Eksamitöö aines "Intellektuaalse omandi õiguskaitse"
Tallinn 1998
Sissejuhatus
Konkurents ja kõlvatu konkurents
Konkurentsi defineerimisvõimalusi
Kõlvatu konkurents
Kontroll konkurentsi üle
Uus ja vana konkurentsiseadus
Konkurentsi riiklilk järelvalve
Tarbija kaitse
Kes on tarbija?
Tarbija kaitse ja selle korraldus
Riigi Tarbijakaitseamet
Kokkuvõte
Kasutatud kirjandus
Iga riigi ülesanne on kaitsta oma territooriumil viibivaid inimesi mitmete ohtude eest. Et kõik mainitud isikud on ka tarbijad, kes soovivad saada kvaliteetset toodet-teenust, tuleb seda neile võimaldada. Kuna samal ajal eelistab teatav osa firmasid kasutada tulu saamiseks tarbija ja kaasfirmade poolt vaadatuna "ebaviisakaid mängureegleid", siis tuleb selliste firmade vastu midagi ette võtta.
Seda, mida selliste firmade ohjamiseks tehakse, kutsutakse tarbija kaitseks. Eelpool mainitud "ebaviisakad mängureeglid" leiduvad eri riikide seadusandluses tavaliselt kõlvatu konkurentsi nime all. Mis asjad need mõlemad on ja kuidas nende vastu võideldakse, vaatlemegi järgnevas (Eesti Vabariigi seaduste põhjal).
Konkurentsi võib üldiselt määrata kui ostjate võitlust müüjate ja müüjate võitlust ostjate pärast. Eesti Enstüklopeedia defineerib konkurentsi kui võitlust, protsessi, milles mitu subjekti taotlevad samaaegselt sama eesmärki, objekti või kasumit ning püüavad teisi taotlejaid edestada, saavutada eelisolukorda.
Ülo Mallene defineerib majandusliku konkurentsi kui tegevust, kus firmad püüavad parandada oma positsiooni turul, kasutades selleks võtteid, mille tagajärjel toodetavate või müüdavate kaupade hind, kvaliteet või muud omadused on tarbija seisukohalt soodsamad kui alternatiivsetel toodetel. [3, lk. 76] Eest Vabariigis võeti 16. juunil 1993. a. vastu Konkurentsiseadus, mis jõustus 7. juulil 1993. Selles on olemas üpris segane konkurentsi definitsioon §3, mille kohaselt on konkurents ettevõtlusega tegelevate füüsiliste ja juriidiliste isikute ning nende liitude, assotsiatsioonide ja muude ühenduste kui turusuhetes osalejate selline omavaheline võitlus, mis soodustab näiteks:
Adam Smith nägi konkurentsi majanduse "nähtamatu käena", mille eesmärgiks on ressursside jaotamine kooskõlas tarbija valikuga ning seega majanduslik efektiivsus. Konkurentsi mõistet on erinavad autorid defineerinud väga erinevas sõnastuses; näiteks nõistetakse konkurentsi kui kahe või enama isiku püüdlemist ühe eesmärgi poole, kusjuures eesmärgi saavutamine ühe isiku poolt vähendab selle võimalikkust teisele.
Et erinevad autorid konkurentsist rääkides üht ja sama ei mõtle, on näha ka omadussõnadest, mis mõistele "konkurents" lisatakse: täiuslik ja mittetäiuslik, vaba, töövõimeline, funktsioneeriv, tegus, atomistlik, innovatiivne, potentsiaalne jne.
Siiski on konkurentsil vaatamata erinevatele definistioonidele teatud ühtsed iseloomulikud jooned:
Nagu selgus, ei ole üksmeelt selles, mida konkurentsi all mõista. Siiski on erinevuste taga soov konkurentsi kaudu midagi positiivset saavutada. Reeglina lähtuvad kõik kolmest üldtunnustatud väärtusest: vabadusest, heaolust ja õiglusest. Vabaduse printsiip on fikseeritud paljude riikide, sealhulgas ka Eesti Vabariigi, põhiseaduses.
Vaba konkurents, mida iseloomustab vabaduspiirangute puudumine, toob kaasa ka positiivsed majanduslikud tagajärjed. head majanduslikud tingimused tähendavad jällegi seda, et turule jäävad vaid efektiivseimad, st. optimaalse suurusega ettevõtted.
Täiesti vaba konkurentsi majanduses siiski ei eksisteeri, kuigi mitmetes riikides on sellele juba üsna lähedale jõutud. Vaba konkurentsi tekkimist takistavad nii seadusandlikud aktid kui ka turu iseloomu eripärasused. Mõnedel tegevusaladel suudab edukalt tegutseda vaid väike arv firmasid, kuna turg on niivõrd kitsas. Väiksemates riikides on majanduslik kontsentratsioon tihti rahvusvahelise konkurentsivõime eelduseks.
Kohe siirdume uurima, mis on kõlvatu konkurents, kuid enne vaatame veel, mis on konkurentsipiirang. Konkurentsipiiranguks nimetatakse olukorda, kus ettevõtja kkeldub ilma objektiivsete põhjusteta majanduslepingute sõlmimisest. Konkurentsipiirangud tulenevad kas turu struktuurist või ettevõtjate kokkulepetest (kartellidest). Kuna turu jõud ei suuda alati tagada efektiivset konkurentsi, peab riik konkurentsipoliitikat ellu viies kindlustama konkurentsipiirangute ohtu sattunud konkurentsi eelduste säilimise.
Kõlvatut konkurentsi käsitleme Konkurentsiseadusest lähtuvalt. Selles seaduses määratakse kindlaks kõlvatu konkurentsi ja konkurentsi kahjustamise sisu, kehtestatakse turusuhetes osalejate vastutus ning sätestatakse konkurentsi riiklik järelvalve. Siinkohal lisaks veel seda, et konkurentsiseadus reguleeriv ka leiutiste, patentide, kaubamärkide ja autoriõiguste kaitsega tekkivaid suhteid, kuid üksnes sel määral, mil neid suhteid ei reguleerita teiste seadustega. See seadus ei reguleeri mingeid suhteid tööjõuturul. Näiteks ei laiene seadus tööotsijate vahelisele kõlvatule konkurentsile, küll aga kõigile muudele kõlvatu konkurentsi faktidele.
Mis asi siis on kõlvatu konkurents? Eesti Vabariigi Konkurentsiseaduse §7 sätestab, et kõlvatu konkurents on turusuhetes osaleja teod, mis on vastuolus kaubandustegevuse heade kommete ja tavadega ning millega taotletakse konkurentsieeliste saamist, sealhulgas kuuluvad nende tegude hulka:
Vaatleme neid lähemalt.
EKSITAV REKLAAM. Selle mõtte seadusandlik tähendus on toodud Konkurentsiseaduse §8, mille esimeses lõikes öeldakse, et "Eksitav reklaam on ebatõeste andmete levitamine, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada eksliku mulje eriti soodsast pakkumisest". Sama paragrahvi teises lõikes selgitatakse, et andmete all, millest räägitakse paragrahvi esimeses lõikes, tuleb mõelda andmeid pakkuvate kaupade ja teenuste päritolu, omaduste, valmistamisviisi, hankimisviisi, hinna, auhindamise (näiteks: toote eest saadud medalite), müügi põhjuste ja varude suuruse, turusuhetes osalejate eesõiguste, nende finantsseisundi (näiteks: maksujõulisuse või maksujõuetuse) ja muude omaduste kohta.
Ebatõeste andmete levitamine võib toimuda nii suuliselt kui ka kirjalikult. Kirjalik eksitusse viimine hõlmab omakorda juhud, kui näiteks kaubal endal, selle pakendil, saatedokumentides või mujal on kasutatud märki,teavet või nimetust, mis tavalise tähelepaneku juures võib viia eksitusse kauba tootja, valmistamiskoha või kauba omaduste suhtes.
Seadusandja loeb eksitava reklaami kasutamise kui teo toimepanduks ka siis, kui kasutatavad ebatõesed andmed võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures esile kutsuda eksliku mulje. Tavalise tähelepanelikkuse all tuleb mõelda tähelepanelikkuse sellist taset või astet, mis on reeglina iseloomulik igale nn. tavalise või keskmise tähelepanelikkusega inimesele. Siin ei tule mõelda tähelepanelikkust, mis on omane kas teatavatele spetsialistidele või lapseealistele. Kui tekib vaidlus, kas reklaam on selline, et võis või ei võinud ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada ekslikku muljet eriti soodsast pakkumisest, siis tuleb läbi viia vastav ekspertiis. [5, lk. 7]
ÄRINIME, KAUBAMÄRGI VÕI MUUDE TUNNUSTE LUBAMATU KASUTAMINE. On lubamatu, kui neid võib tavalise tähelepanelikkuse juures ära vahetada tunnustega, mida teine turusuhetes osaleja juba seaduslikult kasutab. Tunnused on kergesti segamini aetavad järgmistel juhtudel: * Nimetus (näiteks ärinimi on pikk, keeruline ja rasksti mõistetava semntikaga. Üldiselt loetakse enamike maade kohtupraktikas firma nimetuses või kaubamärgis mäne tähe vahetamisel saadud uut kaubamärki või firma nime originaaliga äravahetamiseni sarnaseks. (Näiteks: Zetax ja Zeta, Topilar ja Topican). * Kaubamärk on keeruline. Väga keerulist kaubamärki on tarbijal raske meeles pidada. See on ilmselt ka üheks põhjuseks, miks kaubamärkide disainil on tendents lihtsustumise poole. * Kaubamärgi kaitstav osa ei ole ülejäänud osast hästi eraldatav. Kui registreeritud kaubamärgist ei ole kaitstud mitte see osa, mis jääb tarbijale hästi meelde ja mille järgi seda toodet üldiselt tuntakse, vaid mõni muu kaubamärgi komponent, siis võib tekkida olukord, kus müüakse seaduslikult sarnasid (näiteks sama nimega) tooteid, mis on valmistatud eri kohtades ja on väga erineva kvaliteediga. Tarbija ei pruugi neil toodetel vahet teha. Selline on näiteks 1993. a. alguses olnud Royal-piirituse skandaali põhjus. * Kui kombineeritud kaubamärgist on kaitstud ainult selle kirjalik osa, võib segadust tekidada pildi osa sarnasus. Näiteks on Eesti Patendiametis 1992. a. lõpus registreeritud väga tuntud USA firma Levi-Strauss & Co kaubamärk LEVI's. See on aga kergesti segi aetav Eesti kauplustes sageli esineva kaubamärgiga LIVE's. [2, lk. 143]
KONKURENDI VÕI TEMA KAUBA HALVUSTAMINE. Konkurendi halvustamine on käsitletav kõlvatu konkurentsina, kui see seisneb tahtlikus valeteadete levitamises teiste turusuhetes osalejate või tema (nende) poolt müüdava kauba või teenuse kohta, kui sellega kahjustatakse konkurentsieeliste saamiseks teiste turusuhetes osalejate mainet või äritegevust (Konkurentsiseadus §10). Valeteadete levitamine on tahtlik siis, kui nende levitaja on teadlik, et levitatavad teated on valed või kui ta möönab levitatavate teadete tõele mittevastavust. Selline käsitatus vale teadete levitamisel tahtlikkuse olemusest on vastavuses kõlvatu konkurentsi legaalse määratlusega. [5, lk. 8]
Konkurendi halvustamine on eriti tõsiste tagajärgedega sel juhul, kui tegu on komplitseeritud kaupade, näiteks autode või personaalarvutitega, mille kohta kogu kuuldud informatsiooni ei ole võimalik mõne testi sooritamisega järele kontrollida ka eksperdil, rääkimata tavakasutajast. Halvustamine on objektile sama ohtlik, kui tema nime all või kaubamärgiga praaktoodangu müümine, sest üldiselt levib inimeste seas kõige kiiremini negatiivne informatsioon. Seda usutakse aga sagedamini kui kiitmist.
ÄRISALADUSE KURITARVITAMINE. See on teiste turusuhetes osaleja ärisaladuste kasutamine konkurentsieeliste saamiseks, kui vastavad andmed on saadud seadusevastaselt või nende kasutamine on vastuolus teise turusuhetes olijaga sõlmitud kokkuleppega. Ärisaladus on Konkurentsiseaduse §11 lõige 2 kohaselt turusuhetes osaleja käsutuses olev tehniline, tehnoloogiline ja muu ärialane teave, samuti andmed kaubanduslike läbirääkimiste, tehingute, turu-uuringute ja muude asjaolude kohta, mille avaldamine ei ole kohustuslik ja mille saladuses hoidmist peab turusuhetes osaleja vajalikuks.
Ärisaladust kujutava teabe (andmete) kuritarvitamine on käsitletav kõlvatu konkurentsina, kui: 1) teavet (andmeid) kasutatakse mõne konkurentsi eelise saamiseks ja 2) need andmed on saadud seadusevastaselt. Andmete seadusevastase saamise all tuleb mõelda nende saamist: 1)altkäemaksu või muu seadusevastase tasu andmise eest; 2) vargyse teel; 3) loeata forografeerimise või muu ebaseadusliku paljundamise teel või 4) muul ebaseaduslikul teel.
Ärisaladuse kuritarvitamine on käsitletav ka ärisaladuse n. ö. omaniku poolt teisele turusuhetesosalejale usalduse alusel avaldatud ärisaladuse kasutamisena, kui see on vastuolus nende vahl sõlmitud kokkuleppega.
TEISE TURUSUHETES OSALEJA TÖÖTAJA VÕI ESINDAJA ÄRAKASUTAMINE. See on tema mõjutamine mõjutaja huvides tegutsema või tema tegelik kasutamine konkurentsieeliste saamiseks (Konkurentsiseaduse §12). Selle sätte kohaselt saab kõlvatu konkurents esineda kahel kujul.
Esiteks saab lugeda kõlvatuks konkurentsiks juba seda, et mõjutatakse konkurendi töötajat või esindajat tegutsema kõlvatu konkurendi huvides. Kas selle tulemusena mõjutaja saavutab oma eesmärgi või mitte, ei ole oluline. Mõjutamine võib esineda psüühilise või füüsilise mõjutamisena, samuti äraostmisena selle kõigis avaldumisvormides. Vastutuse osas võib mõjutaja kuuluda kriminaalseaduses ettenähtud asjaolude esinemisel ka vastutusele võtmisele altkäemaksu andmise eest.
Teiseks saab konkurendi töötaja või esindaja ärakasutamist käsitleda kõlvatu konkurentsina siis, kui tema kaudu saavutab kõlvatu konkurent konkurentsieeliseid.
KAUPADE VÕI TEENUSTE MÜÜGI EBASEADUSLIK PIIRAMINE VÕI SOODUSTAMINE (Konkurentsiseaduse §13). Selle paragrahvi järgi saab kaupade või teenuste müügi ebaseaduslik piiramine olla käsitletav kõlvatu konkurentsina järgmistel juhtudel.
Esiteks, kui müüdavate või teenuste kogust kas piiratakse või nende müük pannakse sõltuvusse mingist tingimusest.
Kõlvatu konkurentsiga ei ole tegemist, kui sellised piirangud või tingimused tulenevad sedusandliku või täidesaatva riigivõimuasutuse või kohaliku omavalitsuse otsusest (Konkurentsiseadus §13, lõige 1, p. 1). Seejuures on aga sama seaduse §4 lõige 2 kohaselt neil keelatud selliste piirangute kehtestamine, mis on vastuolus konkurentsiseadusega ega ole lubatud teiste seadustega. See tähendab, et riigi- ja kohalik võim oma asutuste, organite ja ametiisikute kaudu ei võin ahistada konkurentsivabadust.
Teiseks, seadusandja loeb kõlvatuks konkurentsiks kaupade või teenuste müügi takistamist või nende kõrvaldamist müügilt, kui see toimub enne hinnatõusu (Konkurentsiseaduse §13, lõige 1, p.2).
Kolmandaks on kõnealuse paragrahvi esimese lõike kolmanda punktiga keelatud üleskutsed müügi- või ostukeelu (boikoti) rakendamiseks teise turusuhetes osaleja suhtes. Üleskutsed võivad olla kirjalikud või suulised. Neil ei pruugi olla ähvardavat iseloomu.
Neljandaks on kõlvatuks konkurentsiks kuulutatud kaupade ja teenuste müügi ebaseaduslik soodustamine nende müügi sidumise kohustusega, kui eesmärk on:
MUUD TEOD. Siia alla kuuluvad teod, mida seadusandja ei ole osanud ette näha.
Kontrolli konkurentsi üle peab teostama selliselt, et see ei kahjustaks ettevõtte majandustegevust s. t. seadus peab garanteerima, et ükski ametiisik ega organiatsioon ei saaks hankida piiramatult informatsiooni ettevõtte, asutuse või organisatsiooni kohta.
Turgu valitsev ettevõte ei tähenda ainult monopoli, vaid ka sellist olukorda, kus ühe firma või liidu turuülivõimsususe tõttu ei ole võimalik mõjus konkurents. See on turule niinimetatud ehituslik takistus ehk piirang, mis on tekkinud mitteseadusandluse vaid turujõudude toimimise tõttu. Seega ei saa keelata turgu valitseva ettevõtte seisundit kui sellist. Riiklikus konkurentsipoliitikas on vaja otstarbekalt minimeerida valitsevast positsioonist tulenevaid potentsiaalseid kahjusid. Kahjude vältimist võib teha preventatiivselt - vältides turgu valitsevate ettevõtete teket - või represiivselt - sekkudes sellise ettevõtte tegevusse.
Eesti konkurentsiseaduses on turgu valitsev ettevõte selline ettevõte, mis omab vähemalt 40% konkreetse kaubaturu käibest või on domineerival postisioonil oma finantsjõu, kaubaturgudele juurdepääsu, sidemete või muude asjaolude tõttu. Turgu valitseva ettevõtte kuritarvitamine on defineeritud mittelõpliku loeteluna: 1) tootmise, teenindamise või turustamise mahu vähendamine eesmärgiga hoida või tõsta kauba hinda, kui teiste ettevõtete ligipääs turule on piiratud. Fakt, et ettevõte oma tegevuse mahtu vähendab, ei ole iseenesest kõlvatu konkurents; 2) hinnastrateegia kasutamine, mille eesmärgiks on konkurentide turult väljatõrjumine. Sellise tegevuse näiteks on dumping.
Euroopa Ühenduse seaduse järgi ei ole dumping keelatud ainult turgu valitsevatele ettevõtetele. Dumpingu vastaste seaduste eesmärgiks on kaitsta ühenduse liikmesmaade firmasid subsideeritud või agressiivse hinnakujundusega müüdavate eksporttoodete eest. Euroopa Ühenduse määratluse järgi on dumpinguga tegemist juhul, kui toote eksporthind on väiksem kui selle tavaline hind valmistaja- või eksportija maal. Sellest reeglist on palju erandeid, mida võetakse arvesse igal konkreetsel juhul eraldi. Näiteks võivad toote hinnad erineda selle tõttu, et eksportija- või importijamaal on elatustase või töötasud väga erinevad, samuti võib eksportija ajutiselt kasutada madalamaid hindu, et ennast turule "sisse süüa". Hindade erinevus riikide lõikes võib olla tingitud ka müügikoguste erinevusest või riikide maksupoliitika erinevusest. [5, lk. 145]
Praegu veel kehtiv Konkurentsiseadus on konkurentsiameti peadirektori asetäitja Aini Proosi sõnul veel liiga üldine ning lähtudes praktilistest kogemustest vajab täiendamist ja täpsustamist. Et Eesti soov on ühineda Euroopa Liiduga, lähtuti uue seaduse väljatöötamisel mitmetest Euroopa Liidu dokumentidest.
Uue seaduse koostamise tingis käesolevaks ajaks tekkinud vajadus Eesi konkurentsiseadust täiendada ning uuendada seoses turumajanduse arenguga ja Euroopa Liidu riikidega lepingute sõlmimisega. Kuna seaduse muudatused on olulised, esitati konkurentsiseaduse muutmise seaduse asemel uus seaduse eelnõi. Momendil veel kehtivas konkurentsiseaduses puuduvad nimelt mitmed protseduurireeglid, riigi abi andmise ja ühinemise kontrolli põhimõtted, samuti eri- või ainuõigusega ettevõtja ning loomuliku monopoli kohustused.
Kõige olulisemad põhimõtted, mis uue seadusega kehtestatakse, ongi põhimõtted riigi abi andmiseks ja ettevõtete ühinemise konrollimiseks. Mõlemad põhimõtted on uued ja ei ole kehtivas seaduses üldse käsitletud. Sisuliselt iseloomustab Euroopa Ühenduse riigitoetuste kontrolli süsteemi põhimõte keelustada sellised riigitoetused, mis mõningatele ettevõtetele või mõningate kaupade tootmisele eeliseid luues moonutavad või ähvardavad moonutada konkurentsi, sest need kahjustavad liikmesriikide kaubandust. Riigitoetuste kontrolli süsteemi tõhusaks rakendamiseks on vaja reaalselt täidetavaid protseduurireegleid. Arvestades Eestile Euroopa lepingutega määratud kohustusi, oleks Konkurentsiametil nägemusel normaalne, et kehtestataks Euroopa Ühenduses kasutatavaga sarnane süsteem, andes järelevalve volitused riigiorganitele. Samuti aitab see luua süsteemi, mis hõlbustab täita hilisemast ühinemisest tulenevaid kohustusi.
Riigi abi defineerib uus Konkurentsiseadus kui riigi või kohaliku omavalitsuse poolt või nende vahenditest antavat finantssoodustust, mis moonutab või võib moonutada konkurentsi, soodustades mõnda ettevõtjat või mingite kaupade tootmist või teenuste osutamist, kaasa arvatud näiteks: rahaline abi, maksude tasumise ajastamine, võlgade kustutamine või laenude andmine oluliselt soodsamatel tingimustel kui tavaliselt teistele ettevõtjatele.
Kui piirid on avanenud, võib riigil tekkida kiusatus anda riigi abi, sest need on vähesed allesjäänud abinõud, mis võimaldavad neil oma tööstust tugevneva konkurentsi eest kaitsta. Riigitoetused on vastuvõetavad, kui need on mõeldud uurimis- või arendustegevuseks, keskkonnnakaitseks või piirkondliku ühtekuuluvuse saavutamiseks. Üldiselt on siis nii, kui mingi äriühingu investeeringutel on väga hinnatav väljund kogu ühiskonnale, see tähendab, et äriühing teeb investeeringu, millest ühiskonnale sugeneb majanduslikku kasu, mida see äriühing ise omastada ei saa. Äriühingu seisukohast on mõistlik teha selliseid investeeringuid vähem, kui ühiskonnale vaja oleks. Kohase toetupoliitika abil saab valitsus seda olukorda parandada ning ergutada äriühingut omaks võtma igas mõttes optimaalset investeerimisstrateegiat. Samas tuleb hukka mõista riigitoetuse vormid, mis muud kasu andmata moonutavad konkurentsi. Eespool toodu põhjedab vajadust rangelt jälgida siseturul antavaid riigitoetusi.
Lisaks riigi abi andmise kontrollile on teine konkurentsiseadusesse täiendusena sisse lülitatud punkt ettevõtete ühinemise kontroll. Siseturg tekitab äriühingule rohkesti probleeme, mida on võimalik lahendada vaid strateegiliste liitude sõlmimise abil, moodustades liitettevõtteid ning omandades teisi ettevõtteid. Kuigi selline äristrateegia on põhimõttelislt vastuvõetav, tuleb kanda hoolt, et need turustruktuurid jääksid konkureerima ka tulevikus. See selgitabki ühinemise kontrolli vajalikkust. ka siin võib reguleerimatus viia selleni, et mingi ettevõte saavutab nii tugeva domineeriva seisundi, et selle kuritarvitamine võimaldab tal saada alusetut tulu ning vähendada üldist heaolu.
Väikeriikide puhul nähakse ettevõtete ühinemises sageli rahvusvahelise konkurentsivõime tagatist. Enamik konkurentsiõiguse süsteeme sisaldab võimalust kontrollida ettevõtete ühinemist. Ühinemiste kontrollile on pühendatud eraldi oda Euroopa ühenduse seadusandluses, samuti on ka mitmetel liikmesriikidel oma rahvuslikud ühinemiste kontrolli seadused. Puudub selline kontroll aga näiteks Soomel ja Taanil. Nende riikides ei peeta suurust iseenesest paheks ning kogu konkurentsiameti tegevus on suunatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise vastu. Selline põhimõte on toodud ka meie uues Konkurentsiseaduses. Alljärgnevalt aga mõningad spetsialistide arvamused ühinemiskeeli vastu:
Veel on uude Konkurentsiseadusesse eeltoodud põhimõtetele lisatud ka teisi täiendavaid sätteid, millel ma lähemalt peatuma ei hakka. Põhimõtteliselt on eelnõu koostmisel lähtutud võimalikult lähedaselt Euroopa Liidu dokumentide sisust. Ka on uuteks uues Konkurentsiseaduses eri- ja ainuõigusega ettevõtjat ja loomulikku monopoli puudutavad sätted. Kõlvatu konkurentsi osa ei ole oluliselt muudetud võrreldes kehtiva seadusega. Eksitava reklaami asemel on kasutatud mõistet "teave". Välja on jäetud firmanimetuse, kaubamärgi või muude tunnustre lubamatu kasutamine, mida reguleerivad teised seadused ning üldjuhul läheb ka eksitava teabe alla.Seaduse koostanud töögrupp arvab, et edaspidi tuleb kõlvatu konkurentsi kohta teha eraldi seadus, mis ühendaks endas kehtiva tarbijakaitse-, konkurentsi- kui ka teistes seadustes sisalduvad sätted majandustegeuse heade kommete ja tavade kohta. Uus konkurentsiseadus sätestab ka kõlvatu konkurentsi otsese keelu. Riikliku järelvalve sätted on koostatud lähtudes käesoleval ajal kehtivatest õigusaktidest. Uuendusena teostab järelvalvet riigi abi üle Rahandusministeerium ja ettevõtjate ühinemise üle Konkurentsiamet. Laiendatud on ka Konkurentsiameti pädevust, eriti konkurentsialase rikkumise juhtumi uurimise ja dokumentide väljanõudmise alal. Kõlvatu konkurentsi alased vaidlused lahendatakse tsiviilvaidluse korras kohtu kaudu. Riikliku järelvalve osas sisaldab uus Konkurentsiseadus Konkurentsiameti pädevust ja protseduurireegleid, mida käsitleme järgmisena.
Eesti Vabariigi seadusandluses on konkurentsi riikliku järelvalve asutuseks kehtestatud Konkurentsiamet. Momendil kehitv rahandusministri 21. oktoobri 1993. a. määrusega nr. 155 kinnitatud Riigi Konkurentsiameti põhimäärus sätestab, et Eesti Vabariigi Riiklik Konkurentsiamet on Rahandusministeeriumi valitsemisalas tegutsev riigiasutus, kes töötab välja ja teostab riigi hinna- ja konkurentsipoliitikat, lähtudes eelkõige tarbija huvidest. Kõige uuemas põhimääruses defineeritakse konkurentsiametit kui Rahandusministeeriumi valitsemisalas tegutsevat riigiasutust, kellel on juhtimisfunktsioon, ja kes töötab välja konkurentsipoliitika põhisuunad ning kaitseb konkurentsivabadust ausa äritegevuse arendamise eesmärgil, teostades riiklikku järelvalvet seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Need muudatused lähtuvad uuest Konkurentsiseadusest. Selle põhimääruse järgi seletame ka ameti töökorraldust ja õigusi.
Kui vanas põhimääruses oli sätestatud konkurentsiameti tegevusvaldkondadeks nii hinna- kui ka konkurentsipoliitika, siis uues põhimääruses kuulub ameti ülesannete hulka vaid konkurentsipoliitika väljatöötamine, teostamine ja järelvalve. Uue põhimääruse kohaselt konkurentsiamet konkurentsivabaduse kaitsmisel ja konkurentsipoliitika põhisuundade väljatöötamisel:
Võrreldes vana seadusega on uues seaduses täpsustatud Konkurentsiameti pädevust, õigust nõuda teavet ja materjale ettevõtja tegutsemiskoha - territooriumi, hoonete, ruumide, transpordivahendite - kontrollimist. Samut on uues seaduses säilitatud ärisaladuse hoidmise kohustus Konkurentsiameti poolt, millele on lisatud põhimõte, et Konkurentsiamet ei tohi kasutada ettevõtja vastu teavet, mida ei saa sellele ettevõtjale avaldada. Nimetatu seab kaebaja olukorda, kus ta peab lubama teisel poolel kõigi matrjalidega tutvumist, et tuvastada seaduse rikkumist.
Konkurentsiseaduse rikkumise eest kohaldatakse haldusvastutust nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikutele ka koos või eraldi. Karistuse määramisel arvestatakse õiguse rikkumise raskust, laadi ja teisi asjaolusid. Karistust ei kohaldata, kui õiguserikkumise toimepanemisest on möödunud enam kui 3 aastat.
Kõik me oleme tarbijad. Tarbijakaitse seaduse paragrahvis 3 seletab seadusandja üsna põhjalikult, kes tarbija on. Sealt saame teada, et tarbija on füüsiline isik, kes ostab ja kasutab või kavatseb osta ja kasutada kaupa või teenust eravajaduseks. Kuna enamik meist ei ole kõige rikkamate klassist, on eluga toimetulemine muutumas üha raskemaks. MIks see nii on? Seda sellepärast, et hindadel on millegipärast omadus ainult tõusta ja mitte langeda. Et siiski garanteerida võrdsust kõigi tarbijate vahel on Tarbijakaitseseaduse paragrahvis 4 välja toodud tarbija põhiõigused, milleks on:
Kuna mainitud põhiõigused baseeruvad J. F. Kennedy esinemisel toodud tarbija põhiõiguste deklaratsioonil (sellel baseeruvad ka ÜRO tarbijakaitse juhised), on nende kaitsmise ulatus ja tase üks riigi majanduse arengu taseme näitajatest ja seda tunnustatakse palju.
Sageli on vaesuse piiri püütud määrata piisava sissetuleku olemasoluga teatud koguse toidu soetamiseks. Rahvusvaheline tarbijaorganisatsioonide liit Consumers International leiab, et peale esmaste vajaduste rahuldamise (toit, peavari, riietus, haridus) tuleb arenenud riikide valitsustel silmas pidada ka elanike selliseid vajadusi nagu osavõtmine ühiskonna kultuuri-, teadus-, sotsiaalsest ja poliitilisest elust.
Selleks, et tarbijat kaitsta s. t. kaitsta tema põhiõigusi, on Eesti Vabariigis loodud Tarbijakaitse amet. H. Aruniit kirjutab: "Tarbijakaitseameti eesmärk on aidata tarbijat, kaitsta tema seaduslikke õiguseid, anda võimalusi teadmiste omandamiseks, et olla arukas osaleja turusuhetes ja vääriline vastane teenuste ja kaupade pakkujatele - müüjatele. Üksiktarbijal pole kerge teha õiget valikut külluses pakutavate kaupade ja teenuste seast ning hoiduda ärimeeste poolt oskuslikult seatud ebasoodsatest lepingutingimustest. Teadlik tarbija, kes teab hästi oma õigusi aga ka kohustusi, suudab mõjutada kaupmehi täpsemalt järgima ausaid mängureegleid." [7]
Eesti Vabariigis korraldavad tarbija kaitset Tarbijakaitse seaduse kolmandas peatükis olevad paragrahvid. §9 alusel on tarbijatel õigus oma huve kaitsta koondudes tarbijaühingutesse, mille asutamise ja tegevuse kord on sätestatud füüsiliste isikute mittetulundusühinguid reguleeriva seadusega. Loodud tarbijaühingud aga võivad omakorda asutada tarbijaliite ja terbijakeskliite. Tarbijaühingu ja tarbijaliidu volitatud esindaja(te)l on õigus:
Ka valla- ja linnavolikogu võivad moodustada tarbijakaitsega tegelevaid üksusi. Sellisel juhul volitab valla- või linnavolikogu tarbijakaitsega tegelema ametiisiku(d), kellel on õigus:
Riiklikku tarbijakaitset korraldab Vabariigi Valitsus ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste kaudu. Tarbijakaitsealased riikliku järelevalve volitused on:
Tarbijakaitseseadusega sätestatud tarbija õiguste tagamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus kaupluse töö üldeeskirjad, toitlustamise üldeeskirjad, toiduainete ja muude toodete märgistamise eeskirjad, alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning müügi eeskirjad, tervisekaitse eeskirjad toiduainete valmistamisel, säilitamisel, vedamisel ja müümisel, samuti seaduses nimetatud juhtudel muud eeskirjad tarbija õiguste tagamiseks. Toodete või teenuste üksikutele liikidele esitatavad tarbijate õiguste tagamiseks muud kohustuslikud nõuded kehtestavad vastavad ministeeriumid Vabariigi Valitsuse poolt määratud korras.
Tarbijakaitseametil on õigus:
Tarbijakaitseameti ametiisikul on õigus kontrollimiseks takistamatult siseneda müüja ametiruumi, -rajatisse ja kaupu vedavasse sõidukisse või avada veovahendeid.
Tarbijakaitseamet on kohustatud tarbija tervisele, elule, varale või keskkonnale sihipärasel kasutamisel ohtlikust kaubast või teenusest teabe omamisel tegema kõik ametist oleneva nende kaupade või teenuste müügi takistamiseks, vajadusel teavitades massiteabevahendeid.
Uurime nüüd Riigi Tarbijakaitseameti põhimääruse [9] põhjal Tarbijakaitseameti tööülesandeid ja õigusi.
Riigi Tarbijakaitseamet on Majandusministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus ja tegeleb tarbijakaitse riikliku korraldamisega. Tarbijakaitseamet teostab riiklikku järelevalvet ning kohandab vajadusel riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Oma ülesannete täitmisel esindab amet riiki. Tarbijakaitseameti tegevuse eesmärgiks on tarbija seaduslike õiguste kaitsmine ning nende huvide esindamine. Samuti viib ta ellu tarbija seaduslike huvide ja õiguste kaitset kõigi ettevõtjate suhtes, sõltumata ettevõtte omandivormist ja ametkondlikust alluvusest, kes suhetes tarbijaga on kauba või teenuse müüjad, tootjad või vahendajad.
Tarbijakaitseameti ülesanneteks tarbijakaitsealase töö korraldamisel on:
Tarbijakaitseametil on tema ülesannete täitmiseks õigus:
Riigi Tarbijakaitseametil on õigus teha ja tellida analüüse ning ekspertiise kaupade ja teenuste kohta, mille tulemustest vajadusel teavitatakse tarbijaid.
Tarbijakaitseametil on juriidilise isiku tarbijakaitsealase õiguserikkumise asja menetlusse võtmise ja karistamise õigus vastavalt kehtivale seadusandlusele.
Tarbijakaitseameti ametiisikutel on kohustus hoida saladuses kontrollimistel neile teatavakssaanud andmeid, mis kujutavad endast ettevõtte ärisaladust konkurentsiseaduse mõttes, kui nende andmete avalikustamise vajadus ei tulene tarbijakaitse või haldusõiguserikkumise kohta teabe levitamise nõudest.
Nagu eelnevast nägime, on seadusandja valmis saanud ja vastu võtnud mitu tarbija õiguste kaitseks mõeldud seadust. Neist olulisim on Tarbijakaitseseadus, mis sätestab tarbija põhiõigused. Tähtsuselt järgmine võiks olla Konkurentsiseadus, mis reguleerib turusuhteid eelkõige firmade vahel. Loomulikult ei saa välja jätta ka Tarbijakaitseameti ja Konkurentsiameti loomise määruseid.
Kuidas need kaks ametit ja seadust aitavad tarbijat? Sellele ei ole lihtne vastata. Ent proovime siiski.
Kuna ma uurisin suurema või väisema põhjalikkusega mõlemat seadust, siis tekkis mul arusaam, et Tarbijakaitseamet (põhineb Tarbijakaitse seadusel) on eelkõige mõeldud tavalise lihtkodaniku kaitseks kõlvatu konkurentsi eest. Konkurentsiseadus ja -amet tegelevad sama asjaga, kuid firmade vaatepunktist vaadatuna.
Minu arvates ei ole kummagi ameti tegevus veel maksimaalselt efektiivne. Tõsi on ka see, et ma ei tea kahjuks palju seda, mida Riigi Konkurentsiameti on ette võtnud tarbijate kaitseks. Nojah, uue konkurentsiseadusega sai ta maha küll, kuid tuleb tunnustada ka fakti, et tavaline lihtkodanik ei tea oma õigustest ega ka kohustustest suurt midagi. Nagu ma juba eelnevalt mainisin, reguleerib Konkurentsiseadus suhteid firmade vahel, kes toodavad samasugust toodangut ja üritavad saavutada seda, et tarbija valiks just nende toote. Selline keplemine tekitabki konkurentsi. Millise firma toote tarbija valib, peab olema tarbija valida.
Selleks, et tarbijaid oma õigustega kurssi viia, on Tarbijakaiyseamet teinud juba põhjalikku tööd. On korraldatud mitmeid infopäevi, töötab infotelefon, levitatakse õpetusi, jne. Kui uurida tarbijakaitseseaduse rikkumise statistikat, mida Tarbijakaitseamet iga kuu väljastab, tuleb välja, et ega rikkumiste arv eriti vähenenud ei ole. Tarbija petmine on levinud. Kuidas petmist lõpetada, ei oska kahjuks öelda. Kui vaadata asja tarbija seisukohalt, peaks olema Tarbijakaitse ülesanne selliseid ettevõtteid trahvida (ja ka sulgeda korduvate rikkumiste puhul, kuid see ei ole lubatud seadusega). Ent see võiks olla rohkem nagu Konkurentsiameti tegevusala, kuna minu arvates on tegu kõlvatu konkurentsi ühe ilminguga.
Momendil ei kuulu konkurentsiameti ülesannete hulka hindade kontroll, kuid mõnes mõttes oleks see siiski vajalik. Nimelt ei kontrolli minu teada momendil mitte ükski amet praegu hindade õigsust (võib-olla majandus- või rahandusministeeriumi haldusalas on mõni selline asutus, mis seda teeb, kuid selle kohta mingit infot ma kuulnud ei ole), ent vajalik see oleks. See aitaks teada saada kas hindadega on midagi ettevõetud ja kes seda tegi (s.t. millised firmad olid kaasa haaratud). Näitena tooks siinkohal mitmeid bensiini hinna tõstmisi, kus suured firmad ilma mingi põhjuseta tõstsid hinda. Seda põhjemdati sellega, et bensiini (täpsemalt: toornafta) hind maailmaturul tõusis ja saadav bensiin tuleb kallim, kuid kuidas saab mitmeid päevi varem mahutisse pandud bensiin kallimaks minna, seda mina ei tea. Kuigi tahaks teada. Väikestel bensiinifirmadel on oma käitumise taktika sellistel juhtudel. Nad panevad tankla päevak-paariks kinni ja avavad juba siis, kui hind on uuel tasemel (See on kõlvatu konkurents!), kuid jällegi ei ole ma mitte midagi kuulnud, kas neid on trahvitud või miks seda ei ole tehtud. Kuigi see on otseselt Konkurentsiameti tegevusala, ei ole sealt poolt olnud kuulda mitte midagi (ma ei ole ajakirjanduses vastavat infot kohanud).
Nüüd ka natuke kiitust. Kogu maailm on Internetiseerumas ja nii ka Eesti Vabariik. Tore on see, et Internetti on jõudnud ka Riigi Tarbija- ja Konkurentsiameti infoleheküljed. Tarbijakaitse oma on üsna põhjalik ja tarbijale kasulik (osa käesoleva referaadi materjalist ongi sealt pärit). Näiteks on seal olemas mitmeid õpetusi, kuidas midagi teha (kuidas osta autot, maja, esitada kaebust jne.). Samuti leiab sealt põhjalikku infot ameti tegevuse kohta. Konkurentsiameti infoleheküljed on veel väheldased, kuid on näha, et asjaga tegeletakse ja kunagi saavad need olema sama head kui Tarbijakaitseametil.