TANITH LEE

                           Öö Isand.
                           ---------
                          Ulmeromaan.

                        Esimene raamat.
                       Ergav allmaailm.

                         Esimene osa.

                              1.
                      Surelik allmaailmas.

   Ühel õhtul võttis Asrharn, Deemonite Prints ja Pimeduse Valit-
seja, end lõbustada soovides, suure musta kotka kuju. Laotades
oma võimsaid tiibu, lendas ta itta ja läände, põhja ja lõunasse
üle maa, mis neil aegadel oli udune lagendik kaose ookeanis. Ta
vaatles inimesi pühalikes valgustatud protsessioonides, kes tema
all siia-sinna roomasid, hoides käes laternaid, mis näisid
väikesed kui sädemed olevat,ja murdlaineid,mis kaljuste kallaste
vastu otsekui valgeteks õiteks purunesid. Põlastava irooniaga
silmis, lendas ta üle linna kõrgete kivitornide ja väravate
ning laskus üheks silmapilguks alla, keiserliku galeeri purjele,
kus samal ajal kui sõudjad aere sikutasid, kuningas ja
kuninganna end meekärgede ja põldvuttidega täitsid.
Teinekord pani ta oma tintmustad tiivad kokku mingi templi katusel
ja naeris valjusti selle üle,kuidas inimesed endale jumalaid
ette kujutavad.
   Kui Asrharn, Deemonite Prints, tund aega enne päikesetõusu
maa keskpunkti tagasi pöördus, kuulis ta naisenuttu, nii
üksildast ja kibedat kui talvetuul. Täis uudishimu laskus ta lagedale
mäenõlvale väikese ja armetu maadligi surutud hüti ukse
kõrvale. Seal kuulatas ta, samal ajal inimese kuju võttes - sellena,
kes ta oli, võis ta mistahes soovitud kuju omandada - ja astus sisse.
   Üks naine istus oma sureva tule hääbuva leegi ees ja deemon
nägi kohe, et naine, nagu see on surelike puhul tavaline, sure-
mas oli. Oma kätel hoidis naine rätti mähitud vastsündinud lap-
sukest.
   "Miks sa nutad?" nõudis Asrharn kütkestavas toonis kirjel-
damatult kaunina uksele naaldudes, juuksed hiilgamas kui sink-
jasmust tuli, rüütatuna täies Öö suursugususes.
   "Ma nutan sellepärast, et minu elu nii kibe on olnud ja sel-
lepärast, et ma nüüd pean surema", ütles naine.
   "Kui su elu kibe on olnud, peaksid sa rõõmustama temaga hü-
vasi jättes; kuivata oma pisarad,neist ei ole sul mingil juhul
kasu".
   Naise silmad tõesti kuivasidki ja viha välgatas neis peaaegu
niisama elavalt kui võõra süsimustades silmades.
   "Sina nurjatu! Jumalad needku sind,kuna sa tuled minu üle ir-
vitama mu viimsel silmapilgul. Kõik mu päevad on olnud võitlus,
vaev ja valu, aga ma tahtsin hukkuda vaikides,poleks seda pois-
si, kelle ma mõne tunni eest ilmale tõin. Mis mu lapsest saab
kui ma suren?"
   "Kahtlemata sureb ta samuti", vastas prints "mis peaks sind
rõõmuga täitma. Nagu sa näed, säästab see teda kõigist neist
piinadest, millest sa jutustasid".
   Siis sulges ema silmad ja suu ning lahkus elust, otsekui po-
leks ta kauem suutnud taluda oma viibimist inimühiskonnas. Kui
ta seal tagasi vajus, vabastasid tema käed räti,see rullus lil-
le kroonlehena lahti ja vastsündinu tuli nähtavale.
   Sügav torge läbistas deemonite printsi, sest laps oli era-
kordselt ja täiuslikult ilus.Tema nahk oli valge kui alabaster,
tema õrn juus merevaiguvärvi, tema käed-jalad ja näojooned nii
täpselt ja imepäraselt vormitud otsekui oleks kujur need loo-
nud. Kui Asrharn seal seisis ja lapsele üksisilmi otsa vaatas,
avas too silmad - need olid sügavsinised nagu indigo. Deemonite
prints ei kõhelnud kauem. Ta astus lapse juurde, võttis ta ja
mähkis ta oma musta keebi voltidesse. "Ole rahulik, oo Häda ja
Viletsuse tütar." ütles ta. "Oma poja läbi saad sa siiski õnne-
likuks." Ja ta ruttas tormipilve kujulisena üles taevasse last
nagu tähekest ikka enda vastu surudes.Asrharn kandis lapse sel-
lesse kohta maa keskel, kus igavesest mürinast ja pimedusest
tõusvad tulemäed nagu hiiglaslikud sakilised piigid taeva poole
kõrgusid ning kus üle kõige laotus põlevate mägede karmiinpuna-
ne suits, sest peaaegu igal kaljutipul oli kraatrisarnane põlev
lõõr. Seal oli sissekäik deemonite maale - inimese jaoks, kui
neist keegi ülepea siia sattus, kohutava iluga koht. Kuid kui
Asrharn pilvena sinnapoole ruttas kuulis ta last oma käte vahel
kohkumatult naeru kihistamas. Peagi laskus pilv ühe kõrge mäe
lõugade vahele,kus polnud tuleleeke kuid kus valitses sügav pi-
medus.
   Käik viis alla,läbi mäe ja maa-aluse ning sedapidi lendas
deemonite prints, vazdru, esva ja drini isand.
   Esmalt oli seal ahhaadist värav, mis kargas lahti tema tule-
kul ja tema järel klirinal kinni. Peale ahhaadist väravat olid
uksed sinkjast terasest ja viimasena kohutav, üleni mustadest
leekidest värav. Kuid kõik need sissekäigud kuuletusid vastu-
vaidlematult Asrharnile,kes oli lõpuks jõudnud allilma ja suun-
dus deemonite linna Druhim Vanastasse. Jõudnud kohale,võttis ta
jänesekäpa kujulise hõbevile ja puhus seda. Kohe galopeeris ta
juurde deemonhobu.Asrharn hüppas selle selga ja ratsutas kiire-
mini igast maailma tuulest oma lossi juurde.Siin andis ta lapse
esva teenijanna hoole alla viimast hoiatades,et tema päevad po-
le enam allilmas kuigi magusad pärast seda, kui poisiga midagi
juhtuma peaks.
   Nii oli see deemonite linnas, Asrharni palees, kus laps üles
kasvas. Kõik asjad, mida ta teadis ja millega ta seal loomuli-
kult algusest peale kokku puutus, olid Druhim Vanasta fantasti-
lise kuumuse ja lummaga laetud.
   ]mberringi oli ilu, kuid see ilu oli kummaline ja imestus-
väärne ning erines puhtast ilust, mille lapse nägu oli omanda-
nud.
   Palee ise, väljastpoolt mustast rauast, seest mustast marmo-
rist, oli valgustatud allilma muutumatu, oma säras nii kahvatu
ja külma valgusega, mis oli kui tähevalgus maa kohal, olles sa-
mal ajal palju kordi säravam. See valgus voogas Asrharni saali-
desse läbi hiiglaslike mustadest safiiridest,tumedatest smarag-
didest või tõmmudest rubiinidest aknapoolte.Väljas laius palju-
de terrassidega aed, kus kasvasid tohutud hõbedaste tüvede ja
pigimustade lehtedega seedrid ja kahvatust kristallist lilled.
Siin-seal oli mõni peegelsile tiik, kus pronkslinnud ujusid,sa-
mal ajal kui puu otsas istusid ja laulsid tiibadega kalad -
maa-alused loodusseadused olid täielikult erinevad maapealse-
test. Asrharni aia keskel kõrgus purskkaev, mis vee asemel tuld
purskas, sarlakpunast tuld,mis aga valgust ega sooja ei andnud.
   Teiselpool lossimüüre laius imeline linn, mille opaalist,va-
sest ja jaspisest tornid igavesti muutumatu taeva hõõguse poole
kõrgusid. Iialgi ei tõusnud päike Druhim Vanastas. Deemonite
linn oli pimeduse linn, Öö sünnitis.
   Nii laps kasvas. Ta mängis siin-seal marmorsaalides, korjas
kristall-lilli ja magas baldahhiiniga voodis. Tema kaaslasteks
olid veidrad allilma viirastusolendid, lindkalad ja kalalinnud
ning ka tema kahvatute ja unelevate nägudega ja uduste häälte
ning udujoomes kätega deemonammed,kelle eebenipuumustades juus-
tes vingerdasid unised maod. Mõnikord jooksis laps külma punase
tulega purskkaevu juurde et sellesse pärani silmi vahtima jää-
des ammesid paluda:"Jutustage mulle lugusid teistest kohadest."
Ta oli nõudlik ja ka veetlev laps. Sellegipoolest oskasid Dru-
him Vanasta esvalannad vaid puudulikult neid nõudmisi rahulda-
da,põimides poisi tumedate kujutluste vahele pilte tema õige
liigi tegudest, kuna inimeste maailm oli neile kui ilma kindla
tähenduseta leegitsev unistus, mis asus väljaspool sealset vai-
mustavat lumma ja õelust, mis küll nende jaoks ülepea õelus ei
olnud, pigemini küll kõigi asjade õige käik.
   ]ks uus ilmutus tuli lapse ellu,mistõttu tal polnud enam nii
kerge vabaneda vastutusest oma tegude eest,kui see oli võimalik
nägusate mõttetühjade naiste puhul, kes leebeid madusid peas
kandsid.See oli ilus pikk ja sihvakas mees,sinkjasmustade juus-
te ja maagiliste silmadega,kes tavatses oma kotkatiibade sarna-
se keebi kahisedes uksest äkitselt sisse tulla, ja kes harili-
kult vaid sekundiks lapse juurde jäi, naeratades ta poole alla
vaatas ja siis äkki kadunud oli. Polnud mingit võimalust seda
imelist isikut asjalugude kohta küsitleda, kuigi laps oli kin-
del, et mees kõiki asju teab, mida ta temalt ka küsida võiks.
Ei jäänud mingit võimalust muuks, kui tummaks pilguks täis aus-
tust ja armastust, enne kui kotkatiibne keep oma kandja jälle
ära viis.
   Deemonite aeg ei sarnanenud hoopiski inimeste ajaga. Võrdlu-
seks: üks surelik elu vilksatas deemonite ajas mööda kui kiili
tiivalöök. Seetõttu paistis lapsele,et deemonite prints,kes oma
iseäralike kesköisete asjatoimetustega sees- ja väljaspool ini-
meste maailma tegeles, teda vaid üks või kaks korda aastas üle
vaatas, samal ajal kui Asrharn nii-öelda kaks korda päevas las-
tetuba külastas. Sellegipoolest ei tundnud laps end hooletusse
jäetuna. Oma lugupidamises ei esitanud ta printsile mingeid
nõudmisi ega palunud temalt mingit meelehead, kuigi tõeliselt
mõtles ta mitmeid kordi millelegi sellisele. Mis Asrharni puu-
tub, siis näitas tema külastuste sagedus suurt huvi poisi vastu
- või vähemalt suurt huvi oma oletuste vastu, mis poisist tule-
vikus saab.

   Laps kasvas, kuni sai kuueteistkümne aastaseks noorukiks.
   Vazdru, Druhim Vanasta aristokraatia, pani teda vahetevahel
tähele, kui ta üle oma isanda palee aia kõrgete terrasside läks
ja üks neist tähendas siis: "See surelik on tõesti kaunis, ta
särab nagu täht taevas." Ja teine vastas: "Ei, ennem kui kuu."
Seepeale puhkes tavaliselt mõni kuninglik deemoniemand leebelt
naerma ja ütles:"Pigem kui teine valgus maa taevas ja meie ime-
line prints peaks parem ettevaatlik olema."
   Noormees oli kaunis, täpselt nii nagu Asrharn oli seda ette
näinud. Sirge ja sale kui mõõk, valge nahaga,juustega kui särav
merevaik ja oma nii erakordsete õhtumaiste silmadega, mis olid
kindlasti harulduseks allilmas ja veelgi enam ümbritsevas maa-
ilmas.
   ]hel päeval, kui ta aeda seedrite alla jalutama oli läinud,
kuulis ta esva teenijannat ohkamas ja ennast puusadest painuta-
mas nagu paplisalu tuules ning sellises asendis olevat nagu
kummardaks ta oma printsile. Ja kui siis nooruk kiirelt ringi
pööras, märkas ta tee peal seisvat Asrharni. Surelikule pais-
tis, et see eriline külaline oli palju pikem kui ennemalt, tema
kaugel viibides. Võib olla oli selle põhjuseks külalise sassi-
läinud keep, mis tavaliselt maani ulatus, võib olla ka leebe
mõttelaadi kummardus või hoopis noobli kuninglikkuse allakäik,
mis noormehe elust neli või viis aastat maha kriipsutas,ilma et
ta selle aja kestel Asrharni näinud oleks. Aga nüüd ergas ta
seal oma tumedas säras nii määratult,et surelik meeleliigutuses
oma silmad nagu ereda valguse eest peitis.
   "Paistab nii", ütles Asrharn, deemonite prints, "et mul tu-
leb ühel õhtul künkal silmapaistvalt tähtis otsus teha.". Ja
kui ta siis hiljem tuli, pani ta oma käe noormehe õlale ja vaa-
tas talle naeratades otsa. Tema puudutus oli nagu odatorge, na-
gu südamevalu ja heameel, nagu aegade vanim võlu,nii et surelik
ainult sõnatuna väriseda sai. "Kuula mind nüüd hästi", ütles
Asrharn, "sest see on ainukene karm õppetund,mille ma sulle an-
nan. Ma olen selle koha valitseja, selle linna ja selle maa
isand, niisamuti olen ma paljude maagiate meister ja pimeduse
käskija, nii et kõik öised asjad mulle kuuluvad, juhtugu need
siis maa peal või selle all. Sind tahan ma aga paljude annetega
varustada, mis üldiselt inimestele mõeldud ei ole. Sa pead mul-
le pojaks, vennaks ja armukeseks olema. Ja ma tahan sind armas-
tada, kuigi sellena kes ma olen, ei kingi ma oma armastust ker-
gemeelselt. Kui ma aga kord olen seda teinud, on mu armastus
kõigutamatu. Kuid jäta meelde - kui sa mind kunagi oma vaenla-
seks teed, on su elu nagu tolm ja liiv tuules. Sest kui deemon
kedagi armastab ning kui ta oma armastatu kaotab, siis kuulub
too hävitamisele ning minu jõud on võimsam kõigist,seda oled sa
oletatavasti juba tunda saanud. Aga noormees, kes pärani silma-
dega Asrharnile otse silmi vaatas, ütles: "Kui ma sind vihale
peaksin ajama, minu käskija, siis oleks mu ainsaks sooviks sur-
ra."
   Seepeale kummardus Asrharn nooruki kohale ja suudles teda.
   Sureliku peas mähkus kõik uttu ning ta sulges silmad.
   Asrharn juhtis ta hõbepaviljoni, kus vaibad olid paksud kui
sõnajalad ning öiste metsade järele lõhnasid ja tumesäravad
kangad ülalt alla rippusid, otsekui pilved kuu kohal.
   Selles võõrapärases kohas, osalt tõelises, osalt mõistatus-
likus, mõtles Asrharn veelkord oma külalise neitsiliku ilu üle
järele, sellal tema elevandiluusarnast keha silitades ja oma
sõrmega hindavalt tema merevaigujuukseid kammides. Deemoni puu-
dutuste all jäi nooruk joovastusest keeletuks.Purskkaevu kuumu-
setu leegi paistel tundus ta vaevatuna. Ta oli kui instrument,
mis spetsiaalselt ainult ühe meistermuusiku jaoks on kavanda-
tud.Nüüd vaatles see meister tema keha ja äratas närvikeeli te-
ma lihas kõrgeimaks tundlikkuseks ja pingutavaks piinaks. Asr-
harni sülelustes polnud midagi toorest ega tungivat. Igavesest
ajast seisis armuakt Asrharni käsutuses, pikaajalised ja mõõdu-
tud naudingumõnud tõusid lainetena üle teineteise. ]lessulanuna
ja uuesti vormituna piiritus kõrgahjus, muutus nooruk lõpuks
üheksainsaks tukslevaks ja võnkuvaks pinnaks naudingu tarvis,
mis teda selliseks muutis. Temas hakkas helisema üks jube kuid
imeline toon,mis temast saanud ootava anuma pilgeni täitis.Dee-
moni fallos (ei jääkülm, ega ka mitte põletav) tungis temasse
nagu tungib võitja kuningas, omaenda õigust täis, vallutatud
kuningriiki. Fallos oli kui torn, mis kulminatsoonipunktis tema
sisemise varjupaiga värava lahti murdis. Paljud tumedad värvid
segunesid selle ähvardava ja lukustamatu silma süngusega, mis
noormeest kohutava ebainimliku õrnusega vaatas. Sureliku ihu
hõõgus, süttis ja purunes viimase muusikaakordiga miljoneiks
kirjeldamatu õndsuse judinaiks kui torni tipp tema ajus taeva
katust purustas.Ta langes deliiriumisse, öö maitset - Asrharni
suud - oma suul tundes.


                              2.
                        Päikesepaiste.

   Asrharn pani noormehele nimeks Sives, mis deemonite keeles
Valgust ja Ilu tähendab, aga võib olla ka õnnistatut. Ta tegi
Sivesist oma kaaslase ja kuhjas ta üle paljude uskumatute anne-
tega nagu ta tõotanud oli.Ta kinkis Sivesile võime kaugemale ja
osavamalt nooltega lasta kui ei keegi teine, olgu siis inimene
või deemon, ja mõõgaga võidelda otsekui kätkeks tema ühes käes
kümme mõõgakätt. Puudutades tema laupa jaspisest sõrmusega, te-
gi ta Sivesile võimalikuks osata rääkida ja lugeda kõiki seit-
set allilma keelt ning pärlsõrmuse puudutus võimaldas tal tunda
seitset inimkeelt. Võlusõnaga, mis oli vanem kui maailm ise,
muutis Asrharn nooruki haavamatuks igast relvast, olgu siis te-
rasest või kivist, puust või rauast, mao- või taimemürgist või
ehk tulest. Ainult vee eest ei saanud ta teda kaitsta, sest
ookeanid kuulusid teise kuningriiki ja neil oli omal valitseja.
Sellest hoolimata plaanitses Asrharn ühel päeval nooruki viia
ülamaailma külmadele sinistele maadele ja püha allika valvurit
kavalusega üle trumbates Sivesile surematuse jooki hankida. Va-
hepeal aga laskis ta noormehel palju näha ja andis talle palju
tegevust, sest nüüdsest peale ei uidanud too üksnes Druhim Va-
nasta printsiga ringi, võttes osa tema imepärastest lõbudest,
vaid ratsutas ka tema kõrval läbi allilma metsikute kolgaste.
Koos paljude oskustega oli Asrharn talle ka deemonhobu ratsuta-
miseks annetanud, sinises suitsus lehviva laka ja sabaga mära,
kellel oli tähelepanuväärne võime mööda vett joosta. Asrharn ja
Sives tavatsesid koos galopppi lasta üle allmaailma järvede,hõ-
betraatidest või luust puude all, või pidada veripunaste aju-
koertega jahti Suure Unejõe kallastel, kus valge lina kõrkjana
kasvas. Asrharn ei küttinud sellel kaldal jäneseid ega ka muid
jahiloomi, isegi mitte lõvisid. Kuna inimeste väikesed julmused
olid tühised võrreldes deemonite suurte julmustega,jahtis vazd-
ru magavate inimeste hingesid, mis läbitungivalt kiljudes koer-
te eest ära jooksid.Siiski olid need vaid hullumeelsete ja sur-
male lähedal olevate inimeste hinged, mida koerad püüdsid ja
mida neil rebida oli lubatud, ning ka need pääsesid lõpuks ala-
ti põgenema - deemonitele oli jaht vaid spordiks. Sives, kelle
mälestustes polnud midagi selle kohta, kes ta tegelikult oli,ja
kes muid seadusi peale pimeduse seaduse ei teadnud,jahtis rõõm-
salt ja tänulikult koos oma valitsejaga.
   Lõpuks hakkas Asrharn üles maa peale igatsema. Ta võttis Si-
vesi samuti sinna kaasa. Reisisid nad loomulikult öösel, sest
maa päeva ei armasta ükski deemon. Asrharn tõusis kotkana vul-
kaanilõõrist üles,Sivesi oli ta aga üheks oma rinnasuleks moon-
danud. Nad lendasid üles taevasse, sulg värisemas kotka rinnal.
All, seal loitsid tulemägede kraatrid, ülal, seal helendas täh-
tedega raamitud kuu nägu, otsekui mähituna teemanditega ülekül-
vatud mantlisse. "Ma ei ole kunagi sellist sära näinud nagu
see", mõtles Sives. "Purskkaevud aias ei anna valgust ega soo-
ja". Ta oli maa laps, kuigi ta selle unustanud oli.Tema surelik
vaim sirutas ennast välja, vastu tema pimedusele. Kui Asrharn
nägi,et Sives maa peal olemisest lõbu tunneb, otsustas ta seal
palju aega veeta. Mõnikord külastasid nad, reisiriided seljas,
magavaid inimeste linnu, tungides seejuures salamahti kuningli-
kesse varakambritesse. Kõik, mis nad sealt leidsid, kalliskivid
ja väärismetallid, muutsid nad tolmuks või kuivanud puulehte-
deks, sest sellised asjad olid neile meelepärased.Sageli ajasid
nad mõne karavani kõrbes hulluks, või juhtisid mõne laeva vae-
nuliku ranna hambuliste kaljude vastu puruks.Kõik need tükid
olid Asrharnile kui lapsemäng,tema õelus oli ühest küljest pal-
ju suurem ja teisest küljest palju peenekoelisem. Kuid Asrhar-
nile meeldis vaadata kui osav Sives oli, kui rõõmsalt ja kõhk-
lematult nooruk teda kõiges järgis. Asrharn suhtus temasse kui
oma armastatud lapsesse. - Siis, ühel ööl, kui nad oma suitse-
vate lakkadega deemonhobude seljas allilma poole teel olid,rat-
sutades alla mingi ajaliku kuningriigi hauakääpalt, endast tuld
ja surma maha jättes, jõudsid nad ühe tee ääres oleva vana ja
kortsus nõiamoori juurde. Niipea kui see ratsanikke ja nende
võõrapäraseid hobuseid märgata jõudis,hüüdis ta 
üles nende poole: "õnnistatud olgu Pimeduse Valitseja nimi ja ärgu 
ta mulle mingit kahju tekitagu!".
   Selle peale vastas Asrharn naeratades:"Aeg on sind oma küün-
tega juba isegi küllaldaselt kriipinud."
   "Seda on ta teinud tõepoolest", halises nõid ja tema silmad
sätendasid aplalt. "Kas Pimeduse Valitseja ei sooviks mulle mu
noorust veelkord pakkuda?"
   Asrharn naeris talle seepeale külmalt vastu:"Ma ei anna palu-
mise peale midagi, nõid. Aga kuigi ma sulle ka su noorust taga-
si ei anna, hoolitsen ma selle eest, et sa enam vanemaks ei lä-
heks", ja tema käest sähvatas välk,mis nõia maha sirutas. Sel-
line komme, deemonilt vastutulekut paluda, oli ennekuulmatu.
   Kuid nõid ei surnud kohe, ning kui ta seal lamas, jäi tema
pilk Sivesile pidama.Nõid nägi tema kaunist nägu ja kuna ta ko-
he taipas, et Sives surelik on,ütles ta: "Põlga mind, kui võid.
Kuid ka sina oled narr, maapealsündinu, kuna sa oma usalduse
deemonitele oled kinkinud ja suitsust ning ööst märal ratsutad.
Keda deemonid ka armastavad, selle tapavad nad lõpuks ikkagi
ning deemonite kingitused on ainult püüniseks. Ära tule kunagi
hobuse seljast maha,see kaob,nagu ka sinu unistused sind reeda-
vad". Siis vajus nõid tagasi maha ega öelnud rohkem sõnagi.
   Vahepeal jõudis lähedale koiduaeg ja Asrharn oli kannatamatu
maa keskele tagasipöördumisega. Kuid Sives,keda nõia sõnad kum-
maliselt rahutuks tegid, tõusis ja kummardus tema keha kohale.
Kui ta seal põlvitas, silmas ta üle kääpa serva paistvas taevas
imepärast kahvatust, hõõgust, mis oli kui põlev roos.
   "Mis valgus see selline on?" küsis ta Asrharnilt imestuse
ning aukartusega hääles.
   "See on koiduvalgus, mida ma jälestan", vastas prints."Tule,
istu hobusele ja ratsutame kiirelt, ma ei või ühtki päiksekiirt
näha".
   Kuid Sives põlvitas otsekui transis olles ikka veel maas.
   "Tule nüüd, või ma pean su siia jätma", ütles Asrharn talle.
   "Olen ma siis tõesti maapealsündinu, nagu see naine ütles?"
   "Oled, ja sulle võib päike võib olla ilusana tunduda aga Pi-
meduse Valitsejale on see kohutav inetus".
   "Minu valitseja", hüüdis Sives, "lase mul üheks päevaks siis
jääda. Lase mul päikest näha. Ma ei saa enne rahu kui ma seda
näha olen saanud. Ja ometigi", lisas ta,"kui sa käsid mind koos
endaga tagasi pöörduda,siis pean ma seda ka tegema,sest sa oled
mulle tähtsam kui kõik muu".
   See vaigistas Asrharni tundeid. Ta ei soovinud , et noormees
jääks, kuid ta nägi ka ette ebameeldivusi kui talle üht vaadet
maale päevavalges keelata.
   "Eks jää siis", ütles Asrharn, "üheks päevaks". 
Ta viskas noormehele väikese mao pea kujulise hõbevile ja ütles: 
"Puhu seda õhtuhämaruses, see kutsub mind sinu juurde, kus sa ka iganes
poleks. Ja nüüd, ela hästi!" Ta surus kannused oma ratsule
külgedesse ja galopeeris minema, kiiremini mõttest.Sivesi mära,
kes taeva heledamaks muutumisel jalgu trampis ja hirnus, kadus
samuti.
   Sives tundis äkki pelgust enda mahajätmise pärast inimeste
maailma. Üksikuna, nõia surnukeha kõrvale kääpale, kohutava pi-
mestava helgi ootusse,mis tervet idakaart täitis.Kuid siis hak-
kas temas paisuma õnnetunne, mis kasvas nagu muusika tema süda-
mes. Täpselt nii oli ta tundnud end siis, kui Asrharn temaga
Druhim Vanastas kunagi esmakordselt rääkis, kuid seekord ei
leidnud ta rõõmuks muud põhjust kui suurenev valgus kääpa kohal.
   Esiotsa tuli taevaservale jaspisrohelist, siis rubiinpunast
ning siis kuldne ketas,millest kiired nagu nooled eemale lenda-
sid ja mis kogu maailma loitva valgusega täitis. Siis kaunista-
sid sellised värvid maad, mida tema, allilmas elanud surelik,
veel kunagi näinud polnud, säärased rohelised, säärased safran-
kollased, säärased punased - noormehele tundus et kogu ta keha
valgeneb nagu maailm, mis paistis päiksetuld lausa püüdvat.Mit-
te kunagi ei olnud ta Asrharni kesköistes saalides või deemoni-
te linna varjutatud säraga tänavail võrdväärset hiilgust näinud
Ta seisis seal ja puhkes siis nutma nagu kadunud laps, kes äkki
kodu on leidnud.
   Päev otsa rändas Sives orgudes ja mäekülgedel ringi,kuid mi-
da ta seal tegi, ei tea keegi.Võib olla lummas ta metsikuid re-
baseid endale järgnema või linde oma käe peale istuma; võib ol-
la sattus ta hoopis karjuse hüti juurde ja leidis sealt nägusa
tütarlapse, kes talle savikausist sõõmu piima andis, ja veelgi
suurema sõõmu ühest teist kausist, mille jumalad naiste hoolde
on usaldanud. Mida ta seal ka tegi, kui päike nagu hõõguv voog
merre vajus, lamas ta roidununa künkal ja magas ega mõelnudki
sellele, et Asrharni antud vilet puhuda.
   Varsti tuli Asrharn nagu tintmust tuul üle maa lõõtsudes ja
teda otsides. Sives ei olnud kaugel ja printsil polnud mingit
vaeva tema leidmisega. Asrharn oli pahane, kuid kui ta nooruki
magamas leidis, kaunid silmad väsimusest kõvasti kinni, jättis
ta pahameele ja äratas noormehe õrna puudutusega. Sives sirutas
end, vaatas ringi ning avastas tuules peagi Asrharni.
   "Sa jätsid mind kutsumata", ütles Asrharn, "ma pidin tulema
ja sind otsima, nagu oleksin sinu ori või koer". Hoolimata sel-
listest sõnadest rääkis ta rahulikul ja kergelt lõbusal häälel.
   "Andesta mulle, minu valitseja, aga ma olen nii palju näha
saanud..."
   "Ära jutusta mulle midagi sellest", ütles Asrharn järsult.
"Ma vihkan päeva toimetusi. Tõuse üles, ma pean sind nüüd Dru-
him Vanastasse viima".
   Nii pöördusid nad tagasi, nooruk suhu suletud jutuga ja nuk-
rusega näol, kuna ta oleks kogu rõõmu, mida ta maailmas leidis
ihanud jagada Asrharniga, keda ta armastas.
   Kui külm paistis linn ja kui sünge.Kõik tema juveelid ja ko-
gu tema sära kahvatusid päikese heleduse ees. Allilma külm iga-
vene valgus lasus nagu jäine hingus tema meelel.
   Asrharn nägi kõike seda Sivesi silmadest, aga nagu ennegi,
taltsutas ta oma pahameelt.Ta kavatses hoopis nooruki meelt la-
hutada.
   Asrharn kutsus kokku drini, allmaailma osavad kääbuskasvuli-
sed sepad ja laskis neil ainsa ööga ühele Druhim Vanasta künka-
le võimsa palee ehitada. Palee oli kaetud kullaga, metalliga,
mis muidu deemonite hulgas erilises soosingus ei olnud ja val-
gustatud tuhande erivärvilise tulega. Lossi ümbritses vulkaani-
list magmat täis vallikraav.Sellele ehitusele polnud linna mit-
mekesiste ehete hulgas paarilist. Sives oli üllatatud, kuid ta
ei osanud oma mõtteid Asrharni eest varjata kuna kuld ei olnud
nagu päiksesära ja magma lossikraavis ei soojendanud teda.
   Järgmiseks kutsus Asrharn oma rahva suureks peoks kokku. Ta
juhtis Sivesit kergelt käe alt toetades sätendavate külaliste
ridade vahelt läbi. "On aeg, et sa naisi puudutaksid, mu armas.
Sa pead endale pruudi valima",ütles ta. "Vaata, siin, vazdru ja
esva seas on minu riigi nõiduslikeimad iludused. Vali, ja üks-
kõik milline neist peab sinu omaks saama". Sives vaatas ringi,
kuid sulnite deemonnaiste näod olid kui pabermaskid, nende mus-
tad juuksed sünged,nende silmad nagu loiud mülkad ja nende lii-
gutused meenutasid madusid. Piinatud näoga Sives kahvatus, ega
suutnud vastata. Asrharn silitas tal palja käega üle juuste ja
naeratas.
   Ta läks üksinda öösel künkale, kust ta Sivesi magamas oli
leidnud. Seal muutis ta end mustaks hundiks ja hakkas küüntega
maad kraapima. Mõne aja pärast leidis ta väikese idaneva seem-
ne. Kiiresti haaras ta seemne ja oma nobedaimas kehastuses, sü-
titava välgu kujul, pöördus ta tagasi allmaailma. Sinna, sün-
gesse aeda, tulepurskkaevu kõrvale,istutas ta mulda oma seemne,
luges talle sõnad peale ja puistas sinna ka vajalikku pulbrit..
Varsti peale seda läks ta Sivesit kutsuma.
   Sives seisis deemonite printsi kõrval ja alguses ei näinud
ta midagi peale värskelt kaevatud mulla. Siis hakkas maa äkki
pragunema. Esiteks lookles üks lõhe nagu vingerdav ussike peen-
ra keskelt väljapoole, selle järel veel kuus samasugust. õige
varsti avanes maa ettevaatlikult ja välja tungis mingi taime
tipp nagu muti kärss.
   "Oo, mu armsaim, mis see on?" küsis Sives, olles ühtlasi
hirmul ja ka kütkestatud.
   "Ma istutasin sinu jaoks ühe kummalise lille",vastas Asrharn
ja nagu muuseas oma kätt noormehe õlale toetades jäi ta vaatama
ning ootama.
   Saladusliku taime võsu kerkis nüüd praksudes. Niipea kui ta
oli end maast lahti raputanud, hakkasid tal lehed ja pungad pa-
katama, kuigi nad sama kiirelt närtsisid kui olid tekkinudki.
Siiski pundus üks pung varrel nagu põis, paisus ennenägematult
suureks ja varises alla. Tema sees oli täiskasvanud puhkemata
õis, mis oma kujult kõige enam kinnist magnoolia karikat meenu-
tas, mis värvilt roosade triipudega kahvatulilla oli.
   Juba see oli küllalt imepärane, noormees pidas vaadates oma
hinge kinni. Aga mis sellele järgnes oli veel imepärasem.
   Lille tugevalt kokkusurutud õielehed avanesid salamahti üks-
teise järel ja paljastasid enda taga hoopis midagi muud sügavas
ja kütkestavas sinas.Lõpuks oli terve õis laialt lehvikuna ava-
tud. Lille südames oli oma juustesse mähitud alasti tütarlaps.
   "Kuna minu riigi naised küllalt veetlevad polnud, et sulle
meeldida", tähendas Asrharn "lasksin ma sulle maapealsest lil-
lest naise kasvada. Vaata, tema juus on nisukollane,tema rinnad
kui valged granaatõunad ja tema puusad kui mesineste." Ta juh-
tis Sivesi lille juurde, painutas seda ettepoole ja tõstis tü-
tarlapse välja;ja kui ta neiu valgeid jalgu lille südamest väl-
ja tõstis, kostis praksatus nagu taimevarre murdumisel.Sedamaid
avas tüdruk silmad, need olid nii sinised kui taevas maa kohal.
   Asrharn, deemonite prints,asetas tema käe saladusliku naera-
tusega Sivesi käele ja tüdruk naeratas nagu oleks teda välja
lunastatatud ning vaatas naeratades Sivesi segasesse näkku.Tema
naeratus oli nii magus ja nii armas, et Sives päikese unustas.
   Neiu nimi oli Ferashin, Lillest Sündinu. Sives elas koos te-
maga täielikus kooskõlas aasta otsa oma Druhim Vanasta palees.
   Armastuse teedest oli Asrharn Sivesile paljugi õpetanud.Dee-
monid polnud mitte ainult ühteainsat armuteed loonud, ühtainsat
ruumi mõõtmatus aardekambris. ]he toa õndsuseküllane uks juhtis
alati järgmisesse. Ferashin oma niuete mesinestega, oma õunma-
gususe ja nisupõllujuustega, kes oma armsamale ja enesele vet-
ruvale hästilõhnavale kuldsele vaibale aset valmistas, oli Si-
vesi naudingute jaoks küps nagu Maa ise.
   Selge on, et ta Sivesit sel ajavahemikul armastas ja küllap
ka Sives teda. Ferashin polnud deemoni moodi, olgugi et ta dee-
moni loodud oli. Ta oli inimlik. Ta oli olend Maa seemnest ja
üleloomulikust emapinnasest. Ta kandis mõlema templit.
   Nii elas Sives ühe aasta peaaegu nagu ennemgi, pidas jahti
allilma kõnnumaal, pidutses maa-aluses linnas, läks mõnikord
öösel koos Asrharniga üles maa peale ja pöördus ikka jälle üle
magmaga täidetud vallikraavi oma lillenaise juurde tagasi. Ja
kui väga Sives teda ka austas, samavõrd jumaldas ta ikka deemo-
nite printsi kõige eest,kõige enam just selle viimase kingituse
tõttu, mis ta talle andnud oli. Ilmselt pidi ka Ferashini kohal
mingi nõidus lasuma, sest niipea kui Sives oli tema käe haara-
nud, unus tal kõik. Vastasel korral oleks olnud märkimisväärne,
et ta nii kauaks ja täielikult päevamaailma unustas, et ta sel-
legagi leppida võis, et öösiti maad külastas ja isegi inimeste
hingesid Unejõe kallastel jahtis.
   Aga deemonite prints ei võinud siiski kõike ette näha.Ja nii
oli see Ferashin ise,kes nõiduse purustas.Ta oli Maa elust tul-
nud ja kuigi ka teda deemonid petsid jäi tema süda ikka selleks
seemne südamikuks, mis oli kuulekas loodusseadustele ning ikka
valguse ja õhu kätte igatses.
   Äkki, aasta viimasel päeval, kui ta voodist tõusis, pomises
ta Sivesile, oma abikaasale: "Ma nägin väga imelikku unenägu,
kui ma magasin. Ma nägin,et olin ühes koopas ja kuulsin pronks-
sarve taevas kõlama hakkavat ja ma sain aru,et see mind kutsus.
Ma tõusin üles ja ronisin koopa järsku treppi pidi talle vastu.
Tee oli väga vaevaline, aga lõpuks jõudsin ma ühe ukseni ja kui
ma selle ukse lahti lükkasin, jõudsin ma välja ühele aasale,
millel oli nagu võluv, üleni sinine kate,selle külge kinnitatud
kuldse kettaga. Kuigi see ketas oli väike, kiirgas ta endast
valgust, mis täitis maad otsast otsani."
   Kui Sives tema sõnu kuulis hakkas tal süda rinnus hüppama ja
ta sattus vaimustusse otsekui oleks ta päikest näinud. Nagu
oleks vari, mis kõige kohal tema rinnas ja ajus ning tema ümber
lasunud oli, leegitsema hakanud. Ta vaatas Ferashinile otsa ja
too oli kui udus. Palee nende kahe ümber oli sünge nagu kollane
seatina. Ta tormas välja linna, mille hiilgus oli kustunud. See
oli kui haud. Kui ta segasena selle haua tänavail ringi tormas,
kohtas ta Asrharni.
   "Ma näen, sulle on maailm meelde tulnud", ütles deemonite
prints rauana kõlava häälega. "Mis nüüd?"
   "Oo, mu valitseja, mu valitseja, mis saan ma teha?" hüüdis
Sives nuttes. "Minu ema liha kutsub mind oma hauast üles maa
peale. Ma pean tagasi pöörduma inimeste maale, ma ei või kauem
allilmas viibida".
   "Sa tahad siis eitada, et sa mulle mingil määral armastust
võlgu oled", küsis Asrharn häälega, mis terasena helises.
   "Minu valitseja, ma armastan teid enam kui oma hinge. Kui ma
teist lahkun, on see minu jaoks otsekui ma poole endast teie
riiki maha jätaksin. Aga ma kannatan siin põrgupiina. Ma ei või
siia jääda.Linn on kui vari ja mina kui selles varjus ringiroo-
mav pime ussikene. Tunne mulle kaasa ja lase mul minna! "
   "See on kolmas kord, kui sa mind vihastad", ütles Asrharn
häälega, mis oli külm kui südatalv. "Kaalu hästi. Jättes mind
maha, nagu sa seda soovid,ei hakka mina oma viha enam kauem ta-
gasi hoidma".
   "Mul pole valikut", kostis Sives, "mitte kõige vähematki,
minu valitsejate valitseja".
   "Siis mine!" ütles Asrharn surma häälega. "Ja mõtle hiljem
sellele, mis sul nurjatul oli ja miks see oli ning kes on see,
kes sulle seda praegu ütleb". Siis läks Sives tinaraskete sam-
mudega Druhim Vanasta linna servale ja kõikjal ta teel tõmbusid
deemonid tema ees tagasi. Suured väravad avanesid. Keeristorm
kandis ta üles ja paiskas läbi vulkaanilõõri välja maa peale,
kus ta valusalt maha prantsatas. Sel viisil pöördus Sives taga-
si inimeste maailma, kus ta päikese all täis südamevalu ringi
rändama hakkas.

                               3
                       Luupainajalik unelm.

   Kogu Sivesi traagika oli selles: samal ajal kui ta enam kauem
allilma linnas välja kannatada ei suutnud ning selle päikese
järele igatsedes hülgas, mingisugust muud elu tundmata, nii
igatses ta nüüd täpselt samuti Druhim Vanasta tumeda päikese -
Asrharni - järele. Ta oli tundnud ühte printsi, palee, hobuste
ning jahikoertega ja üht kaunist naist. Nüüd töötas ta karjuste
juures, karjatades terved päevad kuumuses hatuseid kitsi ja ma-
gades oma ööd loomanahkadest telgis või mõnes väikeses teeäär-
ses kivimajakeses.Tasuks selle eest oli talle üks viil jämedat
leiba ja peotäis viigimarju. Vett jõi ta ojadest nagu seda kit-
sedki tegid. See kõik ei läinud talle aga vähematki korda. Teda
liikumapanevaks jõuks oli päike. Ta vaatles, kuidas päike tõu-
sis, kuidas ta nagu tulilind mööda hõljus. Vaatles, kuidas päi-
ke kaugel maa serva taha vajus ja kuidas pimedusekaarnad kokku
kogunesid. Päike oli tema õnn ja rõõm.Oma karja läbi maa ajavad
karjused panid imeks kena võõrapärast noorukit, kes palju oma
aega sellele kulutas,et üksisilmi taevasse vahtida.Kuigi ta oli
leebe ja vähenõudlik, ei sõbrustanud ta kellegagi nende seast.
Karjused arvasid, et noormees peab kindlasti mõne rikka mehe
poeg olema, kes rasketel aegadel kaduma on läinud.Sives ei puu-
dutanud oma minevikku ühegi sõnaga, kuid mõnikord kuulsid nad
teda unes ühte nime hüüdmas,mida mõnigi teadis ja mis nende sü-
dameisse hirmu külvas. Unes tardus Sivesi hing sel ajal kui ta
Unejõel viibis - üle oma unistuste metsikute maade rännates
pilkudega Pimeduse Valitsejat ja tema jahikoeri otsides.
   Ta keeldus uskumast kõike, mida Asrharn talle oli tõetundes
öelnud. Ta ei uskunud ega soovinud, et prints talle kunagi valu
tekitada võiks. Nooruk armastas teda kogu oma avatud sureliku
südamega ja kaotusvalu kandis ta kui rasket koormat,mida ta po-
leks aga kunagi soovinud endalt maha raputada. Asrharn,kes teda
niisamuti armastas, pidi oma kaotust samal viisil kandma ja ku-
na Sives iialgi seda solvata ei suutnud, keda ta armastas, nii
ei saanud seda teha ka Asrharn. Allilmas veedetud aja jooksul
oli Sives pisut deemonite suurejoonelist melanhoolset loomust
tundma õppinud.
   Ühel päeval jõudsid karjased linna, kus nad oma kitsed taht-
sid turul maha müüa.See oli tavaline Maa linn ning Sivesi jaoks
seetõttu eriti hirmus ja vaenulik. Druhim Vanastas polnud vae-
sust ja haigusi, armetuid hurtsikuid ega kerjuseid, ainult ha-
ruldased aiad ja sihvakad metallminaretid,mille keskel deemoni-
te rass meeldivalt oleskles. Mõne aja pärast sai Sivesile kül-
lalt. Ta jättis karjused nende kaubatehingute hooleks ja jook-
sis linnast välja mere äärde. Sügavaimas meelehärmis istus ta
ühele kaljupangale.Mõne hetke pärast ujus päike juba vee all ja
öö laius kõikjal üle maa. Üle hulga aja rõõmustas Sives öö üle,
ta kattis oma pea kitsenahaga ning uinus kiiresti.Tal oli valus
meenutada, kuidas nad Asrharniga öösiti üle maa ratsutasid ja
inimestega kuraditempe tegid. Ta oli osaliselt hakanud mõistma
pahesid, kust ja kuidas need siia maailma külma kuu alla tulid.
Hirmsa kaotuse tunne ja hämmeldus ahistasid teda. Ta jäigi ran-
nale, sest talle tundus, nagu peaks ta süda selle ööl murduma.
Ta oli selle üle peaaegu et rõõmuski.
   Nii ootas ta seal. Ja tähed taevas irvitasid ta üle kui pal-
jastatud pistodad. Kalur Uni tuli vast ehk üks või kaks korda
ta juurde ja lahkus siis temast jälle enda järel õhkõrna noota
vedades, kuhu ta oma saaki püüdis.
   Keskööl sosistas talle kõrva üks tuuleiil. Selle oli vallan-
danud kaugelt kostuv võõrapärane muusika.
   Sives jäi tähelepanelikult kuulatama ja tõusis. Ta kuulis
imepärast aeglast meloodiat,kurba ja unistavat - see sobis just
tema meeleoluga.Ta vaatas merele ja nägi imet - kuu oli taevast
alla langenud ja ujus meres. Ta sulges silmad, avas need uuesti
ning nägi hõbedast taotud suure lilleõie kujulist laeva, mis lä
bi teda ümbritseva uduse kiirtepärja nähtavale ilmus.Laeva kes-
kelt sirutus öhe sihvakas hõbetorn,mille katus sarnanes diadee-
miga. Otse diadeemi all siras üksainuke rubiinpunane aken. Lae-
val polnud ei aerutajaid ega sõudjaid.Siiski oli tema vööri ees
märgata mingit liikumist,tähevalguse kilgendust igivanal märjal
nahal ning säbrutavat vahtu: hiiglaslikud bestiad vedasid sõi-
dukit läbi lainete nagu hoburakend triumfikaarikut veab.Kes nad
olid - koletud vaalad või ehk koguni lohed - seda poleks Sives
osanud öelda. Ta ainult seisis ja vaatas ning sel ajal kui ta
vaatas, pöördus laev tema poole ning lähenes kaldale. Kõikjal
tema ümber helises armas nukker muusika. Võimsad bestiad tööta-
sid vaevaliselt edasi ja laev liugles neile järele. Sives tor-
mas merre, kuni lained tema põlvede vastu murdusid. Ta vahtis
ikka veel laeva - selle aken avanes nüüd pärani ning nähtavale
tuli neiunägu.
   Sivesi nõrkuseks oli tema iluarmastus.Nii nagu teised armas-
tavad rikkust, lõbustusi või võimu, nii armastas tema ilu. Just
seepärast palvetas ta Asrharni ja mõnda aega ka Ferashini, Lil-
lest Sündinu, poole. Seepärast austas ta tulevalgust ja lõppude
lõpuks kõikide tulede isandat päikest. Ta vaatas üles tornist
alla kummarduvale tüdrukule näkku ja see tüdruk oli kui tema
iluarmastuse kokkuvõte. Pärast seda, kui ilust on niipalju kui
üldse võimalik räägitud, veel tema üle vestelda? Mistahes maa
keeles, mis seda teha suudaks, jääks sõnadest väheseks, et ilu
kirjeldada. Kas saab selleks raisata sõnu,kui ilu on vapustavas
murrangus end kaose ookeanist vabaks raputanud. Ookeanist, mis
jättis ta maha nagu palli, mida väikesed lapsed mängides õhku
viskavad.
   Tüdrukus oli midagi Ferashinist, samuti midagi Asrharnist ja
ta paistis oma aknast nagu päike. Nagu päikegi pilvedest, nii
vabastas ta ennast aeglaselt rättidest, mis teda katsid ja las-
kis samm-sammult oma hõbedase alastioleku sira Sivesi peale
langeda kuni see temast pimestatuna värisema hakkas ja tema
niuded tulega täitusid.
   Siis pöördus suur laev ja hakkas kaldast kaugenema. Ta libi-
ses vett mööda kaugemale otsekui teed pidi. Sives karjatas val-
jult sõidukile järele ning teda päranisilmi vahtides võitles
end läbi lainete talle järele. Kuid raske meri heitis ta kaas-
tundetult tagasi ning mere külmus tõi Sivesi uuest teadvusele.
   Kõik pikad pimedusetunnid seisis ta nagu transis rannal,sil-
mad kinnitatud kauge horisondi külge, kuhu laev oli möödavilk-
satava tähena kadunud. Kui lõpuks päike tõusis, polnud Sivesil
tema jaoks enam silmi. Ta heitis kaljude varju ja vajus süga-
vasse unenägudeta unne.
   Nooruk ärkas koos päikeseloojakuga ning otsis kogu öö silma-
dega laeva.Kaks tundi enne koitu mööduski laev kaugelt. Ta hüü-
dis seda, kuid laev oma kurssi ei muutnud.
   Järgmise päeva veetis ta samuti magades. Karjused tulid teda
hommikupoolikul rannalt otsima,aga ta ei liigutanud ennast ning
nad ei leidnud teda.Karjused olid linnas kasumit saanud ja neil
oli raha, mida nad noorukiga jagada tahtsid,ehkki teistega võr-
reldes oli ta kummaline, vahest ainult pooleldi mõistetav.Vähe-
kese aja möödudes karjused lahkusid. Öö saabudes seisis Sives
näljaste metsikute silmadega kaldal ja ootas. Seekord ta laeva
ei näinud, ehkki see pidi mööduma, sest muusikat ta kuulis.
Noormees hakkas helisid kuuldes rõõmust värisema ja kahlas jal-
gupidi merre, kuni see ta jälle vihaselt tagasi tõukas. Siis
nuttis ta vihast raevuse mere vastu. Ta oli peaaegu hull igat-
susest.
   Aga ta oli ka nõiduse mõju all. Tema, kes oli näinud, kuidas
teisi lummati!Ja nüüd oli ta ise võimetu end teda tabanud võlu-
jõust vabastama. Kaitse nõiduse vastu tal puudus.
   See kõik oli Asrharni tegu. Kes veel peale Asrharni oleks
seda teha võinud?
   Deemonite prints oli alguses tõtt rääkinud. Mida deemon on
soovinud ja mille ta on kaotanud, selle ta hävitab. Tema jaoks
oli see niisama loomulik nagu surelike jaoks on surnute matmine
või haige voodilinade põletamine peale palavikku.
   Alguses, nagu näis, oli ta segaduses, see pimeduse peremees.
Neil päevil kui nad Sivesiga seltsilised olid, tegi ta noormehe
kõigi maa relvade ja ohtude suhtes immuunseks. Nüüd pidi Asr-
harn meelde tuletama ainukese asja, mida ta veel teha polnud
jõudnud. Varsti peale seda, kui Sives mererannale asus, kujun-
das Asrharn suitsust ja lootustest lillelaeva. See oli suurvai-
mu töö, mis sarnanes fatamorgaanaga, milline kõrbes inimeste
eest põgenevat näib, samal ajal siiski tõelisena paistab nagu
ümbritsev liivgi. Asrharn oli oma sõidukist väga sissevõetud.Ta
imetles tükk aega oma loomingut. Kõige kauem vaatas ta üle enda
loodud viirastusneidu, kes pidi Sivesi südame ja vaimu kinni
püüdma. Prints ise tundis poollõbusat hämmastust selle ilu üle,
mille ta ise teinud oli. Ja Asrharn saatis laeva välja merele.
Ise tiirles ta musta kajakana kõrgel ranna kohal ja vaatas
pealt kuidas Sivesit nõiduse võrkudesse haaratakse.
   Kolm ööd ja kolm päeva laskis ta noorukil oma meeleheites ja
igatsuses kannatada. Neljandal ööl,umbes tund aega peale päeva-
loojangut muutis Asrharn end kalameheks.Ta kummardus rannas ma-
gava Sivesi kohale ja laulis talle deemoni kombel vaikselt kõr-
va.
   Sives ärkas.Talle näis nagu oleks mingi meloodiline meelitav
hääl teda äratanud - ta arvas, et hõbelaev on saabunud. Aga kui
ta jalule tõusis, polnud laevast midagi kuulda ega näha. Vaid
vana hallipäine kalur istus kaldal ja paikas oma võrke.
   "Kas sina hüüdsid mind?" küsis Sives, sest midagi tundus
talle kalamehes kummalist olevat, mis noormeest temaga vestlema
tõukas.
   "Mina küll mitte", vastas mees, "sellest poleks mul mingit
kasu".
   Kaluri hääl oli imelik ega tundunud talle endale kuuluvat.
Hääl oli mingit erilist laadi, nagu ka tema säravad ja uskuma-
tult intelligentsed silmadki, millega ta nüüd Sivesit hindavalt
silmitses. Noormees ei teadnud miks, kuid ta tundis end mehe
juuresolekust lohutatuna ning tal oli tung kalurile oma nukrust
avada. Ta oli aga siiski liiga häbelik, ega olnud ka mees- ja
naisinimestega harjunud.
   "Hea saak täna?" pomises ta seetõttu.
   "Ei, kehv", ütles mees."Kalad on ärahirmutatud ja jäävad al-
la. Ma sooviks sulle ühest imest jutustada, kui sa mind kuulad.
On olemas üks suur hõbelaev, mis öösiti merel uitab, ma olen
seda oma silmaga möödumas näinud. Laeva keskel kõrguvas tornis
istub üks neiu ja ootab oma armsamat,kelle kohta ta on ennustu-
sest kuulnud. Neiu jalg ei tohi enne maad puudutada, kui armsam
ta endale on saanud. Ennustus ütleb, et ta kallima juuksed me-
revaigupunased peavad olema ja et ta mõningaid nõiakunste teab,
mida Pimeduse Valitseja ise talle on õpetanud".
   Noormees läks näost kriitvalgeks ja jäi avalisilmi üle tüh-
jade lainete vahtima. "Siis ütle ometi", sosistas ta, "kui sa
juba ettetähendust tead, kuidas see tüdruku armsam ta laevalt
kätte saab?"
   "Oh siis", vastas kalur, "kui tal deemonmära on, kes üle vee
suudab joosta. Sellel saab ta üle mere neiu juurde ratsutada".
   Sives kattis näo kätega.Kalur tõstis ta üles,asetas oma käed
talle õlgadele ja küsis sõbralikult, millest noormees puudust
tunneb. Vana mehe puudutus näis teda samal viisil vallutavat,
kui seda tema hääl ja silmad teinud olid, ning jälle tundis Si-
ves vastupandamatut tungi kalurile oma häda tunnistada.
   "Mina olen toosama, kellest ilmutus räägib",kogeles ta,"saa-
tuse poolt laeval olevat tütarlast armastama määratu. Ma olen
teda juba näinud ja armastan teda rohkem kui oma elu.Ka olen ma
allilmas elanud ja seal mõningaid nõidusi õppinud, puudub vaid
selline hobune nagu see, kellest sa rääkisid,et ta üle vee võib
joosta.Ainult ma olen end sellest ilmast lahti öelnud, et elada
maa peal ega saa Asrharnilt, oma valitsejalt,nüüd enam midagi
paluda".
   "Ära seda hirmuäratavat nime kõvasti välja ütle", anus kalur
silmnähtava hirmuga ning tegi seejuures käega kurjusevastase
märgi. Silmad särasid tal nii nagu need ainult äärmise kohkumi-
se või naeru puhul säravad. "Aga ma pean sinult ühte asja küsi-
ma. Kas deemon on sulle kunagi midagi andnud, millega sa teda
kutsuda saaksid? On olemas salapäraseid mälestusesemeid, mis
selliseid olevusi kohale kutsuvad, soovivad nad seda ise või
mitte". Sivesi suust kostis karjatus ja ta hakkas otsivalt oma
mantlis kobama. Hetke pärast tõmbas ta välja väikese, mao pea
kujulise vile, mille Asrharn oli talle visanud, kui ta esimest
korda maa peale jäi et päikesetõusu näha.
   "Selle andis ta mulle", ütles Sives, "ja rääkis, et see teda
minu juurde toob, kus ma ka iganes oleksin".
   "No hästi siis", ütles kalur, "aga kas sa seda vilistades ka
tema vihale mõtled? Või arvad sa, et ta kõige selle järel sind
veel heaga kohtleb? "
   "Ma ei karda teda. Ma suudan vaid tüdrukule mõelda".
   Kui Sives neid sõnu ütles, paistis kaluri nägu üheks silma-
pilguks nagu sulavat ja üks teine, üleni raudne nägu, selle ta-
gant vabanevat. Kuid Sives seda ei näinud, tegelikult ei suut-
nudki ta näha muud kui ainult oma unistusi.Ta tõstis vile huul-
tele.
   "Oota!", karjatas kalur ilmse kohkumisega,"lase mul ära min-
na, enne kui sa puhud.Mul pole soovi siin seista kui ta tuleb".
   Nii ootas siis Sives ja kalur jooksis kaldast alla, eemale.
   Vahest ehk oli see Sivesi poolt vaid Asrharni proovilepanek?
Kuna Sives maagilise laeva nõidusele vastu seista tahtis ja
üheks silmapilguks oma armastust Asrharni vastu meelde tuletas,
samuti Asrharni võimu,mis teda inimeste silmis nii hirmsaks te-
gi (deemonid olid oma ilu ja võimu pärast väga ennast täis),kas
oli siis võimalik, et prints loobub oma kättemaksust? Kuid nõi-
dus, mille Asrharn ise oli loonud, osutus vägevaks.Sives tundis
end alasti olevat oma soovide ees tütarlapse järele ning sel
silmapilgul aimas ta tuules deemonite printsi. Kauem ei võinud
ta enam armu oodata.
   Kui vanameest enam ei paistnud - kas ei jooksnud ta liiga
kiirest oma vanuse kohta?- tõstis Sives vile huultele ja puhus.
   Vilest ei kostnud mingit heli, mitte vähematki,mida maa peal
kuuldud oleks. Siis äkki oli õhk täis tiibade vihinat ja all
rannal keerdus üks suitsusammas üles. Suitsul ei olnud mingit
kindlat vormi. Asrharn ei laskunud enam selleni, et Sivesile
end ilusas surelikus kehastuses ilmutada, mille deemonid tava-
liselt võtsid,ja mistõttu nad inimeste poolt imetletud ja ülis-
tatud olid.
   Suitsust kostis külm hääl,mis küsis: "Miks sa mind kutsusid?
Kas sa oled unustanud, et me oleme lahku läinud?"
   "Andesta mulle, minu käskija,ma palun sinult vaid ühtainust
asja, ega palu siis sinult enam kunagi midagi".
   "Selles võid sa kindel olla. Sa ei pea seda vilet enam teist
korda puhuda julgema. Mis sa soovid?"
   "Laena mulle ainult üheks ööks allilma hobust, kelle sa mul-
le kunagi andsid. Seda mära, kelle lakk kui sinkjas vine on ja
kes üle vee joosta võib".
   "Ära kunagi ütle, et ma pole suurejooneline olnud", kostis
Asrharni hääl suitsust. "Selleks üheks ööks pead sa ta ratsuta-
miseks saama. Vaata, sealt ta tulebki".
   Samal momendil murenesid liivaluited rannal ja nendest ilmus
deemonmära, liiva ja mulda külgedelt raputades. Sives hüüatas,
täis rõõmu, ja hobune,tundes ära tema hääle,traavis kohale ning
jäi ta ette seisma. Kui Sives nüüd selja taha vaatas, oli suit-
susammas öösse minema pühitud ning rand tühi. Noormees tundis
hinges süü- ja kahetsustorget - ta polnud Asrharni veel mitte
kordagi tänanud.
   Aga ta unustas selle peagi ja istus kannatlikult mere kaldal
mära seljas, kes tema all maad kraapis täis kirglikku soovi üle
lainete joosta, samal ajal kui kuu tõusis ja tähed lihvitud te-
rasena sätendasid.

   Oli hilja, kui laev tuli. Ta oli kaugel eemal, horisondi lä-
hedal ega liikunud enam edasi peale seda kui oli nähtavale il-
munud.
   Tuules kuulis Sives muusikat. Ta mõtles: "Mu armsam hoiab
laeva paigal, ta ootab et ma tema juurde ratsutaksin". Ta andis
märale kannuseid, mida sugugi vaja poleks olnud, sest hobu oli
niigi rõõmus, et jooksma sai hakata.
   Tema kabjad kihutasid nagu vahus kümmeldes hõbedasel rajal,
mis laevast kaldani vastu peegeldus.
   Sives hõikles märale kaasa, kaasa ööle ja tüdrukule tornis.
Ta oli täis seda liiki ebaharilikku pimedat õnne, nagu seda ai-
nult needuse ohver võib tunda, küünlaleegi sarnast õnne,mis ühe
silmapilgu heleda leegiga särades põleb ja seejärel kustub.
   Kui ta laevast ligikaudu veerand miili kaugusel oli, hakkas
see tema eest aeglaselt ära liikuma. See ei tundunud talle äh-
vardav ega imelik olevat. Pigem oli see lõbus mänglemine, üks
tornis oleva tüdruku väljamõeldud mäng, et näha, kas ta temale
järgneb. Samas liikus laev väga aeglaselt, kuigi siiski küllalt
kiiresti, nii et ta sellega sammu pidada ei suutnud, kui väga
ta ka ei pingutanud. Läbi mere oigamise, läbi võluva muusika ja
rakmete kõlina, läbi kõige, kostis ratsanikuni hääl, mis otse-
kui tuulest endast tuli.Ta ei teadnud,kust see temasse tungis
ega meenunud talle, kellelt ta kuulnud oli, aga sõnad,mida hääl
ütles, kordusid ikka ja jälle tema kõrvus: "Ka sina oled narr,
maapealsündinu, kuna sa oma usalduse deemonitele oled kinkinud
ja suitsust ning ööst märal ratsutad. Keda deemonid armastavad,
selle nad tapavad lõpuks ning deemonite kingitused on ainult
püüniseks". Ta nägi end äkki nagu kõrvalt, otsekui oleks ta ka-
jakas olnud, kes ülal taeva all oma ringe teeb - mees hobusel,
kes häbematult oma ratsul üle mere mööda valgusrada kihutab.Ki-
hutab valgusrada mööda,mis voogab välja temast ikka enam kauge-
nevast laevast vee peal. Nagu külm madu, liigatas end miski Si-
vesi sisemuses.Ta ohjeldas hobust ning heitis pilgu selja taha.
Kui kaugel oli kallas! Vaid nagu lavendlivärvi kriidiga tõmma-
tud kriips, mis vett ja õhku eraldas.Tagasi vaadates nägi ta ka
midagi muud, midagi, mis siiani tema südant ikka rõõmuga oli
täitnud. Taevas idas kahvatas õrnalt nagu tuvi rind.Varsti pidi
päike uut päeva alustama.
   Hommikuhämaruse värske tuul puhus üha kõvemini ja kõvemini.
   "Sinu unistused reedavad sind",laulis jälle tuule hääl. "Ära
tule kunagi hobuse seljast maha, see kaob".
   Sivesi suust kostis kohkumise ja hirmuoie. Ta pööras deemon-
mära ringi ja jättis lendava laeva enda taha. Sel momendil kui
hobu helendavat idataevast nägi, hirnatas ta kohkunult ja ajas
end tagajalgadele püsti.
   Aga Sives hoidis teda kõvasti päitsetest.Ta kas meelitas ho-
bu hellitussõnadega või vandus teda.Ta sundis hobust kauge kal-
da poole galoppi, ära sealt, üle võimsalt voogava mere,mis juba
pärlmutrina helendama hakkas. Lõpuks ometi tormas mära kui tuu-
lispask tagasiteele, lakk noormehe nägu piitsutamas.Ta pruuskas
ja pööritas hirmu pärast silmi.
  Sives vaatas selja taha.Hõbedane laev oli üha heledamaks tõm-
buva taeva taustal läbipaistvaks muutunud, ta võbises nagu vari
küünlavalguses ning oligi kadunud. Ja siis tõusis päike.
   Ta tõusis nagu fööniks,terve idataevas avanes kui lilleõis.
Tema tohutult heledad kiired rajasid endale teed üle mere, nii
et seal nüüd otsekui veele maalitud kuldne, mitte enam hõbeda-
ne, rada oli. Kui tulenooled deemonmärani jõudsid, kisendas see
kohutavalt ja see kisendus oli hirmsam mistahes helist maa peal
Põlevad valgusodad paistsid teda lausa läbistavat.
   Sedamaid tundis Sives, kuidas ratsutid tema käte vahel lagu-
nesid ning jalused kui vaha sulasid. Järgmisena langes kogu ho-
busekere kokku ja kärises lõhki otsekui oleks ta paberist teh-
tud. Sives vaatas tema poole. Ratsust tema all oli järel vaid
triip päikeses põlevat öötaevast tema all.
   Ning Sives langes alla. Ahnelt avatud neeluga võttis meri ta
vastu. Mere vastu oli Sives aga kaitsetu. Kuna meri ei kuulunud
Maa kuningriiki ning tal omaenese valitseja oli, polnud deemo-
nite printsil noorukit vee vastu võimalik olnud kaitsta. Viima-
sel sekundil, enne seda kui vesi tema kohal kokku lõi, hüüdis
Sives valjult üht nime.See oli Asrharni nimi ja selles karjes,
millist vaid mõne üksiku sureliku kõri suudab esile tuua, olid
koos kogu tema valu ja üksildus,kogu tema meeleheide ja süüdis-
tus. Siis lained neelasid ta ja hommik oli jälle rahuga täide-
tud.
   Kas Asrharn kuulis seda viimset karjet? Kes teab? Võib olla
vaatas ta nooruki lõppu oma võlupeeglis ning nägi teda uppuvat.
Ehk tundis ta ühel silmapilgul oma kurgus koletut südamevalu ja
võib olla oli tema sarmikas, toredalt rääkivas suus sekundi
murdosaks tunda rohelise soolase vee maitset.

  Kõneldakse,et Druhim Vanastas suur tulekahju peale neid sünd-
musi olla süttinud ja et tules põlenud maha palee, mille Asr-
harn Sivesile ehitas. Kui palee juveelidest katus sisse langes,
lahvatanud üles hiiglaslik pimestav valgus, mis kõigile silmis-
se sööbis, kes seda pealt nägema juhtusid. Valgus, mis selleks
liiga metsik oli, et allilmas teretulnud olla,sarnanenud päike-
se valgusega.


                          Teine osa.

                              4
                        Seitse pisarat.

   Sügaval maa all, allilmas, kuid väljaspool Druhim Vanasta he-
lendavaid müüre ja teravaid kumavaid torne, laius mustade kal-
juste kallaste vahel sünge Peeglijärv. Siin töötas drin muutma-
tud ööd-päevad läbi oma alasite juures, kus ääsid suitsesid ja
vasaralöögid valjult helasid.
   Drinil polnud jälgegi deemonite kõrgemate kastide, vazdru -
printside või esva - nende teenrite ja teenijannade, ilust. Nad
olid väikesekavulised ja grotesksed, täis väikesi groteskseid
nalju. Nagu nende isandadki, armastasid ka nemad pahandusi te-
ha, mille teostamiseks olid neil aga omad ideed. Üksiti teeni-
sid nad vazdrut ja tegid mitmeid teenuseid esva jaoks. Kui aga
võimsad surelikud võlurid nõiajooke ja posimist rakendades jän-
ni jäid, ruttas drin üles maale, et neid aidata ning kus vähegi
võimalik oli,tekitasid nad enamgi muret ja häda,kui võlurid os-
kasid oodata.
   Üks teine asi oli veel, mida nad teha oskasid. Nad oskasid
metalle sepistada. Kuigi nad ise just ilusad polnud, mõistsid
nad ometigi kauneid asju valmistada. Nad tagusid kõrvarõngaid
deemondaamidele, sõrmuseid deemonprintsidele, peekreid, võtmeid
ja mehhaanilisi hõbelinde,kes kõigi deemonite valitseja Asrhar-
ni palee tornide ümber lendasid.Ning ükskord olid nad ühe sure-
liku nooruki jaoks, kelle vastu Asrharn oli heasoovlik, kullast
häärberi ehitanud, millest nüüdseks, muuseas, enam midagi peale
kuldse tuha pole järele jäänud.
   Seal elas üks drin, nimega Vayi, kellel olid enesest auahned
ettekujutused.Mõnikord luusis ta järve ääres ringi,otsides kal-
liskive või läbipaistvaid mäekristalle,mis mõnedes talle teatud
kohtades süngel kaldal vedelesid ja mõtles:"Varsti teen ma all-
ilma ilusaima sõrmuse, Asrharn ise hakkab seda kandma ja kiidab
mind selle eest", või: "Ma teen sellise metallist võlulinnu, et
kõigi suud hämmastusest lahti jäävad". Vayi pidas ennast nimelt
paremaks kui teised drinid, kes muretult vasardasid ja ennast
unistamisega ei vaevanud. Ta tahtis ainulaadne ja kuulus olla.
Mõnikord unistas ta sellest, kuidas ta deemonite printsi lemmi-
kuna Asrharni lossis elab.Siis poleks Vayi jaoks miski küllalt
hea. Teinekord mõtles ta sellele,kuidas ta üles maale läheb ja
kuidas ta seal kuulsate kuningate õukondades edus supleb: kuul-
sana ja kõigi poolt austatuna, omades üht erilist sametiga voo-
derdatud päeva-kasti, mille sees ta ennast ebameeldiva päikese
eest varjaks.
  Kui ta ükskord nii ringi jooksis ja enda ette pomisedes unis-
tas, nägi Vayi otse enda ees ühte kogu, mis liikus piki järve
kallast. Ta sai kohe aru, et see ükski drin ei ole, selleks oli
ta liiga suur,liiga sale ja - kuigi Vayi teda vaid selja tagant
nägi - kuidagi liiga ilus. Kõige tõenäolisemalt oli mõni tore
vazdru- või esvapreili tulnud omale paari imekaunist juveeli
paluma ja Vayi valmistus omapärasel kombel, mis drinile väga
meeldis, selle eest maksu nõudma. Ta tippis vargsi kogule järe-
le, kes varsti ühele järveäärsele kaljule istus ja loori näo
eest tagasi lükkas. Otsemaid tundis Vayi ta ära.Pikad kuldblon-
did juuksed voogasid tema õlgade ümber ja tal oli lille nägu.
Kogu allilmas polnud kedagi temasarnast ja tõenäoliselt ka mit-
te maa peal üleval. See oli Ferashin, Lillest Sündinu. Tüdruk,
kelle Asrharn oli lillest kasvatanud, rõõmuks Sivesile, sureli-
kule, kes nüüd mere põhjas oli.
   Ferashin istus kaldale. Ta ringutas oma käsi külma musta vee
ning muutumatu taeva poole.Siis laskis ta oma pea norgu ja puh-
kes nutma.
  Vayi oli võlutud. Kas ta nuttis Sivesi pärast? Või nuttis ta
igatsusest kohutava särava päikese järgi,nagu Siveski seda tei-
nud oli? Äkki märkas Vayi, kuidas Ferashini pisarad särades ja
sätendades mööda kaljupinda voolasid. "Milliseid kallisasju
võiks neist pisaraist küll teha!" mõtles Vayi kohe. "Nad on
selged kui teemandid, kuid pehmemad; enam on nad nagu pärlid,
kuigi läbipaistvamad ja säravamad;nad on hoopis opaalide moodi,
ehkki jälle puhtamad;pigemini on nad otsekui kahvatud safiirid,
mis värvidest rikkumata on. Aga kuidas ma neid kogun ja kuidas
karastan?"
   Vayi haaras oma vööst ja tõmbas selle vahelt välja väikese
karbikese, sülgas sinna sisse ning laskis võluvõimul oma puitu-
nud kätest laekakesse voolata.Siis kargas ta sammukese ettepoo-
le ja tõstis oma väikese sõrme otsaga ühe pisara üles ning lasi
selle teda purustamata oma nõiutud karpi langeda. Seejärel tõs-
tis ta üles kuus järgmist pisarat ja ühendas need oma kollekt-
siooniga,enne kui nuttev Ferashin üles vaatas ning teda märkas.
Heitnud Vayi poole üheainsa kartliku ja kurva pilgu, tõmbas ta
loori näo ette, tõusis ja läks aeglaselt Druhim Vanasta värava-
te poole. Nii meeleheitlikult kui Vayi ka seejärel ei otsinud,
ei suutnud ta kivide vahel enam ühtki sädelevat pisarat märga-
ta. Ta pöördus Ferashinile järele ja hüüdis: "Tule tagasi, kau-
nis Ferashin ja nuta natuke veel,ma annan sulle selle eest sõl-
gi, prosse ja kõrvarõngaid".Kuid Fersahin ei kinkinud talle vä-
himatki tähelepanu.Peatselt ruttas ka Vayi järve äärest minema,
väärtuslikku laekakest kramplikult käes hoides ja oma nina alla
pobisedes: "Seitsmest on küllalt. Rohkem oleks juba liiga laba-
ne. Seitse, see on midagi erakordset".
   Vayi tormas oma koopasse, puhus tule lõkkele ja hakkas sori-
ma korratus metallide, mäekristallide ja kalliskivitagavarade
hunnikus. Varsti leidiski ta sealt kolme paksu magava ämblikuga
puuri ning trummeldas vastu selle võret. "Ärgake üles, ärgake
üles,Laiskuse tütred", hõikas ta. "Ärgake ja hakake ketrama, ma
toon teile veiniga immutatud kooki ning deemonite prints ise
silitab teid oma imelise pimedusega".
   "Oh sa suurim kõigist valetajaist", kostsid seepeale ämbli-
kud,kuid kuuletusid talle siiski ja peagi oli hämar koobas nen-
de filigraankedrusega ehitud.
   Tund tunni järel töötas Vayi oma ääsi juures. Tuli leegitses
ja suitses ning üks teine tuli - võlutuli - valgustas koobast.
Kirgastunud Vayi kutsus kõiki väikseid kummalisi nõiakunste,mis
drinile kättesaadavad olid, endale appi. Aeg-ajalt tulid teised
drinid tema koopa sissekäigu juurde ja püüdsid uudishimulikult
sisse piiluda. Aga koobas oli auru täis ja Vayi võlusõnadest ei
saanud nad ka selgesti aru kuna kõik drinid olid lakkamatu va-
sardamise tõttu pisut kurdid. Raske on hinnata, kui kaua Vayi
seal omaette töötas. Allilmas peeti seda pikaks ajaks ja maa
peal oleks tema pingutuste alguse ja lõpu vahel kindlasti palju
aastaaegu vaheldunud ning hulk inimaastaid möödunud.Lõpuks saa-
bus ääsi juurde rahu.
   Teised drinid hiilisid jälle kohale, kuid nüüd muutis Vayi
ühe oma ämblikuist koletu suureks ja pani ta koopaavasse valva-
ma, nii et keegi sisse tulla ega välja minna poleks saanud.
   "Hei, sina seal, Vayi", karjusid drinid. "Näita meile ka,
millega sa valmis said, mis sul terve igaviku aega võttis."
   "Minge minema ja uputage end mudasse", karjus Vayi neile hä-
bematult koopast. "Pole siin midagi,mis teie silmade jaoks mää-
ratud oleks".
   Drinid läksid eemale ja jäid koos järve äärde torisema. Üks
neist - Bakvi - oli iseloomult väga kiivas ja mitte eriti ene-
sekindel. Talle meenus Vayi auahnus ja see, kuiväga too soovis
Asrharni jaoks midagi peenemat luua kui kõik teised, et sellega
tema soosingut võita. Kogu drin kartis ja austas Asrharni ning
Bakvi kaalutles mõttes, rääkides iseendaga: "Kujutleda vaid, ma
ju võiksin Vayi ehteasja varastada ja ise valitsejale anda.Siis
oleksin mina tema lemmik".
   Ning kui ülejäänud drin sealt nurisedes ja sõimeldes minekut
tegi, peitis Bakvi end ühe kaljurünka taha ja jäi ootele.
   Alles hulga aja pärast tõstis Vayi ämbliku kõrvale, pistis
oma pika nina koopast välja ja piilus ringi. Uskudes end üksi
olevat, tuli ta oma peiduurkast välja, tormas õnnest pugisedes
järve äärde ning alustas seal metsikut rõõmutantsu.
   Samal ajal põrnitses Bakvi ämblikut. "Kaunis daam", tegi ta
juttu, "kuidas te olete küll kasvanud. Teie suurust saab küll
ainult teie vastutulelikkusega mõõta".
   "Minu puhul on meelitused asjatud",vastas talle ämblik. "Kao
minema, enne kui ma su kinni pistan, mul on kõht kole tühi".
   "Selles hädas saan ma teid kergesti aidata", rõõmustas Bakvi
ja tõmbas taskust suure meekoogi, mille ta oli just samal hom-
mikul küpsetanud. Ämblik limpsas keelt. "Kallis maadam", ütles
Bakvi, "ma palun teid. Sööge see kook enne ära, kui te näljast
jõuetuks jääte.Ei või ju oodata,et te peaksite truu olema ai-
nult ühele isandale - sellele Vayile, kes teile süüa ei too ja
teiega nii lugupidamatult koopa sissekäiku kinni topib". Ämblik
oli sellega päri ja nii andiski Bakvi oma koogi talle,proovides
end sel viisil koopasse sisse keerutada. Vaevalt oli aga ämblik
söömise lõpetanud, kui ta drinil jälle tee peal ees seisis. "Sa
minu kullake",meelitas Bakvi,"ma sooviksin vaid ühte pilku sin-
na heita, et näha, mida su ebasõbralik häbematu isand seal val-
mis on vorpinud. Kindlasti on ju midagi,millega mul sind veenda
õnnestuks? Ehk on veel mõni teene,mida ma sulle osutada võiks?"
Nende sõnadega hakkas ta ämblikku ühest tema anatoomia teata-
vast kohast kõditama. Peagi oli ämblik üleni erutunud ja lükkas
oma asjanduse ettepoole. Sellele vastu tulles,tõusis Bakvi tal-
le peale ning hakkas endast parimat andes jõuliselt tööle. Ämb-
lik oigas ja piuksus mõnust. Kuid ta oli selline daam,keda pol-
nud just kerge rahuldada. Kuigi Bakvi tegutses energiliselt ja
ennast hoidmata, uskus ta end peagi kustuvat, kui tema partner
varsti rahuldust ei saa. Lõpuks ometi heitis ämblik ta võimsa
sisinaga enda seljast maha ja teatas, et ta võivat nüüd lõpeta-
da ja Vayi töökotta minna.
   Peaaegu hingetuna, oma siniseid plekke hõõrudes, komberdas
Bakvi koopasse.
   Vayi tööpingil oli kaelakee - valgest hõbedast,hõõguvkahvatu
kui kuu, kaetud hõbeämblikuvõrguga, mis nii õhuke oli,nagu kõi-
ge peenem niit. Ja selles võrgus, otsekui tähelinnud püünises,
olid seitse imakaunist säravat kalliskivi, heledad kui välk ja
siiski pehmed kui piim.
   "Oh sa üliuskumatu Vayi", hüüatas Bakvi ja tal läks olemine
kohe paremaks. Kärmelt haaras ta kee,torkas selle oma hõlma al-
la ja tormas nii kiiresti kui sai koopast välja. Ta jooksis pi-
ki järvekallast ja üle mäenõlvade Druhim Vanasta poole.
   õige pea tuli ka Vayi hüpeldes tagasi. Ämblik korrastas end
parasjagu kõigi oma kaheksa karvase jäseme abil erilise tähele-
panuga - pilt ilmselgest vahepealsest rahuldusest. Kuid Vayi ei
märganud seda. Ta hüppas otseteed oma koopasse ja suundus töö-
pingi poole. Millist halisemist ja milliseid röögatusi nüüd
kuulda võis! Millist laudade-toolide loopimist,söekorvide tõst-
mist, lõõtsade laialipildumist, hammaste kiristamist ja ämblike
peksmist! Siis saabus vaikus ja äkki oli näha Vayid oma koopast
väljasööstmas ning piki järve kallast Druhim Vanasta suunas
jooksmas, ise õigluse- ja kättemaksuihast karjudes. Sellisena
jõudis ta Asrharni, Deemonite Printsi ja Öö Isanda palee juur-
de.

   Asrharn jalutas parajasti oma aias veluurpuude all. Tema pa-
remal käel mängis üks vazdru printsess seitsmekeelelisel harfil
õrna viisi, otsekui mängiks õhtune tuul purskkaevuga. Teine
printsess laulis tema vasakul käel magusamalt kui ööbik või
põldlõoke ning ümberringi lendasid kristallist lilli külastavad
juveelherilased.
  Sellesse hämarasse idülli sisenes sügava kummardusega üks es-
va naine ja tema järel väike rõõmust karglev drin.
   "Noh, väikemees", küsis Asrharn, silmitsedes Bakvit mõtlike
läbitungivate silmadega, "mis see peaks olema, mida sa siit ot-
sid?"
   Bakvi punastas ja hakkas kokutama, püüdes oma vaprust kokku
võtta. Lõpuks hüüdis ta üles printsi poole: "Oo, võrratu majes-
teet. Mina, Bakvi, pisim teie alamatest, tõin teile kingituse.
Samal ajal kui teised oma tööde üle palju kära teevad ja neid
meeleldi kõigile ette näitavad, olen mina kaua-kaua end salaja
vaevanud. Kogu oma kunsti ja armastuse olen ma pannud sellesse
oma austuse vääritusse panti. Palun, suvetsege sellele pilku
heita, oo Öö Isand".
   Ta tõmbas välja hõbekee ning küünitas selle Asrharni poole.
   Mõlemad vazdru printsessid lasksid kuuldavale kiljatuse ja
plaksutasid käsi.Isegi juveelidega kaunistatud herilased põris-
tasid end lähemale. Mis puutub esvatari, siis tema sulges suu-
rest naudingust silmad.
   Asrharn naeratas. See naeratus täitis Bakvi, otsekui peekri,
uhkusega.Aga enne kui jõuti rohkem sõnu vahetada,tormas aeda
Vayi. Nähes Bakvit kaelakeega, läks ta siniseks kui suits ja
laskis kuuldavale hirmsa raevukisa.
  "Olgu äraneetud kõik vargad ja kõik Lõbu ning Prassingu ahned
tütred - minu kaheksajalgsed teenijannad! Neetud olgu kogu drin
peale minu!"Vazdru ja esva tüdrukud põrkusid tagasi hirmus Asr-
harni viha ees, mis selle drini kindlasti tuhaks pidi põletama.
Kuid Asrharn ei võtnud midagi ette. Ta vaid tõusis oma kohalt
ning peagi märkas Vayi suurt varju, mis otse tema kohal rippus.
õige aeglaselt rändasid Vayi silmad piki varju üles kuni nad
hõõguvaid süsi kohtasid, mis Asrharni silmad olid.
   "Armu, võrratu", halises Vayi. "Oma raevus ma unustasin end.
Kuid see kurdi nahkhiire ja pimeda öökulli poeg varastas minu
töö. Kaelakee, mida ta kramplikult hoiab, kuulub mulle, m u l -
l e!
   "Ja kas sina kavatsesid",küsis Asrharn nii mahedalt magu me-
si ja surmaputk, "selle samuti mulle anda?"
   Seepeale hakkas Vayi enesele rusikatega vastu pead taguma ja
jalgu trampima.
   "No mida siis veel,oo imetoredaim? Kas see pole siis küllalt
ilus? Kes veel võiks seda omada, kui mitte ainulaadne võrratu
käskija?"
   "Hästi, hästi",vastas Asrharn. "Ja kuidas pean ma otsustama,
kes selle kingituse minu jaoks tegi? Kas ma pean teid mõlemaid
proovile panema?"
   Bakvi ja Vayi viskusid mõlemad Asrharni jalge ette mustale
murule ja anusid kriisates halastust. Kuid hetke pärast sirutas
Vayi oma pea jälle ülespoole.
   "On ainult üks tee, kuidas meid proovile panna,oo valitseja.
Kui tema selle kaelakee tegi, siis küsi talt,kust ta nii harul-
daselt puhtad juveelid leidis".
   Asrharn naeratas jälle,seekord hoopis teisiti.Ta vaatas mõt-
likult Bakvile ja ütles: "See mõte tundub mulle täiesti arukas,
väike vasardaja. Kalliskivid on tõesti kaunid ja kummalised.Ju-
tusta mulle, kust sa nad välja kaevasid?"
   Bakvi sirutas selga ja vahtis metsiku pilguga enese ette.
"Ühes sügavas koopas", algas ta, "leidsin ma väga tähelepanu-
väärse kaljulõhe...".Siinkohal pistis Vayi mürinal naerma.Bak-
vi katkestas,ja alustas uuesti. "Kui ma järve ääres ringi kola-
sin, leidsin ma sealt ühe metallnahaga sisaliku. Ma tõstsin ta
sabapidi üles ja raputasin talt silmad välja".
   "Tal oli siis vist seitse silma", klähvis Vayi vahele.
   "Just nimelt, oli küll", vadistas Bakvi kiirustades. "Kaks
mõlemal pool nina,üks üleval pealael,... ee... üks lõua otsas
ja... ee... ee..."
   "Häh!", hõikas Vayi võidurõõmsalt. Kuulete, kuidas kaabakas
valetab. Mina võin teile öelda,oo muinasjutuline valitseja,kust
ma oma seitse juveeli sain". Ja astudes printsi juurde,sosistas
ta sellele midagi kõrva.
   "Seda saab kergesti tõestada",teatas Asrharn ja võttis ühelt
vazdru printsessidest võlupeegli.Ta laskis peeglisse ilmuda Fe-
rashinil, Lillest Sündinul,ja palus oma tasase meloodilise hää-
lega tal nutta. Isanda käsk oli nii vastupandamatu, et kõik kes
seda kuulsid, nutsid. Isegi lilled lasksid oma kellukatest kas-
tel voolata. Ferashini pisarad langesid vihmana ning iga pisar
sätendas ühena seitsmest juveelist.
   "Lõpeta nutt", pomises Asrharn ja laskis peeglil uuest tume-
neda.Vazdrud pühkisid pisarad oma damastpalgeilt,kuna esva nai-
ne omi kui opaale kandma jäi ja mõlemad drinid ikka veel hir-
must valjuhäälselt ulgusid. "Nüüd tean ma", ütles Asrharn, "et
Vayi on loonud kaelakee ja et Bakvi selle varastas. Mil viisil
ma teda karistama peaksin?"
  Bakvi ainult lalises midagi enese ette,kuid Vayi hüüdis: "La-
se tal maomürgis, kes on tema armuke, moorida,las ta keeda seal
kümme inimsajandit. Ja veel kümme lase tal laavas keeda. Seejä-
rel jäta ta minu hooleks".
   "Vait, väike täitmatu",vastas Asrharn ja Vayi kahvatas. "Ai-
nult mina üksi mõistan Druhim Vanastas õigust. Ma näen nimelt,
et üks teist on varas, teine aga auahne,äkiline ja ninakas kel-
kija. Tige väike drin. Nüüdsest peale peab Bakvi liikuma edasi
kõhuli roomates ning ussikesena minu aias ringi kaevama,kuni ta
mulle uuesti meelde tuleb. Vargad ei tohi mitte kiusatusse sat-
tuda,eriti kui midagi suurt varastada pole.Järgmisel hetkel oli
Bakvi väikeseks kahanenud ning põrandale langenud ja musta us-
sikesena maasse lipsanud. "Mis Vayisse puutub, siis tema kingi-
tuse lükkan ma tagasi, sest tüliga on ta oma väärtuse kaotanud.
Väike tige drin,sa oled liiga uhke oma osavuse üle. Sinu kaela-
kee saadan ma inimeste maailma, kus temast suurt hukatust kas-
vab, mis aga sulle kindlasti meele järele on. Ja kuigi keegi ei
kahtle, et selle drin on valmistanud, ei saa keegi kunagi teada
sinu nime ja sul pole kunagi mingit väljavaadet oma töid jääd-
vustada. Ükski kuningas ei pea sind oma õukonnas ega lase sinu
jaoks sametkasti teha, kus sa ennast päeva eest varjaksid.
   Siinkohal Vayi kummardas, kuna ta nägi, et Asrharn kõiki te-
ma unistusi nagu raamatust luges.
   "Ma olen oma karistuse saanud", ütles ta, "ja ühtlasi ka ta-
su. Teil on õigus nagu alati,linna käskija.Laske mul vaid veel-
kord suudelda rohtu kohas, kus teie jalg viimati puhkas ja siis
võin ma minna".
  Nii ta tegigi ja lahkus.Ta läks oma koopasse ning mõtles Asr-
harnile, kauneimale, ja Bakvile, ussikesele, kes aias oma käike
kaevab ja seitsme pisaraga hõbekeele, mis nüüd kaugesse inimes-
te maailma kadunud oli.



                              5.
                         Hõbekaelakee.

   Kaelakee saladus oli kaunis lihtne: kuna ta allilmast pärit
võluese oli, kujutas ta inimestele ja surelikele olevustele se-
dasorti ahvatlust nagu igasugune ebamaine ehe seda teeks. Enam-
gi veel - oma iluga oli ta lausa peibutiseks. Kes keed iganes
nägi, hakkas seda endale igatsema. Samas oli ta ka imeliselt
teostatud - esimesena oli seda Asrharn ise rahuldustundega mär-
ganud. Ja lõpuks, olid ju kaelakees võrguga piiratud seitse
kalliskivipisarat, mis oma kahvatut võlu iseendas kandsid. Kae-
lakee, mis oli vormitud uhkuse ja auahnusega ning kaunistatud
kurbusega, pidi nüüdsest vaid kadedust ja irvitavat raevu elus-
tama hakkama ning seejärel ainult veel pisaraid tooma.
   Üks esva toimetas kaelakee maale. Kehastunud sihvakaks tume-
dapäiseks noormeheks, rändas ta unistades läbi öö ühest paigast
teise, vaatas sisse valgustatud akendest, kutsus ööolendeid -
mäkrasid ja pantreid metsalagendikele mängima ja vahtis üksi-
silmi oma peegelpilti lompides, kus kuu suplemas käis.
   Tõusva päeva esimese lavendlivärvilise koiduhahetuse ajal,
sisenes esva ühte tema ees laiuvasse linna. Turuplatsilt,pursk-
kaevu astmeilt, leidis ta magava kerjuse. Esva silmad naersid,
kui ta kee ettevaatlikult sandi kaela kinnitas. Siis hüppas ta
õhku ja lendas tumeda tähena ära, maa keskkohta.
   Mõne aja pärast tõusis päike ja turuplats ärkas ellu. Tuvid
lendasid purskkaevule jooma ja naised tulid oma veekruusidega
sinna klatsima. Kerjus ärkas ja ringutas end oma kaltsudes.Tõs-
tis siis maast kerjakoti ja alustas oma päevatööd. Ta ei olnud
aga veel kuigi kaugele jõudnud, kui juba kostis üks hääl, mis
temalt küsis, mis asi see niisugune on, mida ta kaelas kannab.
Kerjus jäi pidama ja kompas oma kaela.Vaevalt oli ta käsi hõbe-
da siledat kõvadust tunda saanud ja tema silmad juveelide külma
sära uurima jõudnud hakata, kui tema ümber tihe rahvahulk kogu-
nes.
   "Head inimesed", hüüatas kerjus ärevalt, "ma olen üllatunud,
 et te sellest tühjast-tähjast nii huvitatud olete. See on vaid
amulett, mille ma ühelt nõialt katku vastu kaitseks ostsin.
Aga", lisas ta siis juurde, "ma kardan, et ta on mind lihtsalt
ära kasutanud". Rääkides paljastas ta paar uut sinist plekki ja
värsket haava, mille ta endale äsja kerjamise tarvis peale oli
maalinud. Ebakindlalt tõmbus rahvahulk veidike tagasi, kerjus
surus end inimeste vahelt läbi ja pistis kõrvaltänavat pidi
jooksu. Silmapilgu pärast tormas pööbel talle kriisates järele.
Kerjus lendas sisse ühte juveeliärisse ja viskus peremehe ette
põlvili. "Appi! Aidake mind, kallis härra!" karjus ta."Kui te
mind päästate, külvan ma teid terve maailma rikkustega üle".
   "Sina?", küsis juveliir põlastavalt, aga kuna ta parajasti
heas tujus oli ja et ta rahvahulka tulemas kuulis, tõukas ta
kerjuse ühte suurde kirstu, sulges selle kaane ja läks uksele,
tehes näo, nagu ootaks kokkujooksvaid kundesid. Mõne hetke pä-
rast tungles tänaval rahvas, kes tahtis temalt teada saada, ega
ta mõnda kerjust pole mööda jooksmas näinud.
   "Mina või?", küsis juveliir suursuguselt."Mul on parematki,
mida siin pikisilmi oodata".
   Rahvahulk vaidles lärmakalt ja hakkas siis segadusse sattu-
nult laiali lagunema. Ühed jooksid tänavat pidi edasi, teised
tagasi ja mõne aja pärast oli tee vaba.
   "Nüüd kao siit", käskis ärimees, kui oli kirstu avanud, "nii
kiiresti kui suudad".
   "Tuhat tänu", ütles kerjus, kui ta kirstust välja ronis,"aga
enne kui ma teist lahkun, vaadake seda kaelaketti ja öelge mul-
le, kui palju ma selle eest saada võiksin?"
  Silmapilkselt muutus juveliiri nägu - tema suu ja silmad tõm-
busid pilukile ning tema nina hakkas tõmblema.Võib kindel olla,
et ta rohkem kui midagi muud, seda kaelakeed endale tahtis saa-
da, aga midagi kerjusele selle eest maksta, tundus talle üsna
rumal olevat. "Sellised viletsad ei ole rahaga harjunud. Kui ma
talle maksaksin, mida kee väärt on, tekitaks ta oma rahadega
vaid pahandusi". Seetõttu ütles ta ettevaatlikult:"Anna ehe mi-
nu kätte, lase mul teda üks silmapilk hinnata".
   Kerjus andiski, kuid vaevalt oli see juveliiri käes, kui ta
hüüdis: "Oh! Ma kuulen pööblit tagasi pöördumas. Kähku kirstu.
Ära tee häältki, mis ka iganes ei juhtuks ja ma katsun sind
päästa".
   Oma suures hirmus hüppas kerjus uuesti kirstu. Peremees sul-
ges kaane ning lukustas selle. Siis peitis ta kaelakee ja läks
tänavale. Veinipoe lähedusest leidis ta logelemas kaks kandjat
ja kutsus need endaga kaasa.
   "Siin on teile kummalegi kuldraha", rääkis ta, "kui te mul
selle armetu vana kirstu jalust ära koristate.See ummistab siin
juba nädalapäevad minu äri,kuid keegi ei taha mul aidata temast
vabaneda, kuna ta nii raske on. Aga teile, kõvad poisid, peaks
see kandam kerge olema. Tassige ta lihtsalt tänavat pidi alla
ja visake sillalt jõkke.
   Kandjad tegid seda rõõmuga. õnnetu kerjus oli kogu aja vait
nagu juveliir oli teda käskinud ja sellest peale pole temast
tõesti enam midagi kuuldud. Kahtlemata arvas juveliir,et ta hõ-
bekeed mõnele härrale või prouale, võib olla isegi kuningale,
müües suurt kasu saab. Kui ta aga keed armastusega uuris,tundus
sellest lahkumineku mõte ta peas hirmsana. Sedamaid otsis ta
elevandiluust laekakese, mis oli sametiga vooderdatud, asetas
sinna ehte, sulges kaane ja lukustas selle.Siis hiilis ta varg-
si oma eluruumidesse.Ta läks ülemisele korrusele ja asetas lae-
kakese seedripuust karpi, mille omakorda suuremasse raudkasti.
Raudkasti tõstis ta suurde vanase kirstu, mis kangesti tolle
sarnane oli, kuhu ta õnnetu kerjuse sulges.Kõige viimaks lohis-
tas ta kirstu tillukesse kolikambrisse ja lukustas kiiruga uk-
se. Ukse võtme peitis ta kaminasse. Selline oli olukord hetkel,
kui Vayi kaelakee kaupmehe valdusesse sattus.
   Kui ta peale neid pingutusi istet võttis ja laubalt higi
pühkis, astus tuppa tema naine.
   "Oo, kui palav sul on. Kas tead mis? Ma nägin just praegu,
kuidas kaks meest ühe kirstu jõkke viskasid. See oli nii meie
kirstu sarnane, mis all poes seisab, et ma ligemale läksin. Kui
ma siis päris nende juures olin ja küsisin,mis nad seal teevad,
naersid nad ja ütlesid et üks vana idioot olevat neile kummale-
gi selle eest kuldtüki andnud, et nad seda teeks".
   "Jää vait!", möiratas mees püsti hüpates."Rohkem sellest ära
enam räägi, või ma kihutan su majast välja".
   Juveliiri naine oli ülimalt imestunud,sest tema mees oli ku-
ni siiani vägagi mõõdukas olnud. Ta tegi järelduse,et mehel tu-
leb hoolsalt silma peal hoida. Võib siis kujutada tema hämmel-
dust ja hirmu, kui mees, kes oma aardest väga haaratud oli ja
lootis et naine kõvasti magab (nagu too ka välja paista las-
kis),keset ööd end voodist üles ajas ja toast välja roomas.Vaa-
tamata kohkumisele järgnes ta kohe mehele ja nägi seetõttu täp-
selt, mida too tegi. Esiteks: võttis kaminast võtme, teiseks:
kasutas võtit ühe ülakorruse ruumi avamiseks,kuhu ta sisse läks
ja ukse seestpoolt uuesti sulges. Pole midagi imestada, et nai-
ne maha põlvitas ja oma silma vastu lukuauku surus. Aga näha
sai ta väga vähe - ainult hulka kaste ja laekaid,mida toas ava-
ti ja oma meest, kes millegi kohale küürutades tasa enda ette
laulu ümises. Ning kui üks hiir üle põranda jooksis, susistas
mees raevukalt: "Tsst! Tsst!".
   Naine tõusis ja hiilis vaikselt jälle voodisse.Tema mees aga
saabus sinna alles kolme või nelja tunni pärast.
   "Mis tal seal üleval küll on?",imestas naine ja talle meenu-
sid tänava muinasjutuvestjate lood nähtamatutest vaimudest ning
teatud erutavatest oskustest, mida vahetuskaubana inimvere või
-hinge eest on võimalik saada.
   Järgmisel ööl kordus seesama.Samuti ka sellele järgneval ööl
ja naine oli hirmust ja uudishimust juba üsna endast väljas.
   "Kuuled sa", ütles ta siis oma mehele neljandal päeval, "ma
arvan, et ma koristan ülevalt kolikambri tühjaks".
   "Ei!", röögatas juveliir,"ma keelan sul selle ruumi lähedus-
segi minna. Ära püüa sõrmegi selle kambri ukse külge panna, või
ma lasen sind piitsadega läbi tänavate kihutada".
   "Kuidas soovid", vastas naine.Kuid ta otsustas kindlalt tea-
da saada, mis see on, mis tema mehe nii narriks teeb, olgu see
mis asi tahes.
   Samal päeval kui see juhtus, pidi mees äriasjus kodunt välja
minema.
  "Sule uks ja ära lase kedagi sisse, kuni ma tagasi olen",käs-
kis ta. "Ja pane tähele, et sa siia alla jääksid, sinu töö ei
ole ringinuhkimine".
   "Kindlasti, parim kõigist meestest", ümises proua.Aga niipea
kui kaasa läinud oli, sättis ka tema ennast teele.Esiteks kami-
na juurde, siis trepist üles, siis tuppa, siis kirstu, siis kas-
ti ja...
   "Ahh!", ohkas naine. Kaelakeed juba käes hoides, leidis ta
oma peast varsti järgmise mõtte: "Seda ketti võib ju samahästi
naine kui meeski kanda. Pealegi sobiks ta mulle väga hästi. Aga
kui mu mees tagasi tuleb ja näeb, mida ma teinud olen, ei lase
ta mul mitte iialgi, mitte mingi hinna eest seda kanda.Ta piit-
sutab mu hoopis läbi või karistab veelgi rängemalt". Seetõttu
- talle tundus see lausa loomulik olevat - jooksis ta alla sa-
damasse, kus ta ühest väikesest pimedast hurtsikust "teatud"
rohtusid ostis ning nendega jälle koju tagasi tormas.
   Kui juveliir koju jõudis, leidis ta oma armastava abikaasa
juba uksel ootamas, ääreni täidetud pokaal käes.
   "Ma tundsin sinust nii väga puudust!", hüüatas ta. "Näe, ma
segasin sulle vürtsitatud veini".
   Mees jõi ja langes samas surnult maha, sest kallis naine oli
tema joogile "teatud rohtusid" lisanud.
   Milline halisemine seal nüüd tõusis. Naabrid jooksid kohale
vaest leske lohutama - keegi ju midagi ei kahtlustanudki. Aga
vaevalt oli juveliir mulla all, kui naine tema kaupluse ja kõik
kaubad ära müüs ning peenemasse majja kolis.Ta hakkas murul uh-
keldavaid paabulinde pidama ja ise musta sametit kandma.Muinas-
jutulisel ehtel laskis ta alati oma rinnal särada.

   Selle linna kuningal oli samuti naine, keda seetõttu kunin-
gannaks nimetati. Kuninganna kandis smaragdidega kaunistatud
kuldlõngadest loori ja sõitis iga päev oma vankris,mida leopar-
did vedasid, läbi linna. Orjad käisid tema vankri ees, taga ja
kõrval ning hüüdsid vahetpidamata: "Kummardage Kuninga Esimese
Naise,linna kuninganna ees". Ja igaüks kummardas kohe, sest kui
ta seda ei teinud,võtsid orjad ta kinni ja raiusid tal käed või
jalad maha, vastavalt sellele, kuidas nende valitsejanna sel
päeval just soovis.
   Ühel pärastlõunal, tehes oma lõbusõitu läbi linna, nägi ku-
ninganna ühel rõdul midagi säramas.
   "Neljas ori paremalt!", kamandas ta. "Mine ja too mulle see,
mis seal särab - olgu see, mis tahes!".
   Väljavalitud ori kiirustas minema. Ta tuli kähku tagasi, en-
daga ühte naist kaasa tirides. See naine polnud keegi muu kui
juveliiri lesk, hõbekee kaelas.
   "Oo, minu keiserlik emand. See ehe ongi see, mida Teie Kau-
nidus säramas nägi. See naine aga keeldub keed ära andmast.Vaa-
dake siia, ta hammustas ja küünistas mind kui ma katsusin talt
seda ära võtta".
   "Siis lööge tal jalamaid pea maha", käskis kuninganna."Ma ei
salli oma abikaasa linnas mingit alatust".
   Seda tehtigi otsemaid.Kaelakeelt pesti veri maha parfüümvee-
ga (see oli just selleks otstarbeks alati kaasas, sest ka käed
ja jalad,mida kuninganna käskis maha raiuda,olid harilikult ju-
veelidega kaunistatud); kett kuivatati siidrätiga ning ulatati
ta sama rätiga valitsejannale.Säravate silmadega pani kuningan-
na ehte oma kaela.
   Varsti loojus päike ja kuninganna ilmus igaöisele banketile,
mida kuningas, tema mees, troonisaalis tavatses korraldada.Kõik
olid hämmastuses,nähes tema keed ja paljud jõllitasid seda näl-
jaste silmadega, unustades road oma taldrikuil. Isegi kuningas
sirutas oma käe välja, et juveelidega mängida.
   "Milline oivaline kaelakee, minu tuvikene. Kust sa ta said?
Sinu valge näo taustal näeb ta küll väga ilus välja, aga mõtle,
kui võrratu ta veel meesterahva kaelas võiks välja näha. Ta on
kahtlemata liiga raske sinu õrna kaela jaoks ning sa oled ju
mõelnudki selle mulle anda?".
   "Mitte mingil tingimusel", vastas kuninga proua.
   "Aga sa ju laenad teda mulle kindlasti?", meelitas kuningas.
"Laena ta mulle ja ma annan sulle oma türkiisi. See on suurem
kui minu käelaba".
   "Mõttetus", kostis kuninganna,"ma olen seda türkiisi näinud,
millest sa räägid. Ta pole sinu pöidlastki suurem".
   "Noh, hästi. `Ma annan sulle viis safiiri, mis on nii sini-
sed nagu kurbus ise. Või haruldasest puust kastikese, täis pär-
leid - kõik võõrastelt randadelt pärit".
   "Ei!", lõikas kaasa. "Mina olen rahul sellega, mis mul on".
   Kuningas läks seesmiselt keema - muidugi sai ta väga viha-
seks, ei lasknud aga seda välja paista.Peale pidu läks ta sala-
ja välja öösse, ühele kõrgemale kohale lossiaias.Ta pööras siin
ennast tähtede valgel itta, põhja, lõunasse ja siis läände ning
ütles talle teada olevad võlusõnad, mida ta oli nooruses ühelt
võlurilt õppinud. Esialgu oli kõik rahulik, varsti aga kostis
suur kohin, nagu oleks talvetuul üla taeva pühkinud. Puuladvad
kammisid kuud ja üks lai vari heideti kui võrk üle maapinna.Ku-
ningas värises hirmust, kuigi ta püüdis seista kindlana. Tume
hirmuäratav lind laskus murule. Ta oli suurem kui kolm kotkast,
julmalt kaarduva nokaga,küüntega nagu pronkskonksud ja tulikuu-
made rubiinpunaste silmadega.
   "Räägi kähku!", ütles hirmus lind, "sest sa oled oma väike-
se loitsuga mind mu söömaaja juurest kõrgel ülal mägedes, minu
elukohas, ära kutsunud".
   Kuningas ütles lõdisedes: "Minu esimesel naisel on kaelakee,
mida ta mulle ei taha anda, kuigi ma olen tema mees ja mul on
sellele õigus. Võta ta kinni ja lenda üles taevasse! Kui ta ar-
mu paludes karjub, käsi tal kaelakee sulle anda ja too see siis
mulle".
   "Ja tema?", küsis lind.
   "See on mulle üsna ükskõik", vastas valitseja. "Ei puutu mi-
nusse, mis sa temaga teed.Peaasi,et ma kee saan ja et keegi se-
da minult küsima ei tule".
   "Järelikult pean ma temaga kauplema, nagu sa nõuad. Ma teen
seda, kuna sa mind võlusõnaga kutsusid".
   See lind ei olnud deemon. Ta oli maine olevus, koletislik
looming, mis kui osake Aja rüüst järele on jäänud.Tegelikult ei
kuulunud ta kuhugi - ei maa alla ega maa peale - ta oli tükike
kaosest, mis omale on keha võtnud ja nüüd hiiglasliku, mornina
ja tigedana ringi luusib, oodates et inimesed teda kutsuks, kui
nad seda söandavad.Enamasti oli inimestel siiski põhjust jäles-
tada ning vältida teda. Ta laotas oma hiigelsuured, tohutute
palmilehtedest lehvikute sarnased tiivad laiali ja lehvis üles,
safrankollase akna kohale, mille taga kuninganna peegli ees is-
tus ja kaelakeed imetles.
   "Armsam", kudrutas lind tasa, "armsam, kallim, teine kuu öö-
taevas. Tule välja, näita varjudele oma kaunidust".
   Imestunud ja uhke kuninganna tuli akna juurde, kus lind ta
äkitselt oma koletute küüniste vahele haaras ja läbitungivalt
kriisates öö võlvide alla kandis.
   Lind lendas kõrgele ja kaugele. Lennates täheaia läheduses
harjas ta oma tiibade hõnguga nende hõbejuuri. Sügaval all oli
maa nagu suitsune maakaart. Siin-seal leekisid läbi suitsu lin-
nade tuled samal ajal kui taeva äärel laiusid mere violetsed
kaldad.
   Kuninganna halises õuduses.
   "Anna mulle oma kaelakee ja ma lasen su lahti", ütles lind.
   Hirmunud kuninganna nägi ilma selletagi, et kõik on otsas.Ta
rebis endalt verega lunastatud ehte ja lind haaras selle nokka.
Siis, jäädes truuks oma sõnadele, laskis ta kuninganna tõesti
lahti ja see hakkas alla maa poole langema. Mõned väidavad, et
ta sel viisil surma sai,teised jälle, et ülamaailma ürgvaim ha-
lastas tema peale ja muutis ta omakorda üheks linnuks - väike-
seks õelaks pistrikuks,kes igavesti peab kriisates taevas ringi
lendlema.
   Suur lind, kes oli rõõmus temast vabanedes, raputas keed oma
noka vahel.
   Tal polnud vähimatki soovi keed kuningale viia. Sellise ehte
tahtis ta pigemini enesele hoida.Aga samal ajal kui ta oma kal-
jutipus oleva kodu poole lendas, sündis päikese kaasabil kõrgel
ülal mägede kohal äikesetorm, mis peagi üle taeva ragistas ja
oma tsimblitel kõlada laskis. Üks välk tabas lindu. Ainult üks
põgus välgulöök, ometigi lind karjatas, Vayi kaelakee pudenes
tal nokast ja oligi kadunud. Kolm tiiru tegi lind sellel kohal
oma saaki otsides, aga kuna ta sealt midagi ei leidnud, lendas
ta maruvihaselt ära lääne poole,järele kaduvatele ööräbalatele.
   Kaelakee langes meteoorina alla. Päikese poolt värvitud udu-
rünkad avanesid ja libisesid mööda. All sillerdas jõgi,üks mets
laius seal nagu roheline karusnahk. Otse all oli kõrgete kalju-
seinte vahel väike org, põhi lillevaibaga kaetud. Orus oli ilus
metsatukk, pisikene kosk ja selle juures kena väike valge tem-
pel.
   Kes teab, millist jumalat selles paigas kummardati? Kolm
preestritari valvasid tema kirstu ja süütasid tuld tema alta-
ril. Neil ei olnud rohkem seltsilisi kui nemad ise ja üks väike
madu, kelle kohta räägiti, et ta jumala oraakel olevat. Pühade
ajal kogunesid oru ja ümberkaudsete küngaste elanikud templi
juurde ja preestritarid panid oma väikese mao, kes neile kallis
oli, ja keda nad koduloomana kohtlesid,liivaga täidetud marmor-
vaagnale. Nad esitasid talle küsimusi viljasaagi, sündimiste,
suremiste ja rikkuste kohta ning kui madu vaagnal vingerdas,
siis lugesid nad liivalt jälgi, mida ta sinna jättis.Jäljed pi-
did olema jumala poolt antud vastuste selgitused oraakli poolt.
Ka lüpsid nad väikeselt maolt mürki,mida nad kasutasid erilise,
pehme suitsu saamiseks. See oli üsna ohutu tegevus, sest kuigi
madu oli mürgine, ei salvanud ta kunagi - selleks armastas ta
neid liialt. Preestritarid söötsid teda meekookide ja hapukoo-
rega.
   Igal hommikul läks üks preestritaridest veekruusiga kose
juurde. Tol päeval läks sinna kõige noorem. Kõik linnud orus
laulsid ja preestritar laulis nendega kaasa. Kui ta vee äärde
jõudis, nägi ta midagi metsasalus vilkumas.
   "Täht peab öösel taevast langenud olema", ütles ta enesele,
aga kui ta lähemale läks, nägi ta selgesti, mis see oli. Vee-
kruus kukkus tal kätest, kui ta neid kokku lõi ja tema silmad
läksid väga kuuma leegiga põlema. Kõik, mis ta soovis, oli võt-
ta sealt kaelakee, see omale kaela panna ja juveele oma rinnal
särada lasta. Kuid ta ei ulatunud oksani,millel see rippus,ning
kui ta seal nii seisis, tuli teine preestritar talle järele.
   "Noh, õde, mida sa siin siis nii üksisilmi vahid?".
   "Ah, ei midagi. Siin pole mitte midagi!",hüüatas noorim.Loo-
mulikult vaatas ka teine üles ja nägi samuti ehet. "See kuulub
mulle", karjus noorim."Mina leidsin selle esimesena.Sina ei pea
teda saama".
   "Või mitte!", vastas teine, "mina olen sinust vanem ja  m i
n a  pean ta saama". Ja tõstes maast veekruusi, andis ta noori-
male preestritarile sellega sellise hoobi, et see surnuna maha
langes.
   Samas sööstis metsatukka vanim preestritar,kuna ta seal kõva
lärmi oli kuulnud.
   "Sealt tuleb veel üks nendest kahjuritest", torises teine.Ta
tõstis uuesti veekruusi ja ei möödunud kaua aega, kui vanimat
preestritari oli sama saatus tabanud kui noorimatki. Hoolimata
oma hirmsa teo ohvritest, kes tema kõrval lilledega ülekülvatud
rohul lamasid, sättis teine preestritar end puu alla istuma ja
jäi ainiti kaelakeed vahtima.
   "Varsti", pomises ta. "Varsti leian ma tee,kuidas sind sealt
ära tuua ja omale kaela panna. Sinnamaani olen ma aga ka selle-
ga rahul, kui ma sind valvata saan".
   Päike tõusis kõrgele taevasse,aga ta istus ikka veel puu all.
Kaljud värvusid esiti kollasteks,siis karmiinpunasteks kui päev
oma tiibadel lääne poole lendas. Siis kadus kogu punane sära
taevast ning maa pealt ja orgu täitis roheline hämarus.Ning ik-
ka veel istus preestritar puu all ega näinud muud kui kaelakeed
okste vahel.
   Mõne aja pärast roomas sinna templist väike madu. Teda oli
üksi jäetud, ta oli näljane ja pahur,sest keegi polnud teda si-
litanud ega toitnud.Kui ta viimast preestritari metsasalus sil-
mas, vingerdas ta rõõmsalt tema juurde ja mässis end ümber tema
pahkluude. Kuid preestritar ei võtnud teda kuulda. Siis vaatas
ka väike madu üles ja märkas seda, mis puu otsas rippus.
   Tema peas oleks nagu säde süttinud. Vayi kee oli selline, et
kõik maised olevused - inim- või muud loomad, seda omale soovi-
sid.Nii nagu surmahaav verd jookseb,nii nõrgus väikese mao lee-
bus tilk tilga järel vähemaks."Minu!", mõtles ta nagu kõik tei-
sedki siiani olid mõelnud ja salvas oma mürgihammastega preest-
ritari kannast, nii et see sedamaid hingetult maha vajus.
   Ühe silmapilgu tundis madu hirmsat kaotusekibedust ja troos-
titust, seejärel tulid aga raev ja võimutunne. Tema meeleheit-
lik üksindus muutus keevaks uhkuseks. Ta sirutas end, keerates
ennast puu jämeda tüve ümber ning hakkas kasvama. Ta paisus vi-
hast ja kõrkusest, ta paksenes ja kasvas pikemaks. Kolm korda
keerdus tema nõtke keha ümber puutüve ja oma julma pea asetas
ta oksale, millel rippus kaelakee.
   Saabus öö ja muutis mustaks maailma näo ning madu muutus sa-
muti mustaks - oma raevu ja salaviha värvi. Tema silmad muutu-
sid seitsme kuumsärava juveeli vahtimisest kitsasteks hõbedas-
teks piludeks.
   Möödus aastaid - surelike aastaid.Templi katus langes sisse,
sambad varisesid. Tempel muutus varemeiks.Koseke kuivas ja lil-
led surid. Puud närtsisd ja surid samuti. Ainult üks suur puu -
puu kaelakeega okstel - jäi elama ja kasvama, kuigi ka see muu-
tus nagu madugi tumedaks ja vastikuks. Madu elas ka. Senikaua,
kui tema viha ja armukade uhkus elasid, ei saanud ta surra. Ta
ei maganud iialgi - keris enese ümber puu ja kui inimesed laul-
des, tõrvikute ja nugadega talle lähenesid,sülitas ta oma susi-
sevate lõugade vahelt mürki, mis oli täidetud vihaga ja hävitas
kõik, mis sellega kokku puutus. Rohi ümberringi oli pruun ja
kärbunud ning täis uusi valgeid lilli - inimluid.
   Sünge kuulsus lasus oru kohal. Inimesed vältisid seda,ta oli
täiesti tühi. Levis legend aardest puu otsas ja maost, kes seda
kiivalt valvab. Niisiis hakkas siia saabuma kangelasi.
   Mõned tulid väega, mõned üksi. Mõned tulid ratsa, ülle tõm-
matud ja võlusõnade abil kaitstud turvistes, sinetavast metal-
list mõõkadega. Teised tulid jalgsi, kaasasündinud kavaluse ja
metsiku südamega. Kõik nad hukkusid. Nende kontide lilled ühi-
nesid teiste samasugustega ja nende nimed kas sattusid legendi-
desse või unustati peatselt. Peale viit või kümmet aastasada
enam sangareid ei tulnud.
   Peale kangelaste aega tuli tühjuse aeg. Madu sirutas end
täies oma mustas pikkuses välja ja siis tilkus tema lõugadelt
mürki, mida ta alati kasutusvalmis hoidis ning ta mõtles nagu
alati: "Aare kuulub mulle, ainult mulle üksi. Sina ei saa teda
kunagi".
  Aga tema mõtte taga hakkas end liigutama nukker igatsus.Igat-
sus mille järele? Ta ei teadnud seda sel ajal, kui ta aastasa-
du silmadega aardesse kiindunud oli. Mõnikord, kui tuul rohtu
ärevusse ajas, tõukus ta ettepoole ja sülitas surma tuulde, ja-
nunedes uute sangarite järele. Siis ta väsis ja vaid lamas sõ-
gestatuna oma lameda peaga oksal, unistas ja mõtles: "Minu, ai-
nult minu. Keegi ei saa minult mu aaret viia."
   Ta oli juba peaaegu unustanud, mis aare see tal selline on.

   Ühel päeval, kui taevas nagu safiirklaasist kuppel üle lage-
da oru võlvus,kuulis madu templi sissekäigu juures inimese sam-
me. Ta kergitas ennast ja tema silmad selginesid veidike.Ta nä-
gi ühte varju - nüüd nägi ta juba kõike vaid varjudena - ühte
inimese varju. Madu sisises ja puu alla maha tilkus kobrutavat
mürki.
   Vari peatus, kus ta parajasti oli, kuid mitte kartlikult,en-
nemini kuulatades.
   Aastasadade eest oli madu inimeste keelt õppinud, sest viha
ja armukadedus pidid keele leidma. Kuid seda ei teatud ja iial
ei hakatud temaga vestlema. Ta susises: "Tule lähemale, naisest
sündinud inimene, et mina, selle oru madu, sind surmata saaks".
   Selle asemel et minema joosta või siis lähemale tulla, nagu
mõõkadega seiklejad seda sõgedalt tegid, istus varjukuju ühele
mahalangenud templisambale.
   "Miks sa peaksid mind tapma?", küsis mehehääl.Hääl oli sõb-
ralik - midagi uut orus - mitte metalne ja karjuv või meelitav
ja anuv, nagu olid olnud kangelaste hääled. Ka mitte kare nagu
tuul ega ühetasane nagu vihm. See oli opaali värvi hääl, nagu
tundus.
   Madu vaikis, kuuldes seda häälekõla. Talle paistis, et kurb
igatsus suurenes tema hinges mitmekordseks.Siiski suutis ta se-
da imekombel õigeaegselt vaigistada.
   "Ma tapan igaühe, kes püüab ligi tulla", ütles madu,hoolima-
ta tekkivast nukrusest, "sest kõik, kes on siia ilmunud, tulid
vaid selleks, et minu aaret varastada".
   "Mis aare see selline sul siis on?".
   "Vaata üles, puu okste vahele", keelitas madu kibeda lõbuga,
"ja sa näed teda".
   Ent seepeale naeris hääl väga mahedalt, peaaegu sõbralikult.
See naer oli kui vesi kuivanud maale.
   "Ma ei saa sinu aaret näha sest ma olen pime".
   Need sõnad lõikasid mao südamesse teravamalt kui kangelase
mõõk. Et sellise häälega rääkiv inimene peab pime olema, haavas
madu kuidagiviisi. Võib olla seetõttu, et ka tema peaaegu pime-
daks jäänud oli.
   "Kas sa sündisid silmituna?", küsis ta.
   "Ei, mul on silmad olemas, kuid ma ei näe nendega. Ma tulen
selliselt maalt, kus on väga vanad kombed".
   "Jutusta mulle nendest", sahises madu oksal.Esmakordselt pi-
ka aja järel, peale pikki aastaid,oli ta puudutatud kaastundest
ja osavõtlikkusest.
   "Maa,kus ma sündinud olen", kõneles võõras,"elab suures hir-
mus oma jumalate ees. Inimesed arvavad seal, et kui sünnib era-
kordselt ilus laps, siis jumalad vihastavad selle peale ja hä-
vitavad lapse. Seetõttu otsiti kõik lapsed oma kolmandal sünni-
päeval preestrite poolt üles ja uuriti üksikasjaliselt läbi.Kui
arvati, et mõni laps võiks tõenäoliselt jumalate karistuse enda
peale tõmmata, lasti tal helevalgesse kuuma tulle vahtida kuni
silmist nägemisvõime oli välja põletatud.Sel viisil välditi ju-
malate armukadedust. Ja sel põhjusel on minu maal kõik pimedad,
kes vähegi ilusad on.
   "Sa oled siis ilus?", küsis madu.
   "Paistab, et nemad leidsid mu ilusa olevat", vastas võõras,
kuid tema hääles ei olnud vimma ega kahetsust.
   "Tule mulle päris lähedale", sosistas madu,"ja lase mul sind
vaadelda. Ka mina olen peaaegu pimedaks jäänud ühe hõbetule ük-
sisilmi vahtimisest. Ära karda, ma ei tee sulle liiga. Sa oled
juba niigi küllalt kannatanud".
   Võõras tõusis. "Vaene madu", ütles ta ja tuli talle kartma-
tult väga lähedale,pika kepi ja kätega teed kompides.Kui ta oli
siis puuni jõudnud,sirutas ta ennast ülespoole. Kuid mitte kae-
lakee tõttu, vaid hoopis selleks, et madu silitada. Madu laskis
oma pea allapoole ja vaatas talle otsa.Võõras oli noor mees,nii
kaunis, nagu ainult jumalad olla võivad. Tema juus oli kahvatu
nagu oder heleda suvepäikese all. Tema silmist ei paistnud jäl-
gi pimestamisest, nad olid rohelised ja selged nagu kõige pee-
nem jaspis. Keha oli tal sale ja tugev.
   Madu tundis äkki suurt väsimust ning laskis oma peal pimeda
mehe õlale puhkama vajuda.
   "Jutusta mulle, kes võttis sinu silmavalguse. Ütle mulle en-
da ja nende nimed,et ma neile sinu eest halba saaksin soovida".
   Võõras ütles mao pead silitades: "Minu nimi on Kasir.Mis aga
neisse teistesse puutub, siis on nad juba küllaldaselt karista-
da saanud. Nad võtsid minult küll silmavalguse, kuid muid minu
meeli on see tugevdanud. Kui ma midagi puudutan, tunnen ma sel-
le ära.Kui ma läbi selle oru tulin,sain ma teada kogu tema aja-
loo paljaste kohtade järgi pikas rohus. Samuti soojalt kivilt,
mille ma teelt tõstsin. Ning kui ma sind puudutasin, adusin ma
sinu kurbust ja sinu koormat paremini,kui sind nähes ja sellest
kohkudes.
   "Ah, sina mõistad mind",ohkas madu oma pead tema kaelal hoi-
des. "Kunagi olin ma õnnelik ja süütu. Kunagi ma armastasin ja
olin ka ise armastatud.Ma olen nii kaua igatsenud,aga minu loo-
tused poole kunagi täitunud. Oh, too mulle rahu, pime Kasir,too
mulle rahu!".
   "Siis puhka", vastas noormees ja hakkas maole laulma vaikset
kuldset laulu pilvelaevadest ja uinakumaast, kus Uni kõrgub üle
kõige nagu taevas ja maailma tema südamevalus lohutab. Kuulates
seda, suikus madu unne. Oma esimesse magusasse unne peale pikki
aastasadu.Magades surid temas kadedus ja hullus ning peagi kus-
tus ta ka ise,sama pehmelt ja tänulikult nagu ta oli maganudki.
   Kasir tundis elu mao kehast põgenevat ning kuna ta midagi
enamat teha ei suutnud, siis suudles ta mao külma pead ja pöör-
dus temast ära.Äkki murdus valju praksatusega üks oks tema sel-
ja taga ja oli kuulda kellukese helinat.Kasir sirutas millelegi
mõtlemata käe välja ja Vayi kaelakee sukeldus tema pihku. Vaid
ühe silmapilgu hoidis ta seda käes. "See asi on neetud", mõtles
ta. "See on deemonite töö.Ta on juba palju kurja teinud ja teeb
veelgi enam, kui ma teda maamulda ei peida".Kobades maast keed,
puutusid tema sõrmed vastu seitset maagilist juveeli.
   Need, kes oli juveele varem näinud, olid janunenud kee järe-
le. Aga Kasir nägi teda ainult oma sõrmeotstega ja oma kummali-
se võimega. Ühe hetke hoidis ta hinge kinni ja siis ütles:
   "Seitse pisarat,mis on ahastuses maa all pillatud.Seitse pi-
sarat, mis on pillatud lille poolt, kes tegelikult naine on".
   Samal sekundil teadis ta kõike. Mitte ainult kaelakee verist
ajalugu, vaid ka seda, mis sellele eelnes - väikest drini, kes
oma ääsi juures vasardas ja Bakvit, ussikest Asrharni aias. Aga
selgemalt, kui kõike muud, nägi ta Ferashini, Lillest Sündinut,
kes allilma järve ääres nuttis. Nuttis Sivesi ja päikese järe-
le.

                              6.
                       Kasir ja Ferashin.

   Palju kuid rändas Kasir üle maa. Kasir,pime poeet,kelle laul
oli nagu kuld. Ta otsis teed allilma, teed Ferashini juurde.Üks
võlu oli teda haaranud,mitte saamahimu vaid kaastunde ja armas-
tuse võlu. Aga kes oskab talle öelda, mida ta peaks tegema?
Asrharni nimegi kogeleti vaid vargsi ja sosinal.Pealegi oli tal
nii palju erinevaid nimesid: Pimeduse Valitseja, Öö Isand,Valu-
tooja, Kotka-Tiibne, Ilusaim, Väljaütlematu. Sissekäik tema ku-
ningriiki oli ühe mäe südames maa keskel, aga kes suudaks seda
kohta leida? Milline maakaart reedaks seda? Ja kes julgeks sin-
na minna? Kes julgeks pimedat meest juhatada kohta, kus kalju-
kurkudest leegid üles prahvatavad ja kus taevas sarlakpunast
suitsu täis on.
   Kuigi Kasiri süda oli raske,ei kaotanud ta lootust. Oma lei-
ba teenis ta laulude tegemisega ning mõnikord ravisid tema lau-
lud haige või nõdrameelse terveks - sedalaadi oli tema võlu-
võim. Kuigi ta oli pime, pakkus peaaegu iga maja talle rõõmuga
peavarju; kuigi ta oli pime,tahtis iga naine,kes teda nägi, te-
ma kõrval rõõmuga oma päevadel mööduda lasta.
   Aga Kasir möödus neist nagu mööduvad aastaajad ja otsis ikka
vaid teed Ferashini juurde. Ta kandis kaelakeed oma särgi alla
peidetuna kaasas, kuna ta mõistis, millist halba see inimeste-
le tõi. Kui ta aga üksi oli, võttis ta kee välja, kobas seitset
juveeli ja tema sisemusse hiilis vargsi Ferashini olevik. Kasir
ei saanud teda kordagi näha,ka oma sisemuses mitte. Teda oli
liiga noorelt pimestatud, ta ei mäletanud pilte ega värve ega
silmale nähtavaid vorme. Ennem võis ta, sarnaselt teistele, ära
tunda roosi, mille aroomi ta öises aias sisse hingas või pursk-
kaevu,mille mänglevat värskust ta üle oma käte voolamas tundis.
   Ükskord õhtuhämaruses ühel kõrgel platool rännates, jõudis
Kasir mingi kivimaja juurde. Majas elas vana naine, kes kunagi
oli nõiakunstiga tegelenud. Kuigi naine lõpuks nii tark oli, et
oma nõiaraamatud kõrvale pani,lasus selle kandi kohal ikka veel
võlusõnade hõng.
   Kasir koputas. Uksele tuli vana naine. Tal oli käes võlusõr-
mus - kui tema ees seisis kuri inimene, põles sõrmus punaselt,
kui hea inimene läheduses oli, värvus sõrmus roheliseks. Nüüd
helkis ta kui smaragd ja naine palus oma külalise sisse. Ta pa-
ni tähele, et võõras kena välja nägi ja et ta oli seejuures pi-
me. Oma varasematest nõia aastatest oli ta palju tarkust kogu-
nud. Ta andis külalisele süüa ja mõne aja pärast ütles: "Sina
oled Kasir, see ogar,kes teed allilma otsib. Ma olen kuulnud,et
ühes mahajäetud orus olevat sa hirmsa mao tapnud ja sellega ühe
legendaarse ehte endale petnud.
   "Tark daam", vastas Kasir, "Madu suri vanadusnõrkusesse ja
kurbusesse. Ehe on uppunud inimverre ja seetõttu on ta väärtu-
setu.Ma olen petnud ainult üks kord ja petsin ma vaid oma süda-
messe piinava valu ja igatsuse ühe teise aarde järgi, ühe neit-
si järgi, kes allilmas valguse ja armastuse järele nutab.
   "Üks veetlev neitsi", ütles nõiamoor. "Üks neitsi, kes lil-
lest pärineb.Võib olla tean ma teed tema juurde.Oled sa küllalt
julge, et tema juurde minna,pime Kasir? Küllalt mehine,et sil-
mituna teda Surma piiridelt otsida?".
   "Nimetage mulle vaid see tee", palus Kasir, "ja ma lähen. Ma
ei saa puhata enne, kui tema, kauneim maa all, pole rahu leid-
nud".
   "Minu hinnaks on seitse laulu",ütles nõid. "Üks laul iga Fe-
rashini pisara eest".
   "Ma maksan rõõmuga", kostis Kasir.
   Ja Kasir lauliski ning nõid kuulas teda. Muusika lõdvestas
tema liigeste jäikust ja natukene tema noorusest pöördus taga-
si ta juurde nagu aknast sisse lendav lind. Kui laulud läbi
olid, ütles nõid:
   "Siit allilma, Asrharni riigi piirideni lookleb jõgi, mille
vesi on raske nagu raud ja ka sama värvi. Jõe ääres kasvab val-
ge lina.See jõgi on Unejõgi ja tema kallastel rändavad mõnikord
magavate inimeste hinged. Deemonprintsid jahivad neid seal ve-
rekoertega. Kui sa söandad sinna minna,segan ma sulle joogi,mis
sind kiiresti alla Une koopasse saadab ja sinu hinge sellele
kaldale uhub. See koht on täis lõkse, aga kui sa ohtudest pää-
sed, samuti ka vazdru jahikoerte käest ja risti üle lagendiku
lähed, jõuad sa deemonite linna. Seal võid sa,kui sa tahad,Asr-
harnile vastu astuda. Palu temalt tüdrukut, kes lillest on loo-
dud. Ku Asrharn sinu palvet kuulda võtab - ta võib seda teha,
kes tema tuju sel päeval oskab ette ennustada - siis toob ta
sind ja neiut ise üles,otse maa peale.Aga kui ta sellel tunnil,
kui sa teda kohtad, armutu ja julm on, siis oled sa kadunud ja
ainult jumalad teavad,millise piina või vaeva ta sulle määrab".
   Kasir haaras nõia käe ja seda tugevasti hoides lausus:
   "Laps võib karta sündimist ja ema sünnitamist, aga kummalgi
neist ei ole midagi muud võimalik valida kui aeg on käes. Sama-
vähe on ka mul valikut, see on minu ainuke tee. Sega oma jook,
sõbralik haldjas, ja lase mul täna öösel teele minna".
   Läbi Une maja läks Kasir teadvusetult,nii nagu teisedki lä-
hevad ja ärkas alles suure jõe kaldal.
   Mõnikord on pimedatel võime und näha, kui nad enne oma pime-
daks jäämist elus palju näinud on. Keegi ei või kahelda,et kõi-
gi nende hinged näevad, kui nad kehast vabastada.Aga Kasiri ihu
elas veel, ega näinud seejuures kõige vähematki,sest temalt oli
silmavalgus ära võetud. Sellepärast oli tema hing,mis mööda jõe
külma kallast liikus, sama pime, kui tema maine kehagi. Kasiri
hing sarnanes muuski tema ihule, omas tema selgeid silmi,kandis
tema riideid ja hoidis käes tema pimedakeppi. Ta seisis Unejõe
kaldal, kus valge lina kasvas ning tundis voolavas vees raudset
vulinat.Temast teist kätt laius must maa elevandiluust ja kuld-
traadist puudega, kuid seda ta ei näinud.
   Kasir põlvitas maha ja pani oma käed kaldal lebavale räniki-
vile.
   "Kuspool on deemonite linn?",küsis ta ja tundis,et kivi oli
ühe külje pealt soojem. Ta tõusis ja läks selles suunas, jõest
eemale, enda ees sauaga teed katsudes.
   Ta läks edasi tükk maad, aeg ajalt oma kätt välja sirutades
ja mõne puu metallkoort katsudes. Siis teadis ta jälle, milline
suund tuleb valida ja kui kaugel linn on. Peale allilma tuule,
polnud kuulda mingit müra. Äkki tundis Kasir üht tontlikku ole-
vust suitsuna keerdumas ja üks hääl ümises:
   "Surelik,sa oled unistades kaugele tulnud.Mina olen Unistus,
Une ori. Otsid sa ehk mind? Lase mul oma käed sinu peale panna
ja kõik mälestused sinu ajupeekrist ära juua. Kui sa ärkad ja
inimesed sind nimepidi hüüavad, siis ei tunne sa ennast enam.
Mõtle, millist rahu ma sulle pakun - mitte mingid möödunud aja
kuriteod ega teotus ei kata sinu mälestusi pilvedega. Oled vaba
kui õhk maa kohal. Sa vabaned vanast elust nagu kulunud rõivas-
test.
   Aga Kasiri minevikus polnud kuritegusid ega teotust, mida ta
unustama oleks pidanud.
   "Ei, ma ei otsi sind", vastas ta, "ma otsin Asrharni, Print-
si".
   "Eks mine siis", ütles suitsune olevus. "Kui sa tema oma ta-
had olla, siis ei saa sa minu omaks saada".
   Ning Kasir läks edasi. Hiljem tuli üks teine olevus, magusam
ja ahvatlevam kui esimene:
   "Surelik, sa oled unistades kaugematest kaugemale tulnud.Mi-
na olen Fantaasia, Une laps. Kas sa otsid mind? Lase mul minu
juuksed sinu ümber põimida ja sinu ajupeekri täita losside ja
tantsijannadega. Sa palud mind siis, et ma sul ärgata ei laseks
ja soovid alatiseks minu kirjudesse saalidesse jääda aega veet-
ma. Mõtle, millist õndsust ma sulle pakun - hoopis teist maail-
ma, veetlevamat kui eelmine.
   Kuid Kasir tundis Fantaasiat, sest oma laulud põimis ta tema
ainest.
   "Ei, ma ei otsi sind",vastas ta,"kuigi ma tunnen sind hästi.
Ma otsin Asrharni, Printsi".
   "Eks mine siis", ütles Magusaim."Kui sa tema oma tahad olla,
siis oled sa ka minu oma".
   Veidikese aja pärast leidis Kasir ühe tee. See oli marmorist
ja palistatud sammastega ning tema puudutus ütles talle, et see
tee viib deemonite linna Druhim Vanasta väravate juurde.
   Ta ei olnud mööda marmorteed veel kuigi kaugele jõudnud, kui
ta enda taga lärmi kuulis. See lärm oli hirmus,nii hirmuäratav,
nii sarnane koerte haukumisega, kuid kurjem, palju kurjem,et ta
teadis - vazdru jahikoerad on tema jäljed üles võtnud. Selle
asemel, et põgeneda või kaitset otsida, peatus Kasir ja pöördus
ringi. Ta kuulis urinat ja haukumist lähenevat,kuulis deemonho-
bude kabjalööke, rakmete kõlinat ja vazdrude hõikeid. Ta avas
suu ja hakkas üle selle müra laulma. Ja Kasiri hing laulis kogu
tema sureliku hääle iluga,võib olla veelgi kaunimalt.Ta laulis,
aga millest ta laulis, see on teadmata. Mis see ka iganes oli,
koerad jäid seda kuulama ja heitsid tee peale maha, hobused
lasksid pead rippu, printsid istusid sadulais, ilusad kahvatud
näod kätele toetatud ja kuulasid tähelepanelikult.
   Kui laul lõppes, sugenes vaikus. Läbi selle tungis üks teine
hääl. Hääl, mis oli niisama tore, kui Kasiri oma, kuid siiski
selline hääl, mis nagu lumi üle poeedi leekiva laulu langes ja
hoopiski mitte kuldne polnud, hoopis must nagu öö.
   "Unistaja", ütles see hääl, " sa oled oma teest kaugele tu-
nud".
   Selle hääle kõlades tõstis Kasir oma pimeda pilgu ja tema
valguselt röövitud silmad puhkasid olendil,kes rääkis.Kuigi ka-
sutult, ent siiski aupaklikult.
   "Mitte enam kaugemale", vastas ta, "sest ma olen siia reisi-
nud lootuses kohata sind, Lord Asrharn, Deemonite Prints".
   "Kuidas? Sa oled pime?", usutles Asrharn. "Pime hing, sa
oled sõge, julgedes tulla kohta,mille ees isega kahe selge sil-
maga inimesed värisevad. Mida sa minust tahad?".
   "Sulle midagi tagastada, Öö Isand, mille on sinu rahvas loo-
nud", vastas Kasir. Ta võttis välja Vayi hõbeteose,mille ta en-
daga allilma kaasa oli võtnud. Kuna kee oli tehtud varjust ja
Varjudemaal, sai ta läbi Unejõe tagasi pöörduda, mida ükski su-
relik sigitis - olgu lihast või metallist - poleks suutnud. Ka-
sir sirutas käe kaelakeega välja ja laskis selle vazdru ette
kukkuda. "Öö Prints", ütles ta, "võta tagasi oma mängukann. Ta
on küllalt verd joonud, nii et isegi sina rahul peaksid olema".
   "Hoia omale", ütles Asrharn, pehmelt kui samet, õrnalt kui
kassi käpp,millest küüned on valmis iga hetk välja tulema."Hoia
omale see, laulude laulja, mis sa mulle ütlesid".
   "Valitseja, Prints", ütles Kasir, "kui sa soovid,võid sa lu-
geda mind nagu raamatut. Kuna ma tean, et ma oma mõtteid sinu
eest varjata ei saa, räägin ma otsekoheselt. Deemonite voorused
on erinevad inimeste voorustest. Ma ütlen nüüd selle asja kohta
tõe välja. See kaelakee on põhjustanud maailmas palju muret ja
verevalamist,mida sa soovisidki. Sellega ma rõõmustan sind,pii-
ritu prints, kuigi mina , kes ma surelik olen,kurvastama pean".
   Nende sõnade juures Asrharn naeratas ja kuigi Kasir teda nä-
ha ei võinud, tundis ta seda ometigi.
   "Sa oled vapper, pime hing ja aus, nagu sa ütlesidki. Riskid
sa ka minu sihvakate tornidega linna tulla ja seal mulle laul-
da?"
   "Ma laulan sulle rõõmuga. Aga ma küsin selle eest ka tasu",
vastas Kasir.
  Asrharn naeris.Kas on ükski inimhing sellist naeru unes kuul-
nud?
   "Julge pime kangelane", ütles ta, "sinu hind peab küll kõrge
olema. Nimeta see ja ma vaatan seda asja".
   "Üks naine nutab sinu linnas. Tema pisarad on selles verises
kaelaehtes. Ta on lill ja igatseb päikese järele.Minu tasuks on
tema vabadus, et ta saaks läbi inimeste maade rännata".
   Asrharn vaikis kaua. Vaid deemonhobu rakmed kõlisesid vaik-
selt. Pime poeet seisis ta ees rahulikult, toetudes oma kepile.
   "Ma lõpetan sinuga kauplemise", ütles Asrharn äkki."Tule mi-
nu saalidesse ja ma küsin seal sinult ühe küsimuse.Vastuse sel-
lele pead sa mulle lauluna ette laulma.Kui su laul on tõsine ja
vastus õige, pead sina saama Ferashini ja Ferashin peab saama
päikese. Kui su vastus aga väär on, panen ma sinu hinge allilma
kõige mustemasse sügavikkku ahelaisse ja lasen sind oma koertel
rebida, kuni sinu ihu üleval maa peal tolmuks on pudenenud ja
kauemgi veel.Ja nüüd - kas nõustud minu kaubaga või lähed siit.
Ma lasen sul minna ilma sulle järgnemata, kuna sa mind lõbusta-
sid".
   "Üksinda ei ole mul tagasiteed, Sünge Käskija",vastas Kasir.
"Juhi mind oma linna ja esita mulle oma küsimus. Oma vastuse
laulan ma sulle nii hästi,kui ma oskan". Selliselt saabus Kasir
Druhim Vanastasse, linna, kuhu surelikud üldiselt ei satu.
   Kõikjal mängis võõrapärane muusika ja õhku täitsid võõrad
lõhnad. Vazdrud juhtised teda,kuni ta ühes Asrharni saalis sei-
sis. Asrharn oli väga lahke.Ta laskis oma külalisele hõrki roo-
gi ja salapäraseid veine ette kanda ning selgitas talle, kuidas
on see malahhiidist või rubiinidest pokaal tehtud,millised kõi-
ge peenemast klaasist taldrikud on laual ja kuimitu küünalt põ-
leb hõbedastes seinalühtrites tema ümber. Samuti kirjeldas ta
kõigi kardinate värve ja selgitas põranda mosaiikide teemasid.
Ta jutustas ka printslikust vazdrust ja ustavast esvast.Ta rää-
kis nägusatest deemonmeestest, kui kaunid ja kui peened nad on;
kirjeldas printsesse ja teenijannasid, nende rindade veetlevaid
vorme, nende juuste aroomi ja nende kehaliikmeid.
   Siis juhtis prints Kasiri läbi oma palee ja seletas talle
ühel kõrgemal platsil, millised tornid sätendavad põhjas või
lõunas ja millised pargid idas või läänes oma vaipu laotavad.Ta
jutustas ka oma arvukatest alamatest linnas,hobustest oma aeda-
des,enese piiritust võimust ning võlukunstidest ja teadmistest.
See kestis üsna kaua ja lõpetades ütles Asrharn pehmelt:
   "Seda kõike oman mina, poeedi hing. Ma võiksin sellest veel
enam omada,kui ma vaid tahaksin. Nüüd esitan ma oma küsimuse ja
sina pead mulle oma lauluga vastama".
   "Ma olen valmis", vastas Kasir ja kuulis ümberringi vazdru-
sid ja esvasid kahistamas - nad ootasid.
   "Kas on veel midagi", küsis Asrharn,"ilma milleta ma olla ei
saa, arvestamata seda, et ma kõike oman, mis mind ümbritseb?".
   Vazdrud aplodeerisid,esvad õhkasid. Nad ei suutnud näha vas-
tust, millega printsi küsimusele oleks võimalik vastata. Kasir
langetas hetkeks pea,siis tõstis selle jälle ja laulis ette oma
vastuse, nagu Asrharn oli käskinud.
   Tema vastuse tuum oli järgmine:kõigi Asrharni rikkuste trot-
siks, hoolimata igavesest kuningriigist maa all, pidas ta mida-
gi veel tema jaoks hädavajalikuks - inimesi."Me oleme sinu män-
gukannid, sinu lõbu", jutustas Kasir talle."Ikka ja jälle pöör-
dud sa meie juurde tagasi, et murda meie uhkust, et naerda oma
sünget naeru, kui sa meile vingerpusse mängid. Ilma inimesteta
maa peal võib deemonitele ja nende valitsejale aeg tõesti väga
pikana tunduda".
   Seda kuuldes,sosistasid vazdrud põlglikult,kuid Asrharn vai-
kis. Kasiri laul aga polnud veel lõppenud.
   Ta laulis deemonitele külmast unistusest.
   Ta laulis sellest, kuidas kord katk maailma äärtest tuleb ja
kõik surelikud hävitab.Mitte ühtki meest ega naist ei jää järe-
le, mitte ühtki last ega imikut. Vanad perenaised ei kummardu
enam oma padade kohale, printsid ei ratsuta vastu kangelaslike-
le seiklustele, sõjaväed ei pea sõdu, kaunid tüdrukud ei otsi
tornide akendeist pilkudega armsamaid ja väikesed lapsed ei nu-
ta hällides. Ainult troostitu tuul vingub kaeblikult üle maa,
ainult rohi liigutab ennast. Päike tõuseb ja loojub täieliku
tühjuse kohal. Ta laulis sellest,kuidas Deemonite Prints öökot-
ka kehas ringi lendab, üle pimedate linnade ja laastatud maade.
Ükski tuli ei põle üheski aknas, ühtki purje pole merel. Prints
otsib pilkudega inimesi,aga järgi pole jäänud enam ühtki õilsat
südant, mida rikkuda, mitte ühtki röövihimulist juveliiri, kel-
le abil võiks õnnetusi tekitada. Kogu maal pole alles jäänud
ainsatki keelt, mis austuse ja hirmuga Asrharni nime sosistaks.
   Deemonid olid väga vaikseks jäänud. Kui luuletaja viimased
sõnad veel nende vahel heljusid, paistsid nad jääks tardunud
olevat.
   Kaua seisis Kasir keset vaikust Asrharni saalis.Lõpuks ütles
Asrharn: "Küsimus on vastatud". Ei rohkem ega vähem. Võib olla
kuulis seda mööndust vaid poeet oma tundlike kõrvadega, kuna
Asrharni hääl rusutult ja muutununa kõlas, olles nagu valu või
koguni hirmuga täidetud.Aga kaup oli kaup ja sedamaid kiirustas
üks esvatar paleest välja ja otsis üle Ferashini, kes varjuli-
ses aias jalutas.
   Alandliku ja kurvana,nägu varjatud pilvesarnase looriga,saa-
bus ta Asrharni saali.
   Asrharn palus tal endale lähemale tulla ja ütles: "Keegi su-
relik on sulle ühe haudkülma lauluga vabaduse ostnud. Tema hing
peab Unejõe kaudu tagasi pöörduma, kuid sinu kannab öölind maa-
pinnale, kust sa tulnud oled".
   Ferashin tõstis pilgu.
   "Ma näen päikest?", küsis ta.
   "Nii palju, et sul sellest paha hakkab", vastas Asrharn. "Ja
teda, oma vabastajat, pead sa samuti nägema, sest sa saad tema
omaks".
   Kuigi ta kõneles vaikselt, kuulis Kasir tema sõnu ja hüüdis:
"Ei, prints-käskija. Ta on kaua aega olnud teiste omand.Ma nõu-
an talle õigust, mitte minu omand olla. Ma tegin sinuga kauba
vaid tema vabaks saamise peale".
   "Kuid sa armastad ju teda", ütles Asrharn, "muidu poleks sa
siia tulnud".
   "Sellest ajast peale, kui ma tema hõbedasse aheldatud pisa-
raid kohtasin, olen ma teda armastanud",ütles Kasir rahulikult.
"Nüüd, kui ma teda rohkem tunnen,armastan ma veelgi sügavamalt.
Aga tema ei tea ju minust mitte midagi".
   Nende sõnade juures oli Ferashin ümber pöördunud,et teda nä-
ha, sest tema hääl oli päikese värvi. Ta nägi Kasiri nägu, tema
kehaehitust, tema juukseid ja silmi ning kui ta noormehe juurde
tuli, nägi ta ka, et see on pime. Kogu oma ihu ja hinge oli Ka-
sir pühendanud Ferashinile, ega nõudnud selle vastu midagi.Kuid
Ferashin armus temasse otsekohe - kuidas poleks ta saanud seda
teha?
  "Ma tulen sulle rõõmuga", ütles ta,"ja armastan sind niikaua,
kui sa soovid". Siis läks ta tagasi Asrharni juurde ja ütles
talle pehme häälega: "Sa lasksid mul lillest kasvada ja ma olin
surematu,kuna ma elasin pimeduse riigis. Kui Kasir vanaks jääb,
nagu kõik inimesed,siis lase mul samuti tema kõrval vanaks jää-
da - ma ei taha kunagi kedagi teist peale tema.Ja kui ta sureb,
nagu kõik inimesed, siis lase ka minul surra, sest ma ei taha
saada temast lahutatud".
   "Kui sa minu maa jätad ja maa peale ringi rändama lähed,sei-
sad sa ka maa seaduste all", ütles Asrharn. "Ja sa jääd vanaks
ja ka sured ning ma soovin sulle selleks õnne".
   "Ja peale surma? Kas ma saan Kasiriga koos olla?", küsis
Ferashin.
   "Küsi jumalatelt", vastas Asrharn. "Kõigil maa olevustel on
hinged, isegi lilledel, mis seal kasvavad. Kuid hinged võivad
teineteist kaotada ududes, mis Surma eestoas valitsevad".
   "Lase mul siis surra samal silmapilgul, kui Kasir sureb, nii
et me käsikäes minna saaksime".
   Asrharni silmad võtsid musta helgi, kuid Ferashin,kelle sil-
mad särasid unistuste täitumisest, ei märganud seda.
   "Olgu see minu kingitus sulle", ütles Asrharn. "Samal silma-
pilgul, kui sa kindel oled, et Kasir on surnud, sured ka sina".
   Ferashin tänas teda. Saal täitus tiivalöökidega. Üks tähe-
lind kandis Ferashini ära, läbi nõiutud väravate, üles, mäest
välja, üle maa küngaste ja orgude. Samal ajal kandis teine lind
Kasiri tagasi Unejõe äärde,mille kaudu ta pidi tagasi pöörduma,
et oma keha uuesti tagasi saada.
  Neil hetkeil seisis Asrharn kõrges tornis,Vayi kaelakee käes.
Deemonite prints vaatas põhja ja itta, läände ja lõunasse ning
vaatas mõttes üle oma riigi aardeid. Kuid siingi tabas teda Ka-
siri hääl, mis laulis tühjast ja mahajäetud maast ning sellest,
et printside prints ilma inimesteta oleks vaid nagu mutt maa
all. Siis muljus Asrharn oma käes oleva kee vormituks, kokkukä-
gardunud tombuks ning paiskas selle nagu needuse alla, Druhim
Vanasta tänavaile.

   Vastu hommikuhämarust ärkas Kasir nõia majas.
   "Sa magasid palju päevi ja öid", ütles see, "kuid tõeliselt
paistab, et sa vaid ühe päeva allilmas olid".
   Kogu selle aja oli nõid teda kaitsenud ja tema unes olevat
keha võluvahenditega värske hoidnud. Nüüd,kui ta pikka und ene-
selt maha raputades üles tõusis, seisis naine avatud uksel ja
vaatas välja. Päike liugles üles ja läitis taeva nagu laterna.
Mööda platood tuli üks sale lehvivate juustega kogu ja tema
juuksed olid just sellise taeva värvi.
   "Ma näen nisukollaste juustega tüdrukut", ütles nõid. "Ja
lille näega".
   Kasir läks otsemaid välja ja jäi maja ette ootama. Ferashin
jooksis väljasirutatud kätega tema poole ja naeris õnnest.
   Aasta otsa elasid Kasir ja Ferashin koos ja neil ei juhtunud
mingeid pahandusi, sest nad olid head ja täis rõõmu. Nad ei ol-
nud rikkad, see on tõsi, nad rändasid koos maalt maale, nagu
poeet seda alati oli teinud ja teenisid leiba laulude ja tant-
sudega. Ferashin avastas, et ta oskab tantsida nagu lill aasal
mahedas suvetuules. Neil polnud kristallist ja kullast lossi,
kuid nende saal oli küllalt suur oma sinise laega, lilletikan-
dites rohust põrandaga ja suurte puusammastega. Mõlemad armas-
tasid maailma ja kumbki neist armastas teist. Kõigest, mida ta
nägi, rääkis Ferashin noormehele ning Kasir omakorda jutustas
neiule asjadest, millest ta oma puudutuse läbi osa saab, puudu-
tades siis kivi või mahavarisenud müüri. Nad ühtisid januselt,
nagu noored, kelle jaoks armastus on kui kiirevooluline jõgi.
Nad tundsid sellest täielikku rahuldust.
   Aasta lõpul, ühel õhtul, kohtasid nad teel poissi.
   Poiss oli väga noor ja nägus, suurte tumedate läbitungivate
silmadega. Ta lähenes neile aeglaselt, otsekui poleks ta endas
kindel. Siis küsis ta: "Kas see võib nii olla, et sina oled Ka-
sir, pime poeet, kelle hääl ravib haigusi?"
   "Ma olen Kasir",vastas too. "Mis aga muusse puutub,siis sel-
lega ei või ma küll kiidelda".
   Kuid poiss põlvitas teele maha ja haaras kõvasti Ferashini
kleidipalistusest kinni.
   "Emand, ma palun teid. Aidake mind.Minu isa lamab meie majas
haigena ega lase kedagi enda juurde.Päevad ja ööd nõuab ta vaid
Kasiri. Ta räägib ühest oma lapsepõlves kuuldud ennustusest,kus
on öeldud,et ta haigestub ja sureb,kui pime Kasir teda oma lau-
luga terveks ei tee.Keelita seepärast laulikut,et ta meie juur-
de tuleks ja isa päästaks".
   Kasir kortsutas kulmu. Nooruki sõnad tegid ta millegipärast
rahutuks. Kuid ta ütles: "Ma tulen kaasa, kui sa seda soovid".
   Poiss hüppas üles ja sööstis ette.Ta juhatas neile teed.Pea-
gi jõudsid nad noobli maja juurde, mille raudväravad olid ava-
tud. Eesõues sulises purskkaev, mille äärel kõhn must koer is-
tus.
   "Kui see sulle sobib, siis pead sa nüüd üksi sisse minema",
ütles poiss Kasirile."Noor emand peab jääma õue ootama.Minu isa
ei luba kellelgi majja tulla peale minu ja isegi mina ei tohi
sellesse tuppa minna, kus ta lamab".
   "Nõus", ütles Kasir, kuigi see mõte talle kuidagiviisi ei
meeldinud. Ent Ferashin istus rahulikult purskkaevu äärele, si-
rutas jalad välja ja tahtis musta koera silitama hakata.Ilmselt
oli koer aga väga arg, sest ta jooksis koos poisiga majja.
   Sees oli uks ja mitu treppi.
   "Isa!", hüüdis poiss, "ma leidsin Kasiri". Kui keegi ei vas-
tanud, pomises poiss: "Ta on väga nõrk. Mine üles, laula talle
ja tee ta terveks, kui sa saad. Me oleme sulle selle eest iga-
vesti tänulikud".
   Kasir astus tuppa. Aga laulma ta ei hakanud.Tuba tundus tühi
olevat ja ta ei tundnud haiget ka kuskil läheduses.Äkki oli tu-
ba täis võõrapärast sünget lõhna. Kasirile meenus see lõhn,kui-
gi ta seda vaid üks kord oli varem tundnud - siis,kui tema hing
Druhim Vanasta tänavail kõndis.
   Jalamaid pöördus ta ringi ja tahtis toast lahkuda, kuid mis-
ki puutus tema jala vastu. See oli koera kujuline,aga kui Kasir
teda puudutas, tundis ta ära,mis see oli - see oli deemoni ihu.
Järgmisel silmapilgul sööstis kõlisev eimiski Kasiri ajju ja
varjutaoline droog täitis tema kopse. Asjatult püüdis ta seda
tagasi tõrjuda, et jõuda ukseni, hüüda Ferashini ja teda hoia-
tada - öökotkad hoidsid teda tugevasti. Ta langes põrandale ja
jäi surnuna lamama.
   Ferashin hüppas õuel püsti. Ta polnud kuulnud ühtki heli,mis
oleks võinud teda rahutuks teha ja ometigi tundis ta äkki hir-
mu. Järgmisel hetkel tuli majast joostes poiss, koer tema kan-
nul.
   "Ferashin!", hüüdis nooruk, "Kasir on surnud".
   Ning must koer haukus.
   Ferashin tundis nad nüüd ära: vazdru poisi kehas, kuna tint-
must koer... Ta tardus üksisilmi koera söesilmadesse ja nägi
seal äkki Asrharni. Nagu suits keerlesid maja ja hoov tema üm-
ber. Siis oli korraga kõik kadunud - maja,hoov, kaev ja mõlemad
olendid. Ta seisis külmade tähtede all nõlvakul, väikese oja
kaldal ja Kasir lamas tema ees.
   Ferashin jooksis tema juurde. Tal polnud aega, et järgi mõ-
telda. Ta puudutas Kasiri jääkülmi käsi ja tõmbas sõrmega üle
tema suletud silmalaugude. Ferashin ei tundnud südamelööke, ega
kuulnud hingamist. "Nüüd ma tean, et sa surnud oled", sosistas
ta ja nagu Asrharn talle lubanud oli, tundis ta kohe oma käsi
kivinevat, oma südant ja hingamist seiskuvat ja ta langes sur-
nult Kasiri kõrvale.
   Kuid Kasir polnud surnud. Ta elas veel, nagu seda deemonite
valitseja oli kavatsenudki. Üha enam ja enam kaotas allilma
droog oma mõju, Kasir liigutas end ja ärkas. Ta tundis lagedat
mäekülge ja tähevalgust ennast ümbritsevat.Kui talle meenus,mis
oli juhtunud, hüüdis ta Ferashini, kuid neiu ei vastanud talle.
Pime mees sirutas käe välja ja leidis oma kallima. Ta võttis
kallima käte vahele ja taipas kohe, et elu oli temast lahkunud.
  Ühe aasta oli ta tundnud täiuslikku õnne,nüüd tundis ta täie-
likku kurvastust. Ta sai aru Asrharni kavalusest, selles pole
kahtlust. Võib olla mõtles ta jälle Unejõele ja reisile Asrhar-
ni paleesse, aga ta jättis selle mõtte siis kõrvale, sest see-
kord poleks Asrharn tema vastu enam lahke olnud,pealegi kui see
oli printsi kättemaks talle. Vaimusilmas nägi Kasir Ferashini
hinge, lille hinge, Surma uduses eesruumis ekslemas ja tema ni-
me hüüdmas. Kasir oli üleni valu täis ja värises mõtte juures,
et Ferashini valu, mure ja kaotus just Kasirist pidid tulenema.
   Künka jalamil oli väike küla ning peagi tulid inimesed, kes
seda teed pidi koju läksid, mööda künka nõlva. Kui nad kena pi-
medat võõrast nägid,kes ilusat surnud tütarlast käte vahel hoi-
dis, olid nad liigutatud kaastundest ja kurbusest. Enne kui kuu
tõusis,olid nad jõudnud Ferashinile väikese oja äärde haua kae-
vata, ta õrnalt sinna sisse lasta ja mullaga katta.Nende prees-
ter oli tema ihu kohal lohutussõnu ja palveid lugenud, nagu ta
seda oskas. Nad anusid Kasiri, et see koos nendega ära tuleks.
Igaüks neist oleks rõõmuga talle ulualust andnud ja tema eest
hoolitsenud.Kuid Kasir ei tahtnud jätta paika,kus Ferashin mul-
la all lamas. Kui nad tal veelkord palusid kaasa tulla, hakkas
ta laulma oma armastusest Ferashini vastu ja Ferashini armastu-
sest tema vastu. Ta laulis täiuslikust aastast ja meeleheitest,
mis sellele järgnes. Helid tulvasid tema kurgust nagu pisarad,
ometigi ta ei nutnud. Pisarate jaoks oli tema valu liialt eba-
inimlik.Kuid külaelanikud nutsid.Kuna nad temast nüüd aru said,
jätsid nad ta rahule, et ta üksi vaikuses leinata saaks. Kogu
öö istus ta haua juures. Ööbik laskus ühele puule ja laulis,aga
Kasir ei kuulnud seda.
   Koidikul ta uinus.
   Ja ta nägi und.
   Ta nägi und nõiast, keda ta oli kohanud ja kes teda oli all-
ilma saatnud, naist sõrmusega, kelle abil ta oli Ferashini saa-
nud.
   "Nii et Asrharn on sind üle kavaldanud", ütles too, "ja sinu
ilus nisukollaste juustega naine lamab mulla all. Mõtle ise,kus
õigupoolest peab lill olema, kui tema õitseaeg on läbi? Deemo-
nite printsil on oma nõiakunst, sinul oma - sinu laulude võlu.
Sa veetsid Ferashiniga terve aasta, nüüd oota üks aasta tema
haua juures, kui sul kannatust jätkub. Too ojast vett ja kasta
hauda, kitku ära umbrohi,mis seal kasvab.Mis kõige parem - lau-
la iga päev tema kalmu juures, kuiväga sa teda armastasid. Ole
seejuures kohusetruu ja kes teab, kuidas sinu aiapidamine edasi
laabub".
   Kasir ärkas,kui päike taevast värvis.Ta tundis seda oma näol
kui sõbraliku sooja käe puudutust.
   Inimesed, kes tema pärast muretsesid, olid tükikese leiba ja
natuke piima kausiga talle jätnud. Kasir tühjendas kausi - võib
olla jõi ta piima ära, võib olla valas ta selle sisu maha. Ta
läks oja kaldale, nagu alati, kepiga teed kobades. Ta täitis
kausi veega, kandis selle haua juurde ja kastis seda, nagu kas-
tetakse lilli.Siis istus ta kääpa kõrvale ja hakkas laulma esi-
mest paljudest lauludest Ferashini haual.
   "See pime on hull", rääkisid inimesed külas. Hingevalu on ta
hulluks ajanud. Ta ei saa enam haua juurest ära. Igal hommikul
toob ta sinna vett ja kui on kuum,siis toob ta vett kaks korda.
Oja juurde on tee lausa sisse tallatud. Ta on omale lehtedest
ja savist onni ehitanud. Ja igal hommikul, koidu ajal,laulab ta
surnule. Samuti keskööl.
   Siiski polnud need tema muusika võlu unustanud, kes tema üm-
ber olid nutnud. Ühel mehel oli väike tütar, kes haigestus ega
tahtnud enam süüa. Mees läks hommikuvärskuses Kasiri juurde ja
palus teda tungivalt tulla ja mõne loo või lauluga lapse meelt
lahutada. Kasir läkski. Ta laulis ja laps naeris ning sai samal
tunnil terveks. Peale seda palusid külaelanikud tihti Kasiril
ennast aidata. Ta võis ju küll peast põrunud olla, kuid samal
ajal oli ta ka poeet ja ravija. Kasir kasvas rahvale väga süda-
me külge ning küllusepäevil oleks nad ta kingitustega üle kuh-
janud,kuid ta ei võtnud midagi peale tühise koguse toidu ja õi-
guse hoolitseda Ferashini haua eest.
   Möödusid kuud. Ühel keskpäeval hüüdis lambur, kes oma villa-
kandva seltskonnaga tema onnist möödus, Kasirile: "Seal,kus su
armsam puhkab, kasvab midagi".
   Kasir sirutas käe välja ja puudutas õrna võrset.
   "Ah, Ferashin, sa minu pimeda maailma päike...".
   Peagi jäi keegi külaelanikest jälle temaga vestlema.
   "Tema haual kasvab noor puukene,puhaste hõbedaste lehtedega.
Tundub,nagu peaks puu õitsema,aga ühtki õit tal küljes ei ole".
   Jälle möödus ridamisi kuid. Tuuled tulid ja läksid,soojad ja
külmad tuuled. Nad raputasid puukese lehti ja sakutasid poeedi
heledaid juukseid, kui see puu all laulis. Aasta kangastelgedel
lõpetati kudum, pandi kokku ja paigutati teiste aastate virna
Aja suures kirstus. Tol ööl ei toonud poeet puule vett. Ta nut-
tis ja tema pisarad langesid alla, toites puu juuri samuti,nagu
tema laulud seda olid teinud.
   Keskööl toimus muudatus. Raske on seda muudatust kirjeldada
- Kasir tundis seda nagu tõusu ja mõõna vaheldust. Ta puudutas
puud ja avastas tema koore all kiikumas ja väänlemas ühe unis-
tuse.
   "õis!", sosistas Kasir puule, "Üksainus".
   Ta ei võinud seda näha, aga ta tundis seda - hõbedase "mil-
legi" tursumist puu tüvel. Ta tundis selle hõbedase "millegi"
lahtimurdumist puutüve küljest ja selles oleva violetse karika
avanemist - üks kroonleht teise järel, kuni tema sisemus oli
täielikult nähtaval.

   Peale oma surma sattus Ferashin ühte süngesse kohta. See oli
tontlik paik - Surma ja Elu lävi. Miks seal saladuslikud kahk-
jad juuksed ümberringi vohasid, poleks ta osanud öelda.Poolvor-
mitud hinged karjusid,soovides sündida.Raevust või hirmust met-
sikud hinged, nagu hall tuleleek, karjusid, kuna nad igasugust
eksistentsi lõpetades pragunesid.
   Ferashin seisis voogavas udus täiesti rahulikult ja hüüdis
Kasiri. Ükski käsi ei võtnud kinni tema käest, ükski hääl päi-
kesesärast ei valgustanud pimedust.Ainult varjud lendlesid tema
ümber, otsekui nahkhiired.
   "Kasir! Kasir!",hüüdis Ferashin.Vastuseks hakkas kõlama vaid
nahkhiirte hääli: "Tule! Tule!", vilistasid need, "Tule meiega
suurele ja hirmsale teekonnale!"
   Ka tumedad hinged,mis juba haigete kehade või julma elu tõt-
tu pigistada olid saanud, susisesid: "Tule kaasa,sa ei või siin
peatuda. See koht pole sinu jaoks. Siin unustad sa kõik, mis sa
oled olnud ja kõik,mis sa olema pead. Siin surevad sinu mõtted,
nagu sinu maine ajugi suri. Unusta,unusta,keegi ei mäleta sind-
ki ja tule kaasa".
   Kuid Ferashin hulkus udus edasi ja anus Kasiri, et see teda
leiaks.
  Ühtviisi aeg selles kohas seisis, kuid teistviisi ta ka ometi
kulus. Ferashin ei tormanud kaasa teiste ränduritega, kes läbi
lahtise värava ruttasid. Ta otsis, kuni ta ise vaid üks Otsing
oli, ta hüüdis ühte nime, nagu lind kõrbes,kuni ta ise veel ai-
nult ühest kutsuvast karjest koosnes. Ta ahastas ja muutus ise
Ahastuseks. Ta unustas tõepoolest kõik. Unustas iseenda,unustas
tee lävele, unustas lõpuks isegi Kasiri.
   Siis tungis üks nähtamatu niit, otsekui siidist traat, eel-
põrgusse ja leidis tee tema südamesse ning talle meenus, et ta
kunagi keegi oli olnud.Aeglaselt,kuid järelandmatult hakkas see
niit teda sikutama ja tõmbas ta tagasi tolle hirmsa liikuva uk-
se juurde, läbi mille ta oli sisenenud. Järk järgult, vähehaa-
val tõmbas teda niit. Talle tundus, nagu kuuleks ta muusikat ja
näeks valgust - talle meeldis see, kuid talle ei meenunud, mis
need olid.
   Sellele järgnes tohutu piin ja hirm ja rõõm.Need said temast
võitu, uputasid ta unustusse,kandsid endaga kaasa. Teda tõugati
läbi tulemerede ja valuleekide, talle pandi liha külge,nagu tu-
likuum rüü ning siis rebiti tema silmad lahti,musta särava tae-
va poole.
   Ta oli hiiglaslikus õiekellukas,nagu ükskord varemgi. Ta nä-
gi ühte meest,nagu ka kunagi ennem. Ja kui Ferashin teda nägi,
meenus talle kõik. Nad klammerdusid teineteise külge, nagu puu-
juured maa külge klammerduvad. Mida nad sel silmapilgul teine-
teisele ütlesid või tõotasid - kellele seda küll tarvis oleks
jutustada?
   Kuskil aga paugatas võib olla kõuemürinal üks värav kinni -
värav, mis viis ühte linna maa all.

--------------------------------------------------------------------------------

                         Teine raamat.
                        Pettus ja vale.

                         Esimene osa.

                              1.
                      Teadmatuse tool.

   Idas, Zojadi linnas, elas kuningas. Tema nimi oli Zorasad. Ta
armastas oma sõjaväkke nekruteid värvata - selleks oli tal annet.
Ta laskis tõesti oma armeel kasvada, nagu põld umbrohtu kasvatab.
See oli tugev umbrohi - pronksist ja rauast ning nägi kohutav välja
kui päike tema raudselt rivilt ja sõjamasinailt tagasi peegeldus
ning tolmupilved tema ees ja taga taevasse tõusid. Ja ka kuulda seda
oli kohutav - metalli tärin, raske, kindel marsisamm, vankrirataste
kolin ning härjasarvede ja trompetite kaikumine. Vapraimadki
kuningad ja printsid ning nende ustavad väepealikud sattusid
segadusse ja tundsid võitluskirge tema lähenedes haihtuvat.
Loomulikult ei kaotanud Zorasad mitte ühtegi lahingut. Mõnikord tal
polnudki vaja võidelda. Suured väejuhid nõtkutasid tema ees põlvi ja
alistusid, ilma et lahingut oleks tulnud lüüagi. Mitte ainult
kuninga sõjaväed, vaid ka tema ise paistis omavat kohutavat võimu.
Ta oli läbitungimatu ja julm. Need, kes kohe ta ette põlvili
langesid, neile ta halastas ja võttis oma vasallideks.Need,kes
osutasid vastupanu,neid võitis ta lahingus ja siis laskis ta
mõõkadega terveid perekondi tappa, põletas kuningalossid, hävitas
linnad ja laostas maa.Oma piiritus raevus oli ta äge nagu draakon.
Hooplemishimu oli tema kireks. Avalikult oli teada, et ta on võlur.
   Aluseks sellele kuuldusele oli tema salapärane amulett. Keegi ei
teadnud, kuidas Zorasad oli selle omale saanud. Mõned rääkisid, et
ta leidis selle kõrbest, mahajäetud varemeist, ühe ümberkukkunud
samba kõrvalt. Teised, et paljude aastate eest, ühel ööl, oli
kuningas leidnud üksildaselt teelt surnud looma, kes nende loomade
hulka ei kuulunud, milliseid maa peal näha võib. Instinktist või
ettekuulutusest juhituna oli ta eluka sapipõie lõhki lõiganud ja
sealt amuleti leidnud. Amulett oli sinine kivi, sile ja kõva nagu
jaspis. Ent kust iganes oli kuningas ka selle amuleti saanud,
igatahes kandis ta seda kogu aeg kaelas ning keegi ei võinud selle
mõju salata. Peagi oli tal ülemvõim seitsmeteistkümne maa üle. Ta
valitses sellist riiki, mis siin- ja sealpool,selles ja teises
suunas oma piiridega mere siniste kallasteni laius. Kõneldakse,et
isegi lõvi astus tema teelt eest ära. Aastatega kasvas tema
hooplemishimu ja seetõttu muutus ta võib olla natuke põrunuks. Ta
nõudis oma vasallidelt raskeid andameid ja laskis neil ehitada
templi.Kõik tema alamad olid kohustatud sinna minema ja teda nagu
jumalat kummardama.
   Zojadis ja kõigis allaheidetud linnades püstitati Zorasadi
kuldseid kujusid,mille alustele kinnitati kuldkirjadega
marmorplaadid. Plaatidel seisis: "Õuduses vaata siin Zorasadi,
võimsamatest võimsamat, inimeste valitsejat ja jumalate venda,
kellesarnast teist taeva all ei leidu". Inimesed imestasid selle
üle ja värisesid hirmust, oodates, et sellise jumalateotamise eest
karistatakse katku, kõuemürina ja välgulöökidega. Kuid jumalad
vaatasid neil päevil inimeste tegudele umbes nii, nagu inimesed
vaatavad väikeste laste tembutustele. Nii ei ähvardanud ülamaailma
pilvitu taeva poolt,kus kahtlemata üllas ükskõiksus valitses,
kuningat mingit ohtu. Oht siiski ähvardas, aga hoopis mu-
jalt.
   Ühest Zorasadi mõttest oli saanud kindel komme.Ta laskis
nikerdada kõrge luust tooli ja enda vastu söögilaua äärde panna,
kus ta oma aadlikega õhtuti pidutses. Seda tooli nimetas ta
"teadmatuse tooliks". Igaüks võis selles istuda, olgu ta rikas
mees, prints või kerjus, vaba mees või ori. Isegi mõrtsukas ja
varas võisid selles toolis kuninga söömalaua ääres istuda,
kuldtaldrikutelt erakordseid roogasid süüa ja kristallpokaalidest
peenimaid veine juua ning keegi ei tohtinud neid selles takistada
või neid selle eest karistada. Sellise korralduse oli Zorasad
andnud. Kui aga pidu läbi oli, tegi Zorasad nendega, mida ta soovis
- head või halba - vastavalt oma tujule. Zorasadi seletuste järgi
sarnanes see teadmatusele,millega jumalad on inimese tema eluteel
katnud, et ta teada ei saaks eesootavatest rõõmudest ega
kurbustest, võidurõõmust ega alandustest ja hävingust. Mõnel
luutoolil istujal oli õnne - jumal-kuningas kinkis neile
väärismetalle või kalliskive, mida nad omale võisid jätta. Nad
läksid ära ja õnnistasid teda, rõõmsad seeüle, et ta nende õnne
proovinud oli. Mõned laskis Zorasad metseesli nahka õmmelda ja neid
piitsahoopidega läbi tänavate kihutada, kuni pimedaks läks. Teised
andis ta kohe üle timukale.Ta ei teinud vahet, millisest seisusest
külaline oli, või millised olid tema teened. Mõnikord surid
kõrgestisündinud või vooruslikud hirmsat surma, samal ajal kui
mõrtsukas naerdes smaragde täis mütsiga lahkus. See oli õnnemängu
tool ja kõige enam mängureid oli usu kaotanud inimeste seas,kes
kõike muud paremaks pidasid,kui sellist elu, mida nad kuninga
ebaloomulike seaduste järgi elasid. Siiski tuli ka aeg ajalt
tarkpäid, kes mõtlesid,et nad suudavad kuningat kavalusega üle
trumbata ja seeläbi kogu maal kuulsaks saada.Enamus neist jäid ilma
oma peast,mis lossiväravatest välja visati. Võib arvata, et luutool
üldiselt tühi seisis.
   Ühel õhtul, kui päike oli parajasti loojunud,jõudis üks võõras
Zojadi linna. See oli suurt kasvu musta keepi kandev mees. Ta
liikus hääletult nagu vari läbi tänavate, kuid kui ta palee
väravate juurde jõudis, hakkasid kuninga koerad ulguma, hobused
tallides trampima ja hirnuma ning pistrikud puurides kriiskama.
Ehmunud vahid vaatasid kiirelt ringi. Kui nad jälle näoga tänava
poole seisid, oli võõras kadunud.
   Ta seisis äkki Zorasadi kõige hiilgavamas saalis. Kahetuhande
küünla helk mängles tema keebil, kuid ei suutnud sellest läbi
tungida. Ta sammus läbi saali ja lauljannad vakatasid, nähes teda
möödumas. Isegi toredad linnud oma kuldpuurides jätsid oma laulu ja
pistsid pead tiiva alla, otsekui oleks nad tundnud talve lähedust.
Võõras peatus Zorasadi söögilaua juures.
   "Ma palun sinult, oo kuningas", ütles ta, "et ma tohiksin
teadmatuse toolile istuda".
   Zorasad naeris. Tal oli ootamatu meelelahutuse üle hea meel.
   "Istu, sa oled teretulnud", ütles ta. Ning ta hõikas, et
külalisele toodaks kauss roosiveega,kuhu ta saaks oma käed kasta,
et talle ulatataks parimaid praade ja köögivilju ning et tema
peeker täidetaks rubiini- või topaasivärvi veiniga.
   Võõras heitis tagasi seni tema nägu varjanud kapuutsi. Need,
kes teda nägid, olid väga imestunud tema erakordse ilu üle -
juuksed sinkjasmustad nagu öö, silmad säramas nagu kaks musta
päikest. Ta naeratas, kuid see naeratus oli kuidagi ebameeldiv.
Ta silitas kuninga lemmikkoeral kergelt pead ning too hiilis nurka
ja heitis sinna pikali.
   "Oo, kuningas", ütles ta häälega, mis kõlas nagu hämar muusika.
"Ma olen kuulnud, et mehed panevad oma elud mängu, et sinu laua
ääres söödud roogade eest maksta. Tahad sa ka minu üle nalja
heita?"
   Zorasad läks vihast punaseks, kuid aadlike hüüatused juhtisid
tema tähelepanu taldrikule, mille teenrid just võõra ette olid
asetanud. Seal, prae ja õrnade salatilehtede juures, lebas
kerratõmbunult limaroheline nõtke madu.
   Zorasad hüüatas midagi. Rutakalt haaras üks ori taldriku ja
viskas selle sisu söepannile. Ilmselt kartis ta oma kuningat rohkem
kui mao mürki. Toodi uus puutaldrik ja jälle kuhjasid teenrid sinna
aromaatseid toite. Aga kui võõras oma noa võttis, oleks nagu
suitsuvine korraks laua kohal heljunud ja äkki liigutas end tema
taldrikul hunnik rasvaseid skorpione.
   "Oh, kuningas",pomises võõras leebe etteheitega hääles,
"tõenäoliselt võivad vaid lootuse kaotanud inimesed sinu luutoolil
süüa, sest nad teavad, et vahetuskaubaks söögi eest peavad nad
surma ootama, aga kas ma näen välja tõesti nii näljane, et ma neid
kahjureid koos okaste ja kõige muuga, sööma peaksin?"
   "Nõiatemp minu lossis!",m"irgas Zorasad ja kogu tema õukond
kahvatas. Ainult mitte võõras.
  Roog roa järel toodi lauale,kuid võõras ei söönud midagi ning
keegi poleks võinud talle selle pärast etteheiteid teha. Igasugused
õudused hüppasid taldrikuilt. Isegi maiustused muutusid
ränikivideks ja herilasteks. Ja mis jookidesse puutub,siis voolas
kollase veiniga täidetud pokaalist lehkavat uriini, kuna punane
vein oli äravahetamiseni sarnane verega.
   "Ah, kuningas", ütles võõras mornilt, "ma arvasin, et sul on
kombeks erapooletult saatust proovile panna, aga nüüd ma näen, et
sul on harjumuseks oma külalisi juba laua ääres tappa".
   Kuningas hüppas püsti. "Sa ise oled toidud rikkunud. Sa oled
võlur!", karjus ta.
   "Aga sina, isand, oled ju jumal - nii on mulle räägitud. Kas üks
jumal ei võiks ennast kaitsta selliste rumalate kunsttükide eest,
milliseid iga vaene rändur valdab?"
   Vahutades vihast,rääkis Zorasad oma vahimeestele: "Võtke see
mees kinni ja hukake ta!"
   Enne kui kellegi jalg sammugi teha sai, või pronksiga kaetud
käsi mõõka jõudis haarata, ütles võõras mahedalt: "Jääge paigale!"
ning ükski mees ega naine ei saanud ennast liigutada - kõik istusid
oma toolidel,nagu oleksid nende kehaliikmed kivistunud.
   Saali kohal lasus sügav vaikus, otsekui oleks seal hiigelsuur
lind oma tiivad kokku pannud.
   Võõras tõusis ja läks kössivajunud kuninga juurde, kes otsekui
tooli külge külmununa istus. Ta kummardas kuningale ja ütles
meelitaval toonil:
   "Õuduses vaata siin Zorasadi, võimsamatest võimsamat, inimeste
valitsejat ja jumalate venda, kellesarnast teist taeva all ei
leidu".
   Liikuda said vaid surmani ehmunud kuninga silmad.Terves saalis
liikusid ainult silmad, otsekui n"drameelsetel juveelidega
kaunistatud kaladel, kui nad hirmuäratava võõra edasiseid samme
jälgisid.
   "Ma ootan, auline kuningas", ütles ta, "sinu kättemaksu
timukakirvest. Palun tõuse ja lase oma karistusel minu peale
langeda. Olen ma tõesti sedavõrd allpool sinu väärikust, et sa ei
taha laskuda minu edasise alandamiseni? Pean ma nüüd igavesti
olema alandatud sinu kaastunde häbis? Räägi!"
   Zorasad leidis end jälle oma kõnevõime omanik olevat. Ta
sosistas: "Ma näen, et ma olen sulle ülekohut teinud, oo võimsaim.
Lase mind vabaks ja ma hakkan sind kummardama, ehitan sulle templi,
mis taevast puudutab. Hakkan igal hommikul sinu nime auks ohvreid
tooma".
   "Mina olen Asrharn, Deemonite Prints", ütles võõras ja nende
sõnade juures lõid kõik kakstuhat küünlaleeki v"bisema ja kustusid
siis. "Ma ei soovi,et mind kummardataks,vaid et mind kardetaks
inimeste poolt, kes ei ole jumalad. Taeva all, maa peal või selle
all olen mina,ainult mina,Võrreldamatu". Zorasad soigus nagu
peksasaanud koer. Söepanni hämaral, veripunasel paistel, mis oli
ainukene saalis põlev valgusallikas,nägi ta printsi kätt enda poole
sirutumas ja tundis, kuidas võluamulett tema rinnalt rebiti. "See
on sinu võim", ütles Asrharn, amuletti oma käes hoides, "see, ja
rohkem ei midagi. See on see, mis inimesi sind kartma paneb, see on
sinu enesearmastuse alus". Ta sülitas kivile ja laskis selle lauale
kukkuda.
   Silmapilkselt välgatas kohalt, kuhu ta oli sülitanud, hõbedane
tantsisklev tuleleek üles. Tuli noolis amuletti, see hakkas üleni
erkvalgelt hõõguma ja lõhkes tuhandeks tükiks.
   Kuninga saalis valitses kohutav mürgel. Nõiduse mõju alt
vabanenud inimesed hüppasid oma kohtadelt üles ja põrkasid
teineteisega kokku. Ainult kuningas istus oma toolis nagu vana
haige mees.
   Võõras oli loomulikult kadunud. Sellel ööl juhtus veel palju
imesid. Kuueteistkümne kuninga lossis ilmutasid end kuusteist
ettetähendust. Mõned kuningad kuueteistkümnest - need,kes magasid
- ärkasid üles ja kutsusid preestreid, et nood nende unenäod ära
seletaks.Kümme kuningat küsisid hiigelsuure linnu kohta, kes nende
tuppa olla lennanud ja neile meloodilise häälega teate kõrva
sosistanud. Viies kuningriigis hüppas nagu söetükk põlevast koldest
madu välja ja hüüdis kuningatele oma sõnumi.Ja põhjakaares kohtas
kõige noorem ja ilusam kuningas, unetuna oma aias jalutades, ühte
musta keebiga meest. Mehel oli printslik käitumine, ta rääkis
kuningaga nagu oma venna või sõbraga ja suudles teda enne
lahkumist. Tema suudlus - otsekui tuli - äratas kuningas
hirmuvärinaid. Selle imesõnumi sisu,mille kuningad öösel said, oli
järgmine: "Türann Zorasadi amulett on hävitatud ja tema võim on
lõppenud".Kuningatele polnud vasallsõltuvus Zorasadi valitsuse all
just meelakkumine olnud. Neilt oli raskeid makse välja kurnatud,
nende uhkus valutas nagu vana haav. Nad ühinesid ja pidasid peagi
ühel tasandikul idas Zorasadiga hirmsa lahingu. Zorasad polnud enam
jumal. Tema raudne armee hiilis minema ja jättis ta üksi, ning
peagi löödigi ta maha. Kuid tema vanad jälkused ei ununenud. Nagu
raisakullid, langesid kuusteist kuningat Zojadi peale ja tegid
selle maatasa. Palee põletati, aardekambrid rüüstati ja teadmatuse
tool peksti tuhandeks tükiks. Kogu Zorasadi õukond, teenijad ja
perekond hukati mõõkadega, nagu tema nii paljusid õukondi oli
hävitanud. Zorasadi seitse poega ja kaksteist tütart ning kõik tema
naised surid sellel ööl, notiti maha isegi tema koerad,hobused ja
linnud tema puudel - nii suur oli nende hirm ja viha. Nad
rõõmustasid, et nad kõik jumal-kuningale Zorasadile kuuluvad
elusolendid olid tapnud. Kuid üks elusolend oli nende käest
pääsenud. Tol ööl sündis üks laps, Zorasadi kolmeteistkümnes tütar.
Sõdurid leidsid tema ema ja tapsid ta, aga vana amm surus lapse
enda vastu ja jooksis temaga minema. Ta jooksis mööda suurt
maanteed, mis jumal Zorasadi kujude vahel Zojadist eemale viis.
Joostes needis ta Zorasadi. Vastu õhtut lõhkes tema põdur süda ja
ta langes surnult maha. Laps kukkus tema käte vahelt kividega
sillutatud teele.Lapse mõlemad käsivarred purunesid kokkupõrkel
teega ja tema pehme nägu, mis alles vast oli vormunud, moondus
teravatel kividel ja kibuvitsapõõsas, mis selle katki torkis, kui
ta põõsasse veeres.Ainult juhuslikult jäid tema silmad terveks.
Laps laskis kuuldavale väeti peenehäälse valukisa, kuid ainult tuul
kuulis seda ja šaakalid, kes saagihimuliselt hõõguva linna poole
roomasid.


                              2.
                    Kuningas Zorasadi tütar.

   Ühel künkal ülalpool Zojadi, elas mees. See oli erakpreester.
Tema korteriks oli lihtsate asjadega sisustatud koobas.Tal olid
koredast linasest kootud kardinad ning mattidest ja natukesest
nõidusest voodiase. Ümberkaudsete külade inimesed tõid talle oma
haigeid ravida ja käisid tema käest nõu küsimas. Kord või kaks
aastas matkas ta paigast paika, et õnnistada viljasaaki ning
jumalatelt päikest või vihma paluda, nii kuidas inimesed soovisid.
Vastutasuks sai ta pisiasju, mida ta vajas - jupikese köit,
savivaagna ja iga paari päeva tagant pandi midagi ka tema koopa
lähedusse. Mõnikord pütike mett, siis päts leiba või korvike
puuviljadega. Koopa juures ei käinud keegi. Kui külaelanikud temaga
rääkida soovisid, jäid nad läheduses asuvale künkale seisma ja
hüüdsid teda, sest kuigi preester oli erak, ei elanud ta ometigi
täiesti üksi. Mõnikord jagas ta oma koobast teiste elusolenditega
- hundiga, karuga ja isegi lõviga. Ta ei kartnud neid, ennemini
kartsid nemad teda.Loomad tulid ja läksid, kuidas neile meeldis, ja
tihti kohtusid nende silmad - loomade kuldsed preestri rahulike
tumedate silmadega.
   Sel ööl,kui Zojad põles,tundis preester suitsu lõhna ja kuulis
kauget kõuekõminat. Ta ronis künka tippu ja nägi kahvatut helendust
taeva serval.Kuu oli sinise suitsuga kaetud ja temast lendas üle
mingi suur lind, kelle tiivalöögid kõlasid kontkuiva naeruna.
   Preester seisis terve öö künkal ja vaatas. Vastu hommikut langes
ta isesugusesse unne või transsi. Ta nägi suitsu sillutatud maantee
kohal, mis Zojadi poole viis ja kuulis šaakaleid haukumas ning
õudset peenehäälset nutulaulu teeäärsest tihnikust. Shokk äratas ta
unelmatest. Olles nagu paine all,tõusis ta ja ruttas künkalt alla
linna poole.
   Päike tõusis,kui ta maanteele jõudis. Tee oli mahajäetud, kedagi
polnud Zojadi poolt juba kaua aega talle vastu tulnud. Isegi mitte
kuueteistkümne kuninga sõdureid - neil oli linnas veel palju asju
teha. Kolm šaakalit olid leidnud vana naise laiba. Preester märkas
surnukeha kõrval sillutisel kuldset jalaketikest, mille šaakalid
olid ära põlanud. Siis märkas ta neljandat šaakalit, kes oma
lõugade vahel tillukest rinnalast kandis.
   Laps ei karjunud enam. Ta oli vaevalt küll muud, kui surnud
ja rippus šaakali lõugade vahel nagu väljaväänatud liikmetega nukk.
Kuid erak tundis temas siiski nõrka elusädet hõõgumas.
   Ta jäi vaikselt seisma ja ütles šaakalile: "Anna andeks, mu
vend, et ma sinu vastu räägin, kuid see, mida sa kannad, elab veel
ja seetõttu pole sul talle õigust".
   Shaakal kikitas kõrvu ja tema silmad kohtusid preestri omadega.
Mida ta seal nägi, teab šaakal üksi, kuid ta pani imiku väga
ettevaatlikult maha, raputas oma esikäppa, otsekui oleks ta seda
tolmust või süüteost puhastada tahtnud ja jooksis õudse pidusöögi
juurde, et teistega ühineda.
   Preester läks lapse juurde ja tõstis ta üles. Ta vaatas üle
lapse haavad, mässis ta oma keepi ja kiirustas koopasse. Seal
hoolitses ta väetikese eest ja sidus tema murdunud liikmed nii
hästi, kui ta oskas. Ta teadis, et lapse käed mitte kunagi enam
sirgeks ei kasva. Samuti ravis preester tema pehme näo kohutavaid
haavu ja andis talle kitsepiimaga segatud rohtusid juua. Ta töötas
osavalt ja kaastundlikult ega raisanud aega hädaldamisele ja
kasutule meelehärmile. Oma õrnuses oli ta halastamatu - ta ei
nutnud ei elavate ega surnute pärast, vaid tegi, mida ta tegema
pidi ja arvas,et jumalad vähemalt samapalju teha võivad.
   Zorasadi tütreks oli väike tüdruk külaltki õnnelik, mis
arvestades tema kurbust ja eluviisi, tõele vastas. Elu koopas oli
rahulik ja paeluv, ning laps sai seal ka rahulikke ja paeluvaid
õppetunde puhta maa-maagia kunstist, millega preester tegeles.
Tüdruk õppis ka, milliste võlukunsti teede eest ta ennast hoidma
pidi - nõiaks olek, vaimude väljakutsumine ja muud sellised
asjad - kõik laiad teed,mida mööda inimesed said vaid suure hädaohu
korral liikuda, seejuures oma vaimset tervist, hinge või omaenese
mina mängu pannes. Tüdruk nägi neid teid otsekui pikka rida
igaveseks suletud musti uksi ning tal ei olnud mingit soovi neile
ustele koputada ehk nende tarvis sobivat võtit otsida.
   Kogu preestri juures elatud aja polnud ta neid soovinud avada,
otsekui oleks need pooleldi lubamatud asjad olnud.Tegelikult tundis
ta ennast ise vaevalt ja oli seetõttu üks suur kõrv, suur silm ja
suur mõte. Kordagi elus ei olnud tüdruk peeglisse vaadanud ega
niisiis kunagi oma kriimustatud nägu näinud. Veel kunagi ei olnud
ta ääretus jälestuses oma armilise ja moonutatud ihu üle nutnud,
veel polnud ta kibedustundega oma piimvalget laupa, suuri silmi ja
vasekarva juukseid imetlenud,mida ebaõiglane saatus talle oli
jätnud. Erinevalt vigastest käsivartest, oli tüdruku keha
imekaunis. Ta ei pannud seda aga tähele, sest see esitas talle vähe
nõudmisi. Kui aga tema käsivarred, kõverad nagu puud tuules,
mõnikord valust põlesid,ei meenutanud ta saatust vihaga, olgugi et
see tal lasi valusid kannatada. Läbi oma lühikese elu oli ta küll
p"hiliselt loobumistest juhitud, ent alati oli olemas hea preester
oma rohtudega ja leopardid, kes oma katkirebitud külgedega veel
enam haavatud olid kui tema.Kõik tema päevad olid kui loodus ise -
päike, lumi, vari, tuul, puhas vesi, haljendav rohi, võlusõnade
koostamine ja rahuarmastavad õppetunnid. Kõik tema ööd olid kui
tumepunased söed koldes ja kuldsed söed kiskjasilmades.
   Mõnikord käis preester ära ega võtnud teda kaasa ja ta ei
saanud seda kuidagi takistada.Preester laskis tal alati koopasse
tagasi minna, et ta ootaks ja loomade eest hoolitseks, kes sinna
tulla võisid.Tüdruk ei olnud kunagi inimestest juttu teinud.
Seetõttu oli preester mures, kui isegi mitte kibestunud, mõeldes,
kuidas inimsugu tulevikus tüdrukut kohtlema hakkab.Kui mehed või
naised koopa lähedusse tulid ja abi palusid, vaatles tüdruk neid
koos rebase ja karuga läbi kardina ning ainult preester ise läks
välja. Hoolimata oma vigastustest oli tüdruk puhas ja magus, mis
tema vigastamata ajust ja avatud südamest tulenes. Teda polnud
kunagi laidetud ega naeruväärseks tehtud, pilgatud ega mõnitatud.
   Sel päeval, kui ta parajasti viieteistkümneseks sai, polnud
preestrit kodus. Ta oli läinud küladesse saaki õnnistama. Vastu
keskpäeva, kui tüdruk koopas rohtusid segas, kuulis ta väljas
hobusekapjade plaginat ja ruttas oma peidukohta, et sealt piiluda.
Mitte kunagi varem polnud keegi tulnud siis,kui preester ära oli,
sest külaelanikud teadsid, millal ta eemal viibib ning nad tundsid
hirmu koopa ja metsloomate ees. Kuid need külastajad ei olnud
külast ega mõnest üksildasest talust siia tulnud. Isegi tema, kes
varem polnud kunagi suurilmalikku toredust näinud, tundis selle
instinktiivselt ära ja oli täis aukartust.
   Viis lumivalget ja viis eebenipuukarva, kullast ja hõbedast
sadulatekkidega hobust seisid väljas ja sõid rohtu. Igaüks neist
kandis ratsanikku ja need olid kõik rüütatud metalli ja juveelidega
kaunistatud siidirõivaisse, mis särasid heledalt nagu kuu.
Noormees, kelle hobune teistest pisut eespool seisis, nägi välja
nagu päike ise. Tüdruk ei arvanud,et noormees temaga rääkima
hakkaks. Arvatavasti sõidab ta vaid mööda nagu päikegi seda teeb -
särab heledalt, kuid maailmaga kokkupuutesse ei astu.
   Kui noormees aga äkki hüüdma hakkas, ehmatas see tüdrukut, sest
talle ei tundunud see tõsi olevat.
   "Hei, sina seal, erak!", karjus mees pilkavalt, "tule välja ja
ravi meid, me oleme haiged".
   Kogu seltskond naeris mürinal.
   Zorasadi tütar vahtis teda läbi kardina ning oli haaratud ühest
uuest tundest. Ta sai kohe aru, et noormees preestri üle irvitas ja
et ta ainult sellel põhjusel oligi koopa juurde tulnud. Kõik see
aga polnud midagi võrreldes sarmiga, mis noormehe pilgust kiirgas.
Kõik erutas tüdrukut äkki - noormehe siinolek, isegi tema salvav
pilge. Noormees oli imetlusväärne, kuid siiski tõeline - üks osa
maast, mida ta tundis. Ta hing täitus rõõmu ja imetlusega.
Leopardid ei nõudnud temalt peale hoolitsuse ja imetluse midagi
ning kannatasid teda ilma taganemata välja. Nüüd soovis ta
kummardada vaid noormeest valgel hobusel.
   Otsekui pinge all olles, millegi üle järele mõtlemata ja endale
aru andmata, astus tüdruk koopast välja, olles üleni üks suur
k"rv,suur silm ja suur mõte.Ta jäi nõlvale seisma ja noormehele
otsa vahtima. Tema inetus, millest talle keegi rääkinud ei olnud,
oli nii õudustäratav, et noored ratsamehed kohkunult taganesid.
Peagi nägi ilus noormees, kes oli kuningas ja kuninga poeg, et
kuigi koopast tulnud olend on vigane ja hirmus, on ta siiski
inimene. Ta jäi seisma ja hakkas uuesti naerma.
   "Ülamaailma jumalad kaitsku meid!", hüüdis ta, "Mis ilmutis see
siis on?".
   Nähes siis tüdruku suuri silmi, mis olid temale kinnitatud,
hakkas ta lõpuks end natuke ebamugavalt tundma ja küsis: "Mida sa
vahid, rumal koletis?"
   "Sind", vastas see, "kuna sa nii ilus oled".
   Tüdruk rääkis ilma vabanduste ja kohmetuseta,oma leebel
sundimatul viisil, kuid üks kuninga kaaslastest hüüdis: "Ära usu
teda! Ta tahab sind hukutada, sind sama jubedaks muuta, kui ta ise
on. Kindlasti on ta deemon ja tal on kuri silm. Tema käsi varredki
on kõverad nagu murtud oksad".
   Seepeale võttis kuningas oma piitsa ja lõi tüdrukule sellega
üle põse ja kaela. Zorasadi tütar kukkus sõnatult maha.
   "Mis loeb sulle üks arm enam", ütles kuningas talle. "Tulevikus
käi maskiga, muidu läheb sind nähes vein vaatides ja piim lehmades
hapuks ning kõik peeglid maa peal purunevad".
   Tüdruk oli alati kiiresti õppust võtnud, ka seekord õppis ta
kähku.
   Kuningas oma sõpradega ratsutas minema, et metsas vibu ja
nooltega jahti pidada,aga Zorasadi tütar jäi sinna lamama, kuhu ta
oli kukkunud. Piitsavorp tema põsel põles ja ühe teise piitsa vorp,
palju hullem kui esimene, põletas julmalt tema südant.
   Sealt leidis teda preester, kui ta õhtuhämaruse tuli, käes
latern, millega jaanimardikad kurameerisid. Preester nägi, et suur
õnnetus oli juhtunud. Kahtlemata teadis ta hästi, milline iseloom
tüdrukul on. Aga ta oli vana, ega saanud teda igavesti kaitsta.
Preester ei küsinud midagi, ta vaid silitas kaua tüdruku pead, siis
läks koopasse ja tegi tule üles. Varsti järgnes talle ka tüdruk,
ning jäi talle oma hirmsa näoga otsa vaatama.
   "Mispärast", küsis ta õrnalt, "pole sa mulle kunagi jutusta-
nud, kes ma olen?"
   "Sina oled sina", vastas preester. "Mida siin veel teada?"
   "Ei, mina ei ole mina. Ma olen ennast alati tundnud inimkonna
ülejäägina. Nüüd kuulsin ma, et ma ka koletis olen.Välimusega, mis
naeru ja pelgust põhjustab ja väändunud liikmetega. Üks mees käis
täna siin ja rääkis mulle seda, ning kui ta oli ära läinud,vaatasin
ma ennast esmakordselt. Ma läksin tiigi juurde, ootasin, kuni
veevirvendus lakkab ja sel viisil nägin ma kõike, mida ta mulle
öelnud oli, ja veel hullematki. Kui sa mind peale minu sündimist
leidsid, miks sa mind siis ei tapnud? Miks lasid sa mul kõike seda
kannatada?"
   "Valik polnud minu teha", vastas preester, "vaid sinu.Kui sa
sellisena, nagu sa oled, elu taluda ei või,siis tead sa küllalt
palju, et omale jooki valmistada,mis sinu kurvastuse lõpetab. Ma ei
hoia sind selles tagasi, kuigi ma selle üle väga kurvastaks!"
  Nende sõnade juures puhkes tüdruk nutma,sest ta armastas elu,
nagu enamus elusolendeid,kes natukenegi vabadust ja õnne ilmas
tunda on saanud.
   Preester lohutas teda ja ütles: "Istu siia,minu juurde ja ma
jutustan sulle sinust. Sa ei ole muidu täiuslik, kui sul pole
minevikku,pole pinnast,mis sinu raskusi ja häda seletada võiks. Ma
saan sulle mineviku anda. Siis pead sa ise otsustama,mis sul edasi
tuleb teha".
   Ja preeter jutustas talle, sest ta teadis kõike. Kuidas ta need
teadmised oli saanud, pole teada. Võib-olla järeldas ta midagi
külaelanike klatsijuttudest, võib olla jalaketikesest, mille
šaakalid olid ära põlanud, võib olla aga kuninglikust rüüst,
millesse laps oli mässitud. Võib olla avastas ta kõik hoopis teisel
moel... Kuidas see ka oli, ajalugu ta tundis ja varsti teadis ta
ka kõike sellest ajast, kui Zorasad valitses, kuni deemonite
printsi ilmumiseni ja amuleti hävitamisest kuni surnud amme ja
vigase imikuni.
   Kui preester lõpetas, istus tüdruk tükk aega vaikselt. Siis
ütles ta: "Seega,ma olen surnud türanni kolmeteistkümnes tütar. Mis
sai tema linnast Zojadist?"
   "Zojad ehitati uuesti varemetest üles".
   "Kes valitseb nüüd türanni asemel?"
   "Kuningas. Ühe kuninga poeg neist kuueteistkümnest, kes tema
vastu ühinesid".
   "Kuningapoeg?", ütles tüdruk, "Vaevalt see midagi muud mulle
ütleb, kui seda, et see mees, kes minuga täna kõneles, väga tema
moodi oli. Kas see võis olla tema, kes siin valitseb?"
   Preester ei vastanud selle peale midagi.

   Tüdruk polnud enam see, kes ta varem oli olnud (ja kuidas ta
seda oleks saanudki olla),kuigi ta jälle preestri abilisena oma
rahulikku ja kasutoovat elu jätkas. Kunagi ei rääkinud ta oma
valudest, ei sisemistest,ega välimistest. Selles oli tema
loomulikkus ja rõõm. Kuid nüüd oli tema silmis, kui ta midagi
kaunist juhtus nägema - puulehte, looma või taevast - tühjus ja
täitmatu isu. Enam ei ilmunud tema näole aukartust ega üllatust kui
kuu nagu hõbedane ettetähendus maa kohale tõusis ja kui aastaajad
oma värvilisi keepe üle metsade ja küngaste laotasid. Nüüd ütles ta
vaid: "Talv on tulnud", või "Suvi on käes",rohkem ei midagi. Ning
oli veel midagi, mis temas muutus. Ta hakkas kandma riidest maski,
mis varjas kogu tema näo, peale veetleva lauba ja silmade, ning
kindaid oma vigastatud, kuid ometi liikuvates kätes.
   Siis suri vana preester ja koos temaga suri üks osa tüdrukust,
tema olulisim osa - elusihi tunnetus.Preester lahkus maailmast
rahus ja tüduk oli heidutatud oma hüljatusest. Ta nuttis surnukeha
juures, mattis ta siis maha ja seisis kaua tema haual lohutamatult
vaikides.
   Neil kuudel, mis nüüd järgnesid, tulid vähesed koopa juurde, et
end ravida lasta - ainult rändurid kaugematest küladest, kes
preestri surmast midagi polnud kuulnud. Samal päeval,kui preester
lahkus, jäi üks naine haige imikuga mäeküljele seisma ja appi
hüüdma. Kui koopast väljus tinaraskel sammul tulipunaste juuste ja
tähelepanuväärse maskiga tüdruk, jooksis naine tükk maad eemale ja
hüüdis: "Ei, ei, mitte sina. Kus on preester?"
   "Ta on surnud", ütles tüdruk ja kuna ta preestrilt oli pärinud
tema ravivahendid ja kaastunde,kui mitte isegi tema elutunnetuse,
lisas ta masinlikult:"Kas see on laps? Ma võin teda aidata...".
Kuid naine, kes maski tõttu, hoolimata vaiksest häälest, kõike
tajus - nii inetust,kui kibedat kalkust - tegi märgi kurja vastu ja
põgenes. See oli kui uus haav vanas. Mitte see, et tüdruk ennast
inetuna tundis, vaid hoopis see, et teda kui preestritari tagasi
lükati.
   Ühel päeval sai ta kuueteistkümneseks. See oli sügisesel
pööripäeval. Peagi saabus talv.
   Talv läbi elas Zorasadi tütar koopas. Loomad ei tulnud enam tema
juurde, nad olid tee siia unustanud. Ainult Mahajäetus ja Üksindus
olid tema seltsilised ning mingi arusaamatu surmatoov meeletu viha.
   Igaks ööks heitis ta musta kiigesse ja oli peagi unelmatest
haaratud. Ta nägi oma isa Zorasadi, kes üleni mustas raudrüüs, läbi
hiiglasliku linna ratsutas. Täis hirmu, viskusid inimesed tema
jalge ette ja paleede ning templite katustel põlesid ümbrust
valgustavad tõrvikud.Natukese aja pärast muutus kogu unelm
tasapisi teistsuguseks. Alguses ratsutas tema ise, kuninglikus
rüüs, oma isa kõrval ja kandis oma purustatud näo ees imeilusat
portselanmaski. Mask oli nii elu-ehtne ja erutav, et kõik arvasid
selle tema tõelise näo olevat ning ta oli kuulus oma ilu poolest.

   Saabusid talve karmimad ööd, mis kõrkjad tiigi kaldal
klaasistunud jaspisodadeks muutsid ja ka tüdruku unelmad muutusid
külmemaiks ning karmimaiks. Nüüd ratsutas ta ise Zorasadina, ta oli
rüütatud isa raudturvistesse, kandis raudset maski ja juustes suurt
diadeemi. Ta valitses kogu Zojadi üle, valitses kõiki
kuutteistkümmet vasall-linna, nagu seda Zorasad oli teinud. Ta oli
kuningatütar Zorayas,kuningatar ja valitsejanna. Tema vankri taga
vankusid ahelais vangid, teiste seas ka noor kuningas, kes tema üle
oli irvitanud. Kõik, kes kuningatari nägid, lasksid hämmastusest
vilet,sest mask tema näol, mis jättis vabaks vaid ilusad
silmad,sileda lauba ja tugevad punased juuksed, varjas ilu - mitte
inetust. Zorayas oli nii kaunis, et tema maskiga katmata nägu iga
imetlev pilk välgulöögina oleks tabanud.
   Ühel ööl, kui ta jälle oma hiilgavas ja piinavas fantaasia
lennus siia-sinna veerles, hüppas ta üles ja jooksis karjudes
välja. Tema karjed meenutasid jää purunemist. "Mida ma pean tegema?", 
hüüdis ta, heitis maha ning surus kõrva kõvasti vastu maad,
justkui peaks ta sel moel oma küsimusele vastuse saama.
   Vastus tuligi. See tundus tulevat maa seest, võib olla koguni
allilmast. Ta nägi oma silme ees tervet rida kindlalt suletud uksi.
mõnedele olid võtmed lukuaukudesse pistetud ja ainult ootasid, et
neid avataks. Teiste võtmed olid suures kuhjas varjude vahel. Need
olid tumeda võlujõuga uksed, millest preester oli palunud tal
hoiduda ja kust sisenemist polnud ta kunagi kaalunud.
   Zorasadi tütar summutas selle pildi.Ta põõrdus ringi ja läks
tagasi koopasse külmemana kui külm öö.
   Hommikul äratas teda hääl väljastpoolt koobast,mis teda hüüdis,
hüüdis appi.Ta ei olnud varem kuulnud ühtki häält sedaviisi
summutatult hüüdmas. Vaatamata oma reservatsioonidele läks see
talle südamesse. Keegi oli teada saanud, et ta siin elab ja et ta
oli preestri õpilane. Keegi vajas tema headust, palus seda.
   Tarve olla vajalik,olla hädavajalik - see oli nagu kingitus.
   Ta läks välja, tundes end ebakindlalt, nagu noateral, sest seal
võis teda oodata ka vastus tema küsimusele.
   Üks mees seisis külmunud puude vahel. See oli rändkaupmees.
Käsikäru tema kaubaga seisis läheduses. Mees oli tõmmunahkne,
väikeste heledate silmadega ja rebase naeratusega. Ta kummardas
viisakamalt kui prints.
   "Mis sa soovid?", küsis Zorasadi tütar.
   "Ah emand, madu hammustas mind siin metsas. Saabas juhtis küll
enamuse hambaid kõrvale, aga ma kardan, et osa mürgist on jalas. Ma
olen väga nõrk ja mul käib pea ringi. Ma olen kuulnud
preestritarist, kes on kogenud ravija".
   Paistis, et ta riidemaski peab paratamatuseks ja koobast ei
karda, sest ta hüples kärmelt lähemale.
   "Ma aitan sind", ütles tüdruk.
   "Ole õnnistatud, emand. Kas ma võin tulla sinu koopasse?"
   Tüdruk oli üllatunud, et mehel polnud koopa ees hirmu, kuid sama
vähe paistis ta ka tüdrukut ennast kartvat. Lähedalt vaadatuna
paistis mees suuremat kasvu olevat, kui ta esialgu arvas ning
võimsa kehaehituse, mingi erilise meheliku lõhna ja auraga enda
ümber. Kogu elu oli tüdruk elanud preestri juures, kes oli asjalik
ja ilma agressiivsuseta. See mees oli teistsugune. Tüdruk toimetas
ta koopasse. Seejuures toetus mees talle raskelt õlale ja räntsatas
siis tule juurde madratsile.
   Tüdruk tõi kärmelt salvid ja võluvee ning kummardus alla. "Kumb
jalg?"
   "See siin", ütles mees ja haaras temast kinni.
   Kõik juhtus nii kiiresti, et röövis tüdrukult enesevalitsemise.
Mees rebis ta maha ja kuna ta metsikult sellele vastu sõdis, lõi
teda. Tüdruku pea hakkas ringi käima just nii, nagu mees ennem enda
kohta talle oli rääkinud.
   "Ole armas, magus tütarlaps",ütles ta,päästis lahti oma vöörihma
ja sidus tüdruku käed välkkiirelt tema pea kohale kokku. "Madu ei
hammustanud mind, muuseas, jalast, vaid siit", osutas ta oma
riistale. "Kas näed tema paisumist? Ega see sinu südant ometi ei
kurvasta? Näed, kuidas see esile tükib ja ainult sina saad mind
ravida". Tüdruk rabeles ja karjus,aga mees tõmbas temalt maski näo
eest, kägardas kokku ja toppis talle suhu. "Mulle ei loe see
midagi, kui naised on inetud", seletas ta, "kuid sellise näoga,
nagu sul, pead sa küll üksikuks jääma. Kas sind on karu närinud
või? Nüüd lööb üks teine karu jälle sulle hambad sisse".Ta rebis
tüdrukul riided seljast ja tema hambad tungisid tüdruku
rinnakõrgendikesse, nii et too uuesti karjatas. Seepeale lõi mees
teda teist korda ja viimanegi julgus jättis tüdruku maha.
   Ta lamas mehe all luupainajalikus jõutus surmahirmu tundmuses,
piinas ja segaduses. Ta ei saanud teha häält, ega leidnud jõudu, et
meest enda pealt minema tõugata. Too oli raske ja otsusekindel ning
oma oskustes väga kogenud.
   Ta sõtkus tüdruku keha oma kätega, mis hetkegi paigal ei püsinud
ja roomas tema peal ringi, otsekui otsiks meeleheitlikult
peatuspaika enne mäkketõusu. Tema suu oli pärani, see ahmis õhku,
kuid tema silmad ei kahelnud ei mäkketõusus, ega selles, mis juhtub
tippu jõudes. Ta hingeldas ja ilastas tüdruku rindade peal ning
hammustas neid jälle. Siis surus ta metsiku jõupingutusega oma
kuuma riista kolme ägeda tõukega neitsiliku värava kitsusesse.
Tüdruk ei saanud karjuda, kuid mees laskis kuuldavale võikaid
häälitsusi, mis tema ootamatut ühtimist saatsid. Kui tema pronksiga
tugevdatud ramm tüdruku tsitadelli sisse oli tunginud, märatses see
seal edasi verises pimeduses üles ning alla ja mees möirgas, kui
tema nauding sellest välja paiskus.Ta puhkis ning tõukles jalgadega
ja muljus tüdrukut kätega, lisades talle juurde üha uusi siniseid
plekke,kuni viimane tilk tema niudeist oli välja pressitud.
   Ta jättis tüdruku sinnapaika ja lahkus itsitades ning oma teost
mõnu tundes. Tüdruk lamas kaua, kuni õhtune kollakas valgus metsa
hakkas tumestama. End vaevu ringi lohistades,puhastas ta siis oma
haavad, mis talle valu tegid ja võidis neid salvidega. Ta ei
nutnud. Pärast kõndis ta ringi ja vaatles jaspise värvi kõrkjaid
jäätunud tiigi ääres ja obsidiaani värvi puid, mis läppavasse
päikeseloojangusse kadusid.
   Mingi osa temast oli kolm jubedat tuld üle elanud - julma
piitsa, surma ja raiuva vägistamise. Kuid see, mis need kõik oli
üleelanud, see oli otsekui jäätunud raudvai. Ja see vai oli rohkem
jääs, kui jäätunud kõrkjad ja külmunud puud.Kuna ta oma küsimusele
ikka vastust polnud leidnud, siis tahtis ta seda nüüd kindlasti
saada.
   Peagi tuli ta tagasi koopasse. Ta hävitas kõik vana ja
tarvitamiskõlbmatu, pani valmis selle, mida vajas ja alustas
hädatarvilikku nõupidamist iseendaga. Pikka aega, mille jooksul kuu
loojus, istus ta seal ja vaatas tardunult omaenese ajupeekrisse
ning meelitas sealt visalt välja oma tahtmisi ja teadmisi.
  Kaks tundi enne päikesetõusu kostis metsast kõuekärgatus, taevast
langes rahehoog ja tuul keerutas vingudes puutüvede vahel. Zorayas
oli avanud nõiduskunsti esimese musta ukse.
   Üks tund enne hommikukoitu ärkas kaupmees, kes metsaserval ühes
mahajäetud onnis oli maganud ja leidis enda kõrvalt ühe ähmaselt
paistva naisekuju. See ütles kaunil ja veetleval häälel: "Ma
kuulsin, madu olevat sind hammustanud ja sulle siia paistetuse
tekitanud". Ta puudutas meest sellisel viisil,et see tema vastu
kohe väga suurt huvi hakkas tundma. Mingil põhjusel ei mõelnud ta
sellele,et naiselt küsida,kuidas see teda leidis või kust ta seda
teab, mida tema eelmisel päeval koopas lollakale tüdrukule ütles.
Ta keeras võõra selili,tõusis tema peale ja oli parajasti valmis
sisse tungima, kui teda naise väravatel miski üllatas. Seal ei
tundunud kõik nii olevat, nagu oleks pidanud. Kaupmees heitis pilgu
enda alla ja möiratas jahmatusest.
Ta istus ratsa ühel puunotil ja oli oma kõva liikme suure musta
rästiku irvitavate lõugade vahele pistnud, mis just nüüd mürgise
laksatusega kinni langesid.
   Ümbritsevatel maadel arenesid asjad omasoodu nagu ikka. Põllud
olid küntud, kari karjamaal ning linnades elasid inimesed, kes
maitsesid oma osa rõõmudest ja kurbusest. Kuningad puhkasid jõude
oma asemetel, kaunid naised vaatasid oma peeglitesse ja ohkisid
imetlevalt. Kuid kõige selle südames,nagu uss õunas, nagu ürask
puus, oli nõiavõim üdi välja imemas - varsti pidi õun laiali
lagunema, puutüvi maha langema ja maad õuduses võpatama.
  mõned võib olla oletasid midagi - jääger metsas,kes puude kohal
tulesid vilkumas nägi;kerjusnaine, kes õhtuhämaruses preestri
koopast möödus ja nägi sinna ebamäärast suitsukeha sisse jooksmas
ning seal lõvi kehaga ja öökullipeaga loomaks muutumas. Jutud
rääkisid nüüd võlurneiust, maskiga nõiast koopas. Tema tappis
preestri,nii räägiti,ja deemonid on tema sõbrad: väikesed, peaaegu
iseenesele vastukäivad allilma deemonid - drin - tolle
varjudehierarhia põhjakiht seal all, kes võimsate võlurite tahtmisi
täidab, sest et nad tegelikult ise algatusvõimet ei oma. Nende
deemonite abiga on see nõid ühe vaese kaupmehe jubedal viisil
surmanud. Mida teeb ta järgmiseks?
   Zojadiski olid inimesed tõenäoliselt sellest nõiast kuulnud.
võimalik, et nad selle üle naersid.
   Ettekavatsematult oli kaupmees saanud katalüsaatoriks. Nüüdsest
peale olid Zorayas' eesmärgid tema unistustega määratud. Zorasadi
tütar - võluritar. Ta mõtles noorele piitsaga kuningale, tema
kurjale keelele, mõtles sellele,et too istus tema surnud isa
kuningatroonil. T E M A troonil. See ebaõiglus tungis tüdruku hinge
palju sügavamale, kui mingi muu ebaõiglus,mida ta oli kannatama
pidanud - meeleheide ja vägistamine - nendega oli ta juba lõpu
teinud. Mis aga jäi, oli oma inetuse ja pärandusest ilmajätmise
sajatamine.
  Ühel kesksuvisel ööl,kui noor kuningas Zojadis söögilaua äärde
istus,muutusid tuled saalis pimedaks ja tuhmiks ning praetud lind,
mis talle just ette oli toodud, tõusis karjatusega lendu. Ta
peksles tiibadega ja tema kahest kumerast kvartsitükikesest silmad
olid suunatud kuningale.Too kargas jalule ja kohe kukkus lind maha.
Kuningas, kuigi hirmunud, püüdis kohkumatu välja näha ja käskis
lahtilõikajal tükeldada lind portsjonideks enne, kui see üldse ära
lendab. Sel silmapilgul kui nuga lindu torgati, kukkus temast
klaaskuulike välja, veeres üle laua ja purunes põrandale kukkudes.
Klaaskuulikeses oli pisike kirjarull.
   Õukond seisis hämmastunult selle ime ees, kuid kuningas
kummardus kõrgilt, tõstis kirjarulli üles ja luges sealt järgmised
sõnad: "Mis loeb üks arm enam, oh kuningas? Ma ütlen sulle seda.
Üks arm minu näol rohkem tähendab ühte krooni sulle vähem".
   Kuningas muutus näost halliks kui tolm, sest talle meenus
silmapilkselt, ehkki ta polnud täiesti kindel, millisel päeval see
just aasta eest oli, kuidas ta vigasele tüdrukule oma piitsaga
näkku oli löönud. Pime hirm võttis tema üle võimust.Ta aimas
nõidust, nagu küülik haistab koera.
   Kuid sellel ööl ei juhtunud midagi enamat ja ka mitte järgmisel
viiel ööl.
   Seitsmendal ööl, kui kuningas oma aias tähtede all istus, ilmus
puude vahelt üks looriga naine. Kuningas pidas teda teenijannaks,
kuni too päris lähedale tuli ja kuningale kõrva sosistas.
   "Ma olen siin", ütles ta ja rohkem ei midagi, mitte kõige
vähematki,aga nendegi sõnade juures hakkas kuningas hirmust
värisema ja hõikas valvureid. Need jooksid kiiresti kohale ja
leidsid kuninga oma toolil vabisemas. Tema kõrval seisis looriga
naine. "Üks silmapilk", ütles see ja tegi oma kinnastatud käega
õhus kolm või neli liigutust. Räägitakse,et rõngassärkides valvurid
nüüd surnult maha langesid ja siniste nägudega hambuni relvastatud
drinid, mõõgad käes,maa seest välja hüppasid ja irvitades
ümberringi seisid, valmis oma võlu-käskijannat teenima. Siis tõmbas
naine endalt loori maha. Ta kandis mustast hõbedaga tsiseleeritud
rauast turvistikku, kummalist ilusat tööd, mille väikesed deemonid
tema jaoks olid sepistanud ja näol raudset maski,millele kauni
naise näojooned olid peale graveeritud ning mis ainult laupa ja
silmi ja tema metsikut punast juust paista lasi. Oma raudkindaga
osutas naine kuningale,ja millist muutust see tolles esile kutsus!
Kuningas paistis kortsu minevat,vähenevat, kokku kägarduvat nagu
puuleht kuumal ahjul. Lõpuks jäi temast järgi väike kuivetunud
sisalik, kes ennast esiti vastu tooli surus, siis aga äkki sellelt
maha, pimedasse aeda hüppas. Ja kui ta minema tormas, lömastas
Zorayas oma kontsaga tema saba.
   Zorayas naeratas maski all oma moonutatud sooja naeratust, ent
raudhuuled tema omade ees jäid lepitamatuiks ja tundetuiks.
   Ta marssis oma drini vahtkonnaga paleesaali ja hõikas kuninga
õukonna kokku.
   "Väga hea!", ütles ta. "Mina olen nüüd teie valitsejanna ja ma
valitsen teie üle, nagu minu isa hulk aega tagasi Zojadi üle
valitses, sest mina olen Zorayas, kuningas Zorasadi
kolmeteistkümnes tütar. Ma ei väida, et ma jumalanna oleksin, see
on tõsi, aga ma väidan, et mul on rohkem võimu, kui kellelgi teisel
neil seitsmeteistkümnel maal,mis kõigis suundades kuni mere siniste
väljadeni ulatuvad. Teenige mind, kui te soovite ja teie elu
edeneb. Hakake vastu ja te näete, kuidas ma teid oma sõprade -
drini, allilma väikemeeste - abiga jubedust tundma panen. Või
soovite minna aeda oma kuningat otsima. Neljal väikesel
sisalikujalal, mis ma teile annan, et te saaks joosta nagu tema,
kes nüüd oma kadumaläinud saba eest ära jookseb?" Drinid
kihistasid naerda ja plaksutasid käsi nende sõnade peale ning näost
valge õukond langes arukalt põlvili ja vandus talle oma
lugupidamist. Sel moel sai Zorayas Zojadi kuningannaks ning linnas
pandi püsti uued kujud, asendamaks neid, mis kuueteistkümne kuninga
poolt olid üles sulatatud. Kuid kunagi ei võtnud Zorayas endale
õigust olla jumalanna. Tema võlujõust oli niigi küllalt, et
inimeste südameisse hirmu külvata. Ning varsti hakkasid jälle
Zojadis sõjaväed kasvama nagu umbrohi põllul. Sõjaväed olid
pronksist ja rauast, sest kuninganna tahtis neid kuutteist maad
tagasi võita, mis Zorasadi amuleti hävimisega kaotsi olid läinud.


                              3.
                         Tähepaviljon.

  Palju lugusid jutustati tol ajal raudprintsessist,kes oma armee
eesotsas ratsutas ning mõned neist lugudest olid õiged, mõned
mitte. Ta oli võimas nõid, ta oli haavamatu, tema ridades sammusid
kaasa deemonid.Ta varjas oma nägu,sest tema vaade võis põletada
tuhaks selle, kes teda nägi, või muuta graniidiks või lahustada
nagu hape. Teised jälle rääkisid, ta olla nii kaunis, et ükski mees
teda ilma mõistust kaotamata näha ei või ja et üks naeratus tema
suul tumestaks kuu ja tema salapärane pilk surmaks päikese.
   Sel aastal, kui ta oli endale kõik tagasi võitnud ja enamgi
veel, istus Zorayas kas vaskses võlutornis või Zojadi suurel
troonil oma raudmaskis ja valitses raudse käega.Kuigi ta polnud
õnnelik, oli ta siiski kõike muud kui abitu olend maa peal ja ta
põles uhkusetules,mis peaaegu niisama kuum tundus olevat kui
igasugune rõõm.
   Siis saabus päev, mil kõik oli tehtud - tema riik oli hiiglaslik
ja ebareaalne, tema kuulsus kindlustatud, tema unistused täitunud.
Ei jäänud midagi peale tühjuse,mis äkki saabus ja tema südame külma
merena üle ujutas.
   Ta istus mõtteis ja külmast merest tõusis tema viimane unistus,
mis oli nii hulljulge ja võimatu, et see tema maailma jälle
säravasse valgusesse kastis.
   Ta oli kätte maksnud - kuningale,kes tema üle oli irvitanud,
teistele kuueteistkümnele kuningale,kes olid Zorasadi tapnud ja
tema enda sünnijärgsed õigused anastanud. Puudus veel vaid üks asi,
et tema kättemaks oleks täiuslik, et oleks kätte makstud täis
kahtlusi ja alandusi elatud aastate ning tema moonutatad näo eest.
See ainus asi oli too, kelle isiklikust tähtsusetust kättemaksust
kõik oli alguse saanud - Allilma Maade Valitseja, vazdru, esva ja
drini isand, Öö Isand - Asrharn, Deemonite Prints.
   Selle äkilise mõtte ajel jäi Zorayas' süda rahule.Ta ei
hoobelnud sellega valjul häälel, nagu oli seda Zorasad teinud. Tema
hoidis selle enda teada ja käis vaid tihemini oma kõrges
vasktornis. Seal, sinise tuhmi tule leekide juures, astus ta öö
jooksul läbi mitmete võluvõimu uste, mis olid talle nüüd hästi
tuntud.
  Lõpuks seisis ta tornis ja hüüdis deemonit,keda maa peal
võõrapärase elukana tunti - see olid drindra - alamal kui drin ja
ka rumalam ja õelam. Peagi oli kaheksanurkne ruum täis röhkivaid,
vinguvaid ja vadistavaid olevusi, kes printsessi raudsõrme eest ära
hüplesid.
   "Rahunege ja pange tähele", ütles ta, "sest ma tahan teile ühe
küsimuse esitada".
   "Me oleme sinu orjad, võrratu emand", lipitsesid drindrad, kuna
neil ila samal ajal saabastele tilkus ja nad tema ees põrandat
lakkusid.
   "Ei!", ütles Zorayas kivikõvalt. "Te olete oma käskija,
Asrharni, Kauneima, orjad ja tema kohta tahan ma ka midagi teada
saada".
  Nende sõnade juures drindrad punastasid ja hakkasid värisema,
kuna nad armastasid oma printsi kirglikult ja samal ajal kartsid
väga. Zorayas teadis, et ta peab ettevaatlikult edasi minema, kuna
allilma kohta oli väga raske teateid saada. Ühtki deemonit ei
saanud sundida enesest midagi jutustama. Vaid siis, kui küsimuste
esitaja oletused olid õiged, pidid nad neid tõetruult kinnitama,
ning isegi siis üritasid nad kavalusi ja riukaid kasutusele võtta,
kui vaid said.
   "See on teada", algas Zorayas seetõttu, "et on olemas teatud
esemeid, millega esva ja vazdru deemoneid saab kohale kutsuda. Kas
on võimalik, et on ka selline ese olemas, millega Asrharni,
Kaunimat, ennast saab kohale hüüda?
   Drindrad sädistasid omavahel ja ütlesid: "Ei, ei, võrratu
kuninganna, millegi sellise valmistamisega ei või küll ükski
surelik toime tulla".
   "Kas ma ütlesin: ese, mida surelik võiks valmistada? Ma mõtlen
hoopis imelisi hõbevilesid,mida allilmas mänguasjadeks sõpradele
või armukestele kingitakse. Selliseid on olemas, aga kas mõni neist
ka Asrharni kohale kutsub?"
   "Kindel see", sisisesid drindrad haledate häältega, "nii see
on?"
   "Kas on võimalik, et mõni selline vile ka praegu maa peal võiks
olla?"
   "Kuidas võiks olla võimalik", siristasid deemonid, "et sellisel
vilel lastakse maa peale jõuda?"
   "See pole see, mis ma teilt küsisin", karjus Zorayas ja lõi oma
raudrusikaid kokku, mispeale terastulest välk,otsekui piits nende
vahelt välja sööstis, drindrad lahku pritsis ja turtsuma pani.
   "Olge leplik, magus emand", soigusid nad. "Teil on õigus ja teie
tarkus särab kui kallihinnaline juveel".
   "Mitu sellist asub maa peal? Seitse?"
   Drindrad halisesid. kuid ei vastanud.
   "Rohkem kui seitse? Vähem kui seitse?"
   "Jah".
   "Kolm?", küsis Zorayas, "Kaks?". Ja siis vihaselt: "Ainult
üks?". Ning sellega drindrad nõustusid. "Kus see siis asub? Maa
peal? Vee all?"
   "Jah".
   "Mere põhjas?"
   "Jah".
  Zorayas naeris põlastavalt ning drindrad tõmbusid kössi."Jah,
tõepoolest", ütles ta, "ka mina olen sellest kuulnud räägita vat.
See on mao pea, mille teie valitseja ühele noormehele sajatuhande
aasta eest andis - Sivesile, kes nüüd merepõhjas lamab, kuhu
Asrharn tal uppuda laskis, vilenöör ümber õrna kaela, mis nüüd veel
vaid kontidest koosneb".
   Drindrad liputasid sabadega ja sosistasid,otsekui oleks veeaur
kuumale metallile langenud: "Kindel see".

   Zorayas pidi ennast kohe kalaks moondama ja mere põhja
sukelduma, et sealt võluvile ära tuua, kuid see oli isegi
võluritele väga ohtlik. Looma- või mõnda muud kuju võttes, mis ei
ole võluri enda harilik olek, võis ta oma inimlikud omadused ja
mõtlemisvõime kaotada ning hakata mõtlema selle looma moel, kelle
keha ta oli võtnud. Oli olnud palju juhuseid suurte võluritega, kes
selleks, et hädast pääseda või mõnda saladust avastada, ennast
loomadeks muutsid - roomajateks või lindudeks õhus ja siis kõik
võlusõnad unustasid ning isegi selle, kes nad olid olnud, ja jäidki
nendeks olevusteks, ringiroomavateks või -lendavateks, kuni oma
päevade lõpuni. Seetõttu kohustas Zorayas ühte drindrat kohutava
nõiduse väega vilet mere põhjast ära tooma, millega see vastasel
korral mingil tingimusel nõus poleks olnud.
   "Ole ettevaatlik", ütles Zorayas,"Ma soovin vaid teie printsile
austust avaldada, mitte teda vihastada,sest kaudselt on ta vastutav
minu praeguse õnne eest".
  Nõidusega seotud drindra ujus läbi merevee alla, sinna, kus
piimvalged luud liival lebasid. Ookeaniolendid olid need tuhande
aasta eest siia kokku kogunud. Jääroheliste juuksepalmikutega
merineitsid olid oma külmade huultega suudelnud surnud noormehe
veelgi külmemaid huuli, puudutanud oma külmade keeleotstega kaht
juveeli tema rinnal ja tema niuete kolmekordset ehet. Aga Sives ei
liigutanud ennast. Voolus kammis tema juukseid, nagu deemonsõrm oli
neid kunagi silitanud ja tema avali silmad olid täis nii
õnnetuse- kui meeleheitepisaraid. Lõpuks jättis mererahvas noormehe
rahule ja vesi hävitas ta.Alles jäid vaid ta kondid ja maovile tema
kaelas. Drindra rebis selle vadistades lahti, kiirustas tagasi
vasktorni ja asetas vile, millel veel adru küljes rippus, Zorayas'
jalge ette.
  Zorayas tõstis vile ja vaatles seda üksisilmi terve tunni või
kauemgi.
   Printsess oli omale suure palee aeda imepärase ronkmustast
graniidist seintega paviljoni lasknud ehitada, mille seintes polnud
aknaid ja põrand oli sillutatud puhtast kullast tellistega. Kõige
tähelepanuväärsem oli aga paviljoni katus. See oli tumedast,
tintmustast klaasist, mis valgust tagasi ei peegeldanud ja mis oli
läbipaistmatu. Siin-seal olid katuses kahvatud teemandid, safiirid
ja tsirkoonid. Need olid paigutatud täpselt vastavalt tähtede
asetusele taevas. Nii oskuslik oli olnud katuse valmistaja, et
paviljoni sees olles ja üles vaadates võis arvata, et ülepea mingit
katust ei olegi,vaid öötaevas oma väikeste tulukestega kõrgel ülal.
Kambri ühes otsas, kahe poolega ukse vastas, rippus ülalt alla jäme
sametnöör.
   Siin, selles paviljonis, selle nööri kõrval, istus Zorayas,
maovile käes, sel ajal kui kuu tõusis ja Zojadi kellad öötundi
lõid. Siis kuu loojus ja kellad lõid viimast veerandtundi enne
päikesetõusu. Nüüd tõstis Zorayas vile huultele ja puhus.
   Ei kostnud mingit heli, vähemalt sellist,mida maa peal kuulda
oleks võidud. Siis oli õhk äkki täis metalset kõuemürinat ja uste
vahelt lõi välk sisse.Zorayas sirutas käe välja,tõmbas sametnööri
vasakule ning uksed langesid paukudes jälle kinni. Samal ajal oli
välk lahustunud hiiglaslikuks loheks, kelle lõugade vahel sulalaava
tolknes, otsekui kakskümmend keelt.
   Zorayas ütles vaid:
   "Rahune, upsakas. Oma nõiduse abil olen ma sinu tulise hinguse
vastu kaitstud. Kas sa ei lubaks mul sind sellisena näha, kui minu
isa Zorasad sind nägi?"
  Nende sõnade juures paistis lohe ära sulavat ja kaduvat ning
keset paviljoni seisis suurt kasvu imekaunis mees tiibadesarnase
musta keebiga.
   Zorayas vaatas teda, meeled segased deemoni ilu tõttu nagu
kõigil surelikel, kes teda nägid, kuid ühtlasi hüppas tal süda ees
võidurõõmust.
   "Öö Isand", ütles ta, "andesta oma teenijannale, et ta sind siia
on palunud. Ma leidsin juhuslikult selle vile ja kuna ma vanadest
valmidest teada olin saanud, et see sind kutsub, siis kuidas ma
sain vastu seista õnnelikule juhusele sind näha saada?"
   Ta teadis deemonite edevust ja kõnetas printsi just nii nagu
vaja oli. Asrharn ei paistnud vihane olevat, ennem veidi
lõbustatud.
   "Siis peaksid sa ka teadma", ütles ta, "et sa võid ühe soovi
soovida, kui sa mind juba kutsusid".
   "Kõik, mida ma palun, oo võrratu majesteet,on see, et ma võiksin
sind vaadata ja sulle tänu avaldada ning sulle sinu vile, mis
seaduslikult sulle kuulub, tagasi anda".
   Ta läks Asrharni juurde, andis talle vile ja ta võttis selle
vastu. Isegi läbi raudkinda oli tunda tema puudutust kui külma
leeki, nii et neiu vaesed väljaväänatud sõrmed valu pärast ulgusid
ja kõik armid tema purustatud näol tukslema hakkasid ning need
armid, mille kaupmees tema rinnale ja reite vahele oli jätnud,
tules põlesid. Sel silmapilgul kuulis Zorayas päikesetõusu
kuulutavaid kellasid löömas. Millist metsiku viha ja rõõmu
põletavat voogu ta endas tundis. Ta naeris valjult selle põletava
tunde üle.
   Asrharn oli kogu aeg hoolikalt koiduvalgust silmas pidanud, mis
taevast pidi valgustama hakkama,aga läbi musta klaaskatuse, mis
täpselt nagu taevas välja nägi, valgus ei tunginud. Ent kui ta
kellalööke kuulis, ütles ta Zorayas'le:
   "Ma olen kütkestatud teie aupaklikkusest, Raudne Leedi, kuid ma
arvan, lähenemas on päikesetõus, mida ma jälestan. Seetõttu pean ma
sinust lahkuma".
   "Kas tõesti pead?", küsis Zorayas, läks tagasi sametnööri
juurde ja võttis sellest kinni. "Oo Asrharn",ütles ta tasa,
naerataval häälel, "minu isa Zorasad oli tola, ta hindas iseennast
kõrgemaks kui sind ja sa hävitasid ta. Mina olen tema tütar ja
selles hävingus kaotasin ma oma sünnijärgsed õigused ja veel palju
muudki. Tänu minu teadmistele n"iakunstist, olen ma enamuse asju
tagasi võitnud. Ühte asja ei saanud ma aga muuta ja sellepärast
tahtsin ma sinult lõpuks veel ühe kingituse nõuda.
   "Räägi siis!", ütles Asrharn ja seekord paistis ta olevat
kärsitu.
   "Ma tahan", ütles Zorayas, "näha Pimeduse Valitsejat, kui ta oma
säraga päikesesärale vastu astub".
   Võib-olla eksis ta oma võidukas põlguses, aga talle tundus, et
Asrharni imetore nägu kahvatas.
   "Kas ma ei öelnud sulle",ütles ta,"et ma päikest jälestan?"
   "Kas jälestad või K A R D A D, suur valitseja? Ma arvan, sul on
õudne hirm tema kiirte ees. Kui nad sind puutuvad, jääb sinust
järele vaid tolm või kivi või midagi muud elutut ja vastikut".
   Selle peale laotus selline hukatuslik vari üle Asrharni näo, et
Zorayas'l hing kinni jäi.
   "Olgu neetud kõik naised! Kas sa arvad, et sa jääd oma ülbuse
eest karistamata? Karda ööd, narr, narri tütar!"
   Ta põõrdus ja läks suletud ukse poole.
   "Oota!", karjatas Zorayas ja tõmbas sametnööri natuke pare-
male.
   Kavalasti tehtud klaaskatuses avanes üks pilu ja üksainuke
kuldne kiir sööstis nagu nool kuldsele põrandale. Asrharn tardus
paigale ning tema keep lõi ta ümber kokku sellise tarmuga nagu
surmani ehmunud lind.
   "Ma olen kuulnud", ütles Zorayas leebelt, "et päikesevalgus
deemonitele, isegi deemonprintsile,surma tähendab. Ma olen veel
kuulnud, et isegi siis, kui ta välguna oma valdustesse siirdub,
tapavad päikesekiired ta, kui ta läbi õhu liigub. Ja kui ta tahaks
põrandat üles kiskuda, et jõuda sel viisil alumistele maadele, siis
pole kuld metall tema maitse järgi, ning tal tuleb pikka aega selle
lagundamisega vaeva näha.Kui ta niisiis selles paviljonis katsuks
maad avada, peaks ta kuldtelliste tõttu aeglaselt töötama, samal
ajal kui mina ühe nööritõmbega võin katu-
se laialt avada ja päikesel sisse lasta paista ning teda
päikesepaistega katta.
   Keegi ei tea, mis Asrharn selle peale ütles või tegi. Võib-olla 
oli see nii kohutav, et isegi selle kirjapanekul sõnad
paberisse augu põletaks ja need,kes seda loevad jääksid pimedaks.
Igal juhul ähvardas ta Zorayas'd igasuguste õudustega ja kahtlemata
kinnitas Zorayas talle, et isegi kui teda surmataks, ta ometi
viimase jõuga klaaskatuse avaks.
   Mõne aja pärast jäi Asrharn vait ja seisis kambri pimedamas
pooles, vaadates kuidas päikesenool tema ees põrandasse tungib.
Tema saatus oli Zorayas' kätes, ühe maa naise kätes. Teatud kombel
kütkestas printsi mõte, mis saaks, kui ta naist vihastaks. Ta nägi
selles võimalikku pääseteed. Peale selle polnud Zorayas katust veel
avanud - see silmapilk kulus tema uhkusele naudinguks, aga surelike
uhkus on neid tihti hukutanud.
   Mõne aja pärast ütle Asrharn oma kõige õrnemal ja erutavamal
häälel: "Sa jutustasid mulle, Zorasadi tütar, et sa oled palju asju
tagasi saanud, mida sa oma isa surma tõttu kaotasid. Kõik, peale
ühe asja, mida sa ise muuta ei saaks. Mis see võiks olla, vapper ja
tark tüdruk, mida sinu hirmus võim korda ei suuda saata?"
   Zorayas ei vastanud, vaid mängis ainult sametnööriga. Asrharn
naeratas. Ta teadis väga hästi,et tema hääl, mis neiut meelitas ja
ülistas, magusaim heli oli, mida too eales kuulnud ja et kõige oma
kättemaksuhimu juures ta kindlasti ei suuda printsi just nüüd
vaikusele anda.
   "On üldteada", ütles ta seepärast hästi vaikselt silmapilgu
pärast, "et deemonid meelsasti äritehinguid sõlmivad.Peaksid sa
otsustama oma teravmeelsel katusel suletuks jääda ja minul minu
kuningriiki tagasi lasta põõrduda, võiksin mina sulle kohutavat
võimu pakkuda, küllalt suurt, et rahuldada isegi sellist toredat
olevust, nagu sina".
   Zorayas naeratas, kuid tema raudsuu jäi liikumatuks.
   "Minu sõjaväed, oo prints, on legendaarsed ja kogu maal
kardetud. Ma valitsen juba seitsetteistkümmet maad.Ühe aastaga võin
ma teist nii palju oma valitsuse alla saada, kui ma tahan. Mis
puutub minu muudesse võimetesse, siis nende maitset tunned sa
isegi, kas pole tõsi?"
   "Nii see on, tark tüdruk. Ma näen oma viga. Kindlasti on kasutu
sulle ka maa aluseid rikkusi pakkuda?",ütles Asrharn aeglaselt.
"Rubiine, teemante ja smaragde maa südamest?".
   "Mul on küllalt juveele", vastas Zorayas. "Nagu sa näed, ei
kanna  m i n a  mitte ühtegi.Aga ma võin niipalju maid orjastada,
et ma aastaga oma kalliskivide arvu kolmekordistan, kui ma tahan.
Vaata üles väärtuslikele kalliskividele, mida sa tähtedega ära
vahetasid, oo prints".
   "Tõsi küll, ületamatu tütarlaps. Arvatavasti pole enam ühtki
võimalust sinuga kaupa teha. Sul on kõik, mille järele sa oled
igatsenud - võim, võlujõud, rikkus. Kuid miks sa ise juveele ei
kanna? See paneb mind imestama, samuti see harjumus katta käed ja
nägu maskiga". Asrharn nägi,kuidas Zorayas nende sõnade juures
toolil jäigastus ja tema haare sametnööri järel kramplikumaks
muutus. "Üks palve", ütles Asrharn. "Lase, oh ilus ja õilis, mul
natukene minu võitja nägu näha.Sa pead olema sellisest ilust
tehtud, et seiskub isegi päike, millega sa mind ähvardad ja mida su
imeilusad silmad praegugi teevad".
   Zorayas karjatas. Ta oli täis valu ja raevu. Sellest piisas
Asrharnile. Ta sirutas käe välja, raudmask murdus keskelt pooleks
ja kukkus tükkidena maha. Zorayas võpatas ja kattis vaba käega oma
moonutatud näo.
   Asrharn naeris. Isegi sellel ebaharilikul silmapilgul töötas
printsi mõistus kõike muud kui lihtsameelselt. Ta ei tundnud enam
mingit vaenu vaese roomava, ohtliku olendi vastu toolil. Zorayas
oli teda oma teadmiste ja kartmatusega mõnusalt provotseerinud. Ta
nägi sellise võimuga ja sõjakate mõtetega naises võimalust
maailmale oivaliselt häda kaela tõmmata.
   "Oo, parim kõigist naistest", ütles Asrharn oma õrneima häälega,
"ma märkan, et lõpuks siiski on olemas üks võimalus sinuga kaupa
teha. Ava nüüd katus ja ma lõpetan võib olla oma olemasolu, sina
oled kätte maksnud ja veedad oma lühikese elu lõpu tühjalt,
alatiseks oma maski suletuna. Mehed kummardavad sind ja võitlevad
sinu sõjaväes ning jutustavad, kuidas sa Asrharni, Pimeduse
Valitsejat, alandasid. Kuid ühelgi päeval ei hakka ükski mees ega
naine sinu armastusest laulma. Sa jääd külmaks nagu jää, kuni haud
sind neelab ja ussikesed oma peo kätte saavad, kus sinust midagi
järgi ei jää". Kui ta seda ütles,jooksis tüdrukust värin läbi, kuid
tema käsi sametnööri juures jäi kindlaks. "On olemas teine
võimalus", ütles Asrharn ja tuli lähemale. "Ükski n"iavõim maailmas
ei saa sinu inetust ravida. Ainult mina, mina üksi oman sellist
võimu, et sind ilusaks teha. Veel ilusamaks, kui sa ise iial oled
unistanud, kaunimaks kui ükski teine maa naine enne või peale
sind.Ma võin sind nii veetlevaks teha, et igaüks, kes sind näeb,
valuliselt sind omale hakkab igatsema. Mehed surevad õnnelikeina,
kui nad ühe tunni sinuga koos on saanud olla. Sõjaväge ega orje
pole sulle enam vaja, sest linnad avavad sulle ise oma väravad, et
jumaldada nägu, mida sa praegu näidata ei söanda. Kuningad ja
printsid vaevlevad ise kaevandustes, et aardeid sinu jalge ette
asetada põlevas lootuses, kordki sinu suud puutuda".
   Zorayas vaatas deemonit üksisilmi mitu minutit ja sosistas
lõpuks: "Kui sa seda teha saad, lasen ma sul minna".
   Siis tuli Asrharn päikesenoolt vältides, kambri teiselt poolelt
tema juurde ja võttis Zorayas' vigastatud kätest kinni.
Raudkindad purunesid ja otsekui hõõguv nõel sööstis läbi tema käte
ja kogu keha ning kui ta ennast ülalt alla vaatas,olid tema
käsivarred sirged ja valust vabad ja pehmed ja valged nagu
elevandiluu ning tema jalad olid graatsilised nagu tuvid ja tema
rinnad olid otsekui lilled. Seejärel pani Asrharn oma peopesad tema
näole. Tuli, mis näis tema kätest tulevat, oli nii kole, et tüdruk
karjatas. Tema nahk oli kui maa, mida ader on vapustanud. Siis tuli
suri ja ta nägi deemonit endale otsa vaatamas sellise naeratusega,
nagu ta varem polnud naeratanud - peaaegu ehmatavalt salapärase
hellusenaeratusega. Zorayas tõstis käed oma põskedele ja tundis
muudatust.
   "Mine ja otsi omale peegel", ütles Asrharn.
   Ning ta kuulas teda, sest mida Deemonite Prints oli lubanud,
seda ta ka täitis ja kaup oli veel kehtiv.
   Paviljoni taga oli väike tiik. Sinna Zorayas suunduski. Kui
ta kõrkjad oma valge käega oli kõrvale lükanud, vaatas ta
veepeeglilt oma nägu, nagu ta seda vaid üks kord varem, metsas, oli
teinud. Ta nägi ilu,mis oli üle leopardide toredusest, oli kiirgav
nagu kevadine sulestik, nagu kuu, nagu päike. Ilu, mida ainult
deemon anda saab. Ilu, mis kogu maa endale allutab. Ta tõusis,
heitis seljast oma raudsed rõivad, jättes selga vaid äsja juhtunud
ime, ja läks tagasi paviljoni ning sulges ukse päeva valguse eest.
   Põrand oli laialt üles kistud ja Asrharn seisis seal, selle
otsetee juures, kuid ta - koguni tema! - oli jäänud, et Zorayas'le
viimast pilku heita.
   Zorayas vaatas talle otsa ja langes siis tema ette põlvili ning
ütles: "Tapa mind, valitseja, ja ma palvetan surres sinu poole ning
peale surma tahan ma jutustada sellele, kes maad ududega katab, kui
ta vaid kuulata soovib, et sina oled kuningate kuningas, minu
Käskija, minu Meister, kelle suust vanded magusamana kõlavad kui
ööbikulaul".
   Seepeale tõstis Asrharn ta käsivart pidi üles ja surus oma
suu tema suule, naeratades selle peale,et tema enese poolt loodu
teda kiusatusse viib.
   "Sa oled iseennast näinud, Ilu tütar. Kas sa tõesti arvad,et
ma midagi hävitada võiks, mida ma ise olen loonud ja mis on nii
kaunis?"
   Selliselt koges Zorayas' ihu, millele olid seni vaid vanade
haavade valud tuttavad - piitsahoop, vägistamine ja raua kriipimine
- nüüd omaenda veetlust ja Asrharni embust ning tundis oma homse
kohal tumeda öö pitserit.


                          Teine osa.

                              4.
                          Teemandid.

   Kaks venda istusid kõrges lossitornis ja mängisid malet, kui
akna jaspisvõre taga sarlakpunane päike loojus.
  Päike oli kõik oma punase säraga üle ujutanud - kõnnumaa
kaljurahnud ja liivaluited, puudega palistatud helkiva jõe ning
lossi kõrged tornid ja seinad.Ka mõlema noormehe näod olid
ülevalatud tema säraga ja see andis neile mingi pealiskaudse
sarnasuse. Kuigi nad olid vennad, olid nad tegelikult väga
erinevad. Jurim - noorem,oli kena blondide juustega. Vanem -
Mirras, oli rangem ja suitsuvärvi tõmmu. Samavähe sarnanesid nad
teineteisele hingelt. Jurim oli poeet ja unistaja, Mirras strateeg,
kes maailma asju taga ei leinanud. Nende isa, aristokraat vanast
heast perekonnast, oli surnud ja jätnud oma maad mõlemale pojale
koos valitseda. Ta arvas, et kumbki neist täiendab teineteist oma
teisele vastupidiste väärtustega ja nad koos ühtse terviku
moodustavad. Ehkki vennad nii väga üksteisest erinesid, armastasid
nad teineteist väga. Nende ühise hoole all oli hämmastav
teemantaare, mis oli nende kuulsuse ja rikkuse allikaks. Kummalegi
kuulus sellest pool.
  Need teemandid! Neid võis lossis kõikjal avalikult näha - neid
oli kirstude ja uste käepidemetes ja põranda mosaiikkattes.
Teemantidega oli kaunistatud katuse karniis ning neist olid tehtud
ka kahekümne merevaigust lõvi silmad, kes ronisid mööda seedripuude
vahel asetsevat treppi. Väikesed herneterasuurused teemandid
sätendasid aga purskkaevudes veest heledamalt.
   Tõepoolest, see oli märkimisväärne vaatepilt, kui tulla
sätendava jõe asustamata kallastelt ja näha niisama hiilgavat maja,
mis säras kullast ja hindamatutest juveelidest pimeda öö taustal.
   võib arvata - kiusatus röövlitele, selline maja kõnnumaal?
Mitte midagi sellesarnast.Teemantidel,mis olid oma laitmatu ilu
poolest kuulsad,lasus needus - kes neid iganes varastama peaks,
sureb. Nii lihtne see oligi. Vargad leidsid,et sellised kalliskivid
põletavad nende taskuid ja kukruid ning ehtelaekaid ja käsi. Peened
valged pistodad muutusid värvilt tumedateks, hüübinud vere karva,
öösel tundis varas kaelal kägistavaid sõrmi, mürgi pitsitust kõhus,
noatorget südames. Ta suri sinetava näoga sügavas kahetsuses. Nii
see lugu käis. Mõned ei uskunud seda ja proovisid pahategu
märkamatult korda saata. Peagi maeti nad maamulda. Ainult puhtast
südamest tehtud kingitusena võis  teemante omandada ning nende üle
rõõmu tunda.
   Jurim oli mõnikord mõelnud teemantide kinkimisele. Ta oleks
nendega oma pruudi üle külvanud, kui tal vaid see oleks olnud.
Oli palju kenasid tütarlapsi - ümarate rindadega antiloobisilmseid,
rasked siidjad juuksepalmikud seljale langemas, kuid tema tahtis
naiseks võtta vaid sellist, kes nendega võrreldes oleks kui orhidee
liiliate keskel. Ta oli kuulnud ühte nime sosistatavat, kuid polnud
sellele rohkem mõelnud,sest see neiu oli kuninganna, kahekümne maa
valitsejanna. Ta oli veetlevam ku Veetlus, mis tema tänavad meeste
murtud südametega täitis. See oli Zorayas, kes, nagu nad rääkisid,
oli kord ühe deemoniga tähepaviljonis ühte heitnud. Zorayas ei
saanud nii häbitu olla, nagu inimesed sosistasid,sest inimeste
arusaamad naiste kohta sisaldavad ikka liiga palju ühte ja liiga
vähe teist. Olles vaid prints,ei saanud aga Jurim oma kõnnumaale
üht kuningannat tuua. Sellest hoolimata valmistas temale mõtlemine
talle lõbu ja kujutletavat valu, nagu hommikuks unustatud unenägu,
mis oma varjul siiski teadvusele langeda laseb.
   Päike oli parasjagu loojunud - roosa kuma sinisel öö serval.
Siis paistis ta aga uuesti tõusvat.
   "Vaata!", ütles Jurim oma vennale Mirrasile,"kas päev põõrdub
uuesti tagasi, või on need karavanide tuled?".
   "See peab küll karavan olema, kes pole õiget teed leidnud",
vastas Mirras.
   Peagi kuulsid nad hõbekellukeste helinat ja nägid narmastega
kaunistatud siia-sinna öötsuvat baldahhiini sõjavankril, mida
lilledega ehitud loomad vedasid. Nad nägid tolmuseid hõõguvaid
lampe ja tundsid üles kerkivat viiruki ja jasmiini aroomi.
   "See sarnaneb rohkem pulmarongiga kui karavaniga", ütles Jurim
imestunult ja ta süda hakkas kloppima,kui talle tema unistus
meenus.
   Ebatavaline karavan jõudis varsti väravani. Teenrid ja vahid
kahvatasid hämmastusest ja peagi tuli üks neist joostes torni,
kummardas sügavasti ja hüüdis:
   "Milline huvitav lugu, minu käskijad! Seal on üks daam mingist
kaugelasuvast linnast. Tema saatjad on teelt eksinud ja ta palub
kuni homseni ulualust".
   Jurim vaikis, aga Mirras kortsutas kulmu.
   "Kes ta on, see daam kõnnumaalt?".
   "Ta nägi parema meelega, et ma tema nime ei küsiks", vastas
teener.
   "Kas sa tema nägu nägid?".
   "Ei, härra. Ta kannab põlvedeni ulatuvat gaasloori ja tema
rõivad on lasuriitide ja kullaga palistatud ning tema kätes on
smaragdsõrmused. Ta räägib nagu peen daam - otsekui oleks tal kuld
suus.Selline pole kindlasti ei röövel ega liiderlik isik".
   "Ma arvan, et tean,kes ta on", ütles Mirras. "Ma ootan teda juba
mõnda aega. Ma sooviksin,et saaksime keelduda teda vastu võtmast,
kuid ta on salakaval ja ta on võluritar. Ei, laske ta sisse! Andke
tema käsutusse kuninglikud ruumid ja valitud toidud, aga kui sulle
sinu elu armas on, väldi tema silmi. Mis minu venda ja mind
puudutab, siis meie oleme ärireisil, ega saa daamile "tere
tulemast" öelda. Said aru?"
   Hirmunud teener lahkus.
   Jurim ütles: "Salga enda kodusolekut, vend, kui tahad, aga mina
seda ei tee. Tema loor kütkestab mind. Mida see küll varjab? Võib-olla on ta 
inetu ja pälvib seega vaid meie kaastunnet".
   "Alguses ta oli inetu, kui legend tõele vastab", ütles Mirras.
"Nüüd võivad vähesed aru kaotamata talle otsa vaadata. See on
Zorayas, nõidkuninganna Zojadist, deemonite armuke ja inimeste
nuhtlus. Ta on kindlasti meie teemantidest kuulnud".
   "Zorayas", pomises Jurim ja läks näost kaameks.
   Ta teadis, et edasine vaidlus vennaga oleks kasutu, aga tema
romantilise hinge kergemeelses põhjas see hoiatus ei juurdunud.
Tema unistus Zorayas'st oli juba täies õites. Jurimi elus polnud
siiani ühtki suurt õnnetust juhtunud, mis oleks talle pahareti
iseloomu avanud ja näidanud, et vend Mirras on temast palju targem.
   Valgus ja saatjate hääled voogasid lossi. Ühes teemanditega
kaunistatud ja siidiga drapeeritud ruumis hakkas harf nukrat viisi
mängima. Seal istus looritatud naine, üleni valges, ning mängis
punapõskse granaatõuna ja kuldse noaga.
   Jurim astus ruumi,kummardas sügavalt ja saatis teenri välja. Ta
tundis sandlipuu,jasmiini ja muskuse lõhna. Väriseval häälel
tutvustas ta ennast. Võõras naeris. Loori alt ilmus kaunis, valge
käsivars,mille luud ja liha olid kaetud sametise nahaga. Kostis
kuldkäevõru tilin, kui see vastu teist, jaspisvõru põrkas. Käe
kohal võlvus valge õlg, sile ja mahlakas nagu puuvili. Õla
kahvatust rõhutas veelgi enam tumedate vasekarva juuste lokk, mis
ette-taha kõikus ja mõnikord loori alla peitu läks.
   "Tule ja istu minu juurde, prints, minu käskija", ütles naine.
"Näeksid sa meeleldi, et ma oma loori kõrvale heidan? Kui sa
soovid, siis ma teen seda".
   Jurim istus ja palus tal seda teha ning naine tõmbas endalt maha
nägu ja keha katva suitsõhukese loori.
   See vaatepilt sööbis Jurimi silmi nagu pilvedest sähvatav välk.
Veri valgus välja tema südamest ning ta vajus poolsurnult ja
peaaegu teadvusetult tagasi. Naise ilu oli nagu surm. See õgis
noormehe sisemuse ja täitis tühja koha iseendaga. Ta ei suutnud
midagi muud möelda,midagi muud näha,kui vaid naise ilu, kes oma
huultega tema omasid puudutas.Ta tahtis kaunitari emmata, kuid see
tõrjus tema käed aeglaselt kõrvale ning ta ei saanud sellele vastu
seista.
   "Mina olen Zorayas",ütles naine, "ja sina oled väga kena. Aga
kui me sõpradeks tahame saada, siis pead sa mulle midagi ennem
kinkima".
   "Kõik, mida ma oman, on sinu", ütles mees.
   "Siis teemandid sellest toast", ütles Zorayas. "Ma lugesin ära,
neid on viiskümmend. Anna mulle need".
   Jurim tormas seina juurest seina juurde. Ta rebis teemandid
siidi küljest lahti ja kuhjas need tema sülle. Naine tõmbas Jurimi
pea oma rinnale, silitas seda,suudles tema kuuma otsaesist ja
sädistas: "Kuidas ma küll su kuldseid juukseid armastan. Ja sinu
keha, kui tugev ta on,nagu hirvel.Oh kui läbematu sa oled.
Ennekõike - võid sa mulle need teemandid anda, mis marjakobaratena
saali kardinatel ripuvad?"
   Jurim jooksis saali.Ta oli kõige muu vastu pime ja kurt, suutis
vaid tunda tema aroomi, ainult tema siledat painduvat ümarust
aduda. Ta lõikas teemandid kardinate küljest ja tõi need naisele.
Jurim laskis neil nagu vihmal üle tema niriseda ja peitis siis näo
tema juustesse.
   Zorayas tõmbas teda allapoole. Ta vajus hingetuna naise ägedasse
lainetusse ja loojus tema niuete meresügavikku. Aga ahvatlustel
polnud lõppu, põhjatust sügavikust tõstsid lained ta kui kaldale
uhutud aarde tagasi Zorayas' suu juurde.
  Samal ajal oli Mirras oma venna ruumidesse tulnud ja leidnud, et
see on kadunud.
   Kui kell lõi kesköötundi, läks Mirras alla ja kuulatas ukse
taga, kus võõras elas.Ta kuulis Jurimi anuvat ja tõotavat häält ja
sama tihti ühte teist häält sosistamas. Siis äkki oiatas Jurim
õndsusest, ega suutnud nuttu tagasi hoida, otsekui mõni naine.
   Mirras jäi varju ootama. Mõne aja pärast toauks avanes ning
Jurim ja Zorayas tulid aeglaselt välja, otsekui armastajate paar.
Jurimi nägu oli valge, tema silmad vilasid sinetavates
silmakoobastes. Mirras pööras kiiresti oma silmad kõrvale, et mitte
näha ehmatavat ilu naise näol.
   Paarike käis mööda valgustamata ruume ringi, otsekui oleks see
turg olnud ja Zorayas otsis välja, mida ta endale soovis -
teemante, nii suuri kui kohvitass ja väikesi lihvitud teemante, mis
isegi pimeduses särasid. Jurim rebis või kraapis need paljaste
kätega nende raamidest välja ja viskas talle särki, mida
ta nagu p"lle eest ülal hoidis ja nad naersid nagu mänguhoos
lapsed. Lõpuks jõudsid nad ühte tuppa,kuhu teemante nii paksult
oli kokku kuhjatud nagu mesilasi tarusse.
   Mirras jäi seima toa ukse taha.
   "Vend", hüüdis ta läbi ukse, "ära unusta! Aare kulub sulle vaid
pooleldi. Minu osa ei saa sa ilma minu nõusolekuta võtta. Sinu
aardekamber on aga peaaegu tühi".
   Jurim kohkus, nagu keegi, kes oma unistustest üles ärkab.
   Zorayas hüüdis teravalt: "Kes see on, kes seal läve taga sügeleb?
Kas see on koer või kass, et sisse ei julge tulla? Kui see
inimene peaks olema, siis las ta jätab oma hirmu kõrvale. Ma olen
ainult naine, ega tee kellelegi halba".
   Kuid Mirras tunnetas ohtu liigagi hästi ja jäi välja.
   "Andestust, lugupeetud daam, aga ma ei saa tulla. Ma püüdsin
vaid oma vennale meenutada, et iga kalliskivi, mille ta teile annab
ja mis ei ole tema oma, kutsub ka teie peale needuse, otsekui
oleksite te nad varastanud".
   "Need on arukad sõnad", ütles Zorayas, kuid tema hääl oli külm.
"Palun, ole täpne, Jurim. Ma ei taha sugugi seda teemandineedust.
Ära anna mulle midagi, mis sulle ei kuulu".
   Mirras läks lossi suurde raamatukogusse ja murdis seal
võluraamatute ja vanade tekstide kallal pead, kuid edutult. Ta
kuulis lossis Zorayas' naeru nagu heledat linnusidinat. Ja vastu
hommikut veel kord sellist ahastavat meela himu karjet, mis tema
valutava südame õudusega täitis.

   Hommikukoit tõusis kõnnumaa kohale ja muutis jõevee veiniks.
   Zorayas läks rõdule ning kutsus enda juurde ühe varju, mis tema
teemantaarde kokku korjas ja tulekiires ära kandis.
   "Sinu kingitused on varsti Zojadis ning ma pean neile kohe
järgnema", ütles Zorayas Jurimile ja silitas ta pead. Anna mulle
mälestuseks veel vaid üks lokk oma juustekullast.Ma ei unusta sind
veel kaua".
   Aga mina ei ela seda üle, kui sa mu unustad", ütles Jurim. "Jää
minu juurde! Ainult üheks päevaks,kui sa kauemaks ei saa. Ainult
üheks päevaks! Mis on sulle üks päev, mis mulle aga nii palju
tähendab? Üks päev ja üks öö!". Ja ta kaisutas naist.
   "Ah, ei", ütles Zorayas, "ma pean oma linna tagasi pöörduma.
Ma kardan, et ma olen niigi kaua olnud sulle tüliks".
   "Ei, ei...", hüüdis Jurim ja vaatas talle ärapiinatud näoga
otsa.
   "Jah, ja veelkord, jah", ütles Zorayas. "Muuseas, ma pole siin
sugugi teretulnud. Sinu vend on maruvihane ja ta põlgab mind. Ta
keelas mul juurdepääsu oma osale teemantidest ja sinu omad on kõik
juba läinud".
   "Ma palun talt seda. Ta ei saa seda mulle keelata".
   "Siis mine ja palu, mu jõuline kuldhirv. Aga kiiresti".
  Jurim jooksis Mirrasi tuppa ja langes tema ette põlvili: "Laena
mulle osa oma juveelidest, vend, või ta jätab mu maha".
   Mirrasi näole ilmusid tülgastus ja vastumeelsus, kuid ta surus
need alla. "Ta jätab su igal juhul maha. Lase tal minna ja täna
jumalaid tema ärasõidu eest. Ta on deemonitar".
   "Ma ei kannata seda välja, kui ta lahkub".
   "Ta on sind tahtejõuetuks teinud", ütles Mirras. "Aga, tõtt
öelda, see on tema tavaline meetod. Sa ei ole halvem, kui kõik
teised. Oh, mu vend",ütles ta ja tõmbas Jurimi püsti, "ütle talle,
et ta peab ära minema. Sinu haav paraneb. Ta on aeglane mürk, Surma
Daam..."
   Jurim ütles: "Kas sa siis keeldud? See on sinu õigus.Ütle".
   "Jah, ma keeldun sinu enda pärast".
   Zorayas ainult muigas seda kuuldes.
   "Noh, hästi, pool hinda on mul käes. Kui sa mind jälle näha
tahad, pead sa mulle ülejäänud poole saatma. Aga minu suudlused
lähevad viivituse tõttu üha kallimaks".
   Ta seisis rõdu rinnatise ääres. Päikese tagant ilmus kuldne
vanker, mida vedasid mustad tiivulised koerad. Võluritar istus
vankrisse ja see sõitis minema. Tema saatjaskond järgnes talle.

   Piina, mida Jurim tundis,oli hirmus vaadata. Peaaegu kuu aega
oli ta näost kahvatu ja kõhn, ta oli otsekui kokkukuivanud
rohutirts. Tema, kes ometi oli olnud nii ilus ja tugev. Jurim ei
söönud ega maganud, ta kõndis ööd ja päevad mööda lossi ringi ning
nuttis, toetudes nõrkusest sammaste ja seinte vastu. Ta ei teinud
Mirrasile etteheiteid, et see oma osa isa aardest talle andmast
keeldus, kuid Mirras tajus oma venna ahastust ja hingehaigust,
otsekui oleksid need tema enda omad ja lõpuks varises tema
vankumatu vastuseis kokku.
   "Olgu siis, mu vaene vend. Võta kõik, mis mul on ning mida loss
sisaldab, ja anna need talle ning palu, et ta sinu juurde tagasi
tuleks". Kuid süda tema rinnas oli raudkülm,sest ta teadis, et
Zorayas'l pole kaastunnet ja tema soosing kestab vaid lühikest
aega. Veel kunagi polnud tema arm kaua kestnud.
   Jurim asus suure karavaniga Zojadi poole teele. Zorayas võttis
temalt kingi vastu - kolm tuhat erinevas suuruses teemanti. Seejärel
palus ta Jurimil tagasi kõnnumaale põõrduda ja lubas varsti teda
külastada. Jurim palus talt härdalt, et ta võiks jääda ja Zorayas
sai vihaseks. Ta ütles,et Jurim pole enam selline, millisena ta
teda mäletas,hoopiski kokkuvajunud ja inetu. Ta ajas Jurimile oma
sõdurid kallale. Läbipekstud ja verine Jurim toodi kanderaamil
koju.Ta haaras väravas Mirrasi käe ja küsis hingeldades: "Kas ta on
enne mind juba siia jõudnud!". Ja hiljem,kui ta juba voodis
lamas:"Kas ta pole ikka veel tulnud?"
   "Ei", vastas Mirras. "Kui tema nägu peegeldaks tema iseloomu,
siis poleks see üldsegi ilus".
   Kui Jurimil läks natuke paremaks,seadis ta ennast torni
jaspisvõre juurde ja jäi üksisilmi lääne poole vahtima. Mõnikord
keerutas tuul päikeseloojangul liiva ja siis sirutas Jurim ennast
ning hüüdis, et Zorayas läheneb.
   Ei Jurimile ega Mirrasile polnud enam teemante jäänud - need
kõik olid Zorayas' käes, kõik, peale üheainsa sinise teemandi, mis
nende isa hauakambri väravat ehtis.
   Jaspisakna juures lamavale Jurimile meenus see teemant. Ta anus
Mirrasit, et see võtaks kalliskivi, sellega Zojadi läheks ja
Zorayas'd paluks, et ta Jurimile halastaks.
   "Meie isa andestab mulle. Ta ei laseks mul niiviisi armastuse
pärast surra".
   "Kas sa ei võiks proovida selle õela needusega võidelda?",
küsis Mirras. "Ta ei anna endast sulle rohkem midagi, imeb vaid ka
viimase rikkuse meist välja. Kas ta pole meid juba küllalt
koorinud?"
   Aga ta nägi,et haigus ja needus närisid tõesti nagu uss venna
südames. Jurim oli nüüd nii nõrk,et ta ilmselt varsti sureb. Kui
see viimane tegu teda lohutaks, talle võib olla natuke jõudu annaks
kauem elada? Mirras ei saanud keelduda. Ja kuna ta isa raamatukogu
oli asjatult läbi tuhninud, leiaks ta nõia linnas võib-olla mõne
targa maagi, kes sellise surmava armuhaiguse vastu rohtu leiab.
   Mirras võttis venna käe, surus seda ja ütles talle, et teeb nagu
see soovis ja et ta peab jumalatele lootma. Siis võttis Mirras
hauakambri väravalt teemandi ja peitis selle riidest kotikesse,
mille ta endale kaela riputas.


                              5.
                         Üks armulugu.

   Loss kippus lagunema. Selle maja rikkuse läteteks olid olnud
teemandid ning neile rajanes ka maja õnn. Nüüd kahisesid
marmorpõrandail puulehed, hiired põgenesid viljasalvest, kuhu vaid
veel üsna vähe vilja oli jäänud. Saabuvat vaesust kartes olid
talupojad jõe rohelised kaldad hüljanud, põldudel vohas lopsakas
umbrohi ja tuuled puistasid laiali selle head saaki. Lossist oli
palju väärtuslikku ära müüdud ja puhast tõugu hobuste tallid olid
tühjad. Seetõttu pidi Mirras jala Zojadi rändama.
   Pikale pingutavale ja kibedale reisile ei võtnud ta kedagi
kaasa. Ta jõi kaljuallikatest ja väikestest ojadest ning sõi
kuivatatud puuvilju nagu tõeline hulkur. Ükski röövel ei kimbutanud
teda - ta nägi liiga armetu välja, et temaga vaeva näha. Tal oli
kaasas vaid kaks asja - peidetud kalliskivi ja väike soolapätsike.
  Mirras jõudis Zojadi mitme päeva pärast ning läks mööda laiu,
suurte kujudega ääristatud tänavaid Zorayas' paleeni.
   Esiti ei tahetud teda sisse lasta, kuna ta reisist räbaldununa
välja nägi.
   "Kuidas võib labane kerjus üldse selle peale tulla, et tülitada
meie võrratu kuninganna õukonda?"
   "Öelge kuningannale vaid", ütles Mirras ägedalt, "et Jurimi vend
teemantidemajast on siin".
   Kui need sõnad Zorayas'le edasi anti,laskis ta jalamaid Mirrasi
enda ette tuua. Mitte ainult selleks, et teemantidest kõnelda, vaid
ka selleks (kuna ta oli uudishimulik),et kohata seda printsi,
kellel oli olnud niipalju tarkust, et temast eemale hoida.
   Ta kandis ülalt kuni alla välja teemantidega ehitud kleiti ja
teemandid rippusid tema kõrvades. Peakate tema vasekarva juustel
oli aga tehtud ilvese pealuust.
   "Tule lähemale ja vaata mulle lõpuks ometi otsa", ütles ta. Aga
Mirras ei olnud ukse taga jõude oodanud. Ta oli soolaga oma silmi
hõõrunud, nii et see teda nutma ajas ja tal oli ikkagi võimatu
kuningannat näha.
   Kui viimane seda märkas, oli ta väga pahane Mirrasi tarkuse
peale, sest ta armastas väga näha,millist muljet tema ilu avaldab
ja ta oli olnud väga huvitatud selle mõjust Mirrasile.
   "Mis su silmadega on, prints?"
   "Seda on teinud pisarad, mida ma oma venna pärast valasin, kes
sinu pärast on peaaegu surnud".
   "Minul küll tema surma vaja ei ole. Ma pole tal surra palunud".
   "Ei, emand, sa palusid temalt vaid teemante, millest, nagu ma
kuulsin,on suur osa sinu saalides ja mille pärast sa ka meie maja
külastasid".
   "See on tõsi", ütles Zorayas, "aga ma ei salli seda,et keegi
keeldub mulle midagi andmast. Teie juveele ma soovisin,kuna nad
olid raskesti ligipääsetavad. Pealegi, arvestades nende selgust ja
sära - need on parimad kalliskivid, mis on mul kunagi olnud.
Seejuures veel ilma needuseta, kuna igaüks neist on kingitus
mulle".
   "Kingitus noormehelt, kes on õitsvas nooruses,ilus ja tugev,
nagu sa teadma peaksid. Ta andis sulle kõik, mis tal oli - oma
varanduse ja iseenda".
   "See polnud piisav. Aga mis tema väljanägemisse puutub, siis
austas mind Deemonite Prints isiklikult ning tema kõrval näivad
kõik mehed vaid ilma masti ja purjedeta laevadena. Kuid sa rääkisid
midagi teemanditest?".
   "Jah", ütles Mirras. "Mul on siin üks kaasas.Näed sa", ja ta
näitas hauakambrist pärit suurt kalliskivi. "See kivi kuulub mulle
ja ma ei usu, et sa selle omale saad, emand, sest sa oled juba
isegi teemantkõva ja läbipaistev küllalt".
   "Noh, kui see ka nii on,üks rohkem või vähem ei tähenda mulle
midagi", ütles Zorayas, "olgu siis prints või kalliskivi".
   "Nii ma arvasingi", vastas Mirras. "Sinus pole kübetki
kaastunnet".
   "Mine ning palu lumelt ja tuulelt kaastunnet! Minult sa seda
küll ei saa. Mine välja ja kustuta seal päikest oma
soolapisaratega".

   Kui ta selliselt oli Zorayas' juurest pääsenud, pidas Mirras oma
venda samahästi kui surnuks. Aga ta otsis siiski üles ühe väga
lugupeetud Zojadi targa. Ta jutustas sellele kõigest ja ka sellest,
kuidas Jurim ohates elust lahkub, kui ta Zorayas' ükskõiksusest
kuuleb. Aga lugupeetud tark kissitas vaid oma mittemidagiütlevaid
uhkeldavaid silmi ja ütles: "Igaüks sureb varem või hiljem. Ära
unusta saatust.Sa pead eluraskused ja surma endale kanda võtma.
Nõuande eest tasuks anna mulle üks hõbedatükk".
   "Ainuke tasu, mida sa saad, on minu rusikas sinu silma all",
ütles Mirras. "Sa võid oma n"uande võtta ja selle omale pähe
määrida" ning ta läks templisse ja jutustas seal oma loo preest-
ritele. Nad kuulasid ta pühalikult ära ja kui ta lõpetas,
pööritasid nad kooris oma südametuid ahneid silmi ja ütlesid: "Too
meile kuldtükk ja me palvetame meie jumalate poole sinu venna hinge
eest".
   "Mul ei ole kulda kaasas", ütles Mirras, "aga kui te ilma
kullata palvetada ei taha, siis võtku see ja teine teid ja teie
jumalaid". Ja ta lahkus templist.
  Ta jooksis ringi mööda Zojadi tänavaid kuni õhtuhämaruse
saabumiseni. Siis võttis ta väsinult istet ühe väikese viletsa
trahteri ukse taga.
   Kui ta seal istus, tantsisid tähed üles taevasse nagu sinakad
tulililled ja kitsas kuusirp hakkas paistma. Mõne aja pärast lähenes
üks punase laternaga mees jalgu lohistades.
   Mees peatus lähedalasuva võõrastemaja ees ja hakkas oma
laternaga vehkima, et endale kundesid kutsuda. Ta oli küll paksult
riietesse mässitud, kuid sellest hoolimata võis temas
muinasjutuvestja ära tunda, kes oma töö eest tasuks vaid ühe musta
penni nõudis.
   Võõrastemajast ei tulnud välja kedagi ning mees alistus oma
saatusele - uuesti minema minna - kui Mirras ta kinni pidas ja
talle rahatüki andis.
   "Sa oled esimene selles linnas, kes minult teemante, hõbedat ega
kulda ei taha", ütles Mirras. "Sinu kaubaks on unistused, mille
järele mul siiamaani vajadus puudus. Aga nüüd tahaksin ma kindlasti
ühte saada, milles kõik hästi läheb või vähemalt õiglaselt. On sul
mõni selline?"
   Muinasjutuvestja võttis istet, asetas laterna enda ja Mirrasi
vahele, avas selle kaane ja viskas sinna näputäie viirukit sisse.
Ta koputas kondise sõrmega vastu oma varjujäävat habetunud lõuga.
   "Ma jutustan sulle muinasjutu", ütles ta, "drin Takist ja
maost".
   Uinutatuna mõnusast viirukilõhnast, lambi soojusest ja vanamehe
juuresolekust, toetas Mirras oma väsinud selja vastu kõrtsi seina
ja jäi kuulama.
   "Sääl all, allilmas", alustas muinasjutuvestja, "kuhu päike ja
kuu kunagi ei paista, aga siiski alati on päevavalge,elas üks väike
drin oma kaljudesse raiutud majas. Tema nimi oli Taki ja ta oli
väga inetu, mis tegelikult on kõikide drinide uhkuseks. Ta oli
kunstnik,kes teemantidega kaetud pilte tegi. Mõnikord andis ta neid
vazdru printsidele,aga enamikku neist hoidis ta oma majas,kus ta
neid tihti vaatas ja nendega rääkis. On teada asi, et drinide
liigis pole naissoost deemoneid. Drinid sünnivad kividest ja
deemonite valitseja kapriisidest.Mõnikord nõustub mõni esva
deemonitar driniga kokku heitma kaelakee või sõrmuse eest, mille
too on teinud, või mõni naisinimene, kes ka ise on inetu. Aga
üldiselt jagavad drinid oma armastust allilma roomajate ja
putukatega. Taki aga eelistas oma piltide seltskonda, sest ta
armastas kalliskivide sära ja sätendamist ning peent emailitööd üle
kõige.
   Ühel päeval, siis, kui Taki deemonite linnast Druhim Vanastast
põhja pool asuvas hõbepuude metsas jalutas, nägi ta madu, kes
kristallmoonidega kaetud künkal päikeseta taeva all päevitas. See
madu oli selline, millist ta varem veel polnud näinud. Mitte kõhn
ja roomav, vaid hiiliv ja mesimagus. Tema nahk meenutas kamee
imekauneid kihte - ahhaatmusta, siis smaragdrohelist, nüüd jälle
säravsuitsuse pärli värvi - ning tema silmad olid otsekui kaks
topaasi ja tema keel tõukus suust nagu sätendav mõõk punasest
tupest. Taki jäi seda uut sätendust üksisilmi imetlema. Oma põlvede
tudisemisest, südame ägedast kloppimisest ja suu kuivamisest
järeldas ta, et on armunud. "Imekaunis maodaam", ütles ta, "sa oled
selline, kellest ma olen alati unistanud. Tule minuga minu
kaljumajja ja ma annan sulle siidi, millel lebada, liuatäie koort
söögiks ja sinu ilusa pika kaela jaoks rubiini, mida kunagi ennem
üks kuninganna kandis".Aga madu tegi talle grimassi ja vangutas oma
juveelisarnast pead."Kao minema, vastik päkapikk, kõik mis sa
ütlesid, on vale". - "Ei, ma kinnitan sulle", hüüdis Taki. Ta
jooksis koju, haaras sületäie siidi ja atlassi,juveele ja
väärismetalle ning tassis need kõik metsa mao juurde."Kas see ongi
kõik,mis sa mulle pakud?", kargas see talle ninna. Taki kiirustas
jalamaid tagasi, et talle rohkem tuua. Lõppeks,kui rikkusi oli juba
puudekõrgune kuhi, noogutas madu pead ja lubas Takil tema kingid
oma pimeda, maa sees oleva kodu juurde viia. Seal andis ta drinile
korralduse sisse roomata ning siidrätid ja ehted seinale
kinnitada.Kui see tehtud ja Taki talle himuralt ligi astus, ütles
madu, et ta näljast nõrkevat. Nii tormas Taki jälle välja, tõi
talle ühe kausi mee ja koorega ning teise peene tumeda veiniga.Kui
madu oli oma nälja ja janu kustutanud, irvitas ta Takile otsa ja
käskis tal esikus oodata, kuni tema ennast suguühteks ette
valmistab. Rõõmsa südame ja tukslevate niuetega käis Taki esikus
edasi-tagasi (madala esikulae tõttu pidevalt küürutades), kui äkki
hiigelsuur must isane kobra ilmus. "Mis lollpea see on, keda minu
kallima korter täis on?", tahtis ta teada, samas Takit lõugade
vahele haarates, teda kohutavalt hammustades ja sabaga pekstes.
Lõpuks viskas ta drini uksest välja ja sulges selle tema järel.
   Taki roomas vaevaliselt eemale ja oli maomürgist pikka aega väga
haige. Haiguse tõttu palju aega kaotanud Taki oli täiesti
veendunud,et see oli mingi arusaamatus.Seetõttu põõrdus ta
tervenenuna maopesa juurde tagasi, et oma armukest külastada. Ta
tabas tolle metsas koos kobramehega,kui nad seal üsna
ühemõtteliselt teineteise ümber väänlesid. Teda silmanud,jätsid nad
oma tegevuse pooleli, naersid tema üle ja sõimasid teda, kuni ta
plehku pani.
   Armastus on hirmus.Taki kurvastas ja halises oma kaljumajas,
tema pisarad ujutasid üle põrandad, tema ohked olid nii
lohutamatud, et nad nahkhiirteks moondusid ja parvedena ringi
lendasid. Lõpuks haaras teda suur kunstituhin ja ta alustas oma
armsama elusuuruses pilti,mis talle kõigis üksikasjades sarnaneks.
Pilt tuli elevandiluust ja raskest hõbedast ning oli kaetud
smaragdidega. Silmadeks pani ta topaasid ja suuks granaadi.Teos
sai kaalult väga raske.
   Vahepeal leidis madu, et ta oli olnud pisut ennatlik. Polnud
mingit kahtlust,et ta Taki aardeid veel ammutada ei olnud jõudnud.
Ta tahtis drini veel natuke võrgutada, kuni sellele enam midagi
järele ei jää.Siis võib ta tema tõepoolest välja naerda.
   Niisiis sättis madu ennast teele Taki maja poole koos kahe musta
hiirega, kes kummalgi pool teda jooksid ja tema pea kohal
baldahhiini kandsid. Üks valge hiir käis tema ees ja puistas teele
paberlilli.
   "Taki, armsam!", hüüdis madu ukselt, "Taki, armsaim. Ma tulin
sulle külla!". Kuid Taki, kes oma keldris nuuksus, ei kuulnud
seda. Madu libistas end tema majja, nuhkis mööbli vahel upsakalt
ringi, sisises ahnelt kirstude ja kastide juures ning nõudis, et
hiired kõik juveelid alla neelaks,mida nad näevad. Sellest, kuidas
need hiljem kätte saab, ärgu nad endale muret tehku.Kui ta tund
aega oli siia-sinna keerelnud,jõudis madu paratamatult ka sinna
tuppa, kus asus tema juveelidega ehitud portree, mis teda väga
täpselt kujutas. Pilt oli nüüd uskumatult ehtne ja elav, sest
drinid on sellistes asjades suured meistrid. Madu oli edev ning
armastas iseennast üle kõige maailmas. Ta hakkas pilti nähes
hingeldama ja teda läbis piste mürgihammatest kuni sabani. Ta
unustas kõik muu, sirutas ennast üles ja põimis end ümber emailiga
kaetud pildi.Ta meelitas seda ja ümises talle oma armastusest.
Loomulikult jäi pilt tema puudutustest sama külmaks kui ta
isegi,kuid madu oli täiesti veendunud, et see on tema õde ja
armuke, kes on temaga välimuselt nii sarnane. Pilt loomulikult
sellele ei reageerinud. Vihahoos lõi madu pilti sabaga ja see
hakkas kõikuma. Järgmisel hetkel kukkus pilt plaksatusega mao selga
ja litsus ta surnuks.
  Selleks ajaks olid kolm hiirt pärleid ja juveele nii täis to-
pitud,et nende kõhud maad riivasid. Nad vedasid mao majast välja ja
kohtasid seal kaarnat,kes neid kohe üle kuulama asus. Kaaren kutsus
oma sõbrad kokku pidulikule maosöömingule Taki majas - sellega
võitis ta endale külalislahke peoperemehe kuulsuse, mis veel kauaks
talle külge jäi.
   Mis Takisse puutub, siis kohtus ta keldris ühe sajajalgsega,
metsiku noore olendiga ning tutvus mõnede huvitavate kohtadega
ülalpool tema jalgu.Ta väljus keldrist jälle endisena ning pühkis
hämmeldunult toast välja võõrad valged kondid. Mahakukkunud portree
pani ta kappi. Madu meenus talle vaid üsna harva. Kaarnad seevastu
kiidavad veel tänase päevani tema mahlakat ja õrna liha, kui nad
inimeste lahinguväljadele laskuvad".
   Olles lõpetanud, lisas muinasjutuvestja juurde: "Võib-olla
polnud see lõbus lugu,aga vähemalt õiglane. Koduteel peaksid sa ehk
natuke selle üle järele mõtlema".
   Mirras haaras muinasjutuvestjal käisest ja küsis, kes ta on.
   "Olin kunagi rikas mees", ütles vanamees, "aga minu mõlemad
pojad andsid kogu mu varanduse ilusale maole. Nüüd ma ootan, et üks
neist mulle järgneks minu teel läbi paksu udu. Teine neist on
kõvemast puust. Aga tema peab ennast minu loos ära tundma, kui ta
teemandi jälle väravasse paneb".
  Vanamees keeras ringi ja oli jõudnud mööda tänavat kaugeneda,
enne kui Mirras end koguda suutis. Ta pistis jooksu, et vanamehele
järele jõuda, aga kui ta tänavanurgale jõudis,ei näinud ta meest
enam kusagil, ehkki tee oli sirge ja selle ääres polnud nišše.
   "Kas see võis olla minu surnud isa, kes tuli, et mulle nõu anda
ja mind hoiatada?", küsis ta eneselt.
   Ja talle tundus, et ta näeb kauguses, kus tänav ära keerab,
kahte kogu lambikumas - ühte vana ja teist noort...

   Mõni päev hiljem, õhtuhämaruses, kohtas Mirras koduteel teenrit
oma lossist, kes talle teatas, et Jurim on surnud. Ta oli tornis
jaspisvõre juures lamanud ja silmadega oma venda kaugusest otsinud,
kui aknast must vari sisse tungis. Vari laskis tema ette üheainsa
teemandi langeda ja hüüdis: "Minu emand Zorayas on suuremeelne.
Kuna sa teda enam kunagi näha ei saa, saadab ta sulle osa sinu
kingitusest tagasi - osta endale selle eest mõis ja mine paksuks".
   Neid sõnu kuuldes Jurim tõusis, täis jõudu, nagu endistel
aegadel, läks saali, võttis seinalt isa mõõga ja torkas enda läbi.
   Mirras ei läinud enam kaugemale, ainult veel veidi maad kuni
müürini jõe ääres. Ta ei nutnud värskeltkaevatud maa ja armetu haua
juures, kuigi iga prints oma rikkusepäevil marmorist raiutud, kulla
ja vääriskividega kaetud hauasambaga eputab. Mirras põlvitas. "Oh
mu vend", ütles ta vaid, "oh mu vend Jurim".
   Kui öö oma musta keebi päikese leekidele ohverdas ja päev saabus
ning Mirrasile hüljatud jõeäärseid põlde ja tema unarusse jäetud
kodu näitas,läks ta lossi. Teist korda läks ta raamatukogusse, kus
hoiti võluraamatud ja sulges enda järel ukse.


                              6.
                       Peegli armastus.

  Paljud olid ühel või teisel viisil Zorayas' pärast surnud. Mõned
panid oma elud mängu riskantsetes üritustes, et tema tähelepanu
äratada, teised murdusid, kui nad tema soosingut ei saavutanud.
mõned murdis ta ise - kas enese tulu, kättemaksu või lihtsalt lõbu
pärast. Asrharn oli ta kauniks teinud ja ilu lõi talle pähe nagu
kange jook. Asrharn oli temale oma pitseri vajutanud,samuti oli
mõndagi tema hurmavast õelusest ja armuspordi lõbudest Zorayas'sse
imbunud.
   Üks järjekordne surm ei tähendanud talle midagi. Ta ei oleks
enam Jurimile ega ka tema kinnise iseloomuga vennale mõelnudki, kui
ta poleks ühte tähelepanuväärset lugu juhtunud kuulma, mis teda
pahandas ja ühtlasi ka huvitas.
   Zorayas oli omandanud mõningaid oskusi lindude keelest - see on
inimkõrva jaoks kokkuhoidlik ja groteskne kõnemood, mis sarnaneb
sõbraliku hullukese vestlusega. Kuninganna istus kristallbasseini
juures ja sel ajal kui teenijad tema juukseid kammisid,imetles ta
enda peegeldust hõbepeeglis. Seejuures kuulas ta vee ääres kullast
kõrkjate vahel joovate varblaste, pääsukeste ja iibiste loba. Sel
moel sai ta kuulda veast, mille ta oli teinud.
   "Kes on see lind vees?", küsis üks varblane,kelle jaoks oli
selge veega tiik uudisasi ja hakkas oma peegeldust metsikult
nokkima.
   "Plauhh!", hüüdis teine ja pritsis end veega üle.
   Kolmas puhastas end kurvalt marmorkaldal ja ütles: "Siin istub
Zojadi kuninganna, kes ei teagi, et teda on petetud".
   "Petetud? Mille pärast? Kas mõne ussikese pärast?", karjus
esimene varblane.
   "Ühe teemandi pärast".
   "Mis asi see on?", küsis iibis.
   "Teemandid on need asjad, mis taevast alla langevad ja kõiki
märjaks teevad", ütles pääsuke. "Inimesed püüavad neid oma
kannudesse".
   "Homme munen ma muna", ütles iibis kokkuvõtlikult.
   "Mirras pettis Zojadis Zorayas'd", ütles kolmas värvuke. "Ta
viis ühe teemandi tema nina alt tagasi. See on väärtuslikum, kui
kõik ülejäänud, mis tal on. Ühe sinise teemandi oma isa hauakambri
ukse küljest".
   "Haudade lähedalt võib tihti ussikesi leida", arvas esimene
varblane, "aga ma ei usu, et keegi mind selle väärtusliku õpetuse
eest tänaks".
   "Minu muna tuleb suurem, kui ükski teine muna, mis kunagi
munetud", ütles iibis.
   "Teemant,millega Mirras Zorayas'd pettis on samapalju väärt, kui
kõik ülejäänud maailma teemandid kokku", ütles kolmas värvuke, ajas
tiivad kohevile ja lendas ära.
   "On alles häbematu", ütles pääsuke, "aga ma unustasin,
mispärast".
   Zorayas'le tundus, nagu oleks see varblane, kes teemanditest
rääkis, ebatavaliselt läikinud. Ta küsis endalt, kas mitte Mirras
ise polnud seda lindu tema juurde saatnud,et nii oma viimase ja
parima kalliskiviga praalida.
   "See asi peab minu kasuks muutuma", ütles Zorayas. "Me saame
seda veel näha!"
   Kuid Mirras polnud talle otsa vaadanud, polnud võimaldanud tema
vastupandamatul nõiduslikul ilul endale mõju avaldada. Pealekauba
on ta nüüd eriti tema eest valvel. Talle meenus osavus soolaga. Aga
ta ei saa enne rahu, kui tal on see, mida ta igatseb - viimane
teemant ja Mirrasi alistamine. Zorayas ei kannatanud, kui inimesed
talle vastu hakkasid. Talle, kes kunagi inimeste tõttu oli nii
hirmsasti kannatanud. Ta oli endale ülesandeks seadnud võidelda
oma maailmas inimeste nagu haiguste vastu, taltsutada nad, teha nad
kahjutuks.
   Zorayas oli kindel, et ta peab kõnnumaale sätendava jõe äärsesse
lossi tagasi põõrduma, ehkki mitte samal kujul kui eelmisel korral.
Mitte kui piimvalge looriga daam narmastega baldahhiini all,
saadetud kellukestest ja muusikast ning viiruki aroomist. Samavähe
võis ta tagasi põõrduda nii, nagu ta oli sealt lahkunud -
võluritarina üleloomulikus sõidukis, mida kirjeldamatud bestiad
veaksid. Seekord peab Mirras jääma ette hoiatamata.
   Kõnnumaa kohal keerutas torm. Torm tõusis üles taevani. Päike
muutus taevas ähmaseks punaseks plekiks, sätendav jõgi tuhmus nagu
poleerimata pronks ja puud oigasid tuules.
   Keegi kloppis lossiväravale, mille kõik riivid olid ette lükatud
ja kinnitatud. Keegi peksis vastu värava rauda ja karjus appi.
Ülemteenri korraldusel praotas lõpuks väravavaht väravat ja tõmbas
taraga piiratud sisehoovi ühe sasitud kuju. See paistis olevat
vaene tantsutüdruk, kes oli mõnest karavanist maha jäänud. Tema
odav väline hiilgus oli närudes, tema keha täis kriimustusi ja
vermeid teravast liivast,nägu oli tundmatu tolmu ja pisarate tõttu
ja tema lainetena langevad juuksed olid tumemustad. Tüdruk lipsas
hoovi, suudles esialgu väravavahi ja seejärel ülemteenri jalgu,kes
olid teda koledast surmast päästnud.
   Vaid vähesed teenrid olid lossi jäänud - enamus oli läinud koos
rikkusega. Vana ülemteener juhtis tantsijatari ühe kõrvalise ukse
juurde, näitas talle sohvat ja veekannu ning laskis talle leiba ja
veini pakkuda. Tüdruk tänas teda veelkord.
   "Ütle mulle, palun",küsis ta, "kes on teie isand,et ma saaksin
tema nime õnnistada".
   "Minu isand on Mirras. Teda on tabanud suur mure. Igasugune
õnnistamine, olgu suur või väike, tuleks talle kasuks".
   "Kas tal on süda kurbusest raske? Võib-olla on ta kedagi
kaotanud, kes talle kallis oli? Hea härra", ütles tüdruk
langetades tagasihoidlikult pilgu,"ma pakun praegu kurba
vaatepilti, aga lubage mul vaid ennast pesta ja korda teha ning
siis teie isanda voodi üles otsida. Ühe osana oma kunstist olen ma
armastuse imelisi viise "ppinud. Ärge lükake mind tagasi, sest
see on minu tuline soov. Kui te seda õigeks peate", lisas ta
juurde, "võin ma esiteks teile demonstreerida, mida ma korda
saata suudan".
   Selliste asjade jaoks oli ülemteener liiga vana ja ta rahuldus
sellega, et võttis endale vabaduse vaadata tantsijatari kümbluse
ajal. Too oli sellega päri ja kuigi ülemteener läbi tema paksude
juuste ta nägu "ieti ei näinud,sai ta silmapaistvalt hea ülevaate
kõigest muust ning tüdruk oli tõesti erakordselt ja
vastupandamatult kaunis. Lõpuks muutus ülemteener peaaegu
sõbralikuks. Ta laskis ennast pehmeks rääkida ja lubas tüdruku
ilma Mirrasi teadmata tema voodisse viia, kus see saaks printsi
oodata.
   "Kindlasti", mõtles ülemteener,kui ta mahlaka neiu oli voodisse
viinud, "saan ma selle eest tasu".
   Juba mitme kuu jooksul, oli Mirras veetnud suurema osa oma ajast
lossi raamatukogus. Mõnikord sulges ta ennast ka lossikeldrisse,
ust kogu aeg hoolikalt lukustades. Keldrist võis siis kuulda
veidrat müra, tunda sealt levivat muskusaroomi ja märgata
kummaliste tulede vilkumist.Tol ööl tuli Mirras samuti hilja oma
voodisse ja võib oletada, et kärsitu tantsijatar oli ootamisest
tüdinud.
   Lambid põlesid nõrgalt.Mirras astus tuppa,vabastas end riietest
ja läks magama. Vaevalt oli ta voodisse heitnud, kui ta pehmet
puudutust tundis ja kohe jälle üles tõusis.
   "Ära ehmu, minu käskija", ütles magus hääl talle kõrva, "ma olen
sinu ori ja olen siin selleks, et oma armulätteist sulle rõõmu
ammutada".
   Seepeale heitis Mirras tagasi voodisse ja ütles: "Ole teretulnud
minu ellu, kes sa ka iganes oled".
   Kui tüdruk oli tema nägu lampide punakas kumas uurinud, põrkas
ta ehmunult tagasi, sest Mirrasi silmad olid rätiga kinni seotud.
   "Kuidas, minu käskija, kas see on mingi mäng?"
   "Mitte mingil juhul", vastas Mirras, "ma olen pimedaks jäänud".
    Tantsijatari silitavad käed peatusid.
   "Kas uus kavalus?", küsis ta endalt. "Kuidas see juhtus?",
küsis ta Mirrasilt.
   "Ma hakkasin ühele võimsale võluritarile vastu", ütles Mirras,
"Zorayas'le Zojadi linnas. Võib-olla oled sa tema nime kuulnud.
Deemonid armastavad teda. Nad tungisid mulle tema lõbuks kallale ja
tegid mu pimedaks".
   Mirrasi voodikaaslase pehmed käed olid üles roninud ja
toimetasid sidemete kallal.
   "Minu käskija, lase mul vaadata. Mul on natuke teadmisi
ravimisest. Võib-olla suudan ma sind aidata".
  "Ei, ei, mitte mingil juhul", ütles Mirras ja nihkus temast
eemale. "Ära näe vaeva".
   Siis rändasid tüdruku käed printsi keha teistesse
piirkondadesse, aga too ütles kurvalt: "Ka see on asjatu, sõbralik
tüdruk. Deemonid ei röövinud minult ainult silmavalgust, vaid ka
minu suguvõime". Aga tüdruk, kui ta oli midagi täpselt vastupidist
eest leidnud, kinnitas talle, et ta eksib. "Ah, ära pööra sellisele
välisele küljele mingit tähelepanu. See on ainult viis, kuidas
deemonid mind piinavad. Anum on kuni ülevoolamiseni täidetud, aga
vaevalt saame me jooma hakata, kui vein on saladuslikult kadunud
ning nõu tühi ja lõtv".
   "Mis te räägite, minu käskija",kostis tüdruk. "Ärme nii
pessimistlikud oleme. Ehk olid deemonid oma nõiduses natuke
lohakad".
  Kindlasti see nii oligi, sest peale natukest pealekäimist
leidiski mõõk tupe ja Mirras nautis seda õndsalt.
   Zorayas - kes siis muu? Ka see kasulik torm oli tema võlukunsti
töö. Muidugi polnud tema eesmärgiks oma vaenlase kirest osa saada
- ta varitses hoopis parajat silmapilku, ise samal ajal moe pärast
karjatusi kuulda lastes, mis situatsiooni silmas pidades kohastena
tundusid. Lõpuks, kui kõrgeima pingutus hetked Mirrasi vallutasid,
rebis Zorayas sideme tema silmadelt.
   Sel viisil sai Mirras, vaatamata põiklemisele, oma naudingu
kõrgpunktis Zorayas'd ja kogu tema nüüd vaskpunaste juustega
raamitud näo kaasakiskuvat võlu näha.
   Mirras oiatas ja langes alla. Ta needis iseennast ja teda,
jõllitas talle jälle otsa ning palus siis härdalt vabandust oma
needmiste pärast ja teatas, et sureb rõõmuga Zorayas' eest.
   "See pole vajalik",  ütles Zorayas,  "aga üks väike kingitus..."
   "Kõik, mis mul on, kuulub sulle, nii nagu ma isegi".
   "Sooviksin seda, mida sa mulle ei andnud, seda sinist teemanti,
mis, nagu sa kiitlesid on kõiki ülejäänuid väärt".
   Mirras vahtis talle otsa. Tema tumedad silmad olid verd täis
valgunud ja vilasid metsikult oma koopais. Zorayas'l oli hea meel
näha teda nii alandatuna.
   "Teemant minu isa hauakambri väravalt? Võta ta! Ainult lase
mul veelkord sind suudelda".
   "Võib-olla hiljem", ütles Zorayas. "Praegusel silmapilgul on mul
teemandistki küllalt".
   Nad tõusid. Mirras juhtis ta alla, läbi varjuliste aedade, kus
torm oli vaibunud, helkivast tiigist mööda, mausoleumi marmorist
sammastikku. Siin, raudväraval, säras midagi külma sinkja tulega -
suur teemant ja selle ümber veel midagi.
   "Mis seal veel siis nüüd on?", küsis Zorayas.Ta paistis
pimeduses valgena nagu elevandiluu ja punasena nagu vein. "Mõni
uus kavalus? Ma tean ju, et sa mulle nüüd enam lausa näkku
valetada ei saa!"
   "Sulle näkku valetada! Ennem lõikan ma omal keele suust".
Mirras langes ta ette põlvili ja klammerdus tema pahkluude külge.
   "Kui sa mulle seda teemanti minu palees näitasid, oli ta ilma
raamita".
   "Jah", vastas Mirras. "Ma võtsin ta raamist välja - sellest
inimesekõrgusest peeglist, mis siin haua väraval ripub".
   Zorayas läks temast mööda väravas oleva eseme juurde, et seda
vaadata. Ta tegi kindlaks, et tegemist on sinakast metallist
inimesesuuruse lihvitud ovaaliga, mille keskpunktis ergas teemant.
   "Peegel, ütled sa? Kuid ma ei näe peegelpilti".
   "See on ainult kest ja kalliskivi on sellesse kesta kinnitatud.
Peegel on sees, aga keegi ei tohi sinna sisse vaadata. See on minu
isa peegel, võluese, mille ta ühest vanast templist leidis. Isegi
ta ise ei avanud kunagi ümbrist, et peeglisse vaadata".
   "Palun, miks siis mitte?"
   "See on deemonite mängukann", ütles Mirras, roomates Zorayas'
järel ja suudeldes tema kandu. "Väidetakse, et peegel avaldab
lõpliku tõe. Ükski inimene ei mõtlegi riskida sinna pilku heita.
Aga emand, lase mul sinu jaoks kivi välja võtta ja siis...".
   "Lase olla",ütles Zorayas mornilt."Kas inimesed on alati nii
pelglikud? Deemonid on targad, aga inimestel ei pruugiks neid nii
palju karta kui nad ise vapramad oleksid. Ma võtan teemandi ja ka
peegli koos kattega. Kui ükski inimene ei riski peeglisse vaadata,
siis teen seda  m i n a. Hei, sina seal all, ringiroomaja, võta
peegel minu jaoks alla,kui sa just nõrguke pole".
   Mirras kuulas sõna. Ta vankus peegli raskuse all, kuid asetas
siiski suletud peeglikasti kuninganna jalge ette ja proovis teda
siis suule suudelda, mis aga samuti suletuks jäi. Zorayas tõukas ta
ära.
   "Sa oled vaid koer",ütles ta, "ole vähemalt midagigi enamat".
"Emand, võta end kokku peeglisse vaadates,ta võib sulle paha teha.
Lase mul jälle sinu juures olla, ma palun... tunne mulle kaasa..."
   "Sa ei ole minu kaastunnet väärt", ütles kuninganna,"sa oled
narr".
   Ta nipsutas sõrmedega. Kohinaga tuiskas kohale vanker, mida
vedasid maopeadega luiged ning viis ära kuninganna ja tema saagi.
   Mirras seisis üksi aias. Ta läks tiigi juurde. Väike varblane,
kes nõiduse abil oli pandud teatud sõnu ütlema, turritas oma sulgi
kui Mirras vee kohale kummardus ja oma silmi pesi. Side silmadel
oli olnud kavalus. Enne voodisse minekut oli ta omale sellist
vedelikku silmadesse tilgutanud, mis nende vaate ähmaseks muutis
ning moonutas. Sel ööl olid kõik asjad tema jaoks haiglaslikult
punased. Silme ees olid ebaküpsed väärkujutised - mõnikord pikaks
veninud, siis jälle tursunud - nagu kõverpeeglisse vaadates. Ka
Zorayas' imeline nägu oli talle sellisena paistnud. Kuigi tema
puudutused Mirrasi lõkkele õhutasid ning tema ihu õndsusega
täitsid, läks kuninganna näost johtuv laastav mõju temast mööda
nagu märgist mööda lastud nool.
   "Kindlasti oli Zorayas' nägu sellel ööl vastav tema iseloomule",
mõtles Mirras. "Oleks veel vend Jurim selliselt kuningannat näinud.

   Zorayas lõi teemandi raamist välja ja riputas omale kaela. Ta
oli väga huvitatud teemandi raami ümbritsevast kaetud peeglist, ega
hakanud selle peale aega raiskama, et uurida, millist jõudu peegel
omab.
   Teatud ettevalmistusi ta siiski tegi. Zorayas oli uhke, aga
mitte rumal. Metallovaali ümber tundis ta tugevat energiavälja,
võimu, mis kestast läbi püüdis tungida, et valgustada kõiki, kes
talle vastu juhtuvad tulema. Lõplik tõde! Kes ei igatseks selle
järele? Ta võis oma nimega veel palju enam hirmu külvata, kui ta
seda juba teinud oli. Zorayas - maailma kauneim ja targim naine,
Deemonite Printsi armuke, Lõpliku Tõe Valdaja! Kui paljud - nii
enne,kui peale teda - kelle eneseusaldus oli laostunud nende
varases nooruses, püüdsid omale korduvalt Edu heledaist tellistest
kindlat maja ehitada. Ilma, et ta ise sellest teadlik oleks olnud,
pesitses Zorayas' sisemuses, tema hinge sügavaimas sopis ja tema
mõistuses hääleke, mis talle ikka uut kuulsust nõudis, et oma vanu
valusid leevendada. Ta pidi parimaist üle olema, keegi ei tohtinud
talle vastu seista, ta pidi võitma selle, millele teised ei
söandaks otsa vaadata, pidi jooma mered tühjaks ja trampima mäed
maatasa. Ta ei rahuneks iialgi enne, kui Surm - see viimane lahing
- kõik tema naeruväärsed võidud hülgab.
   Ta läks oma vasktorni juurde.Sisse ja väljaspoole torni tõmbas
ta nõiaringe ning tähistas need salateaduse sõnade, talismanide ja
sümbolitega. Ta põletas lõhnarohtusid, piserdas põranda üle vee ja
veiniga ning kirjutas sinna võimu märgid. Ta puhastas oma ihu,
lausus kaitsvaid nõiasõnu. Ta seisis seal alasti, see kaunis
võluritar,tema juuksed olid ilma juveelideta ja langesid seljale
nagu metsroosi leekiv puhmas.Ta õlitas sinkja metallkasti hingesid
ning pistis õhukese noatera ümbrise ja tema sisu vahele. Siis avas
ta klambrid.
   Zorayas astus sammukese tagasi,kui inimesekõrgune peegel, mis
lõplikku tõde sisaldama pidi, avanes.
  Üleolevalt ja silmagi pilgutamata vahtis ta klaasi külma läiget.
   Ja nägi...
   Vaid omaenese peegelpilti.
   Zorayas' huuled tõmbusid valgeiks,ta surus käed rusikasse. Ta
urises.
   Teda oli p e t e t u d.
   Hoolimata raevust, jäi tema pilk millelegi peeglil pidama. See,
mis talle silma torkas, oli peeglis oleva kujutise puhas,
üleloomulik sulnidus - tema enese veetlus. Zorayas viivitas peegli
sulgemisega. Tema käed lõtvusid ja ta ohkas. Kui ilus, kui ilus ta
oli. Kunagi varem polnud ta tervet enda täiuslikkust enese ees
näinud. Tal olid olnud läikimahõõrutud hõbepeeglid, mis olid teda
selleks küllaldaselt näidanud, et selle üle imestada. Olid olnud
kristallbasseinid, mille kohale ta kummardus, et kuldkõrkjate ja
alabasterlillede vahelt oma toredale näole pilku heita, nagu ta oli
tookord - esimesel korral - teinud. Ja siiski ei saanud ta kumbagi
neist peegeldustest võrrelda praegusega - ükski peegel polnud teda
varem nii palju näidanud. Teda ennast tervikuna, rõivastatuna
nähtavasse muusikasse, kujutist tulest ja jääst, metallist ja
siidist.
   Zorayas naeratas ja sirutas ennast. Tema viha oli ununenud.
Ligilähedaltki polnud ükski teine peegel olnud nii selge ja täpne.
Silmad naersid talle vastu nagu lilled päikesetõusule, suu helendas
nagu roos. Tema keha oli kui orhidee saledal kaheharulisel varrel,
milledel punakad süvendid kumasid. Paistis pliiatspeen joon
liikmete ja keha vahel, puusade ümarad harjajooned, kubemel kükitav
rebane ja selle kohal rindade helge puhtus oma nõusoleku
kaksiktsitadellidega.
   "Oo, Asrharni, Kauneima , kingitus - ilu pidu". Zorayas'le
tundus, et peegelduse käed talle vastu laskusid, teda lähemale
viipasid ja teda teretulnuks kuulutasid. Zorayas' peopesad
puudutasid peopesi peeglis,tema kõht sulas ühte valgete puusadega,
tema rinnad voogasid peeglirindade juurde, nagu tuvid kohtumisel.
Ta vajutas oma huuled vastu klaasi ja tundis hetkeks sooje
tukslevaid kudesid oma keha vastu surutavat ning suud mis januselt
tema oma jumaldas.
   Karjatusega viskus Zorayas tagasi.
   Lõplik tõde? võib olla mõtles ta selle ise välja, kuna ta üle
kõige iseennast armastas? Ta märkas ühte uut asjaolu. Teda ennast
nii oivaliselt edasi andvas peeglis ei peegeldunud vastu midagi
muud,mis toas oli - ei ühtki valguskiirt ega varju. Peeglist ei
paistnud seinu ega sümboleid põrandal ja suitsuga pärjatud
pitsereid seintel. Peegel näitas vaid Zorayas'd. Ainult teda.
   Zorayas tõukas sinkjat metallkesta ja see kukkus ümber. Ta
tõstis oma mantli ja põgenes vasktornist.

   Möödus kolm päeva ja peaaegu kolm ööd, enne kui Zorayas tagasi
torni põõrdus. Selle aja jooksul tegi ta palju asju, mis olid talle
harjumuslikud.Ta ratsutas jahikoertega ringi - meelsamini pidas ta
jahti inimestele, kui loomadele - orjadele, kes olid küllalt
sõgedad, et teda solvata. Ta käis oma aedades ja lõbutubades
jalutamas, vahetevahel peatudes, et silitada mõnda juveelidega
kaetud raamatut. Ta kutsus kokku Zojadi targad ja astroloogid ning
vaidles ja arutles koos nendega. Ta laskis näitlejail endale
näidendi esitada ja selle näitleja, kes teda kõige enam lõbustas,
võttis ta endaga voodisse kaasa. Teise näitleja, kes aga seda ei
teinud, laskis ta keelt- ja kõrvupidi laetala külge riputada.
   Ta oli julmemaks ja luksust armastavamaks muutunud. Häda oli
midagi õpetanud ja flirt deemonitega hoolitse ülejäänu eest.
   Ta ostis kaheksakümmend flamingot, et nendega oma aeda ehtida.Ta
laskis valmistada pidusöögi,mille iga käik oli ise värvi. Keedetud
vähkide punane liha ja roosa kala koos punase veiniga
rubiinpokaalides, valge liha mandlitega ja valge vein
portselanpeekreis, rohelised heinputkest koogid, viinamarjakobarad,
suhkrustatud kurgid ja roheline sorbett smaragdsõrmkübarais. Ning
üks käik oma vaenlastele - see koosnes mürgistest tsüaanvahvlitest
ja lahjendamata indigost surnupealuu kujulistes joogianumates.
   Kogu selle aja,mille vältel ta neile eksootilistele ja
pahelistele tegevustele oli andunud, mõtles ta kattesse suletud
peeglile tornis. Mälestused sellest lendasid läbi tema pea nagu
linnud, roomasid sisse ja välja nagu maod.
   Nende kolme päeva ja öö jooksul ei suutnud ta leida ilu, millega
oleks saanud võrrelda peeglis nähtut. Kuid ükskõik millise tema
mängu ajal, voogas talle aeg-ajalt selline hirm sisse, nagu see,
millest tema sisemus oli haaratud, kui ta oma kujutise eest
põgenes.
   Kolmandal ööl kutsus ta muusikud, kes pidid talle mängima.
Muusika meenutas talle graatsiliselt tantsivat naisekeha. Aias
uhkeldasid valged paabulinnud ja nende värv kutsus meenutama ühte
teist valget - tema enese valget ihu.Zorayas plaksutas käsi. Tal
oli suur metsloomade kollektsioon ja ta siirdus hiiglaslike
kuldsete puuride juurde. Seal olid laiguline leopard roheliste
vasesilmadega ja kinaverpunane tiiger tsinksinistega. Ning igaühe
silmades oli pisitillukene kuninganna peegeldus. Hirmus iha -
vaadata veelkord suurde peeglisse - näris teda. Võib olla oli see
tema enda ettekujutus, tema enda nõiavõim, mis peegelpildi selliste
omadustega varustas, mida sel tegelikult polnudki? Jah, nii see
tõenäoliselt oligi.Kui ta nüüd vasktorni siirdub ja sinkja
metallkatte avab, leiab ta eest lihtsalt suure ja särava peegli,
mis tema üleloomulikku ilu meelitab, aga ei midagi enamat.
   Kuu loojus.Zorayas tõusis torni astmeist üles ja astus nõiaruumi
pimedusse. Suure peegli kate ergas nagu tardunud sinine välk.
Zorayas läks läbi ruumi, avas klambrid ja astus tagasi,et lasta
peeglil avaneda.
   Lampi polnud tal vajagi.Peegel kumas ja sätendas. Midagi imelist
vaatas talle sealt vastu.
   Zorayas naeratas - ta ei võinud teisiti.Kujutis peeglis naeratas
ka.
   Zorayas pidas hinge kinni, kujutis samuti.
   Vastupandamatust tungist aetuna, astus Zorayas kolm sammu peegli
poole ja kujutis astus talle kolm sammu vastu. Nad vahtisid
teineteist paokil huulte ja pärani silmadega. Peegelduse käed
libisesid allapoole ja päästsid lahti kuldse kleidi pandlad. Kaks
heledat kuud tõusid kuldsest siidist. Kujutis peeglis sosistas:
"Tule lähemale, armsaim. Tule lähemale!"
   Zorayas vaatas üksisilmi kujutist, siis pööras pilgu oma kätele
- need lebasid ikka tema puusadel, vaatas oma rindu - need olid
endiselt siidiga kaetud. Kujutis oli teinud midagi, mida tema
mitte. Kujutis oli rääkinud.
   "Kes sa oled?", hüüatas Zorayas. "Ja mis sa oled?"
   "Sina", sosistas kujutis. "Tule minu juurde, mu kallis! Ma näen
sind ja igatsen sinu järgi, kallimast kallim".
   Zorayas värises. Tema silmad täitusid pisaratega, ta ei saanud
hingata. Enne kui ta isegi aru sai, oli ta väljasirutatud kätega
kiirustamas peegli poole. Paar sammu veel ja ta saab ennast jälle
kujutise intiimsete küngaste ja orgude vastu suruda, tema veetleva
maastiku vastu, mida ta paremini tundis, kui kõiki neid maid, mida
ta oli vallutanud, paremini kui ühtki armastajat, kellega oli
kunagi kokku heitnud. Ja ta kiirustas hinge kinni pidades peegli
poole, kuni talle vastu sirutuvad käed tema omasid võisid puutuda.
   Ja jälle jooksis Zorayas võlutornist ära ning lukustas enda
järel ukse. Ta nuttis. Kõige enam oli see troostitus - kas
loobumisest või hirmust - millega ta trepist alla tormas.
   Ta viskas torniukse võtme sügavasse kaevu.

   Selle peegli oli Mirras ainult ja ainuüksi Zorayas' jaoks
valmistanud.See oli sepistatud külma tulega ja vormitud
leegitsevate sõnadega. Mirras oli saanud võluriks. Vanad raamatud
õpetasid, kuidas ta oma ülesannet täita saaks. Mis teda tagant
sundis, polnud niivõrd kättemaksuiha, kui vajadus maailma Zorayas'
kurjusest vabastada. Jurim oli küll surnud, aga oli veel teisigi
Jurime, kes võisid Zorayas'le saagiks saada, kui too ellu jääb.
Kaua oli Mirras muinasjutuvestja loo üle pead murdnud, samuti
küsimuse üle, kas vanamees võis tõesti olla eelpõrgust välja
murdnud isa hinge saadik, kes teda hoiatas ja talle nõu andis, või
lihtsalt üks tark ja õpetatud mees.
   Igal juhul oli muinaslugu sobinud - ilu kohtleb enda
kummardajaid jõhkralt ja ahvatletuna omaenese pilgust, toob ta
endale surma.
   Nii nagu madu kisti tema pildi poole, mis oli täiesti
temasarnane, nii pidi ka Zorayas'd kistama - seekord peegli poole.
Ning peeglit ei saanud teha surelike viisil. Peegel pidi neil, kes
temasse vaatavad, igatsusest elu välja imema, ta pidi omal moel
elama ja enda vastasseisjat ihaldama, armastama, tema järele
igatsema, teda anuma ja lõpuks tema elu röövima.
   Sel ööl, kui Zorayas oli Mirrasi juurde tulnud, oli see tema
käitumist ette näinud ja nii teda üle kavaldanud. Nüüd polnud ta
aga kindel, kas ta kuninganna mõtted oli õigesti ära arvanud. Ta ei
teadnud,kui kaua tal veel oodata tuleb. Zorayas'l oli tugev
tahtejõud ja suur võim. Võib olla suudab ta peegli mõjule vastu
seista.
   Loss tühermaal lagunes. Sätendav jõgi oli vesikasvudest
ummistunud ega säranud enam.
   võib olla valab Zorayas oma pahameele välja peegli kinkijale...?
   Kuid Zorayas oli Mirrasi unustanud. Ta oli unustanud kõik, peale
üheainsa asja. Kõik tema tegevused olid muutunud marionettideks,
kuigi ta paljutki teha üritas. Ta ratsutas oma sõjaväe eesotsas ja
vallutas järgmised viis maad. Ta laskis endale ehitada tohutuid
linnuseid ja losse ning püstitada enda kujusid. Ta põõrdus ära
inimarmukestest ja heitis ühte metsloomadega. Kolmandiku aastast
oli tema käskijaks lõvi, kelle lakka ehtisid juveelid. Kui lõvi
tema peale tõusis, nägi ta tema silmades enda peegelpilti.
   Ühel ööl soovis ta, et Asrharn tema juurde tuleks. Zorayas
põletas haruldasi lõhnarohtusid ja ütles vastavaid nõiasõnu. Talle
ei tulnud mõttessegi printsi kohale kamandada, ta võis teda vaid
meelitada. Võib olla oleks Asrharn, Deemonite Prints, tulnudki, kui
ta oleks Zorayas' palvet kuulnud. Kuid prints oli parajasti asunud
teiste asjade kallale - võib olla vaid paariks allilma päevaks või
kuuks - terveks inimese lühekeseks elueaks - ja kui ta tagasi
Zorayas' poole vaatas, oli see juba alatiseks lahkunud.
   Aeg kurnas Zorayas'd. Kuigi tal oli noor nägu ja keha, tundis ta
ennast nagu vana naine - kurnatuna ja maailmast tülpinuna. Talle
tundus nagu poleks enam midagi,mida ta teha võiks, ega midagi, mida
ta juba teinud poleks. Ükski vaenlane ei tõusnud tema vastu, ükski
armuke ei saatnud teda tagasi, ükski kuningriik ei toonud talle
langust. Tema ennekuulmatu edu surus kõik põlvili. Väike hääleke
temas ei nõudnud enam haavade ravimiseks uusi võite, ta ainult
pomises: "Mida on kõik need pingutused väärt, kui nad pole suutnud
mind vabastada?"
   Ta ei armastanud elu, õieti polnud ta kunagi olnud sellest
haaratud. Tõenäoliselt oli ta siiski natuke õnnelikumaks saanud
- püüdlused ja kurvastus olid teinud ta tugevaks,samal ajal aga
võim teda vaid küllastas.
  Kui ta oli üle elanud oma otsustavuse viimased sädemed - need
olid vaibunud orgialikes bankettides ja tema võlukunsti hulluses,
mis öötaeva roheliseks või sinkjad kaljud punaseks värvis ning
inimestele ahvisabad kasvatas ja väljasõitudes maad mööda ratastega
laevas ning merel purjedega sõjavankril, mida vedasid delfiinid -
siis tuli talle peale tüdimus ja igavus.
   Ta lamas nagu surnu. Seitse päeva lebas ta oma rahupaigas. Siis
elustus temas üks mälestus.
   Zorayas kutsus kolm hiiglaslikku meest - oma orja. Ta viis nad
vasktorni juurde ja käskis selle ukse maha murda.
   See ei võtnud kaua aega.Ta oli seda alati teadnud. Võtme kaevu
viskamine oli olnud vaid zest.
   Kui uks oli avatud, saatis ta orjad minema ning läks üles tuppa.
   Peegel avanes. Zorayas ei kõhelnud enam. Kujutis seisis
liikumatult, alasti,mähkununa oma tumedaisse punaseisse juustesse.
Tema silmad olid suletud. Ta ei andnud mingit elumärki ega
liigutanud ennast. Kujutis oli nagu imeilus surnud ikoon.
   "Ma olen siin", ütles Zorayas. "Sina oled kõik, mida ma jumaldan
ja mida ma vajan".
   Ta avas oma mantli, astus sellest välja ja oli nüüd alasti nagu
kujutis peeglis.
   Peegelpildi silmalaud avanesid vaevaliselt. Koidukuma valgustas
tema imelist nägu. Ta tõstis käed - Zorayas' käed: "Tule siis ometi
minu juurde!"
   Seekord Zorayas ära ei jooksnud. Ta ei viivitanud, vaid läks
kohe peegli juurde. Rind kohtus rinnaga, liikmed liikmetega ja
peopesad puutusid peopesi.Üheainsa silmapilgu jooksul tundis ta
klaasi külma vastuseisu, siis näis peegel soojenevat ja sulavat.
Soojad himurad käed embasid teda,tõmbasid ta tihedalt sooja hingava
keha vastu.Tema enda käed liikusid palavikuliselt ja klammerdusid
kirglikult ümber pehme sihvaka saleduse. Suu sulas kokku suuga ja
reis reiega. Zorayas andus võrratus ekstaasis lõplikule tõele, mis
teda oma tules lahustas...
   Orjad põõrdusid ringi jubeda helenduse peale taevas. Vasktorni
ülemisse ruumi oli tekkinud roospunane päike. See paisus, läks
heledamaks ja muutus siis väljakannatamatult eredaks, nii et kõigi
silmad pimestusid,kes seda nägid. Sellele järgnes võimas plahvatus.
   Kui kõuemürin ja kohutav valgus olid vaibunud, leidsid orjad,
kes vasktorni juurde roomasid, ainult kamaka söestunud metalli.
Rohkem polnud midagi järele jäänud. Ei ühtegi katusekivi,ei ühtegi
amuletti.Mitte ühtegi jäänust klaasist, kontidest ega
naisejuustest.
   Mirras tuli palee juurde, kus varem Zojadi kuninganna valitses,
kes nüüd oli maa pealt salapärasel viisil kadunud. Mõned ütlesid,
et drin on ta ära viinud, teised,et ta olevat oma kurjusest lahti
öelnud ja ringirändavaks pühaks naiseks saanud.
   Linnas valitsesid tüli ja riid, niisamuti ka palees. Paljude
maade kuningad olid jälle ahnelt lähenemas, iket purustada
soovides, mille all Zorayas neid oli hoidnud. Ärevust suurendas
veel tõsiasi, et leiti öösel julmal viisil hukatud hertsog, kes
eelmisel päeval oli omastanud suure teemandi - Jurimi kingituse
Zorayas'le.
   Ministrid tülitsesid parasjagu trooni astmeil, kus nad varem
olid vaid hinge kinni pidanud hirmust seal istuva naise ees,kui
saali astus üks sünge, rangeilmeline mees. Kuidas ta vahtidest oli
mööda saanud, seda ei teadnud keegi, ent distsipliin oli nõrk ja
sõdurid deserteerusid rügementide kaupa.
   "Mina olen Mirras", ütles võõras. "Ma kuulsin, et keegi on
teemantide needuse tõttu juba surnud. Kui te mind ei kuula, surevad
veel paljud".
   Ta meenutas neile teemantidel lasuvat needust - et vaid need
võivad teemantide üle ohutult rõõmu tunda, kes on need ausalt
kingituseks saanud.
  "Minu vend andis teemandid Zorayas'le, kuid tema on nüüd meist
lahkunud. Kui mõned teist, kellele pole teemante kingitud, soovivad
neid omastada, tapab neid needus üksteise järel".
   Nagu alati,leidus keegi,kes sellise jutu üle irvitas ja needust
naeruväärseks pidas. Too võttis ühe teemantkee ja riputas selle
omale kaela. Mirras kehitas õlgu. Varsti leitigi mees surnuna
sinise näo ja ilmselgete märkidega, kuidas see juhtunud oli.
   Seepeale kiirustasid ministrid kalliskive nende seaduslikule
omanikule tagastama. Teemandid pakiti kastidesse ja vaatidesse ning
laaditi vankritele, mis varustati muulade ja ajajatega.
   Peagi tõusis Mirras oma uuele hobusele - Zorayas' ülemteenri
kingitusele ja ratsutas koos tagasi saadud perekonna-aardega
kõnnumaale. Loojuv päike paistis talle selga ja tema näol oli
vihane naeratus.


--------------------------------------------------------------------------------

                        Kolmas raamat.
                      Peibutis maailmale.

                         Esimene osa.

                              1.
                          Mesi-Magus.

   Ta oli nii kaunis ja õrn, et teda Mesi-Magusaks kutsuti,kui-
gi tema nimi oli Bisuneh. Tema juuksed olid nii pikad,et puudu-
tasid põrandat. Nad olid toredat kahvatut rohekaskollast värvi
nagu nurmenukud. Ta oli vaese õpetlase tütar. Nad elasid koos
isaga ühes mereäärses linnas. Mesi-Magus pidi peagi ühe teise
õpetlase nägusale pojale mehele minema. Sel ajal kui nende isad
raamatukogus antiiksete foliantide üle mõtteid vahetasid, jalu-
tasid tütar ja poeg varjulises aias rooside vahel vanade viigi-
puude läikivate lehtede all. Esiti hakkasid kohtuma nende käed,
siis huuled ja noored kehad ning lõpuks nende südamed ja hin-
ged. Järgnesid mitmesugused lubadused ja tõotused ning kingi-
tuste vahetamine. Kuna pulmad olid kallid, leidsid aset kavalad
kunstiteostused - üks õpetlane komponeeris kellegi kõrge härra
surma puhul leinalaulu,mis pisarad silmi ja temale küllalt suu-
re koguse hõbedat sisse tõi. Teine õpetlane pühendas ühe ammu-
surnud luuletaja teose tõlke teatud printsile valges palees,mis
talle kulda sisse tõi.Mõlema õpetlase naised olid surnud ja nad
vaatasid rahuldustundega oma lastele ning nooruse ja kire sis-
setungile oma igavatesse majadesse, kus veel vaid tolmu ja raa-
matute järgi lõhnas.
   Pulmadeni jäi veel vaid üks kuu.
   Kaunis Bisuneh ja tema kaks nägusat sõbratari istusid vide-
vikus aias, vana viigipuu all. Tähed nende kohal muutusid hele-
damaks ja meri säbrutas nagu vana aeglaselt ujuva krokodilli
selg.
   "Ma oskan ühte nõidust", ütles üks nägusatest sõbrataridest.
"See reedab, kui palju sa lapsi saad". Teine sõbratar pelgas -
tal oli hirm nõiduse ees. "Oh, see on lihtne. Paar sõna,üks Bi-
suneh' juukselokike ja kivi, mida visata".
  Teine sõbranna oli ikka veel vastu,kuid Bisuneh muutus uudis-
himulikuks. Nagu ta teistele teatas, soovis ta kolme suurt poe-
ga ja kolme sihvakat tütart. Ei rohkem ega vähem.
   Nad hakkasid oma nõidusega tegelema viigipuu laiguliste leh-
ted ja tähtede all, mis lehtede vahelt vilkusid. Seda nõidust
poleks tavaliselt keegi märganudki. Aga deemonitele tähendas ka
nõrk nõiduse hõng peibutushüüet.
   Üks esva, kes oli öisel maal seikluste jahil, kõndis sealt
üsna lähedalt mööda. Ta haistis nõidust nagu lillelõhna. Allil-
ma hierarhias olid esvad need,kes kõige enam unenägude ja unis-
tustega tegelesid ning see siin polnud mingi erand. Öö volangi-
desse mähituna, ronis ta kaldatänavat pidi lähemale,siis hüppas
üles ja hõljus läbi õhu edasi. Ta jõudis aiamüüri juurde ja
piilus sisse läbi nii pisikese prao, mida isegi linnud üles ei
leiaks.
  Ta nägi kahte kena tüdrukut ja veel kolmandat,kes lausa kiir-
gas.
   Üks kivike lendas tärinal sillutisele.
   "Kummaline!", sõnas esimene nägus tütarlaps. "Siin pole üh-
tegi last näha. Aga siiski, oota - jah, siiski. Üks laps. Üks
tütar!".
   "Ainult üks?", hädaldas teine kena neiu. "Kas see tähendab,
et Bisuneh ära sureb? või sureb tema mees?"
   Esimene tüdruk andis talle pahaselt laksu.
   "Ole vait, tobu! See tähendab seda,et nõidus ei tulnud väl-
ja. Mis see loba surmast peaks tähendama?"
   Aga Bisuneh raputas tõsiselt pead. "Ma ei pelga. See on ju
ainult üks lapsik mäng. Kolme päeva eest käisin ma ennustaja
juures, kes Siidikangru tänaval elab. Ta ennustas mulle, et ei
mina ega minu mees sure enne kui kõrges vanuses, väljaarvatud
juhul, kui päike idas loojub. Kahtlemata tähendab see seda, et
ei saa juhtuda midagi halba. Kes võiks arvata, et päike kunagi
idas loojub?
   Seepeale mõlemad sõbrannad naersid, suudlesid Bisuneh'd ja
ehtisid tema juukseid valgete lilledega. Müüri taga naeris veel
keegi,kuigi seal polnud kedagi, ainult karvane must kass hõbe-
daste välkudega silmis jooksis kaldatänavat pidi alla.

   Esva astus süngesse ruumi ja laskus maha ühe tumeda varju
ette,suudles selle jalgu ning tema suudlus põles varjus violet-
se leegiga.
   Esva tõstis oma säravad silmad. Asrharn luges neist välja
järgmist: üks jalutuskäik maa unustusse - inimeste maailma,seal
üks tütarlapse kuju. Tütarlapse juuksed meenutasid valget õuna
südant, nad olid kui nurmenukkude fontään.
   Arsharn hõõrus otsaesist ja silitas esva turja. Ta ise pol-
nud hea hulk aega maa peal käinud - palju kuid, võib olla ter-
ve surelike sajandi.
   "Kuidas ta õigupoolest siis välja näeb?"
   Esva ohkas Asrharni puudutuse all.See ohe ütles - "Nagu kap-
riis pimeduses, öösiti õitsev liilia. Nagu muusika, mille kut-
sub esile üle kuuvalgusejärve keelte lendava luige puudutus".
   "Ma lähen ise üles ja vaatan järele", ütles Asrharn.
   Esva naeratas ja sulges silmad.
   Asrharn kiirustas läbi kolme värava - läbi musta tule, sink-
ja metalli ja ahhaadi.Nagu kotkas lendas ta üle öötaeva purpur-
se laotuse. Ähmane karmiinpunane surnud laik märkis kohta, kuhu
päike oli juba hulk aega tagasi loojunud. Ta jõudis mereäärses-
se linna, ühe väikese maja aeda. Must kotkas laskus katusele.
Ta jäi oma teravate kotkasilmadega pea viltu vahtima. Esiteks
ühe, siis teise silmaga.
   Üks vanamees jõi iidse viigipuu all veini. Ta hüüdis: "Bisu-
neh!". Majast tuli tüdruk. õpetlane patsutas tema kätt ja näi-
tas talle ühe hiigelsuure vana raamatu kohta koostatud ettekan-
net. Raamatu lehed olid kaunistatud pressitud paberlilledega.
Aknast langev valgus heitis rohelise sidruni värvi kuma tüdruku
blondidele juustele. Kotkas vaatas liikumatult, tema nokk säras
kõvera mõõgana.
   "Vaata, siin on sinu ema ja siin minu nimi", ütles õpetlane.
"Ja siin on sinu nimi ning selle mehe nimi, kellega sa abiellud
ja kes saab minu pojaks".
   Kotkas liigutas ettevaatlilkult tiibu. Hääl, mida ta seejuu-
res tegi, polnud valjem kui tuulevinu viigipuu lehtedes.
   Peagi läksid vanamees ja tüdruk majja. Ühes katusealuses ak-
nas süttis lamp ja siis kustus jälle. Tüdruk riietus lahti. Ol-
les rüütatud vaid oma juustesse, heitis ta oma kehva voodisse
ja uinus.
   Temani tungis läbi akna imepärast aroomi. Ta kuulis vaikset
koputust avatud akna luugile - vaikset heli nagu lehtede sahin.
Sametpehme hääl laulis talle kõrva. Bisuneh ärkas ja tõusis. Ta
hiilis akna juurde ja vaatas välja.
   All aias seisis tume mehekogu, keda ta ei tundnud. Seistes
oma juustesse mähituna akna varjus, paistis Bisuneh'le, et mees
õues on vaid vari. Kuid tema silmad särasid ja neis mängles sa-
laduslik tuli.
   "Tule alla, Bisuneh", hüüdis ta tasa. See ei sarnanenud ühe-
legi häälele, mida tüdruk oli kuulnud.Hääl nõjatus peaaegu vas-
tu teda, peaaegu oleks pööranud ta ringi, viinud ukse juurde ja
trepist alla, see keelitas teda alla minema...
Kuid Bisuneh' ajju langes külm piisake,mis ütles:"Vaata ette!"
- "Tule, Bisuneh", ütles võõras all. "Ma armastan sind juba am-
musest ajast. Ma olen paljude miilide kauguselt siia reisinud
et sind leida. Üks pilk sinu silmist on kõik, mida ma soovin.
võib olla ka ühte kaastundlikku karsket suudlust sinu neitsi-
huultelt".
   Võõra hääl puudutas Bisuneh' ihu nagu muusik harfi - tema
instinktid ja närvid ajasid teda ukse poole või aknast alla,
võõra käte vahele, hüppama. Kuid ta ei teinud seda.
   "Sa pead küll paharet olema, et sa mind sel viisil kutsud",
ütles ta. Ta lõi aknaluugid kinni ja pani haaki. Siis avas ta
ühe väikese kastikese ja võttis sealt korallkee, mille armsam
oli talle kinkinud ning silitas ja suudles seda.Bisuneh kasutas
keed amuletina igasuguse kurja vastu millega öö teda ähvardas.
Peagi tundis ta kergendusega, et pinge õhus alanes. Uni võttis
ta üle võimust ja ta vajus voodile, korallkee käes.Hommikul är-
gates ta arvas, et oli vaid paha und näinud.
   Asrharnile meeldis, et see üllatavalt kombeline tütarlaps
talle vastu hakkas. Esmakordselt meeldis see talle. Neiu tahtejõud
ja tema rumalana tunduv äraütlemine vaimustasid teda. Esmakordselt
oli ta sellest vaimustuses.
   Järgmise päeva õhtul põõrdus ta tagasi. Aeda olid kogunenud
külalised. Hiljem nad lahkusid ja tüdruk jäi üksi. Neiul oli
kaelas korallkee ja ta vaatas üksisilmi alla merele.
   Lillat roosi nuusutav ja endamisi mõtisklev Bisuneh nägi
äkitselt kaldatänaval ühte naist seismas.Naine tundus ööst tul-
nuna, kuid kui ta täpsemalt vaatas, paistis ta elus nagu tei-
sedki ja tõeline olevat. Bisuneh ei saanud temalt silmi lahti.
Too oli mõjuka ja käskiva moega naine, kellel oli sinkjasmust
juus ja säravad silmad. Ta ei paistnud olevat vähenõudlik, hä-
belik ega tagasihoidlik. Ta tuli otseteed aiamüüri juurde ja
vaatas oma kummalise pilguga Bisuneh'le otsa. Ta ütles: "Lase
mul sulle ennustada, väike pruut".
   Naise hääl oli sügav ja kaunikõlaline. Ta küünitas end üle
madala müüri ja haaras Bisuneh' käe. Tüdruku süda hakkas sel-
lest puudutusest metsikult kloppima ning ta ei teadnud, miks.
   "Ma näen", ütles naine, "et sa kardad mehi. See on õnnetus,
kui sa ikka tahad mehele minna".
   "Ma ei karda mehi", pomises tüdruk.
   "Eelmisel ööl sa kartsid ühte", väitis naine.
   Tüdruk kahvatas - talle meenus.
   "Kuid see oli vaid unenägu".
   "Oled sa selles kindel? Miks sa teda kardad? Ta ei soovi
sulle halba".
   Tüdruk tundis külmavärinaid. Tume naine kummardus üle müüri
ja suudles teda kergelt. See ei sarnanenud ühelegi suudlusele,
mida häbelik tüdruk siiani tunda oli saanud. Tema armsama suud-
lused - nooruse kuum nälg - polnud teda nii puudutanud nagu see
põgus huulteriba. Selle puudutuse ajel tundis ta uuesti eelmise
öö poolt äratatud jahmatust - tema meeled vedasid teda ühte
suunda, tema mõistus teise.Bisuneh rebis end naise käest ja te-
ma suu küljest lahti.
   "Kes sa oled?", küsis ta, kuigi ta oma sügavas sisemuses
teadis vastust, kuid ei tahtnud seda endale tunnistada.
   "Saatuselugeja", vastas naine. Tema nägu oli muutunud. Oli
muutunud halastamatuks. "Sa oled tõrges, kuid kangekaelsus kut-
sub esile jumalate viha. Ent sulle on üks mõtlev vanamees kõik
juba ära seletanud - "peale selle, kui päike idas loojub" - kas
pole?"
   Naine põõrdus ringi ja eemaldus. Äkki tuli merelt tugev tuu-
lekeeris, mis tema keebi puhevile ajas ja siis oli ta äkki ka-
dunud.
   Tüdruk jooksis majja ja võttis oma amuleti laekakesest, mille
üks püha mees oli kunagi tema emale andnud. Ta riputas amuleti
endale kaela ja palvetas, et deemonid lõpetaks tema jälitamise.
   See naine oli olnud Asrharn. Seega oli tüdruk teda nüüd juba
kaks korda - kahes erinevas kehastuses - tagasi lükanud. Kuid
surelikud ei pea mitte Asrharni tagasi lükkama! Asrharni hääl,
tema silmad ja puudutused sigitasid alkeemiat, mis neiu närve
suretaks, nad tapaks ja tema tahte välja lülitaks. Kuid Bisuneh
tõrjus seda tagasi ja tema kaitsevõitlus hakkas Asrharnile lõpuks
nalja tegema. Tüdruku voorus oli muutunud siidiseks kes-
taks, mis oli vaja purustada. Tema ilu oli kui peeker, mille ta
tahtis tühjendada.
   Eelmistele järgnes uus kavalus.Tüdruk meeldis talle. Asrharn
oli aias külaliste seas ka tema kihlatut näinud. Nüüd võttis ta
selle kuju ja koputas tund aega peale südaööd neiu aknaluugile.
   Hirmu täis Bisuneh hiilis akna juurde. Sosinal küsis ta, kes
seal on. Ta kuulis tuttavat häält ja avas luugid. Mees võttis
ta käte vahele. Rõõm tema tugevusest sütitas tüdrukut nii, nagu
peigmehe armastus seda siiani teha polnud suutnud.
   "Ma ei suuda enam kauemaks karskeks jääda", ütles noormees.
"Kas sa lased mul oodata, kuni me oleme laulatatud?"
   "Ei, ma ei taha sul lasta oodata, kui see on see, mida sa
ihaldad".
   Ruumis polnud tuld - tuba oli päris pime. Neiu tundis ära
kallima käed, tema keha ja suu, aga ei tundud neid ometigi ära.
Kõik oli uus - taasavastamine ja siiski uusavastamine.Teda ajas
segadusse, et mees tema juurde tuli ning tema külm ägedus, ot-
sekui oleks mees kõike ette kavatsenud.
   Kuu tõusis mere tagant. Üha enam ja enam hõbetas ta roosiõisi
aias, viigipuu tüve ja maja katusekive. Tema hõbedane silm
vaatas üksisilmi sisse avatud aknaluugist. Bisuneh, kes oli ki-
relaineisse uppumas, kui tema kallim ta voodisse kandis, tabas
äkki mehe musta silmapaari virvenduse.
   Ei, ei või olla! Need olid tema armsama silmad, mis olid
inimliku iha otsekohese päevavalgele toomise tõttu looritatud.
Ja siiski, teisest küljest - armsama silmade taha, nende alla
ihusse - ilmus teine silmapaar nagu must hai, kes äkki ilmub
vaiksesse vette - võitmatu ja hiigelsuur. Bisuneh rabeles end
teda alla kugistavast kirest vabaks. Ta viskus voodist välja ja
klammerdus kätega kasutusse amuletti.Pimeduses liigutas end te-
ma armsam, kuid ta hääl oli muutunud.
   "See on kolmas kord, kui sa mu tagasi tõrjud. Kas sa ka ai-
mad, keda sa tagasi lükkad?"
   "Deemonit".
   Kuu täitis toa heleda paistega. Bisuneh nägi enda ees seis-
vat Asrharni ning peitis oma näo tema ilu ja kivise pilgu eest.
Ta oli kaotanud oma võlu deemoni üle. Tüdruk tüütas teda vaid.
Nüüd jäi vaid üle ta deemonite viisil üles keerata - see lääge
pidusöögi jääk, mis seisis allpool deemoni väärikust.
   "Mesi-Magus", ütles Asrharn. "Sinu päevad saavad olema kibe-
dad".
   Tüdruk ei näinud, kuhu ta läks, aga läinud ta oli.
   Bisuneh vajus minestunult põrandale.

   Bisuneh muutus kahvatuks ja sõnaahtraks. Ta ei jutustanud
kellelegi Asrharni ettekuulutusest. Tihti käis ta templis pal-
vetamas. Kuid aeg möödus ilma mingi vägivallata ja ka ilma uute
ähvardusteta. Bisuneh hakkas uuesti uskuma,et ta nägi kõike se-
da vaid unes. Viimastel päevadel enne pulmi langevad pruudid
tihti selliste ettekujutuste ohvreiks.Nii oli talle räägitud.Ta
surus enda mällu ennustaja ettekuulutuse: õnnelik kõrge vanuse-
ni, välja arvatud kui - mis on võimatu - päike idas loojub.
   Jõudis kätte pulmapäev, õhtuhämarus laskus maa kohale. Oli
tõrvikutega pulmarong, noorpaari jalge ette puistati lilli. Ühe
õpetlase poeg ja teise tütar ühendati ja kanti pidusöögile
noormehe isa majja, kuhu neile ka pulmavoodi oli ette valmista-
tud. Toodi palju kingitusi - kaks hõbevaasi, kaksteist peenest
portselanist joogipeekrit, üks seedripuust nikerdatud kirst,ma-
gusat valget veini parimast keldrist, potiga damaskuse ploomi-
puu, mis pidi järgmisel aastal vilju kandma, poleeritud pronk-
sist peegel. Üheainsa kingi toojat ei suudetud aga kuidagi lei-
da. Ehkki kink oli erakordselt ilus ja ilmselt tohutult kallis,
ei tunnistanud keegi, et just tema selle on saatnud. Peigmehe
isa oli selle varavalges tõustes oma maja vestibüülist leidnud.
See oli hiiglaslik seinavaip õhtuse looduspildiga. Seal olid
metsad ja kosed - väga ehtne, tuhandes erinevas varjundis ime-
kaunilt värvitud lõngadest. Isa, kes selle oma pojale ja minia-
le üllatuseks tahtis hoida, tuli päikeseloojakul äkki mõttele
- riputada vaip pruunikashallile akendeta seinale sinna tuppa,
kus noored oma pulmaöö pidid veetma. Vaip laskis ruumi väga to-
redana paista.
   Peagi jättis pruut peolaua ja peigmees järgnes talle hetkegi
viivitamata. Neid saatsid head soovid ja kombekohased naljad.
Kaks armastajat sulgesid ukse. Täis viisakust ja tänu, heitsid
nad veelkord pilgu neile rikkustele - purpursete marjakobarate-
ga kausile, vanale veinile, tikitud padjale, imepärasele sära-
vale vaibale seinal... Lamp põles madalalt, nad ei näinud
peaaegu midagi ning sealjuures oligi neil silmi vaid teineteise
jaoks.
   Nad heitsid kiiresti voodisse ja unustasid kõik muu.
   Kesköö tuli ja läks. Enamus pulmalisi jätsid all hüvasti.
Viimastel tundidel enne päikesetõusu jäid linna tänavad vähe-
haaval rahulikuks. Siin ja seal astus mõni kass, tippis mõni
koer. Siin-seal hiilis mõni varas ringi, grupp noori tüdrukuid,
närtsinud hüatsindid juustes, kes olid oma kehad müünud paari
kuldtüki eest ühe rikka härra banketi jaoks, läksid kurvalt kä-
sikäes oma viletsate hüttide poole. Kuid väljas oli veel keegi.
Keegi, keda ei olnud selgelt näha.Too surus end vastu selle ma-
ja seina, kus magas noorpaar. Ülakorrusel oli üks aken paokil.
Kummaline öine kuju pidas hinge kinni ja piilus sisse. See oli
kääbus, kes kandis midagi käsivarrel.
   See oli drin - Asrharni saadik, sest see töö, mis tal teha
tuli, oli esva jaoks liiga jäme ja inetu. Üle drini käsivarre
rippus mingi kokkulapitud moodustis, mis meenutas valesti kok-
kupandud lõtva loomanahka. See oli osalt kaetud harjastega,
osalt soomuste tuhmi läikega, osalt sarnanes see pulstunud kar-
vatortidega. Pole ometi tõsi, et keegi kuskil kuldinaha, kuid
sellest ainul rinna ja esijalad, hiiglasliku sisaliku haisva
soomuselise saba ja hundist eraldatud pea välja valiks ning
need kolm asja omavahel nõiasõnade pistete ja needuse niitidega
kokku tepiks?
   Kääbus ronis üle aknalaua noorpaari tuppa. Ta irvitas teine-
teise kaisus sügavas unes oleva noorpaari poole. Siis keeras ta
noormehe külili, kobas oma jändriku drinisõrmega tema saledat
keha ja tugevaid niudeid ning jõllitas ammulisui ja nuusutas
tüdruku blondidesse juustesse mähkunud piimvalget ihu.Kuid koit
lähenes. Drin haistis tema saabumist nagu hobune haistab tuld.
Kiiresti viskas ta kokkulapitud jubeda naha noormehe peale.Esi-
meseks kingituseks allilmast oli olnud vaip toa idaseinal. Ta
oli vanamehe järel märkamatult sisse lipsanud, et vaipa just
siia üles riputada. Vastik nahk tõmbles, see paistis elama hak-
kavat. Siis kukkus see tagasi voodile ja kattis Bisuneh' peig-
mehe täielikult. Seal, kus varem olid olnud lihaselised jalad,
liikus nüüd helkiv saba. Seal, kus oli olnud rahulikult hingava
noore mehe rind, tõmblesid nüüd kuldi räpane kõht, esijalad ja
tünjas turi. Rahulolev ja kena nägu oli välja tõrjutud kollaste
hammaste ja ripneva keelega luupainajaliku hundipea poolt.
   Drin oli kadunud. Idapoolsel horisondil paistis esimene roo-
sa valguskuma. Koiduvalguse sära laienes üle kogu maja ja libi-
ses lõpuks sisse ka pruutpaari toa läänepoolsest aknast.
   Bisuneh avas silmad. Uniselt tajus ta mahedat helendust toa
läänepoolsel aknal. Ta jälgis silmadega valguslaiku, mille aken
tuppa heitis, selle sära siin ja õhetust seal. Lõpuks vaatas ta
vaipa, mis toa idaseinal aknavalguses rippus. Kui omapärane oli
see vaip. Metsad oma leherikaste puudega, kosed, mis nii ehtsad
paistsid, et ta peaaegu kuulis nende kohinat. Kõige selle kohal
päikeseloojang taevaserval. Väsinud päike loojus - õhtune tume
päike, mida on aoaegse värske kahvatusega võimatu segi ajada.
  Järkjärgult hakkas midagi kohutavat Bisuneh' poolärkvel
mõistusesse tungima. Ta ei kujutanud ette, mis see küll olla võiks,
sest ta oli õnnelik, rahulik ja vaip seinal oli imetore. Siis
jõudis see tema teadvusesse. Päike vajus metsa taha idapoolsel
seinal! Just nagu ennustaja imepärases ettekuulutuses - ta loo-
jus idas!
   Bisuneh tõusis ja otsis silmadega enda kõrvalt noormeest,
leidis aga koletise.
   Ta hakkas karjuma ja karjus seni, kuni tulid mõlemad isad ja
sinnajäänud pulmakülalised.Ja kui pulmaseltskonna jäänused täis
kohkumist ja jälestust seal seisid, karjus ta ikka veel, kuni
olend voodis end liigutas ja tema nime nimetada püüdes haukus
ja rõhkis ning oma lühikestel paksudel jalgadel edasi liikus,
reptiilisaba kasutult siia-sinna pekslemas.Üks meestest lõi ko-
letist, siis kohe veel ja veel,kuni see liikumatult lamama jäi.

   Nad arvasid, et koletis on läbi akna sisse tulnud ja peigme-
he alla kugistanud ning et ta järgmiseks oleks pruudi vägista-
nud või alla neelanud. Et nad verd või muid jälgi kohutavast
söömaajast ei leidnud, suurenes nende kohutav hirm veelgi. Neil
oli nüüd kahekordne hirm, sest koletis paistis olevat surnud -
kohast, kuhu teda hoobid tabasid, valgus välja musta verd ning
külalised kartsid tundmatut allilmast lähtuvat kättemaksu. Sel-
line elukas pidi kindlasti pärinema deemonlikust algest. Silma-
pilkugi ei mõelnud keegi sellele, et toimunud oli hoopis moon-
damine. See pole üllatav, sest looma jäänustes ei oleks keegi
suutnud ära tunda noormeest - õpetlase ilusat ja tervet poega.
Ning kuna hirmus nahk noormehe omasse oli kasvanud ja teda täp-
selt enda sisse sobitanud, võib arvata, et ka noormehe aju ja
süda samal moel alateadvusliku muutuse läbi tegid.
   Pruudi karjed olid vaibunud haledaks soigumiseks ja naised,
kes ka ise pisarais olid, talutasid ta välja. Karjatustega ära-
tatud uudishimulikd naabrid saadeti mingi valega laiali. Mõlemad
isad ja pulmalised olid üksmeelsed - see jälk lugu tuleb
parem saladuses pidada, kui et linnast abi paluda. Seda mitte
hirmu pärast.Nad häbenesid oma kontakti sellise õudusega. Koba-
des pimeduses, arvasid nad, et see pidi olema karistus kas nen-
de ühise või kellegi üksikult tehtud patu eest. Surnud olend
lastiti kattega vankrile, mida asusid tasakesti vedama veini-
kaupmehe mõlemad tugevad pojad ja puusepa kolm tugevat poega.
Pimeduse katte all tirisid nad vankri koos selle sisuga linna
servale. Seal, kaljurüngaste vahel, kallasid nad selle reetur-
liku häbipleki ühte kuivanud kuristikku, kus inimesed vaid ha-
ruharva käisid ja viskasid talle põlevaid õlgi järele. Neile ei
tulnud kordagi pähe, et olend võiks veel elus olla - ta ei lii-
gutanud ja paistis üldse surnud olevat. Tema haisu võis kerges-
ti lagunemise lehaks pidada.
   Tõenäoliselt aga ei saa midagi sellelaadset nõiakunsti poolt
töödeldut ja moonutatut surra.
   Rutates kodu poole, kuulsid viis meest nõrka hootist ulgu-
mist kaljudest nende selja taga. Puusepa pojad jõllitasid vei-
nikaupmehe omadele otsa. Ei, see ei saanud olla see, too hääl
oli vaid kõuekõmin. Nad kinnitasid seda vastastikku, kuni nad
seda ka ise juba uskusid ning selleks ajaks olid hääled juba
ammu vaibunud.

   Bisuneh lamas kaua haigena oma isa majas. Kardeti, et ta on
mõistuse kaotanud. Et teda rõõmustada, toodi talle lilli, kuid
leebe Bisuneh rebis lilledelt õied küljest. Talle toodi väike-
ses puuris laululind, kuid ta avas puuri ukse ja lasi linnu va-
baks. Kohe märkas seda kanakull ja tassis linnukese endaga tae-
vasse. Kui Bisuneh seda nägi, noogutas ta vaid peaga, nagu po-
leks ta sellest midagi muud oodanudki. Ta lõikas ära oma ilusad
pikad juuksed. Ta ei valanud pisaraid ega öelnud ühtki sõna. Ta
kogus enda sisemusse viha ja kibedust ning lasi neil seal pai-
suda. Ta ei teinud seda meelega, pigemini instinktiivselt.
   Arst sosistas midagi õpetlasega.
   "Ta ei tohiks nii edasi käituda. Teda tuleks siit ära saata
mõnda teise kohta. Ta on õnnistatud olukorras - ta ootab last,
kuid on ise väga ükskõikne. Nii võib ta surra ja laps niisamu-
ti".
   Bisuneh ei leidnud lohutust väljavaadetest last saada - seda
viimast, mis oli talle tema armsamast jäänud. Ta oli kindel, et
laps sureb ja tema koos lapsega. Bisuneh teadis väga hästi, kes
selle asja oli korraldanud, ja miks. Ta tüsenes,sest midagi te-
ma ihus kasvas.
   Ühel ööl sai tema vihakarikas täis. Ta sai sellest aru, sest
ta ärkas üles selle arusaamaga. Esimest korda mitme kuu jooksul
Bisuneh rääkis - tema viha jõud voolas üle tema sõnadesse. Ta
tegi, mida ükski teine surelik poleks julenud - ta needis Asr-
harni. Bisuneh tegi seda lootes surra. Kui tegu tehtud, langes
ta kurnatult voodile ja ootas surma, mis nüüd kindlasti pidi
järgnema.
   Neil päevil olid needused ja õnnistused nagu linnud. Neil
olid tiivad ja nad said lennata. Nii võimas, kui oli õnnistus
või needus,nii võimsad olid ka nende tiivad ja nii kaugele said
nad ka lennata.
   Bisuneh' needus oli väga tugev. Kõik temas, mida kunagi Mesi
-Magusaks hüüti, oli nüüd kibe nagu sapp. Needuselinnud olid
seda värvi, mida surelikud - väljaarvatud oma sisemiste silma-
dega - kunagi näha ei saanud. Nad olid valu värvi heledad ja
mõtiskluse värvi tumedad. Bisuneh' needuselind lendas kindlalt
maa keskkoha poole. Kuigi lind võis näha, puudusid tal silmad.
Samuti polnud tal häält. Allilma jõudis ta läbi pragude ja pi-
lude, mis olid väiksemad tolmukübemetest, kuid selleks küllat
suured, et Asrharn teda näha ja tunda saaks, kui ta Druhim Va-
nasta tornide vahele smaragdsärasse lendab ja tema õlale istuma
laskub.
   Asrharn naeratas. Kindlasti naeratab nii talv, kui ta lehed
puudelt surnuks pureb.
   "Surelik on mind neednud",ütles Asrharn.Ta võttis linnu kät-
te, vaatas talle otsa ja tundis ära aju mustri, mis tolle välja
oli haudunud. Kohe nägi ta ka pead ja nägu,mille tagant oli see
aju pärit. Asrharn suudles linnu väikest tiiba. "Kas ta siis ei
mõista", sõnas Asrharn, "et ükski needus minu peale ei lange,
kuna mina olen ise kõigi needuste isa?" Bisuneh' hulljulge vi-
ha meeldis talle. Ta oli naist teiste kaudu karistanud ja võis
seda alati veelgi teha. "Väike linnuke", ütles ta vaid, "eksli-
kult siia saadetud väike linnuke".


                              2.
                      Sesael ja Dresaem.

   Neil aegadel, kui maa oli alles tasane,tungis hing juba paar
päeva enne lapse sündimist tema kehasse. Embrüo kasvas emakas
ilma mõtete ja muredeta nagu taim kuni silmapilguni, mil ärga-
nud hingeke magamistuppa hõljus. Varsti peale seda hakkas hinge
saabumisega ärganud veel sündimata laps elu aimama ja lõpuks
sündimise poole püüdlema.Mõnikord polnud lapse jaoks hinge val-
mis. Sel juhul tähistasid sünnitusvalud vaid hingetu mateeria
väljatõukamist kehast, sest laps sündis surnult.
   Lapsele Bisuneh' ihus - tüdrukule, nagu nõidus oli õigesti
öelnud - oli hingeke valmis.See oli täiuslik vormitu hingekene,
mis sai täiskasvanuks udustel väljadel väljaspool maailma. Hin-
geke oli pooleldi mees-, pooleldi naissoost,nagu olid seda kõik
hinged noil päevil.
   Hingede tee viis ellu.Aga ühe läbipääsu juures olevast suit-
sulainest tõusis tumeda mõõgaga sünge vari ja tõkestas hingel
tee, samal ajal kui teised hinged meteooridena mööda tormasid.
   Hingeke kartis. Ta ei teadnud, et tema ees seisis esva, sa-
muti ei teadnud ta, miks ta kardab.
  Möök vuhises läbi õhu ja hingeke oli lõhestatud kaheks osaks.
Ta ei tundnud valu ega hämmeldust teise poole kaotuse üle.Kumb-
ki hinge osa oli oma eksistentsist täiesti teadlik. Tumedate
jõudude poolt tõugati ja tõmmati hinge naispool sooja inimkeha
väravasse. Ta vajus punasesse pimedusse ja võttis seal embrüo
kuju ning mälestused tema keha puudujääkidest sulasid olema-
tuiks. Ta uinus.
   Piineldes ringi keerutav hinge meespool mässiti ühe musta
lille emakasse. Esva seisis elu väravatel, lill käes ja kikitas
kõrvu. Ta kuulis peagi naise surmaitku,kui see oma surnult sün-
dinud last taga nuttis.
   Esva sööstis läbi tühja ruumi maa peale. Ta kiirustas läbi
õhu ja jõudis peagi tühjavõitu maanurka, kus lambad rohtu sõid.
Ühest karjuste kivionnist leidiski ta oma voodil nutva naise ja
üksisilmi korvhällis lamavat elutut poega vaatava mehe. Laps
oli mõni minut tagasi surnuna ilmale tulnud.
   Esva seisis uksel ja muheles.
  "Mul tuleb ta maha matta", ütles mees. "Temast oleks tulnud
kena poiss. Rahune, naine, me ei saa selle vastu midagi".
   Esva naeris valjusti.
   Häiritud mees vaatas raevukalt tagasi.
   "Kes julgeb naerda inimliku mure üle?"
   Esva astus onni. Ta tõmbas sõrmedega üle vihase mehe silma-
laugude ja need vajusid paugupealt kinni. Naise peale ta hingas
ning too vajus hingeõhust uimasena pikali.Esva läks hälli juur-
de, avas imiku suu ja käkerdas lille sinna sisse.Hinge meespool
voolas lapse kehasse nagu puruks pigistatud puuvilja mahl.
   Kokkukägardatud musta lille järelejäänud kroonlehed viskas
esva ära üle nüüd hingava imiku. Titt hakkas nutma ja karjuma.
   Parajasti siis, kui karjus ja tema naine imestunult oma sil-
mad avasid, lendas onnist välja must tuvi.

   Bisuneh' laps sündis. Kui kaunis see oli! Päev päevalt,aas-
ta aastalt muutus ta üha kaunimaks. Tüdruk oli sale nagu osi,ta
oli valge nahaga ja oma ema kahvatute nurmenukujuustega, kuigi
veel kahvatumatega - nurmenukkude vaimude värvi ning silmadega
nagu hall järvepind hõbedaste kõrkjate vahel.
   Kui kaunis oli tüdruk. Ja siiski, kui kummaline! Ta ei rää-
kinud, ta ei kuulnud, mis talle räägiti, vähemalt ei  t a h t -
n u d  ta rääkida, ei  t a h t n u d  kuulda. Tema keel ja kõri
olid terved. Terved olid ka tema kõrvad ja samuti silmad, kuigi
ta tundus olevat pime, kui ta ema või vanavanemate ehk sõprade
käekõrval vaarudes jalutama läks ja tühjusesse vahtis. Ta ei
teinud nii pahatahtlikult, ta ei näinud tõepoolest.
   Vaene laps, vaene Bisuneh' tütar Sesael. Oli ta poollollakas
või sant? Oli ta hull?
   "Ma tean, kust see pahe on tulnud", ütles Bisuneh apaatselt.
   Keegi ei rääkinud sellest.Keegi ei ajanud tagasi ega ka kin-
nitanud seda. Mõnikord pajatasid kaljustelt mägiradadelt tulnud
rändurid kummalisest ulgumisest, halinast ja mürglist, mis kos-
tus mõnest järskude seintega kuristikust või sügavast koopast.
   "Laps elab,aga ta ei tunne mind", ütles Bisuneh. "Kui ta va-
nemaks saab, astun ma preestritaride ordusse. Ma ei oska oma
eluga midagi peale hakata".
   Aastate jooksul oli Bisuneh muutunud ikka tuimemaks ja kah-
vatumaks. Seevastu laps õitses ja säras.Kui laps oleks teda ar-
mastanud, oleks Bisuneh võib olla oma haavast paranenud, aga
ilus pooliku hingega Sesael läks temast tühja pilguga enda ette
vahtides mööda. Viisteist aastat ootas Bisuneh.Sesaeli nimepäe-
val suudles Bisuneh hüvastijätuks oma vana nutvat isa,siis kau-
ni lapse otsaesist ja lahkus. Ta läks kaugel tühermaal asuvasse
templisse. Seal veetis ta kõik oma järelejäänud elupäevad range
ja armutu ordu preestritariks pügatuna.
   Ilma mingit meeleliigutust üles näitamata võttis Sesael tema
lahkumise teadmiseks.
   Ema lahkumist nägi ta samuti,nagu kõike muudki - otsekui lä-
bi sirmi, nagu midagi, mis temaga seoses ei ole. Tal oli hinge
naispool - see hinge osa, mis tähendas passiivsust ja unista-
mist, pimedust ja otsustusvõimetust ja mis ilma kompenseeriva
meespoole vastukaaluta vaid välispidist loidust põhjustas.
   Vanaisad olid mõlemad vanad. Kaks vana õpetlast, eluvõõrad,
meelehärmist küüru vajunud.Nad ei ela enam kaua.võib olla oleks
nad tahtnud Sesaeli mõne sõbraliku, ennast mitte liiga tähtsaks
tegeva noormehega laulatada - Sesael oli ju ebatavaliselt ilus
ja mõnigi oleks rõõmustanud sellise sõnatu naise üle.
   Kolm maad, kõrged mäed ja palju vett eemal seisis künkal ki-
vionn ja selle läheduses sakutasid prullakad lambad rõõmsameel-
selt rohtu. Lamburi naine pesi väikeses ojas pesu. Ühe silmaga
jälgis ta lambaid, teisega poissi. õigupoolest pidi tema poeg
lambaid karjatama, aga ema ei usaldanud teda. Miski võis äkki
poissi häirida, ta võis siis vihaga üles karata ja kiviga viru-
tada. Ilma mingi põhjuseta! Ilma et ta seejuures midagi mõtleks, 
võis ta liblika rusikas puruks muljuda.Ühel päeval oli ta
tapnud kaks hinnalist lammast, lüües hirmsa jõuga nende päid
kokku. See ei sündinud julmusest vaid tundetusest ja omamoodi
vaimupimedusest. Lamburi naine ohkas. Kes siis ei teaks, et te-
ma poeg on peast segilänud julmur?
   Külas nimetati teda "meeletuks Dresaemiks".Mehed tundsid te-
ma ees alates tema üheteistkümnendast eluaastast hirmu ja nai-
sed jooksid tema lähenedes eemale. Külaelanikud oleks ta mee-
leldi tapnud, kui nad ta selili oleks vajutada suutnud. Ent ta
oli tugev ja kiire ja kuigi tema vaim oli nüri, olid tal rebase
instinktid. Nad oleksid ta maha löönud nagu hullu koera, kui
neil selleks iganes oleks soodus võimalus avanenud. Olgugi, et
nooruk alles viieteistkümnene oli ja vaatamata tema metsikule
eluviisile, oli ta ilus nagu muinasjutuprints.
   Pojale vaadates ohkas lamburi naine uuesti. Sellel silmapil-
gul oli poiss rahulik, aga ta ei suutnud kaua sellisena püsida.
Tema juuksed olid väga heledad ja sarnanesid mõne haruldase puu
koorele. Tema ilusad silmad, mis igaühe araks tegid, olid nagu
sula pronks. Tal olid tugevad pruunid kehaliikmed, nõtked nagu
leopardil. Ta ise oli sama hävitav ja äraarvamatu nagu leopard-
ki. Lamburi naine ohkas kolmandat korda.Seejuures ei mõelnud ta
sealtkandi vanasõnale - "Kui naine kolm korda ohkab, tähendab
see kellelegi õnnetust". Nooruk põrnitses enese ette nagu loom,
valvas kõige või mitte millegi eest iga hetk varju hüppama.Dre-
saemi jaoks oli maailm dzungel. Ta ei tundnud hirmu ega teadnud
seadusi. Kui ta tegi mõnele olevusele haiget, tundis ta üpris
lühikest aega kahetsevat üllatust, kuid see ei peatanud teda.
Alalõpmata kihutasid teda tagant tema mõtted.Ta pidi kord siia,
kord sinna hüppama,et nendega sammu pidada. Ta armastas võidel-
da ja paarituda - seda lihtsat loomalikku teguviisi. Mõnel ööl
tõusis ta koos kuuga ning jooksis niikaua üle kõrbenud palja
maa, kuni maha varises. Ujuma oli ta hakanud nagu koer, kes on
vette kukkunud. Ta ei õppinud midagi sellist, mis talle äkit-
selt jõena kaela ei langenud.
   Tema jagu oli lõhestatud hinge meespool. See pool oli tegut-
semise ja püsimatuse, läbematuse ja vankumatuse pool, mis ilma
kompenseeriva naispoole vastukaaluta, mida kõik teised hinged
omasid, ääretut ohjeldamatust põhjustas.
   Äkki kõlas suure jäärasarve häirehüüd, mida külas vaid tun-
gival vajadusel puhuti.
   Lamburi naine jooksis hütti, vaatas ärritatult ringi ja hõikas
oma meest. Hoolimata sellest, et Dresaem sarve tähendust
vaid ebamääraselt teadis, oli ta juba end püsti ajanud ja tor-
mas küla poole.
   Kahtlemata oli külatänavail midagi uut näha - tuhat relvis
ja säravas pronksis meest - kuninga sõdurit ja ülesmukitud ku-
ninglik heerold kullas ja siidis.
   Heerold luges midagi kirjarullilt. Ta rääkis hädaohust ja
truudusest kuningale, surmast ja autasudest. Ta luges ette ku-
ningliku dekreedi. Kümme kõige vapramat ja tugevamat noormeest
igast linnast ja üks kõige vapram ja tugevam noormees igast kü-
last peavad jalamaid tulema sõjaväega kaasa ühele kindlale kün-
kale sealpool kuninga pealinna ja seal lohega võitlema. Viis-
tuhat noormeest olevatki juba nõustunud kaasa minema, kuid see
poleks ikkagi kuidagi asja muutnud. Kuninga maagid olid nimelt
ennustanud, et peab ilmuma üks kangelane, kes hirmsa lohe või-
dab. Kangelane tuleb siis möötmatute rikkustega üle külvata.
Igal juhul - ja seejuures osutas heerold oma pronkseskordile -
toob see endaga kohe katastroofi kaasa, kui nõutud noormeeste
loovutamisest keeldutakse.
   Enamus sellest jutust läks Dresaemist ebasündsalt mööda ja
ähvardusi ta tõena ei võtnud. Aga ta adus sõnu: "võitlus", "lo-
he", "jõud". Ta püüdis ettepoole trügida, kuid juba tundis ta
endast kinni haaratavat ja teda pööraselt ülistama hakatavat:
"See siin on kõige vapram. Ilma mingi kahtluseta - kevadel tap-
pis ta hundi ja rebis selle paljaste kätega tükkideks. Vaadake
tema silmi! Metsik mees selle peale, et võidelda ja tappa".
   Dresaem naeris. Sõdurite pealik vaatas noormehe ilusaid val-
geid hambaid, tema tugevat keha ja lõvisilmi. Tavaliselt olid
värvatud tõrksad ja hirmunud - too kujutas endast sellele ole-
tatavasti vaheldust. Mõne minuti pärast olid sõdurid koos Dre-
saemiga minema marssinud.Ta jooksis vabatahtlikult heeroldi ho-
buse taga. Kui lambur ja tema naine külatänavale jõudsid, oli
seal tolm juba maha vajunud ja poeg nende jaoks igaveseks kadu-
nud.

   See lugu lohega juhtus nii. Seitse miili teiselpool pealinna
asuv mägi oli peaaegu niisama vana kui maa ise. Mäe sisemuses
kees katel sula laavaga, kuid tema tipp oli kaetud lumega. Ühel
ööl liigutas mägi end peale tuhandeaastast und ja äratas oma
liikumisega lohe, samuti vana, peaaegu niisama vana kui mägi.
Too lohe oli pärit jõledate sigitiste loomaaiast,kes aegade al-
gusest olid üle jäänud. Lohe oli vere värvi punane, vaid tema
lõuad ja keel olid mustad. Mustad ja teravad olid ka tema ham-
bad, otsekui teritatud vaiad.Lohel oli kaks lühikest sarve ning
tema sabakondid olid paljad,samuti oli paljas luukamm,mis jook-
sis piki tema selgroogu. Need olid koledad kollased kondid,kül-
lalt teravad selleks, et meest kõhki lõigata, nagu see ka vars-
ti juhtus. Koonust kuni tuharateni, arvestamata saba, oli ta
kolme täku pikkune.Lohe ilmus nähtavale viljakal mäeküljel kas-
vavate metsade vahelt.Tema mürgine hingeõhk tappis puud ja loo-
mad, kes talle ette jäid. Sinna, kust ta oli läbi läinud, jäi
järele lai riba söestunud prahti. Ta õgis inimesi. Iga päev va-
jas ta ühte inimest. See pidi olema suurt kasvu tugev ja mahla-
kas noormees. Ta vajas kangelasi või vähemalt neid, kes soovi-
sid kangelast mängida.
   Kuningas ei olnud kindel, kas see üks, kes lohet võita suu-
dab, ikka ilmub. Sundnekrutid, keda ta mäele saatis, polnud mi-
midagi muud, kui loomatoit. Altkäemaks, et lohet pealinnast
eemal hoida. Kui saabub päev, mil kõik käepärast olevad talu-
noormehed on alla neelatud,peavad sõdurid hakkama omavahel loo-
si tõmbama ja kellele loos satub, läheb lohele söögiks. Seetõttu
nägid sõdurid vaeva, et leida maad mööda laiali pillutatud
onnidest ja lambatarandikest kangelasi.
   mõned toodi kohale röökivatena, mõned teadvusetutena, nad
toimetati halvastiistuvates turvistes mäele, kus nad soigudes
surid. Või siis sajatustega huultel. See oli ainuke asi, mille
poolest erines nende äraminek teiste omast. Mõned tulid mäele
röökides, suurustades ja praalides. Nad arvasid, et valelik et-
tekuulutus just neid mõtleb, kuni lohe hambad nende ihus kaeva-
sid. Seekord aga astus läbi linnavärava sisse teist sorti kan-
gelane. Ta ei rääkinud midagi, ainult naeris, hüppas ühe koera
juurde, et sellega maadelda, haaras käega õhku, et püüda mööda-
lendavat lindu. Ta ei vahtinud ammulisui pealinna sära,ega aja-
nud silmi suureks, kui talle autasu lubati. Kärsitult jättis ta
maha raudrüü, mida talle selga taheti panna. Ta osutas mäele,
irvitas ja kergitas küsivalt kulme. Nad juhatasid talle sinna-
poole teed ja ta laskis galoppi üle lõhede ja kivide, ähkides
kannatamatusest lohega võidelda. Sõdurid vahtisid seda uskma-
tult, mõned nutsid. Kui nõlvale ilmus köhiv lohe, pugesid s"du-
rid peitu.
   Oli kõige kuumem päevaaeg ja lohe tukkus surnud puudega met-
sas, mille tema hingus oli ära kuivatanud. Juhtus nii,et ta oli
juba endale ühe mehe söögiks leidnud. See oli rahva kättemaksu
eest mäele põgenenud mõrtsukas. Setõttu polnud lohe eriti näl-
jane ja ergas ning ei hoolinud eriti väljavaatest uuele sööma-
ajale. Siiski oli ta alati küllalt hädaohtlik.
   Lohe kuulis äkki imelikku lärmi. Mitte hirmukarjeid ega ka
haukuvaid väljakutseid. See oli hoopis selge lõbus joodeldami-
ne, mis küll sellise väljanägemisega nõlvadele hoopiski ei so-
binud.
   Lohe haigutas, röhatas häälekalt ja vaatas ringi.
   Kuivanud puude vahel olevast tühjast kohast paistis metsik
noormees. See ei roomanud ega vaarunud, ta polnud ei relvasta-
tud ega raudriietesse rüütatud. Lohe oli harjunud kolme erisu-
guse inimeste käitumisviisiga, kui nad teda nägid. Esimene -
ärajooksmine, teine - teadvusetult kokku varisemine, kolmas -
tõstetud mõõgaga ettevaatlik lähenemine ja ähvarduste kuuldava-
le laskmine.
   Kuid tuhkblondide juuste ja leegitsevate silmadega noormees
ei teinud midagi sellesarnast. Niipea kui lohe jalule tõusta
soovides ennast laisalt liigutama hakkas, jooksis noormees tema
juurde, tegi hiiglasliku hüppe ja maandus otse tema laubale,
kahe sarve ja algava selgroo vahele. See polnud mingi eriline
strateegia, pigem puhas instinkt ning see paik oli ainuke või-
malik koht, kuhu ta sai maanduda.
   Kokkupõrge vapustas lohet. Ta raputas uimaselt pead. Et mit-
te maha kukkuda, haaras Dresaem jälle puhtast instinktist juhi-
tuna lohel sarvedest. Tunnetades oma jõudu, valdas teda metsik
taltsutamata lõbusus ja ta hakkas kogu oma märkimisväärse jõuga
enda jalgealust tõmbama ja rebima.
   Lohe möirgas valjult. Temast pahises välja roiskuvat, mür-
gist hingeõhku, kuid Dresaemi, kes kõrgel ülal ja tagapool is-
tus, see ei vigastanud, kuigi vastik hais ta pea pööritama pani
ning ta sellest veelgi enam hullunumaks muutus. Ta oli vaid
viisteist aastat vana, aga loomuvastaselt suure jõuga,mis pide-
valt veelgi kasvas ning seetõttu varsti lausa üleloomulikuks
pidi muutuma. Ta rebis tugevasti inetutest kondimügaratest ja
järgmisel hetkel olid need pea küljest ära rebitud.
   Mõlemast jubedast haavast voolas musta verd ja pimestas lo-
het. Hirmsa valu pärast ajas ta end tagajalgadele püsti. Kuna
Dresaem aga äramurtud sarvi selleks kasutas, et nendega lohele
pähe taguda, siis muutus tolle olemine veelgi sandimaks.
   Möirates, täiesti pimedana, tungis lohe läbi metsa, tormas
pea ees vastu järsku mäekülge ja murdis seal oma kaela. Dresaem
paiskus maha, oli aga jälle kohe jalgadel, tagus hullunult lohe
sarvi vastamisi ning hüples edasi ja tagasi üle lohe surnukeha.
   Kui tavalise ohvrite kisa asemel, mis saatis nende liikmete
üksteise järel ära rebimist lohe poolt, selline mürgel kostis,
hiilisid sõdurid lõpuks arglikult lähemale, et näha,mis on juh-
tunud.
   Saanud võitluse käigust selge pildi, hakkasid nad oma kilpe
vastamisi taguma,haarasid siis lohe kere ja Dresaemi ning kand-
sid need endi õlul linna. Kaudselt oli see imepärane poolhull
ju ka nende naha päästnud ja sõdureil oli kindel kavatsus te-
mast kangelane teha.
   Kuningas oli üllatunud ja sugugi mitte rahulolematu, et lõpuks
ometi keegi lohe surmas.Nii nagu sõdurid ühel päeval oleks
lohele viimase talupoja toonud,niisamuti oli kuningas ette näi-
nud päeva kauges tulevikus, mil kõik sõdurid, talupojad ja
õukondlased lohe kurku on kadunud ja ainult tema järgi on jäänud,
et koletise isu vaigistada. Mõte, et ta aga dekreedis sisalduva
lubaduse nüüd täitma peab, ei rõõmustanud teda siiski. Polnud
üldse tema maitse järgi aardeid mõnele võõrale juhmardile kokku
kuhjata, pealekauba veel nõrgamõistuslikule. Kuid ta märkas sä-
ra sõdurite silmis ja nende pealiku kätt,mis mõõgapäral puhkas.
Alati oli olnud olemas ju ka teine võimalus, mis lohe isu täit-
mist puudutas - tema ustav armee oleks võinud hakata mässama.
Kuningas sai aru, et tema jaoks on parem järele anda.
   Ta laskis noore hullukese kulla ja kalliskividega üle vala-
da. Too vaid torises ja mängis nendega, pani siis ühe suhu ja
hammustas naerdes katki. Sõdurid nägid, et nende kuningas sün-
gestus. Ta viis Dresaemi oma palee kõrval asetseva härrastemaja
juurde. Kuningas näitas talle paabulinde ja lõhnavaid purskkae-
vusid. Lõpuks avas kuningas ühe eebenipuust ukse ja Dresaemi
silme ette ilmusid kakskümmend viis kena neidu, kõik riietatud
vikerkaarevärvilisse gaasi, millest nende rinnad ja kehaliikmed
hõbedana läbi kumasid.
   "Ahhaa!", hüüatas kuningas. "Ma näen,et me teeme edusamme".
   Tüdrukud vaid kiljatasid nõrgalt, kui Dresaem nende keskele
hüppas ja neisse sisenema asus - nad olid ju hästikasvatatud.
Pealegi oli noormees ilus, mis sest et toores ja taltsutamatu.
   Dresaemist sai kuninga favoriit.Kindlasti ei saanud ta ise
arugi, kes ta on.Ta pani vaid tähele lõputuid lihalikke naudin-
guid eebenipuust ukse taga, toidumägesid laual ja alati valmis
mehi, kellega sai võidelda.
  Paljud võitlejad tulid teistest maadest temaga jõudu katsuma.
Alati leidus mõni monarh, kes arvas, et tema mees on parem.Põhjast
tuli safrankollane hiiglane, nii suur nagu kaks meest kokku.
Ta tõstis Dresaemi õhku, kuid see rabas mõlemaid käsi ja
jalgu appi võttes tema käerandme oma jubedasse haardesse ja pi-
gistas, kuni hiiglane armu palus. Läänest tuli hall hiiglane,
selle ümber jooksis Dreasaem niikaua ringiratast, kuni see ul-
guma hakkas.Siis kargas Dresaem talle kõrri ja kägistas ta ära.
Kui kuninga sõjaväel tuli mõni lahing pidada, jooksis Dresaem
ilma hobuse ja turvistikuta veel enne teisi kohale ja viskus
rõõmukisaga, mis vaenlaste südameid tarretas,neile kallale ning
külvas nende hulgas paljaste kätega surma ja hävingut. Mõnikord
sai ta haavata. Ise ei märganud ta sinnamaani midagi, kuni tema
keha polnud verekaotusest nõrgana maha kukkunud.Kuid ta oli nii
täis elujõudu, et ükski haav teda kauem kui paar tundi võitlu-
sest eemal ei hoidnud.Mis puutub tema naistesse - neid oli,muu-
seas, juba sada - siis avanes ja sulgus eebenipuust uks päev ja
öö otsa, kui Dresaem kodus juhtus olema. Kui ta aga koos sõja-
väega võitlusväljale marssis, kisti kauneid tüdrukuid nende va-
nemate käte vahelt, et nad kuninga favoriiti ka seal rahuldak-
sid.
   Sõdurid armastasid teda.
   "Mis teha's sellega, kui ta kunagi ei räägi? Mis peabki's
tegema, kui ta mõnikord äkki raevu satub või talle hoog peale
tuleb ja ta veinipeekri maha ajab või eemale virutab? Vaadake
tema ägedaid muskleid ja tema selgeid silmi. Ja vaadake eebeni-
puust ust, kuidas see edasi-tagasi käib! Ta kargab neid nagu
pull üksteise järel. Minu sõna, ta on tõest' kangelane, selle
vastu ei saa midagist".
  Dresaem oli seitsmeteistkümne aastane ja nägi välja nagu noor
jumal, kuid käitus nagu äraarvamatu loom. Kuid isegi oma raevu-
hoogudes paistis ta olevat täis ülevoolavat elurõõmu.
   Ühel päeval tuli sõjalaagrisse rändlaulik. Kuninga vägi oli
lahingut pidanud ja võitnud. Kuninga favoriit oli kolme kiljuva
libuga oma kullatud telgis,mis tormilisest armumängust värises.
   Laulik laulis vaskraha eest. Ta oli ühes linnas näinud kum-
malist tumma tüdrukut, kellel olid hõbesilmad ja viirastuslikud
nurmenukujuuksed. Ta laulis sellest tüdrukust,kuna too oli tal-
le meeldinud. Laulik oli unistaja ning mingil moel oli ta tõde
aimanud, ilma et ta sellest ise teadlik oleks, sest oma laulus
nimetas ta seda neiut - ehkki vaid luulekeeles - poolhingesta-
tuks.
   Peale lahingut tundeküllastena kuulasid sõdurid laulu. Kuju-
tage ette nende imestust, kui favoriidi telgi klapp laialt ava-
nes ja muidu ebamusikaalne Dresaem pisaratest üleujutatud näoga
välja tuli.
   Tegemata ühtki häält, langes ta laulja ette põlvili.
   Kõik ehmatasid, otsekui mõnda nõidust nähes. Keegi ei mõelnudki
temalt midagi küsida ja niikuinii poleks olnud oodata ka
mingit mõistlikku vastust, sest ta ei rääkinud kunagi. Varsti
tõstis Dresaem pea, haaras laulikult tema väikese harfi ja re-
bis sellel keeled välja. Siis pistis ta sõnatu ulgumisega jook-
su laagrit ümbritsevasse kõnnumaa inimtühjusesse.

   Sesael polnud abiellunud. Hoolimata tema ilust, kohutas kõiki
kosilasi tema segane vaim.Mingil moel kartsid nad teda - kas
ta mitte ei pärinenud neetud abielust? Vähesed teadsid fakte
Bisuneh' pulmaööst, kõikjal aga kubises kuulujuttudest - peig-
mees oli saladuslikult surnud, ei tea kuidas ja mis põhjusel,
kuigi teati, et ta oli noor ja terve? Ei, oli see viga milline
tahes, kindlasti pidi see ka olema tütrele üle kandunud. Kõige
parem, kui ta jääb üksikuks.
   Vahetevahel istus Sesael oma vanaisa maja aknal.Vanamees oli
aeglane ja väsinud. Kuigi teda kohutasid kulutused, oli ta pal-
ganud teenijanna, kes Sesaeli saadaks,talle riideid ostaks,neid
korras peaks ja neiut linna jalutuskäikudele kaasa viiks - mui-
dugi ainult vähekäidavaile kõrvaltänavaile. Teenijanna oli hea
iseloomuga, oma kaitsealuse julgeoleku tähelepanelik valvur.
Mõnikord viis ta tüdruku templisse ja palvetas seal tema õnnetu-
sest pääsemise eest, kuna Sesael samal ajal nüril pilgul sini-
taevasse vahtis.
   Kolm kuud peale Sesaeli seitsmeteistkümne aastast sünnipäe-
va, võttis teenijanna ta jälle kaasa sellisele ebarahuldavate
tagajärgedega templikülastusele. Pühakojas nägid nad rändlauli-
kut, kellega nad olid pool aastat tagasi samas kohas kohtunud.
Ta oli seal oma elu ja tervisega linna naasmise eest jumalaid
tänamas. Kui ta teenijannat ja tema hoolealust nägi, kiirustas
ta nende juurde.
   "Kui ma vaid rikas mees oleksin ja korrapärast elu saaksin
elada", ütles ta,"siis abielluksin ma meeleldi selle tüdrukuga.
Kuigi tema vaim on udune, on ta siiski armsam kui lootoseõis".
   "Kao siit!", käratas teenijanna, kuid ei mõelnud seda tõsi-
selt. Hoolimata oma kelmikast ametist, polnud laulik ise sugu-
gi kelm, pigemini õrn ja armastusväärne. Peagi istusid nad koos
templi ees ja lahutasid teineteise meelt, samal ajal kui Sesael
pilvi, õitsvaid lilli ja merd vahtis.
   Laulik jutustas oma seiklustest. Ta jutustas, kuidas ta oli
esinenud vaesetes kõrtsides ja toimekatel laatadel, röövlitest,
kes olid teda kimbutanud,lasknud tal siis laulu või teise laul-
da, kui märkasid, et nad kultuuri järele janunevad ja et laulik
pealegi ühegi pennita on. Ta rääkis ühe linna imedest,kus roh-
ked tänavad on jaspisplaatidega sillutatud ja ühest teisest,
järveäärsest linnast, kus ta nägi dresseeritud lindu, kes oskas
kõiki hääli järgi teha - koera haukumist,lehma ammumist ja kel-
lade helinat, kuid ei osanud ühtegi nooti laulda. Lõpuks jutus-
tas  ta sellest, kuidas laul Sesaeli lummavast ilust oli mõju-
nud, kui ta selle ühe kuninga sõjalaagris oli ette kandnud. "Ja
siis", läks ta oma jutuga edasi, "hüppas telgist välja üks noor
hulluke, kiskus mul harfi käest ja rebis sellelt keeled. Omapä-
rane juhtum, võid sa öelda. Aga lugu läheb veel edasi, sest ma
pidin nüüd omale uue harfi meisterdama. Kui ma vana harfi keeli
lahti päästsin, märkasin ma, et üks juuksekarv hullukese peast
oli seitsmenda keele ümber keerdunud - üks õrn tuhkblond juuk-
sekarv, peaaegu sama värvi,mis keeled ise.Kuidas ma ka ei püüd-
nud,ei suutnud ma tugevat juuksekarva seitsmendast harfikeelest
eraldada. Ja nüüd kuula!" Laulja võttis oma instrumendi vutla-
rist ja näppis üksteise järel selle keeli. Kuuel oli selge ma-
gus kõla, aga seitsmes, juuksekarvaga keel, oigas.
   Teenijanna väristas õlgu: "Jessas! Viska see minema! Harf
on nõiutud".
   "Oota", sosistas laulik, "vaata tüdrukut".
   Sesael oli ümber põõrdunud. Tema nägu oli muutunud.Pineva ja
tõsise näoga vaatas ta harfi, tema silmad ei liikunud, tema suu
oli poolavatud ning äkki hakkas ta naerma.Mitte nagu hullumeel-
susest, vaid puhtast rõõmust, neid asju on võimatu segi ajada.
Siis läks ta otseteed lauliku juurde ja võttis sellelt harfi,
millele too vastu ei seisnud.Ta pööras ennast uuesti ringi ja
eemaldus,otsekui oleks ta lõpuks ometi kodutee selgeks õppinud.
   Teenijanna oli rahutu. Laulik uudishimulik ja erutatud, kuid
mitte üllatunud. Midagi sellesarnast oli ta pooliti nagu isegi
oodanud. Ta oli kuu aja jooksul iga päev templis käinud, kavat-
susega Sesaeli ja tema valvurit kohata ja äratada imelikku nõidust,
mida ta õhus haistis.
   õhtul magama heites  pani Sesael harfi oma voodi kõrvale.See
oli kehv voodi, milles oli õnnetu Bisuneh maganud. Sesael ei
puutunud harfi keeli, ta vaid vaatas seda, kuni ta silmad kinni
vajusid.
   Kogu tema elu oli olnud unenägu. Mõnikord olid tema unelmad
olnud selgemad,kui ta elu. Praegugi unistas ta elava selgusega.
Ta muutus kellekski teiseks. Ta oli karjuspoiss,kes tappis hun-
di, ei, see oli hoopiski lohe! Ta oli kuninga favoriit ja tap-
pis hiiglasi. Teda nimetati Dresaemiks. Ta oli noormees - suur,
päikesest põlenud, ilus, pronksikarva silmadega. Ta oli sõja-
mees, kuid põgenes inimtühjale kõnnumaale. Hirmsas keskpäeva-
leitsakus lamas ta peaaegu surnuna maas.Mõnikord ta möirgas või
nuttis väljakannatamatu kaotuse aimuses,mida ta ei saanud unus-
tada.
   Sesael ärkas koos päikesega. Tema põsed olid pisaratest mär-
jad, ilma, et ta mingit kurbust oleks tundnud.
   Neiu tõusis ja riietus. Ta naeratas aiale, noppis siis ühe
roosi ja pani selle vanaisale põlvedele, kes oma lamamistoolis
magas. Siis murdis ta ühe krüsanteemi ja asetas selle magava
teenijanna padjale.
   Sesael tundis teed, otsekui oleks ta seda maakaardilt luge-
nud.
   Pikemalt mõtlemata sulges ta enese järel ukse - ta koosnes
ju hinge naispoolest, mis on salajastele asjadele vastuvõtlik.
   Tee viis teda läbi hommikuse linna, läbi kõrge värava, mööda
maanteed edasi, laia maailma.

   Teed tundis ta instinktiivselt.Sellele,et tee teda läbi kol-
me maa, üle mäeaheliku, läbi kolme laia jõe ja üle suure järve
viib polnud ta mõelnud ega sellest endale muret teinud. Ta pol-
nud mõelnud ohtudele ega hädavajalikule reisivarustusele - ta
läks teele ilma mingi ettevalmistuseta. Sesaeli tõmmati nagu
magnetiga, temas polnud kunagi olnud inimlikku loogikat ega et-
tevaatust. Vaid tema kaotsiläinud poole hinge kutse tõmbas teda
edasi.
   Ta jättis linna ja selle mured selja taha ja jõudis  varsti
üksildasele teerajale. Öö võttis võimust, aga Sesael ei pannud
seda tähelegi. Kui ta väga ära väsis, heitis ta maha ja magas
paljal maal ning tõusis esimeste koidukiirtega ja läks üha eda-
si. Palju päevi rändas ta ilma toiduta. Vaid üks või kaks korda
peatus ta, et juua ojakesest teeraja kõrval. Ta hakkas väsima
ja kuigi see tema teadvusesse ei jõudnud, poleks ta varsti enam
suutnud edasi käia.
   Juhtus nii, et üks orjakaupleja oli järgmisse linna jõudmi-
seks omale sama teeraja valinud. Tema mehed leidsid tee ääres
lamava tüdruku ja tõstsid kõva kära.Orjakaupleja laskis ta enda
juurde tuua. Ta heitis pilgu tüdrukule ja leidis, et sellest
võiks väljapaistev lõbuori saada. Siis nõristas ta tütarlapsele
juurviljasuppi suhu ja tõstis ta oma vankrile.
   Reis kestis mitu päeva ja tee viis täpselt sellesse suunda,
kuhu Sesael pidi igal juhul minema. Võib olla ei avaldanud neiu
mingit vastupanu just tänu sellele,igal juhul ei teinud ta üht-
ki häält ega proovinud ka põgeneda.Kui ta üldse märkas neid me-
hi, kes olid ta leidnud, siis arvestas ta neid vaid kui abijõudu,
mis teda sihile lähemale viis.
   Nad jõudsid linna. Orjakaupleja lõi oma äri lahti otse val-
gete villadega palistatud laial tänaval, kus iga neljas sillu-
tisekivi oli rohelisest jaspisest.Orjakaupmees pani Sesaeli la-
vale seisma. Pakkumised järgnesid pakkumistele, kuid vähehaaval
need vähenesid, kui ostjad märkasid tüdruku kummalist sõnatut
pilku. Lõpuks astus ette üks noor aadlimees.
   "See tüdruk on piiratud mõistusega ja tumm. Seda näeb küll
igaüks." Orjaperemees eitas seda. "Eks käsi tal siis rääkida",
ütles aadlik.
   Orjakaupleja tegigi seda valjuhäälselt,kuid ilma eduta. Või-
malike ostjate seltskond hakkas nurisedes laiali valguma. Orja-
kaupmees tõstis oma piitsa,kuid noor aadlik haaras tal käsivar-
rest. "Lase olla! Mul on kodus juba niigi palju lobisemishimu-
lisi naisi. Ma ostan ta".
   Raha vahetas omanikku, dokumentidele kirjutati alla. Aadli-
mees viis Sesaeli teda ootava vankri juurde. Jõudnud oma villa
juurde, juhtis ta neiu sisse ja viis ta ühte marmortuppa, mille
seinad olid roospunase sametiga drapeeritud. Ta laskis orjadel
sööke ja veini tuua.
   "See ruum on nüüd sinu oma. Ka need orjad kuuluvad sulle. Ma
ostsin su vabaks, aga sa pead minu armukeseks jääma, ehkki oma
abikaasaks ma sind ei võta". Aadlimees võttis Sesaeli käe. "Ma
olen sinust laulu kuulnud - laulu selliste juuste ja silmadega
tüdrukust. Aga kas see on siis võimalik, et sa oled "poole hin-
gega", nagu laulus lauldakse?" Nagu võibki arvata, oli laulik
oma laulu Sesaelist laulnud mujalgi, kui ainult kuninga sõja-
laagris.
   Sesael vahtis enese ette ja äramineku vajadus hakkas teda
üha rohkem erutama.Kui noor aadlik need sõnad oli lausunud,vaa-
tas Sesael talle ehmatavalt sügava pilguga otsa. Aadlik tajus,
et ta seisab otse keset teise inimese saatust ja  selle saatuse
aura on nii võimas, et ta sellele vastu seista ei suuda.
   Ja kui Sesael nüüd toast väljus, ei hoidnud aadlimees teda
tagasi, vastupidi,ta saatis teda. "Sa ei saa siit samamoodi ära
minna kui sa tulid", ütles ta. "Ilmselt oled sa oma reisi ette
võtnud kõrgema vajaduse sunnil, aga kui sa üksi lähed, satud sa
uuesti hädaohtudesse. Ma annan sulle kolme valge ruunaga vankri
ja kutsari ning leiba ja midagi joodavat, et sa näljas ja janus
olema ei peaks".
   Nii tehtigi.Otsekui nõiduse all oleval aadlikul polnud kahju
kaotatud rahast, vaid Sesaeli kaotusest. Ta pani kutsarile sü-
damele, et see kindlasti Sesaeli teel kaitseks.
   "Millist teed pidi me sõidame, emand?" küsis kutsar.
   Kuid aadlik ütles: "Ta vaatab mägede poole - sõida sinna. Ja
ära tule ennem tagasi, kui sa oled kindel,et ta on kohale jõud-
nud".
   Vanker eemaldus kiiresti. Ta veeres edasi vana teerada pidi
ja kahe päeva pärast oli ta laia mäekuru kaudu aheliku ületa-
nud. Selle taga asuvas orus aga pidasid röövlid vankri kinni.
   Kõlas terav noolevihin ja kutsar langes surnult maha, nool
rinnast välja rippumas. Üks röövel hüppas vankrile, haaras oh-
jad ja peatas hobused. Teine võttis kinni Sesaeli: "Siin on al-
les üks peenikene aare!"
   Lähenes röövlite pealik. Ta lükkas teised kõrvale,võttis Se-
saelilt käe alt ja silmitses teda hindavalt. Lõpuks ütles ta:
"See on toosama nõiatüdruk, kellest laulik meile laulis". Ja ta
tõstis Sesaeli ettevaatlikult vankrilt maha. Silmapilk pööras
tüdruk ringi ja hakkas ära minema, jättes vankri, surnud kutsa-
ri ja sõnatuks jäänud röövlid selja taha.Need ei järgnenud tal-
le ebausklikult. Röövlitel oli oma jumal, kelle poole nad ühes
koopas palvetasid. Nende usutunnistuse juhtlause kõlas: "Iga
viiekümne reisija kohta, keda sa röövid ja kelle maha lööd, la-
se ühel minna. Jumalad ei hinda üliküllust".
   Sesael jõudis laia käreda vooluga jõe kaldale.Parvemees hoi-
dis teda tagasi vette astumast.
   "Vannun oma elu juures, noor daam, te ei saa ju mööda vett
joosta.Ma võin teid üle viia ja teie maksate mulle selle eest".
Aga olles neiu silmi vaadanud, ütles parvemees: "Ah, teie olete
see neitsi, kellest laulik laulis. Teid viin ma tasuta üle".
   Järgmisel jõel oli sild. Tee ääres kasvas viljapuid ja mar-
japöösaid, mis rändavat tüdrukut toitsid. Ta noppis neist haja-
meelselt nagu ta ka vanaisa aias viigimarju oli noppinud.
   Märkamatult läbis Sesael viis küla. Kuuendas tuli üks naine
joostes ja tõi talle pätsi leiba: "Sa oled see tüdruk sellest
laulust. Õnn sulle kaasa otsingutes, olgu see mis tahes, mida
sa otsid, sest kindlasti oled sa nõiduse ohvriks langenud".
  Peagi oli Sesael üle mägede ja vete kolmandale maale jõudnud.
Ta läks piki suurt maanteed ja juba paistiski kauguses kuning-
lik residents oma hiilguses ning veel seitse miili kaugemal lu-
mise tipuga mägi, kus lohe oli palju inimesi ära söönud ja Dre-
saemi käe läbi hukka saanud.
   Lõpuks jõudis Sesael suure järve äärde. Kail, siidise vee
ääres, jalutas oma teenritega vana daam, talutades nööri otsas
metsikult haukuvat rohelist lindu.
   "Ma näen ühte imekauniste juustega last",ütles daam. "Ta ku-
kub kohe järve.Mingu keegi meie seast ja toogu ta minu juurde".
   Haukuv lind juhtis Sesaeli vanaproua juurde.
   "Ongi nii, nagu ma arvasin", ütles too. "See on see tüdruk
lauliku laulust. Ja kindlasti, ma arvan, on ta vaid poole hin-
gega, nagu laulik ütles. Ei tea, kas ta otsib oma hinge teist
poolt? Talle on paati vaja, mis teda üle järve viiks. Jumalad
kaitsku sind, mu laps. Ja hoidku sind öö õuduste eest".
   Sel moel sai Sesael üle järve ja jõudis inimtühjale
kõnnumaale, kus Dresaem oma melanhoolses vihas kuskil ringi uitas.


                              3.
                         Öine nõidus.

   Palju kuid oli Dresaem kõnnumaal elanud. Ta oli ennast elus
hoidnud madude ja näriliste söömisega,keda ta raske kiviga tap-
pis ja toorelt alla neelas, sest tule tegemine ei tulnud talle
pähegi. Janu kustutas ta maa-aluse ojakese juures koopas, kuhu
ta keskpäevase kuumuse eest varjule roomas. Üksluise söögi tõttu
oli Dresaem päris otsa jäänud. Tema juuksed olid ennem hal-
lid kui blondid ning tema silmad suured ja metsikud. Tema süda
oli tinaraske, kuid ta ei mõistnud, mis talle südamevalu teki-
tas ja oli unustanud, millest kõik algas. Mõnel ööl ulgus ta
piinatuna külmade tähtede all ja tema karjeid kuuldes jäid ise-
gi hundid aupaklikus ebamugavustundes tummaks.
   Saabus öö nagu kõik teisedki - eebenipuu värvi, valgustatud
hõbedaste tähepärlitega. Kui kuu tõusis, võis selle paistel nä-
ha ühte meest üle kõnnumaa tulemas. Tal oli must keep ja veelgi
mustemad juuksed. Neist mõlemist mustemad olid aga tema silmad.
   Dresaemil polnud enam mingit ettekujutust inimestest, välja-
arvatud vaenlastest, kellega ta pidi võitlema ja keda tapma. Ta
hüppas urisedes üles. Kuid mustajuukseline mees vallandas oma
kätest suitsupilve, mis noormehe endasse mähkis. Suitsu puudu-
tuse mõjul taltus metsik loom temas. Dresaemi silmad vajusid
kinni ja mõrvahimu neis uinus.
   "Nüüdsest peale", ütles mustasilmne mees,kes kaunina nagu öö
noormehe kõrval seisis, "saad sa minu pojaks ja ma teen su jäl-
le rõõmsaks.Sa oled juba niigi kaua šaakalina kõnnumaal elanud,
mu laps".
   Dresaem tõstis pea.Tema silmad kohtusid võõra silmadega. Lä-
bi noormehe meeli ähmastavate udukihtide ja segaduse, tungisid
tundmatu silmad, nagu kaks musta leekivat tuld.
   "Vaata sinna", ütles Asrharn,Deemonite Prints ja osutas hii-
gelsuurele vormitule graniidikuhjatisele umbes miili kaugusel.
Dresaem vaatas. Öö väreles tema ümber. Otsekui hiiglasliku har-
fi akordi kuuldes, kajasid vastu koik kõnnumaa kivid. Graniidi-
kuhi hakkas moonduma. Nüüd seisis seal palee mustläikivast me-
tallist ja poleeritud gagaadist.Ime hõbetornide ja vaskkatuste-
ga, türkiissete ja karmiinpunaste akendega,kust tulvas valgust.
Palee ees laiusid tumeda sametise samblaga aiad, juveelidega
sillutatud rajad, kõigis võimalikes fantaasiavormides mustad
puud, lavendelfontäänid ja purpursed tiigid. Ennekuulmatu magu-
susega laulsid aiamajakestes tehisööbikud,mustad, sini-rohelis-
te täppidega tõeliselt nägevate silmadega tehispaabulinnud ja-
lutasid murul.
   "Sa oled nüüd minu kaitse all, Dresaem", ütles Asrharn. "Sa
hakkad elama öösiti, nagu kuu. Kuid millestki ei pea sul puudus
olema. Ja selle palee ma kingin sulle".
   Asrharn juhtis noormehe läbi aedade paleesse. Parasjagu olid
söögid lauale kantud. Dresaemil polnud julgust ennast nii täis
toppida, nagu ta seda oli kuninga lossis teinud. Võib olla ta
märkas, et nii ongi mõnusam. Kui Dresaem oli kõhu täis söönud,
ütles Asrharn: "On veel üks asi,mille järele sa igatsed. Ma tu-
letan sulle meelde - see on hõbesilmade ja nurmenukujuustega
tüdruk".
   Asrharn võttis ühe alabastrist veekannu. Ta avas selle kaane
ja ütles sisse teatud sõnu. Siis hoidis ta kannu avaga allapoo-
le. Kannust voolas välja hõõguv aromaatne pilv ning muutus to-
redaks naiseks.
   See ei olnud Sesael, kindlasti mitte. Asrharnil polnudki ka-
vas poolitatud hingel mingil moel jälle ühineda lasta. Deemoni

kättemaks oli kinni tema harjumustes. See oli nagu sport. All-
ilmas oli Asrharn võlupeeglist näinud, kuidas Bisuneh armetusse
templisse peitu puges ning oli tema silmad kannust valatud tüd-
rukule kinnitanud. Seejuures avastas ta, et mingid muud tumedad
jõud Bisuneh' vabastamise poole püüdlesid. Ajendatuna sportli-
kust õhinast, korraldas Asrharn nii, et see neil ebaõnnestus.
   Alabasterkannust väljavalatud naine oli esva. Tema keha oli
üllatavalt kaunis ja ka see oli osa Asrharni mängust. Nagu kõigil
deemonitel, olid ka temal mustad silmad, mitte hõbedased,
kuid silmalaud olid värvitud hõbevärviga ja sirasid hõbedasena.
Ja nagu kõigil deemonitel, olid tema juuksed mustad, kuid neis
oli tohutu hulk lilli, mis juukseid varjasid. Mitte lillekimpe,
vaid tõelisi kasvavaid taimi, mis otse juustest võrsusid. Kah-
vatud, väga kahvatud rohekaskollased lilled tihedais kimpudes,
pisitillukesed igihaljad nurmenukud tumedatel palmikutel nagu
kaste puulehtedel.
   Dresaem ahmis õhku. See sarm äratas isegi tema uinuva mõistuse,
otsekui oleks Asrharni silmad tema segasesse ajju tungi-
nud.
   Esvatari nimi oli Jaseve.Kuni selle hetkeni oli noormees ol-
nud tülpinud igast kehast,igast näost. Kuid deemonid polnud se-
da sorti, et mehed neist väsiksid, samuti ka mitte naised.
   Jaseve tõmbas Dresaemi kätest enda poole - ainuüksi see oli
juba nagu suur lubadus.
   Asrharn oli läinud. Dreasem lamas koos deemonitariga lõhna-
val asemel. Ta paljastas deemonitari lumistele küngastele sar-
nanevad rinnad ja siis enda oma, mis oli nagu päikesekuld. Siis
võttis ta katte tema niuete mustalt metsastunud orult ja isegi
see oli üle külvatud kollaste lilledega. Jaseve paljastas ka
Dresaemi ja paitas õrnalt oma huultega kuumavat torni,mille te-
ma kirg oli noormehele kasvatanud.
   Päike ei tõusnud taevasse, vaid hoopis Dresaemi kohale. Päi-
kese triumfikaarik, mida vedasid sarlakpunased hobused, sõitis
läbi värava Jaseve külluslikku paleesse. Kuid hoolimata  heast
võimalusest ei raputanud hobused endilt valjaid.Deemonite iga-
vene aeg laskis inimlikul armukesel endast üle kasvada. Ta rat-
sutas terve igaviku - valge painutatud kaar noormehe ihu valge
poolkuu kohal. Ratsutas, kuni too sulas, ratsutas, kuni ta üle-
ni tules oli. Alles peale igavike pikkusi piinarikkaid rõõme
puuris läbi ja purustas noormees päikese ja langes koos tema
kildudega alla Jaseve ookeani.
   Nii nagu Asrharn oli Dresaemile öelnud, elas ta nüüd öösiti
nagu kuu. Ta ärkas, kui päevavalgus põgenes ja tähed eetrisse
tardusid. Ta pidutses ja tundis ennast mõnusalt. Teda teenisid
tuhat nähtamatut teenrit, kes varustasid teda kõigega,mille jä-
rele ta igatses enne veel, kui ta sellele oli möeldagi jõudnud.
Kui Dresaem tundis endas vajadust võidelda, ilmusid vasksete
lossiväravate juurde hiiglased ja sõjamehed ning hõikasid väl-
jakutseid. Ta võitis neid kõiki,või paistis neid võitvat - need
kõik olid pettekujutised. Muude tema ihade tarvis oli Jaseve.
Tema sammude kajast marmorpõrandal piisas,et noormeest erutada.
Naudingu neelukoht ja võidukate vägivallategude sügavikud -
need meelitavad asjad võlusid teda viis ööd järjest.Ja kui nei-
le viiele ööle järgnesid viis päikesetõusu, langes Dresaem roi-
dunult oma kuninglikku voodisse ja magas seni,kuni viimanegi
värvitoon oli taeva maha jätnud.
   Sel viisil ei näinud ta kunagi, mis sai paleest, kui päike
kõnnumaa kohale tõusis. Ei näinud iialgi, mis sai tema kuning-
likust voodist, muljutud roosidest tema külje all ja teivaste
otsa aetud hiiglasepeadest palee väravais. Kõik need suursugu-
sused ja jälkused olid öö sigitised. Niipea,kui päike neid puu-
tus,haihtusid nad kõik õhku,väljaarvatud mõned drini poolt val-
mistatud ehtsad hammasrattad. Puud lahustusid nagu tint vees.
Tornid muutusid virvendavaks suitsuks,paabulinnud põrkusid tei-
neteise vastu ja vajusid maha. Ainsateks seinteks noormehe üm-
ber jäid paljad  graniidikihid. Tema ainsaks katuseks oli kal-
jukaar pea kohal. Et vältida päeva oli Jaseve põõrdunud tagasi
allilma. Dresaem lamas ihuüksi nõiutud uimas, kuni taas hämarus
saabus ja koos sellega Asrharn. Too lõi uuesti palee ja valas
alabasterkannust välja Jaseve, kelle ronkmustades juustes nur-
menukud kasvasid.
   Viiel ööl ärkas Dresaem ja pillerkaaritas, viis päeva magas
ta nagu surnu.
   Viiendal päeval jõudis aga Sesael graniitkaljudeni ja leidis
ta.
   Neiu oli kahvatu ja kõhn. Reis oli olnud kurnav. Halastama-
tult kuuma taeva all laotuv kõnnumaa oli hirmus,kuid peale päi-
keseloojangut puhusid jälle külmad tuuled. Sesaeli riided olid
räbaldunud, tema jalad ja käed veritsesid, kuid ta polnud seda
ise märganudki.Valu ja kurtumus ei tähendanud talle midagi. Tal
oli silme ees vaid eesmärk ja instinkt juhtis teda ilma peatu-
mata edasi. Poolitatud hing temas oli nagu veritsev haav. Kui
tütarlaps enda ees graniidikuhjatisi nägi,aimas ta,et tema ees-
märk on lähedal. Ta süda hüppas. Ta jooksis kaljude juurde ja
pressis end nende vahelt läbi. Sealt leidiski Sesael tema - me-
he, keda ta oli näinud unes,mehe,kelle ihu sisaldas teist poolt
sellest, mis temas endas oli.
   Aga samas muutus ta rahutuks ja lohutamatult kurvaks. Ta ei
kandnud endas viha ega kibedust, seetõttu ei kätkenud neiu vas-
tus talle avanevale vaatepildile mitte kärsitut haaramist Dre-
saemi järele,vaid tema vastus sellel oli - armastada noormeest!
Armastuses põlvitas ta Dresaemi kõrvale maha. Ta suudles teda -
tema huuli, tema käsi. Noormehe hingepoolik tundis tema kohal-
viibimist, aga Asrharn oli asjad nii korraldanud,et Dresaem ma-
gas liiga sügavalt selleks, et ärgata.
   Päev läbi istus Sesael Dresaemi kõrval graniitkaljude vahel.
   Päike loojus. õhtuhämaruses tippis üksik hunt ümber kaljude.
   See polnud selline nagu teised kõnnumaa hundid, kes Sesaeli-
le läheneda polnud söandanud.
   Hundi silmad kõrvetasid Sesaeli aju, kuhu siiani vaid natu-
kene mõistust oli tunginud. See hunt oli Asrharn. Ta hüpnoti-
seeris neidu oma tardunud pilguga ja sai temast võitu.Sesael ei
saanud talle vastu hakata, ta ei proovinudki seda. Ta kiirustas
Dresaemi kõrvalt kaljupaigast minema, kuigi hingepoolik temas
tahtis rebeneda nagu kinnikasvamata haav.Asrharn kihutas ta mi-
nema, ära, tühja öhe.
   Peagi oli Sesael graniitkaljudest kaugel.Tagasi vaadates nä-
gi ta taevas kumavat kiirtepärga. Ta seisis üksi nuttes keset
kõndu,mõeldes: "Minu armsam on seal.Mis ma küll tegema peaks?"
   Ta hakkas mõtlema.
   Sesael põõrdus tagasi jälgi mööda, mida jätsid tema veritse-
vad jalad, kui hunt teda Dresaemist eemale ajas.Ta jõudis vask-
väravate juurde, kus oli ridamisi jubedaid teibasse aetud päid.
Värava taga oli palee aed ja ta teadis, et Dresaem on seal.
   Sesael puudutas väravat, kuid silmapilkselt paiskus kogu aia
ulatuses taeva poole sinisest tulest sein,sellest hüppasid väl-
ja jubedad kogud ja kihutasid ta piitsahoopidega minema.

   Sesael läks tagasi alles siis, kui päike oli juba üle terve
taeva rännanud ja jälle loojuma hakkas. Ta põlvitas magava Dre-
saemi kõrvale. Oma saleda piha ümber kandis neiu värvilistest
siidpaeltest punutud vööd. Selle vöö mässis ta nüüd Dresaemi
randme ümber.
   "Mina tundsin ta ära üheainsa harfikeele külge keerdunud
juuksekarva järgi. Kui ta ärkab,tunneb ta mu ära selle vöö jär-
gi, mida ma nii kaua kandnud olen. Ta tunneb mu ära ja siis ei
saa meid enam keegi lahutada".
   Ta suudles Dresaemi ja hiilis jälle minema.
   Saabus öö ja koos temaga deemonid. Dresaem liigutas end at-
lasskangal. Tema pea puhkas hüatsintidest padjal. Enne kui ta
ärkas, tuli Jaseve ning märkas tema randme ümber mässitud rä-
baldunud vööd. Järgmisel hetkel oli ta selle lahti sidunud ja
rohelise tulega põlevale söepannile visanud, kus vöö ära põles.
   Öö möödus möödutundetustes. Koit kerkis kõnnumaa kohale.
   Sesael nuttis.
   Enne päikeseloojangut otsis ta jälle üles koha, kus Dresaem
magas. Ta lõikas terava kiviga ühe loki oma kahvatutest juus-
test ja peitis selle noormehe särgi alla.
   "Kindlasti tunneb ta mu juukseloki järgi ära ja siis ei saa
meid enam miski lahutada".
   Kui päike oli loojunud ja Dresaem end sametkangail ja pääsu-
silmadest padjal liigutama hakkas, tuli Jaseve. Ta muigas ja
hakkas noormehe riietes otsima. Leidis juuksekihara, ja enne,
kui noormees ärgata jõudis, oli deemonnaine selle juba söepan-
nile jõudnud visata.
   Veel üks öö ja üks koit. Pärastlõunal vaatas Sesael kaljude
vahel magava mehe otsa.
   "Võib-olla ei suuda ta mind ära tunda. Võib olla vaikib see
hingepool, mis talle kuulub. Pole midagi parata, ma jätan su
ega tule enam uuesti". Ta kummardus Dresaemi kohale ja suudles
tema huuli, silmi ja käsi. Siis läks ta tagasi oma koopasse ja
heitis maha, nagu kunagi Bisuneh oli heitnud ja ootas veel vaid
surma.
   Uus öö muutus mustaks.
   Dresaem liigutas end nahksel asemel, tema pea oli värsketest
lõhnavatest kannikestest padjal. Tema kohale kummarduv Jaseve
otsis midagi murelikult, kuid ei leidnud ei vööd ega juukselok-
ki, mitte midagi Sesaelist.
   Aga ometi oli midagi, mida isegi kaduviku naine oma deemoni-
võimetega ei märganud.
   Üks Sesaeli hõbedane ripsmekarv oli langenud Dresaemi rips-
metesse, sel ajal kui ta teda suudles. Kui noormees ärkas, lan-
ges see karvake talle silma.
   Ripsmekarv ei häirinud teda, küll aga kutsus esile tähelepa-
nuväärseid muudatusi tema nägemises. Imepärane palee värises ja
muutus varjuks, Jaseve oivaline keha muutus kohutavaks höögu-
seks, otsekui oleks tema luudes fosfor keenud. Äkki haaras Dre-
saemi lohutamatu kaotuse tunne ja ta sai aru, et on selle kao-
tuse üle juba varem ahastust tundnud. Ta hõõrus käega silmi ja
hõbedane ripsmekarv libises tema sõrmele. Dresaemi hingepoolik
kloppis tema ihu ja südame uksele ja karjus valjusti: "Ma pean
ta leidma!"
   Ta jooksis kõnnumaale - nii kiirelt,et pimedus teda oma püü-
nistesse püüda ei võiks, jooksis otseteed Sesaeli koopa juurde,
mõistmata isegi, kuidas ta teed teab.

   Mõni aeg hiljem liikus Asrharn läbi tühja kõnnu. Ta läks
edasi, kuni märkas kahte kogu istumas kaljul lageda taeva all.
   Võlupalee tema taga oli kadunud. Nagu haruldane vein,oli Ja-
seve kannu tagasi voolanud. Enam kunagi ei löönud tehispaabu-
linnud maa peal oma sabasid laiali ja tehisööbikud jäid vedele-
ma drinide töökodadesse.
   Asrharn hõikas kaljul istujaid:
   "Pööra ringi, Sesael. Pööra ringi,Dresaem! Mina olen siin".
Nad põõrdusidki aega viitmata ringi. Asrharn vaatles neid kuu-
paistes.
   Nad olid kaunid, nagu kaks olevust üldse olla saavad, kes
koos ühtse terviku moodustavad. Nii nagu sobisid kokku nende
käed, nii paistis iga nende kehaosa teisega kokku sobivat - iga
liigese nurk, kõik põskede käänud, Sesaeli rind noormehe rinna
sümmeetria vastas. Dresaemi juuksed olid hõbedased ja Sesaeli
silmad olid hõbedased. Neiu juuksed olid sulakullast ja noorme-
he silmad olid hõõguvast kullast. Kui midagi loomalikku ka Dre-
saemis oli, siis oli see nüüd rahuks vaibunud, kui mingisugune
loidus oli ka Sesaelis olnud, siis nüüd oli see virgunud. Nende
näoilmed olid identsed ja jäid sellisteks alatiseks.
   Kummagi tasakaalutus oli teise vastukaalu mõjul muutunud ta-
sakaalukuseks. Negatiivne oli positiivse abil neutraalseks õgvendatud,
erinevad jalgrajad ühinenud. Raud oli siid ja siid oli
raud. Sellest kõigest johtus pilvitu rahu, mõistlikkus,võlujõud
- võrratu täiuslikkus.
   Kumbki neist ei kartnud - kuidas nad seda olekski võinud?
Nad silmitsesid Asrharni pingevaba magususega. Nad vaatasid ta
peale alla nagu jumalad, või - jumal, purustamata hingega ja
täiuslik. Nad olid kaks olendit, kuid nad olid üks.
   Asrharn kiskus endale keebi tugevamini ümber. Ta oli sellest
vaatepildist tugevasti sisse võetud. Ühe hetke jooksul meeldi-
sid nad talle isegi rohkem kui pahed.
   "Liiga tore, et teist korda lahutada", pomises ta. "Millega
nad ennast ka maailmas vaevama peaksid hakkama, neil on selleks
minu õnnistus".


                           Teine osa.

                              4.
                          Võluri raev.

   Kaljuste küngaste vahel looklev vana teerada viis linna ja
mere poole, kuid seda kasutati harva. Sada või enamgi aastat
olid inimesed seda rada vältinud, sest isegi päise päeva ajal
võis jalge all olevaist kaljudest kuulda mingi koletise ulgu-
mist. Nii nad rääkisid. Ning kes teab, viimati tuleb ta sealt
ühel päeval välja ja õgib su nahka.Üks musta- ja rohelisekirjus
siidmantlis võimas võlur, kelle sõrmes oli gasellisilma suurune
rubiinsõrmus ning kelle pea kohal lakei narmastega päevavarju
hoidis, sõitis oma lahtises vankris, mida kuus musta hobust ve-
dasid, kelle valjaist pärleid pudenes. Tema ei lasknud end see-
sugustest ulgumise ja nahkapaneku juttudest heidutada. Isegi
võluri teenrid naersid selle jutu üle.
   "See siin on Suur Kasak", rääkisid nad. "Oletame, et kuskil
siin ongi koletis tee alla varjunud. Oletame,et ta ronibki väl-
ja. Siis võib arvata, et Kasak tema enda nahka pistab!"
   Niisiis asus võlur teele. Ta kavatses veel enne päikeseloo-
jangut linna ja selle meresadamasse jõuda ning kiiruse huvides
valis ta just selle raja. Ta oli sellele maale tulnud, et ku-
ninga vanimat poega ravida ja nüüd kui ime tehtud, soovis ta
kiiresti jõuda laevale, et alustada kodureisi.
   Vana tee oli tolmune ja siin-seal oli kivikamakaid teele va-
risenud. Ühe-kahe kaaluka sõnaga, mis kivid õhku haihtuma pani,
puhastas võlur tee.Tund aega peale keskpäeva jõudis võluri rei-
siseltskond kuivanud kaevu juurde.
   "On aeg hobuseid joota", ütles Kasak. Ta koputas vastu künka
nõlva - sealt purskas välja veejuga ja peagi said hobused suu-
rest lombist juua. Siis äkki kostis kaevust kaeblik ulgumine.
   Kasaki teenrid ei paistnud kartvat,niivõrd usaldasid nad oma
isanda võimu. Kasak ise läks kaevu juurde ja kummardus tähele-
panelikult kuulatades selle kohale. Peagi kordus kohutav ulung.
   "Ma arvan, et ma tahaksin meelsasti seda olendit näha". Ta
küsis endale tõrviku, puhus sellele ja tõrvik süttis põlema. Ta
laskis tõrvikul kaevu langeda, kuhu see jäi poolele teele õhku
rippuma, et võlur saaks võlupikksilmaga alla piiluda ja näha,
mis seal näha on. "Ahhaa", ütles võlur lõpuks, "ongi nii, nagu
ma arvasin. See on deemonite poolt fantastilisel viisil kohuta-
vasse kehasse aheldatud inimene". (Tema pikksilm ilmutas nimelt
seda liiki tegelikkuse tunnetusi.)
   Kasak lõi sõrmedega nipsu, nii et sädemed lendasid. Need sä-
demed laotusid võrgule, mille ta lasi kaevu.
   Alt kostis koledat lärmi, sõrgade kraapimist, hammaste lak-
sutamist, rõvedat pladinat ja vahkvihast haukumist. Tõrvik tõusis
hõljudes kaevuavast ja kustus. Järgmiseks ilmus sädemete-
võrk, mis kandis siia-sinna visklevat ja pekslevat kohutavat
olendit.
   Eluka esimene pool oli metskult, tagumine - hiiglasliku si-
saliku saba. Pea oli tal hundi oma.
   Ta rabeles, haukus ja ulgus, pööritas silmi ja laksutas oma
hundihambaid. Terve sajandi või veelgi enam oli ta roomanud mä-
ge läbivates kaljupragudes ja koobastes. Ta ei saanud surra,
sest deemoni tuju tõttu oli ta alatiseks koopasse vangistatud.
Ei hoobid, ega kuristikku viskamine polnud teda tappa suutnud -
need olid teda vaid tublisti raputanud. Põlevad õled olid teda
kõrvetanud, aga mitte surmanud. Teadagi oli ta kõik unustanud -
et oli kunagi olnud ilus inimene, jõuline ja noor, kes end oma
armsa pruudi vastu surudes uinus ja Asrharni käsu peale drinide
poolt valmistatud põrgulikus kehas ärkas. See oli Bisuneh' kal-
lim, kes  ikka oli veel kurvas vangistuses, ehkki tema pruut
juba kaheksa aastakümmet või enamgi tagasi oli tolmuks muutu-
nud.
   Kasak nägi seda kõike, või vähemalt aimas enamust sellest.
Sel ajal, kui roiskunult lehkav hirmukuju oigas ja võluvõrgus
rabeles, saatis Kasak oma teenreid siia ja sinna, et seda või
teist pulbrit või kriiti tuua, et seda amuletti kirstust võtta
ja toda tagasi panna.Pooles õhtus hakkas Kasak nõidumisega pea-
le. Ta polnud seda veel lõpetanud, kui päike väsis ja oma kau-
gelasuvasse unistest küngastest voodisse vajus.Olend võrgus oli
läbi teinud palju muutusi ja kogu aja kaeblikult oianud. Nüüd,
kui parajasti punane valgus taevast lahkus, veeres üle elaja
selja lainetaoline liikumine. Nagu madu roomab välja oma mine-
mavisatud nahast,nii roomas nüüd miski välja sellest kolmekord-
sest nahast.
   See oli mees, kes kurnatult Kasaki jalge ette maha langes.
Mees, kelle nooruslikust välimusest mitte midagi järele polnud
jäänud. Ühtki jälge polnud heast väljanägemisest või elujõust.
Aga siiski oli see mees.
   Ta oli oma nime unustanud, ega suutnudki seda meelde tuleta-
da. Samuti oli ta unustanud oma varasema elu. Tal oli vaid äh-
mane mälestus sellest, et teda oli petetud ja temalt ilma mingi
hoiatuseta tema rõõm röövitud. Tema mälestuspildid koosnesid
vaid pimedusest, tilkuvatest kaljupragudest, mustadest aukudest
ja vastukajavatest koobastest,kus tema ebainimlikud karjed mur-
dusid. Kasak andis talle süüa ja kollasest jaspiskruusist veini
juua.
   "Et mulle minu vaeva eest tasuda, pead sa mind kaks aastat
teenima.Ma panen sulle nimeks Qebba ehk See-Kellest-Räägitakse.
Mida muud on sul sellise minevikuga peale hakata.
   Qebbal polnud vastuväiteid ei teenri ametikoha ega uue nime
suhtes. Tal oli hall kondine kaua vaigistamatus näljas vaevel-
nud inimese nägu. Aeglaselt põõrdus temasse tagasi inimkeel.Ko-
gu tema eksistents seisnes Kasaki vankri astmelaual sõitmisest.
Mõnikord unustas ta ennast - tal rippus keel suust välja ja te-
ma silmad pöörlesid ehmatavalt. Kõik, kes teda nägid nende lin-
nast läbisõidu ajal, pidasid teda vaimuhaigeks ja imestasid,mis
põhjusel selline peaks Suurt Kasakki saatma.
   Oli juba hilja, kuid teades kellega on tegemist,oli laev võlurit 
oodanud. Kail tegi Kasak käega arusaamatu zesti.Peen kaa-
rik kahanes kreeka pähkli suuruseks. Kuus musta hobust, kelle
valjailt pärleid tilkus, muutusid kuueks kenaks mustaks valgete
täppidega põrnikaks. Võlur pistis nad ühte laekakesse ja astus
koos teenrite eskordiga imestunud ja vaimustatud rahvahulga ap-
lausi saatel laevale, Qebba koos nendega. Meri oli rahulik ja
neil oli kunstlik pärituul. Kahe päeva pärast jõudsid nad ühele
saarele. See oli peaaegu taevani tõusvatest obsidiaankaljudest
õudustäratav koht. Päästepaat lasti vette ning võlur ja tema
teenrid sõuti kruusasele rannale. Need saare jubedad eelpostid
polnud midagi muud, kui Kasaki kodu. Laev purjetas sarlakpunase
kajakana tagasi. Kasak koputas vastu näiliselt läbitungimatut
vulkaanilisest obsidiaanist kaljuseina ja ennem märkamatuks
jäänud hiiglaslik värav avanes, et neid läbi lasta ja nende ta-
ga kriginal sulguda. Kaljuseina taga polnud saar paljas ega la-
ge, nagu oleks võinud arvata.Seal oli hoopis imetabane võluaed.
   Võluri aias kasvasid männikõrgused roosipuud.Nende õite vär-
vid olid kõige kahvatumast rohelisest kuni läbipaistva purpur-
punaseni. Roospunased pajud kummardusid roosade tiikide kohale,
mille veel oli veini maitse. Sinisel murul hullasid röösa koore
värvi lõvid, kellel olid hüatsindivärvi lakad.Lõvid jooksid võluri
juurde ja lakkusid nagu koerad mängeldes tema käsi. Ümmar-
guste smaragdsilmadega öökullid laulsid imepäraste noorte nei-
dudena.
  Maja katus oli rohelisest portselanist,mitmevärvilisest klaa-
sist akendega valguse sisse laskmiseks. Sissekäigu juurde viis
puhtast kullast vilju kandvate mustade puude allee.
   Qebba vahtis kõike enda ümber imestunult. Ta oli segaduses
nagu, muide, kõigest muustki, mis talle osaks sai.
   "Üks sõna hoiatuseks", sõnas Kasak. "Minu teenistuses olles
õpid sa paratamatult midagi võlukunstist. Ära püüagi liiga pal-
ju teada saada ega õpitut mõtlematult kasutada. Eelkõige - ära
kunagi nopi nende puude kuldseid vilju".
   Võluri maja polnud aiast väiksem ime. Läbi klaaskatuse sisse
tulvavad valguskiired värvisid ruume. Palju tundus olevat vää-
rismetallidest esemeid. Hiiglaslik vasest ja hõbedast galiooni-
kujuline veekell näitas tunde. Kui saabus õhtu, süttisid tõrvikud
saladuslikul viisil iseenesest.
   Oma kunsti harrastas võlur kahe suure lakkukse taga asuvas
salatoas. Nende uste lingid olid valgest jaspisest inimkäte ku-
julised. Uste avamiseks pidi neist paratamatult kinni võtma ja
väänama. Qebba märkas, kuidas Kasaki usaldusalused teenrid seda
erandjuhtudel tegid - siis, kui neid kutsuti mõne eksperimendi
juurde abiks. Qebbal seda õigust ei olnud. Ta ei mõelnudki sel-
lele, et omal algatusel salaruumi siseneda, sest see pidi küll
olema õudusi täis koht.
   Qebba ülesanded olid enam kui pentsikud.Tal tuli jälgida üh-
te suurt lindu keskpäevases taevas, lugeda ära, mitu tiiru see
teeb võluri maja kohal, enne kui ära lendab ja kirjutada see
pärgamendile. Tal tuli käia kaheteistkümnenda tiigi juures,mur-
da sealt üks kõrkjavars, tampida see uhmris puruks ja määrida
tambitud massiga maja ukseposte.Igal kümnendal päeval pidi Qeb-
ba ronima katusele ja poleerima klaase. Nood pidid küll väga
paksud olema, sest nad ei purunenud tema jalge all. Tema üles-
andeks oli veel rohust ja kollastest metsamarjadest toituvaid
lõvisid aia teise ossa juhtida.
   Möödus kaks kuud. Qebba polnud ei õnnelik ega õnnetu.Oma ko-
huseid ta teadis, söögiks sai ta leiba ja liha ning magas sel-
leks ettenähtud kohas. Mõnikord langes tema pilk juhuslikult
valgete kätega mustadele lakkustele, kuid sellele, et sisse as-
tuda, ta tõesti ei mõelnudki. Isegi nüüd veel unustas ta ennast
mõnikord, ajas keele suust välja ja proovis enda juurde tõmmata
oma tagumist kehaliiget, nagu ta oli sunnitud tegema suure sisaliku sabaga.
   Ühel hommikul hüüdis Kasak teda ja ütles:
   "Qebba, mine mustade puude alleele ja nopi mulle üks kuldne
puuvili!"
   Qebba tahtis minema hakata, et teha nagu tal kästi, lõi siis
kõhklema ja ütles: "Aga meister, sa oled mul ju keelanud seda
teha".
   Selle peale Kasak naeris ja läks ära. Ta oli Qebba proovile
pannud, et näha, kas ta on ikka temale truu. Samal pärastlõunal
kutsus ta Qebba uuesti enda juurde ja sõnas: "Siin on sulle
kuldne sõel. Mine teise tiigi juurde ja too mulle sellega vee-
veini".
   Seekord ei vaielnud Qebba vastu. Kuigi võlur oli soovinud,
et ta täidaks aukliku sõela, laskis see ennast täita. Ja tõesõna,
kui Qebba temaga tiigist veini ammutas, ei jooksnud sõelast
tilkagi välja. Ta tõi sõelatäie veeveini Kasakile, too naeratas
ja ütles: "Nii ma arvasingi. Aastad, mis sa äraneetud elukana
deemonite orjuses viibisid, on sulle imettegevaid võimeid sigi-
tanud". See oli kindel, et Qebba valdas mingeid tumedaid jõude
- võlur oli seda algusest peale arvanud. Kõik Qebbale antud
ülesanded olid tegelikult katsed. Taevas tiirlev lind oli tava-
listele surelikele nähtamatu ja võlukõrkjad ei lasknud end iga-
ühel murda ja katki tampida.Iga teise teenri jala all oleks ka-
tuseklaas juba esimese sammu juures kildudeks purunenud ja vaid
vähesed said hakkama siniste ja valgete lõvide karjatamisega.
Mis aga puutus viimasesse katsesse - kes muu võiks tassida sõelas 
vedelikku, kui mitte võlujõu tõeline talent.
   Niisiis võis Qebba nüüd siseneda mustade lakkuste tagusesse
tuppa.
   Toas oli aken, millest selle taga asuvat aeda ei paistnud,
selle eest võis sealt hoopis jälgida sadat erinevat kohta üle
kogu maailma just selles järjekorras,nagu võlur need välja kut-
sus. Kuigi ruum oli pime, võis selles kõike selgelt näha. Vask-
alusel seisis igivana surnupealuu, mis Kasaki käsu peale temaga
vestles. Ahhaatkaanega kristallvaasis elas pisitillukene, ini-
mese keskmise sõrme pikkune naine, kes oli oma juustesse nagu
punakaspruuni puulehte mähkunud. Ehkki nii väike, oli ta ometi-
gi väga kaunis. Kui Kasak vastu kristalli koputas, hakkas naine
iharalt tantsima.
   Kõigi nende imede keskel hakkas Qebba nõiakunste õppima ja
Suur Kasak oli tema õpetaja. Õpetuste laad ja viis olid kumma-
lised. Nad kätkesid endas nelja asja - paastumist, tuld, üksil-
dust ja verd. Qebba mõistus,mis vaatamata tema annetele oli üs-
na aeglane, tegi neis õppetundides siiski kiireid edusamme.
Ning tema järjest kasvav võlujõud laskis oma valingutel läbi ta
pea voolata. Kuid alati vaatas ta võlurile kui oma juhile, ni-
metas teda "meister", suudles tema rubiinsõrmust ja oli talle
tänulik. Tema oli laps, Kasak - isa. See meeldis võlurile. Ta
nägi sellises andekas õpilases tohutuid võimalusi nõiatempu-
deks, kusjuures ta ise mitte millegagi ei peaks riskima. Qebba
võimed koos tema siira lihtsameelsuse ja sitkusega tegid temast
täiuslikeima ja kasulikeima abilise ning teenri. Ta tegi kõik,
mida Kasak temalt iganes nõudis, peale ühe asja.
   "Mine ja too mulle üks kuldne puuvili alleelt",lausus Kasak.
   "Qebba kostis: "Sa oled selle mul ära keelanud, meister".
   Kasak lagistas naerda.
   Aga mõnikord on ka targad narrid. See oli kolmas kord, kui
Qebba kuulis mainitavat kuldseid puuvilju. Kunagi oli ta olnud
noor ja õnnelik, elava loomuga noormees. Nüüd hakkas temas en-
nast liigutama üks mahajäetud mõte. Kord öösel nägi ta unes, et
korjas ülikülluses kuldseid puuvilju. Nad ise vajusid tema poo-
le alla ja iga vili, mida ta puudutas, tundus armastatud tüdru-
ku suudlusena ning tema läige näis tõrvikute valgel kallima
juuste särana.
   Qebba ärkas karjatades. Teadmata, mis ta teeb,jooksis ta öisesse
aeda, mustade puude alleele ja sirutas käe üles, küünita-
des selle järele, mis seal särades kasvas.
   Silmapilk ilmus lehestikust madu, karmiinpunase- ning rohe-
lisekirju rästik ja napsas Qebba käe järele.Kuid too teadis
võlusõnu metsloomade, lendavate koletiste ja roomajate vastu. Ta
ütles mõned sõnad - madu kuivas kokku, muutus punasest ja rohe-
lisest siidist punutud paelaks ning langes alla pöösastele.
Uuesti sirutas Qebba käe puuvilja järele, kuid seekord läks see
tulikuumaks ja kõrvetas teda, ning mees ei saanud teda puutudagi.
Kuid Qebba oli ka kuumade asjade külmutamise sõnu õppinud.
Ta ütles oma sõnad ja vili puus oli jälle külm.
   Qebba haaras temast kahe käega ja tõmbas, kuid vili ei lask-
nud ennast puu küljest lahti rebida. Niisiis pidi Qebba ütlema
võlusõnad lahtitulemise kohta ja siis kukkus kuldne puuvili al-
la.
   Kui see murul lebas, hakkas Qebbal hirm. Ta ei teadnud, mis
sellega edasi peale hakata.Järgmisel silmapilgul kuulis ta vil-
jakehast kahinat nagu liigutaks seal ennast keegi ja siis krii-
pimist, otsekui roniks keegi sellest välja.
  Qebba kohkus veel hullemini, kuid asja pakilisus tundus prae-
gu olevat ehmatusest tähtsam. Võluri maja poolt lähenesid tõr-
vikud. Nad hõljusid lähemale, ilma et neid keegi oleks kandnud.
Kasak järgnes neile tihedalt. Ta tahtis järgi vaadata, mis tema
aias sellise öisel tunnil on juhtunud.
   Qebba ütles võlusõnad avanemise kohta,kuldne vili murdus ka-
heks ja sellest hakkas tõusma paksu musta suitsu.
   Kes oleks võinud arvata, et sealt sellist suitsu tuleb? Mõnele
tähendab selline suits tervenemist, teisele jälle needust.
Sissehingatud suits näis tungivat silmadesse,kõrvadesse ja ajju
ning neid täitvat. Inimesele, kes teab palju,avaneb veelgi roh-
kem, inimesele, kes teab vähe, avaneb paljugi. Selle suitsu ni-
mi oli Enesetunnetus.
   Qebba hingas seda droogi sisse ja vankus komistades eemale.
Ta laskis mõlemad viljapooled maha kukkuda ja haaras endal
peast. Talle meenus kõik - tema minevik ja tema nimi, noorus,
armastus ning viibimine kaljukoobastes. Talle sai selgeks, et
on möödunud sada aastat ning kõik, mis talle on tähtis olnud,
on maa pealt kadunud. Ta oli üksi ja pettunud. Ilma mingi põhjuseta
oli ta üleloomuliku kurjuse jõud vabadusse lasknud. Inimesed
olid tema üle irvitanud ja välja naernud, olid teda peksnud,
põletanud ja ära neednud. Nüüd aga taheti temast lausa
tölplast teha. Ta oli Kasaki eesõigusi arvestamata jättes tei-
nud seda, mis talle oli keelatud, tundes end siiski nagu arglik
laps, keda tema isa kaitseb. Ta lihtsalt arvas, et teda jälle
kord petetakse. Qebba tundis ennast ja nüüd oli ta täis viha ja
valu ning iha lisanduda kurbuse maailma. Maailm ja selle elani-
kud olid teda, vaest Qebbat, solvanud. Teda, kes oma varasemat
nime kunagi kasutada ei saaks, ehkki see talle nüüd lõpuks on
meenunud. Vaene Qebba, kes nüüd võluri aias nuttis.
   Kasak oli lähenenud. Hõljuvate tõrvikute valgusel tekkiv võluri
vari langes längu üle Qebba selja - veel üks koorem li-
saks, mida ta enam kanda ei soovinud.
   Qebba sirutas ja heitis varju endalt maha.
   "Sa mõtlesid mind petta", karjus ta. "Sa oled minust ussike-
se teinud ja selja taga minu üle naernud. Liiga tihti oled sa
minu narruse üle nalja heitnud. Näed, ma olen kõik teada saa-
nud! Ma olen tark - sa olid ettevaatamatu, et mind nii hästi
õpetasid. Ka mina olen nüüd võlur".
   Kasak ütles võlusõna, mis pidi Qebba köiest kõvemini kinni
siduma. Too aga kummardas,ütles omakorda võlusõna ja Kasak hak-
kas minema libisema. See läks näost valgeks ja hammustas oma
sõrmuse suurt rubiini. Ta taipas, et Qebba on olnud eesrindlik
õpilane. Kasak sai liiga hilja aru, et Qebbal on elajate talt-
sutamine liigagi selge.
   "Hüva", sõnas Kasak mõnusa lepliku intonatsiooniga,"sinu uh-
kus meeldib mulle. Sa olid minu teener, kuid alates tänasest
pead sa olema minu vend.Ma päästan su elava keha surma küüsist.
Ära ole liialt tormakas. Kõik läheb ju paremuse poole".
   Kuid Qebba tegi grimassi,nii et tema hambad paljastusid. Te-
mas oli ikka veel midagi hundist.
   "See etapp on mul juba läbi käidud. Too tuli öösel nagu si-
nagi, kuid teda ei võinud ma näha. Ma ei soovi inimeste vale-
likku lahkust ja nende kingitusi. Samuti mitte teistelt olendi-
telt. Ma olen nüüd ise täies relvastuses".
   Ta põõrdus ringi ja sammus läbi aia eemale.
   Kasak tundis sellist hirmu, millist ta viimasel kahekümnel
aastal polnud tundnud. Ta võttis kõik oma jõud kokku ja saatis
nurjatule õpilasele järele surmava välgunoole. Aga enesetunne-
tuse suits oli Qebba võimeid tohutult suurendanud. Ta tundis
välgunoolt lähenemas, põõrdus kähku ringi ja saatis teele oma
välgunoole. Nooled kohtusid poolel teel ja lõhkesid valusa si-
nise leegiga. Qebba naeris. "Nüüd ma tean, et sa mind kardad",
lausus ta ja jooksis aiast välja.
  Kaljuvärava juures seisis sabaga jalgu piitsutav lõvi ja uri-
ses. Qebba sirutas ta maha õhust haaratud helkiva odaga ning
sammus alla kruusarannale. Hoolimata paljudest omandatud nõidustest,
polnud tal võimu ookeani üle, sest mered kuulusid teise
kuningriiki kui maa ja neil oli oma valitseja ning omad seadused.
Qebba võttis oma vöö vahelt puupilpa, käisest riideriba,
luges neile vajalikud sõnad peale ja viskas vette. Puutükk ja
riideriba moondusid väikeseks laevaks, kuhu Qebba peale asus.
Ta purjetas teele.
   Seitse päeva purjetas Qebba, siis jõudis ta ühe kaljunukini
meres, mis oli ligikaudu nelja mehe pikkune,juhul kui neil üks-
teise peal lasta seista. Saare laius oli ligemale kolme mehe
pikkus, kui samamoodi mööta. Kuna tema ilu- ja mugavusjanu olid
igaveseks rikutud, valis ta selle kalju endale elukohaks. Tema
varjualuse moodustasid kaljutipp ja mingisugune kivist ja rii-
dekangast moodustis. Toiduks olid talle vetikad ja kalad, kes
tõusulainetega siia ujusid. Kui Qebbal oli janu, laskis ta tae-
vast vihma oma avatud peopesadele sadada ja jõi sealt.
   Ning siis algas raevukas lahing kahesuguse meelekindla tahte
ja kahe erineva fantaasiaküllase vaimu vahel. Kasaki tugevus
seisnes tema võlukunstis, Qebba oma järeleandmatuses, meeletus
ja teraseses vihas. Nii nagu äkitselt õnnetusest tabatud inime-
ne ei saa ennast ümber pöörata ja pimesi edasi minnes mõne käe-
gakatsutava objekti vastu põrkab, nii asus Qebba nüüd oma vara-
sema meistri kallale, kuna tal puudus võimalus kohata kaugete
aastate tagant seda, keda ta tegelikult oleks kohata tahtnud.
   Alguses mõtles Kasak vaid sellele, et ennast kaitsta. Qebba
hoobid olid küll lapsikud, kuid siiski ebameeldivad. Ta laskis
Kasaki aeda sadada musti konnasid või punakat muda. Keeristor-
mid möllasid kaljude vahel, taevas värvus mustaks putukate või
aplate röövlindude parvedest. Kõiki neid asju sai Kasak kergelt
pareerida või kahjutuks teha ilma, et ta oma piinajale sellest
midagi tagasi oleks saatnud. Siis tabas tema aeda katk - nähta-
matud ussikesed õgisid roospunased pajud kuni tüvedeni paljaks,
hinnalised roosid närtsisid, vein tiikides muutus jälgiks klee-
puvaks kobrutiseks. Kasak kuivatas ja kaitses iga oma aia ruut-
sentimeetrit. Enam ei saanud sinna isegi tolmukübe tungida. Ka-
sak istus oma võluakna juurde ning varsti oligi ta leidnud saa-
re, kus Qebba pesitses.
   Qebba nägu oli muutunud raevust roheliseks, tema silmad vi-
lasid koobastes nagu kaks tigedat looma. Merevetikate ja kala-
luude söömisest olid ta hambad kollased ja teravad, nagu sel
ajal, kui tal oli hundi pea. Rõske ilma ja liikumise puuduse
tõttu olid tema jalad halvatud. Kõndides vedas ta neid järele,
nagu ta kunagi oli järele vedanud sisalikusaba. Tema süda oli
muutunud robustseks nagu kuldi süda, robustseks ja visaks.
   Mitut moodi püüdis Kasak oma vastasest lahti saada. Ta saa-
tis tormid üle kaljude, kuid Qebba lõi need tagasi. Siis saatis
ta tema juurde punaste lehvivate juustega viirastusnaise, kes
Qebba ees oma keha paljastas,kuid tolles olid surnud kõik ihad,
peale ühe. Ta pildus naist kividega, kuni see kadus. Võlur saa-
tis välja hiiglasliku välgu, mis pidi saare kahte ossa lõhesta-
ma. Aga Qebba tõrjus selle vihase irvega kõrvale.
   Mõlemad võlurid leidsid endid uuelt teelt. Kasak püüdis läbi
võluakna Qebbaga kokku leppida: "Lõpetame selle riiu. Ütle, mi-
da sa minult sooviksid".
   "Sinu elu", kostis Qebba. Tema aukuvajunud silmad hiilgasid
vihast. "Sinu ja kogu maailma elu. Minu jõud kasvab veelgi,küll
ma selle eest juba muretsen. Keegi ei pea olema õnnelik, sest
mina pole kunagi õnnelik olnud. Keegi ei tohi ellu jääda, sest
minul pole kunagi olnud sanssi elule. Keegi ei saa armastada
muidu, kui alles hauas, sest seal puhkab ka minu kallim".
   Sellest sai Kasak aru, et mehel on kindel eesmärk. Ka Kasak
oli vihane,kuid tema viha polnud nagu Qebba lämmatavalt vihkav,
äge ja hävitav raev. Kasaki viha oli küll tinaraske, kuid ühes
sellega oli tal ka hirm.
  Kasak kutsus enda juurde neli tormi ja nende hiigelrüüde nel-
jast servast valmistas ta üleloomuliku üksteisega läbipõimunud
tuulenarmastest võrgu. Järgmiseks palus Kasak oma nõiduse abil
kokkusaamist mere käskijalt. Pole kõnes edasiantav, kuidas too
valitseja tuli. Võib olla oli tal sinine nahk ning soolaste
murdlainete sarnased juuksed ja riietus. Võib olla saabus ta
hiiglaslikest mustadest ja valgetest inimsööjahaidest veetavas
tõllas.võib olla olid tema silmad nagu horisontaalsete pupilli-
dega kuldsöörid, sellised nagu on teatud loomadel. Leides, et
maa õhk teda lämmatab, oli ta võib olla kärsitu ning tema kon-
dised, uppunud laevadel olnud inimeste juveelidega kaunistatud
soomustatud sõrmed mängisid rahutult väikese klaasnõuga, milles
olid pisikesed säravad kalad - nende koduloomad, kes lippasid
ringi ja laulsid vaid mererahvale kuulda olevate häältega.
   Igal juhul lepiti kokku tehingus. Qebba pisikese saare ümber
tõmmati ookeani võlukunstidega selline rõngas, millest ei suut-
nud miski - ei väljast sisse ega seest välja - läbi tungida,na-
gu ka Kasaki loodud tormivõrgust üleval saare kohal. Igal aas-
tal kindlaksmääratud päeval viskas Kasak vastutasuks selle tee-
ne eest merre ühe kallihinnalise ehteasja. Niikaua, kui Kasak
enda lepingupoolt täidab, niikaua pidi ka merede valitseja enda
poolt täitma.
   Juba teist korda oma armetu elu jooksul oli Qebba vangistusse
mõistetud. Tema nõidus oli siin võimetu ja tema viha põõrdus
tagasi tema enda peale.
   Esialgu karjus ja röökis ta oma mittemateriaalse lõksu läbi-
tungimatute seinte vahel, kuid tormi vingumine oli tugevam. Ta
üritas mererahvaga kaupa teha, et tal aga polnud rikkusi, mida
neile pakkuda, jäi ookean tummaks. Lõpuks ta väsis, tegi endale
vetikatest aseme, heitis sellele, ega liigutanud ennast enam.
   Töötas vaid tema aju, seal sees oleks nagu rott närinud.Hin-
gest oli talle järele jäänud vaid viha. Raev sõi teda.Raev ula-
tus tema südamesse ja mõistusesse ning nüüd ei saanud see te-
mast enam iial väljuda, ega tema juurest põgeneda. Raev temas
hakkas käärima nagu iga teinegi väikesesse anumasse suletud
suur jõud.
   Aeg läks. Kasak elas imekspandavalt kõrge vanuseni. Ta saa-
tis korda palju imesid ning oli inimeste seas väga hinnatud.
Igal aastal, täpselt kindlaksmääratud päeval, viskas ta ühe eh-
teasja merre. Ta ei unustanud seda kunagi. Siis aga, ühel tema
kahekümnenda aastakümnendi ööl, muutus elu Kasaki jaoks lõpuks
igavaks. Ta naeratas ja suri. Järgmisel aastal ei saanud merede
valitseja enam ehet ja ta luges lepingu lõppenuks.Maagiline ta-
ra Qebba kaljude ümber lakkas olemast.
   Kindlasti polnud aga Qebba ilma toidu, eluruumi ja liikumi-
seta selle hetkeni elanud. Pseudosurematus, mille ta oli oman-
danud koos koletise nahaga,oli koos sellega ka kadunud. Ei,Qeb-
ba poleks kuidagi saanud enam elus olla ega polnudki enam tões-
ti. Tema liha oli muutunud juba kaljuks, tema kondid kiviks -
neid polnud lihtsalt enam olemas.
   Kuid midagi oli siiski jäänud, see oli miski, mis ei saanud
surra. See "miski" oli küpsenud siinsamas paigas, vahutanud ja
ennast tugevdanud -see oli Qebba leppimatu surmav näljane Raev.
   S e e  sai nüüd vabaks.


                              5.
                        Tiivuline laev.

  Olgu maailm milline tahes - lame või ümmargune - viha on ol-
nud alati olemas.
   Hilisõhtuses pimeduses triivis Raev kaljusaarelt üle mere.
Tal ei olnud kuju ega vormi, kuid tal oli terav metalli lõhn,
mida hape on söövitanud. Sellel olemusel oli vaja toitu, sest
siiamaani oli ta toitunud iseenesest. Aga maa oli kui täis vil-
jaait, mille väravad seisid valla. Ilm muutus karmiks. Keeris-
torm lõhestas taeva ja ajas mere ärevile. Raev möödus uppuvast
galeerist. Selle purjed olid kärisenud nagu taevaski ja tema
ülatekk oli peaaegu tervenisti vee all. Galeeri kõhus karjusid
ja needsid sõudjad oma ahelais, üleval lasti väikest paati vet-
te ja mehed võitlesid omavahel koha eest selles. Niipea,kui mõni
oli teise maha löönud, tuli kolmas, kes omakorda tema maha
lõi. Sel kohal nautis Raev pidusööki ja uus jõud voogas temas-
se.
   Hiljem ajus Raev kaldale. Rannaäärses männikus olid röövlid
tabanud reisimehe ja selle surnuks pistnud. Mõne aja pärast
leidsid nad, et on saagijagamisel petta saanud ja langesid tei-
neteisele rusikatega kallale. Raev rõõmustas selle üle. Paljude
tuledega suures linnas tõusis üks mees oma naise peale ja pani
maksma oma õiguse tema üle. Kuiväga naine teda vihkas ja talle
hauda soovis! Ühel hoovil piitsutas perenaine oma lapseaasta-
tes orja. Too lamas kokkukägardunult külmadel kividel ja unis-
tas sellest, kuidas ta perenaisel silmad välja kratsib, samas
kui piits raevuselt tema selga rebestas. Väikeses õdusas kõrt-
sis pidasid kaks vaest meest plaani, kuidas tappa rikast meest,
kelle peale nad olid kadedad tema varanduse pärast. Kõrges tornis
sametvoodil pikutav tütarlaps torkis nõelu oma armsama vahakujusse,
sest see oli teda maha jätnud. Ühe silla all võitle-
sid kaks noormeest, soovides võita kolmanda poolehoidu,kes neid
aga põlgas ja välja naeris.Kaugemal maanteel peksti surnuks pi-
dalitõbine.
   Raev nautis seda, Raev pidutses. Ta ajus aeglaselt edasi ja
prassis jälle.
   Maailm oli kui suur, hiiglaslik söögilaud. Road sellel olid
mitmekesised: kuum raev, nagu tuli - see mõrvas; külm raev,nagu
jää - see sosistas ja ässitas; raev, mis lihtsalt vihkas; tuge-
vaim raev kõigist - iseenese vastu suunatud raev; must raev,na-
gu söekiht. Kõik need prassingud kosutasid Qebba Raevu. Ta paisus
ja ajas võrseid.
   Peagi suutis ta maa peal ainuüksi oma aura kiirgusega viha
äratada. Sealt, kust ta pilvena mööda ajus, seal muutus tavaline
vastumeelsus metsikuks hambaid kiristavaks vihkamiseks. Oma
õe lobisemisest tülpinud tüdruk võttis pistoda ja torkas selle
sõsara rinda; oma isanda hüvesid himustav teener ostis mürki.
Kõik langesid Raevu tõppe. Ka prints, kes oma viha naeratava
väikluse taha peites oma venna riiki sõjaväega ründas.
   Maa peal algas uus ajastu - Raevu ajastu.
   Linn linna järel, kuningriik kuningriigi järel tõstsid rel-
vad teineteise vastu. Inimese mõrvamine teise poolt leidis õige
pea järgimist hoopis suuremas möödus - kui üks rahvas teise kõri
läbi lõikas. Kõikjal oli veri ja tuli ning suured lahingud.
õhk oli täis valukisa, hädaldamist ja kirumist.
   Seeme on väike, aga kui ta heasse pinnasesse satub,siis kas-
vab temast suur puu. Qebba Raev oli ka olnud pisikene, aga ta
oli katalüsaatorina viljakale pinnasele langenud, mida inimkond
tema jaoks endast kujutas. Ta oli seal ennast täis imenud ja
jõudsalt kasvama hakanud.
  Kogu maailmapuu kattus tema varjuga.Nii kestis see palju aas-
taid, ent aastad olid sellise olemuse jaoks tähtsusetud. Seni-
kaua, kui ta ennast toita suutis, oli ta surematu ja sööki oli
tal küll ja küll. Ka aeg töötas tema kasuks.
   Raevu tegudest maa peal jäi veel väheseks. Ka maa ise, mis
seda heitlust oma seljas kandis,hakkas tigedalt väänlema ja oh-
kima. Tema kaunid pargid muutusid metsade ja varem juveelidena
säranud metropolide vahel lahinguväljadeks, kus varesed alla
surnukehadele laskusid. Maapind purunes maavärinais, vulkaanid
sülgasid tuld ja mered keesid üle kallaste nagu veekatlad. Päe-
vane päike oli kahvatu ja kuu öösel veripunane. Must-kollases
rüüs katk tõusis soodest ning näljahäda käis näljast iseenese
konte närides tema taga ja ees. Kuid isegi Surm, see teine öö
isand, noppis seda saaki vastumeelselt - kõik tema sarad olid
juba niigi täiskiilutud.
   Inimesed palusid härdalt oma jumalaid. Hommikupoolikul tap-
sid nad teineteist vastastikku, õhtul, lahinguväljalt naastes
karjusid nad tummade altarite ees kõrid verele. Nad hakkasid
oma jumalaid vihkama, purustasid nende kujusid ja rüvetasid pü-
hakodasid. "Jumalaid pole olemas", karjusid nad, "kuid kes on
meile siis seda teinud?". Põlevate mägede kumas nägid nad mere
kaldal ühte varju enda kohale laskuvat. See oli Raev, mida nad
ise olid toitnud. "Seda on teinud kõige kurja looja", karjatas
üks naine ühel maal, üks mees teisel. "See on Öö Isanda, Pime-
duse Valitseja, Kotka-Tiibse,Väljaütlematu töö. T e m a  on se-
da teinud".
   Nad karjusid seda siis kui tornid varisesid ja ka siis kui
maa neid üles tõstis ja väänas, kugistasid nad esile seda nime.
Inimesed ei kartnud teda enam. Nad kartsid hoopis midagi muud.
   "Asrharn on meile seda teinud, Deemonite Prints tahab maad
hävitada".
   Kuid Asrharn oli süütu. See oli saatuse iroonia, et temal,
mustade tegude meistril, seekord kätt mängus ei olnud. Vahest
ehk kui, siis ainult kõige alguses ja ka siis ilma tema enese
teadmata.
   Asrharn oli olnud tegevuses mingi allilma spordi või mängu-
ga. Millegi sellisega, mis teda maast üks või kaks aastat - ne-
lisada või rohkemgi sureliku aastat - eemal hoidis.Oli see siis
imekaunis noormees või suurepärane naine, teine Sives või Zora-
yas, ehk mõni neiu, kelle ta oli enda jaoks loonud nagu Feras-
hini. See võis olla ka olend, kes vastupidiselt Bisuneh'le te-
maga kõiges nõus oli, teda teretulnuks pidas ja ennast tihedalt
tema külma keha vastu surus. Või jalutas ta imepärases Druhim
Vanastas oma aias mustade puude all ja unistas sellest, kuidas
ta endale deemonaju oli reserveerinud - unistus, mis oli nii
suur ja kummaline, et seda võib vaid aimata. Samal ajal,kui te-
ma selliste asjadega tegeles, näris Raev maad ning maa hakkas
kahanema ja surema.
   Deemonite Prints oli maa peal põhjustanud ääretut valu ja
kadu. Ta oli esile kutsunud sõdu ja muret, viha ja surma. Vazd-
rud, kes oma kellukakujuliste tühemikkude sarnaste sisemiste
kõrvadega inimkonna karjeid - "Asrharn hävitab meid!" - kuul-
sid, vaatasid printsile, et näha tema suul muhelust. Kuid Asr-
harn ei muhelenud. Ta astus jaspisest ja rauast paleest välja,
tõusis mustast õlist ja suitsust hobusele ning ratsutas läbi
kolme värava välja. Kui ta jõudis maa keskel asuva vulkaani
juurde, nägi ta uusi vulkaane,mis oma tuld pikalt ja laialt üle
maa sülitasid ning kus ei põlenud vulkaanid, seal põlesid lin-
nad. Ta nägi katku ja näljahäda mööda marssimas ning Surma sil-
mapiiril. Prints nägi merd ebatavalistes kohtades,kus varem oli
olnud maismaa,nägi lagunenud torne veest välja ulatumas ja tur-
sunud laipu mööda triivimas. Kohtades, kus maa oli merest kui-
vanud, märkas ta sõjavägesid lompide ja vetikate vahel selle
maatüki pärast võitlemas. Ülalt saatis verine kuu armutult val-
gust, et ta kõike võiks hästi näha ja et tal midagi kahe silma
vahele ei jääks.
   Asrharn ohjeldas oma deemonhobu ühel teraval kaljutipul. Ta
heitis pilgu itta ja läände, põhja ja lõunasse ning tema nägu
oli - kui tõtt öelda - muutunud väga kahvatuks. Ta vaatles kaua
ja muutus üha kahvatumaks.Ükski surelik ei saaks minna nii kah-
vatuks ja seejärel veel ellu jääda.
   Asrharni juurde põõrdus üks mälestus - Kasiri, pimeda poeedi
hoiatus. Kui deemonite valitseja oli talle jutustanud, mida ta
kõike omab ja temalt siis küsinud, on's veel midagi ilma peal,
milleta ta elada ei saaks, oli poeet rahulikult vastanud: "Ini-
mene".
   Ka Kasiri külm laul meenus talle. Seal lauldi sellest, kui-
das kõik inimesed surevad ja maa jääb tühjaks ning päike tõuseb
ja loojub tühjuse kohal. Kuidas Asrharn kotkana üle hääletute
linnade ja üle ühegi purjeta merede lendab ning inimesi otsib.
Kuid mitte kedagi pole alles jäänud, kes võiks deemonite päevi
rõõmu ja kurjusega täita, mitte kedagi, kes Asrharni nime so-
sistaks.
   Esmakordselt seda laulu kuuldes oli üle Asrharni langenud
hirm, nagu talvine lumi. Külm hirm haaras teda ka praegu. Isegi
must täht ei saa elada ilma taevata, mis teda endas hoiab - tal
pole mingit tuge põhjatu sügaviku kohal.
   Jah, Asrharn, õuduste Valitseja, kartis. Ta nägi ette inim-
konna surma. Ta nägi Raevu nagu musta kuud taevas hõljumas ja
luges sellest välja inimkonna lõplikku hävingut. Selliste sil-
madega nagu temal, suutis ta ära tunda Raevu tõelise keha, kui-
gi too oli kehatu. Ta tundis tema lõhna, maailma õgiva raua ja
happe lehka.Asrharn põgenes maalt,põgenes oma maa-alusesse lin-
na, oma paleesse ja värises seal üksi suletud uste taga,et kee-
gi ei saaks olla tema kohutava kartuse tunnistajaks. Jah, kohu-
tava kartuse. Asrharnil, õuduste Valitsejal, oli õudne hirm.
   Õ u d n e  h i r m.
   Deemonite linna Druhim Vanasta kohal lasus tumm jahmatus.
Ükski vazdru ei naernud ega laulnud,ei kostnud ühtki harfiakor-
di, täringute klõbinat ega jahikoerte haukumist. Esvad nutsid,
ehkki nad ei teadnud isegi, miks. Musta järve ääres olid jäänud
tummaks drinide vasarad ja punased ääsid kustusid.
   Siis ilmus Asrharn oma paleest kui põlevate silmadega kivi-
kuju. Ta kutsus kokku drini ja andis neile ülesande. Nad pidid
tema jaoks ehitama tiivulise lendava laeva, mis oleks küllalt
võimas, et tõusta kõrgeimasse taevasse ja tungida sinna, kuhu
surelikud ega linnud ei võinud jõuda - ülamaailma ebatavalisele
maale, jumalate riiki.
   Hirm väikestes töntsakates südametes, töötasid drinid. Nad
võtsid hõbedat ja valgeid metalle, väikese osa kulda, mida dee-
monid ei armasta, sinkjat terast ja punakat pronksi. Sel ajal,
kui drinid töötasid, käisid vazdrud Asrharni paleeuksest sisse
ja välja. Nad hoidsid tema kätt või langesid tema ette põlvili
ja vannutasid teda,et ta neid maha ei jätaks. Kuid Asrharn lük-
kas nad kõrvale.Ta istus kivises keeletuses ja kopsis vaid kan-
natamatult sõrmega elevandiluusse köidetud raamatu kaanele.
   Peagi oli laev valmis. Selle kere säras ja hiilgas sinkjalt
ja hallilt, kollaselt ja punaselt paljudest erinevatest metal-
liribadest. Laeval oli suitsust baldahhiin, tuultest kootud pu-
ri ja draakoni reieluust roolipinn. Laeva tiivad olid kui luige
valged tugevad tiivad, kuid nende suled olid valmistatud Unejõe
kallastel kasvavast deemonlinast ja kastetud unistustega.
   Asrharn astus laeva juurde ja kiitis seda. Inetud drinid pu-
nastasid ja naeratasid kohtlaselt. Deemonite Prints asus laeva,
vestles sellega,võttis siis roolipinni ning laev hakkas tõusma.
Ta tõusis läbi kolme värava üles, läbi ainukese kustunud vul-
kaanilööri, mis veel maailma oli jäänud. Vazdrud vabisesid.
   Laev ajus läbi maa musta ja rebasekarva õhu ülespoole, kuni
maa jäi kaugele alla nagu põlevate leekide ja purustustega ehi-
tud ebaõnn. Tuulepuri paisus ja läks puhevile. Pimeduses möödus
laev suurest ja jubedast verd täis valgunud kuust.Ta lendas lä-
bi täheaia juurte, läbi maailma katuse. Tema tiivalöögid moo-
dustasid poolringe. Ta jõudis sinna, kuhu ükski inimeste laev
polnud kunagi purjetanud, ega ükski jonnakas lind lennanud -
kaugesse, nähtamatusse, pooleldi olematusse ülamaailma väravas-
se.
   Ümberringi valitses ülamaailma igavene heledus - ebatavalise
läbipaistvusega surematu valgus, mis sarnanes deemonite elukoh-
tade püsiva valgusega ja ühtlasi ka mitte. Ülamaailma valgus
tundus olevat kui selge ja jäine hommikukoit, ehkki päikest ei
olnud ning taevas ja maa olid üks.
   Ülamaailma külm sinine maa ja tema külm sina olid otsekui
seal elavate kiretute taevalike olendite sümboliteks.
   Siin puudus pinnamood kui seesugune. Oli vaid teravaservali-
ne sina ja nõrk aimus nugateravate teemandiste lumetippudega
jalamiteta mägedest kauguses. Tegelikult olid need mäed saavu-
tamatud, isegi kui minna nende poole mitu aastat. Juhuslikult
ilmusid jumalate üksteisest eraldatud elupaigad ise nähtavale,
igaüks teisest üsna kaugel. Neil ehitustel polnud midagi ühist
maapealsete hoonetega ega Druhim Vanasta paleedega. Need siin
olid nagu tohutud harfid,või õigemini harfikeeled - saledad pu-
hastest kuldkiirtest piilarid, mis hääletu muusika taktis vaik-
selt võnkusid.
   Nähtamatu poololematu sissepääsu lähedal, kus laev oli pea-
tunud, asus püha kaev surematuse joogiga. Kaev kujutas endast
vasturääkivust. Jumalad ei vajanud selle vett joogiks, sest nad
olid niigi surematud, inimesed,kes sellist joomaaega igatsesid,
ei võinud aga lootagi, et nad kunagi sellesse paika satuvad.Ku-
nagi endisel ajal oli kaevu klaasraketesse tekkinud müra, läbi
mille üks ehk kaks tilka hinnalist eliksiiri oli välja voola-
nud. Et kaev oli klaasist, võis surematuse vett selles takista-
matult vaadelda.Arvatavasti hoiatuseks oli see pliihalli värvi.
Otse kaevu kõrval, õhukesel plaatinapingil istusid kaks halli-
des keepides kummargil kuju - kaevu valvurid.
   Asrharn astus lendavast laevast välja ning valvurid tõstsid
kohe päid. Neil kummalgi polnud nägu, oli vaid üksainus suur
igavesti ärkvel silm, mis oli alatises liikumises. Nad rääkisid
oma rinna teatud piirkonnaga.
   "Siit ei tohi sa juua!", sõnas üks valvur Asrharnile, teda
oma kohutava silmaga vaadeldes.
   "Päris tõesti, sa ei tohi siit juua",lausus teine ja silmit-
ses teda samuti.
   "Ma ei tulnud siia selleks, et juua",kostis Asrharn. "Kas te
ei tea, kes ma olen?"
   "Kasutu on midagi teada", teatas esimene valvur, "sest kõik
asjad seal all mööduvad, muutuvad, aeguvad ja surevad. Kõik asjad
siin üleval on aga muutumatud".
   "Inimesed teavad, kes ma olen", sõnas Asrharn.
   "Inimesed?",küsis teine vaht. "Kes sa siis oled,et me peak-
sime selle vastu huvi tundma?"
   Asrharn tõmbas endale keebi tihedamini ümber ja läks nende
juurde. Kui nad olid veendunud, et tal tõepoolest pole kavas
kaevust juua, lasksid nad oma pead jälle ettepoole vajuda ja
paistsid pliikarva igavese elu vee kõrvale uinuvat.
   Nagu must reaalsus sammus Asrharn, Deemonite Prints ja Öö
Isand, läbi selle hapra ja külma ebareaalse ümbruse.
   Ta läks selle mäe poole, milleni kunagi polnud võimalik jõu-
da.Peale paljusid surelikkude päevi jõudis ta silmapiirini ula-
tuva ruudulise põrandani. Ruute oli kahte värvi, milliseid maa
peal ega maa all kunagi näha ei saa - ühed olid täiusliku ük-
sinduse, teised täieliku osavõtmatuse värvi ning siin paigas
elas osa jumalaist. Mõned neist käisid aeglaselt ringi, enamus
aga seisis liikumatult paigal. Mitte ükski silmalaug ei võbise-
nud, ükski kehaliige ei t"mmelnud. Nad ei rääkinud, nad ainult
hingasid.
   Jumalad olid inimeste sarnased, õigemini, nad olid sellise
välimusega, millist inimesed alguses omasid, sest need jumalad
olid inimese oma näo järele loonud. Neil päevil,kui maa oli al-
les lage, tegid jumalad selliseid veidrusi. Kuid kui haprad ju-
malad olid, kui õhulised! Nende juuksed olid nii kahvatukuld-
sed, et olid peaaegu hõbedased, nende liha oli läbipaistev ja
tundus, et neil luid ei olnudki, ainult vaid kahvatu violetne
veri, mis ilma arterite ja veenideta selles läbipaistvuses voo-
las. Jumalate silmad olid kui peeglid, kuid ei peegeldanud mi-
dagi tagasi.Kui nad mõne hämmastava metafüüsilise ilmutuse tõttu
erutusid (mida küll harva juhtus), siis ilmusid nende kris-
tallrõivastele õhkõhukesed liblikad, rebisid end sealt lahti ja
tõusid kahvatusinisesse õhku nagu seebimullid.
   Kui Asrharn nende vahelt läbi läks, liigutasid jumalad endid
ebakindlalt nagu rohulibled kerges tuules.
   Asrharn lausus: "Maa sureb. Teie loodud inimene sureb. Kas
teie pole sellest midagi kuulnud?"
   Jumalad ei vastanud. Nad ainult vaatasid selliste nägudega,
nagu ei näekski teda.
   Asrharn jutustas neile, kuidas maa kõrbeb ja põleb, kuidas
inimesed hävingust elava ja üha jõulisemaks muutuva Raevu astla
all üksteist vastastikku maha notivad.Ta jutustas neile kõigest
ega hoidnud seejuures sõnu kokku.
   Kuid jumalad ei vastanud. Nad ainult vaatasid selliste nägu-
dega, nagu ei näekski teda.
   Siis astus Asrharn ühe jumala,ehk oli see võib olla jumalan-
na, juurde. Raske oli kindlaks teha, mitu sugu oli jumalatel,
kas üks või enam, või polnud üldsegi mitte. Ta suudles jumalat
huultele, tolle silmalaud võpatasid ja tema rüü vahelt tõusid
õhku liblikad.
   "Teie olete inimese loonud", ütles Asrharn, "aga mind pole
teie loonud ja ma tahan saada vastust".
   Lõpuks ometi hakkas jumal Asrharniga rääkima, kuigi mitte
keele ega kõne abil. Kindlalt pole teada, kuidas ta rääkis, aga
igatahes ta tegi seda. Ja ta teatas järgmist: "Inimesed ei tä-
henda meile midagi. Inimene on viga, mille me tegime. Ka juma-
latel on õigus vigu teha. Kuid me ei või teha midagi nende
päästmiseks. Las nad kaovad maa pealt ja maa ühes nendega. Sina
oled deemon - inimesed on sinu palavalt armastatud mängukannid.
Meie oleme aga üle sellistest tühisustest seal all. Kui sa soo-
vid, et inimrass saaks päästetud, pead sina neid päästma, sest
meie ei tee seda".
   Asrharn ei vastanud ega kuulnud ka enam ühtegi silpi jumala-
te poolt. Ta vahtis neid ning tema pilgu all kortsusid nende
kristallrõivaste servad nagu paber tules.Enamat ei suutnud Asr-
harn aga teha, sest jumalad on jumalad.
   Prints pööras saavutamatule mäele selja,läks üle sinise kül-
ma ülamaailma tagasi surematuse kaevu juurde ja sülgas sinna.
Ja sedasorti oli Asrharn, et hägune pliikarva vesi kaevus üheks
hetkeks selgeks ja läbipaistvaks muutus, enne kui hallus jälle
võidule pääses. Ent vahid unistasid oma pingil avasilmi,Asrharn
jõudis oma lendavasse laeva ja lahkus ülamaailmast.



                              6.
                        Päike ja tuul.

   Deemon seisis lina täiskasvanud Unejõe kaldal.Tema eest kii-
rustas kõminal mööda raudraske vesi,tema taga lebas surnud lui-
gena lendav laev. Pimeduse süda ei saa enam pimedamaks minna.
Asrharni olemuses oli alati olnud tume leek, kuid nüüd oli see
hääbumas. Tema nägu oli kibe ja hirmus, kui ta jõe kaldal sei-
sis, täis selget hirmu. Siin, kus ta sageli oli halastamatult
inimese hingedele jahti pidanud, jahtisid nüüd kummalised vii-
rastused tema enda sisemist olemust.
   Kui ta seal endamisi pead murdis, tõusis veest poolläbipais-
tev, otsekui õhkõhukesest elevandiluust kuju. See polnud magava
inimese hing, sest vaid üksikud magasid neil täieliku kokkuva-
risemise õudustäratavail öil küllalt sügavalt, et nende hinged
oleks võinud nii kaugele rännata. Ei, see oli surnu hing.
   Asrharn jõllitas hingele otsa ja hing omakorda temale. Hinge
silmad olid kui ühe õhtu kaks fragmenti, tema juuksed olid me-
revaigust ning meresügaviku adru rippus tema käerandmetel ja
õlgadel.
   "Tunned sa mind veel, minu käskijate käskija?" küsis hing,
"või unustasid sa mu sama kergelt, kui sa mu surmasid? Mina
olen Sives. Ma uppusin hommikurohelisse merre,kuna sa mind vih-
kasid, ehkki mina sind vaid armastasin. Minu luud on mere põhjas
ära mädanenud ja mina olen siin vaid oma inimkeha paroodi-
as. Isegi elu vormitul väraval armastasin ma veel sind,kuigi sa
mu tagasi lükkasid ja hävitasid. Ning minu armastus on mind tu-
gevasti maailma külge köitnud".
   Asrharn vaatas oma surnud armukese hinge ja mida ta mõtles,
ei tea keegi, aga ta kostis: "Palju tuhandeid surelike aastaid
on sellest ajast möödunud, kui me lahku läksime. Miks tuled sa
nüüd minu juurde?"
   "Maailm läheb vastu oma hukule", vastas hing. "Aga kõikide
asjade hulgast on maailm see, mida sa kõige rohkem armastad. Ma
tulin selleks,et näha,kas sa päästad maailma või lased tal sur-
ra. Ja maailma surm on Asrharni surm. Isegi siis, kui sa peak-
sid elama kaks miljonit korda miljon aastat, oled sa siiski il-
ma maata surnu ja sa hakkad ringi rändama nagu mina,oled surnud
nagu mina ning ilma mingi elusihita".
   Hing tuli väga lähedale, läbi tema võis näha teist kallast
ja mööda mürisevat jõge. Ta suudles Asrharni kätt,kuigi see oli
vaid nagu külma suitsu puudutus. Siis kadus ta nagu jää päikese
käes.
   Raev elas maa peal. Ta tungis maa sügavamaisse koobastesse
ja kõrvaliseimatesse orgudesse.Raev vägistas maa ja sellel tär-
kasid Raevu lapsed. Ning Raev - lõplik võitja - omandas lõpuks
kindla vormi. See oli hiigelsuur pea, või õigemini küll suu.
Ükski inimene ei viibinud Raevu tabanud muudatuse juures, kind-
lasti mitte. Kuid isegi siis, kui inimkond oleks suutnud tõlgendada
oma õnnetuse olemust ning keegi oleks avastanud nii
Raevu, kui tema juured,poleks saadud tema vastu ikkagi võitlus-
se astuda, nagu seda teevad kangelased astudes lohele vastu.
Ükski inimene poleks suutnud taluda tema lähedalolekut. Hooli-
mata oma pisikestest õelustest, poleks inimesed suutnud välja
kannatada sellist kokkukogutud kurjust ning vapraim ehk halvim-
gi neist oleks tema naabruses hukkunud.
   Vaid üks võis kohata sellist olevust, nagu seda oli Qebba
Raev. Vaid üks võis teda näha, temani küündida, temaga liituda
või ennast temaga mööta. Sest Asrharnile oli raev ikka lähedane
olnud, see oli tema jaoks nagu harf,millel ta oskas mängida,üks
meistritöö, üks nali.
   Kus asus Raevu tuum peale vormi omandamist, seda ei teadnud
keegi ja võis seda isegi ette kujutada sama vähe, kui on võima-
lik vett närida.Tõenäoliselt oli see kuskil poolabstraktses ko-
has - ei sees- ega väljaspool maailma. Igal juhul sarnanes sel-
le paiga maastik mõneti maa omale. Seal oli paljastest kalju-
dest mäestik, mille alumised astangud olid põlenud lilledest
mustad. Läikivad paksud pilved, mis kiirgasid imelikku kahvatu-
pruuni valgust tiirlesid ümber mäeharjade. Kui ärapiinatud maa-
le koit saabus, tõusis päike ka selles tegevuspaigas. Nüüd oli
aga öö maa kohal ja ka siin, ning nii siin kui seal säras üksi-
ku veretilgana punav täht läbi räpases vines taeva.
   Kusagil pilve ja sumu sees liigutas Raevu tuum oma ümaraid
huuli. Oma suu kaudu, mida ta kogu aeg lahti hoidis, võis ta ka
"näha". Ja nüüd "nägi" ta all nõlvakul pimedust tihenevat ja
muutuvat suurt kasvu mustade juuste ja mustade silmadega me-
heks, kes oli mässitud kotka tiibu meenutavasse keepi.
   Siiani ei olnud keegi Raevu asupaika avastanud, tema tsita-
delli jõudnud ja teda silmitsenud. Raev tundis mäeküljel oleva
keha võimsat pahatahtlikkust, mida oleks võinud võrrelda vaid
tema enese omaga. Siiski oli see erinev tavalistest pahe pidu-
söökidest ja selle juures poleks Raev saanud end kosutada ega
ka oma mõjuvõimu suurendada.
   Raev hakkas rääkima. See tähendab - ta lõi mehega sidemed.
Tema hääleks oli omamoodi hais, mis sarnanes vulkaani slaki
lõhnaga ja keel, mida ta kasutas, kõlas nagu ebameeldiva närvi-
ärritusega liikmeid piinav elektrilöök, nagu valu,mis õieti va-
lu ei olnudki.
   "Ma olen pärit ühe mehe ajust", teatas Raev. "See oli minu
algus. Ehkki ma olen tema unustanud, oli tema inimlik kättemak-
suiha minu isa. Kuid sina ei ole inimene. Miks sa siin oled?
Mida sa soovid?"
   Kogu nõlvakul, Asrharn, ei vastanud. Selle asemel hakkas ta
tõusma mäeharjale,mille kohal ümarad pehmed huuled hõljusid. Ta
läbis esimese tuhmilt helkiva pilverünga ja siis teise.Mäe tipp
koosnes vaid paljastest kaljudest.Siia jäi Asrharn lõpuks seis-
ma.
   "Sinus on hea hulk õelust", ütlesid Raevu huuled, ning neilt
tilkus sülge. "Kui ma saan, siis pistan ma su kinni. Sõlmi minuga
kokkulepe. Anna mulle oma tigedus ja sa saad kogu maa valitsejaks
tema viimastel tormiliste päevadel".
   Kuid Asrharn istus kaljutipule ega öelnud midagi.
   "Sa oled palju tapnud",sosistas Raevu suu aplalt. "Tapa veel
rohkem.Ma võin sulle terve armee maha nottimiseks anda.Nad hak-
kavad karjudes sinu poole jooksma, hambad säramas punases kuu-
valguses ja sina võid nad siis kõik maha sirutada. Nemad jäta-
vad oma elu ja mina kosun sellest. Ma võin leida sulle kauni
naise, sa võid tema pärlendava ihu juveelidega kaunistatud noa-
ga lõhki lõigata ja tema naha alt rubiine otsida. Ma tean ühte
kaljunissi, kuhu inimesed imekauni neitsi on elusalt sisse müü-
rinud. Ma võin seda sulle näidata. Tema nahk on kui alabaster,
tema juuksed nagu valge vein. Siit põhjapool on lahti murdunud
tükk tulemäge. Magma voolab sealt nagu kuldne madu üle mäe ja-
lamil olevate linnade. Lõunas tormavad mered maade peale nagu
hõbedased koerad. Tule kaasa, ma kingin sulle ühe mere ja ühe
mäe. Tule!"
   Asrharn ei öelnud midagi.Ta tõmbas oma käisest peene pronk-
sist flöödi ja hakkas sellel mängima. Kui hakkas kostma muusi-
kat, murdusid mäetippu ümbritsevad pilved lahti ning tihenesid
siis jälle kokku pilvekehadeks, mis flöödirütmis teineteise ümber 
põimusid ja tantsisid. Mäe paljas kaljutipp sumises ja värrises
tasa, otsekui oleksid ka tema kondid tantsu löönud.
   Raevu pruun suu kuivas.
   "Ära kohtle mind nii", sõnas ta, "sellest pole kasu".
   Seepeale võttis Asrharn oma keebi alt väikese hõbekarbikese
ning puistas sellest välja sätendavat pulbrit,mis imepärast ma-
gusat aroomi laiali laotas.
   Raevu pruun suu tõmbles.
   "Ära tee seda", palus ta, "sellised asjad haavavad mind. Sa
pole pehme loomuga ja ma arvan,et sa oled deemon. Hüva,ole pea-
legi deemon,aga ole siis julm ja tee mulle sellega rõõmu! Sul-
le ei saa ma midagi paha teha. Sina ja mina, me peame partnerid
olema. Väga kaua aega tagasi külvas sinusugune selle seemne,
millest mina olen sugenenud".
   Asrharn võttis oma vöötaskust ainukese lille, mille ta veel
maa peal kasvamas oli leidnud. See oli sini-purpurset värvi,mi-
da targad eeskätt armastuse värviks loevad. Kui Asrharn lille
nüüd paljale kaljutipule istutas, ajas lill oma juured lahjasse
kaljupinnasesse ja järgmisel hetkel oli ta kerkinud imekauniks
puuks, mille õites oksad madalat taevast puutusid.
   "Nüüd", ütles Raevu pruun suu end kergelt tagasi tõmmates,
kuna õite lõhn ja värv teda iiveldama ajasid,"tahad sa küll tä-
nase päeva halvimat kaupa teha,mu deemonlik külaline. Aga ma ei
pea sind enam kauem välja kannatama. Vaata itta ja sa märkad,et
sul on varsti aeg minna".
   Asrharn põõrdus ja vaatas suunda, kuhu suu oli osutanud.
   Tursunud hämarusest oli läbi torgatud üksainuke tuhmkollane
mõõk - koiduvalguse esimene tundemärk.
   Üldteada oli,et niipea kui päike hakkab paistma, ei või üks-
ki deemon pealpool maapinda viibida. Isegi Raev teadis seda.
   Asrharn pani pronksflöödi ja hõbekarbikese kõrvale ja nõja-
tus seljaga vastu õites puud.
   "Sa oled palju lobisenud", sosistas ta, "nüüd on minu kord.
Mitte keegi peale minu ei oleks saanud sind leida, sest deemo-
nite teadmised on võrreldamatud.  Mitte keegi peale minu ei saa
sind hävitada, mu vastik hädaoht".
   Raev avas seepeale laialt oma pruunid huuled ning Asrharn
nägi koobast, mis seal haigutas. Ta nägi ilma hammasteta, ilma
keele ja kõrita suud. Vaid ühte auku, mis iial täis ei saa.
   "Hävitamine on minu eesõigus", kostis Raev. Siis tõmbusid ta
huuled jälle kokku ja ta sõnas: "Valgus läheb tugevamaks.Parem,
kui sa nüüd lähed".
   Aga Asrharn toetas end mõnusamalt vastu puud, otsekui istuks
ta siidpatjadel. Jah, ta nägi höögust idas. Nüüd oli kummalegi
poole kollast mõõka lisandunud veel kaks roospunast. Sinnapoole
pilku heites olid Asrharni silmad poolsuletud ning ta muigas,
ent tema huuled olid kahvatud.
   Suur suu muutus äkki samuti kahkjaks. See oli inetu haiglas-
lik kahvatus.
   "Hüva", ütles ta, "sa pead minema. Deemonid ei tohi ennast
päikese hoolde jätta".
   Asrharn ei liigutanudki ning mõõku oli taevaserval nüüd juba
kümme - seitse hõbedast ja kolm kuldset.
   "Äh, see on narrus!", ütles Raev värisedes. "Sa mängid süm-
boolselt eneseohverdaja rolli. Aga mis läheb sulle maailm kor-
da? Lase maailmal minna! On veel teisigi olemas. Näe kui he-
ledaks on taevas muutunud. Sulle on jäänud veel ainult üks sil-
mapilk või nii.Kui päike juba tõusnud on - kujuta vaid seda en-
dale kordki ette! Need surmapiinad valguses, see valgus, mis
deemonitemaa olendid kaosesse kannab ja tema elanikud tolmuks
muudab. Oo, Asrharn, Asrharn!", ulgus Raevu suu, teda äkki ära
tundes ja võbisedes kokku tõmbudes. "Miski pole sellist valu
väärt. Jookse Asrharn! Lenda Asrharn! Allilm on jahe ja var-
juline. Sa ei saa ometi maad nii palju armastada,et sa oma iga-
vese elu tema eest ohverdad".
   Idast oli vahepeal ilmunud kakskümmend mõõka - viis olid
hõbedased,kaksteist kuldsed ja kolm valgeimast metallist. Asrharn
tõusis ja jäi seisma puu taha. Maa ja taevas ümberringi kõiku-
sid Raevu tõmblustes, kes võitles Asrharni äramineku eest. Aga
too oli liikumatu nagu seda olid taevas ja kaljud. Ta vahtis
tardunud pilgul otse tõusva päikese poole, nii nagu tänapäeval
kotkad seda tardumust meenutades teevad.
   Kõik mõõgad olid nüüd valged ning nende alt ilmus ühe kahva-
tuse äär,mis polnud valgusest vaid hoopis pimedusest - mustast.
Päike tõusis.
   Kaks peenikest naela puurisid läbi Asrharni silmad, kaks
järgmist tema rinna ja kolm tema niuded. Tema suunurgast niri-
ses tumesäravat verd,samuti tema ninast ja sõrmeotstest. Hooli-
mata teda põletavast surmapiinast, hoolimata magusast nõeltera-
vast laulvast valust, hoolimata tema peal jalgadega trampivate
härgade valust ei karjunud Deemonite Prints, kuigi piin tundus
kestvat aastasadu ja iga järgmist silmapilku oli eelmisest ras-
kem taluda. Lõpuks saabus kuldne valu, mida oli raskem taluda,
kui kõike muud ja ta pidi siiski karjatama. Isegi tema,Asrharn,
Deemonite Prints, Öö Isand, kuid samas muutus ta tolmuks, suit-
suks ja vaikimiseks.
   See Asrharni tuhk muutis Raevu näost kaameks.
   Raev ei suutnud seda kannatada. Ta näris ennast viha pärast
ja nüüd näris ta ennast häda sunnil ka armastuse pärast ning
see armastus lämmatas teda. Asrharni, kõigest halvast kõige pa-
helisema armastus, deemoni armastus maa vastu, millega ühelgi
jumalal enam pistmist polnud, sest sellistest asjadest seisavad
jumalad palju kõrgemal. Toimus paljude välkude ja kõuemürinaga
plahvatus, kui deemoni armastus Raevu hävitas, nii nagu päike
oli Asrharni hävitanud.
   Raev oli surnud ja deemon oli surnud. Ei saanud järgneda mi-
dagi muud, kui absoluutse süütuse ajajärk.
   Maa nägu oli väga palju muutunud. Seal kus olid mandrid ol-
nud, olid nüüd mered, mäed olid kokku varisenud või tekkinud,
metsad olid hävinenud ja laialipillutatud seemnetest kasvas uus
lopsakas mets. Tänu Asrharni otsustavale vahelesegamisele oli
inimrass säilinud. Nüüd vahtis see segaduses ringi. Ilma suure
valitseva Raevuta oli inimestesse tagasi põõrduv väike viha
veelgi vähenenud ja möödus veel palju aegu, enne kui ta jälle
oma vana ausa räpase loomuliku suuruseni kasvas.Sel päeval olid
aga kõik inimesed vennad. Nad kaelustasid üksteist ja nuuksusid
ja juhtisid teineteist lagunevatest varemetest uude valgesse
päeva. Nad ehitasid templeid ja õnnistasid kaugeid jumalaid,kes
seda küll kunagi tähele ei pannud. Kolme aastasaja pärast oli
Asrharni nimi sootuks unustatud, nii nagu päeva saabumisel öö
unustatakse.
   See oli ainulaadne aeg maa peal,selles pole mingit kahtlust.
Sel ajal elasid õiglased kuningad, väheke vargaid ja veelgi vä-
hem mõrtsukaid. Maapind oli lilli ja vilja täis külvatud, suu-
red puud kasvasid nõlvakutel ning mägede tuli magas oma kõrge-
tes kinnistes tornides.Räägiti,et sel ajal võisid tiigrid koer-
te kombel noortele tütarlastelegi järgneda neile midagi kurja
tegemata. Ning et heledatel päevadel korraldasid kuldsete sar-
vedega ükssarved näidisvõitlusi ja et iga neljakümnes apelsini-
puu vili sisaldas ühe soovi täitumist ning et kassid olid õppinud
laulma ja seda veel imearmsalt.
   Selline oli elu maa peal. Aga maa all ei kõlanud laulud.Möö-
dunud oli kolm aastasada, aga selle jooksul polnud suurt midagi
juhtunud. Kuigi maa unustas, oli allilmal põhjust mäletamiseks.
   Druhim Vanastas unarusse jäetud roostes metallikuhilate va-
hel,külmade rauakorbaste sulatusahjude juures nutsid ja nuuksu-
sid drinid ning Musta järve veepeegel, mille ääres nende ääsid
asusid, muudkui tõusis nende pisaratest. Ka esvad nutsid ning
maod, kes nende pikkades juuksepalmikutes vigerdasid nutsid sa-
muti suuri säravaid serpentiinpisaraid. Olid ka veel vazdrud,
kes inimesi nende unistuste pärast sõimasid ja needsid. Vazdrud
ei hakanud kergelt nutma, kuid nüüd jooksis vesi ka nende sil-
madest. Nad riietusid leinarõivaisse - kollasesse nagu päike,
mis nende armastatud isanda surnuks pistis ja katkusid oma
juukseid.Mõlemast soost vazdrud paljastasid oma rinnad ja roos-
kasid ennast jaspisest piitsadega.
   "Maailm teotas Asrharni", hüüdsid vazdru printsessid.
   "Laske meil maa peale minna", karjusid vazdru printsid,"ja
nende neetud nägudele häbipuna ajada!".
   Öösel külastasidki vazdrud uut süütut maad. Nad tulid vaimu-
dena piki mereranda, läbi kõrge vilja ning ületasid inimeste
tehtud maanteid. Linnatuled sätendasid nende ookrivärvi rõivas-
tel ja nende kaunitel purustatud nägudel.Lastes kõlada keelpil-
lidel karjusid nad mööda tänavaid käies kõva häälega: "Asrharn
on surnud! Asrharn on surnud!". Nad puistasid laiali musti
lehti ja kraapisid terasastlatega uksi.
   Ööbikud vaikisid ja koerad hakkasid ulguma.
   Inimesed küsisid üksteiselt: "Kes see on, kellest nad räägi-
vad? Asrharn on nimi, mida meie ei tunne. Kindlasti pidi see
suur valitseja või kuningas olema, et teda sel viisil leinatak-
se". Nad kummardasid aupaklikult vazdru ees ning pakkusid neile
veini ja raha, sest nad ei teadnud, et neil on tegemist deemo-
nitega.Ning vazdrul polnud südant kurjusteks, kuna nende prints
oli surnud ning nad kadusid nuttes ööpimedusse.
   Neist madalamal astmel oli üks esvatar,kes ka öösel maa pea-
le tuli, kuigi tema tuli sinna vähema lärmiga. See polnud keegi
muu kui Jaseve, deemonitar, kelle Asrharn oli Dresaemi värsken-
damiseks kannust välja valanud. Enam ei kasvanud tema juustes
nurmenukud, seal elasid jälle hõbemaod. Jaseve silmad olid kui-
vad, sest ta oli lakkamatult mõelnud ühele imepärasele paigale
pooleldi maailmas, pooleldi väljaspool seda. See oli koht, kus
sini-punaste õitega puu kaljutipul kasvas.
   Jaseve otsis seda kaua aega, palju aastaid. Ta käis maailma
kõigi nelja nurga juures ja põõrdus siis jälle tagasi. Viimaks
avastaski ta selle imepärase paiga ja leidis tee selle juurde.
Ta jõudis sellele kohale,kus Raev oli surnud. Esvataril ei tul-
nud minna üle mäe, sest see oli maha varisenud, ei tulnud minna
läbi söestunud metsa, sest see kandis nüüd uusi lehti ja püüdis
sellega viljarikast maad järele aimata. Kuu tõusis. Tema valgus
ilmutas kohutavat armi taevas - kortsu tõmbunud ja läkivat. See
oli haav, kust Raevu suu oli suure tüki välja hammustanud. Armi
all kasvas puu täpselt nagu Jaseve unistustes, ehkki tema lehed
polnud nüüd enam armastuse värvi, vaid hallid nagu tuhk.
   Jaseve jooksis puu juurde. Ta suudles tema kõhna tüve ning
hakkas mäe rusudes kaevama, et puud sealt vabastada. Tema käed
veritsesid,veri tilkus puu juurtele ja need paistsid talle vas-
tu sirutuvat. Siis oli puu lahti kaevatud, Jaseve tõmbas ta ki-
vide vahelt välja ja võttis omale selga - see ei kaalunud pal-
ju. Esvatar viis puu maa peale, kuid kuna ta väsis, siis pidi
ta puu maha panema. Otsemaid lõi puu oma juured viljakasse pin-
nasesse. Jaseve märkas, et ta oli sattunud metsa - suurde paksu
ürgmetsa, mis oli maa murrangust pääsenud. Siia ei võinud tun-
gida isegi pisitillukene päevavalguse laigukene mitte,sest puu-
de oksad olid nii paksult teineteisega läbi põimunud ja puutü-
ved ümbruskonnas kuhjunud nagu vahisõdurid. Jaseve heitis puu
kõrvale ja silitas tema halli koort.
   Vana laane servast viis mööda maantee. Tee ääres oli paljude
põldude, juurviljaaedade ja viinamägedega talu.
   Talunikul oli seitse tütart. Noorim neist oli neljateistküm-
ne ja vanim kahekümne aastane ning igaüks oli eelmisest aasta
hiljem ilmale tulnud. Sellest hoolimata, et need seitse õde
olid veetlevad tüdrukud, olid nad kõik alles neitsid, sest see
oli ju süütuse ajastu. Ja ikkagi tuli neil puudu emalikust juh-
tivast käest, sest nende ema oli ammu surnud, mis ka mingi ime
polnud. Alates vanimast noorema poole, olid nende nimed järgne-
vad: Fleet, Flame, Foam, Fan, Fountain, Favour ja Fair.
   Kuna need seitse õde polnud emalikku kätt eriti tunda saa-
nud, siis polnud nad nii tagasihoidlikud, kui võib olla oleks
pidanud olema. Nende isa oli kohmakas ja tundetu mees, kes oma
tüdrukuid sugugi sedamoodi ja -viisi ei varustanud, nagu need
oleks meelsasti soovinud. Ja ometigi elas lähedalasuvas linnas
siidikaupmees, kes igaühele neist oli parajal momendil öelnud:
"Sinu magnoolianahk pääseb siidkleidis palju paremini maksvuse-
le kui selles kodukootus. Tule öösel minu juurde, ma vaatan,mi-
da teha annab". Ükski tüdruk polnud siiamaani tema juures käi-
nud. Nad ei tahtnud seda teha, sest olid märganud, et kaupmehe
sõrmedel oli tendents samapalju nende kehadel ringi rännata,kui
oma siidipallidelgi. Noorim õdedest seletas isegi, ta olla näi-
nud ühte kummalist looma, keda mees oma pükstes peidab ja kes
sel ajal kui tema uusi siidiproove imetleb, ennast imelikult
sirgu ajab, ehkki kaupmees on teda alati oma kaupa vaatama jul-
gustanud.
   Vana kelm piiras neidusid muidugi edasi, kuid need mõtlesid
vaid siidile, ning ühel ööl valmis tüdrukutel ühine plaan.
   Siidikaupmees tegeles parajasti oma kaupluse tagaruumis äri-
raamatute võltsimisega,et oleks võimalik tüssata kuninglikku
maksukogujat, kui ukse poolt õrna kraapimist kostis.
   "Kes seal on?", küsis kaupmees närviliselt. Kuigi neil päe-
vil oli röövleid vähe, kujutas kaupmees, kes ise sedasorti mees
oli, ööd nendega üsna kergesti ette. "Olge ettevaatlikud minu
kuueteistkümne teenri ja kurjade koertega".
   Kuid magus hääl hüüdis läbi lukuaugu: "Kallis kaupmees. Mina
olen, Fair, talumehe seitsmes tütar. Aga kui sul on kurjad koe-
rad... "
   Rõõmust rabatud kaupmees oli aga juba püsti karanud ja ukse
lahti rebinud.
   "Astu sisse minu, vääritu, poodi", hüüdis ta ja juhtis Fairi
sisse. "Peale minu pole siin kedagi", lisas ta juurde, "sa said
minust valesti aru. Kurjad koerad! Absurd! Ära ole nii kart-
lik, tule tahapoole, et me saaks sulle kleidi tarvis riiet va-
lida. Loomulikult", kinnitas ta tüdrukule magusalt, "ei saa ma
sulle midagi proovida, kui sa riides oled. Oma riided pead sa
küll seljast ära võtma".
   Fair tegigi kohe nagu mees oli soovitanud. Kaupmees lakkus
huuli ja pööritas silmi ning Fair märkas, et kummaline loom en-
nast kõrgele püsti oli ajanud.
   "Ja nüüd", ütles kaupmees, "mine sinna seina äärde,ma hakkan
sinult möötu võtma".
   Fair kuuletus tagasihoidlikult ning kaupmees, kes oli võime-
tu ennast kauem tagasi hoidma, viskus talle peale.
   "Aga kas see on tingimata tarvilik?", küsis Fair, kui kaup-
mees ta ebameeldivate ilaste suudlustega kattis.
   "Kindlasti on", seletas mees, samal ajal end pükstest vabas-
tades ning järgnevat edasitungi kavandades.
   "Ei, mina küll nii ei arva",sõnas Fair ja hüüdis oma õdesid.
Otsemaid tormasid sisse Fairi kõik kuus väljas luuranud õde,
vehkides igat sorti majapidamisriistadega ja sööstsid nendega
kaupmehele kallale.
   "Mina olen Fleet, vanim talutütar", karjus Fleet ja lasi to-
hutul lihakonksul vastu kaupmehe vasakut säärekonti vuhiseda.
   "Ja mina olen Flame",hõikas Flame ning äsas praepanniga vas-
tu teist sääremarja.
   "Ja mina olen Foam", järgnes hoop vastu taguotsa.
   "Ja mina Fan", ning löök selga.
   "Aga mina olen Fountain", teatas Fountain, ise asjalikult
kannu külma õliga mehe pähe tühjendades.
   "Ning mina Favour", lisas Favour ja virutas kaubitsejale tu-
letangidega vastu pead.
   Kaupmees röökis ja kargles hoopide all ringi, kuni libastus
õlis ja kukkus põrandale. Nüüd kloppisid seitse tüdrukut teda
armutult, kuni ta hakkas neid anuma, et nad niipalju siidi võtaksid
kui kanda jõuavad ja teda rahule jätaksid. Siidi võtmine
osutus aga palju suurejoonelisemaks, kui kaupmees oli arvanud,
sest nood seitse tarkpead olid oma isa härjarakendi kaasa võtnud
ja nüüd laadisid nad selle triiki täis. Kaupmees sai ainult
haliseda ja oma käsi murda.
   "Ja nüüd", ütles Fleet, "ei räägi sa kellelegi, et me siin
olime!".
   "Sa ütled, et sulle tungisid röövlid kallale", lisas Flame.
   "Ja kui sa seda ei tee... ", sõnas Foam.
   "...ning kui sa hakkad selles meid süüdistama,...", lausus
Fan.
   "... ü k s k õ i k   m i s  a s j a o l u d e l...", lisas
Fountain.
   "...siis jutustame me kõigile, et sa meie väikese õe alasti
oma kaupluse seina äärde seadsid...", teatas Favour valjult.
   "... ja oma tigedat metsikut looma - see ongi vist sinu kuri
koer - pükstest tahtsid välja võtta ja minu kallale ässita-
da", lõpetas Fair nördinult.
   Vastavalt neile juhistele, äratas kaupmees terve linna valju
karjumise ja jutuga kahekümnest raudnuiadega vehkivast musta
habemega röövlist, samal ajal kui õekesed oma siidi täis vank-
riga mööda maanteed kodu poole sõitsid.
   Kui täislastitud sõiduriist metsa musta keebi taustal kauge-
le paistva talu lähedusse jõudis, nägid õed kuuvalguses imekau-
nist naist tee peal ootamas.
   "Vaadake", ütles Fleet, "too peab küll väga rikas olema. Tal
on peas nii oskuslikult sepistatud hõbedased maod, et need lau-
sa elavatena paistavad".
   "Aga vaadake", lausus Fair, "tema käed on verised".
   "Mida ta küll võiks meist tahta?", uuris Fan.
   Kui naine lähenes, ohkasid härjad sügavalt, jäid seisma ja
sulgesid oma suured silmad. Naine tegi kolm tiiru ümber vankri
ja silmitses järjepannu kõiki õdesid. Siis astus ta teetammilt
alla ning kadus pimedasse metsa.
   "See oli küll vaim", ütles Foam.
   "Või mõni peast põrunud printsess", oletas Flame.
   Fountain ja Favour kirtsutasid vaid upsakalt nina.
   Nagu kurjus ikka deemoneid peibutab, nii oli tüdrukute väike
õelus Jaseve nende juurde meelitanud. Nüüd põõrdus ta tagasi
hallide lehtede ja õitega puu juurde ja silitas seda. Seejärel
hakkas ta tihedalt läbipõimunud puude vahel siledal samblapin-
nal tantsima.
   See oli metsik tants. Tants, mis pidi äratama öö ja õhu ning
kutsuma kokku väikesi olevusi ja olendeid. Kõige enne saabus
must jänes, istus ja jäi oma kahvatute silmadega tantsu vaata-
ma. Seejärel tulid kaks rebast,kes poleks jänest nagu märganud-
ki, siis kaks pistodataoliste sarvedega hirve, lummavate tiiba-
dega öökullid ja vanadusest suitshall lõvi.Metsa sügavaist lom-
pidest ja soodest roomas lähemale isegi veeloomi, kes esvatari
tummast kõikevõitvast tantsust osa tahtsid saada. Kõige lõpuks
tuli isegi tema nõiduse poolt kohale meelitatud idatuul.
   Kuuldes puulehti tuules kahisemas, sidus Jaseve lahti oma
särbi, tuul keerutas seda ja paisutas nagu purje. Et tuul välja
ei pääseks, sidus Jaseve nobedasti särbi kinni. Deemonid said
selliste asjadega hakkama. Tuul heitles ja kaebles särbis, kuid
Jaseve sidus ta halli puu okste külge kinni.
   Talumehe seitse tütart õmblesid endale siidkleidid, kuid ei
julgenud neid päeva ajal kanda - nad kartsid, et neid avasta-
takse. Nad tulid mõttele, kleidid öösel selga tõmmata ja metsa-
servale hiilida. Seal nad hüppasid ja tantsisid ning mängisid
printsesse. Tüdrukud rääkisid ilmast, sest nad olid kuulnud, et
see pidi olema printsesside ainuõigus, ehkki kõik nende valit-
suse all seisvad isikud olid sellest tüdinenud.
   "Kummaline", sõnas Fleet, "et täna idatuul ei puhu".
   "Seda pole enam mitu päeva olnud", teatas Flame.
   "Laevad seisavad merel tuulevaikuses", nentis Foam.
   "Ning tuuleveskeid peab käsitsi ringi ajama", seletas Fan.
   "Mis viudesse ja teistesse purjetajatesse puutub", lausus
Fountain, "siis istuvad nood taradel ja hädaldavad, kuna nad ei
saa õhuvooludes ringi purjetada".
   "Hernehirmutis on ka liikumatu ega peleta tuvisid eemale",
ütles Favour.
   Vaid Fair lisas juurde: "Kuid see-eest pole õhtuti viinamäel
sõnnikuhunniku haisu tunda".
  Äkki märkasid seitse õde enda vastas puude vahel kedagi seis-
mas. See polnud keegi muu, kui seesama kaunis naine, keda nad
olid oma rööviööl kohanud.
   "Mida ta võiks küll tahta?", küsisid õed üksteiselt. "Ta
viipab meile, et me temaga kaasa läheksime. Kuid me ei taha ju
talle järgneda?", rääkisid õed ja märkasid ootamatult, et ongi
tegelikult valmis talle kohe järgnema. Mets oli must ja sala-
duslik, kuid nad ei kartnud. Naine juhtis neid ikka sügavamale
pimedusse ja mingil juhul ei soovinudki nad enam tagasi pööra-
ta. Lõpuks jõudsid nad ühe teistest puudest täiesti erineva puu
juurde. See oli tõesti väga eriline - ta oli üleni halle õisi
täis, ning tema okste külge oli seotud särp,mis iseenesest siia
-sinna kiikus.
   Sel ajal kui õed puud uudistasid, hakkas Jaseve teist korda
tantsima. Seekord ei tulnud tema tantsu metsast keegi vaatama.
See tants oli puu, okste vahele vangistatud tuule ja seitsme
neitsiliku õe jaoks. Iseeneselegi ootamatult hakkasid õed kaasa
tantsima. Nad tegid seda vähimagi kartuseta ja selle üle imes-
tamata, otsekui oleks see täiesti loomulik, et nad maojuukseli-
sest naisest juhituna, keskööl siidi rõivastatuina käsikäes laa-
nes ümber hallide õitega puu tantsu löövad.
   Nad tantsisid seni, kuni imeline meeleline väsimus nende üle
võimust võttis, nad pisarsilmi ümber puu ringis maha vajusid
ning oma pead vetruvale samblale toetasid. Jaseve hiilis nende
juurde, upitas ennast ülespoole, päästis nobedalt lahti särbi
sõlmed ja raputas sellest välja metsiku idatuule. Tuul oli rae-
vune. Ta hakkas ägedalt puud piitsutama ja selle õisi nii tuge-
vasti raputama, et õielehtedelt pilvedena midagi halli alla lan-
ges. Tõenäoliselt oli see tuhk, mis oli puud halliks värvinud
ja nüüd haaras tuul selle puult alla langeva tuha. Puu ümber
vinguvas tuules jagunes tuhapilv osadeks ning langes seitsmele
tüdrukule puu all. Ja kui see tuhk neile peale langes, oiatasid
nad, otsekui oleks mingi nähtamatu võim oma ihas nende valdus-
tesse tunginud. Siis karjatasid nad veel ja veel ning lõpuks
vaikis kõik. Tuhk oli kadunud ja tuul põgenenud.Jaseve ohkas ja
lahkus tüdrukutest samuti ning jäi kannatlikult ootama.

   Seitse õde ärkasid varahommikul, nad olid maganud põlismet-
sas ja neil olid siidkleidid üll. Seitse tüdrukut punastasid,
kui neile nende öine ebaharilik kogemus meenus.
   Segadusse aetuna, sosistades ja itsitades hiilisid nad koju,
panid siidkleidid ära ja heitsid kombeliselt oma vooditesse.
  Paar kuud hiljem ei saanud enam peitust mängida.
   "Oo, mu tütred!", ulgus talumees valjusti."Kõik seitse süü-
tusest lahti! Kõik seitse titte ootamas!"
   Nii see tõepoolest oligi - märgid ei valetanud. Seitse taga-
sihoidlikult langetatud silmadega kena tüdrukut, kuid kuulüma-
rate kõhtudega!
   "Kes oli see lurjus - või lurjused?", lõugas isa.
   "Üks unistus", sosistas Fleet.
   "Unistus ühest puust", sosistas Flame.
   "Üks puuõis", sosistas Flame.
   "Ei, see oli tuul", sosistas Fan.
   "Tugev tuul", sosistas Fountain.
   "See oli tuhk tuules", sosistas Favour.
   "Ei", teatas Fair, see noorim, "see oli mustade juuste ja põ-
levate söesilmadega imekaunis mees".
   "Milline häbi!", huilgas talumees. Ja ta jutustas naabrite-
le, et tema seitsmel tütrel on mingi kummaline kergesti nakkav
haigus. Ta sulges nad majja ega lubanud nende juurde ka ühtki
külalist. Oli ju süütuse ajastu ja ta lootis, et tütarde 
"haigus" enam üle seitsme kuu ei kesta.
   Kui päike nende seitsme kuu viimasel päeval loojus, karjata-
sid seitse õde ja langesid oma vooditele. Nad karjusid seitse
tundi jutti. Seitsmenda tunni viimasel minutil kiljatasid nad
veel viimast korda triumfeerivalt.
   Vana majateenija, kes sünnitusabi oli andnud, hakkas peale
sünnitusi omakorda karjuma. Isa tormas sisse ja raputas teda:
"Noh, on need pojad või tütred?"
   Teenijanna, kellest julgus jälle võitu sai,tähendas: "Ma kin-
nitan teile, et ma oma pika elu jooksul,mis nüüd kahtlemata sel-
le soki tõttu tugevasti lühemaks jääb, sellise juhtumi tunnis-
tajaks varem pole olnud. Fleet tõi ilmale ühe käsivarre ning
Flame teise ja langegu ma siinsamas surnult maha, kui Foam mit-
te ühte jalga ei sünnitanud ja Fan teist, samas kui Fountain
terve rindkerega hakkama sai ja Favour peaga".
   "Aga Fair?", soigus talunik.
   "Noh", ütles teenijanna elutargalt, "ma olen kindel, et ma
seda teile ei ütle, mida Fair ilmale tõi, aga see on kindel, et
see on üks suurepärane eksemplar".
   Talunik nuttis. Kui ta oli nutu lõpetanud, käskis ta kõik
need kehaosad, mis nii ebatavalisel viisil olid sinna sigine-
nud, linasse keerata ja maha matta. Vaevalt olid aga anatoomi-
lised detailid kokku kogutud, kui lina, millesse nad olid mähi-
tud, tõmblema hakkas.
   Talunik põgenes, kuid tark teenijanna piilus kompsu, nägi
seal toimunud imepärast liitumist ning silmatorkavalt kaunist
ja terviklikku magavat last.
   "Noh, tüdrukud", hõikas ta, "kellel on piima selle imiku
jaoks?". Teenijanna vapustatud meeled olid rahunenud, aga need
pandi varsti uuesti proovile. Osutus, et ühelgi seitmest tüdru-
kust polnud piima ning ega seda vaja läinudki. Sest kui teeni-
janna kaastundlikult kudrutades jälle lapse juurde tõttas, nägi
ta, et see on tohutult kasvanud. Laps oli muutunud juba tegeli-
kult võib olla üheteistaastaseks kenaks poisiks. "Tasa, tasa,
tibukene!", hüüatas teenijanna rahustavalt, "sa pingutad end
ju niiviisi üle". Kasutu! Järgmisel hetkel oli laps veelgi
kasvanud ja kasvas üha edasi. Poisi asemel oli varsti pigimus-
tade juustega nooruk, kelle väljanägemine vaimustusejudinaid
vallandas, nii et vanal teenijannal kogu aeg ihu värises. Siis
oli ka nooruk kadunud. Tema asemel lamas linal väljasirutatult
täismees.  Too paistis olevat loodud tumedast valgusest, ta sä-
ras ilust ja tema alasti keha oli kui jumala keha. Vähemalt mõt-
lesid need kaheksa, kes tema kohal värisesid, et selline peab
olema jumal. Magava mehe nägu lõi neil kõigil suud lukku.
   Äkki roomas Fair, noorim seitsmest õest akna juurde, nägi
idast tõusvat kollast mõõka - märki saabuvast päikesest. Ta ei
saanud seda iialgi teada, mis teda sellele tõukas, aga ta kii-
rustas kohe uskumatu meesterahva juurde, põlvitas tema kõrvale,
suudles teda suule ja sosistas: "Asrharn, ärka! Päike põõrdub
maale tagasi. Sa pead oma kuningriiki tagasi minema".
  Mehe silmalaud avanesid ja siidjate ripsmete vahel sätendasid
äkitselt kaks tumedat tulukest.Ta naeratas ja puudutas oma kül-
ma sõrmega Fairi huuli.
   Siis ta kadus.
   Tuba täitus karjetega, kui must kotkas tiibu laotades maa
taevasse tõusis - ja sealt jäljetult kadus.
   Mõne silmapilgu pärast tõusis hele päike. Aga et süütuse
ajastu oli nüüd möödas, selles võid sa kindel olla.

---------------------------------------------------------------
   Tanith Lee (sünd. 1947.a.) on inglanna. Ta debüteeris 1971. a
romaaniga "The Dragon Horde". Tänapäeval on ta Ursula K. LeGuini
ja C. J. Cherryh kõrval tuntuim ja edukaim naiskirjanik eepilise
vallas. Tanith Lee elab vabakutselise kirjanikuna Londonis.
  Aastatel 1971 - 1981 kirjutas ta 15 romaani ja rea jutustusi.
Ta on BBC kaastöötaja.