Põhjavesi ja selle kujunemine
Põhjavee all mõistetakse maakoores sisalduvat vaba vett, mis võob koguneda kaevudesse ja imbuda pinnaveekogudesse. Põhjavee taseme kõrgust mingist võrdlustasandist, tavaliselt merepinnast nimetatakse pisomeetriliseks rõhuks. Põhjavesi liigub raskusjõu toimel läbi kivimipooride ja -lõhede, filtreerudes piesomeetrilise rõhu alanemise suunas. Suhteliselt paremini lasevad vett läbi karstunud ja lõhelised lubakivid, poorsed liivakivid ning liivakas-kruusakad setted. Nad moodustavad maapõues vettandvaid kihte. Savikad kivimid on suure filtratsioonitakistusega ja seetõttu kujutavad endast rohkem või vähem vettpidavaid eralduskihte, mis isoleerivad veejuhte üksteisest. Maapinnast arvatuna esimese vettpidava kihi peale jääb madalates kaevudes avanev surveta ehk vabapinnaline põhjavesi; vettpidavate kihtide vahele tunginult muutub ta aga enamasti surveliseks, s.t. võib tõusta katva erlduskihi alumisest pinnast kõrgmale. Survelie põhjavesi avaneb sügavates puurkaevudes,kusjuures pinda, milleni ta tõuseb nimetatakse survepinnaks.
Looduslikes tingimustes nõrgub põhjavesi üldiselt kõrgematelt aladelt madalamate poole, et lõpuks avaneda allikatena või vahetuslt pinnaveekogudesse tungida. Vastavalt reljeefi suhetele ja kivimite takistusele kujuneb sealjuures rida üksteisel lauvaid mitmesuguse suunaga äravoolusüsteeme. Neist ülemised hõlamavad vaid pinnakatet ja aluspõhja ülemisi kihte, ühentades kõrgendikke lähimate lahtiste veekogudega.
Äravoolu pinnaveekogudess ja aurumist kompenseerib vihma- ja sulamisvee pinnasesse imbumine ehk infiltratsioon.See on iktensiivsem kõrgendikel ja enamliigestatud reljeefiga aladel, samuti seal, kus levivad väikese filtrastsioonitakistusega pinnakihid. Põhjavee hulga muutumist väljendab tema taseme kõikumine.
Kui kaevudest võetakse vett või pinnast kuivendatakse kraavide või muude drenaaþiseadmete abil, tekitatakse põhjavee piesomeetrilise rõhu alandus ehk depressioon, mille poole hakkavad liikuma filtratsioonivoolud. Nende hulk (kaevude ja allikate puhul nimetatakse seda deebitiks) sõltub alandusest.
Põhjavee hulga taastumisvõime oluliseks kriteeriumiks on looduslik toitumine. Kui migilt alalt võetakse põhjavett selle looduslikust toitumisest suuremas koguses, süveneb seal piesomeetriline depressioon senikaua, kuni veevõtt kompenseeritakse tehisjuurdevooluga pinnaveekogudest või naaberpiirkonna kihtidest. Kui tehisjuurdevool ei suuda kompenseerida veevõttu, võib põhjaveekiht kuiveneda.
Põhjavee tarbevaru defineeritakse veehulgana, mida on võimalik saada maapõuest tehniliselt ja majanduslikult ratsionaalsete vahenditega etteantud arvutusperioodi kestel, kusjuures hangitava vee kvaliteet peab jääma kehtstatud normide piiridesse. Tarbevaru iseloomustab eelkõige kaevudest saadava vee hulk.
Põhjavee bilanss ja kvaliteet eesti maa-ala kivimite lõhedes ja poorides sisalduva vaba vee koguhulk on ligikaudu 2000 km³.