Andrus Kivirähk "Õlle kõrvale" 1996

Sisukord

IIDOL
UGRILANE
VANA MEREMEES
VINEERIST PÄIKE
KARMID APRILLIPÄEVAD
RIKAS MEES JA ÄTT
IMEMEES EESTIS
JÕULUMUINASJUTT
KARULIHA
SETU VURLE KÜÜSIS
PAPAGOI JA SOLGE
KOSJAS
MUINASJUTT NOOREMAST VENNAST
MÜÜR
ARTURSON MAAILMA AVASTAMAS
JURIS, KIIBITS JA JAAN MATKAL
KUIDAS PÜHATISED RÜNDASID
KUI JOODI MARGIKONJAKIT
SAARELE JÕUDMINE
LORD OWENI ELU JA KAVALUS
NEKROLOOG HALLILE MÄRALE

IIDOL

         Kui Iidol mereranda märkas, paisutas ta kopse ning möirgas :
         "Oh-oh-oh-oh-hoi!"
         Ümberkaudsed mäed värisesid, taevast potsatas alla meelemärkuseta kaljukotkas. Iidol pingutas tiigrinahast vööd ja jätkas laskumist.
         Üle õla oli tal heidetud kott spordi- ja sõjatarvetega, samuti äsja rusikahoobiga surmatud veis. Kui ta astus, lõdises maa. Iidoli vägevus oli piiritu.
         Esimene elusolend, kelle peale ta sattus, oli laiades valgetes pükstes kloun. Iidol astus talle risti tee peale ette ning ütles :
         "Kui õige maadleks?"
         "Kas te olete terve, lugupeetav?" küsis kloun osavõtlikult. "Oi- jee, teil ju terve keha paistes!"
         "Need on mu musklid!" teatas Iidol. "Noh, pistame rinnad kokku!"
         "Hoia ja keela, kus on alles jutt!" vangutas kloun pead. "Stopp!" ütles ta Iidolile, kui see talle kallale karata plaanitses. "Teil on ju muna suus!"
         Nii öelnud, võttis kloun Iidoli suust välja väikese hõbedase kuuli. Iidol vajus ehmunult liivale.
         "Jaa-jaa!" pomises kloun ning tõmbas Iidoli kõrvast välja valge jänese. Seejäral ilmusid Iidoli sõõrmeist päevavalgele kaks papagoid ja silmast lilleline sall.
         "Vot nõnda, lugupeetav!" ütles kloun ja tegi minekut.
         Iidol lebas mõnda aega oimetuna maas ja ainult värises hooti. Aegamööda ta toibus. Kinnitanud pühvliga keha, läks ta metsa, et seal mesikäpa endaga jõudu katsuda.
         Karu kohtas Iidol juba esimeste puude all. Pätsu istus, jõi õlut ning mängis roosa sabaga rotiga malet.
         "Vangerdan," ütles karu just sel hetkel, kui Iidol puid murdes temani jõudis ning karjus : "Noh, metsaisand, vaatame, kellel on suurem ramm!"
         Rott lõi kibestunult malendid segamini.
         "Nõnda mina mängida ei oska," teatas ta. "Ma ei saa süveneda. Kas te olete ogar," küsis ta Iidoli poole pöördudes, "et niiviisi karjute? Palun väga, istuge minu kohale ja proovige, kuidas on mängida, kui mina pidevalt kisan ja kätega vehin. Proovige!"
         Rott lahkus pahaselt turtsudes ning saba üle pohlavarte vedades.
         "Piinlik lugu," ohkas karu kurvalt.
         Iidol oli küll roti sõnadest veidi heidutatud, kuid kogus end kohe.
         "Noh, laaneott!" pöördus ta karu poole. "Võitleme!"
         "Minu nimi on Leo," ütles karu. "Ja vaadake, mina ei armasta selliseid sportmänge. Joome parem kannukese õlut ja suitsetame piibutäie tubakat."
         Ent Iidol juuris juba tamme.
         "Jätke, palun," anus Leo. "Mina pole sportlane, ma olen luuletaja. Kirjutan sonette."
         Tundmatut sõna kuuldes Iidol peatus ja hirm hakkas talle naha vahele pugema.
         "Ja madrigale kirjutan ma ka," lisas karu.
         Nüüd kaotas Iidol lõplikult pea ning lahkus kiirustades metsast.
         Nukralt mererannas luusides sattus ta pisikese poisi peale, kes ehitas liivast krokodilli.
         Iidoli nägu lõi särama.
         "Poiss!" ütles ta. "Tahad, ma teen sinust mehe?"
         Laps ei vastanud.
         Iidol kummardus tema kõrva äärde ning sosistas : "Mis sa selle liivaga jändad, mängime parem kintsukloppimist. Vaat see on alles mehine mäng."
         "Teie, onu, võite oma kintse kloppida nii palju kui tahate," ütles poiss pahaselt. "Mul on krokodilligagi küllalt tegemist."
         Iidol tegi paar ringi ümber poisi ja küsis siis : "Aga vahest hüppaks kaugust? See oleks tore! Niimoodi kasvab sinust mees nagu mina."
         Poiss ohkas tüdinult ja läks karuselliga sõitma.
         Iidol järgnes talle. Karuselli juures oli palju rahvast. Iidol astus punaste vurrudega karusellimehe juurde ja küsis : "Kui õige poksiks vähe?"
         "Mistarvis?" küsis punaste vurrudega mehike, kes kandis tikitud vesti.
         Küsimustele Iidol vastata ei osanud. Ta läks kärmesti eemale ning hakkas aja surnukslöömiseks ja lihaste treenimiseks kaljurahne pilduma.
         "Jõudu tal, loomal, ju on," nentis roosa sabaga rott, kes ka lõbutsema oli tulnud.
         "Ma arvan, et ta on tugevam kui karusell!" arvas valgeis rõivais kloun.
         "Noo!" hüüatas karusellimees solvunult. "Tugevam ta võib olla, aga kus on litrid, lipukesed ja valged hobused? Kus on need valged sälud, kelle seljas nii hea on ringiratast kihutada? Ei, tal pole neid! Või siis tema karuselli vastu saab!"
         "Jah, see on küll tõsi!" nõustusid kõik. Karusell pandi käima ja lõbusad kilked täitsid õhu.
         Iidol jäi üksinda veel kauaks kaljurünkale tolgendama.

UGRILANE

         "Huhh!" ütles ugrilane ja ajas selja sirgu. Higi tilkus piiskadena tema laialt punaselt näolt. Ta silmitses armastusega musta mulda ja lõi labida uuesti maasse.
         Kusagilt kuuskede vahelt ilmus nähtavale ugrilase vennapoja kõhetu kuju valges suveülikonnas. Ta oli tulnud onu juurde suvitama ja maalima, ent suurema osa ajast veetis ta hoopis järvekaldal unistades, unustamata aeg-ajalt lapikut põuepudelit suu juurde tõstmast.
         "Noh!" küsis ugrilane ahvi väledusega maad kaevates. "Kust sina nüüd tuled?"
         "Ei kusagilt," ohkas vennapoeg melanhoolselt ning toetus lõdvalt kuusele.
         "Mis elu sina küll elad," tähendas ugrilane. "Aeled päevad otsa ringi, ei näe mina, et sa kunagi miskit tööd ka teeksid! Mina omal ajal läksin kolme-aastasena karja, seitsmesena ladusin müüri, kaheksasena puhastasin korstnat, aga kui kümneseks sain, lubas isa mind adra taha! Vot nii on lood! Käed on mul kogu aeg mullas olnud, luuslanki pole mina kunagi löönud. Praegugi - suur talu käes, mõni ei saaks selle talitamisega hakkama, aga mina teen veel uudismaadki juurde! Vot selline mees olen mina, ugrilane! Kui elevandi moodi tööd murda ei saa, hakkab mul kohe paha."
         "Mina jälle maalin," ütles vennapoeg pärast rüüpamist suud pühkides.
         "See pole miski töö!" ühmas ugrilane. "Minu rahvas ja minu esivanemad on alati töökad olnud. Ma ehitan praegu kaks elumaja aastas, sama palju lammutan, kaevan kuu jooksul neli tiiki, aga ikka on mulle veel vähe! Käed kohe kibelevad töö järele!"
         Vennapoeg silmitses oma onu aupakliku hirmuga, kehitas õlgu ja lonkis minema.
         Kui ugrilane kella ühe paiku öösel lõpuks kõik selle päeva toimetamised toimetatud sai ning kapsasuppi ja kama vihtuma kukkus, ilmus ka vennapoeg peretuppa. Ta toetas pea kätele ning põrnitses unistavalt ahju all praksuvat leeki. Ugrilane asus odakäki kallale, jõi kalja peale, heitis siis korraga kurja pilgu ukse poole, haaras kärbsepiitsa ja virutas. Miski piiksatas ning jäi vait.
         "Mis see oli?!" küsis vennapoeg pilku tõstmata.
         "Ah, mis ta ikka oli," porises ugrilane. "Va päkapiku-raibe. Palju on neid siginenud, söövad varsti nisu sootuks ära!"
         Vennapoeg tõstis aeglaselt pea ning jõllitas onule otsa.
         "Päkapikk!" hüüatas ta. "Päkapikk! Kas sina, onu, oled näinud päkapikke?"
         "Olen," vastas ugrilane odrakäkki närides. "Alguses olid neid kõik kohad täis, aga ma olen teisi ikka püüdnud. Praegugi on aidas ja sahvris lõksud üleval."
         "Barbar!" karjatas vennapoeg etteheitvalt. "Päkapikud!... Kas või kordki päkapikku näha oleks mulle suur õnn!"
         "Mis neist tühjadest vaadata," ühmas ugrilane ükskõikselt, aga vennapoeg ei kuulanud teda.
         "Haldjarahvast olen ma alati unistanud!" rääkis ta silmade särades. "Ma annaksin poole oma elust, et kordki näha päkapikku, haldjaid tantsumurul või siis näkki! Oh, onu, ütle, oled sina näinud ka haldjaid või näkineitseid?"
         "Muidugi," vastas ugrilane rahulikult. "Nad on mul aidas kinni."
         Vennapojal vajus suu ammuli.
         "Laudas kinni!" karjatas ta. "Sa hoiad haldjaid laudas kinni! Miks?"
         "Ma lüpsan neid," ütles ugrilane. "Kui sa tahad, võib teisi vaatama minna."
         Ta viis oma hämmastusest tumma vennapoja lauda juurde ja avas ukse.
         Viis haldjat seisid latrites, igaühel ohelik kaelas, ja silmitsesid uudishimulikult saabunuid.
         "Onu, sa lüpsad haldjaid," sosistas vennapoeg näost kaame, nagu oleks tal kogu veri välja pigistatud.
         "Nojah," ütles ugrilane. "Nii on neist ikka mingit kasu ka. Muidu tantsivad ja kakerdavad aasadel, ei tee tööd ega midagi. Mis mõte sellel on?"
         Vennapoeg põrnitses onule mõistmatult otsa, siis avastas ta aga laudapimedusest veel ühe olevuse ja hakkas halisema.
         "On see näkineitsi?" küsis ta väriseva häälega.
         "See ta on," ütles ugrilane. "Ma püüdsin ta kinni. Muudkui laulab ja lõõritab, ei too mingit kasu. Vaata näiteks rähni - see on töökas loom, muudkui kopsib. Aga näkk - puhas looder! Ma hoian teda nüüd pardi asemel, alguses punnis küll vastu, aga praegu - kolm muna muneb päevas, vahel isegi rohkem."
         Vennapoeg tahtis midagi öelda, lõi siis käega ja vaarus jalgu järel vedades kaevuni. Hoidnud pead mõnda aega külmas vees ja karastanud hinge lapiku pudeliga, suutis ta taas kõnelda.
         "Sa oled barbar, onu," ütles ta. "Sa piinad haldjarahvast, justkui oleksid nad mõned lehmad või hobused!"
         "Ma panen nad tööle," teatas ugrilane. "See pole piin, vaid auasi! Minu esivanemad on alati tööd armastanud."
         Vaikides mindi toa poole. Suur hall koer tuli kuudist välja ja urises hoiatavalt, end tundnud ära peremehe, laskis ta kõhule ja pani pea käppadele.
         "See on muuseas libahunt," ütles ugrilane ja läks tuppa.
         Vennapoeg istus õunapuu alla murule ja masseeris valutavat laupa. Ta kaalus, kas mitte minna ja lõigata läbi haldjaid ahistavad ahelikud, viia näkk tagasi vette ning korjata ära aita peidetud päkapikulõksud. Ka plaanis ta anda libahundile noa otsast tüki leiba, et vaene loom taas inimese kuju kätte võiks saada.
         "Jah," mõtles ta, "vähemalt seda pean ma tegema. Jumal teab, kaua too õnnetu hing juba hundinahas ringi on pidanud kõndima!"
         Vennapoeg käis sahvris ja tõi noa otsas tüki leiba. Libahunt silmitses teda uurivalt. Kui vennapoeg oli juba õige lähedale tulnud, hüppas ta ligi ja neelas leiva ühe lõnksatusega alla.
         Samas kostis vaikne sisin ja libahundi asemel seisis vennapoja ees keegi mees. Tal oli paks punane nägu, vägevad kämblad ja viiskudesse kängitsetud jalad. Veel üks ugrilane!
         "Aitüma, sõber!" ütles ta rõõmsalt. "Sa ei tea, kuidas see hundi elu mind piinas! Mina, kes ma juba kaheksa-aastaselt käed esimest korda adra taga mullaseks tegin, mina pidin nüüd mitu aastat tööta kükitama! Uhh, aga ma nüüd alles hakkan tööle pihta andma! Hakatuseks raiun ma selle metsa maha ja ehitan siia veski!"
         Ugrilane noogutas veel kord tänulikult, haaras siis kusagilt kirve ja tormas metsa. Hetke pärast hakkas kostma hoope.
         "Kohutav," mõtles vennapoeg. "See on kohutav!"
         Ta nööpis kuue kurguni kinni, surus käed taskutesse ja hakkas kiirel sammul astuma.
         Öises laanes kõlasid kirvehoobid.

VANA MEREMEES

         Öösel toodi laeva uus mees.
         "Said su siis nõusse," ütles üks madrus ruhvis kaastundlikult. "Küllap jootsid su täis, nii nagu meid kõiki. Kes siis kaine peaga sellisesse laeva tuleb!"
         "Kas tead, kuhu kadus too mees, kelle asemele sind värvati?" küsis teine meeskonnaliige. "Kapten lõi ta maha. Lihtsalt lõi maha ja kõik. Palju mehi on tema rusika läbi oma otsa leidnud.
         "Nii ongi õige!" ütles uus mees rahulikult. "Kus seda enne nähtud, et laeval ei tapeta! Mina olen vana merekaru, olen kõik ookeanid risti-rästi läbi seilanud ning iga kord on taplemist olnud. Vat vanasti, siis olid ikka mehed! Igaüks käis pardal ringi, nuga käes, ja kui sai, siis suskas! Mina ainsana jäin hinge, viisin laeva Brasiiliassse ja kauplesin end seal nende meeskonda. Jah, mina tunnen merekombeid!"
         Ja ta ronis koikusse ning jäi norinal magama.
         Hommikul tundis kapten uue mehe vastu huvi.
         "Kus ta on?" küsis ta pootsmanilt. "Tutvustan talle veidi meie laeva tavasid."
         Pootsman läks näost punaseks ja lõi silmad maha.
         "Kuidas nüüd öelda... Pikutab tekil... Ma küll ütlesin, aga..."
         "Mis!" röögatas kapten. "Pikutab! Kas ta peab meie laeva laatsaretiks või! Tuhat merekuradit! Näita, kus ta on!"
         Madrus lesis tõesti tekil, piip suus, ja haigutas aeg-ajalt magusalt.
         Kaptenit nähes ta naeratas unelevalt.
         "Mõtlesin just sellest ajast, mil ma veel noor olin," ütles ta. "Siis olid mehed selgest rauast. Mina isegi olen ju teab kui mitu korda meremadudega võidelnud. Ükskord juhtus sihuke madu ette, et hoia ja keela! Kolm korda nii jäme kui minu pea. Aga ma talle andsin! See juhtus Sansibiris ja kui ei eksi, siis maikuus."
         "Mida!" käratas kapten. "Sa veel seletad, lurjus!"
         "Nonoh!" ütles mees pahaselt. "Hoia oma pudrumulk vaos, kui sa meremehega kõneled. Ega ma oma juttu lõpetanud pole. Teinekord sattus mulle kaheksajalg ette - õgis ära terve meeskonna, aga siis leidis terav kirves kivi! "Noh, roju!" ütlesin ma, kui too elukas minuni jõudis. "Nüüd ma su jahvatan!" See oli ka üks võitlus, mida tänaseni meenutatakse."
         Kapten kuulas ja läks raevust kollaseks.
         "Kas sa tead, kellega sa praegu räägid!" kisendas ta. "Sa räägid kapteni endaga!"
         "Mis kapten sina ka oled!" lõi vana meremees käega. "Selliseid kapteneid on ennegi nähtud. Vaata vanasti, siis olid kaptenid. Silmad olid teistel punnis, käisid trampides mööda tekki ja vandusid nii, et kajakad õhus munele hakkasid. Sinusuguseid maarotte ei lastud pardalegi, nad tõid õnnetust kaasa. Mine parem heaga oma kajutisse ja küll mina siin tekil asjad korda sean. Mina tunnen Atlandit nagu oma pükse."
         "Nii!" pöördus ta pootsmani poole. "Mitu kokka on laevas?"
         "Üks," vastas see hämmeldunult.
         Vana meremees vangutas pead.
         "Kus seda enne nähtud!" ütles ta. "Kokkasid peab olema vähemalt seitse ja süüa tuleb anda kaksteist korda päevas. Nii oli vanasti alati. Saada mehed kambüüsi, pootsman!"
         Mulle tundub, et..." alustas jahmunud kapten, aga vana meremees käskis tal oma pudrumulgu kinni pidada.
         Söömalauas sõi vana meremees rohkem kui kõik ülejäänud kokku ja käskis seejärel kokkadel uut rooga valmistama asuda.
         "Nii ei jätku meie varudest kuigi kauaks," söandas kapten poetada.
         "Merel peabki nälg olema," vastas vana meremees kindlalt. "Omal ajal, kui ma Portugalist Austraaliasse purjetasin, ei söönud keegi meeskonnast viis kuud toidupalukestki. Mis teie siin üldse meresõidust teate."
         "Mis on laeva laadung?" uuris ta seejärel pootsmanilt.
         "Hülgerasv," vastas too.
         "See tuleb kohe merre heita," ütles vana meremees. "Kus seda enne nähtud, et laeval hülgerasva veetakse! See toob ju sulaselget õnnetust! Kõik vanad meremehed teavad, et hüljestes pesitsevad kurjad vaimud. Ruttu rasv üle parda! Mul on meeles üks juhtum, kus kah keegi rumal kapten hülgerasva pardale tõi. Sealt laevalt ei pääsenud peale minu keegi eluga, hülgerasv moondus aga sõiduajal vanasarvikuks endaks ja käis öösiti ruhvis meeste verd imemas."
         Jubedusega kuulanud madrused tegid, et rasvast lahti said.
         "Jeesus Maria!" hüüdis vapustatud kapten. "Ma olen nüüd laostunud mees! Ma lähen hulluks!"
         "Merel peabki hulluks minema, siin teisiti ei saa," nõustus vana merekaru. "Meil läks omal ajal kogu meeskond hulluks."
         Kapten ägas ja pages oma kajutisse varju.
         Vahepeal pakuti taas süüa. Kõht punnis ja piip tossamas, jalutas vana meremees mööda tekki ning sattus viimaks tüürimehe manu.
         "Laev sõidab valesti," ütles ta peale hetkelist mõtlemist.
         "Me sõidame kompassi järgi," vastas tüürimees.
         Vana merekaru vilistas.
         "Seep see on!" ütles ta. "Kompass! Kus seda enne nähtud on! Kellel oli vanasti kompass? Mitte kellelgi! Tähed, kuu ja lained - need on meremehele teejuhiks. Kompass on ainult eksitamiseks mõeldud."
         Ta võttis kangi, lõhkus kompassi ning läks tööst väsinuna uuesti sööma.
         Õhtul tõusis tuul. Kapten, kelle nägu reetis, et tema paar viimast tundi pole olnud kergete killast, väljus kajutist ja käskis purjed rehvida.
         "Rumalus!" leidis vana meremees. "Las aga olla! Pidage kõik oma pudrumulgud kinni, küll mina tormist jagu saan!"
         Raju puhkeski ning rebis kohe purjed ribadeks. Mehed jooksid hirmunult tekil, vana meremees käskis aga kõigil rahu säilitada.
         "On see siis torm?" päris ta. "See on tuulevaikus. Omal ajal, siis olid tormid! Isegi kuu kukkus taevast alla, niimoodi möllas! See natuke tuult teeb ainult põsed punaseks."
         Kuna kompassi ei olnud, ei suutnud keegi laeva täpset kurssi määrata ja see tormas karidele. Vesi tungis pahinal trümmi.
         "Upume!" kisendasid madrused.
         "Laeva koht ongi vee all," õpetas vana meremees, kes hetkekski rahu ei kaotanud ega piipu kustuda ei lasknud. "Mis laev see on, mis ei upu?! Nii palju kui mina olen seilanud, pole ükski laev uppumata jäänud!"
         Ta vajus koos teistega vee alla ja seletas veel sealgi :
         "Meremees peab samuti uppuma nagu laevgi. Meremehe koht on alati olnud mere põhjas. Omal ajal.."
         Aga ta ei jõudnud lõpetada, sest enne seda jõudis ta tõesti ookeani põhja. Merekuradid võtsid ta koos teiste madrustega kinni ja toimetasid Neptuni enda ette.
         Neptun istus väärikalt troonil ja silitas oma rohelist habet.
         "Midagi halba teiega siin ei juhtu," ütles ta. "Hakkate vaid tööle minu veealustel põldudel nagu kõik need, kes enne teid minu valdustesse sattusid. Nüüdsest olete mu sulased!"
         Tekkis hetkeline vaikus ja kohe seejärel oli kuulda vana meremehe häält, mis heeringaid manitses.
         "Kus seda enne nähtud, et kala vees elab!" pahandas ta. "Kala koht on kuival maal."
         "Kas see pole mitte see vana meremees!" hüüatas Neptun selge hirmuga. "Jälle siin!"
         "Mina ikka," vastas merekaru. "No miks su habe küll roheline on? See on ju alati olnud sinine."
         "Viige ta ruttu tagasi maa peale!" karjatas Neptun. "Ruttu!"
         Ning merekuradid toimetasid vana merekaru kaldale.
         Järgmisel päeval istus ta Hamburgi kõrtsis, kui sinna sisenes kaks meest.
         "Vajame kogenud madrust!" hõikas üks neist.
         "Siin ma olen," vastas vana meremees ja läks meestega kaasa.

VINEERIST PÄIKE

         Pere oli just lauast tõusnud ja laskis leiba luusse.
         "Ehh, hea on," õhkas võõrusele tulnud naaber ja silitas pingul püksirihma.
         Teised noogutasid nõusolevalt. Südametes lesis suur rahu nagu sült kausis, taevas vilistasid linnud ja maja katusel säras plekiga üle löödud vineerist päike. Selle oli pereisa ise nikerdanud. Mõnus oli.
         Äkki hakkas kostma suur kohin. Pilved läksid laiali, laotus avanes ning maa peale laskus Deemon. Tal oli inimese pale ja tema mustade tiibade taga sirasid tähed ja hiilgas kuu.
         Murule kogunenud perekond silmitses taeva saadikut ammuli sui, kuudis kükitav koer pures rauast keti ühes obadusega kildudeks ning põgenes metsa.
         Siis ajas naaber end jalule, lausus kõlatult : "Jäin kauaks istuma, kodus ühte koma teist askeldada ja muidu kah..." ning püüdis väravast läbi pääseda.
         "Rahu, surelik!" lausus Deemon ja tema hääl kajas nagu kõnelenuks ta kirikus. Naabrimees istus kähku maha.
         "Ei maksa karta," jätkas Deemon. "Oo, inimlapsed, ma ei tulnud teid mitte hävitama, vaid vastupidi, tooma teadust suurest õnnest. Teadke, et teile on antud ainulaadne võimalus - teil on õigus soovida üks soov ja mis see ka poleks, täide peab ta minema või ma pole Deemon!"
         Selle peale vaikiti taas. Tütar näperdas laudlina, ema vaatas hirmunult oma meest. See naeratas ebalevalt, kehitas õlgu, köhis siis pisut ja ütles vabandades :
         "Ei tea, oskagi kohe midagi soovida. Me oleme lihtsad inimesed, mis meil ikka vaja?"
         "Te ei oska soovida?" muigas Deemon. "Mõelge ometi, inimlapsed! Üks soov, mis läheb täide. Sellist võimalust ei tule enam iial!"
         "Äkki võtaks koti jahu?" küsis ema sosinal.
         "Mis jahu?"
         "Nisujahu. Seda pole ju saada."
         "Jahu lubas Villem tuua," sosistas isa vastu. "Ta saab seda poole hinnaga."
         "Kuidas nii?" sekkus naaber. "Saab poole hinnaga?"
         "Nojah, tal on laos üks tuttav."
         "Kas ta mulle ka saaks?" päris naaber. "Eidel oleks hea meel."
         "Surelikud?" hüüdis Deemon. "Millest te räägite? Kas te olete oma soovi välja mõelnud? Ärge laske võimalust käest!"
         Perekond vaatas nõutult üksteisele otsa.
         "Sooviks äkki raha?" pakkus isa.
         "Panevad maksu peale!" hoiatas naaber. "Ole ettevaatlik!"
         "Ja kui palju vargaid on siginenud," sosistas ema. "Küll nemad juba haisu ninna saavad, et meil on raha juurde tulnud. Poevad veel öösel majja ja teevad une pealt vagaseks."
         "Oi jah," vangutas naaber pead.
         Jälle vaikiti ja tunnistati teineteist. Pereisal voolasid kulmudesse suured higipisarad.
         "Mõtlen ning mõtlen, aga miskit ei tule meelde," ütles ta haledalt naeratades. "Kõik mul juba on - maja, aed, naine, tütar, sahvrisse on ka targu üht-teist varutud, nii et nälga ei näe... Elan pisitasa... Ei käi kusagil..."
         "Inimene!" ägestus Deemon. "Sulle pakutakse ennenägematut õnne, aga mida ütled sina - sa ütled, et sul on sahvrisse varutud! Inimene, ma võin su teha kõigi maailmade kuningaks!"
         Isal hakkas ihu värisema, naaber aga klammerdus laua külge, nii et sõrmeotsad valged, ja sosistas hirmuga :
         "Oh jumal küll, oh jumal! Ole palun ettevaatlik! Vean kihla, et selline asi käib seaduse vastu! Kui politsei kuuleb!"
         "Kui tahad, ma toon sulle alla taevatähed, avan maapõue aarded, annan sulle tiivad, teen sinust kõikide muusade lemmiku," pakkus Deemon. "Ma võin sulle anda kõik!"
         "Uh-ah!" õhkas isa ja vaatas abipaluvalt naise poole, aga see oli silmad sulgenud ega näinud hingavat. "Ma... ma... ei, tõesti, aitäh, kena teist, aga ma ju... Ei, pole vaja. Mul on tõesti kõik olemas. Alles eile näiteks... õnnestus naisel poest maikasid osta. Ei, aitäh, ma ei soovi midagi! Ma... näete... saagisin isegi vineerist päikese välja, nii et.." isa katsus naerda, "meie õnnelikus hoovis ei looju isegi päike iialgi. Hää! Väike pesakene - linnupesa sarnane..." Siinkohal vaatas isa Deemoni vihast moondunud näkku ja jäi hirmunult vait.
         Deemon sülgas tõrva ja pöördus tütre poole.
         "Sina oled veel noor, sinul on veel unistusi," sõnas ta. "Soovi midagi! Kas tahad kullast lossi koos kauni printsiga?"
         Tüdruk ehmatas ja pühkis higised peopesad põlle sisse.
         "Ei, mulle meeldib siingi," ütles ta kiiresti. "Eile lõpetasin leeri, mis mul veel tahta?" ning mõtles heldimusega oma valgele kleidile.
         Deemon lõi plaksuga tiivad laiali ja lendas ära.
         "Puhh!" ohkas naaber. "Ometi! Oi aeg! Noh, tegelikult oleks võinud ju midagi ikka soovida, näiteks rohelist värvi. Mul plank hakkab luituma."
         "Ei," arvas isa. "Parem on, et ei soovinud. Mine tea, võinuks veel sekeldusi tulla. Sa issand, kellel neil tarvis!" Ja ta vaatas naabrimehele murelikult otsa.
         "Jah," nõustus see. "Parem elame tasakesi!"
         "Tasa ja targu."
         Nad sõid veel paar präänikut ja siis tõi ema kandle ning kõik neli asusid laulma vana laulu kuldsest kodukatusest.
         Samal ajal lendas Deemon paar maja edasi ning maandus ühes aias, kus istus kannatava näoga mees ja jõi kefiiri.
         "Tere, surelik!" lausus Deemon, aga mees raputas valulikult pead ja tõstis näpu. "Tasa, olend!" ütles ta sosinal. "Ui, raisk, küll lõhub!"
         "Sa võid soovida ühe soovi ja ma täidan selle!" ütles Deemon. "Ära vali uisapäisa!"
         "Pead sa just siin latrama?" küsis mees vaevatud häälega. "Oh, taevane, arm, mis jooke see lurjusest rätsep küll eile kokku segas!"
         Samas hakkas naaberaiast kostma meile juba tuttava perekonna laulu. See kõlas heledalt ja valjusti, nii et vaene kannataja püsti kargas ja valulise grimassiga pead pigistas.
         "Küll üürgavad, lojused!" vandus ta. "Et nad mingiks kuradi... punnijunniks moonduks, ehk lõpeb siis see kisa!" Ta surus lauba vastu külma tünni.
         "Sinu soov on mulle seaduseks," ütles Deemon.
         Laul kõrvallauas vaikis.

KARMID APRILLIPÄEVAD

         Prints tuli Lumivalgukesele järele.
         Apriilipäike oli lombid kuivatanud ning tee lausa tolmas hobuse kapjade all. Kannatamatult andis prints ratsule kannuseid. Juba hakkaski paistma tuttav metsaserv koos tillukese pöialpoiste majaga ning selle ees künkakesel sädeles päikesekiirtes klaaskirst, milles lamas Lumivalguke.
         Prints võttis hobuselt viimase. Kirstu juurde jõudnud, hüppas ta sadulast. Oo, Lumivalguke pole sugugi muutunud!
         "Tere tulemast, Kõrgus!" ütlesid sealsamas seisvad pöialpoisid.
         "Avage ometi kirst!" hüüdis prints läbematult. "Laske ma suudlen teda, siis ärkab ta jälle ellu!" Ta püüdis kirstu kaant kergitada.
         "See on lukus," seletas kõige vanem pöialpoiss ülejäänute hulgast esile astudes. "Nii tundus meile ohutum. Teate, eks käi ju siingi kandis igasuguseid. Ajad on segased. Kellel on himu ilusate rõivaste järele, kes mõlgutab veel patusemaid mõtteid... Aga meie tahtsime Lumivalgukest ainult teile hoida..."
         "Tänan teid, aga vahest lubaksite nüüd mulle kirstu võtme," nõudis prints kannatamatult. Pöialpoiss naeratas kavalalt.
         "Siiski tahaksin ma enne veel paar sõna poetada, Teie Hiilgus. Me loomulikult armastasime Lumivalgukest nagu oma last, aga - mis parata, me oleme vaesed mehed! Muidugi polnud meil sel ajal, kui Lumivalguke alles elas, talle teab mis hõrgutisi ning luksust pakkuda, ent kõht oli tal alati täis ja puhas linane riie seljas. Aga - nii on juba kord selle maailma seadus - iga asi maksab!"
         "Sa tahad mulle öelda. et ma võlgnen teie kambale raha!" küsis prints põlglikult. "Vabanda, aga ma ei tulnud tõesti selle peale. Mõelda oma armsama juuresolekul kullast tundub mulle alandavana. Võta!" ning ta viskas pöialpoisile kukru müntidega.
         "Aitüma!" tänas pöialpoiss ja toppis raha taskusse. "Aga ma pean ütlema, et Lumivalgukese eest hoolitsemine lõi meie eelarvesse tõesti määratu augu. Ime küll, tüdruk polnud ju teab mis kerekas, aga kui palju ta sõi! Olime sunnitud tegema laenu, tänaseks on protsendid kasvanud lausa mammutlikeks. Siis, pärast Lumivalgukese surma, tuli meil täita vanu kombeid, istuda surnuvalves - nii ööl kui ka päeval. Meie söekaevandused varisesid selle ajaga sisse. Suur tänu kukru eest, aga ilma igasuguse ahnuseta ütlen ma, et seda on vähe."
         "Mida teie jõuk siis soovib?" päris prints. "Ja tehke ruttu. Mul on häbi siin pühas paigas juudi moodi kaubelda."
         "Üks asi on raha," tähendas pöialpoiss printsi vähimatki tähelepanu pööramata. "See tuleb ja läheb, selle kurss langeb ja selle viivad ära vargad. Kindel ametikoht - see oleks juba palju ilusam!"
         "Mis kohta sa siis himustad?" küsis prints.
         "Peaministri oma," vastas pöialpoiss.
         Prints läks näost lillaks ja pani käe mõõgale.
         "See on väljapressimine!" kähistas ta.
         "Mitte sugugi," vastas häirimatu pöialpoiss. "Meie kulutused on olnud väga suured. Juba ainuüksi piiritus maksis kena kopika."
         "Kas sa, lurjus, tahad väita, et mu armsam jõi?" küsis prints maruvihaselt.
         "Ei, kus sa sellega. Aga me tahtsime teda ju teile säilitada, kuhu mujale me ta siis pidime panema, kui mitte piiritusse?" seletas pöialpoiss.
         Prints võttis hobusel lakast.
         "On ta siis praegu piirituse sees?" küsis ta nõrga häälega.
         "Muidugi. Ja arvestage nüüd ise, palju maksab kirstutäis piiritust. Lisaks mumifitseerimine - meil tuli palgata esmaklassiline spetsialist, kes suutis vähimalgi määral neiu ilu rikkumata eraldada sisikonna ja ninasõõrmete kaudu ka ajud. Me ju soovisime, et Lumivalguke Teie Hiilguse tulekuni säiliks!"
         Prints kargas hobusele, nägu raevust tulipunane ja silmis vihapisarad.
         "Mõrtsukad!" kisendas ta. "Kretiinide kari! Ma lähen praegu tagasi oma lossi ning tulen tagasi koos sandarmiga. Te veel maksate kallilt oma jõleduste ees!"
         "Noh, kui te meiega sellisel toonil räägite..." alustas pöialpoiss ning kehitas pöialpoiss õlgu. "Mis siis meiegi peenutseme. Kas te tõesti arvate, et teil on vaba voli minna ja tulla? Vaadake!"
         Prints heitis pilgu selja taha. Seal seisid kolm pöialpoissi, vintpüssid käes. Maja katusele veeretati kuulipildujat.
         "Kas täidate meie kollektiivi nõudmised?" küsis läbirääkimisi pidav pöialpoiss karmikt.
         Vastuseks laskis prints kuuldavale huilge ja tormas palja mõõgaga vindimeeste poole. Kuulipilduja katusel hakkas tärisema. Tärises natuke ja jäi vait.
         "Pange ta klaaskirstu," õpetas printsiga kõnelnud pöialpoiss ja silitas väärikalt oma krudisevat nahkkuube.
         Õhtul, kui saabus magamamineku aeg, tuli tema juurde pöialpoistest noorim.
         "Ma mõtlesin, et..." pomises ta kõhklevalt. "Kas see pole ikka ohtlik sedasi. Vaata, kui kuningas tuleb veel armeega meie peale!"
         Vana pöialpoiss muigas.
         "Vaevalt küll," ütles ta. "Varsti on kuningate päevad loetud. Tead sa," ning ta kummardus üsna noore pöialpoisi kõrva juurde, "täna hommikul ma kuulsin - eile saabus Soome vaksalisse Lenin ja kõneles seal töölistele! Vat nii on lood, sõbrake!"
         "Maakera pöördub itta," ütles noor pöialpoiss mõtlikult.
         Aastanumbriks kirjutati 1917.

RIKAS MEES JA ÄTT

         Härra Isidor oli rikas kui nui.
         "Kui mina tahan, võin ma kõik rattad käima panna," tavatses ta öelda. "Pistan aga mõne rahatähe, ja hakkavad käima, kus nad pääsevad."
         Ning seejärel demonstreeris ta kohe oma võimu, maksis, palju vaja, ja laskis külalistel minutit viis kuulata hiiglaslike hammasratase lõginat.
         "Vat," ütles ta siis. "Ei nad pääsenud kuhugi." Ning säras näost.
         Et suuremat kaalu omada, tassis ta alati enesega ühes kahte suurt kohvrit, mõlemad ääreni kulda täis. Ta kurtis ikka, et pole lahingutesse sattunud ega mõnest kehaliikmest ilma jäänud.
         "Oleksin lasknud enesele kullast jala alla panna ehk kullast nina näkku kruvida," kiitles ta. "Siis oleks igaüks näinud, kui võimas mees ma olen."
         Et kuidagi seda viga leevendada, kandis härra Isidor kullast saba.
         Kord sõitis ta tänaval mööda kahest töölisest. Üks oli vanem ja karmi vaatega, teine nooruke ja kaame. Vana mees heitis härra Isidori limusiinile kurja pilgu ja ütles :
         "Küll on end täis imenud, puuk."
         Härra Isidor peatas auto ja silmitses proletaarlasi ülbelt.
         "Kui mina tahan, hakkavad kõik rattad keerlema," teatas ta. "Ei nad pääse minu käest kuhugi. Nii rikas olen ma!"
         Noorem mees hakkas judisema ja viskus põlvili.
         "Härra!" karjatas ta. "Ehk annaksite siis mulle mõne pennigi! Minu perekond on vigane ja haige, nad vaevlevad keldris ja nende oigamine lõhestab mu hinge! Olen nende ainus toitja ja katja! Saage aru, härra, kümned vigased!"
         Härra Isidorile alandlikkus meeldis. Ta paotas autoust ja ütles :
         "Noh, roni sisse. Küll ma sinu eest hoolt kannan, võtan su uksehoidjaks!"
         Kaame mees lõi särama, vanem tööline aga sai kurjaks.
         "Häbi, Hans!" karjus ta. "Ennäe raiska, või tema roomab parasiidi ees! Temasugused mehed meie seljast nahka nülivadki!"
         "Jäta, Robert," palun Hans. "Las ma lähen!"
         "Lurjus selline," tänitas Robert. "Kas sulle vabrikutöölise leivast ei piisa? Mis rikkust sina himustad? Tea, täikrae, et kõik maailma rikkused on loodud just tööliste kätega!"
         "Kas tuled või ei?" küsis härra Isidor kannatamatult.
         "Tulen loomulikult!" vastas Hans kiiresti ja puges limusiini.
         "Narts!" sõimas Robert. "Aga tühja kah, meie read on sinutagi arvukad! Ela parasiidi kulul, kui see sulle meeldib!"
         Kui auto teekäänaku taha kadus, sülgas ta asfaldile.
         "Tõusik säärane," mõtles ta põlgusega. "Ehh, kui oleks võimu, ma alles väänaksin sellistele."
         Härra Isidor viis Hansu oma villasse ja andis noormehele omaette toa. Talle meeldis poisi alandlikkus ja austus. Edaspidi tavatses ta iga päev kaks korda Hansu eest mööda jalutada, kummaski käes kullakohver ja kuldne händ taga lipnemas.
         "Mäherdune jõukus!" karjus Hans iga kord ja härra Isidor punastas heameelest.
         "Jah, vaene ma just ei ole," ütles ta tagasihoidlikult.
         "Olete te keiser või paavst?" päris Hans seepeale ning meelitatud härra Isidor andis talle pisut raha vigaste sugulaste jaoks.
         "See kulub mulle tõesti ära," rääkis Hans tänulikult. "Sajad vigased inimesed, kõik minu kaelas nagu veskikivid! Mul ei ole nendega sugugi kerge!"
         "Kus sa sellega," nõustus härra Isidor.
         Ent pikapeale jäi talle Hansu imetlusest väheseks ja ta hakkas senisest sagedamini seltskondades liikuma.
         "Sain eile sada rubla preemiat," lausus siin-seal mõni lihtsameelne. Härra Isidori süda hüppas rõõmust.
         "Sada rubla..." venitas ta mõtlikult. "Või sada rubla..?"
         Ning ta kordas oma kohvritega jalutamise trikki niikaua, kuni naiivne kelkija selgelt oma tühisust tunnetades toast häbiga välja oli jooksnud.
         Ent kord sattus härra Isidor lõunalauas kõrvuti istuma kellegi habemesse kasvanud vanamehenässiga, kes mõtlikult tahmunud piipu popsutas.
         "Minul, teate," ütles Isidor, "on mitmeid plaane, kuidas oma varandust viiekordistada."
         Vanamees ei öelnud midagi.
         "Ehkki - teab, kas tasubki vaeva näha," arutles härra Isidor.. "Juba praegugi ei tea ma asja, mida ma ühe käeliigutusega ära ei võiks osta."
         "Minu tobi," ütles vanamees.
         "Mis tähendab - teie tobi?" küsis härra Isidor pahaselt.
         "Minu tobi ei saa ühe käeliigutusega ära osta," seletas ätt. "Ja üldse, mis te nii väga keksite. Hetkel olen mina teist igatahes mitte viis, vaid sada korda rikkam!"
         Härra Isidoril vajus suu ammuli. Siis hakkas ta kibekähku tegutsema. Ta tõusis ja kõndis väga aeglaselt, uhkelt jalgu sirutades, mitu korda edasi-tagasi üle toa, kohvrid punnis ja kullast saba säramas.
         "Imekspandav rikkus!" kisendas ustav Hans.
         Aga veider vanamees sõi tasaselt oma kotletti ega tõstnud pilkugi.
         Härra Isidor tuli oma kohale tagasi.
         "Milles siis see rikkus seisneb?" küsis ta umbusklikult. "On teil vahest kullast jalad?"
         Vanamees raputas pead.
         "Hoopiski mitte," ütles ta. "Öelge parem, mis on teil selles kompsus, mida te oma praetaldriku kõrval hoiate?"
         "Kuld ja dollarid," teatas härra Isidor.
         "Minu praetaldriku kõrval on jällegi kann õlut," ütles vanamees. "Ja mis saab teie kuld selle vastu..."
         Ta tõstis kannu vahutava, külma märjukesega huultele ja jõi. Silmad läksid mõnust kissi, kann tõusis aina kõrgemale, ikka kõrgemale, kuni vanamees ta kopsatusega lauale lõi ja naerul sui huuli pühkis.
         "Oli see vast rüübe!" teadustas ta. "Eks tehke järele!"
         Härra Isidor püüdiski kulda juua, ent see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Dollarid jäid talle kurku kinni, nii et ta ei saanud enam rääkidagi, ainult piiksus.
         "Vääksub nagu Buratino," ütles keegi kasakas laitvalt.
         Härra Isidor piiksus aina edasi ja mida rohkem ta seda tegi, seda rohkem ta, hoolimata kõigest kullast, Buratinoga sarnanes. Lõpuks muutuski ta puuks. Ta liigutas sõrmi - need nagisesid, koputas enesele pähe - see kõmises. Koguni silmad olid puust ja jõllitasid liikumatult kaugusse.
         "Olen lõbus puupoiss," ütles Buratino ja urgitses pikka, teravat nina.
         Vanamees pistis Buratino taskusse ning valmistus lahkuma. Uksel peatas teda kaame Hans.
         "Härra!" ütles ta. "Te hävitasite mu! See härrasmees oli mu leivaisa. Halastage, saage aru, ega ma ju enda pärast! Minu perekond - tuhanded vigased, ja kõik minu toita! Olen kadunud mees!"
         "Ah, ärge rääkige!" ütles vanamees pahaselt. "Kus need sandid teil on?"
         "Keldris," seletas Hans. "Ägavad seal, nii et mu süda nutab!"
         Vanamees käis poest läbi, ostis õlut ja puges vigaste manu. Mõni tund hiljem kostis sealt lustlikku joru ja keegi kääksutas viiulit. Buratino laulis.
         "See mulle meeldib!" kiitis õnnelik Hans. "Ei mingeid kullast sabasid ega muud sellist!"
         "Piisab ju lihtsalt tobist," lisas vahva ätt.
* * *
         Aga üleval oma toas vähkres tööline Robert ja krigistas kurjalt hambaid.
         "Küll üürgavad," mõtles ta. "Ei lase tööinimesel magada!"
         Ta uinus alles vastu hommikut, ei kuulnud vabrikuvilesid, hilines tööle ja sai seltsimeeste käest karmilt võtta!

IMEMEES EESTIS

         Uks tõugati lahti ning sisse astus kaks meest. Nende näod olid varjatud musta maskiga, käes helkisid püstolid. Toas istuv tütarlaps karjatas.
         "Tasem, preili!" ütles üks gangster. "Te ju tunnete meid. Kas te arvasite, et teie Ameerikast põgenemine midagi muudab? Kas te lootsite, et me teid siit kätte ei saa?"
         "Meie käes pole miski võimatu!" irvitas teine röövel. "Tulge kaasa, te olete meie vang!"
         Neiu kattis meeleheites näo kätega. Kas tõesti pole enam mingit abi loota?
         Vastupidi!
         Milleks on siis olemas too, kes on vapper ja võitmatu, kes abistab väeteid ja päästab õnnetuid! IMEMEES! Jah, temaga võib arvestada iga hädasolija. Juba oligi ta teel.
* * *
         Imemees seisis Tallinna lennujaamas ja mõtles pingsalt. Juba oli ta oma kõikvõimsate aparaatide abil välja selgitanud röövitud tütarlapse asukoha, nüüd tuli koostada üksikasjalik tegevusplaan. Ent samas teda segati. Keegi tüse eestlane rühkis naeratades Imemehe poole ja surus tal mõlema kämblaga kätt.
         "Kaugelt mehi?"
         "Ameerikast," vastas Imemees, kes oskas kõiki maailma keeli.
         Eestlane säras rõõmust. "Tere tulemast Maarjamaale!" kuulutas ta ja kinkis kohe Imemehele rahvarõivad.
         "Mis te nüüd!" protesteeris too jahmunult. "Ma ei või vastu võtta."
         "Tagasihoidlik kingitus meie rahvakunsti varasalvedest," ütles eestlane. "Me ju teame, kellega meil tegemist on!" sosistas ta. "See on meie väikesele maale suur au!" Ta andis käega märku ja naiskoor alustas laulu.
         Imemees seisis ja kuulas, näol idioodi leebe ilme.
         "Krapi-Aadu tõi kubu õlgi, siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku!" leelotasid naised. Eestlane hõõrus rahulolevalt käsi.
         "Te olete kindlasti kuulnud meie laulupeotraditsioonist," ütles ta. "Seda imetleb kogu maailm!"
         Ja Imemehe protesteerimisest hoolimata vedas ta üllatunud detektiivi autosse.
         "Teil võib rutt olla," nõustus ta, "aga ilma pruukostita ei või ma teid ära lasta. Sööte kõhu täis ja siis lähete. Kindlasti tahate kohtuda meie peaministriga?"
         "Hoopiski mitte!" ägestus Imemees. "Ja asi on väga kiire! Kui ma hilinen, võivad nad ta tappa!" ning ta jutustas eestlasele kogu loo.
         "Jah, aga pruukost ennekõike," jäi võõrustaja enesele kindlaks. "Pärast seda lähme koos."
         Ta sõidutas Imemehe enda juurde koju ning juhatas ta juba kaetud lauda. Siis tõstis ta külalisele ette hiiglasliku tüki sealiha, kühveldas taldrikule hunniku hapukapsaid ning kollaseid kartuleid.
         "Meil Eestimaal armastatakse vats täis süüa!" kiitis ta.
         Imemees sõi rutakalt, et kiiremini töö juurde pääseda. Siis valas eestlane viina välja.
         "Ei-ei!" protesteeris Imemees. "Ma ei joo!"
         Eestlane ainult naeris. "Mis tähendab ei joo? Mina ka ei joo! Aga söögialust võtan ikka." Ta pilgutas Imemehele kavalalt silma. "Esimese jala jaoks!"
         Ja enne, kui Imemees arugi sai, oli tal klaas viina keres ning eestlane ladus tema taldrikusse uusi kartuleid.
         "Te ei saa aru, ma pean tõesti minema!" alustas Imemees, aga eestlane hüüdis :
         "Ja nüüd - teise jala jaoks! Hopp!"
         Tema niigi punane nägu lõi hiilgama, ta nõjatus vastu Imemeest ja küsis :
         "Ega sa Eestit vist suurt ei tunne? Ah? Kas sa tead, mis meil Raekoja tipus on? Meil on seal Vana Toomas! Mis sa nüüd ütled?"
         "Huvitav," soostus Imemees viisakalt.
         Eestlane noogutas ja venitas õnnest suu kõrvuni.
         "Selle peale vanad eestlased võtsid üks naps!" laulis ta silmade särades. "Ja vahel ka kaks!" Nüüd puhkes ta vaimustunult naerma, valas viina ja tõi köögist verivorstid lagedale.
         Nii kestis pidu tükk aega. Imemees mõtles nagu läbi udu röövitud tütarlapsele; teadis, et tema kohus oleks minna, kuid tundis samas masendusega, et see on täiesti võimatu ja et ta siit laua tagant enam kuhugi ei liigu. Eestlane oli ülikona rahvusmustris kampsuni vastu vahetanud ja karjus kõva häälega :
         "Kas sa, vennas, tead, kes oli meie president? Ei tea? Eks ikka va Päts! Vahva, mis? Meie lipul pole punast värvi! Usud sa seda?"
         "Jah," ütles Imemees.
         "Tubli!" hüüdis eestlane. "Söö veel kapsast!"
         "Ei, pean minema, mul on missioon!" pomises Imemees.
         Eestlane ajas end vaevaliselt püsti ja kadus kuhugi. "Missioon!" kostis köögist tema hääl. "Meie missioon on vabadus!"
         Imemees jäi üksi tuppa. Lollakalt naeratades võttis ta laualt kompveki ja sõi koos paberiga ära.
         "Pean minema," kordas ta siis, tõusis jalule ja tuikus uksest välja.
         Maja ees seisid kaks meest.
         "Hei, Ivan!" ütles üks Imemeest silmates. "Vahi!"
         "Eest!" karjus Imemees. "Eest ära! Ma oskan kahtekümmet erinevat jaapani maadlust! Eest!"
         Sellepeale lõi Ivan talle pudeliga pähe.
         "Mina oskan ainult ühte maadlust - selja tagant ja pähe!" ütles ta. "Aga see on tõhus!"
         "Vaata, Serõi!" õpetas teine mees, kes kandis palitut palja ihu peal. "Võtame tal nüüd püksid jalast!"
         Nad tegid Imemehe paljaks ja läksid turule tema asju müüma.
         "Jänki!" kostis kusagilt eestlase hääl. "Kus sa oled?" Peremees jooksis õue ja leidis sealt oma külalise oimetu kere. Hoolitsevalt lohistas ta Imemehe tuppa ning asetas diivanile.
         "Ma tahtsin sulle veel rääkida..." pomises ta. "Samune, et... mardipäeval teeme me marti."
         Eestlane põrnitses Imemeest pinevalt.
         "Magab," ohkas ta siis ja lõi käega.
         Imemees magas tõesti. Ta nägi unes Vana Toomast, kes sarnanes teda rünnanud pätiga nagu kaks tilka vett. Vana Toomas sõi kapsast ja põrnitses Imemeest pahaselt. "Me oleme iidne rahvas!" ütles ta viimaks. "Meil on oma eepos - "Kalevipoeg"!" Imemees nuttis unes.
         Hommikul oli teda võimatu äratada.
         "Tühja kah!" arvas eestlane. "Saan isegi hakkama," ning läks neiut vabastama.
         Nurjatud olid tütarlapse oma punkrisse vedanud ja torkisid nüüd puhtast õelusest haaknõeltega. Samas kostis ukse tagant kobinat ja eestlane tuli sisse.
         "Tervist!" ütles ta. "Rõõm on näha külalisi Ameerikast!"
         Gangsterid ei saanud eesti keelest muidugi silpigi aru.
         "Kes see on?" küsis üks kohkunult.
         "Võmm?" oletas teine.
         "Teeme vagaseks?"
         Eestlane kuulas lugupidavalt ingliskeelseid fraase.
         "Ega mina teie keelt ei mõista," ütles ta ning tiris tuppa voki. "See on kingitus põlisrahva poolt," lisas ta naeratades. "Meile meeldivad väga külalised. Ainult et vist on juhtunud väike arusaamatus? Mis oleks, kui me selle nagu mehed kunagi ära klaarime?"
         "Põrgu päralt!" röögatas üks gangsteritest. "Kaua see sell mõtleb siin vadrata! Kes sa oled ning mis sul vaja on?"
         Eestlane solvus.
         "Ärge karjuge väikerahva esindaja peale," ütles ta. "Kas te teate, kui vana on meie kultuur?"
         Gangsterid võtsid relvad välja.
         "Kao siit minema!" käratas üks. "Aura ära!"
         "Me oleme siin maa peal elanud juba viis tuhat aastat!" hüüdis eestlane. "Meie esivanematel oli reheahi juba siis, kui teist Ameerikas haisugi polnud! Me oleme võitnud medaleid ka olümpiamängudel! Ma ei luba enda peale karjuda, pealegi arusaamatus keeles! Kas te üldse teate, kes oli Jannsen?"
         "No nüüd aitab!" vandus gangster. Ta astus eestlase juurde ja surus talle püstoli vastu kõhtu. "Tõmba uttu, mees!"
         "Appi!" karjatas eestlane katkeval häälel. "Eestlasele tehakse Eestimaal kurja~!
         Kohe paiskusidki aknad valla ning tuppa lendasid pääsukesed. Nad sähvisid röövlite nina all, lõid neil relvad käest ja virutasid nokaga pähe. Seejärel avanes uks ning sisse astus kolm lõvi.
         "Issand, aita!" hüüdsid nüüd juba gangsterid.
         Kolm lõvi sammusid aeglaselt ja väärikalt gangsterite juurde ja andsid paar hoopi. Pääsukesed kandsid loppis kehad aknast välja.
         Eestlane võttis voki hellalt kaenlasse ja haaras hirmunud tütarlapse käest.
         "Ei maksa väikerahvaga naljatada," ütles ta karmilt.
* * *
         Kui Imemees ärkas ja hirmsast, uuristavast peavalust hoolimata silmad avas, nägi ta eestlast koos päästetud tütarlapsega laua taga istumas.
         "Nüüd üheksanda jala jaoks!" hõikas eestlane. Tüdruk luksus.
         Imemees sulges jõuetult silmad ning uinus taas.

JÕULUMUINASJUTT

         Jõulud olidki käes.
         Lund oli paksult ja sadas aina juurde. Langevate räitsakate vahel rühkis kindlameelselt edasi üks tume kogu. Värava juurde jõudes peatus ta tervitamiseks ning Olaf tundis ära naabritalu õela vanaema.
         "Issanda rahu siiagi majasse," õhkas eit ja puuris kõike õues leiduvat usspilguga.
         Olaf tundis end üsna ebamugavalt, ta nihkus tahapoole. Oli üldteada tõsiasi, et väike vanaeit on elu jooksul ära kihvtitanud kaks abikaasat, tegeleb musta maagiaga ja oskab nahkhiireks moondununa lehmade udaraid tilgatumaks lutsida. Täna näis moor siiski kuidagi tasane, põrnitses niisama ega püüdnudki needusi lausuda.
         "Mis siis sina siin õues teed, Olaf?" päris ta. "Sa ei näe sedamoodigi, et kirikusse tuleksid?"
         "Mina... jah, olen parem kodus," pomises Olaf.
         Eit vangutas laitvalt pead.
         "Häbiasi," ütles ta. "Täisjõus mees ja ei tule kiriku. Häbiasi!"
         Ning ta jätkas susisedes ning hangedes kahlates oma teed.
         Olaf tõmbas kergendatult hinge, siis kuulis, et kuuri juures keegi nutab.
         See oli õde. Ta toetus vastu seina ning ulgus õige haledalt.
         "Miks mul küll selline õnnetus kaelas on!" ahastas ta. "Kas ma sinu eest küllalt ei hoolitse, Olaf? Särgid on sul ikka puhtad, juuksed kenasti lõigatud, habe pöetud. Miks sa mulle siis sellist häbi teed?"
         "Mis häbi," pomises Olaf ja pühkis kindaga nina. See kippus tilkuma.
         "Miks sa kirikus ei käi?" nuuksus õde. "Mida inimesed arvavad?! Täiskasvanud mees, aga lausa pagan! Juba praegugi naerdakse, ma ei ole hoolinud! Aga kui sa jõululaupäevalgi kirikusse ei tule, siis ma ei tea, mis ma endaga teen!"
         "Mis ma seal peale hakkan!" hädaldas Olaf. "Seal on kitsas ja külm. Tuleb aevastus peale või peer... Ja igav on. Õeke, jäta mind rahule. Ma lähen parem jõele, lasen liugu!"
         "Oled ikka lollakas küll, ega külarahvas valeta," ütles nüüd õde karmilt. "Või tema laseb jõulupühal liugu! Mis sa oled, kommunist või? Tuled kirikusse ja jutul lõpp!"
         Ta kutsus oma mehe, laiaõlgse mulgi vägilase, kes kalli püha auks lillelised käpikud kätte oli tõmmanud, ja käskis tal hoolikalt Olafit silmas pidada.
         Kui hobune oli saani ette rakendatud, algas sõit. Õemehe nägu oli pühalik ja leebe, vuntsidesse palmitsetud hõbeniidid ning kuljused tilisesid ja hiilgasid talvepäikese käes. Värskelt pestud pesu lõhnas seebi järele.
         "Anna pihta," õpetas õde meest. "Muidu ei mahu sisse. Viimasel ajal on ju tung suur."
         Ning ta pöördus Olafi poole.
         "Kas pole tore sõita?" päris ta. "Saad ka ristiinimeseks." Olaf ei vastanud. Ta imes klaaskompvekki ning vaikis süngelt.
         Kiriku juures oli rahvast kui liiva mererannikul. Ukse juures oli suur tunglemine, ihurammult vähemad kriipisid niisama eesseisjate selgi, aga sisse pääseda see neid ei aidanud. Paar uljaspead oli püüdnud pühakotta tungida katuseluugi kaudu, nüüd lebasid nad korralikult virna panduna kaevu kõrval ja lumehelbed katsid veriseid kehi nagu tuhksuhkruga.
         Kui välja arvata pigistatute oiged, trügijate susin ning mõni harv kiljatus, valitses kõikjal õnnis jõulurahu.
         Olaf oli kavatsenud üldist sagimist kasutades vaikselt minema lipsata, kuid enne kui ta millestki aru sai, oli temagi ukseesisesse rüsinasse kistud. Ta ei teinud ühtki liigutust, kaitses ainult nägu, kuid üldine voog kandis tedagi pühakoja suunas. Nii vasakul kui ka paremal võis näha tugevaid mehemürakaid, kes, hambad ristis, sissepääsu poole trügisid. Naised rippusid neil kaelas, lapsi sebis siin ja seal, aeg-ajalt mõni piiksatas ja jäi vait. Olaf sai hirmsa matsu selga ja leidiski end katuse alt.
         Ja siin oli kitsas. Otse Olafist vasakul seisis keegi vurrudega mees, kummaski kaenlas suur arbuus. Olafi paremal käel oli aset võtnud üks perekond. Isa luges parajasti lapsi üle ning veendunud, et kõik on alles, ohkas kergendatult.
         "Jah, tore on kirikus," ütles särasilmne ema. "Ilus, et kõik eestlased jumalat armastavad!"
         "Eestlased on kristlik rahvas," nõustus isa. "Nüüd võib igaüks kirikus käia nii palju nagu tahab, nüüd on punaste võim murtud!"
         "Mina käin iga päev kirikus," teatas keegi heeringaga sarnanev kodanik.
         Rahvast sai aina rohkem ja üha kitsamaks läks. Lõpuks algas ka jumalateenistus. Olaf kuulas, kuid ei mõistnud sõnagi, kuna tema paremale käele oli litsutud keegi härrasmees, suusakepp vatsast läbi susatud. Ta oigas ja ägas südantlõhestavalt.
         "Õõh!" ütles ta aeg-ajalt. "Oeh, õõh! Aah!" Ning läks kord- korralt näost valgemaks.
         Olafil hakkas paha. Heeringaga sarnanev kodanik muutus üha rohkem kala nägu, ta sulges härdalt silmad ning laulis kriiskavalt. Põskedel võbisesid soomused. Olaf pööras pilgu lakke ning põrnitses mõnda aega ahastavalt kroonlühtrit.
         "Ääh!" kostis paremalt. "Ääh!"
         Olaf heitis naabrile kartliku pilgu ja nägi, et suusakepist läbi torgatu on keele suust välja ajanud ning ähib.
         "Lõpp..." pomises ta. "Ei iialgi enam... näe me. Maria... mu Mairoos!"
         "Nüüd pole enam endised ajad," sosistas tubli pereisa oma särasilmse kaasa kõrvadesse. "Nüüd me alles hingame täie rinnaga!"
         Siis ei pidanud üks arbuusidest enam survele vastu ja paugatas ilmatu kärakaga lõhki. Roosa löga pritsis kõikjale. Vuntsimees vandus valjusti ja ropult, eestoas aga hakkas keegi vanaeit nutma ja hüüdis haledalt : "Ah, Tiit-Tiiduke! Nüüd nad said siis su kätte!"
         "Ei, aitab!" mõtles Olaf ja hakkas võitlema.
         Ta poksis ägedalt, puhastades enesele teed väljapääsu poole. Paljud hakkasid vastu, virutasid talle millega oskasid ja kui Olaf taas sõõrmetes värsket õhku tundis, oli tema kere üleni üles klobitud. Ent ta ei andnud alla, rabeles ja kargles edasi, kuni otse ukse ees vastu kellegi pikka nuga põrkas.
         "Eeh..." tegi Olaf. Tõugatu põrnitses teda tigedalt. See oli metsas elav Julm-Joosep, kes sõi ainult inimliha, käis öösiti külast neitseid röövimas ja elas kokku suure karuga. Olaf koogutas hirmunult.
         "Teiegi siin, härra?" pomises ta.
         "No eks jumalasõna ole mullegi armas," vastas võsamees ja tõukas Olafi eemale. Hetke pärast oli too õues.
         Esmalt langes ta õndsusest pikali ja sõi lund. Nii hea ei olnud tal ammu olnud.
         Ta heitis pilgu kirikule. See oli kummis, mõned higised seljad paistsid uksestki. Läve ees kargles veel keegi mees, kimp õhupalle käes, ja tahtis kah sisse pääseda!
         "Jätke," ütles Olaf. "Sinna ei mahu enam hiirtki, liiati veel teie ja ühes õhupallidega!"
         Aga mees ei kuulanud, vaid üksnes trügis, nägu meeleheitest kivinenud ja märg.
         Olaf läks õue. Lapsed lasid seal kilgates liugu ja pidasid lumesõda. Üks suur lumememm seisis kaldal ja vaatas seda lõbu piipu popsides pealt.
         "Tervist, lumemees," ütles Olaf.
         "Tere, isand Olaf," tervitas lumememm piipu suust võttes. "Kuidas läheb?"
         "Tulin liugu laskma," sõnas Olaf.
         "Lase käia," vastas lumemees.
         Olaf võttis hoogu ja liugles mööda jõejääd kaugele.
         Oli ilus jõuluilm...

KARULIHA

         Elu Alaskas pole meelakkumine. Kliima on karm, loodus põhjamaine. Inimesel, kes Alaska kandi enesele kodupaigaks valib, ei tohi meelekindlusest puudu tulla. Laisklemisel, virisemisel ja lodeval ihul siin kohta pole. Au sees on raudsed musklid ja mehine meel.
         Ning ometi on see elu võluv. Mis võib olla veel toredam, kui raskusi trotsinuna, surmväsinult õhtul laagrilõkke ääres istuda ning isukalt külmutatud ube ja toitvat karuliha haugata! Mis võib olla veel romantilisem, kui ulatada sõbrale labakusse peidetud käsi raskel hetkel mäestikujõge ületades või vööni lumes sumbates! Tõesti - vahva on tunda, kuidas sinu lihastes keha loodusjõude naljaks paneb ja vapralt eesmärgi poole rühib.
         Umbes nii mõtles arktiliste veemassiivide uurimisele pühendunud professor pärast kahepäevalist viibimist Alaskas. Ta oli veetnud vabas õhus ka terve öö ning tundis end nüüd hoopis teise inimesena kui nädala eest oma umbses ja hämaras töökabinetis.
         "Mis siis nüüd, poisid?" küsis ta entusiastlikult oma kahelt teejuhilt - Billilt ja Jackilt, kes hoolikalt seljakottide rihmu pingutasid.
         "Ega muud kui teele," vastas Bill, "sest lumetormi on oodata, järagu mind terve kari mäkri, kui ma luiskan!"
         Ei või öelda, et professor oleks olnud rumal mees; ei, ta oli vaid lihtsameelne ja liiga aus. Sellega saab seletada, miks ta ettepaneku enesele seljakott turjale vinnata vastu võttis, selle asemel, et täie hooga sadamasse tormata ja inimeste hulka naasta. Siis oleks ta võinud peatselt taas oma tugitoolis lesida ning hommikuti rahumeelselt munarooga süüa. Selle asemel aga tiris ta koti selga.
         Kolm sammu astunud, hakkas professor ägama, muutus näost halliks ja vajus lumme, seljakott hiiglasliku ja võiduka küüruna nõdral kogul troonimas.
         "See põle vist küll eladeski karu liha hamba alla saand," urises Jack.
         Nad põetasid professorit päeva kolm, kuni õnnetu taas kõrvalise abita käia suutis. Siis ütles Jack, et kui professor üldse kunagi mõne jõeni jõuda soovib, tuleb otsekohe teele asuda, kuna ilmad lähevad peatselt õige hulluks ja selline vähese karastusega mees nagu professor võib üsna kergesti otsad anda.
         "Põrgu päralt," ütles ka Bill. "Me oleme juba neli päeva siin lagendikul aelend. Ajage aga kott selga ja hakkame minema!"
         Seekord suutis professor käia vaid kaks sammu, ent kui ta viiksatades pikali langes, astus Bill halja noaga tema juurde ja teatas :
         "Noh, vana mügri! Ma lõikan sul tõega kõrvad peast, kui sa kohe edasi ei lähe! Mes sa oled tulnd seia Alaskasse tola mängima või?!"
         "Tõsijutt, me teeme sellest vedelast vennikesest veel tõelise lihasööja," lisas ta vaikselt Jackile, kuidas professor ahastavalt oiates end kaljudeni vedas ning üles vinnama hakkas.
         Õhtuks olid mäed ületatud ning nüüd olnuks võimalik nautida seda toredat rammetust, mis pärast vaevarikast tööd kontidesse poeb. Ent professor ei teinud seda. Ta ei imetlenud ka oma tärkavat jõudu ega rõõmustanud, et peatselt mägijõgede manu pääseb. Ta ei teinud üldse midagi, istus ainult lumes, silmad pärani ja jõllitas mõistmatult tulle.
         "Einoh, varsti oled sa üks maru lihasööja," kiitis Bill. "Nagu meiegi, sellest hoolimata, et meie oleme sünnist saati karuliha vitsutanud, aga sina mitte. Tõesti, varsti saad sa sotti, et see linnaelu põle tuhkagi väärt, ja kolid kohe päriseks seia elama."
         "Mina ei vahetaks seda elu siin millegi vastu," lisas ka Jack tõsiselt. "Sest see on õige meeste elu. Muudkui katsu loodusega rammu ja rända. Küll see on tore!"
         Nad söötsid professorit külmunud karulihaga ja lasid tal neli tundi magada. Siis ajasid nad ta üles, kuna õige lihasööja polevat laisklemiseks loodud.
         Seljakotid selga vinnatud, asusid nad taas teele, rühkides tempokalt mööda liustikke.
         Professor ei saanud teda haaranud tuimusest enam päriselt jagu. Külm võttis tal näo ära ja see muutus sama mustaks kui kaaslastel. Kihvadeks moonduvatele hammastele ei valmistanud külmutatud ubade ning liha söömine enam mingit vaeva. Aeglaselt, ent järjekindlalt edasi longates ja aeg-ajalt jääkamakatel libastudes ähmastus aru. Pidevat karuliha-juttu kuulates hakkas professor viimaks ennastki karuks pidama.
         "Olen karu ja tahan karuliha," urises ta õhtuti ning Jack ja Bill lajatasid talle vastu selga ning nimetasid vahvaks matkaselliks. Bill jutustas, et ka tema vanaisa oli samasugune olnud.
         "Tugev nagu pull," rääkis ta. "Murdis paljaste kätega karibuu ja sõi toorelt. Tõeline alaskalane!"
         Mõnikord oli professoril ka selguseperioode. Siis viirastus talle tema kabinet; must kohv, mida ta seal jõi; soojad sussid ja pehme säng. Sellistel puhkudel muutus professori nägu mõtlikuks, ta puges magamiskotti ja niutsus.
         Ent rännak jätkus. Põhjamaa karm loodus avas üha jäägitumalt oma aardekambri. Sätendavad hanged, üüratud lumelagendikud, kus vaikus kõrvale haiget tegi; helisevad jääkristallid. Ühes jääkamakas tundsid Bill ja Jack ära oma vana sõbra Buffi piirjooned.
         "Oli äge mees, va Buff," tähendas Jack kahetsedes. "Aga nüüd on puhta jää!" Ning murendanud kogemata Buffi vasema käe kõlisevateks purikateks, jätkati teed.
         Järgmisel päeval leidsid Jack ja Bill lumest kellegi viimse piirini kurnatud noormehe, kes tigedalt taevast põrnitses. Kui talt nime päriti, nähvas nooruk vastuseks : "Hüüdke mind tolaks!"
         "Mispärast siis?" küsis Bill.
         "Sest ma olen tola," vastas noormees. "Ma olin terve ja tubli mees, käisin iga nädal vannis ja kahe nädala tagant juuksuri juures, mul oli auto ja jalgratas, lõunastasin parimates restoranides, nina nuuskasin taskurättidesse ja peale habemeajamist niisutasin lõuga odekolonniga. Aga mina olin romantik, tahtsin ürglooduse rüppe ja nüüd ma siis olengi siin! Kas te olete näinud suuremat lolli kui mina?"
         Seepeale vandus ta Alaska põrgupõhja, sülitas lumme ja suri.
         Bill ja Jack kraapisid vaesele poisile lund peale.
         "Oli viletsusest ulluks läinud," ütles Bill. "Ei saand enam aru, mis ea, mis halb. Vahi meie sõpra - tema ka linnamees, aga kuidas talle siin küll meeldib!" Ning nad silmitsesid professorit, kes hammastega karulihast käntsakaid rebis ja hoiatavalt urises.
         Päev hiljem jõudis matkaseltskond jõeni.
         "Noh, oledki päral," ütles Jack. "Uuri nüüd, palju tahad!"
         Bill oli särgi seljast heitnud ja hõõrus oma keret jääkülma jõeveega.
         "Küll on ea," ähkis ta. "Noh, uha end kah üle!"
         Professor silmitses jõge osavõtmatult. Ta ei saanud aru, mida tast jälle tahetakse, oletas vaid, et on aeg taas edasi liikuda. Seepärast sikutas ta seljakoti enesele turjale ning komberdas purdele. Kobrutav jõbi nilpsas ta jalgu. Paar sammu jõudis mees astuda, siis kukkus.
         "Olen karu ja söön karuliha!" kõlas mustavast jõest. Seejärel oli professor läinud.
         Õhtul sõid Jack ja Bill ube.
         "Tore mees oli," ütles Jack. "Temast oli saand juba tõeline lihasööja."
         "Jah," nõustus Bill. "Ja Alaska elu on karm."
         "Karm ja ilus," väitis Jack. "Siin on riski, siin on võlu. Tõelistele meestele ei oska paremat soovitadagi. Mis võib olla toredamat metsikust loodusest? Tsivilisatsioon, linnad - ptüi! Muud ma ei ütle!"
         Ega ta poleks jõudnudki. Täpselt kaks sekundit hiljem mattis lumelaviin Billi ja Jacki igaveseks endasse.
         Ilus on ürgses looduses.

SETU VURLE KÜÜSIS

         Setu tuli postkontorist, telegramm käes.
         "Tuleb, tuikene," ütles ta oma pruudile õnnest särades. "Vana hea koolisõber tuleb meie pulma!"
         "Kui tore uudis!" hüüatas linalakk pruut rõõmsalt.
         "Seda tõesti," nõustus setu. "Aga vaata, mu lilleõis, mis ma veel sinu jaoks kraavipervelt leidsin!" Ning ta näitas oma pruudikesele peotäit lõhnavaid maasikaid.
         "Ah kui armas!" ahhetas piigake. "Kohe-kohe toon ma värsket piima, siis võime üheskoos maiust mekkida!"
         "Jah, kallikene," vastas setu. "Aga homme pean ma varem tõusma, et kauge linnasõber siia tuua."
         Nad sõid ja jõid lehmapiima peale, pääsukesed sädistasid räästa all ja lilled aias lõhnasid nii magusasti. Setu oli jändrik ja punapõsine, pruudikene habras kui hirvetall. Nagu kaks turteltuid istusid nad käsikäes ja andsid vahetevahel nii armsasti suud.
         Öösel virgus setu ootamatult. Keegi oleks justkui vaikselt naerdes vaarikapõõsas nuuskinud. Setu jooksis õue, aga seal polnud kedagi.
         Natukese aja pärast kostis aga metsa poolt, nagu lastaks seal peeru.
         "Pauka, Pauka. mis see on?" küsis setu ehmunult oma koeralt. See näis halba aimavat ning niuksus tasa.
         Setu võttis jahipüssi ja passis hommikuni valvsalt pööningul. Alles siis, kui esimesed koidukiired nähtavale ilmusid, suikus väsinud mees unele. Kui ta virgus, seisis aiaväravas vurle, habe ajamata, kõhetu kere vimmas ja kringlina kõveras.
         "Ah sa armas linnaveli!" hüüdis setu kohmetult. "Anna andeks, et ma sulle vastu ei sõitnud, näe, jäin tukkuma! Tule, anname suud!"
         Aga vurle raputas pead.
         "Miks ma sind peaksin musutama, kui nii hurmav nümf siinsamas seisab." ütles ta õrnalt. "Meeldiv tutvuda, preili," venitas ta pruudile ja suudles kohmetunud piiga kätt. "He-he-hee!"
         Seejärel noppis vurle peenralt roosi ja torkas enesele nööpauku. "Ma usun, et meie kohtumisest sünnib nii mõndagi!" teatas ta, silmad patust põlemas, aga peened sõrmed ronisid mööda neiu käsivart ikka kõrgemale, ikka kõrgemale. Pruudikene lõi pilgu maha ja pages hirmunud tihasena tuppa.
         "Pole teisel vigagi," ütles vurle iharalt. "Pehme tükk."
         Setu pühkis laubalt higi.
         "Aga mees," vahetas vurle teemat. "Räägime nüüd asjast. Kas sul õlu ikka mulksub?"
         "No kuidas siis!" vastas setu "Homme on ju pulmad, kõik peab kombes olema."
         Vurle hõõrus käsi "Ja kus sa seda nestet hoiad kah?"
         "Ah õlut või? Eks ikka keldris."
         Vurle lasi enesele õlle koordinaadid täpselt kätte juhatada, siis hakkas tal kiire. Tiirased silmad prilliklaaside taga süttisid, linnakohvikuis närtsinud ihu tõmbus pingule. "Ma nüüd lähen ja vaatan kas sa ka tõtt rääkisid," ütles ta ning puges kärmelt vingerdades keldrisse. Veel korra pistis ta pea välja, silmis täituvate himude eelaimus, pilgutas setule silma ning kadus siis lõplikult. Setu vaatas talle järele, suu ammuli käed abitult rippu.
         "Kallis peiuke," kostis korraga toa poolt. "Tule ja maitse kärjemett!"
         Setu pöördus naeratades pruudi poole. Taas lõi taevas sinama, taas kuuldus linnulaulu. Ta jooksis kergejalgselt tuppa ning silitas hellasti oma armsama valevaid juukseid.
         "Kus siis mesi on?" küsis ta lahkelt.
         "Aga eks ikka laual," vastas pruudikene ja karjatas korraga.
         Kärjemesi oli end taldrikult maha libistanud ja roomas nüüd susisedes ukse poole.
         "Armas peig!" hüüdis pruudikene õudusega. "Mis see ometi tähendab?"
         "Rahune, rahune," trööstis setu, kuid temagi lõug värises ja põlved kooldusid.
         Ning samas ütles keegi seina tagant krigiseva häälega: "Eh, kui võtaks kätte ja saeks ta tükkideks!"
         Setu tormas marupullina välja, aga õues polnud kedagi.
         Ta kandis oma minestusse langenud kullakalli voodisse ja kattis õrnalt kinni. Siis tuli ta tagasi elutuppa.
         Kõikjalt kostis sahinat ja kriiksumist. Naerdi võika häälega. Küünal pühapildi ees ajas välja kaheharulise keele ning salvas tapeeti. Setu istus nagu kivistunu toolil ja jälgis enese ümber toimuvat sahker-mahkerit jubedusega.
         Rahustumiseks süütas ta piibu, see oli kena õndsalt vanataadilt päritud asjake, ent vaevalt sai ta mahvi tõmmata, kui mingi pungissilmne ahv piibust pea välja pistis ja küsis: "Noh, setuke, kuidas su käbarad käivad?"
         Setu viskas piibu karjatusega nurka ja peitis näo kätesse. Ta tundis, kuidas tema ümber kooserdati, kuulis riivatut juttu, ent ei söandanud pead tõsta, kannatas vaikides.
         Lõpuks toas liikumine lakkas. See-eest hakkasid õues kivid nutma. Setu läks uksele vaatama - kogu loodus näis veider ja hirmuäratav. Taevas säras kaks päikest, mõlemal irvitavad keeled ripakil. Puutüvedest immitses verd. Suured põllukivid halasid kui väikesed lapsed, iidne jõgi voolas tagurpidi, muld kobrutas ja oigas. Ning kõige selle keskel askeldasid veidrad olevused pealtnäha justkui inimesed, ent inimeste tegusid nad ei teinud. Paar tiivulist jõmmi talitas saega, üks kuldhammastega vanamees pesi jões oma väljaheiteid ja veel üks torukübaras dändi istus lepa otsas ja urises. Setul hakkas lausa paha, ta tuli tuppa ning niisutas lillelise linikuga laupa.
         Siis läks asi päris võikaks. Pauka tuli sisse, püstijalu ning käpad puusas ja ütles inimkeeli: "Noh, peremees, kui õige sõidaks bordelli?"
         "Ärme parem sõida," vastas setu ettevaatlikult.
         "Noh eks sa ise tead, vana kalts," ütles Pauka ja naeris ülbelt. "Mina käin küll korra ära." Ta võttis sahtlist pika noa ning läks urisedes välja.
         "Kui ma seekord pääsen, on küll ime," mõtles setu.
         Korraga meenus talle, et linnast tulnud koolivend on ikka veel keldris.
         "Vaene mees on küll vist juba surnud," mõtles ta kaastundega, kargas püsti ja tormas õue, kus kivid endiselt itkesid ning puutüvedest koskedena verd voolas.
         Keldri ümbrusse olid kogunenud kõige ilgemad elukad, nad jorutasid seal, kõditasid üksteist oma pikkade küüntega ning itsitasid pihku. Õlu oli juba otsas, vurle kulistas parajasti kallist pulmaviina kõrist alla ning söötis värdjaid kringliraasukestega. Need tundsid end täisperemeestena, käisid ringi, käed taskus, ja sülitasid otse kaevu. Üks valges frakis elukas püüdis head rookatust oma piirituseseguse hingeõhuga põlema lõõtsutada; teine, ihualasti näitsik oli leidnud esiema kandle ja hammustas seda sakuskaks peale. Aga mis kõige jubedam - keset seda kõlvatust seisis poolpaljas pruut, suitsetas mahorkat ja lakkus oma roosa keelega ühte tilgakujulist 40 jalaga olendit, kes patusest naudingust lausa puristas ja ähkis!
         "Noh, setu!" kisas vurle. "Päris kena on sinu juures! Tule kah meie sekka, ära häbene! Meil on kõike, mida hing ja liha himustavad!"
         Vaene setu tundis end nõrkevat. Pea käis ringi, kõrvus Kumises. Juba oli ta langemas, juba kadus tema palgeilt puna, kui ta korraga tundis enesesse vägilasjõudu voolavat. See oli emake Setumaa, kes talle rammu andis! Tema ei unustanud oma poega raskel hetkel, ei lasknud tublit poissi kõlvatute küüsi langeda.
         "Uh sa patune loom, sa ussiseeme!" müristas setu õudusega vurlet vaadates.
         "Sinu riivatud linnakombed need siis ongi, mis mu armsa murakamaa nii ärevile on ajanud! Sa oled rikutud inimene, must maakamargi su all on ju puha ära kurnatud! Välja minu majast, häbitu!"
         Vurle tahtis vaielda, aga kus sa maamehe käest pääsed! Setu väänas vurle luise kere sõlme ning viskas vankrisse, hoolimata koledate elukate kädinast. Siis andis ta hobusele piitsa ja kihutas jaama poole. Suksu urises ja näugus aiste vahel, olid ju tallegi patusest õhust sarved pähe ning tiivad selga kasvanud. Aga setul oli rammu kui karul. Jõuti jaama ning setu virutas vindise vurle vagunisse.
         Otsemaid kadusid hobul sarved ja tiivad. Päikene pistis oma riivatu keele tagasi suhu, kivid lakkasid nutmast. Setu sõitis tasapisi koju ning seal, valge laudlina taga istus tema kirsimarajakene ja naeratas õrnasti.
         "Oh sa mu toomingake!" õhkas setu. "Ilus on meil siin kahekesi elada, ilus saab olema meie lasteperelegi. Kui ainult vurlesid ligi ei lase, ei tumesta meie õnne miski!"
         Ning magusasti andsid nad teineteisele suud.

PAPAGOI JA SOLGE

         Mingil ajal hakkasid harimata rahva seas levima jutud, et üks mereröövlilaev külvavat vabadust. See kõmu ajas kõik väga ärevile, padinal joosti randa ja põrnitseti uudishimulikult horisonti, nagu peaks sealt jumal teab mis asi välja kargama. Tundide kaupa passinud, ilma et midagi juhtunud oleks, mindi tagasi koju.
         Kuulujutt aga ei vaibunud. Õhtuti istusid karvased vanaisad ahju lähedale, toppisid piibud sammalt täis ja pajatasid:
         "Nii jah. Just sedasi. Orbudelt ja memmekestelt ei võta nad õunagi, aga rikkad nemad värisegu. Ühe kupjaga tehti nii... ja naa! Oh-oh, ja-jah!" Ning jäid lahtise suuga magama.
         Sellest segasest lobast hoolimata uskujaid leidus. Mõnedki noored mehed sidusid kompsu oma särgid, püksid ja lauluraamatu, lisasid veel kääru karaskit ja tüki võid. Seejärel kadusid nad teadmatusse, hinges kole iha vabade mereröövlitega ühte heita. Paraku ei jõudnud enamik kaugemale naaberküladest, kus õnnekütid koduväideks, soldatiteks või rätsepateks võeti. Vaid Lõõtsa-Lauri rändas läbi kolme laane ja üle kahe mäe, kuni jõudis sadamalinna, kus ta siis madruseks kaubeldi.
         Laeval, mille Lõõtsa-Lauri tööle asus, oli ilmatu kuri ja julm kapten. Mehed pidid rassima kui orjad, kuna kapten seisis oma kajuti uksel, põrnitses higiseid madruseid ning sisises. Laeva kokk, käbe korealane Ping jutustas kord öösel sosinal, et kapten ongi uss.
         "Pole tal käsi ega jalgu, ainult peenikene kere nagu piits," rääkis ta, silmis jubedusetuluke. "Kaheharuline keel käib suust välja, ikka siuh ja siuh! Ikka siuh ja siuh!"
         Paar päeva hiljem oli kokk kadunud. Mõistagi ei mõjunud sellised sündmused meeskonna meeleolule hästi. Ikka sagedamini käidi trümmis nutmas, nii et pootsmani piitsal kõvasti tööd oli.
         "Karramba!" vandus ta. "Küll ma teist veel laiskuse välja nüpeldan!" Kuri kapten vaatas vägivalda kajutiukselt pealt ja susises heakskiitvalt.
         Aga ühel päeval nägi valvemadrus silmapiiril valget purje.
         "Nemad! Nemad!" kisendas ta meeleheitlikult.
         Lõõtsa-Lauril, keda looderdamise eest hakati parajasti raa otsa pooma, tõusis klomp kurku. Kas tõesti?!
         "No nii," urises pootsman. "Tuleb võitlus."
         Salapärane laev horisondil üha lähenes. Kõikjale levis sirelilõhna. Pootsman aevastas ja ütles ropult.
         "Mis see on?" küsis poomissurmast pääsenud Lõõtsa-Lauri mööda tantsivalt jungalt. "Mis laev see on?"
         "Mis laev!" hõiskas too. "Oh sa sarvik! See on ju Õilis-Nemo! Nüüd saame me vabaks!"
         Pillihelide saatel vajusid mereröövlid peale. Soomustatud laevanina lõhkus teki. Pardale kargasid kaunilt riietatud Õilis-Nemo mehed, pärjad peas ning kuldsed kandled vööl. Alistatud meeskonna poolt tervitas neid mürisev hurraa.
         Võitlus oli lühike. Meeletult piitsaga vehklev pootsman tehti ruttu kahjutuks, kuri kapten osutus aga tõepoolest meremaoks, ja enne kui tal sabast kinni saadi, oli uss juba vees ning põgenes ujudes. Õilis-Nemo, pikk ja kaunikujuline ruuge habemega mees, ei hakanud teda taga ajama.
         "Las läheb!" ütles ta. "Mis meil temast... Aga teie, armsad madrused, olete nüüd vabad!" Taamal mängiti viiulit.
         "Iseenda peremehed," lisas Õilis-Nemo parem käsi Vahva-Viidrik, kes oli nii hea, et tal kasvasid suus sinililled
         "Hurraa!" karjusid vabastatud.
         Lõõtsa-Lauri tuli punastades Nemo juurde.
         "Ma tahaksin... Te mõistate ehk, sooviksin teiega liituda.
         Õilis-Nemo naeratas. "Mu poeg," ütles ta vaid.
         Nii saigi Lõõtsa-Laurist kuulsa meeskonna liige.
         Järgmisel päeval istusid tekil Vahva-Viidriku papagoi ja üks solge.
         "Mina elasin Lõõtsa-Lauri kõhus," seletas viimane. "Aga täna juhtus nii, et olin sunnitud väljuma."
         "Ma soovin teile tõesti õnne!" ütles papagoi. "Kujutan ette, milline vaev võis olla see elu kitsastes sooltes. Nüüd saate te meretuult nautida, näete albatrosse, päikest ja kuud."
         "Kuud!" turtsatas solge. "Mu armas, ärge solvuge, aga teie kuu tähendab mulle hoopis vähem kui mahlane singitükk, mis Lauri suus süljega niisutatuna minuni jõudis. Te ütlete - kitsas? Jah, kitsas, pime, lämmatav; aga samas - soe ja kindel!"
         "Te nagu polekski rõõmus, et kõhuorjusest priiks saite!" hämmastus papagoi.
         "Ma olen kurb, mu armas, ja teen kõik, et tagasi seedeelunditesse pääseda!" vastas solge.
         Õhtul sõitis meeskond sadamasse ning suundus lähimasse kõrtsi võitu tähistama.
         "Te vaid kuulake!" sõnas papagoi, jälgides Õilis-Nemo tulist sõnavõttu.
         "Vabadus!... Pigem kooleme, kui alistume... Millised sõnad!"
         "Mu armas," ohkas solge. "Sõnad sõnadeks, aga ainult soolestikus peitub tõde."
         Kui pidu oli täies purjes ning mehed näost punama lõid, saabus trahterisse keegi kaupmees. Ta jälgis pidutsevaid mereröövleid ilmse huviga ja kutsus viimaks Õilis-Nemo enda lauda.
         "Mind huvitab üks asi," teatas ta. "Kui suur on teie meeskonna sissetulek?"
         Kui Õilis-Nemo oli talle vastava arvu teatavaks teinud, purskas kaupmees mürinal naerma.
         "See ka mõni raha, mille eest merel loksuda ja ennast kajakatel naerda lasta! Härrased piraadid! Kuulake tähelepanelikult! Ma maksan teile kolm korda nii palju, kui te minu teenistusse asute! Pluss soe tuba ja saun kord nädalas! Mis te ütlete?"
         See oli pauk. Kõrtsis jäi vaikseks.
         "Mis teenistus see on?" küsis Hea-Harald mõtlikult.
         "Peate töötama mu riisipõllul," vastas kaapmees. "Te olete tursked mehed, ei see konti murra."
         "Me oleme põhimõtteliselt mereröövlid..." alustas Õilis-Nemo kõhklevalt.
         "Oh!" katkestas teda Vahva-Viidrik. "Seda muidugi. Aga see on ikka palk!"
         Edasine viivitamine oli juba naeruväärne. Leping jõustus.
         "Soe tuba, hea toit ja saun!" rääkis Vahva-Viidrik innustunult Lõõtsa-Laurile. "Kui tore!"
         Lõõtsa-Lauri noogutas ja naeris rõõmust.
         "Esimese palga eest ostan hommikumantli," ütles ta. "Beeþi."
         "Hei, solge!" karjus jahmunud papagoi, aga keegi ei vastanud. Kõhuelanik oli enesele uue soolestiku leidnud.
         "Põrgusse," mõtles papagoi.
         Paar päeva hiljem töötasid endised mereröövlid riisipõllul.
         "Nonoh! Ärge laiselge!" hüüdis kaupmees aknast. "Kes on virk, saab õhtul magusat!"
         "Küllap iiriseid," sosistas Õilis-Nemo Vahva-Viidrikule vaikselt.
         "Ih-ih-hii," rõõmustas mehe õlal istunud papagoi.

KOSJAS

         Lembo tuli Liisule kosja.
         "Ei," ütles ema tasakesi, "sihukene mulle küll ei meeldi. Vaat see Willy kes siin ikka käib, on tore poiss. Mootorratas on tal ja puha... Aga see... Kas ta sulle meeldib?"
         Liisu tegi grimassi.
         "Aga ma pean ju viisakas olema," ohkas ta ja viis poisile küpsiseid.
         "Söö!" käsutas ta külmalt, istus akna alla ja vaatas õue.
         Lembo näris präänikuid ja tundis end tühisemana kui uss rannaliival. Ta püüdis juttu algatada, ent see ei võtnud vedu. Liisu vaikis põlglikult ja mõtles Willyle.
         "Kui tore ta on," arutles ta. "Mootorratta seljas istub ta nagu vürst. Ah, milline jumalik noormees! Aga see... "
         Samal ajal nuputas ema kõrvaltoas.
         "Peaks Liisu juba selle tüübi ära saatma," lootis ta. "Istub ja järab präänikuid nagu hunt lambaid. Teinekord, kui ta veel peaks tulema, ma teda sisse ei lase."
         Toas oli samal ajal nii vaikne, et kõrvaltoast võis kuulda naabrimehe rahutut norskamist. Lembo oli mõttetust vastutuult rääkimisest loobunud ning pidas nukralt lahkumisplaani.
         Ja just siis jõudis koju isa.
         Ta tuli ja vilistas rõõmsalt. Koer oli tal kah kaasas, jumal teab, kust üles korjatud, kirpe täis ja sassis. Isa marssis kingadega üle vaiba, nägi Lembot ja tegi kohe juttu.
         "Kosilane?" küsis ta kavalalt.
         "Ah!" vastas Lembo. "söön niisama küpsiseid."
         "Aga kas kurk ei kuiva?" küsis isa veelgi kavalamalt ja tema silmad sädelesid kelmusest.
         "Noo..." venitas Lembo. Ja see venitamine oli paljutahendav.
         Isa läks hasarti.
         "Sa oled tore poiss!" ütles ta. "Mina mõistan sind ja sina mõistad mind, see on peamine. Mis sa siin igavled, lähme kööki!"
         "Kui te just kutsute," naeratas Lembo.
         Poole tunni pärast istusid isa, Lembo ja võõras koer juba laua taga ning olid kõik alussärkide väel.
         "Mispoolest mina teist erinen?" küsis koer, kes oli vahepeal kõnelema hakanud. Ei Lembo ega isa leidnud selles midagi imestamisväärset, sest köök - see on imede sepikoda.
         "Noh, meie ei tea," vastas isa ausalt.
         "Teie võtsite end alussärkide väele, aga mina, vastupidi - panin alussärgi selga!" seletas lustlik koer.
         Mehed naersid lõbusalt.
         "Tore, et sa mu tütrele kosja tulid!" kiitis isa Lembot. "Sa oled vahva vennike!"
         "Ka minul poleks sellise äia vastu midagi," nõustus Lembo.
         "Väga hea!" hüüatas isa ja karjus: "Liisu! Tule siia!"
         Liisu tuli koos emaga. Nad olid kahvatud ja kurjad.
         "Noh, Liisu?" küsis koer. "Kas lähed Lembole mehele?"
         Liisu hakkas nutma.
         "Või veel!" lausus ta. "Kas nüüd on koerad kosjasobitajateks hakanud? Kuhugi ma ei lähe!"
         "Teie, noormees, minge hoopis koju!" ütles ka ema rangelt. "Näete ju, mu tütar ei soovi teid."
         Kööki sigines vaikus. Lembo tundis, et ta peaks midagi ütlema, aga korraga ei tulnud talle ülepea meelde, millest jutt käis. Ta vaatas abipaluvalt isale ja kaerale silma, kuid nägi nende lahketes pilkudes vaid muret.
         "Laulaks õige?" pomises ta viimaks.
         "Õige!" karjatas isa. "Mingu nad kõik oma kosjadega kuradile! Laulame!"
         "Las naine toob seeni!" õpetas tänavalt korjatud koer.
         "Õige!" nõustus isa uuesti. "Ja sina kah, Liisu! Tooge seeni! Kui sa, loll tüdruk, talle minna ei taha, on see sinu viga. Meie tahame seeni!"
         Liisu puhkes veelgi haledamalt nutma ja tormas köögist välja.
         Pidu lõppes alles hommikul. Isa jättis Lemboga kui kalleima sõbraga jumalaga ning palus tal õhtul tingimata uuesti läbi astuda. Koer ütles, et tema ei lähe kuhugi.
         "Hakkan viiulimängu õppima." lubas ta. "Tahan interpreediks saada!"
         Õhtul tuli Lembo uuesti. Aga uksel tabas teda ootamatu takistus: ema oli ees, ümber suu karm võru.
         "Liisut pole kodus."
         "Noh, ma tulin ju hoopis peremehe juurde!" vastas Lembo.
         Nähes, et aus noormees peale hakkab jääma, püüdis valsk ema jõudu tarvitada ning see olekski tal õnnestunud, sest Lembo oli veel nõrk. Aga siis jõudis isa appi.
         "Mis see tähendab!" karjus ta hirmsa häälega. "Alatu naine! Mida sa enesele lubad? Lase kohe Lembo sisse!"
         Ja valskus pidi õigusele teed andma...
         Isa polnud vahepeal aega raisanud. Ta oli köögi kõige vajalikuga sisustanud, juhuks kui naine ja tütar mässu peaksid tõstma ning keldri blokeerima või koguni hävitama. Siis oli ta end veel töölt lahti võtnud.
         "Nüüd olen ma vaba kui lind, väimeespoeg!" ütles ta.
         Koer oli jällegi viiulimängu selgeks saanud. Kuna tai oli õrn ning poeetiline loomus, mängis ta enamasti lüürilisi viise. Ja nii kestis see õhtust õhtusse.
         Siis ühel päeval tuli Willy. Ta parkis mootorratta mürinal akna alla ning kõndis, ninasõõrmed puhevil, trepist üles. Kui Liisu teda nägi, läks ta üleni punaseks.
         "Tipsi," ütles Willy ja puudutas Liisut õlise sõrmega. Liisu ohkas raugelt.
         "Too ometi kosilasele kompvekke, armas laps!" lõõritas samuti roosakaks tõmbunud ema.
         Liisu läks kööki.
         "Riina!" hüüdis Lembo kohe. "Vaata, kas keldris on veel kilu?"
         "Minu nimi on Liisu," vastas tüdruk pahuralt.
         "Kas see pole ükskõik?" poetas isa. "Riina on ka ilus nimi. Too kilu, Riina!"
         "Kuula ikka isa sõna," manitses ka hulkur koer.
         Nüüd ei suutnud Liisu end pidada.
         "Willy tuli mulle praegu kosja!" pahvatas ta. "Ma lähen talle mehele, ta saab siin peremeheks ja vaatab, mida teiega peale hakata!"
         Isa tõusis püsti. Koer sulges silmad...
         Kaks minutit hiljem kanti midagi ämbritega uksest välja. See "midagi" vedeles natuke aega tänaval, ajas end siis jalule, kloppis kere enam-vähem olekusse ja läks tasapisi koju.
         Nüüd ei leidnud ema ja tütar muud nõu, kui otsustasid jumalat paluda, et see ometi kord köögis valitsevale tohuvabohule lõpu peale teeks. Jumal võttiski õnnetute palveid kuulda. Ühel kaunil päeval ilmus ta täies säras kööki.
         "See on ime!" ohkas ema tänulikult. "Ometi!"
         "Koera uputame ära," arutas Liisu tigedalt. "Lembole võiks miilitsa kutsuda. Aga isa..."
         "Isa pärast ära muretse," naeratas ema ja sellel naeratusel oli surma pale.
         Siis tuli Jumal elutuppa.
         "Mehed seal paluvad vorsti saata," ütles ta kuidagi südamlikult. Ta oli alussärgi väel.
         Köögis nuttis koera viiul.
         Ema ja tütar sõitsid veel samal õhtul teadmata suunas.

MUINASJUTT NOOREMAST VENNAST

         Elasid kord kolm venda. Ja hästi elasid, pole midagi ütelda. Koguni hiired olid neil paksud ja kõndisid tähtsalt kahel jalal.
         Siis juhtus nii, et kaks vanemat venda hakkasid imelikuks muutuma. Käisid tihti väljas, sosistasid, ostsid kaasaskantava telefoni ja kõnelesid sellega võõras keeles. Kilumannergud jätsid unarusse, selle asemel kõndisid ringi, diplomaadid näpus.
         Algul arvati, et katk, va murdja, on jälle külla tulnud, ning suitsetati vendi kadakatossuga. Aga ei aidanud, oli mingi muu kuri tõbi. Vennad läksid aina veidramaks ja - oh aeg! - tõid lõpuks koguni kompuutri koju.
         Selle peale pani vana koer kõrvad pea alla.
         Noorem vendki jäi norgu, hakkas vendadest eemale hoidma ja ajas rohkem juttu lindude, allikavee ja maanteeliivaga. See manitses teda ettevaatlikkusele.
         "Ole valvas!" õpetas liiv. "Ega hulle ei tea uskuda, püüavad ehk sullegi midagi kurja teha. Miks vana Pontukene suri? See pole õige asi. Kui tore koer ta oli ja kui pehmelt mind tallas!"
         Ühel õhtul istuski noorem vend oma toas, rüüpas lahjat õlut ning sõi ube. Vanemad vennad pidasid aga koridoris nõu.
         "On aeg!" ütles üks. "Kaua ta ikka elab nagu mingi linnuke. Tuleb poisist mees teha!"
         "Jah," nõustus teine. "Hakkame talle majandamist õpetama. Kõigepealt peab ta selgeks saama, mis on dollar."
         "Ja frank."
         Noorem vend, lihtne hing, mõtles jumal teab millest; nuputas, mida küll keldris elava roti pojale, kelle ristiisaks ta oli kutsutud, nimeks panna ega kuulnud seepärast midagi. Aga oal taldrikus oli valvas kõrv. Nii lõi ta rusikaga end ümbritsevasse kastmesse, nõnda et see nooremale vennale näkku pritsis, ja karjus:
         "Tõmba nüüd metsa, mees! Ruttu aknast välja! No mida sa veel ootad?"
         "Oh!" ehmus noorem vend. "Mis lahti?"
         "Kohe tullakse sulle majandamist õpetama!"
         Uh sa!
         Nooremal vennal hakkasid käed nii tugevasti värisema, et ta oli sunnitud kahvli lauale panema ja näe - juba ragistatigi ukse kallal.
         "Aga sa ise?" küsis noorem vend ustavalt oalt. "Kuidas ma su nende kätte jätan?"
         "Mulle ei saa nad midagi teha!" vastab uba kuraasikalt. "Mul pole ju mõistust peas!"
         Samas tormasid vanemad veljed tuppa ja üks hüüdis: "Nüüd tuled sa meie firmasse!" Aega polnud kaotada, noorem vend hüppas, pea ees, läbi avatud akna, vanemad vennad püüdsid teda siidist liblikavõrkudega jälitada, aga siis tõusis õndsa Pontukese vaim hauast ja tubli koer varjutas kuu. Päästvas pimeduses jõudis noorem vend õnnelikult võssa.
         Vanemad vennad tulid tuppa tagasi ja kinnitasid, et vähemalt uba peab ikkagi valuutakursid selgeks õppima.
         "Ameerika raha on dollar," selgitasid nad. "Jaapani raha on jeen. Noh, korda!"
         Ja uba kuulutas iga kord lõbusalt:
         "Ei, ma ei saa sittagi aru!" ning tuli otsast alata.
         Noorem vend toibus hirmust alles hommikul. Nüüd oli ta koduta mees; kõht kah tühi, olid ju oad vanemate vendade saagiks langenud. Aga ilm oli ilus ja nii lõi ta kõigi pisiasjade peale käega ning seadis sammud silmapiiri poole.
         Lõunaks jõudis ta jõe äärde ja jäi sinna laagrisse. Horisont oli küll juba pea käega katsuda, aga ikkagi ei suutnud see kõhus laiutavat tühjust olematuks muuta. Noorem vend proovis kõrkjaid süüa, need polnud suuremad asjad. Lõpuks jäi ta magama ning uni täitis mao. Ärkas ta aga peagi mürtsuva muusika ja taevast rebestavate rakettide valguse peale. Jõel triivis suur laev, see oli täis inimesi, kes just äsja olid lõpetanud majandamise kursused ning oskasid nüüd une pealt öelda, millise riigi raha on Saksa mark. Paar rasvasemat ujusid šampusevannis, teised imesid konjakit ja arutasid äriasju.
         "Homme saan viisa ja lendan kaubale järele," ütles üks.
         "Tingimata helista veel täna õhtul!" nõudis teine.
         "Jaa, muidugi! Traktorikoorem vandlit, see on ikka kapital!"
         Nooremal vennal oli jube seda kuulata.
         "Ptüi, kui võigas!" ütles korraga üks hääl tema selja tagant. "On oma küna nii klantsima löönud, nagu oleks see päike. Tühjagi ta päike on, hoopis vana pann."
         Ja noorema venna kõrvale istus keegi sõbraliku olemisega vanataat, pealagi kiilas ja roosa kui tütarlapse põsk; habe pikk, valge ja mõnest kohast kiluga koos.
         "Kui õige sööks midagi?" küsis ta nooremalt vennalt ja lõi vastust ootamata malakaga vastu maad. Kohe tekkis murule suur ajaleht, mis oli kaetud lihtsate, ent toitvate roogadega. Siis valas vanamees veel oma kepist õlut ja jõi noorema venna terviseks. Noh, mis nii viga, hakkasid noorema vennagi elumahlad jälle voolama.
         Jutt läks veerema ja keerles peaasjalikult jõel tiirutava aluse ümber. "Niikaua kui nad isekeskis talitavad, pole midagi karta," arvas vanamees. "Aga nad kipuvad ju inimestele kallale!"
         "Või veel!" nõustus noorem vend ja jutustas oma katsumustest ning ustavast oast. Vanamees jõi ka oa terviseks.
         "Muudkui kiirustavad, sagivad ja rühmavad," laitis ta. "Ei kübetki rahu. Alles eile jooksis üks minust mööda, leemendas ja punetas kui toore liha tükk. "Mis sa lippad, kullake?" pärisin. Tema vastu, et aeg olla raha. Jooksis edasi. Ei jäänud midagi järele. Vaat sulle raha!"
         Aga eks vahepeal oldud neid pardaltki märgatud. Üks šampusest nõretav mees ronis basseinist välja ja kutsus kõik teisedki ahtrisse.
         Kas sa, habemega sikk, tead ka, mis on kommertspank?" hüüdis ta põlglikult.
         "Ei tea," vastas vanamees.
         Laeval naerdi pööraselt. "On sul üldse äripartnereid?"
         "Ei ole, jumal tänatud."
         "Siis siit minema," käskis laeva kapten. "Ega see pole siin mingi pätipark". Ning keegi viskas rahulikke einestajaid korgiga.
         Imetegija vanamees sõi suu tühjaks ja valas klaasi õlut täis, pöördus siis pahaselt laaberdajate poole ning ütles nii:
         "Valsk on teie jutt ja ka võigas. See paik on alati olnud just nimelt pätipark, sest mis ma muidu siin teeksin? Ja ei kavatse ma kuhugi minna, küll aga lähete teie ja kohe. Ega panni laevaks ikka ei tee." Ja pritsis sõidukit kepiõllega.
         See püretus lagunes õilsat märjukest tunda saades muidugi kohe koost. ¦ampus muutus tolmuks ja ilutulestikuraketid kurjadeks pisilasteks. Inimesed kukkusid jõkke, ujusid kisendades kaldale ning jooksid, kes kuhu. Ainus, mis laevast järgi jäi, oli vana pann. See triivis vanemehe juurde, kes ta pihku võttis ja õrnalt kepiga tonksas. Kena gongihääl kaikus läbi suveöö. Oli jälle vaikne ning muhe olemine.
         Noorem vend ei heitnudki magama. Ta hulkus jõeäärsetel niitudel, kohtas jänest ja otsis sirelitest õnne. Vanamees aga magas norinal. Kella kolme ajal öösel ronisid mõned pisilased talle pähe nlng nõristasid šampust kõrva. Kuu taevas ohkas ja läks pahameelest pilve taha.
         Kui noorem vend hommikul peatuspaika naases, oli juba hilja. Vanamees istus leti taga, arvutas näppudel ning müüs oma kepist õlut. Vanamehe ees lainetas järjekord ja aeg-ajalt ta karjus: "Ärge trügige! Pange paras raha valmis! Koertega ma ei teeninda!"
         Eks va šampus oli oma töö teinud...
         Nukralt pöördus noorem vend minekule ja hakkas kodu poole sammuma. See polnud kerge, maantee oli täis sebivaid inimesi ja loomi, kes kõik äri tegid ja kühvliga raha kokku ajasid. Taevaski luusis keegi ja saagis vikerkaart ribadeks, all maa peal võeti aga vastu ettetellimusi. Valges põlles rasvane orikas müüs sealiha. Keset kõige elavamat liiklust seisis aga näost lubivalge meesterahvas ja luges ajalehte.
         "Jeesus!" oigas ta, "Mida ma näen! Marga kurss krooni suhtes langeb!"
         Ta kukkus pikali ning suri. Kohe hakkasid asjalikumad tema laipa oksjoni korras maha müüma ja pakkumistest puudust polnud.
         Noorem vend hiilis puu tagant puu taha, laskis aeg-ajalt kiiret sörki, varjas nägu kätega ja pääses niimoodi terve nahaga. Peagi võis ta oma aknast sisse kiigata. Uba istus taldrikus, vaatas peeglisse ning kõneles endamisi: "Mark. Jeen. Dollar." Ja klõbistas kompuutriga.
         Siis märkas ta nooremat venda ning käratas: "Hei, mehed! Võtke see kelm kinni! Ta on palju ube tasuta kinni keeranud! Las maksab! Sundige ta maksma!"
         Noorem vend pani laane poole lõikama, tagapoolt tuli aga praktilisi inimesi, nagu voolaks silmapiirilt pori. Kõik maa oli must. Noorem vend vahtis meeletult ringi, hüppas siis viimaks üle halli kivi, muutus libahundiks ja lippas metsa. Jälitajad pidasid targemaks talle sinna mitte järgneda.
         Laanes oli veel teisigi libaloomi- libailveseid, libakasse, libasigugi. Riputanud oma loomanahad puuokstele, elasid nad mõnda aega muhedalt, käisid ümberkaudsetest taludest süüa näppamas ning mängisid praktilislele inimestele niisama vingerpussi.
         Hiljem muidugi võeti see mets maha ja müüdi palkideks.

MÜÜR

         Kadri ärkas hommikul vara ja mõtles, et peaks õige maasikale minema. Ta pesi hambaid, kammis pead ja läkski. Aga raiesmikul ootas teda ebameeldiv üllatus - keegi oli sinna öö jooksul suure halli müüri ehitanud.
         "Mis ma siis nüüd teen?" mõtles Kadri. "Niimoodi ma ei saagi maasikaid, sest müürist üle ronida ma ju ei jaksa. No kes see küll siia sellise tobeda seina ehitas, mina ei saa aru!"
         Ja nii seisis ta seal üsna murelikuna ja mõõtis silmadega müüri, kuni avastas koleda musta kolli, kes müüri otsas kükitas ning parastavalt naeris.
         "Ah siis sinul tuli maasikaisu," irvitas va paharet. "Nii palju näed sa maasikaid kui oma kõrvu! Ja kui sa siit kohe ei kao, plika, siis sa alles näed, mida ma sinuga teen!" Ning koll ajas lõuad pärani ja urises.
         Kadri pistis jooksu ja jooksis mitu head minutit. Siis istus ta tee äärde kännule ning puhkes nutma.
         "Mis elu see üldse on!" nuuksus ta ja tema silmad omandasid traagilise läike. "Maailm on nii tühi ja kalk!"
         "See on õige!" kostis kusagilt kellegi hääl ja Kadri nägi vaevatud ja murest murtud konna, kes end kannu alt välja lohistas. Konn istus tüdruku kõrvale ja soigus: "Mina olen maailma kurjusest juba ammu aru saanud! Kogu meie elu on haud, jah, suur ja kõle haud, ei muud! Meiesuguste jaoks pole rõõme loodud. Ainus, mis meile osaks saab, on kannatamine ja piin."
         "Mis siis teha?" küsis Kadri masendunult.
         "Teha pole midagi, on siis meil jaksu ilma ülekohtule vastu seista," ulgus konn õõnsalt. "Vaid häving on meie pärisosa! Peame alistuma ja kannatama, vaikselt kõike kurja taluma."
         Konna koledast jutust kadusid Kadril pisaradki silmist. Ta istus nüüd niisama, pea norus, ja mõtles kurbi mõtteid. Konn aga seletas veel kaua, kirjeldas enneolematuid õudusi, ennustas ette oma peatset võigast surma ja oigas hirmsasti.
         Lõpuks jäi temagi vait ja põrnitses teetolmu, suured kalbed silmad ahastusest pärani. Nii istusid nad mõnda aega ja maailmavalu rõhus nad madalamaks kui karunahk.
         Siis kuuldus samme.
         Konn tõmbus veelgi enam kössi ja pomises: "Ei tea, millised hädad nüüd meie kaela langevad, milliseid mõnitamisi ja hoope kuri saatus meile määranud on! Oh, tuleks juba surm, ei jõua enam!"
         Kadri oli konna jutust nii ära kohutatud, et sulges silmad ja otsustas saatuse löögid nurisemata vastu võtta. Kui aga hulk aega midagi ei sündinud, söandas ta pisut piiluda.
         Murul kõhutas keegi rehepapp ja võttis hommikueinet, kaks koera istusid sealsamas ning mängisid lõõtsa.
         Kui rehepapp märkas, et teda vaadatakse, ajas ta end püsti ja ütles: "Mina olen rehepapp ja need on Pauka ja Polla. Aga kes teie olete, sellest mina küll aru ei saa. Nii kurbi kujusid pole mina näinud tollest ajast saati, kui mu onu Pedro vaadi õlut metsa ära kaotas. Kas teiega on kah midagi säärast juhtunud?"
         "Mis siin ikka rõõmustada," vastas konn süngelt, "kui piinamine ja viletsus iga nurga tagant luurab, millal hambad säärde lüüa."
         "Armas aeg!" ohkas rehepapp. "Me olema lagedal väljal, kus need nurgad sul siin on! Kui just keegi kännu taga ei kükita, pole sul küll kedagi karta."
         Aga konn üksnes naeratas kibedalt ja seletas, et maailm on tegelikult haud ja saatus on kuri ja ükskord õgib aeg nad niikuinii. Selle jutu peale katkestasid koerad mängu, aga rehepapp sai pahaseks.
         "Kuule, konn, söö parem kohupiima," ütles ta. "Mind su jutt ei huvita, aga selle kena tütarlapse oled sa küll oma pläraga ara kohutanud. Kas sul häbi pole!"
         Konnal polnud põrmugi häbi. Ka kohupiima keeldus ta söömast väites, et ükskord tuleb surm sellest hoolimata. Üldse muutus ta minut minuti järel aina traagilisemaks ja Kadri ühes temaga.
         "Te olete arust lagedad!" arvas rehepapp. "Vaatan teid ja endalgi hakkab hirm. Laske parem vilet ja silmitsege, kui kaunil aasal te istute! Ilm on ilus, tuuleõhuke puhub ja mul on kotis magusat kohupiima, sooje viineripirukaid ja head õunaveini. Noh? Kas teil tuleb juba inimese nägu pähe? Olge ometi natuke rõõmsamad!"
         "Mis rõõmu mul olla saab, kui kole koll mind maasikalegi ei lase," vastas Kadri. "Ja nii on ikka maailmas, et kuri võimutseb. Maailm on haud." Ta oli nimelt konnalt juba üht-teist õppinud.
         "Nii see on," nõustus konn. "Oma kodustki aeti mind välja! On sellisel elul üldse mõtet?!"
         Rehepapi pinnimise peale rääkis ta, et ühel päeval oli tema kodune järv lausa keema hakanud - kobrutanud, auranud ning ajanud mulle. Konn oli seda võtnud oma mõru saatuse märgina ja sellest saadik on tema rada käänuline ja okkaid täis.
         "Kui vesi mullitab, elab seal vanapagan," arvas Pauka kohe.
         "Kes muu," nõustus Polla ning hakkas taas lustlikult lõõtsa mängima.
         "No muidugi!" rõõmustas rehepapp. "Ei selle tühja asja pärast tasu ägada! Lähme aga järve äärde, ma polegi enam ammu seda vahvat vanapoissi näinud. Läki!" Ning nad hakkasidki liikuma.
         Järv kobrutas tõepoolest. Rehepapp lõi peoga põlve pihta ja naeris nii, et hambad särasid. "Jumala eest, see pole enam järv, vaid hernesupp!" itsitas ta.
         "Nagu minu vanamemme pajas!" Ning hõikas: "Ae, vanapagan! Ära mangi lolli, tule välja! Mis sa seal hernesupi sees sulistad!"
         "Ise oled hernesupp," torises vanapagan järve põhjast. "Kes seal niimoodi praalib?"
         "Või praalib!" osatas rehepapp. "Kes see muu kui mina, rehepapp! Ja Pauka-Polla on kah siin, samuti Kadri ja üks konn."
         "Ah rehepapp!" rõõmustas vanapagan ja tuligi kohe veest välja. "No mis imet sa siin teed? Polegi sind ammu näinud!"
         "Einoh, mis mina! Mis sa ise teed?" uuris omakorda rehepapp. "Mulistad järves nagu jõehobu, kas pole temp!"
         "No ma ujusin," seletas vanapagan. "Kas siis ujuda ei või?"
         "Vaat kus tuli kala välja!" narris rehepapp ja koerad naersid laginal.
         Siis viis rehepapp vanapagana kõrvale ja rääkis törtsu meeste juttu.
         "Sa ära teinekord siia ujuma tule!" õpetas ta. "Vaata, sa ajad ju selle konna päris hulluks. Ta enam muust ei räägigi kui hauast, saatusest, ja muud säärast. Ta on haige loom, las ta olla rahus. Tule parem minu juurde vanni, pärast teeme väikesed tropid, sa tead ju küll!"
         "No küll ma juba seda asja tean," noogutas vanapagan, surus rehepapil kätt ja lonkis minema - laadale märki laskma, nagu ta ise seletas.
         Rehepapp tuli sõprade juurde tagasi. "Nüüd pole muud, kui läheme vaatame, mis mees see koll on," teatas ta. "Siis saab Kadrist kah jälle inimene."
         Öeldud-tehtud. Asutigi müüri poole teele. Konn oli nüüd hoopis teises tujus, laulis kogu aeg valju häälega ja ajas kiljudes mööda metsa oravaid taga. Aga kui lõke üles tehti ja sööma hakati, pani ta jalad kaela taha ning rääkis selliseid vigurjutte, et Polla suppi kurku ajas ja ära pidi lämbuma.
         Õhtuks jõutigi müürini. Koll istus ikka veel selle otsas ning sülitas tuld.
         Rehepapp süütas piibu ja naeris ühe naeru, mis naer oli.
         "Noh?" päris Kadri. "Mida me võime selle müüriga peale hakata?"
         "Selle müüriga võib paljugi peale hakata," arvas rehepapp. "Aga kõigepealt läheme sellest mööda." Nad kõndisid jumala rahus ümber müüri nurga ning olidki maasikamaal.
         "Aga koll?" küsis Kadri kartlikult.
         "Ei see paks müürilt alla oska ronida!" lõi rehepapp käega ja selle peale irvitasid konn ja koerad kohe õige valjusti, sest tõsi see ju oli - üles oli rumal koll küll roninud, aga alla ei saanud ta enam kuidagi. Siis unustas Kadri ära kogu oma kurbuse ja selle traagilise, mis järgi jäi, võttis Pauka hammaste vahele ning mattis kuuse alla. Kadri aga andis rehepapile magusa musu.
         "Oh," ütles see. "Korja parem maasikaid..."
         Pärast maalis rehepapp veel valge värviga müürile "Koll on loll!", Pauka kirjutas "Polla+konn=armastus" ja konn kirjutas "Odessa". Kadri aga korjas metsas maasikaid. Või palju ta neid korjaski, sõi vast niisama.
         Koll pidi aga tänini müüril konutama ja kõigile nalja tegema. Hiljuti oli tema ümber tsirkuski ehitatud, kus ta siis, kahte värvi sukad jalas, klounina esineb.

ARTURSON MAAILMA AVASTAMAS

         "Ei, aitab," ütles Arturson. "Mul on villand."
         "Millest?" küsis nurgast paks koer.
         "Näiteks sinust," vastas Arturson. "Miks peaksin ma kogu aeg just siin kükitama ja päevast päeva vaid sinu lõusta vahtima? Ma lähen rändama.
         "Võeh, sa loll," ütles paks koer. Pikemalt ta ei kommenteerinud.
         "Maailm on täis kordumatuid imesid," praalis Arturson. "Ma tahan neid näha! Ma olen tüdinud sellest," ja ta osutas aknast paistvale muruväljakule, kus keset lilli külitasid kolm meest ja sõid turska.
         Paks koer oli magama jäänud.
         Arturson tõmbas jalga matkasaapad, keeras telgi rulli ja toppis seljakoti kodinaid täis. Siis läks ta õue.
         "Näe, Arturson!" ütles üks sööjaist, hall vanamees pikas pruunis palitus. "Tule, meki ühes meiega. Hea tursk!"
         "Lähen rändama," poetas Arturson mokaotsast, niimoodi põlglikult, ning kõndis väravast välja. Ei andnud kättki.
         "Oleksin ma poissmees, läheksin ka," ütles teine sööja, pisike haige inimene kõlatul häälel. "Läheksin nagu vihur."
         "Mina jällegi kavatsen naist võtta," sõnas kolmas kalasõber häbelikult ja uuristas pöidlaga valget tursaliha.
         "Ah, kulla vennas, ära sa seda tee!" hoiatas pisike haige inimene. "Vaata mind! Ütle, olen ma siis veel elusolendi moodi!"
         Laua ümber tekkis piinlik vaikus.
         "Ei ole..." nentis naisemees nukralt. "Eh, mehed..."
         "Ära nuta," lohutas palituga vanamees. "Igaüks peab oma risti kandma."
         Siis aga vestlus katkes, kuna kusagil avanes aken ja tige naisehääl hüüdis:
         "Vambola! Siia!"
         Pisike haige inimene kehitas pükse ja jooksis.
         Samal ajal algas Artursoni avastusreis. Maailma imed avanesid üksteise järel. Tee ääres kasvas põõsas, mis sarnanes hämmastaval kombel puuga, ja teisal võis jällegi näha puud, mis oli väga põõsa moodi.
         "Sa halastaja küll," mõtles Arturson heldinult. "Mida mina näha saan!"
         Ta magas telgis, sõi pajas keedetud leent ja matkas üha edasi. Maastik muutus ohtlikumaks, võis näha kaheharulisi rohuliblesid. Arturson vaatles neid kaua.
         "Kes kodus kükitab, jääb säherdusest elamusest ilma," nuputas ta välja aforismi.
         Viimaks jõudis ta võõrasse linna. Vaimustudes seninägematust arhitektuurist ja seisnud kaua, imestusest tumm, roosat vett purskava purkkaevu ees, otsustas ta öömaja paluda. Arturson koputas ühele väravale ning astus hoovi.
         Seal külitasid kolm meest ja sõid turska.
         "Missugune linn teil on!" kiitis Arturson. "Imesid puupüsti täis! Küll on hea, et ma siia sattusin!"
         "Olen kuulnud, et õiged imed asuvad siin lähedal mäe otsas," sõnas üks meestest, vatijopes ätt, kes usinasti luid lutsutas. "Seal elab erak."
         "Mis imed need on!" läks Arturson põlema.
         "Hookuspookused," vastas teine kalasööja, kes sarnanes kurnatud kotletiga.
         Artursonil polnud nüüd aega öömajale mõeldagi. Ta valas enesele värskenduseks kaevuvett krae vahele ning läks joonelt mäkke.
         "Teate, sõbrad," ütles kolmas tursasööja. "Mul on pruut ja varsti teeme pulmad."
         Kurnatud kotlet hakkas nutma.
         "Justkui mina noorest peast," ohkis ta. "Samasugune illusioonidega, ilus... Armas poiss, jäta see! Jookse metsa!"
         "Mina omal ajal varjasin end puuõõnes," lisas vatijopes taat tõsiselt.
         Seejärel kostis kole kriiksatus, pööninguaken läks lahti ja keegi naine karjus:
         "Misasja sa sööd seal! Kohe mine magama!"
         "Näed siis," sosistas kurnatud kotlet ja läks rutakalt ära.
         Ei läbenud aeglaselt käia ka Arturson. Mäkketõus polnud kerge, saabus öö ja Arturson oleks kuristikus peaaegu oma otsa leidnud. Lõbusad kondorid haarasid ta oma küünte vahele ning tassisid kui takutorti. Arturson ei andnud alla. Pärast mitu nädalat väldanud matka seisis ta viimaks mäe tipul. Seal istus erak koos kahe sõbraga ja sõi turska. Arturson ütles tere.
         "Oli asja ka?" küsis erak.
         "Seda, et..." pomises erutatud Arturson. "Kõneldi... Pidi imesid olema."
         "On," nõustus erak. "Imesid on. Kulla mees," pöördus ta samas ühe oma sõbra poole, "kas sa hiinlane oled, et tursa juurde leiba sööd? Maitse sepikut!"
         "Minu tulevane õpetas, et just leiba peab sööma," jonnis sõber.
         "Tulevane!" karjatas kolmas mees. "Tahad naist võtta? Hull!"
         Siis tuli erakul Arturson meelde.
         "Ahjaa, teie," ütles ta. "Võtke see komps, aga ärge enne avage, kui kodus. Ja sealgi ettevaatlikult."
         Arturson tänas.
         Pärast mõningaid eksirännakuid jõudis ta tagasi kodulinna. Maja oli alles, mehed õues olid alles, koer oli alles, ainult et toiduga oli too vahepeal liialdanud ja nii paksuks läinud, et rasv sirinal põrandale voolas. Artursoni silmitses koer halvakspanuga.
         "Noh, mida sa siis nägid?" küsis ta. "Kure peaga konni või?"
         "Tõin kaasa ime," vastas Arturson. Seejärel avas ta kompsu.
         Paki seest tuli välja kolm süsimusta kuradit. Nad istusid laua taha ja asusid turska sööma.
         "Hästi suitsutatud," ütles üks.
         "Minu pruut teeb paremaid," hooples teine.
         "Sul on pruut!" hüüdis kolmas, kelle ihu oli püdel. "Heldeke, hoia end! Vaata, mis minust on saanud! Varsti pole ma enam kurat, vaid ingel."
         "Hei, sina ingel!" kisendati samas kompsust. "Jäta see õgimine! Tule vääna pesu!"
         Püdel kurat kahvatas, muutus tillukeseks ja puges pakki.
         "Mis see siis on?" küsis koer nurgast. "Ma näen seda aknast iga päev." Ta turtsatas mürgiselt ja ohkas. Põrandalauad tema koguka kere all kooldusid ja läksid ragisedes pooleks. Koer kukkus mürinaga alumisele korrusele ja haugatas pahaselt.
         "Tegin siis minagi reisi. Nagu mõni keravälk!" vandus ta. "Ja mis ma näen? Täpselt sedasama. Oh ma kass! Mul on sinu pärast häbi, Muri!"
         Arturson pistis pea läbi avause. Alumises toas lesis kibestunud koer, kaks kuradit sõid turska. Ka Arturson oli seal. Ta tõmbas jalga matkasaapaid.
         Ülemise korruse Arturson läks hulluks.

JURIS, KIIBITS JA JAAN MATKAL

         Päike on küll juba tõusnud, kuid kellaaeg on sellest hoolimata varajane. Treener hingas täiel rinnal värsket laaneõhku. Siis heiskas ta lipu ja puhus äratust. Telkidest hakkas kostma haigutamist ja saginat, peagi vupsas siit-sealt välja mõni salkus juustega tegelane ning vaatas kissis silmi päikest. Riietumisel ja pesemisel sai palju nalja, tursked mehepojad pritsisid õrnemat sugu ning need jooksid kiljudes mööda murulagendikku end kuivatama. Treener vaatas oma hoolealuseid heasüdamliku muigega. Linnainimesed olid metsa nädalavahetust veetma tulnud.
         Treener tahtis juba kõiki hommikusele lustlikule pallimängule kutsuda, kui korraga märkas keegi, et ühes telgis alles õige aeglaselt liigutatakse. Treener sammus laiskvorstide juurde ja hõikas:
         "No-noh, sõbrad! Üles-üles! Tulge aga välja, ega te telgis riidesse ei pea panema! Õhk on nii karge ja hea!"
         Telgist ei vastatud midagi.
         "Kuidas te nii unised olete?" imestas treener. "Õhtul pugesite juba vara oma telki, ei olnud teid võrkpalli mängimas ega parast lõkke ääres laulmas. Noh, tõuske juba!"
         Telgist poriseti midagi vastu ja hommikupäikese kätte ilmusid kolm unist pead - need olid Juris, Kiibits ja Jaan. Tekkinud mõttevahetuses ilmnes, et selle telgi rahvas hetkel mitte ei tõuse, vaid hoopis läheb magama.
         "Kuidas nii - magama?" küsis jahmunud treener. "Alles nüüd magama? Mis te siis öösel tegite?"
         "Tegime mis tegime, igatahes nüüdseks on see otsas," ütles Juris ja kõik kolm tõmbusid tagasi, arvates, et edasine jutuajamine oleks lihtsalt asjatu.
         Treener nii ei mõelnud. Ta rääkis veel hulk aega, meelitas ja ähvardas, lubas viimaks mässuliste telgi hoopis ümber lükata ning sedasi päevavarastele õpetada, kuidas kaunist päeva surnuks lüüa.
         "Ise te lõite terve öö magamisega surnuks," arvas keegi telgist.
         "Uni on kosutuseks," arvas treener vastu, millega telgis vägagi nõus oldi. Lisati vaid, et just praegu nad seda kosutust vajavadki, rohkem kui kunagi varem.
         Treener oleks meeleldi veel midagi öelnud, aga end roosaks pesnud inimesed tulid jõe äärest ja nõudsid palli. Nüüd olid treeneril kohe käed-jalad tegemist täis ning mässuline telk jäeti iseenda hooleks.
         "Raske on treeneritega," ütles Juris. "Omal ajal tundsin ma ühte, kes sundis võimlemistunnis kõiki läbi toru roomama. See on nii kümnesendimeetrise läbimõõduga toru."
         "Ja kas mõni sai läbi ka?" küsis Jaan.
         "Ei" vastas Juris, "ning siis tarvitas treener vägivalda. Seepärast ma olingi lapsepõlves tihti haige."
         Jaan jutustas, et tema teadvat ühte võimlemisõpetajat, kes käis tunnis alati koos kolme verekoeraga. Kui keegi siis kitsest üle ei saanud, ässitati koerad talle kallale ja terve võimla olnud täis verd ning lihapritsmeid.
         Kiibits, kes juba poolunes viibis, ütles, et temal selliseid kogemusi pole. Tema olevat end alati treenerite eest hoidnud ja ainult seetõttu ongi ta praegu elus.
         "Vaesed sõbrad," ütles ta oma kahele kaaslasele, "oleksite teie sama targad olnud, ei peaks ma praegu telki kahe sandiga jagama."
         Juris lubas hiljem treenerile Kiibitsa peale kaevata. Sellega lõppesid vestlused. Telk uinus.
         Lõuna paiku teatas treener, et nüüd ületatakse jõgi ja rännatakse mõni kilomeeter edasi, nägemaks koske.
         "See on vahva vaatepilt," kiitis ta. "Peale selle näete veel halli kivi, millel olevat Kalevipoja näpujälg."
         Seltskonda kuuluvad naised plaksutasid käsi, mehed viskasid pisut nalja, kuid meeste ärevil silmist võis näha, et hall kivi ja kosk pakuvad neilegi huvi. Kõik asusid asju pakkima.
         "Kas me ei võiks kose juures ööbida?" küsis keegi unistava olekuga noormees. "Langev veesein... Romantika..."
         "Oi! Muidugi! Maru!" kostsid vaimustunud hõiked. Pruunid, avali näod kiirgasid metsikut, siirast rõõmu. Kiljudes ning itsitades asuti jõge ületama.
         Treener oli juba teisel kaldal ja jälgis rõõmuga optimistlikke nägusid. Kõik olidki üle... Aga ei... Sugugi mitte! Juris, Kubits ja Jaan olid just ärganud ja küpsetasid nüüd oma telgi ees vorsti.
         "Tulge üle!" kisas treener. "Lähme koske ja halli kivi vaatama!"
         "Oh meie ei tule kuhugi!" hüüdis Jaan vastu. "Meil on siingi hea!"
         "Siin on palju maasikaid!" hõikas Kiibits. "Küll on ilus lagendik!"
         Treener turtsatas vihaselt ja järgnes lõbusalt lõõritavale seltskonnale.
         "Või veel, koske vaatama!" põlastas Juris, kui oldi kolmekesi. "Ma olen neid pildi peal küll näinud. Aga hallist kivist on mu maja."
         "Seal peal pidi olema Kalevipoja sõrmejälg," ütles Jaan.
         "Selles kivis, millest minu maja on ehitatud, on jällegi augud," vastas Juris. "Neid nimetatakse akendeks."
         Veidi kõrbenud vorst oli väga maitsev. Lõhna peale tuli metsast välja kiskja hunt ja istus ka lõkke äärde. Teda tervitati lahkesti.
         "Kuidas te siis nii üksi jäite?" uuris hunt. "Tavaliselt käib ju siin ikka terve kari veidrikke."
         Kui talle olukorda selgitati, noogutas hunt mõistvalt.
         "Väga õige, hakka kuradima kose pärast veel kuhugi minema. Minagi pole teist näinud, ehkki elan siin juba oma kümme aastat. Mine tea, kas üldse keegi teda näinud on."
         "Küllap on," ütles ootamatult kohale ilmunud härjapõlvlane. "Ma kuulsin, et üks jänes olla näinud."
         Kiskja hunt sai pahaseks.
         "Jänes, tema muidugi," nõustus ta kurjalt. "Jänesed vahivad ju kõike.Aga mis sellest kasu on, et jänes midagi vaatab? Saab ta siis millestki aru? Vahib ainult totralt oma punnis silmadega ja kõik. Uhh, ma ei salli jäneseid!"         "Pealegi, mis on üks kosk?" arutles härjapõlvlane. "See on vesi. Aga kas jõgi pole vesi? On. Vaatame siis parem seda, pealegi ma ju tean, täpselt südaööl tulevad siia näkid suplema."
         "Eile me neid ei näinud," ütles Kiibits.
         "Eile mängiti siin võrkpalli, kisati ja vinguti," vastas härjapõlvlane. "Aga täna on kohal ainult härrasrahvas. Täna tulevad nad kindlasti. Oi, nad on kenad."
         "Minule nad korda ei lähe!" teatas hunt. "Minu printsiip on jänes."
         "Minu jaoks jälle pole ühest näkist midagi paremat," vaidles härjapõlvlane. "Ma olen vitaalne kääbus."
         Nii sujus vestlus ja kõigil oli hea. Kell sai kaksteist ning näkid tulidki. Kõigile peale hundi meeldisid nad väga.
         "Oleksime praegu kose juures, millest me kõik ilma oleksime jäänud!" sosistas Juris lummatult.
         "Lollikarjaga ringi rännates ei näe mädanenud kändugi," ütles härjapõlvlane.
         Kui näkid läinud olid, tegi hunt ettepaneku minna jänesejahile. "Vahtisite neid kalu," ütles ta. "Nüüd võtame mõned jänkud kinni. või nemad, lollid, käivad Kalevipoja kivi vaatamas! Mina olen nende Kalevipoeg!"
         Jäneseid oli metsas nagu lehti puul. Siruta ainult käsi ja nopi. Kui juba kaks tosinat käes oli, jäeti jaht katki, vangistatud jänesed toimetati aga telki varjule.
         "Noh, oli alles vedamist," ähkis härjapõlvlane. "Tasus neid nüüd nii palju püüda!"
         "Peab püüdma!" ütles hunt. "Muidu matavad nad enda alla kõik elava!"
         Siis valmistati uus laar hõõgveini ja joodi nähtud vaeva terviseks. Ning mis kõik veel sellel ööl tehti ja nähti, seda ei oska kirjeldadagi.
         Samal ajal mängiti kose juures kitarri. Inimesed olid veelgi rohkem päikesest põlenud, nad olid näinud kivi ja vett, nad olid üliõnnelikud ja rahul. Treeneri peas küpsesid aga uued plaanid.
         "Homme juhin ma nad mäkke," mõtles ta. "Seal on üks põnev kuristik. Ja ülehomme läheme kõrbe!"
         Ta lausa pakatas aktiivsusest.

KUIDAS PÜHATISED RÜNDASID

         Vaga naisterahvas tavatses oma kassiga alatihti ringi hulkuda.Ta jagas lastele tillukesi männipuust ristikesi ja kõneles summutatud häälel. Täiskasvanuid ta natuke kartis.
         Ühel päeva avastas ta, et Tiiu, väike kollaste juustega tüdrukutirts pole ristitud ega tea ka leerist midagi.
         "Kuidas siis nii?" imestas vaga naisterahvas ja süles rippuv kass vangutas murelikult pead. "Sa ju oled juba suur tüdruk! Kas sa tõesti jumalasõnast midagi pole kuulnud? Võiksid käia pühapäevakoolis!"
         Tiiul oli väga häbi, ta vaatas aralt maha ja hakkas nutma.
         "Ära nuta, nutt ei aita!" õpetas vaga naisterahvas. "Pane parem ilusad riided selga, ma võtan sul käest kinni ja viin kirikuõpetaja juurde. Tema ristib su ära; kõneleb, mis vaja, siis vaatame edasi."
         Lapsel oli hea meel. Koos vaga naisterahvaga läks ta koju ja otsis välja punase kleidi. Vaga naisterahvas aga istus voodiserval ning venitas kassi.
         Kõrvaltoas tegi vanaisa sepatööd.
         "Raisk!" ütles ta südametäiega, kui rauatükk kohe hobuseraua kuju ei tahtnud omandada. "Sa vana raisk!"
         Rauatükk ehmus kõva sõna kuuldes ja läks kõveraks. Vanaisal oli hea meel.
         "Ole, jah, sedasi," õpetas ta. "Siis ma sind enam ei tao. Aga kui end sirgeks ajad - sa kurat!"
         Korraga kuulis ta, et uks käis. Pühkides käsi põlle sisse, läks ta asja kaema ning jõudis veel parasjagu näha uksest välja lipsava Tiiu sandaali.
         "Kus sa lähed, laps?" hõikas vanaisa.
         "Kirikuõpetaja juurde," vastas Tiiu.
         "Oh sa kuradi raisakurat!" hüüdis vanaisa. "Mis sinna? Kohe tuled tagasi!"
         Tiiu seisis kaheldes - üks silm vaatas vanaisa, teine vaga naisterahvast ja kassi. Need köhatasid jumalakartlikult ja vaga naisinimene ütles:
         "Ei ole teist ilus, sepp, oma lapselast tagasi hoida teelt, mis viib taeva rooside ja jumala juurde. Lähme, Tiiukene!"
         "Mitte sammugi sa ei astu!" teatas vanaisa. "Seisad siin. või ei, tuled hoopis tuppa! Ema ja isa on komandeeringus, mina pean lapse järele vaatama, aga sina, vanamoor - kuhu sa teda viia tahad? Kirikuõpetaja juurde! Oh sa surnulehane saatan!"
         "Valige ikka sõnu," ütles vaga naisterahvas vastikusega.
         "Valin sulle hoopis vembla!" käratas vanaisa. "Kohe koju, Tiiu!"
         Ta võttis tüdruku sülle ja viis vägisi tuppa. Tiiu nuttis, eks vaga naisinimene oli talle juba valelikke meelitussõnu kõrva sosistanud ja kui raske siis on last petta! See-eest vanaisa ninapidi vedada polnud võimalik.
         "Sellised nipid on mulle teada," rääkis ta. "Sa, eit, vaata parem oma kassi järele, ära tassi teda süles, venitad looma kõhu ära. Pärast võid temast kampsunit kududa."
         Niimoodi asjalikult kõneldes viis vanaisa Tiiu majja ja pani tuppa kinni. Vaga naisinimene ronis aknast välja.
         "Lähme, laps, põgeneme," sosistas ta. "Tule!"
         "Ei lähe sa kuhugi," teatas vanaisa. "Ma panen kohe uksed lukku ja madratsid akende ette." Nii ta ka tegi.
         "Pai vanaisa, luba mul minna! Tahan kirikusse!" nuttis Tiiu.
         "Lapsest teil ka kahju ei ole!" ahastas vaga naisterahvas kassi solgutades. "Kuulake, kuidas ta palub!"
         "Sina oled talle kuramus teab mida rääkinud ja kokku petnud," vihastas vanaisa. "Ja pane kass maha. Silmaga on näha, kuidas venib."
         Vaga naisinimene seda ei teinud. Selle asemel asus ta enesele abi manama. Kohe hakkaski kiriku poolt kõiksugu vigureid halli pilvena alla vajuma, kõige ees kirikuõpetaja ja tema järel pühakute säilmed ning muu sodi.
         "No kurat!" vandus vanaisa. "Eks proovige majja tungida!" Ta tõi vana musketi ja asus laadima.
         Pühad vingerdised hiilisid ümber maja.
         "Garnison on üsna nõrk," ütles Püha Jakobuse nui. "Üks tubli rünnak ja seinad on kummuli."
         "Uks maha ja sepp on käes!" naeris püha Joosepi haavel. Püha Laurentiuse praerest läks ja koputas aknale.
         "Kes on?" küsis vanaisa kurjalt.
         "Praerest."
         "Ei tunne. Minge koju."
         "Ma tulin kiriku ülesandel," lipitses Laurentiuse praerest. "Teie last oodatakse pühadele talitustele."
         "Pole aega. Tal on kodus tegemist," vastas vanaisa. "Talitage aga omaette ja pühitsege samuti."
         Praerest tuli tagasi omade sekka.
         "Kaval on ta, riivatu," arvas püha Antoniuse kark. "Ei tee lahti."
         "Ketseri keel on alati osav sõnu seadma," lisasid püha Agathe tangid.
         "Siis pole muud kui pealetungile!"
         Natuke aega polnud muud kuulda kui pühade sulberduste vilinat ja musketipauke. "Põrgu!" vandus vanaisa ja andis tuld. Vaga naisinimene ahastas nurgas, Tiiu nuttis oma toas ning hüüdis:
         "Luba, vanaisa! Ma tahan minna!"
         "Sa ei tea, mida sa räägid!" riidles vanaisa ja laskis üha uusi kärakaid. Püha Martinuse mantel oli juba üsna auklik.
         Esimene rünnak löödi edukalt tagasi ning pühad asjad kogunesid lepistikku suitsu tegema.
         "Raske on sisse pääseda," kirus püha Joosepi höövel. "Küll sepal on rammu!"
         "Kaevaks salakäigu," pakkus püha Bartholomeuse nuga. "Sedasi saaks majja."
         "Ja siis satuksid, sepaga silm silma vastu," ütles püha Antoniuse kark. "Pole just meeldiv perspektiiv."
         Ning pühatised hävi tasid murelikult tubakat.
         Vahepeal asus majas tegevusse partisanipool. Vaga naisinimene püüdis tagalat rüvetada.
         "Ma avan ukse," ütles ta Tiiule salaja. "Siis pääsevad pühad päästjad sisse ja meie oleme vabad ning paradiisi teel."
         Peaaegu olekski see riivatu plaan õnnestunud, aga vanaisa oli valvas, pealegi segas vaga naisterahvast voolikuks veninud kass. See takerdus jalgu ja nii kuulis sepp müra.
         "Uksest eemale, kuradi sarvik!" karjus vanaisa. "Ja kas ma ei öelnud sulle, et ei tohi kassi süles kanda! Vaata, milline ta nüüd on!"
         Kass sarnanes kõige enam lahti veeretatud lõngakeraga. Sellega oli mõnus vaga naisterahvast kinni siduda, et ta ei saaks enam kurja teha ning head maja vaenlaste kätte maha mängida.
         Puhkust polnud aga kauaks. Juba tuldi lepistiku poolt. Jälle paukus vana hea musket ja pühad vigurid lendasid vurinal kildudeks. Viimaks ei jäänud järele midagi peale kirikuõpetaja. Temast jagu saamine polnud aga pealtnäha üldse võimalik.
         "Laske sisse!" meelitas kirikuõpetaja. "Ma tulin hea pärast."
         "Küll ma tean!" vandus vanaisa. "Kurat! Ei ma sind majja lase."
         Kirikuõpetaja nägi, et ausal teel majja ei pääse. Ta jooksis turule ja sõi seal kriiti. Siis tuli tagasi.
         "Laske sisse!" ütles ta uuesti, peene häälega, nii mis kole. "Olen vaene lammas."
         "Näita käppa!" nõudis umbusklik vanaisa.
         Kirikuõpetaja näitaski. Must talaar andis ta kohe ära.
         "Võeh!" hüüdis vanaisa. "Või lammas! Sa oled kirikuõpetaja." Ning põrutas musketist, et kuu liikus.
         Egas midagi, pidi kirikuõpetaja taas turule tormama. Seal leotas ta kätt leivataignas ja oli varsti jälle ukse taga.
         "Kop-kopp!"
         "Kes on?"
         "Lammas."
         "Näita käppa."
         Seekord oli kirikuõpetaja käsi valge ja ilus. Vanaisa, õiglane mees, ilma valskuse ja kavaluseta hinges, jäi uskuma ning tegi ukse lahti. Ja kirikuõpetaja oli volksti toas.
         Vahepeal aga juhtus nii. Tiiu istus oma toas ja nuuksus, korraga aga langes ta pilk aknale ja mis ta nägi - väljas, aias istub puu otsas keegi poiss ja sööb õunu.
         "Mis sa teed seal?" küsis Tiiu.
         "Õunu söön ei näe või?" vastas poiss ja näris nii, et mahl pritsis.
         "Kelle õunad need on?" uuris Tiiu edasi.
         "Kust mina tean?" kehitas poiss õlgu. "Ronisin üle tara, koera polnud. Head õunad! Tule ka sööma!"
         Ja kui nüüd kirikuõpetaja, käsi leivataignaga koos, tuppa kargas, istusid puu otsas juba kaks last ja pugisid ubinaid.
         "Tule siia!" meelitas kirikuõpetaja. "Ei," vastas Tiiu. "Ma söön õunu."
         "Tule parem ise puu otsa, onu," lausus poiss külmalt.
         Kirikuõpetaja urises solvunult.

KUI JOODI MARGIKONJAKIT

         See lugu juhtus suvel, mil taevas lendasid rändtirtsud ja korstnaist kerkiv suits võttis valge nirgi kuju ja kriipis kõrghoonete katused veriseks. Ühes pimedas baaris istus kolm boheemlast - kaks noormeest ja üks tütarlaps; nad timmisid margikonjakit ning suitsetasid tasapisi. Laiast klaasaknast võis näha suuremat osa tänavast, mööda seda ruttas keegi mees, käes kott tühja taaraga.Ta pilgutas endale silma ja pühkis kahe sõrmega laubalt higi. Boheemlased jälgisid teda võõristusega.
         "Igav," ohkas üks neist.
         "Kõik on nii mõttetu," lisas tütarlaps aeglaselt.
         "Tühine argipäev, väikekodanlikud probleemid," jätkas noormees. "Milleks elada? Mis tarve on eksistentsil?"
         "Lugesin eile Nietzchet," ütles teine.
         Kõik kolm lonksasid konjakit. Aknast läks mõõda äsja nähtud mees, ta oli pudelid maha müünud ja kindlasti ka midagi ostnud, sest kott ei tilberdanud sugugi niisama, tühjalt - seal oli midagi ja mees hoidis seda hellalt. Enam ta ei tormanud, kõndis hoopis tasaselt ja väärikalt, saadetuna rändtirtsude sõbralikust sirinast. Üks boheemlane oli konjaki taha tukkuma jäänud, nüüd põrkus ta peaga vastu letti ning ärkas.
         "Tühjus..." õhkas ta. "Juhtuks ometi midagi!"
         "Siin maailmas?" naeratas tütarlaps kibedalt. "Võimatu!"
         "Lugesin eile," ütles kolmas.
         Nad sulgesid lootusetusest silmad ja ei näinud seetõttu, kuidas üks tüse vanamees hallis kaabus küünte ning hammaste abil kellatorni ronis ja raevukalt põmmutama hakkas. Tänavale kogunes inimesi, rändtirtsud jäid vait, suits puges tagasi korstnasse, nii et tehas lõhkes ja linna purskkaevujoana üle piserdas.
         "Mis te möllate?" küsis sandarm hallilt vanamehelt tõredalt ning masseeris kumminuia.
         "Talupoeg on linna sattunud," ütles ätt.
         Uudis tundus uskumatuna. Tõsi, mõne aasta eest olid varased tõusjad näinud esimeste päikesekiirte säras suurt põtra peatänava kivisillutisel kappamas ja aeg-ajalt tormasid agulites ringi marutõbised rebased, kes kohe maha lasti. Aga üldiselt linn ja maa kokku ei puutunud ja seetõttu tundus nüüd paljudele, nagu oleks talupoja linnaeksimisega mingid piirid narmasteks rebenenud ja justkui antaks nüüdsest igauhele võimalus heita pilk sealpoolsesse. See tegi südame alt õõnsaks.
         "Ei ma seda usu," ütles keegi paks mees.
         "See on niisama tõde kui see, et mina elan kõrvaluulitsas," kinnitas hall vanake solvunult. "Kohe jõuab ta siia, siis näete!"
         Ja ta osutas näpuga kohale, kus tänav ümber nurga põõras, ning vaevalt oli ta seda teinud, kui talupoeg ilmuski.
         Ta oli öösel veskilt tulnud ja maanteedele laskunud udus ära eksinud, siis aga leidnud end kivimajade rägastikust - jumala võõrast kohast. Seepärast kõndis ta nüüd hirmust kangete jalgadega, ütles alandlikult tere igale valgusfoorile ja näitas möödakihutavatele autodele hoiatavalt kihvu. Korra püüdis ta kellegi naisterahvaga jutulegi saada, ent vaevalt oli ta suu avanud ja selges murdes nõudnud, et olgu naine nii hea ning juhatagu talle, kus vanakuradi päralt on küll Pillaku talu, kui linnaproua esimesse ettejuhtuvasse trepikotta kargas ja ukse enda järel kinni lõi. Nüüd ei lootnud talupoeg enam millelegi, peitis paar kõrvitsamüügist saadud paberraha suhu ning astus peatänavale, silmad neoonreklaamist kirjud kui liblikad.
         Kiriku ees seisev rahvahulk kiljatas uhest suust. See ehmatas talupoega, ta tegi omakorda häält ning tormas edasi. Paar eriti hulljulget ja verise minevikuga tänavahuligaani astusid talle nugadega teete ette, aga loomulik jõud niitis nad jalust. Sandarm tulistas, kuid tööst parkunud nahk oli kõvem kui kivi. Hobuse kiirusega tuiskas talupoeg möirates läbi rahvasumma, pöördus järgmisse tänavasse, siis veel kuhugi, hullus väljapääsmatust labürindist ning hakkas viimaks ahastavalt, ent järjekindlalt linna lõhkuma. Ta peksis ooperiteatri aknad puruks ja asus müürist ükshaavat telliseid välja rebima. Nüüd oli hea nõu kullast kallim ja nagu kriitilistel hetkedel ikka, ei tasknud see end kaua oodata.
         "Pöördume kooliõpetaja poole!" ütles hall vanamees.
         Kooliõpetaja oli alati olnud. Esimesed teated temast ulatusid tagasi lambanahkadele kirjutatud kroonikate aegadesse ja võis arvata, et midagi ta nende aastate jooksul siiski kõrva taha pannud on. Nii oli otsus tema juurde minna kahtlemata õige. Ta töötas linna algkoolis, ei hoolinud valitsuse haridusprogrammist; õpetas, mida tahtis, ning ilmus alati tundi eri kujul - kord oli ta eakas vanahärra, siis miniseelikus poisipeaga tütarlaps, vahel aga hoopis kuldne vihm või ilus puravik. Praegu istus ta toolil hõbedase siuna ja jutustas õpilastele muistsete pärslaste aaretest, mis tõusevad maapinnale kord tuhande aasta jooksul ja mille nägemine toob kaasa koolerat ning langetõbe.
         Linnarahva delegatsioon sisenes norguspäi ning palus õpetajal midagi ette võtta, et purustustöö peatuks.
         "Oli äärmiselt rumal püüda talupojale jõuga vastu astuda," ütles õpetaja karmilt. "õnn, et te minu poole pöördusite."
         Ta süvenes mälestustesse ja jõudis neisse hämaraisse aegadesse, mil ta mõisa armust külakoolides talurahva lastele koolitarkust ja vitsahirmu jagas. Siis oli tal nende vanemategagi tegemist, jah, ta teadis nende harjumusi ning kombeid.
         "Lähme," ütles ta ootajaile. "Kus ta on?"
         Samal ajal häving kestis. Talupoeg rassis kui kirikut lammutav kurat ning tundis naudingut, kui kämblad paarisajakiloseid kive kandsid ning kuuma veega täidetud kanalisatsioonitorusid kaheksaks keerasid.Töörõõmust hakkas tal selg aurama; ta ei märganud hoopiski, kuidas kooliõpetaja talle juurde hiilis ja adra kuju omandas. Aga atra ennast märkas ta kohe.
         Ta katkestas jalamaid küll töölusti pakkuva, ent siiski harjumatu lõhkumise ja haaras adrast.
         "Nüüd ma alles künnan," mõtles ta lõbusalt. Ta ei kartnud enam midagi, eks seisnud ta ju adra taga.
         Ja aeglaselt hakkas ta sammuma linna piiri suunas, kuhu kaval kooliõpetaja teda vedas. Temast jäi järele sügav vagu, mis küll hiljem hoolikalt asfaldiga täideti, ent kuhu siiski kevadel tärkas noor haljas oras, mis kõigile autojuhtidele palju peavalu valmistas.
         Peagi jõudiski talupoeg linnast välja, nägi tuttavaid lagendikke, sai taas kokku oma truu hobusega ning ei pannud tähelegi, kuidas ader tasahiljukesi vihmavarjuks muutus ning linna tagasi vingerdas.
         Kolm boheemlast olid kõike sündinut margikonjaki tagant jälginud. Nüüd tõmbasid nad hinge.
         "Igav," ohkas üks neist.
         Tütarlaps ei öelnud midagi. Ta vaatas üksisilmi aknast välja tänavale, kus inimesed kuradiratast üles seadsid, et seiklusrohket päeva vääriliselt tähistada.
         Teine boheemlane müksas tütarlast põlvega. See lõi pilgu maha.
         "Kõik on nii mõttetu," pomises ta kohusetruult.
         "Lugesin," ütles kolmas.

SAARELE JÕUDMINE

         Olendit võinuks välimuse ning käitumise järgi ajakirjanikuks pidada. Ta uuris hoolega uulitsal tunglevat rahvahulka ja peatas viimaks pilgu ühel noormehel, kelle silmis peegeldusid taevas tormavad pilved.
         Olend poetas end noore mehe kõrvale ja päris:
         "Vabandage, kas te oleksite ehk nõus ühele küsimusele vastama?"
         Noormees naeratas lahkelt ja noogutas pead.
         "Mis oleksid need kolm asja, mida te tahaksite kaasa võtta üksikule saarele?" küsis tundmatu kohe.
         Noormees laskis oma kergelt lokkis pea nõtkelt ühele alale langeda ning näis mõtlikult enda sisemusse süüvivat. "Eks ikka hea tuju, ilumeele ja kaks osavat kätt," ütles ta viimaks tasasel, ent esteetilisel häälel.
         Olend naeratas omakorda. "Ja kuidas on teie nimi?" küsis ta.
         "Ville," vastas nooruk.
         "Head teed siis, Ville!" hüüatas nüüd võõras olend ootamatult valjusti ja järgmisel hetkel vurtsatas hea nooruk raketina üles õhku ning kadus sekundi jooksul sinitaevasse. Pilved jätkasid oma teekonda nagu poleks midagi juhtunud, aga olevus - ja see olevus polnud kellegi ajakirjanik, vaid Lapi nõid ise - asus uusi ohvreid otsima. Talle kohe meeldis inimesi kiusata.
         Samal ajal tuhises tubli Ville õhus ning senikogematu vaimustus ajas ta ihukarvad turri. Seal lendas talle vastu lõoke, all haljendasid niidud ja imepisikesed inimesed läksid kalale, seljakotid turjal. Ville luuleline süda tilkus heast meelest mett.
         Siis kostis aga tagantpoolt vihinat ning keegi mees kihutas Villest mööda. Samas põrkus ta vastu pilve ja aeglustas käiku. Ville teretas ning küsis, mida mees taevas teeb.
         "Nagu ma aru saan, olen ma teel üksikule saarele!" vastas see kurjalt. "Karl on nimi. Inimestel pole ikka oidu peas, muudkui tembutavad. Noh, aga ma loodan, et ta oma sõna peab."
         "Kes?" uuris Ville.
         "Eks ikka too tõbras, kelle armust ma siin hõljun," vastas Karl. "Ta küsis minult, mida ma tahaksin kaasa võtta üksikule saarele. "Paadi ja kaks tugevat sõudjat," vastasin mina ja siis see sõit algas. Mehed ootavad mind, nagunii söövad-joovad nad kõik ära, enne kui ma sellelt neetud saarelt tagasi jõuan. Kas pole kurat lahti!"
         Head Villet üllatas Karli jutt väga. Ta jutustas ka oma vastusest ja lisas häbelikult, et tema arust võib elu üksikul saarel olla väga romantiline ja põnev.
         Karl naeris laginal.
         "Hea tuju ja ilumeelt!" kordas ta. "Ei mina seda mõista. Kui ollakse saarel, on vaja paati, et ruttu tagasi inimeste sekka pääseda. Ma luban teil endaga koos sõita."
         Aga Ville uneles juba kujutlustes, kuidas õhtuselt roosa päike ookeani vaob ja kuidas kirjud kakaduud teda igal hommikul valju lärmiga tervitavad. Ta otsustas avada oma südame kõigele kaunile ja muigas nukralt väikekodanlaste praktilisuse üle. Siis aga lend lõppes ja mehed prantsatasid saarele. Paar hetke olid nad äraootavalt vait.
         "Imeilus!" karjatas siis Ville, silmad enesel sinised kui kõikjal kasvavate muinasjutuliste põõsaste päikese poole sirutuvad õied. Ning milline lõhn! Puu otsas istuv tundmatu lind ajas noka pärani ja vilistas kutsuvalt. Isegi Karl oli vastu tahtmist lummatud.
         Siis tuli põõsastest välja suur punane uss ja hakkas Villet lõrinaga taga ajama.
         "Seda ma arvasin," mõtles Karl tuhatnelja ranna poole joostes. "Huvitav, kuidas uss ta ilumeelele mõjub? Ma loodan, et paat on kohal. Issand, mina olen ikka täiesti mõistlik inimene. Usun, et mehed mu siiski ära ootavad."
         Rannikul vedelesid esmalt Ville poolt tellitud osavad käed - kaks käelaba, mis krabi kombel mööda liiva ringi sibasid, ning tõesti - paat paari tugeva neegriga. Karl kargas hooga sisse ja kamandas: "Las käia!"
         Neegrid istusid, valged pingpongisilmad punnis, ja naersid dzhunglinaeru. Päikesekiir murdus säravatel hammastel ning kukkus aerudele.
         "Lükake paat merre!" käskis Karl uuesti. "Te olete siin minu kojusõidutamiseks."
         "Massa teeb vist nalja," ütles üks neeger.
         "Miuke lõbus massa," kiitis ka teine.
         Nad koukisid paadi põhjast välja mingisuguse rasvaplekkide ning konarlike trükitähtedega kaetud paberipoogna ja näitasid seda võidukalt Karlile. "Meie teeme ajalehte," kiitlesid nad. "Ajalehte "Ori""
         Õige paadi lähedalt kihutasid valju kisaga mööda hingeldav Ville ja punane uss. Osavad käed lehvitasid neile lõbusalt.
         "No sõidame ometi!" käis hirmunult Karl neegritele peale. "Kas te arvate, et maod teid ei puutu?"
         Aga moorlastele ei läinud ta enam sugugi korda. Üks neist oli kätte võtnud üsna lühikeseks kulunud värvipliiatsi ja kirjutas nüüd teise dikteerimise järgi kõverate siniste tähtedega: "Kuda massat kiusata, nõnna et orjal mõnus oleks."
         "Süo pailu jäksad," rääkis dikteerija huuli torutades. "Punkt. Lõhu nigu loom. Punkt. Maga ikke. Punkt. Juo salajas mis pihku akkab. Punkt."
         "Kas järjejutu ka teeme?" küsis kirjaneitsist neeger.
         "Ikke," noogutas teine. "See on lugu - "Kuda massa kimpu jäi.""
         Ja mõlemad naersid.
         Karlil ei olnud mingit mõtet kauem paadis istuda, ta ronis välja ja hiilis mööda rannaäärt, pidades võsa hoolega silmas. Aga midagi hullu sealt välja kargamas ei olnud, usse näis saarel tõesti ainult üks olevat ja seegi oli oma elueesmärgi Ville näol kätte leidnud. Aeg- ajalt võis neid näha siin-seal lippamas, mõlemal silmad pikast jooksust klaasistunud ja hullud. Vahete-vahel tegid nad peatusi, haarasid okstelt kirjusid, imekauneid kakaduusid ning mugisid neid koos sulgedega, laskmata samal ajal teineteist silmist. Siis jätkus jooks.
         Õhtuks oli selge, et peale paadi mingeid muid võimalusi saarelt lahkumiseks pole. Aga seal istusid neegrid nagu puravikud samblas ja muudkui täitsid poognat oma orjatarkusega. Rannal nende ligidal askeldasid ka osavad käed. Nemad õmblesid pükse.
         "Nüüd on mehed ammu õlled joonud ja koju läinud," mõtles Karl sihitult ringi lonkides. "Mis kasu oli sellest, et ma nii kavalalt enesele paadi tellisin! Sama palju kui tollel ussi kambamehel osavatest kätest."
         Ta ohkas, lõi käega ning pidi samas peale astuma inimese luukerele. Läbi lumivalge skeleti kasvasid tihedas rivis punased tulbid, mis andsid kompositsioonile sarnasuse kummuli keeratud Poola lipuga.
         "See on Kowalski," ütles üks kakaduu puu otsast teadjalt. "Ta oli ulaan. Tuli siia koos hobusega, tahtis ratsutama hakata, aga kus sa! Suksu ronis kohe puu otsa. Küll Kowalski meelitas, aga hobune alla ei tulnud. Jah, pole siin kerge kellelgi."
         Ta jäi vait ning noogutas kurvalt pead kookospalmi otsas kükitavale hallile märale, kes raginaga pähkleid sõi...
         Päike hakkas loojuma, sulades punasena tumedasse merevette nagu või pannile. Uss ja Ville jooksid mööda; kumb kumba taga ajas, sellest oli juba raske aru saada. Nad ähkisid ega märganud midagi enda ümber.
         "Massa hakanud kord orja peksma," dikteeris neeger paadis. "Löönd iseendale pähe. Surnd maha. Ori olnudki vaba miis."
         Karl aga seisis endiselt luukere juures ja vaatas päikeseloojangut. Siis lõi ta vihaselt Poola lipu segamini ja lõikas puutüvesse sälgu. Esimese päeva eest.
         Osavad käed püüdsid pükstele lukku ette traageldada.

LORD OWENI ELU JA KAVALUS

Hõõguvate silmadega suur must koer läks aeglaselt hiiglasliku kamina juurde, heitis pikali ning vahtis tulle. Lord Owen kummardus ja patsutas peni turjale.
         "Nii, ja mis edasi sai?"
         "Edasi?" kordas kohalik vaimulik, isa Edward. "Too julm mees, kes nägi, et tütariaps tema jõledatele soovidele vastu tulla ei kavatse, otsustas mehe tappa. Selleks palkas ta paar kurjategijat - sünget meest, kes ühegi patu eest polnud tagasi põrkunud -ja ühel kirkal päeval sõidutas tõld süütu neitsi ning kolm lurjust mererannikule; sellele samale kaljule, kus külarahvas tavatseb k,ia päikesetõusu imetlemas. Ilm oli väga selge ning kaljul toimuv kaugele naha."
         Isa Edward jõi sõõmu veini.
         "Edasi! Jutustage edasi!" nõudis lord Owen.
         "Nurjatu lossihärra paiskas tütarlapse kivisele pinnale ja nõudis, et kaks röövlit neitsi pea kehast lahutaksid. Külarahvas, kes samal ajal heina tegi, nägi hästi, mis kõledal kaljul sünnib, ning tõstis kisa. Kuid kalju oli kaugel ja appi rutata poleks olnud võimalik. Juba haaras üks närukaeltest kirve, kui järsku kerkis merest tundmatu olend - pealtnäha inimene, ent üleni valge, nagu koosneks ta piimast. Tundmatu mereelanik lendas kaljule ning sõi kurja lossihärra ning tema käsilased ära."
         "Jumal ise andis kõlvatutele oma kätt tunda," sosistas sügavalt vapustatud lord.
         "Kõlvatutele, milord?" muigas vaimulik. "Aga minu jutt pole veel l"ppenud. Vaevalt oli olend kolme kurjategijaga hakkama saanud, kui ta keelt laksutas ning ka süütu neitsi suure mõnuga ära sõi. Siis tuhises ta kaljult alla töötava talurahva kallale ning õgis needki. Ning pärast seda ei möödunud päevagi, ilma et veider ja kohutav olend poleks ümbruskonna elanikke tülitanud ja neid söönud. Mida te sellest arvate?"
         Lord Owen mudis kimbatusse sattununa oma käsi.
         "Ilmselt..." alustas ta. "Ilmselt... Tegemist oli järelikult saatana saadikuga, kelle ülesandeks tehti karistada kogu maakonda nende härra kõlvatuse pärast. Te ju teate, et vahel tuleb haigel ära lõigata terve jalg, ehkki tõeline tõvekolle peitub üksnes mõnes lihases."
         "Ma ei saa teiega nõustuda," vastas isa Edward, "sest te ei tea ka praegu veel kogu lugu. Nimelt, olles paar kuud laastanud, muutis monstrum ootamatult meelt, hakkas elama vaga inimese kombel ja sai tuntuks ülimalt helde heategijana, kelle lossis iga viimanegi kerjus otse kuningliku vastuvõtu osaliseks sai. Teda hakati kutsuma Maa Õnnistuseks, Rahva Isaks ja pärast lahke filantroobi surma närtsisid kurvastusest kõigis aedades lilled, lahkunu säilmed teevad aga imet tänapäevani. Kas pole see vägagi vastuoluline lugu?"
         "Tõesti, siin on ootamatuid pöördeid ja imelikke juhtumisi," tunnistas hämmeldunud lord, "kuid ma usun, et selle kõige taga on siiski jumalik ettemääratus."
         Isa Edward vangutas pead ning lahkus pärast seda, kui oli hüvasti jätnud lordi ja tema kodakondsetega. Lord ise aga võttis kepi ning valmistus jalutuskäiguks.
         Kui ta oma lossipargi jalgväravast väljuda kavatses, peatas teda talus töötav mustlane.
         "Kõrgeausus läheb jalutama?" uuris ta.
         "Seda küll," vastas lord, üllatunud, et tallipoiss teda kõnetada julges. "Mis see sinusse puutub?"
         "Parem oleks, kui kõrgus t,na tuppa jääks," _tles mustlane. "Vaadake, milline kollane ja jube on kuu! Sellisel ööl kolab liba ringi!"
         "Missugune liba?" küsis lord.
         "Eks ikka libahunt!" sosistas mustlane. "Kas te siis ei tea, kes libahunt on? See on kurjast valmust vaevatud hing!"
         "Jäta see jutt!" katkestas lord Owen mustlast õige karmilt. "Patt on säärastele asjadele mõelda. Kui aga tõesti mõni paharet ringi peaks hiilima, siis kaitseb mind tema eest usk ja puhas süda."
         Seda öelnud, avas lord värava ning sammus mööda põldude vahel vonklevat rada edasi metsatuka poole. Mustlane tegi kahetseva käeliigutuse, ning kui lord mingi kummalise mõtte sunnil seljataha vaatas, nägi ta, kuidas tallipoiss kiiresti põõsastesse viskus, kusjuures millegipärast näis lordile, otsekui olnuks mustlasel saba taga.
         Lord Owen lõi igaks juhuks risti ette ja sammus edasi.
         Enne metsatukani jõudmist möödus lord surnuaiast. Öökull huikas, võsast kuuldus krabinat. Lord, kes polnud arg mees ning oli kord koguni kuninga käest oma vapruse eest kiita saanud (siis, kui ta kihutas kuninglikust roosiaiast marruläinud rebase), tundis endal, teadmata miks, südant rinnus võpatavat. Kõigele lisaks süttis ootamatult ühel haual veider sinine leek ning kostus ägamist. Lord jõi soolasambana seisma, juuksed silindri all püsti ja peopesad kinnastes märjad.
         Hauaplaat nihutati paigast ning mulla alt ronis välja kirjeldamatult kole koolnu - hambutu suu irevil ja tühjades silmakoobastes kollane helk. Kääpast tulnu urises ning hakkas lordi poole roomama.
         "Jumal, kaitse mind!" kähistas hääle kaotanud lord Owen.
         Ent abi ei järgnenud, selle asemel kostus võsast ähkimist ja teerajale sööstis libahunt. Ahne suu pärani, juba kellegi verest punetavad kihvad igale soovijale näha - nii ta seal seisis ning lõrises lordi poole, kellel ristimärke tehes sõrmed sõlme läksid.
         Kuid veel oli sellel jubedal õhtul lordi jaoks kohutavaid üllatusi varuks. Keegi köhatas tema selja taga ning ehmunult paigalt karanud Oweni suust vallandus hirmukarje - tema ees kükitas kääbuslik vampiir, ilge lõust tapahimust kiivas, pikad küüned maad kraapimas. Ta põrnitses peremehepilguga lordi vererohkeid kaelasooni ning tegi koledat häält.
         "Lõpp!" mõtles õudusest keeletu lord. "Lõpp!"
         Ühelt poolt lähenes talle koolnu, teisalt vampiir, selja taga aga ootas jäle libahunt oma järjekorda. Neljandal pool... Jah, ka sealt kostus samme.
         Neljandast küljest lähenes lordile morni näoga tüsedusele kalduv vanamees, kes kandis paksu raamiga prille ning ähkis pahaselt. Vampiir, kes teda esimesena silmas, tõmbas küüned sisse nagu kass ja teretas alandlikult.
         "Tere," pomises ka vanahärra ning tahtis peatumata edasi minna, kui tema pilk mullal vingerdavale koolnule juhtus. Too paistis olevat üsna ehmunud. Vanahärra jäi seisma ning kukkus sõimama:
         "Mida sa siin teed enda arust, ah? Kui ma ei eksi, surid sa juba kaheksa aasta eest? Sa olid ju rätsep O'Hara, eks, olid ju?"
         "Olin jah, issand," vastas surnu õnnetu häälega.
         "Miks sa siis hauas pole, lontrus?" karjus issand. "Kas sa ei tea, et kui ma maailma lõin, tehti selline seadus, et kes on surnud, see on surnud, ja ei tõuse enne viimsetpäeva üles; kuulsid, enne viimsetpäeva! Kas sa, närakas, arvad, et praegu on viimnepäev või?"
         "Ei arva, issand," pomises laip ja püüdis maa alla tagasi pugeda.
         "Oota, kuhu sa lähed?" karjus Jumal. "Küll nüüd on järsku kiire, ah? See kuradi isetegevus peab ära lõppema! Või sina, jänes? Mida sa endast õige kujutad?" Nii kõneldes pöördus issand vampiiri poole, kes oli oma küüned ja kihvad ära peitnud ning osutus tõepoolest tavaliseks jäneseks.
         "Mul hakkas igav ja siis ma mõtlesin..." sosistas pungsilm, aga issand nõudis, et jänes vait jääks.
         "Sinu asi pole mõelda!" riidles ta. "Mina lõin su jäneseks, aga mitte mingiks värdjaks. Sihukesi olendeid, nagu sina endast tegid, ma ülepea ei loonudki! Ei tahtnud ja ei loonud! Kas sina tahad nüüd minust osavam olla, vana karusitt!"
         Jumal läks nii vihaseks, et võttis taskust ruudulise ninarätiku ja viskas sellega jänest. Too katsus, et minema sai. Issand aga pöördus libahundi poole, kes vahepeal lord Oweni suureks imestuseks tema enese tallipoisiks oli muutunud. Jumal küsis mustlase käest, kas too teab, milleks on ta tema loonud?
         "Metsa sanitariks," vastas mustlane süngelt.
         "Tead küll!" märkis jumal irooniliselt. "Aga miks sa siis mustlasena ringi ajad? Sa pead kogu aeg hunt olema. Mis komejant see on? Vaata, mis kell juba näitab, ma pean veel sada asja ära tegema, pesumajas käima ja, aga jändan siin teiega. Kohe kasi metsa!"
         "Ma tahaksin ikka vahepeal inimene ka olla, muidu ulu ainult hundina võsas," hädaldas mustlane, aga kui Issand tahtis talle käsitsi kallale minna, moondas mustlane end tagasi soeks ja lonkis nukralt laande.
         "Ja kes sina oled?" küsis vihane jumal lordi käest.
         "Lord Owen," vastas aadlimees, kes ei teadnud, mida asjast arvata.
         "Lord? Sina?" röögatas jumal. "Ma mäletan väga hästi, kui sa sündisid. Mina lõin su mereröövliks."
         "Aga..." püüdis Owen protesteerida, kuid vägev tuuleiil tõstis ta lendu ning järgmlsel hetkel viibis ta piraatide laeval, kandis peas punast rätikut ning õlal kakaduud.
         "Kuidas läheb, Surmakihv?" küsis temalt keegi mereröövel.
         "Nagu lükkad, nõnda läheb, Pooja," vastas endine lord.
         Ta seilas meredel kümme aastat, kuid siis sai laevaelust villand ning Surmakihv asutas Stockholmis tillukese pagariäri. Kõik läks hästi nii kaua, kuni tema poodi astus tüse vanamees, kes iga sammu juures hingeldas.
         "Võeh!" röögatas Issand. "Sa oled hakanud pagariks! Kas ma pean sulle, penile, kõik puust ette tegema? Sa oled loodud mereröövliks!"
         Ja järgmisel hetkel oli Surmakihv jälle merel ning hävitas rahulikke laevu.
         Elu lõpul õnnestus tal siiski taas jumalat ninapidi vedada ning lõõtspilli mängimisega leiba teenida. Issand sellele trikile peale ei sattunud ning mitmeid ameteid proovinud mehe kavalus läks läbi.
         Sellest loost näeme, sõbrad, et elu on täis jõnkse ja jonkse.

NEKROLOOG HALLILE MÄRALE

         Reede hommikul heinamaale minnes leidis talumees ristteelt surnud hobuse, kellel oli pea ära lõigatud. Talumees rõõmustas väga.
         "Nüüd pole muud, kui turule!" mõtles ta. "Müün raipe maha ja hea hulk raha justkui maast leitud."
         Ta käis kähku kodus, tõi vedruvankri, vinnas hobuse surnukeha raskelt hingeldades sinna peale ja sõitis lõbusalt vilet lastes turu poole.
         Rahvast oli murdu. Kes ostis, kes müüs, kes jõi õlut, kes kakles, kes lõi tantsu, ise sõrmi nipsutades ja kõrgele õhku karates. Talumees tiris koolnud looma vankrist välja ja hakkas valju häälega oma kaupa kiitma.
         Kohe tuligi pikkade kihvadega mees ning küsis libeda häälega:
         "Palju see suksu maksab?"
         "Palju te anda raatsite?"
         "Ma annan koti kulda," vastas külamees üksisilmi hobust uurides, just nagu peigmees oma pruuti. "Jah, koti kulda kohe kindlasti!"
         "See on hea hind," nõustus talumees, süda õnnest puperdamas, sest nii palju raha polnud ta eluski näinud.
         Kaup oli koos, kuld ja korjus vahetasid peremeest. Talumees sõitis koju, kogu tee suurest rõõmust joodeldades; veider ostja aga vedas peata hobuse karuselli taha ning lõi kihvad värskesse lihasse.
         Karuselli peal sõitvad lapsed lehvitasid talle ning kilkasid, mees viipas aeg-ajalt vastu.
         "Mida see onu teeb?" küsis väike punapõskne poisike oma kiilaspäiselt vanaisalt.
         "Sööb," vastas hallisilmne taat.
         Kui päike oli silmapiiri taha vajunud, jäi turul vaikseks. Kõik olid koju läinud, ainult paar napsimeest magasid puldanisse mässitult. Hobusest polnud järel midagi muud peale ilusa valge skeleti.
         "Kaunis on tänane öö," venitas üks joodikutest mõtlikult. "Kuu on ümmargune nagu ratas. Küll on hea, et saatus sellisel imekenal vaatepildil mulle osaks laskis saada."
         "Jah," õhkas ka teine, jutu peale ärganud vennike. "Mõnikord on kuu ümmargune, aga teinekord jälle kõver kui sirp."
         Rohkem enam juttu üles ei võetud ja mõlemad mõlgutasid mõtteid omaette.
         Hommikul ajas joodikud üles keegi paks mees, kellel oli taga pikk karvane saba.
         "Ehhee, mehed!" käratas ta. "Siin te siis vedelete. Olete mu vaese hobuse pintslisse pistnud, nüüd on hea olla?"
         Ning ta võttis hoogu ja virutas lesivatele napsivendadele kolmeharulise piitsaga.
         "Ennäe koerust!" karjus ta. "Mina, vaene ja vilets mees, kes peab tsirkuses raha teenima oma saba näitamisega ja kellel polnud rohkem varandust kui seesama armas hobune, pean nüüd siis vist kerjakoti kaela riputama? Ja ainult selle nimel, et teie oma isu rahuldada saite! Oh, ma teid veel õpetan!"
         "Pea kinni ja mõtle, mida sa räägid!" hüüdis üks napsivendadest kurjalt, kuna paksu mehe piitsalöök teda väga valusasti tabanud oli. "Närigu mind terve tosin sarvikuid, kui ma su hobust söönud olen!"
         "Jah, nii see on!" tõendas ka teine joodik. "Me pole su hobust puutunud, võta heaks või pane pahaks."
         Nüüd hakkas sabaga mees nutma.
         "See hobune oli mulle isa ja poja eest ühtaegu," nuuksus ta. "Mu ainus sõber ja kaaslane. Ta oli tark loom ja aus peale selle!"
         "Ära nuta, vennas," trööstisid teda joodikud. "Küll kõik saab korda."
         Aegamööda täitus turg rahvast. Tulid ka pasunamehed ning peagi kõlasid üle platsi vahvad marsihelid. Lapsed sõid jäätist, vanamehed hapukurke. Üksnes sabaga mees ei leidnud lohutust.
         "Hobune oli kui ime!" rääkis ta sibulamüüjale. "Kordagi ei öelnud ta mulle ühtegi paha sõna ega olnud meil ka mingit riidu. Kus sa sellega! Päevad olid täis päikest ja vikerkaart."
         Sibulamüüja toitis vaikselt oma koera ning noogutas osavõtlikult.
         "Pole mu elul enam mõtet!" kisendas sabaga mees. "Tahad, kaupmees, osta mind ära! Või võta niisama, mul ükskõik. Miski ei lähe mulle enam korda!"
         "Mina teid ei osta," ütles sibulamüüja. "Mul on niigi palju muret, koer on tõbine ja üldse."
         "Ah sa alatu hing, mis muret sul ka olla võib!" röökis juba päriselt hullunud mees. "Sul ei ole südant ega austust minu ega mu vaese suksu mälestuse vastu! Minul on mure, mitte sinul, sa näru!"
         Ta läks enesest nii välja, et kiskus peast salgu juukseid ja tormas jaurates müügilaudade vahel.
         Lapsed karusellil limpsisid kukekompvekke ja lehvitasid talle. Sabaga mees peatus ja liputas neile sõbralikult oma hända. Lapsed naersid.
         "Oh te mu kullakesed," ohkas sabaga mees rahunenult ja läks koju.
         Aga turuelu kulges omasoodu. Müüdi ja osteti, joodi õlut ja kakeldi. Hobuse valendavatel kontidel istusid tihased. Aleksander Burmi kass hiilis ja luuras neid, aga linnukesed ei lasknud end segada.
         Pasunakoor mängis nagu pöörane.