| AUTOR : | Andrus Kivirähk |
| Väljaandja: | Andrus Kivirähk |
| Päevalehe ning Rahva Hääle kulu ja kirjadega |
Olen juba vana mees ning elus palju näinud. Üha vähemaks jääb minusuguseid. Kas ei ole seega lausa mu püha kohus sulg pihku haarata, et panna kirja seda, mis tänaseks unustusehõlma on vajumas? Õpetuseks noortele ning meenutuseks vanadele.
Ivan Orav
Paljuke aga on alles neid, kes tol ajal elasid ja kellel meeles need hõbedased ning kuldsed päevad, mil iga ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad. Sellepärast jutustangi ma paari sõnaga tolleaegsest elust.
See oli aeg, mil loomad ja linnud veel rääkisid. Alles vene sõduri kirsa sulges nende väetikeste suu. Eesti Vabariigi ajal võis igaüks üelda, mis tahtis. Tihti nähti uulitsal lõbusalt vesteldes jalutamas hunti ning voona. Kõik olid omavahel sõbrad, iga kodanik tundis teist nägupidi ja tänaval anti üksteisele lakkamatult kätt. Ning mitte ainult. Mäletan kord, kuidas Tallinnas Harju tänaval astus mu ligi keegi mees, võttis kingad jalast ning ulatas need mulle.
"Mis te nüüd!" hüüatasin ma.
"Võtke, võtke" vastas mees. "Tee meeldite mulle. Teil on nii lahke ilme." Tänasin liigutatult ja vahetasin vanad kingad uute vastu. See episood näitab kujukalt, millised olid Eesti Vabariigi päevil suhted isegi võhivõõraste inimeste vahel.
Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tõeline rahvamees, ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas.
Mõnikord ratsutas Pätsi juurde sisse ka kindral Laidoner. Siis eraldusid nad kahekesi kuskile nurka ja pidasid nõu, kuidas vapsidest jagu saada. Ei põlatud ka külaliste arvamust küsida. Arupidamine käis suure hoo ja tulisusega ning lõppes viimaks alati sellega, et vapside juht Artur Sirk, pea ees, aknast alla visati.
Vahel sõitis Tshaikaga Tartust Tallinna kolmas Eesti Vabariigi suurmees Jaan Tõnisson. Ta oli väga lõbus sell, koguni väike viinanina. Kui ta napsis oli, jagas ta tänavail kõigile shokolaadi. Kuna Tõnisson Tartus elas, oli ta väga tark ning oskas isegi liblikate keelt. Vabal ajal oli Tõnisson ametis postimehena.
Samas ei tähenda koge see ilu seda, nagu poleks Eesti Vabariigi ajal tööd tehtud või vaeva nähtud. Nähti küll ja töötati isegi öösel. Mitte sellepärast, et keegi oleks sundinud. Lihtsalt taheti teha! Mäletan oma õnnist isa. Juba esimese jaanuari ööl hakkas ta tööga pihta ja rügas hommikuni. Öösel kuulen - isa vähkreb voodis.
"Mis sa teed, taat?" küsisin.
"Näe, himu on tööd teha! Ei jõua kevadet oodata, lähen, panen kohe kartulid maha," vastas taat. Nii oli igal öösel, ja juba kuuendaks jaanuariks olid isal kõik aasta tööd tehtud ning ta läks uue jõulupuu järele.
Tööd tehti ka mujal, isegi kultuuripõllul. Kõige usinamad olid Tammsaare, Andres ja Pearu. Karl August Hindrey ütles mulle kord naljatades, et kui need kolm juba kultuuri tegema hakkavad, ei siis teised järele jõua. Karl August Hindrey ise tegi samuti väga palju tööd. Tema vanaisa oli Peeter Suure moorlane.
Nii olid lood Eesti Vabariigis. Päevade ja ööde kaupa murtav töö muutis meie riigi jõukaks ning me võisime endale lubada nii mõndagi. Ja mitte ainult endale - ka vähemusrahvustele oli Eestis antud vabade käed. Kui ikka mõni mustlane soovis hobust varastada, ei pannud seda keegi pahaks. Kui tartlane sõi toorest koera, ei kutsunud keegi politseid. Seda sellpärast, et kõigil rahvakildudel oli Eesti Vabariigis kultuuriautonoomia. Kogu selle idülli litsus laiaks vene elevant. Aga see on juba järgmise peatüki teema.
"Mida see küll tähendab?" imestasid inimesed. Alateadlikult tõmmati pea õlgade vahele. Pentsiku sõna mõttest polnud tollal tõesti võimalik aru saada, tänapäeval aga meenutan ma seda kui taeva poolt läkitatud hoiatust.
Saaremaal tõusis hauast üles Suur Tõll. Aeglaselt sammus ta mere äärde ja kukkus partsti vette. Nii tekkis Muhu saar. Ka see enne täitis eesti rahva südamed murega.
Samal ajal muutusid üha ülbemaks need, kellest hiljem said punaste kobrade kõige usinamad teenrid. Vabariigi ajal oli Tallinnas kena komme, et õhtul kella kuuest seitsmeni liikusid kõik inimesed trotuaaril lustakal polkasammul. Ühel päeval kepsutasin minagi tänaval, kui järsku nägin - astub minu ees keegi mees, hiiglaslik hundikoer käekõrval ja ei tantsigi. See mees oli Johannes Lauristin.
"Miks sa, Johannes, ei tantsi?" küsisin ma.
"Ei taha ja ei tantsi!" vastas Lauristin jõhkralt. "Milleks mul tantsida? Vaata missugune koer mul on!"
"Misuugune siis?" pärisin mina. "Harilik koer."
"Ehee!" naeris Johannes. "Ta muneb kulda. Sharik! Zolota!"
Kohe ajas peni simad punni ja munes kuldmuna.
"Kust sa sellise imelooma said?" küsisin mina uudishimulikult.
"Ehee!" vastas Lauristin. "Ei ütle."
Tegin ettepaneku kinkida koer president Pätsile, kuna ta on meie juht. Aga Lauristin polnud sellega nõus ja viis koera ära.
Tagantjärele on muidugi selge, kust selline koer pärit oli ja milliste teenete eest ta Johannes Lauristinile kingiti...
Teist Johannest, Johannes Semperit, kohtasin ma turul kärbseseeni müümas.
"Sa oled ju esteet, semper!" riidlesin ma temaga."Miks sa müüd kärbseseeni! Inimestel hakkab halb!"
"Kas Siberis on parem?" küsis Semper süngelt.
"Mida?" ei saanud ma aru.
"Ei midagi," ütles Semper ja sulges silmad. Tema laugudele oli pastakaga kirjutatud: "Luuletus nõukogude passist."
Taipasin, et kuri seisab juba ukse taga ning ootab vilet. "Kuidas päästa meie maad?" mõtlesin ma pingsalt ning otsustasin minna president Pätsi poole.
Otse meie juhi maja ees kohtasin ma kolmandat Johannest - nimelt Vares-Barbarust. Ta sõi jäätist.
"Oi, Orav!" hüüdis ta. "Kas sa Varese valitsusse tuled? Hiir lubas tulla!"
Heitsin talle pika pilgu ning läksin Pätsi juurde sisse. Seal oli nagu ikka rahulik ja hea. Ainuke aus Johannes, kes veel Eestisse jäänud oli, Johannes Kotkas, maadles nurgas Kristjan Palusaluga. Pärast matshi lõppu kinkis Päts Palusalule talu.
Jaan Tõnisson oli ka seal, veidi vintis nagu ikka. Astusin ta juurde ja ütlesin: "Eestimaa tulevik on tume."
"Inqrix buqux," vastas Tõnisson liblikate keeles.
Akna tagant läks mööda Ribbentrop, vaatas sisse ja küsis, kuspool Moskva on.
"Lähen Molotovi ja Paktiga kohtuma," ütles ta kuratlikult naerdes.
Ent sellest juba järgmises peatükis.
Pakt oli inimene, kes kogu oma elu jooksul tegi häbi Eesti rahvale. Ta oli lipitseja, tallalakkuja ning süldisarnane mees. Juba varases nooruses asus too Hiiumaalt pärit solgihing otsima mõnd ülemust, kelle ees roomata. Paraku olid Eesti juhid ausad ning õilsad inimesed. Neile lipitsemine ei meeldinud. Nii juhtuski, et kui Pakt president Pätsi juures olles kõhuli viskus ja tema sokke püüdis suudelda, sai president väga pahaseks.
"Tõuske kohe püsti," ütles ta. "Eestlane käib sirge seljaga!" Kohalviibinud lapsed tõid presidendile lilli.
Aga Paktile sirge selg ei meeldinud. Tema liikus ikka köökus ning kõveras, huuled pruntis, et kellegi kätt suudelda. Ning kuna Eestis keegi taolist pugemist ei sallinud, pöördus Pakt välismaiste kõrilõikajate poole.
Saksamaal ning Nõukogude Liidus võeti too porisüda kohe avasüli vastu. Eriti heaks sõbraks sai Pakt Molotovi ja Ribbentropiga. Mis vigureid need kaks temaga küll ei teinud! Lõpuks tuli neile enneolematult jäle mõte - Moskvas Pakt ära sõlmida ja ühteaegu maailm kahte ossa jagada. Üks pool venelastele ning teine sakslastele.
Nii kogunesidki kolm lurjust - Molotov, Ribbentrop ja Pakt 23. augustil Kremlisse. Mihhail Kalinin keetis neile teed ja küpsetas porgandipiruka.
Söödi ja joodi. Kui kõht oli täis, käsutati Pakt laua peale ja hakati orjahinge sõlmima, ise sealjuures maailma poolitades. Esiotsa läks kõik ladusalt, kuid kui jõuti Eestini, mida Molotov tingimata enesele tahtis, ajas Ribbentrop sõrad vastu.
"Eestit te ei saa," ütles ta. "Tutkit!"
Molotov vihastas ja läks kärvaltuppa. Seal istus Stalin ja suitsetas.
"Ribbentrop puikleb," kaebas Molotov.
"Aga sa hirmuta teda!" õpetas Stalin. "Ribbentrop kardab surnuid. Sa vii ta Leninit vaatama!"
"Hõõ!" tegi Molotov. "See on hea mõte!" Ta jooksis tagasi Ribbentropi juurde ning ütles: "Mul on siin üks laip! Lähme vaatama"
Ribbentropi nägu tõmbus kaameks.
"Ei taha!" hüüdis ta. "Pole vaja!"
"Ei!" parastas Molotov. "Lähme jah! Ma näitan sulle Leninit. Tule,tule!" Ta võttis lõdiseval Ribbentropil käest kinni ning vedas mausoleumi.
Seal lebaski surnud Lenin. Ribbentrop värises nii, et käekell jäi seisma.
"Vahi, missugune ta on," sosistas Molotov õnnetule sakslasele kõrva. "Täitsa surnud! Oi,oi,oi! Kole,mis? Tahad,katsu teda!"
"Ei!" karjus Ribbentrop. "Ei taha!"
"Ta on surnud küll,aga mõnikord...tead sa...teeb igasuguseid tükke," jutustas Molotov kõhinal. "Ulub ja...ajab vahtu välja. Jaa!"
Ta jälgis kahjurõõmsalt hirmust poolsegast Ribbentroppi ning ütles siis: "Oota üks hetk, ma käin vetsus ära!" Ning lippas mausoleumist välja ja lõi ukse kinni. Ribbentrop pidi hulluks minema. Surnu naeratas kurjalt ja oli väga kole.
"Appi!" karjus Ribbentrop. "Appi!"
Molotov ja Stalin kuulasid ukse taga ja tegid võikaid hääli. Stalin puhus vihmaveetorusse ning Molotov hüüdis: "Kohe tõusen surnuist üles ja söön su ära!"
"Ära söö!" palus poolsegane Ribbentrop. "Hitler pahandab."
"Hõ-hõ-hüü!" naeris Molotov. "Ma ei karda Hitlerit. Tahad, ma näitan sulle oma pealuud?"
"Pai Lenin, ära näita!" palus Ribbentrop. "Ma kardan väga!"
"Kas sa annad Eesti Nõukogude Liidule või ma tõusen lendu?" ulgus Molotov.
"Annan,annan!" lubas Ribbentrop ja minestas.
Molotov ja Stalin lohistasid ta tagasi saali, kus laual ootas pooleldi sõlmitud Pakt. Nüüd keerati talle viimane vint peale ja tõprategu oligi tehtud.
"Mis tunne on?" küsis Stalin Paktilt.
"Hea," vastas lurjus õndsalt. "Tore on olla sõlmitud."
Närukael toimetati Kremli keldrisse varjule, Ribbentropile tehti rahustav süst. Eesti oli müüdud.
Kuid halba aimasime küll. Suur idanaaber muutus märgatavalt agressiivsemaks. Eesti kodanike postkaste ummistasid Venemaalt tulnud kirjad. Või mis kirjad need olid - ruudulisest vihikust välja käristatud paberilipakad, täis roppu sõimu ja surmasümboleid. President Pätsi ukse taha sokutati tillukene puusärk, milles lebas koledasti ära räsitud eesti rahvariides nukk. Kindral Laidonerile aga kinnitas keegi vene madrus selja peale räpakalt maalitud sildi: "Olen nii loll, et hirmus." Laidoner käis sellega pool päeva ringi ja juhatas paraadi, kuni viimaks Jaan Tõnisson, kes elas Tartus ja oli väga tark, sildi ära võttis.
"Keegi on sinuga halba nalja teinud, Juku," ütles ta. Laidoner vihastas, läks madrust otsima, aga ei leidnud. Kõik see tohuvapohu näitas selgesti, et Moskval on kurjad plaanid. Seepärast pakkisin ma oma kohvrid ja sõitsin välismaale - abi otsima.
Esmalt viis laev mu inglismaale. Kohe Londoni sadamas võttis mind vastu paks udu. Oleksin jalutanud nagu piimasupi sees, ühtegi inimest polnud näha. Või veel - silm ei seletanud omaenda jalgu. Käisin pimesi ringi ja hüüdsin kogu aeg valju häälega:"Ma olen Eestist! Kus Chamberlain on ? "
Mingit vastust ma ei saanud. Tõsi, ümberringi kuuldus palju hääli, kuid need kuulusid samasugustele hädalistele nagu ma ise. Kellel oli kadunud naine, kellel mees. Paljud otsisid kuningat. Aeg-ajalt kostis plartsatusi - siis kui udusse eksinud inimesed Thamesi kukkusid. Olin kõigest sellest nii ehmunud, et jäin seisma ja ei julgenud enam sammugi astuda.
Siis kuulsin kuidas minust möödus kaks meest, üks küsis teiselt: "Öelge, kuidas te ometi taipasite, et neegril on kolm kätt ? "
"See on elementaarne, Watson," vastas teine. "Elementaarne." Mu süda hüppas õnnest.
"Härra Sherlok Holmes! " hüüdsin ma. "Orav siin! Mul oleks Chamberlaini vaja!"
"Chamberlaini? " imestas Holmes. "Mis te nüüd! Keegi pole teda mitu aastat näinud. Ta läks ühel päeval magamistoast töötuppa sulepead tooma ja eksis udus ära. Sellest ajast on ta kadunud."
"Kas te olete teda vähemalt otsinud? " uurisin mina. "Mul on väga tähtis asi."
"Me oleme Watsoniga juba kolm aastat teel tema poole, kuid ei suuda Chamberlaini maja leida, " jutustas Holmes. "On ju nii, Watson? "
Watsonist polnud aga enam kippu ega kõppu. Udu oli ta alla neelanud. Sherlok Holmes vabandas ja läks sõpra otsima. Sain aru, et Chamberlaini leida on võimatu ning sõitsin edasi Ameerikasse.
Washingtoni lennuväljal tuli mu juurde Miki-Hiir.
"Kuidas käsi käib? " küsis ta. "Kas pere on terve? "
"Mul on vaja näha president Roosevelti, " teatasin ma. "Juhatage mind tema poole."
"Enne käime ikka karussellil ära, " pakkus Miki-Hiir. "Disneylandis võib sõita ka Peeter Paani laevaga. Mis? "
"Ei, " keeldusin mina. "Mul on vaja presidenti. "
Miki-Hiir näis nõustuvat. Ta kutsus Piilupart Donaldi ja kahekesi viisid nad mu Valgesse Majja.
Seal istuski Roosevelt, ratastoolis. Ütlesin talle tere ning kõnelesin, mis mind tema juurde tõi.
Roosevelt tõusis püsti, ajas pea kuklasse ja hüüdis: "Ameerika on suurepärane!"
"Eks ole hästi tehtud! " kiitis Miki-Hiir. "Justkui päris. Aga see pole midagi! Kui te näeksite meie tehisjõehobusid! "
"Mis te naljatate, " vihastasin ma. "Toote mu mingi roboti juurde! Jalamaid viige mind presidendi tuppa! "
Miki-Hiir oli nõus. Ta juhatas mu järgmisse tuppa, seal istus ratastoolis Roosevelt ja sõi hamburgerit.
Jutustasin talle oma murest. Roosevelt sõi suu tühjaks, tõstis pooliku hamburgeri pea kohale ja karjus: "Ameeriklane toitub tervislikult! "
"See on eriti täiuslik masin," kelkis Miki-Hiir. "See maksab viis miljonit dollarit."
"Kus on tõeline president? " hüüdsin mina nördinult. "Mis te lollitate mind? "
"Tõeline president..." kordas Miki-Hiir üllatunult. "Eks ta ole Disneylandis tondimajas. Lõbutseb! Ma võin teile näidata üleskeeratavat Indiaani-Joed."
Ma sülitasin ja tulin tulema. Eesti oli jäetud üksi.
14. septembri õhtul võis Tallinna sadamas näha jubedat pilti. Kaugel avamerel põgenes Poola riigile kuuluv allvveelaev Orzel heleda kisa saatel ühe suure sõjalaeva eest. Läbi pikksilma oli näha, et tegemist oli venelaste soomuslaevaga Potjomkin.
Allveelaev Orzel püüdis jälitajat igat moodi maha raputada; sukeldus, vahetas suunda, aga miski ei aidanud. Soomuslaev Potjomkin ei jäänud meetritki maha. Koledasti tätoveeritiud nõukogude madrused ajasid juba pardal vett keema ning hakkisid sibulaid.
"Kas me võime seda rahulikult pealt vaadata?" hüüdsin ma nördinult oma kõrval seisvale kindral Laidonerile. Ülemjuhataja raputas pead.
"Minu järel, kangelased!" kajas tema hääl üle sadama. Laidoner tormas hobuse seljas vette, kohe seejärel startis tuntud eesti meresõitja Kihnu Jõnn ja üks noor poiss, kes oli tahtnud sõita Malega saarde kalu püüdema, läks kah appi. Soomuslaev Potjomkin lõi araks ning kadus silmapiiri taha.
Räsitud ja lipendav Orzel sõitis sadamasse. Läksime Laidoneriga laevale.
Küll see oli hale vaatepilt! Madrused olid habemesse kasvanud ja väga kahvatud. Nad polnud tükk aega ühtegi head inimest kohanud ja seepärast hirmu täis. Kui me Laidoneriga meestest mööda kõndisime, klammerdusid nad üksteise külge, tillukesed pelglikud pupillid hiiglaslikes silmavalgetes, ja halisesid tasa. Kui mulle miski sääsk suhu lendas ja ma köhima kukkusin, puhkesid paljud ehmunult nutma.
Läksime kapteni kajutisse. Ka tema oli hirmust poolsegane. Ta keeras oma vestinööpi ja vabises silmnähtavalt.
"Johan Laidoner," tutvustas ennast ülemjuhataja.
"Mina olen kapten Nemo," ütles poolakas. "Kas venelased ei saa meid enam kätte?" Ta vahtis aknast välja ja püüdis laua alla pugeda.
"Ärge kartke, te olete Eesti Vabariigi kaitse all," seletasin mina.
Laidoner hakkas meest küsitlema, uuris, mis poolakatega õieti juhtus, aga kuigi palju ta teada ei saanud. Orzeli kapten kogeles, ajas sõnu segi ja katkestas oma jutu aeg-ajalt kohkunud kiljatustega. Ta ei mäletanus, mis ajast venelased tema laeva jälitasid, mainis vaid, et vähemalt kolmed lihavõtted on tal sellepärast pidamata jäänud. Korduvalt pidime talle kinnitama, et voodi all pole kedagi. Lõpuks vajus väsinud mees kokku ja jäi magama, aeg-ajalt unes ema hüüdes.
Laeva tekil käis aga juba hoogne päästetöö. Madrused istusid suure paja ümber ja kugistasid kuuma suppi, ise silmanurgast laeval askeldavaid eestlasi jälgides. Äkilisemad liigutused ajasid neile siiski veel hirmu naha vahele, nad võpatasid, katsid näo kätega ja peitsid suppi.
Ka president Päts oli kohal. Ta oli enesele vanad dressid selga pannud ja vedas pardale kuhjunud prügi.
"Tere, tere," ütles te meid märgates. "Kuulsin, et on vaja töökäsi ja sõitsin siia. Käisin hommikul Tahkurannas, aitasin oma mälestussammast ehitada, tunked olid nüüd kohe käepärast võtta. Tulge, viime need paar propsi kaldale."
Tegime mitu päeva tublit tööd ja viimaks nägi laev välja kui uus.
Poola meeskond poleks aga nagu meie jõupingutusi märganudki. Endiselt käisid nad ringi üksteisel käest kinni hoides ja heitsid kartlikke pilke silmapiiri poole. Kui keegi neid hüüdis, tegid nad liigutuse, nagu tahaksid, pea ees, merre karata.
Seda arvestades jätsime me ööseks pardale kaks eesti sõjameest, kelle nimed olid Plint ja Plunt. Orzeli kapten Nemo tänas meid, kuid sõjameestele kätt ei andnud ja liikus üldse pidevalt, külg ees.
Kella viie ajal öösel läks keegi joodik laevast mööda. Kapten Nemo hüüdis:"Kes seal on? "
"Karu olen!" praalis joodik ja läks jaurates edasi.
Kapten Nemol tõusid juuksed peas püsti nagu tikud.
"Karu!" sosistas ta. "Soomuslaev Potjomkin! Surm! Appi!"
Ta jooksis masinaruumi ja andis käsu tuhatnelja põgeneda.
Madrustele, kelle närvid niigi krussis olid, ei tulnud käsku korrata. Laev hüppas paigast.
Nüüd tormasid kohale Plint ja Plunt.
"Ei tohi sõita!" hüüdsid nad. "Ei ole lubatud!"
Hirmust lõdisev kapten võttis kokku kogu oma kavaluse. "Pange korraks silmad kinni ja te näete, kuidas kuu muutub päikeseks," õpetas ta. "Lugege kümne tuhandeni!"
"Ei mina usu, kapten," naeris Plint.
"Mina ka mitta," muigas Plunt. "Aga kui sa just tahad, eks me või ju seda teha."
Nad lugesid kümne tuhandeni ja avasid silmad.
"Mis me ütlesime!" hüüdsid nad. "Kuu on ikka kuu!"
Aga Orzel oli selleks ajaks juba Gotlandil.
Veel ei teadnud me, millised tagajärjed sellel põgenemisel on. Varsti saime teada.
Kohe pärast allveelaeva "Orzel" põgenemist sai president Päts Moskvast kirja. See oli väga lühike ja kõlas nii: "Etskae! Et teie lasete siis Poola kõrilõikajatel sisse ja välja käia, nagu parajasti lusti on! Ohhoo! Molotov."
"Aga poolakad ei olnud ju kõrilõikajad," ütles president Päts, kui oli kirja läbi lugenud. "Kuidas ta saab niimoodi kirjutada? See on ju vale!" Ning Päts judistas ennast - niivõrd aus mees oli ta ja sedavõrd vastik oli talle laim.
"Miks Molotovi nimi kaks korda on kirjutatud?" küis Jaan Tõnisson, kes oli nagu ikka "heas tujus".
Päts hakkas talle seletama, et Tõnisson näeb kahekordselt ja peaks vähem jooma; meie Laidoneriga aga otsustasime, et kiri on kurjakuulutav ja välisminister Karl Selter peab minema Moskvasse asja uurima.
Selter oli nõus. Ta ostis Molotovile külakostiks järgmise aasta kalendri, mida kaunistasid pildid Matsalu linnuriigist; eestlaste rahvusliku uhkusena võttis ta suveniiriks ka lataka Saaremaa dolomiiti. Päts andis Selterile tee peale kolm õuna kaasa ja välisminister võis sõita.
Moskvasse jõudnud, läks ta kohe Kremlise. See näis mahajäetuna otsekui mõni surnute linn. Selter jalutas mööda uhkeid saale ja galeriisid - kedagi polnud näha. Küll aga tajus Selter, et teda mingitest piiluaukudest kogu aeg salaja passitakse. Itsitati ja kõhistati, keegi ütles:"Näe, vahi, missugune!" Selle peale naerdi summutatult.
Selterile läks kogu see tsirkus pikapeale läilaks. Ta hiilis ühe eesriideni, mille tagant kostis krabinat, justkui sööks seal hiir vineeri, ja tõmbas kardina eest. Selle taga kükitas pimedas urkas Mihhail Kalinin ja näris barankat.
"Tervist!" ütles Selter. "Ma tulin läbirääkimisi pidama."
Kalinin ehmus päikest nähes ja püüdis neljakäpukil uksest välja joosta. Selter oli kiirem. "Kuhu te lähete?" hüüdis ta. "Tulge, vestleme!"
"Mis mina, vanake, tean vestelda," pomises ähmi täis Kalinin. "Selle jaoks on siin teised mehed." Ta mudis oma põlle. "Mina olen rohkem köögiinimene."
"Te olete ju Ulemnõukogu Presiidiumi esimees!" ütles Selter.
"Eh!" ohkas Kalinin ja nätsutas kurvalt barankat. "Esimees... Näe, keedan praegu Stalinile suppi. Ega mul kerge ei ole. Härrake, annad ehk mulle viis kopikat? Teinekord tahan suitsu teha, siis oleks vaja."
Selter andis Kalininile pool rubla. Vanamees rõõmustas ja peitis raha taskusse.
"Ole sa tänatud!" kiitis ta. "Siit jätkub elektriarve tasumiseks ja ehk ostan isegi uue kaabu? Ma olen ju Eestis elanud, tean, teie olete lahke rahvas!"
"Mihhail!" ütles samas keegi karmilt. Kalinin ajas baranka kurku, läks näost punaseks, aga köhida ei julgenud. Molotov tuli lähemale, põrnitses Kalininit tigedalt ja sisistas:"Mida sa, vana sikk, siin teed? Kas sa ei, tea kus köök on? Jossif Vissarionovits juba ootab!"
Kalinin tegi kniksu ja jooksis minema. Molotov aga võttis kohe teise tooni.
"Kallis härra Selter!" ütles ta mesimagusalt. "Andestust, et oodata lasin. Tööd on palju, riik tahab juhtimist. Palju on hädasolijaid. Nagu teiegi. Eks see poolakate lugu oli ikka jube küll?"
"Poolakad olid kenad inimesed," vastas Selter. "Vaadake, ma tõin teile kingituseks ühe kalendri..."
"Aga härra Selter, laske sel kalendril nüüd ometi olla!" ütles Molotov. "On tal siis jalad all või? Ei ole ju!"
"Ei ole jah," nõustus Selter ja hingas kergendatult. "Näe, leiame Molotoviga ühise keele," mõtles ta. Kuid oli vara rõõmustada.
"Ühesõnaga, me toome teile oma väed sisse," kuulutas Molotov. "muidu ei tea, mis need poolakad veel ära teevad. Me kaitseme teid, ärge kartke!"
"Aga..." pomises rabatud Selter.
"Lööme siis käed?" pakkus Molotov.
"Oi, oi, oi!" hädaldas Selter. "Ma...Mis te nüüd! Selline nõudmine! Me oleme ju iseseisev riik!"
"Jaa-jaa" naeris Molotov. "See läks mul tõesti meelest. Ikka on teil mõni nali keele peal, härra Selter. Lööme käed?"
"Ei, ei!" protesteeris Selter. "President Päts..."
"Mis loeb meile keegi Päts!" arvas Molotov. "Kas te ise mees polegi? Aga olgu, kuidas arvate. Käige Eestis ära, arutage. Me ootame."
Selter võttis oma dolomiidi ja komberdas Kremlist välja. Molotov aga helistas hõbekellukest. Tuli Kalinin tirinaga. Molotov hakkas sööma.
"Balti jaama paneme Jossifi kuju," tegi ta mõttes plaane.
Välguna lõi mu peast läbi mõte - nüüd tuleb kokku võtta kogu riigimehe- tarkus, nüüd tuleb tegutseda, nüüd tuleb anda ajalooratta käigule õige suund. Ilmselt mõistsid seda ka teised toas viibijad. Igatahes võttis maad vaikus, täis pinget.
Siis ütles keegi maaler: "Vaat kui tore!"
"Kuidas!" lausa karjatasin ma nördinult. "See on ju kohutav!"
"Võib-olla on kohutav ka," nõustus maaler. "Mis mina, lihtne ja tola inimene poliitikast tean. Vaadake parem, daamed ja isandad! "
Ning ta liigutas kõrvu.
Sellega oli kogu ülev moment ära solgitud. Kehitasin vihaselt õlgu ja ütlesin president Pätsile: "Ma arvan, me peaksime aru pidama. Ehk läheksid üleliigsed inimesed seniks välja? "
Päts oli nõus ja varsti võis istuda nõupidamislaua taha. Kohale olid jäänud president, Laidoner, Tõnisson, Pätsi kojamees Runnel ja mina. Selter jõi köögis suhkruvett.
Laidoner oli näost täitsa plass. Ta hoidis diivanist kinni, otsekui käiks tal pea ringi ja kõneles tasase häälega: "Ah et tulevad jälle...Mina enam ei jaksa. Olime Kuperjanoviga nagu kaks tamme, nüüd Juuliust enam ei ole. Ja minagi olen tühi. Vana pakk. Lükka käega ja kukun ümber. Ilma Juuliuseta pole ma midagi..."
Tõnisson seevastu ajas habeme õieli ja praalis: "No ilma pauguta ma küll Eestit neile ei anna! Ei, veljed, seda ei ole! Paar pauku panen ma ära nii et mürtsub, ärge selles kahelge! "
"Mis saab Eesti rahvast?" küsis Päts. "Mis saab metsloomakestest ja linnupoegadest? Mis saab kaladest ja väikestest mardikatest?" Ta mudis murelikult oma talupojakäsi.
"Paar pauku paneme vähemalt hakkama!" kinnitas Tõnisson. Laidoner läks tasapisi halliks.
Silmitsesin kõiki uurivalt. Oli vaja välja töötada kindel plaan! Tahtsin juba seda öelda, kuid kojamees Runnel jõudis minust ette.
"Ärge kartke midagi! " ütles ta."Mul on vee all suur loss, viime rahva sinna."
Kõik vaatasid talle kohkunult otsa. Kojamehe silmad olid veripunased ja särasid kummaliselt.
"Kas te ei usu või?" küsis ta. "Ma olen vetevalla prints. Mul on meres suur palee! Ajame rahva vette ja olemegi pääsenud."
"Me peame arutama tõsiseid küsimusi!" ütlesin mina karmilt. "Praegu pole aeg lollitamiseks!"
"Kes siin lollitab!" imestas kojamees ja hingas veidra kähinaga. "Oodake vaid, ma tõestan teile!" Ja ta ruttas toast välja.
Rõõmustasin just, et rumalused on lõppenud ja saabunud aeg ajaloolisteks otsustusteks, kui keegi akna taga hüüdis: "Hei, doktor Valuson! Koiliblikal on tiibu põletanud küünlatuli!"
"Mind hüütakse!" ütles Päts ja tõusis. Ta töötas muuseas ka loomaarstina.
"Aga president!" hüüatasin ma nördinult. "Me peame arutama!"
"Kohe-kohe!" rahustas mind Päts, võttis oma arstipauna ja läks aeda.
Laidoner oli vananenud juba oma viiekümne aasta võrra, ta kõigutas end diivanil ja rääkis raugalikult: "Juuliusega koos ajaksime me tiblad ainuüksi piitsaga laiali. Aga üksi olen ma tühi kott."
"Härra Tõnisson!" ütlesin ma, ise meeleheitel. "Öelge ometi teiegi midagi mõistlikku!"
"Mina Eestit pauguta ära ei anna," kinnitas Tartu Koodi-Jaan. "Mõni pauk lihtsalt peab olema." Ta läks kööki ja hetke pärast kostis sealt Selteri nuttu - Tõnisson oli talle suhkruvee sisse soola riputanud.
"Miks te niiviisi tegite!" pahandasin mina.
"Aga miks ta siis siin üksi vesistab?" küsis Tõnisson. "See ei meeldi mulle. Eestlased peavad julged olema."
Siis avas ta suure kärakaga pudeli shampanjat, pilgutas mulle silma ja tähendas: "Pauk peab olema, et välismaa kuuleks!"
Seejärel kostis vannitoast hirmsat solinat. Jooksime koos Tõnissoni ja Selteriga sinna.
Kojamees Runnel lebas kõigi riietega vanni põhjas vee all. Tema suust tõusid suured õhumullid ja ta kõneles: "Näete nüüd! Ma saan vee all väga hästi hingata! Ma võin siin isegi piipu teha, kui tahan. Kas nüüd usute, et olen vetevalla prints?"
Armas mälestuste lugeja! Ehk mõistad nüüd, et pärast sääraseid sündmusi polnud enam kellelgi tahtmist millegi tõsisega tegeleda.
Otsustati vene sõdurid vastu võtta. "Eks ole nemadki inimesed," lohutas kõiki Päts, ise haige varblase tiiba sidudes.
Tõnisson paugutas õues jahipüssi ning lasi Marie Underi peegli puruks. Laidoner võttis oma isikutunnistuse, tõmbas maha sõnad "Johannes Laidoner" ja kirjutas asemele: "Ilma Kuperjanovita ümmargune null." Valitses lootusetuse ning minnalaskmise meeleolu.
Vene rubla kurss mustal turul tõusis.
Balti jaamas said mehed kokku. Ainult Uluotsa polnud. Oodati ja vaadati närviliselt kella. Viimaks tuli laisal sammul keegi muhameedlane laias lillelises kostüümis. Tuli välja, et see on pidzaamas Uluots.
"Miks teil pidzaama seljas on? Oh, doktor!" hüüatas Ants Piip.
"Mis?" küsis Uluots. "Oi, armas aeg! Ma ei märganudki!" Ta oli väga hajameelne nagu teadusemees kunagi.
Kõigil läks tuju sandiks.
"Kuidas me läheme Kremlisse, kui üks mees on pidzaamas?" küsis Selter. "Minge koju, professor, ja vahetage riideid."
"Enam ei jõua," hädaldas Piip. "Rong väljub kohe!"
"Ah, znajete!" ütles viimaks Rei, kes oli Venemaal elanud ja tundis sealseid kombeid. "Pohui. Venemaal elas üks luuletaja, kes kandis rinnataskus porgandit. Pljääd!"
Teised jäid Reid uskuma ja läksid rongi.
"Kuidagi kõhe on," tunnistas Selter, kui juba kupees istuti. "Mul on selline tunne, et nüüd on Eestil ots peal."
"See on potomu sto sõidame Moskvasse ja Venemaale," rääkis Rei. "Sünge paik! Täna õnne, et me Leningradi ei lähe. Seal on veel hirmsam. Seal on vaskratsanik, kes ajab, pljääd, mööda uulitsaid inimesi taga. Pljääd!"
Ta jõi samovaritäie teed, otsis sumadanist väikese karmoska ja laulis kurbi laule.
Mõne aja pärast jõutigi Moskvasse. Jaamas oli rahvast murdu. Piibult ja Selterilt varastati kohe rahakotid ära.
"Kes siis oma dengit nii hoiab!" riidles Rei. Ta võttis suust keele alt rublalise, ostis mustlaselt sihvkasid ja sõi.
Sealsamas trügis Eesti delegatsiooni juurde keegi kasahh ja haaras Uluotsalt õlast. "Salam aleikum, Jussuf!" hüüdis ta. "Sina ka siin!"
Uluots oli jahmunud ega mõistnud sõnagi kosta. Tema kaitseks astus välja Selter. "Miks te tülitate meie teadlast?" küsis ta. "Kes te olete?"
"Mina olen Omar," vastas kasahh. "Ja see on minu vend Jussuf, arbuusimüüja, aga mitte mingi teadlane. Me pole üksteist viis aastat näinud. Ma mäletan väga hästi , tal oli just selline halatt." Ning ta osutas Uluotsa pidzaamale.
"See on härra Uluots," ütles Piip vihaselt.
"Ole vait, kristlasest siga," kuulutas Omar. "Jussuf, armas vend, tule, lähme, joome teed!"
Aga kui Uluots siiski tema kutset vastu ei võtnud ja hirmunult Rei seljataha puges, läks kasahhil hing täis ning ta karjus:"Ah oled usku reetnud! Ma leian su üles ja teen maatasa, näru! Oled häbistanud meie isa habet!"
"See on, kui tullakse võõrsile pidzaamas," kirus Piip ja vedas Uluotsa Kremlisse.
Seal oldi meie meeste vatuvõtuks juba valmis. Stalin ning Molotov lösutasid laiades tugitoolides, Kalinin käis siidist sukkades nende taga ja lehvitas tuult.
Esiotsa läks kõik ladusalt. Venelased olid rahul, et nende röövlitemp õnnestus ja käitusid sõbralikult. Nad ei kortsutanud isegi kulmu, kui prillid koju unustanud Uluots oma nime dokumendi asemel marmorist lauale kirjutas. Aga kui allkirja andmise järg Ants Piibuni jõudis, vangutas Molotov pead. "Teie olete vist tulud siia nalja tegema," ütles ta. "Miks te tähtsale dokumendile "Piip" kirjutasite? Kas te "Tuut" ei taha kirjutada?"
"Või "Sulpsti"?" ironiseeris ka Stalin.
"Minu nimi on Piip," sõnas kohkunud eesti riigimees.
"Kas teie nimi Põmm ei ole?" küsis Molotov.
"Ei, Piip."
"Aitab naljast!" ütles Molotov kuivalt. "Siin pole laadaplats. Tõmmake oma piiputamised ja tuututamised maha ja kirjutage inimese moodi."
Piip läks näost punaseks ja kirjutas uuesti: "Piip".
"Pljääd," sosistas Rei kohkunult. "Ära jonni, Ants. Kirjuta mõni teine nimi!"
Stalin luges dokumenti, nägi, mida Piip oli teinud ja muigas. "Olgu," ütles ta. "Hei, siia!"
Kohe paiskusid uksed valla ning saali ratsutas Budjonnõi - alasti, ussuuri tiigri nahk ümber niuete ja püss käes. "Kas ma enne piinata ka tohin?" küsis ta.
"Ärge!" karjatas Piip. "Ma kohe!" Ning ta võttis sule ja kirjutas: "Mustikas".
Stalini nägu valgus kohe laia naeru täis. "Nii on hea!" sõnas ta. "Me oleme ju ikka sõbrad olnud. Varsti on armee Eestis!"
Kaks punaväelast pandi Eesti delegatsioonile kohe kohvritesse pakituina kaasa.
Eestimaa elanikkond suhtus võõrasse armeesse väga halvasti. Mõisteti, et punasõduritel pole siia asja. Mäletan, kord sattusin peale väikesele poisile, kes venelaste siisemarssi jälgis, endal käed rusikas. "Küll te veel ükskord koju tagasi sörgite, saba jalge vahel!" pomises ta.
See väike poiss oli nooruke Arnold Rüütel.
Teine väike poiss, tulevane hammasrebija ning karske rammumees Voldemar Kuristik, kandis täimütsidega okupante hammaste vahel tagasi üle piiri. Eestimaa kivine muld naksas võõrvägesid kannast.
Koos venelastega saabusid Eestisse ka nende sabarakud. Tuli Timur ühes oma meeskonnaga, tulid Tsuk ja Gek. Eesti kommunistid võõrustasid neid suurima lahkusega. Nägin kord öösel, kuidas Kuldlõvist väljusid Tsuk, Gek ja Neeme Ruus. Gek oli purjus ja laulis: "Neeme Ruus, Neeme Ruus, varsti kõlgud võllapuus!"
Ruus ei teinud märkamagi, et teda solvati. Ta surus hellalt Tsuki kätt ja rääkis: "Ei tea, kas seltsimees Stalin teab, kes ma olen? Äkki ma saaksin mõne ministri koha?"
"Ohhoo!" hüüdsin mina. "Eestimaal jagab ministriportfelle härra Päts, mitte keegi Stalin!"
Nurjatud ehmusid ja põgenesid Tööliste Keldrisse.
Järgmisel päeval lendas üle Eesti piiri Baba-Jagaa. Laidoner helistas Moskvasse. "Te rikute meie õhupiiri," nurises ta. "Seda lepingus ei olnud."
Stalin toru teises otsas oli halvas tujus. "Mis lepingus?" käratas ta. "Mis sa seal seletad? Miks sa laupäevakul ei ole?"
"Rahunege seltsimees Stalin!" kostus eemalt Molotovi hääl."Eesti ei kuulu veel Nõukogude Liidu koosseisu."
"Ah soo, jah," ütles Stalin. "Siis muidugi." Ja pani toru ära.
Laidoner läks kurvalt Pätsi poole. Vabaduse Väljakul korraldasid miitingut Baba-Jagaa, Loll-Ivan ja ameerika miljonär Arnold Hammer, kes oli näinud Leninit.
"Mina tundsin Leninit," jutustas Hammer."Tal olid sügavad silmad. Ta saatis minuga tervisi Itaalia kaluritele."
"Hurraa!" hüüdis Neeme Ruus esimesest reast.
Pätsi juurde jõudis Laidoner väga nukras meeleolus. "See pole enam Eesti," kaebas ta. "Miks sa lubad Hammeril ja Loll-Ivanil meeleavaldusi korraldada?"
"Molotov käskis,' vastas Päts. "Mis ma tema vastu saan? Tänavad on tääke täis."
Istusime murelikult laua taga ja mängisime närvide rahustamiseks kabet. Iga veerand tunni tagant helistas Moskvast Molotov ja dikteeris uue käsu.
"Mis värvi püksid sul jalas on ?" küsis näiteks Pätsilt.
"Pruunid."
"Pane mustad!"
Mis jäi presidendil üle? Tal oli ju tääk kuklas...
Veidi aja pärast uuesti: "Mida sa sööd?"
"Mune söön, praetud mune."
"See ei meeldi mulle. Söö kapsast."
Päts ohkas, nii väga maitsesid talle munad Aga teha polnud midagi. Eesti rahvas ei soovinud verevalamist.
Mõni aeg hiljem teatas Molotov, et talle ei meeldi meie peaminister.
"See Eenpalu pole miski mees. Pange mõni teine."
"Kele me paneme, Molotov?"
"Pange see pidzaamas sell. Uluots või..."
"See on juba tont teab mis!" hüüdsin mina. "Kelleks nad ennast peavad!"
Aga Päts ohkas vaid ja saatis Uluotsa järele.
Tänaval seisid vene sõdurid ja õpetasid lastele selliseid rumalaid sõnu nagu "kopikas", "sinel", "kolhoos". Vares-Barbarus läks kiirel sammul mööda. Tema juurde astus Tuglas.
"Tere, Vares," ütles ta . "Ei tea, peaks äkki Loomingule mõne kaastöö kirjutama?"
"Eks sina, Illimar, kirjuta, kui tahad," vastas Vares ülbelt. "Mina kirjutan Pravdasse."
Tuglas jäi ammuli sui vahtima, kuni tuli Gailit ja sõbra koju viis. Kõikjalt kostis raginat ning mööbel rappus. Maakera oli itta pöördumas.
Aga tookord, jutuks oleval õhtul, läksin ma mööda Tööliste Keldrist. Tööliste Kelder oli selline koht, kus töölised hoidsid oma moose ja talvekartuleid. Sedapuhku kumas aga laeluugist valgust ning kostis jutukõminat. Seisatasin ja kikitasin kõrvu.
Tuli välja, et keldrisse olid kogunenud riigipöörajate ninamehed. Vares oli seal, lisaks Lauristin, Semper ja Neeme Ruus. Kõiki neid kamandas aga äsja Venemaalt saabunud Karl Säre, väga libe sell. Kui Neeme Ruus korra proovis tal kätt suruda, vurtsatas Säre nagu seep lakke.
"Varsti on ta kohal!" kiitles ta praegu. "Vaadake, et te siis kõik hästi käitute."
"Aga mina saan ikka peaministriks?" päris Vares.
"Saad, saad," lubas Säre. Vares läikis näost.
"Kas mulle kroon ka pähe pannakse?" küsis ta.
"Ei," vastas Säre."Aga ära sellepärast kurvasta. Tühja sest kroonist. Saad ilusa kaabu ja hakkad sellega lehvitama."
Vares palus veel, et uueks Eesti hümniks saaks laul "Vares, vaga linnukene". Säre lubas sellele mõelda.
Neeme Ruus kükitas nurgas ja joonistas Stalinit.
"Maali, maali," kiitis Karl Säre. "Kui ta kohale jõuab, läheb palju portreesid ja loosungeid vaja." Ta astus lähemale ning silmitses Neeme Ruusi kätetööd.
"Mis see siis on?" küsis ta karmilt. "Miks sa Stalinile habeme oled joonistanud? Ja veel punase?"
"Mul kukkus kaela peale üks punane larakas," seletas Ruus."Ma tegin sellest siis habeme."
Säre läks vihast mustaks. "Kas sa mõtled, Ruus, et sina tohid seltsimees Stalinile joonistada habet sinna, kuhu tahad?" sisistas ta. "Seltsimees Stalin raseerib end võib-olla igal hommikul, aga näe, üks eestlasest soss-näpp joonistab talle habeme! Silmapilk paranda ära!"
"Mida ma teen selle habemega?" hädaldas Ruus. "Äkki ma teen nii, et see on nagu karvane rind?"
"Iseendal sul on karvane rind! Joonista nii, et seltsimees Stalin oleks nagu punases pulloveris."
Neeme Ruus asus usinasti tööle. Karl Säre aga jalutas Semperi juurde.
"Sinuga on häda, Johannes," ütles ta. "Sa pole töölise moodi."
"Ma pole mitu päeva särki vahetanud," pomises semper vabandavalt. "Kaenla alt juba haiseb."
"Sellest on vähe, Johannes," ohkas Säre. "Vaata millised su küüned on! Nagu preili! Topi sinna ometi mustust alla!"
"Kust ma mustust saan?"
"Kraabi kartuli küljest!"
Semper hakkaski usinalt igasugust sodi küünte alla litsuma. Karl Säre võttis riiulilt moosipurgi ja asus isuga sööma.
"Meil oleks vaja oma mausoleumi," ütles ta ja lakkus keedist. "Moskvas on ja meil pole. Häbiasi."
"Mausoleumi võib ehitada, aga kelle me sinna paneme?" küsis Lauristin.
"Sinu võiks panna," arvas Säre.
"Palju sa päevas maksad?" küsis Lauristin kohe.
"Midagi ei maksa," vastas Säre. "Kas sa arvad, et Leninile makstakse? Ta saab ainult korra nädalas pestud ja puhtad riided."
"Mina pole niiviisi nõus," ütles Lauristin. Ta võttis kartuli, lõikas selle pooleks ja nühkis oma nägu, et kortsudest vabaneda.
"Ma olen juba nii palju moosi õginud, et sees keerab," luksatas Säre.
Siis kostis kobinat, uks avati ja keegi proletaarlane astus sisse, mitu kilo porgandeid süles.
"Issand, vargad keldris!" kiljatas ta. "Oh, Jeesus!"
Riigikukutajad võpatasid ja pagesid, ainult Semper püüdis töölisele oma musti küünealuseid näidata, et tõestada oma proletaarset päritolu. Tööline lõi teda porgandiga ning Semper pani plehku.
"Keda need nurjatud ootavad?" mõtlesin ma koduteel.
Alles hiljem mõistsin - nad ootavad Zdanovit.
Esimene asi, mida ta tegi, oli see, et tormas pakikandja juurde ja andis sellele vastu lõugu.
"Nii ammu pole saanud inimest lüüa!" kähistas ta oma huntjulmi silmi pööritades.
Seejuures hammustas ta mööduvat daami ning laskis revolvrist maha kaks pesa ehitavat pääsukest.
"Tervist, seltsimees Zdnov," ütles veidi jahmunud Lauristin.
"Tere jah," urises Zdanov. Ta märkas Neeme Ruusi käekõrval väikest tüdrukut ja ajas käed õieli.
"Laps!" hüüdis ta. "Mehed, sööme ta ära!"
"Ei!" protesteeris Neeme Ruus. "See on mu tütar!" Ning ta varjas lapsukest, kellest hiljem sai Arnold Rüütli naine.
Zdanovi nägu läks pilve.
"On teil siin vähemalt mõni vanadekodu?" küsis ta. "Mulle meeldib abituid peksta." Ta võttis kaelast lipsu ning kägistas seda. "See on treening," seletas ta ise.
"Vahest sõidame jaamast ära?" pakkus Säre. "Lähme meie juurde, arutame."
"Mida me arutame?" küsis Zdanov. "Mul on kõik selge. Algul vanainimene pikali, siis talle otsa ja lase kätel käia. Lähme botaanikaaiast ka läbi, mulle meeldib lilli tallata." Ning ta sülitas pähe möödasammuvale mehele, kes osutus Kristjan Palusaluks.
"Ohhoo!" hüüdis Palusalu ja viskas silda. Zdanov ehmus, puges Varese seljataha ning käskis end autosse juhatada.
Ent vaevalt Lauristini juurde jõudnud, läks ta kohe jälle julmust ning kuraasi täis. "Vägivald on tore asi!" kiitles ta, võttis võileiva pealt kilu ja peksis seda rihmaga. "Küll ma panen teil siin korra maksma!"
"Me mõtlesime, et tore oleks, kui saaks juunipöördeks terve väljakutäie inimesi...," alustas Neeme Ruus. Zdanov katkestas teda.
"Väljakutäie inimesi üles puua?" küsis ta ja kiitis "Hea mõte! Võtame mõned majad maha, siis saab väljak suurem!"
"Ei," protesteeris Ruus aralt. "Ma mõtlesin - väljakutäie inimesi miitingule!"
Zdanovi meeleolu langes kohe nulli.
"Miitingule," ohkas ta. "Ei seal nalja saa! Nuputame siis midagi muud vahvat. Küüditamine! Hakkame küüditama! Kus loomavagunid on?"
Zdanov juhatati paika, kus seisis arvukalt loomavaguneid, kõik härgasid ja lambaid täis.
"Siia topimegi inimesed!" praalis Zdanov. "Ajage loomad maha!"
Härjad vaatasid üksteisele nõutult otsa.
"Vabandage," küsis üks, "mis jutt see on? Need on meie vagunid! Sõnnik, põhk - ka see on meie! Inimestel on mujal ruumi maa ja ilm!"
"Kui seltsimees Zdanov tahab,siis te peate välja kolima!" nõudis Lauristin.
"Ei lähe," ütles härgade juht, kelle nimi oli Sarvik. "mina oma vagunist välja ei lähe! Käige kuradile!"
"Kas saab juba!" kisas Zdanov liiprite vahelt. "Mis te nende pullidega kauplete?"
"Ise oled pull!" karjus üks lammas. "Kas sa villalooma ei tunne?"
"Küll on jäledus!" lärmasid ka teised lambad ning härjad. "Justkui inimestel mujal ruumi vähe oleks! Minge Piritale! Süütuid loomi nende vagunitest välja ajama! Aga mõni ime! Vaata, mis nad viinamäetigudega tegid!"
Kommunistid püüdsid loomadega kähmlusse astuda, aga kus sa! Sarvik pani kohe Lauristini pikali.
"Ära teinekord härga näpi!" ütles ta süngelt.
Ei jäänudki riigikukutajatel muud üle, kui, saba jalgevahel, koju lonkida.
Zdanov püüdis kividega päikest puruks visata ja lõi oma varju noaga. Ta oli tigedusest lõhkemas.
"Olgu!" ütles ta viimaks. "Meil on veel kaarte tagataskus."
Et suuremat summa kokku ajada, oli Zdanov andnud kõigile oma käealustele karmi käsu - keegi ei tohi tulla üksinda, igaüks peab kaasa tooma võimalikult palju rahvast. Ise võttis Zdanov miitingule kaasa tanki.
"Tank on parem igast inimesest," kiitles ta. "Kui ma kunagi peaksin abielluma, siis tingimata tankiga!"
Karl Säre oli kohale toimetanud trobikonna Petseri venelasi. Need näitasid näpuga kivimajadele ja arutasid: "Vahi, missugused! Ei tea, kas siin elavad kuningad või tsaarid?"
Üks ettevaatamatu petserlane näitas näpuga alles ärkavas taevas õhetava kuu peale, aga, kuu, nagu lapski teab, seda ei salli! Viuhti! - tõmbas ta rumala mehe enda juurde. Teised petserlased peitsid sõrmed hirmunult taskusse.
Johannes Lauristin oli kaasa toonud Palivere Pimedate Kolonni. Ta oli neil suud ja silmad täis valetanud ning seletanud, et tegemist on koosolekuga, kus kõneleb Päts.
"Ja tema auks peate te kandma meie rahvuslippe," jutustas ta ning jagas Marxi ja Engelsi portreesid.
Neeme Ruus polnud kätte saanud rohkem inimesi, kui kaks shvipsis meest. Need rüüpasid pudelist märjukest ja uurisid: "Suureks teie valitsus ka viinahinna teeb?"
"Meie anname tasuta," lubas Ruus.
"Siis on hästi," kiitsid mehed. "Siis, me arvame, tuleb ka Einar meiega!"
Semper oli tulnud oma vanaemaga. Zdanov silmitses teda eriti põlglikult.
"Üheainsa vanamoori sa kätte saidki!" urises ta. "Intelligent Äigaks sulle õige! Tatikas!"
"Mina ei laidnud kedagi," piiksus sealtsamast kõrvalt Vares. Zdanov keeras end ringi.
"Nüüd, Vares," ütles ta pahaendelise häälega, "lähed ära ja tuled tagasi koos kümne inimesega. Muidu ma näitan sulle, kui kare on nöör."
Vares hakkas värisema kui marli, jooksis minema ja naases hetke pärast kümne lapsevankriga.
"Kes need on!" röögatas Zdanov. "Kust sa need said?"
"Va...varastasin," kogeles Vares."Need on kü...kümme inimest!"
Zdanov sülitas, aga teha polnud midagi. Oli aeg miitingut alustada.
Kõnekoosolekust suurt midagi välja ei tulnud. Lapsed kisasid, Semperi vanaema köhis. Neeme Ruusi kohaletoimetatud joodikutele lisandus Einar, täis kui pump. Ta kukkus pikali ja norskas nagu vedur.
Kõigele lisaks sööstis ootamatult platsile keegi mees ja karjus:
"Vares! Kus on naistearst Vares! Mu naisel hakkas halb!"
Vares vedas kaabu lõuani ja teeskles küürakat, aga mees tundis ta sellest hoolimata ära.
"Tulge ruttu, naistearst Vares! Kiirustage!"
"Ma ei ole naistearst!" valetas Vares. "Ma olen madrus."
"Kuidas te madrus olete!" ägestus mees ja tahtis Varest väevõimuga ära vedada, kuid Zdanov vilistas ja tank võttis mehe oma hoole alla. Pärast miitingu lõppu hakati vaidlema. Leiti, et peab veel kuhugile minema. Viina võtnud mehed tahtsid minna Piritale, Palivere pimedad koju, petserlased kaubamajja.
"Idioodid!" karjus Zdanov. "Me läheme Kadriorgu Pätsi juurde."
Zdanovile vastu vaielda ei juletud. Semperi vanaema ja Einar, kui liikumisvõimetud asetati tankile, teised astusid ise. Vares lükkas lapsekärusid. Kadriorus tekkis segadus õige teeraja valikul ja Palivere pimedad marssisid otse tiiki.
"Kohe tõmmake välja!" kisendas Zdanov. "Kui kasvõi üks Marxi portree põhja läheb, võtan kümme pead maha!"
Ta hammustas suurest vihast iidset tammepuud.
"Saamatud!" sisistas ta. "Lupardid!"
Varese imikud kisendasid kui pöörased. Palivere pimedad ronisid kaldale ning puristasid koera moodi.
"Miks te tõite siia nii hädiseid olevusi?" karjus Zdanov Lauristini peale. "Kas te ei tea, et revolutsioon nõuab mehisust!"
"Me mõtlesime, et konspiratsioon..." kokutas Lauristin. "Taktika..."
Petseri venelased korjasid tooreid kastanimune ja toppisid sumadanidesse.
Korraga jäi kõik vaikseks. Päike tuli välja, kusagilt maapõue sügavusest hakkas voogama iidset ja imeilusat muusikat.
Päts oli tulnud oma lossi rõdule.
Isegi Zdanov kahvatas ja peitis end puu taha.
"Kaome siit!" sosistas ta. "Lähme vange vabastama."
Nurjatud põgenesid, saadetuna presidendi silmade mõtlikust pilgust.
Hakatuseks korraldas Zdanov rivistuse, et kontrollida, kas kogu vägi on ikka veel koos. Säre, Lauristin, Vares, Neeme Ruus ja Semper olid alles. Samuti Petseri venelased, Palivere pimedad ning Semperi vanaema. Ka tank oli kohal. Kaduma olid läinud kümme imikut ja kolm Neeme Ruusi tuttavat pätti.
"Need inimesed loeme revolutsiooni käigus hukkunuteks," teatas Zdanov. "Meil aga on nüüd aeg minna. Vangitornides ootavad kodanliku korra raudsaabaste poolt porri tallatud õnnetud."
Koleda lirtsumise saatel, mille põhjustas Kadrioru tiigis läbi ligunenud Palivere Pimedate Kolonn, asus vägi teele. Üks Petseri venelane tuli Zdanovi juurde.
"Kui ma õigesti kuulsin, siis me lähme praegu vangimajja?"
"Lähme jah."
"Ei!" hüüatas Petseri venelane. "Meie küll vangimaajja ei tule. Sa oled kaval, ülemus!" Ta vilistas kriiskavalt.
"Mehed! Meid tahetakse soolaputkasse viia!"
Algas tohutu segadus. Petseri venelased tormasid kolonnist välja, toppides suhu siit-sealt näpatud münte ja rahapabereid. Mõned surused seljad vastamisi, et end sedasi rünnaku eest kaitsta, teised ronisid puude otsa, kolmandad põgenesid ummisjalu üle uulitsa. Üks petserlane, kes seni veel midagi sisse vehkida polnud jõudnud, vahtis himukalt ringi, haaras viimaks Semperi vanaema kaenlasse ja põgenes sellega.
"Hei!" karjus Semper. "Anna memm tagasi!"
Ta kääris üles püksisääred, et neid joostes mitte poriga määrida (Semper oli ju esteet), ja lippas petserlasele järele.
Zdanovil läks tükk aega, enne kui ta suutis oma ridu korrastada ning veenda Palivere pimedaid selles, et mitte keegi pole karjunud ja üldse liigutakse pidevalt edasi hardas vaikuses.
"Tühja kah," ütles Zdanov viimaks. "Meid on vähem, kuid me oleme monoliitsed. Meie rusikas on karm."
Mõni aeg hiljem jõudis kolonn vanglani.
"Tehke lahti!" karjus Säre ja koputas uksele. "Vabadus on tulnud!"
"Kas teil Pätsi luba on?" küsis umbusklik valvur, aga Zdanov surus talle püstoli ribide vahele.
"Nüüd lähed edasi, tõbras, ja avad kõik uksed," sisistas ta.
"Kõik uksed?" üllatus vaalvur ning kehitas õlgu. "Eks te isse tea..."
Esimese ukse taga istus lühikest kasvu liikuv mehike. Vaevalt sai uks avaneda, kui ta välja sööstis ning Zdanovile kaela langes.
"Suur tänu, kullake!" hüüdis ta. "Eluaeg olen su sõber!"
Ta viskus Lauristini embusse.
"Aitäh, aitäh!" sosistas mees Neeme Ruusi kõrva. "Ole meheks vahva sangar," sõnas ta Varest kallistades.
Siis tormas ta minema ning kolm sekundit hiljem vajusid Varesel püksid alla. Tema hõbedase pandlaga rihm oli ära varastatud.
"Tuhat ja tuline!" röökis Zdanov. "Kus mu raha ja kell on? Kus mu kingad on?"
"Ta varastas mu pintsaku alt särgi ära," kaebas Lauristin.
"Neetud!" vandus Zdanov. "Aga mis parata. Ava järgmine uks."
Järgmises kongis istusid Semper, tema vanaema ja Petseri venelane.
"Meid toodi siia selle eest, et me vales kohas üle tee jooksime," seletas Semper. "Aitäh, seltsimehed!"
Kolmandas kongis konutas keegi suur ja tugev mees, pea mõtlikult kätele toetatud.
"Kommunistlik partei õnnitleb teid," ütles Zdanov sisse astudes, "Olete vaba."
"Tänan, seltsimees," vastas vang. "Olen ka ise kommunist juba 1452. aastast. Mu nimi on Lenin."
"Kes see on?" küsis jahmunud Zdanov valvurilt.
"See on üks vaimuhaige," seletas vangivaht. "Ta toodi siia mõrvade eest. Tal on kombeks ohvrile selja taha ligi hiilida ning siis noaga susata. Ohtlik tüüp!"
Zdanov vangutas pead ja tundis, kuidas keegi talle kukklasse hingab. Välkkiirelt pöördus ta ringi ja nägi vale-Leninit.
"Ehhee," ütles hull kavalalt. "Sul on lai selg!"
"Ära käi mu seljataga!" karjus Zdanov. "Käi näe selle, Varese, seljataga!"
"Ei," keeldus hull. "Mulle meeldib sinu selg. Selle taga tunnen ma end kindlana."
Zdanov surus end vastu vanglamüüri.
"Aitab juba mehed!" ütles ta. "Lähme välja. Las ülejäänud jäävad kongidesse."
Õues ootas neid aga üllatus. Palivere pimedad seisid ihualasti keset uulitsat.
"Kus teie riided on?" nõudis Zdanov.
"Kapis, muidugi," vastasid pimedad. "Kas me polegi siis saunas?"
Selgus, et keegi mees oli neile üelnud, et nad viibivad saunas ja käskinud lahti riietuda. Pimedad olid käsu täitnud ja otsisid nüüd õhinal leiliruumi ust.
"See on sama mees, ses mu särgi ära varastas," kirus Lauristin.
"Ptüi!" ütles Zdanov südametäiega. "On teil alles Eestis vanglad! Aga olgu kuidas on - võim on nüüd igatahes meie."
Lauristini korteri ukse taga vookles pidevalt järjekord, milles seisid selgroota inimesed kõrvuti tuulelippudega. Teiste seas nägin ka ajaloolast Hans Kruusi.
"Mis teie, härra Kruus, siin teete?" küsisin ma nördinult. "Ma ei teadnudki, et teie olete ka tuulelipp!"
"Tuulelipp või asi..." vastas ajaloolane Kruus. "Tahaks väga parteisse astuda, saaks äkki kõrgema koha või sedasi..."
Seda öelnud, hakkas ta vurrkannina keerlema ja näitas viimaks, et puhub edelatuul.
Ka Max Laosson oli seal. Kurvastusega nägin, et sel mehel puudub selgroog.
"Te olete ju sant, Max," ütlesin ma. "Minge parem koju ja lebage tõvevoodis."
"Tahan parteisse," vastas Laosson ja muutus oranziks. Sellest sain ma aru, et tegemist pole mitte ainult selgrootu inimesega, vaid ka kameeleoniga. Vangutasin pead ja sammusin edasi.
President Pätsi korterisse mind ei lastud. Ukse juures istus mees NKVDst ja puhastas revolvrit.
"Missuguse presidendi juurde sa tahad?" irvitas ta. "Meil pole siin ühtegi presidenti. Tule, ma panen su käed raudu."
Vaikides ulatasin ma talle oma kämblad. Need olid sepa omad, sarnanesid tammepakkudega ja kaalusid rohkem kui tina. NKVD-mees hakkas lõdisema ning palus mul lahkuda.
Läksin üle tänava ja piilusin aknasse, et näha, mis Pätsi juures sünnib.
Säre ja kompanii püüdsid meie presidendile parajasti pioneerirätti kaela siduda.
"Saad pioneeriks, Konstantin," mõnitasid nad. Päts ei vastanud sõnagi, istus vaid liikumatult ja tema silmis peegeldus taevas.
Nurjatud sidusidki presidendile punase kaltsu kaela. Ent oh imet! Vaevalt sai riivatu ja ropp riidetükk presidendi kaela puudutada, kui rätik sinimustvalgeks värvus.
"Uhh!" imestasid Säre ja teised närud. Juba tõmbusid neil käed rusikasse.
Siis sündis teine ime. Päts hakkas kahanema ja kokku kuivama, kuni temast polnud järel muud kui värvuke. Lind tõusis õhku ja lendas NKVD-lasest mööda, otse laotusse. Seal kinnitus ta taevakummile ning Pätsist sai tähtkuju, mida me tunneme Suure Vankri nime all.
Kogu seda imet jälgis uulitsal tillukene poiss. See oli Mark Soosaar.
"Kord teen ma filmi "Riigivanem"," lubas ta enesele.
Lehvitasin taevasse lennanud presidendile ning astusin liigutatult oma teed. Läksin Laidoneri juurde.
Seal võttis mind vastu hirmus kisa ja kära. Ehmunud Neeme Ruus jooksis mulle vastu, suu ammuli ja silmad punnis. Keegi karjus "Oh sa poiss!", keegi kisas appi. Viimaks sain sotti, et Laidoner oli arreteerimise hetkel kuuseks moondunud.
Jah, seal ta seisis, uhke jõulupuu! Päris ladvas istus kuldne kägu. Kui ta korra kukkus, sai kusagil maailmas mõni vaenelaps õnnelikuks. Püssikuul teda ei võtnud ja kuuse peale ei hakanud ükski terariist.
Puu alla vedeles uimane Semper, kes oli käbiga pähe saanud.
"Paras!" ütlesin mina. "Käed oleks tulnud eemale hoida meie juhtidest!"
Ning uhkustunne südames sammusin ma Tõnissoni poole.
Koodi-Jaani korter oli tühi. Ainult üks vana kalur istus trepil ja rüüpas hundijalavett.
"Sellist imet pole minu silmad veel näinud," ütles ta lugupidavalt.
Palusin kaluril enesele jutustada. Selgus, et umbes paar tundi tagasi olid Tõnissoni juurde tormanud NKVD-lased, püssid ja pommid käes.
"Nüüd lööme su mättasse, lurjus!" praalisid nad.
Tõnisson oli neile oma siniste silmadega otsa vaadanud. Löömamehed jäänud väga vaikseks ja peitnud sõjariistad häbelikult selja taha.
Siis oli Tõnisson kõnelema hakanud. Ta oli rääkinud Tartu rahust, Jüri Vilmsist ja Eesti iseseisvusaastatest. Sekka oli ta lugenud Koidula luuletusi ja meenutanud Tammsaare aforisme.
NKVD-lased puhkenud selle peale nutma. Nad olid avalikult oma patte kahetsenud ja palunud Tõnissonil end õpetada ning juhtida. Suured pisarad voolanud nende silmist.
Siis tõusnud Tõnisson ja kõndinud aeglaselt otse merre, endised NKVD-lased ustavate kaaslastena kannul. Lained sulgusid nende peade kohal.
"Tõnisson ütles, et kui viimane tibla Eestimaalt läinud on, siis tuleb ta tagasi," teatas kalur. "Ta tuleb kuldses soomusrüüs ja kaarikul, mida veavad hülged."
Istusime kaua vana kaluriga uksepakul ja jõime juhtide mälestuseks pudelite kaupa viina.
Subject: 15/43 Ivan Orava mälestused
Aga teha polnud midagi, elu tahtis elada. Lugesin kord lehest, et hakatakse registreerima kandidaate uue Riigivolikogu valimistele.
"Noh, mina sean ennast kah üles," ütlesin ma valju häälega. Samas avanes köögikapi uks ja sealt puges välja nuhk. Kes teab, kui kaua see punane tõhk seal passinud oli!
"Oi, oi, oi, seltsimees Orav," ütles nuhk mesisel häälel. "Ah teie soovite kandideerida? Vaat kus lops!"
"Lops või mitte lops," vastasin mina järsult, "see on minu asi. Öelge parem, miks te mu kapis kükitate? Kas te minu käest küsisite?"
"Eh-eh-hee!" naeris mölakas. "Ei küsinud jah, seltsimees Orav. Ih-ih-hii!"
"Mis te kõkutate," käratasin mina ja lõin rusikaga vastu lauda. "Ma pole teile mingi seltsimees! Käige uksest välja!"
Nuhk aga manas näole vastiku siirupise ilme ja põimis oma jalad ümber laua omade - juhuks, kui ma hakkaksin teda välja viskama. Panin tähele, et tema liigesed olid kuidagi kummalised; hästi pikad ja peenikesed nagu haarmed. Konte ei paistnud neis olevat. Niihästi käed kui jalad keerdusid ümber mu mööbli ja jätsid endist maha kleepuvaid jälgi. Mõistsin, et sellest ämblikust pole nii lihtne vabaneda.
"Mis te tahate?" küsisin ma pahaselt. "Rääkige ära, siis saan ma teist ehk lahti."
"Ih-hii, seltsimees Orav," kihistas nuhk. " Mul on teile soodne pakkumine! Tulge meie poole üle! Anname teile valepassi Jermolajevi nimele."
"Võtke aga see pass enesele, " ütlesin mina. " Mul on Eesti Vabariigi isikutunnistus, pole mul Jermolajevi dokumente vaja."
"Valepass peab luurajal olema," seletas nuhk."Näiteks Issajevil on pass Stirlizi nimele."
"Mina pole luuraja," kostsin ma selle peale. "Mina teiega koos töötama ei hakka. Mina olen Eesti patrioot."
Nüüd tegi nuhk õige nutuse näo.
"Seltsimees Orav," sosistas ta. "Kui te nii räägite, siis... Mina kardan teie pärast! Teid võidakse Siberisse saata!"
"Las saadavad," ütlesin mina. "Ära katsu mind hirmutada! Ei mina sind, ämblikku, karda!" Ütlesin nii ja samas tuli mul hea mõte. Koukisin laua pealt pudeli putukamürki ning piserdasin lontrust sellega.
Olevus ajas kohe koivad sirgu. Käisin kogu korteri läbi ja pritsisin mürki igasse nurka. Küll oli minu juurde NKVD-lasi siginenud! Nüüd langesid kõik rabinal põrandale, silmad pahupidi. Riidekapi tagant leidsin terve pesa, nuhid olid seal soojas kohas koguni poeginud ja tillukesed NKVD-lased, kellel alles roosa saba taga lohises, roomasid mööda tapeeti nagu lutikad. Ja kui palju musta nad olid teinud! Küürisidn kogu elamise märja lapiga üle, pühkisin NKVD- lased kokku ja viskasin prügikonteinerisse. Pärast oli toas kohe puhtam õhk.
"Hea et juhtus vanakuu aeg olema," mõtlesin. "Nüüd nad ei sigi nii kiiresti."
Edaspidi sai mul harjumuseks igal õhtul korter üle vaadata ja putukamürgiga sisse määrida. Alati leidsin ka mõne NKVD nuhi, kes mind kuskilt pimedast urkast ehmunult jõllitas. Valasin talle aga pudelist pähe ja ei kartnud enam midagi.
Samal ajal seadsin üles ka oma kandidatuuri, et konkureerida Töötava Rahva Liidu saadikutega. Need olid valdavalt rumalad inimesed, kes täitsid vaid kommunistide korraldusi. Sageli olid nad valitud üksnes kõlava nime pärast. Mäletan ühte saja-aastast vanamoori, kes sunniti kandideerima sellepärast, et tema perekonnanimi oli Viisnurk. Minu ringkonnas kandideeris keegi, kes oskas ninaga mängida "Internatsionaali". Mis sa oskad selle peale ütelda!
Oma üllatuseks sain teada, et kommunistide poolel kandideerib ka Pätsi endine kojamees Runnel. Kohtasin teda päev enne valimisi tänaval. Kojamees kandis tüüpilist nuhivormi - hääletuid susse ja liibuvaid läbipaistvaid retuuse, mis muutsid liigutused vilkaks nagu sääsel. Võtsin mehel rinnust ja noomisin õige kõvade sõnadega.
"Jah, ma olen nüüd koputaja," ütles Runnel uhkelt. "Nad küsisid, kas meil oli Pätsiga sidemeid. Ma ütlesin, et oli küll ja viisin kogu oma marli neile."
"Miks?" ei saanud ma aru. "Mis marli?"
"Noh, nad küsisid ju sidemeid," seletas kojamees. "Ja siis tegid nad mu koputajaks. Kop-kop! Kop-kop!"
Kojamees koputas vastu aiateibaid ja kõndis naerulsui edasi.
Ma teadsin, et ta on vaimselt haige inimene, aga säärane allakäik lõi mu üsna pahviks. Sammusin mõtlikult oma teed.
Järgmisel hetkel avanes maapind ja ma langesin kuhugi pimedusse.
"Käes!" kuulsin ma kellegi võidurõõmsat kiljatust. Nii algas mu tee vangilaagrisse.