, mis oma uue jõuga 
ajalugu muutma sundis. Aga kust oli Tema pärit? Kes oli Tema ema? Kus on 
praegu Tema pere? Kyle ei olnud surnud, ta elas, ta pidi elama siin Sara 
maailmas. Võib-olla on tal kena naine ja lapsed ning ta ise tegeleb millegi 
tavalisega. Muidugi poleks Kyle Sarat ära tundnud. Või oleks just temasse 
armunud. Või poleks taibanud, miks vaatab Sara pilguga, täis tänu ja 
armastust. Too poleks enam too Kyle, kes armastas Sarat, kes tuli 
minevikku, et surra enne oma sündimist. Tema pärast. Inimkonna pärast. John 
Connori pärast. Sara ei saanud armuda kellessegi nii, nagu ta oli 
armastanud Kyle'i.
   See oli kolmkümmend aastat tagasi. Sünge tulevik, mis ei saabunud, jäi
siiski Sarat torkima ja sellest ta ei vabanegi. Masinatevastane sõda ju
jätkub. õigupoolest, sõda nende vastu, kes lõid tapamasinad omakasupüüdlikel
eesmärkidel. SKYNET oli ju ilmutus inimeste  enesealandamisest ja hirmust.
SKYNET tuli järeldusele, mis ületas kõik senituntud türannid - täielik
hävitamine.
   On veelgi inimesi, kes loodavad luua oma SKYNETe, teised võitlevad nende 
vastu. Siiamaani on võitnud need teised.
   Ikka tuleb ette väiksemaid sõdu. On nälga, on korruptsiooni valitsuses. 
Siiski on inimesed astunud sammu edasi ja nad ise ei teagi seda, välja
arvatud need vähesed, kes on esitanud väljakutse saatusele.
   Paljude aastate möödudes on Sara jäänud ikka veel saledaks kenaks 
naiseks, ainult armid rikuvad ta nägu ning ta silmis põleb vaheldumisi mure 
ja rõõm. Mehed ei suutnud võita ta armastust. Oli siiski üks, kelle üle 
Sara uhkust tundis. Nüüdki, istudes puude varjus, jälgis ta toda 
neljakümneaastast meest, kes oma lastega mängis.
   John Connoril olid noodsamad ranged näojooned nagu seal tulevikus, 
tolles ülemises ajas, kuid ilma armideta nägu ja ilma sidemeta silm. See ei 
olnud too kurnatud inimene ajast, mis väga kergesti oleks võinud saabuda. 
Johni silmad olid niisama targad. Ta iseloom karastus armastuses, arukus 
oli ammutatud proovile pandud tahtejõust.
   Sara naeratas pojale emaliku uhkusega ja hakkas rääkima, jäädvustades 
oma jutu pisikesele digitaalmagnetofonile. "John ei tegele sõja ette-
kuulutamisega, vaid võitleb selle vastu teistmoodi. Tema lahinguväli on 
siin Senatis ning tema relvadeks on arukus ja lootus."
   Ta langetas magnetofoni hoidva käe, talle meenusid esimesed salvestused 
veel enne poja sündimist. Nii ammu oli too kõik seal Mehhiko teel. Ka nood 
lindid tulid meelde, mis olid salvestatud siis, kui poiss veel pisike oli. 
Kõik nad on Saral alles ning uued lindistused täiendavad vanu. See on nende 
peres hoiul olev suuline ajalugu, mis kunagi muutub omamoodi põnevaks 
legendiks. Saab legendiks või vastavaks faktikogumiks, kuni inimkond 
lõppude lõpuks avastab ajas rändamise võimaluse.
   Vahva neljaaastane tüdrukuke jooksis Sara juurde, näitas näpuga oma 
kingakestele ja ütles: "Vanaema, seo kinni!" Vanaema Sara naeratas pehmelt 
ja kummardus pingile asetatud jala kohale. Kui nöör kinni sai, andis tüdruk 
vanaema põsele musi ja jooksis jälle isa juurde mängima.
   Sara ei nutnud midagi taga, tal oli ju armastus. Tal oli nüüd aega, et
mõtiskleda ja hinnata aegadetagust sündmust.
   Sara tõstus magnetofoni huultele lähemale ja jätkas salvestamist. Ta 
pilk sirutus taeva helesinisesse atmosfääri, mille reostamisele oli lõpp 
tehtud.
   "Terminaator kinkis mulle lootuse. Kui isegi masin on suuteline inimelu 
hindama, siis oleme ka meie selleks võimelised."
   Sara seiskas magnetofoni, nõjatus vastu pingi seljatuge ja tundis, 
kuidas pehme tuul hellitab ta nägu.


 Lõpp
 ------------------------------------------------------------------------------
  Avaldatud täispikkuses areas EW.DIGEST

  01.04.1994 Põlva
 ------------------------------------------------------------------------------